Hans-Werner Loeck
Minu viimane võitlus ja selle lõpp Nõukogude sõjavangistuses

tekst: Hans-Werner Loeck

Hans-Werner Loeck

Saksamaa tuntud diplomaadi Hans-Werner Loecki mälestusteraamat „Sild Väikesel Emajõel” räägib 1944. aasta lahingutest idarindel, vangi langemisest Võru all ning edasistest õudustest saksa sõjavangina Nõukogude sõjavangilaagrites. Toome raamatust lugejateni valitud peatüki.

Varasemaid peatükke saab lugeda
KE 2-2017 , 3-2017 ja KE 4-2017

Kui ohvitserid peatselt jälle ära sõitsid, hüüdis major: „Tähelepanu kõigile! Meie diviisil on viimastel päevadel olnud raskeid kaotusi. Kuid on põhjendatud lootus, et varsti võime toetuda tegusale kaitsesüsteemile, mida peaks loodama kaugemal lääne pool. Meie järgmiseks eesmärgiks jääb tõrjeliin Võru lähedal! Kuid nüüd on tekkinud uus olukord, mis meid tõenäoliselt sunnib veelkord enne seda võitlusse astuma. Ohvitserid diviisistaabist teatasid mulle, et mõne kilomeetri kaugusel seisvat 8,8 cm Flaki õhutõrjepatarei, millel puudub jalaväe kaitse. Kui me neile appi ei jõua, tuleb suurtükid vaenlase kätte langemise vältimiseks õhku lasta. Seda tuleb aga meil tingimata vältida! Selles rindelõigus ei ole enam mingit raskerelvastust, mis tulejõult võiks kas või ligilähedaseltki olla võrreldav Flakiga, õhutõrje suurtükiga, mis meid Nõukogude tankimasside eest kaitsta suudaksid!
Mitte eriti vaimustatult asutasime end uuesti minekule. Pärast pooletunnist marssimist mägisel maastikul tõusis tee metsaga kaetud kõrgendikule. Selle jalamile jõudnult avastasime meie kohal metsaserval hästi varjatud suurtükipositsiooni. Siin seisid tegelikult viis 8,8 cm Flaki ja kaks neljatorulist 2 cm Flakvierling’i, kiirtule automaatkahurit. See oli selline tulejõu kontsentratsioon, mida ma enam kui kolme kuu jooksul meie pool rinnet kunagi näinud olin.
Patarei vedukid olid eelmisel päeval sõitnud Võrru tankima ega olnud veel tagasi pöördunud. Vahepeal olid laiali pillutatud sõdurigrupid tagasi vooganud. Vaevu oli patarei ülemal õnnestunud veenda üht ohvitseri, kes erinevatesse üksustesse kuulunud kildudest kogus umbes 120-mehelise võitlusgrupi, ajutiselt paigale jääma. Major sundis võitlusgrupi juhti korraldusele alluma. Kuigi seega ei olnud patarei kaitseks kasutada isegi kolmesadat meest, teatas patareiülem valmisolekust koos meiega võitlust alustada, juhul kui vaenlane peaks ründama enne vedukite kohale jõudmist.
Major andis lahingukäsud. Võitlusgrupil tuli minna positsioonile teest vasakul, pataljonil teest paremal. Kuna mõlemad tiivad olid katmata, pidid need ümberhaaramise raskendamiseks olema mõnevõrra tahapoole painutatud. Meie kompaniid, kus oli veel umbes nelikümmend meest, dirigeeris ta paremal tiival. Rühmaülem andis mulle korralduse minna oma veel kuuest mehest koosneva salgaga positsioonile parema tiiva lõpus.
Selleks valisime omale välja lameda kraavi, mis jooksis künkal piki metsaserva. Selle madalal nõlval seisis okastraataed. Selle ees, küllaltki järsult allapoole kaldu teraviljapõld, mis oli kaetud hakkidesse laotud viljavihkudega. Meie laskepesad olid jalge all juba pooleldi välja kaevatud, kui lõikav komandohääl käskis kaevamise lõpetada. Üles vaadates nägime noort leitnanti endi taga seismas, suurt, saledat ja küünalsirget, nagu oleks ta joonlaua alla neelanud. Tema vormikuue vasemat varrukat ehtisid hõbedased tankisümbolid, mis tunnistasid teda kui lähivõitlejat.
„Ma olen kompanii juhtimise üle võtnud,” kärkis ta, „salgal tuleb sisse kaevuda viljapõllul viisteist meetrit allpool tõket. Seal leiate parima laskevälja ja jääte viljahakkidest varjatuna märkamatuteks.”
Arvasin, et ei olnud õieti kuulnud. Juba Tetschenis olin õppinud, et iialgi ei tohi end „sisse ehitada” esinõlvale, et juhul, kui positsiooni mahajätmine osutub hädavajalikuks, seda vaenlasele mitte kõigile nähtavalt esitada. Kuna olin vastutav meie rühmakese eest, lubasin endale oma arvamuse tagasihoidliku esitamise.
„Kas tahate käsutäitmisest keelduda?” kriiskas tankipurustaja. „See võib Teile kalliks maksma minna!”
Jõuetu raevuga sundisime end viljahakkide vahele kaevuma. Kui leitnant oli metsa kadunud, teavitas veltveebel juhtunu põhjustest. Tema öeldu ei käinud uue kompaniiülema isiku ega tema käsu kohta. Tuntavalt rõhutatult piirdus ta teatega, et vanemleitnant olla raske haiguse tõttu välja langenud ja leitnandiga asendatud.
Vahepeal olid meie kohale kogunenud rasked äikesepilved. Välk ja müristamine kannustasid meid kiirustama. Veel enne, kui pilved äikese vallandasid, ronisime valmis saanud pesadesse ja tõmbasime viljavihud endile katteks peale.
Sellel ööl vastu 13. augustit võisid magada ainult täiesti läbiraputatud sõdurid. Vaevalt oli hommik hakanud hahetama, kui kõik olid täiesti ärkvel. Maanteelt siia kostev mootorimürin ja mõjukas hüüe: „Tankid tulevad!” ehmatasid meid karmilt jalule. Sekundid hiljem algas Flaki-tuli kõikidest torudest. Hinge kinni pidades kuulasime 8,8 cm suurtükkide ja tankikahurite vahel vallandunud duelli. Mitmel korral see rauges, et siis peatselt jälle tugevdatud jõuga uuesti leegitsema puhkeda. Kuna meie vaade võitlusväljale oli eenduva metsastunud künka poolt takistatud, tõusis meie pinge haripunkti! Meie küsimuse võitluse käigu kohta andsid meie rühma kamraadid edasi vasemale ja lõpuks saime vastuse: Flak olevat suurearvulise tankide T‑34 rünnaku tagasi löönud. Rünnanud üksus oli tosinat tanki­vrakki maha jättes pinnasevalli varju tagasi tõmbunud. Veidi hiljem kadus meil kogu uudishimu, sest üle meie laskepesade kaitserinnatise piitsutasid kuulipildujavalangud. Sovettide laskuriteparv, kellele tugevalt liigendatud maastik oli häid liikumisvõimalusi pakkunud, oli künka jalamile niitmata viljapõllule sisse imbunud. Nad olid end märkamatult edasi põlluservani nihutanud ja katsid meid tulega. Alguses olime neile eesolevate viljavihkude tagant vastanud. Hiljem olid nad meid juba sihikule saanud juba siis, kui teraskiivrid vaid paar sentimeetrit üle varje ääre tõstsime. Õnneks olid meie rühma mõlemal naabergrupil veel kuulipildujad. See ei oleks aga kaugelt ülekaalukamaid sovettide jõude hoidnud maapinnale surutuina, kui mitte neljatoruline Flakvierling ei oleks tulega meie ees oleval võitlusväljal võimutsenud. Veelkord elustus võitlus Flaki ja tankide vahel. Hoolimata laskude ja tabamuste kärgatustest arvas Heinz olevat meie selja taga mootori­müra kuulnud. Kas T‑34-d olid meid haardesse võtnud? Nüüd andis lahingulärm järele. Üks Flak teise järel lõpetas tule, lõpuks tegid seda ka ­neljatorulised. Segaste tunnetega kuulasime, kuidas mootorimüra omandas lühiaegselt suure helitugevuse, et siis aga lääne suunas kaduda. Enam ei olnud vähimatki kahtlust! Vedukid olid patarei minema vedanud. Miks ei olnud meid sellest õigeaegselt teavitatud? Me pidanuks siiski hiljemalt Flaki äravedamise ajaks saama käsu etapiviisiliseks tagasitõmbumiseks. Ühtäkki saime kuulipildujatuld ka paremalt tiivalt. Veel kümme minutit tagasi oli meil hüüdeühendus meie rühma vasakpoolse grupiga ja nende kaudu kompaniiga.
Ma hüüan vasemale: „Edasi anda! Meist möödutakse paremalt. Ette­panek: Tagasi tõmbuda!” Günther, kes naaberpesas konutab, annab mulle otsekohe tagasi: „Ei mingit ühendust enam!” Ma ei saa seda uskuda. Major ei ole iialgi ühtki positsiooni maha jätnud enne, kui viimanegi mees pole saanud vastavat käsku.
„Günther! Proovi seda veelkord ja selgemalt!” Asjatu! Möirgasin: „Edasi anda: kohe, kui ma tulistan, hüppame tagasi metsa!”
Tulistasin. „Nüüd välja!”
Heinz ja mina olime välkkiirelt tõkke juures, sekundi murdosa jooksul enne, kui Vene kuulipilduja uuesti alustas, olime sellest üle ja kraavis. Samal silmapilgul kõlas vahetult meie taga vali karjatus!
Tagasi vaadates nägin oma suureks kohkumuseks Güntherit kuulipilduja­kuulist tabatuna elutult traattõkkel rippumas! Kaks meetrit tema taga lamas teine kamraad liikumatult maapinnal. Oli hirmus, et kumbagi ei olnud võimalik enam aidata. Nii kiiresti, kui meie jõud lubas, liikusime neljakesi, kuulirahest jälitatuina, läbi metsa maantee, meie positsiooni keskpunkti poole.
Mitte kusagil ei leidunud jälgegi pataljonist. Kas nad olid ümber paigutunud teisele poole maanteed? Jätsin kamraadid selja taha ja hiilisin kummargil edasi. Maanteelt, mis oli ühest tihedalt täiskasvanud vallist varjatud, kostis summutatud müra. Roomasin vallini ja piilusin läbi põõsastiku. Hirmust kangestatuna nägin haarde­ulatuses pilti, mis mulle alatiseks meelde jäi. Mõlemal pool tankiroomikuid liikusid pikad punaarmeelaste haneread lääne poole. Vahetult minu ees oli kaks Siberi hobust kõrge koormaga vankrirakendis, saadetuna kahest vormiriietuses naissanitarist. Unustamatu oli ka kogu kolonni kohal rippunud segunenud mahorka- ja higihais. Ikka veel on mul silme ees see allamäge viiv, punaarmeelastest palistatud maanteelint, mis männimetsa kadus, samas kui Võrust, mille Punaarmee pidi vallutama veel samal päeval, kostis suurtüki- ja miinipildujatule kõma.
Ajal, kui end sentimeeterhaaval valli varju libistasin, muutus minu paaniline ehmatus mingiks pettumuse ja hirmu seguks. Nüüd ei olnud vähimatki kahtlust, et meid oli maha jäetud. Jooksin tagasi kamraadide juurde. Olime nüüd kuuekesi, sest vahepeal oli veel kaks väeosast maha jäänud sõdurit meiega liitunud.
„Maanteel marsivad venelased!” teatasin hingetult. „Kiiresti nüüd, muidu langeme veel jälitajate kätte. Meil on ainult üks võimalus, meil tuleb paralleelselt maanteega läbi metsade läände läbi murda!”
Üks padrikusse kasvanud, vast kahe ja poole meetri kõrgune pinnasevall sulges läänesuunalise vaate. Roomasin vahetult Heinzist saadetuna nõlvakule – ja nägin enda ees ainult madalat tihedat põõsastikku. Pöörasin end ringi ja andsin käega märguande „Järgneda!”. Samal silmapilgul ragisesid minu ees võsast püstolkuulipilduja valangud. Neetud! Minu püss, mis mind padrikus roomates segas, oli kahe meetri kaugusel minu taga, minu ees ja kõrval tuiskas pinnas. Veel enne, kui jõudsin tagasi hüpata, olid nad mul seljas.
Ilma veel juhtunut õieti mõistmata jäin lamama ja tegin tutvust nende säärikutega. Siis rebisid nad mind jalule. Üks avas minu vöörihma kinnise, nii et see koos kõigega, mis temal rippus, maha kukkus. Teine kobas mu läbi, võttis minu vormijaki taskutest kaks püssigranaati, mis pidid mind käsigranaatide asemel teenima, ja lasi head juhust kasutades minu tagasihoidlikku väärtust omaval käekellal sama teed minna. Siis tõukasid nad minu kõrvale Heinzi, kellel samuti oli valida vaid surma ja vangistuse vahel.
Ohvitser, kes laskevalmis püstoliga tihnikust välja ronis, päris minult: „Wo Kamerad?”
Raputasin pead: „Kamraade ei ole!”
„Tõ ofitsir?” küsis ta, sealjuures minu õlakutele osutades, millel lisaks allohvitseri tunnustele kummalgi kaks ohvitserikandidaadile viitavat hõbedast „lootusepulka”.
Raputasin sõnatult pead. Nagu halvatult nägin läbi loori trobikonda noori väikesekasvulisi kollakaspruuni näovärviga sõdureid meie ümber ringi sebimas. Nad mõjusid koolijütsidena, kes olid pistetud liiga avaratesse ülikondadesse. Ainult mõlemad ohvitserid, kes sõduritest nagu kooli­õpetajad üle ulatusid, ei pärinenud nähtavasti Nõukogude Liidu asiaatlikelt aladelt. Kui meil märkide keeles oli kästud käed teraskiivrite taha ristata ja kaks väikest punaarmeelast laskevalmis kalašnikovidega meid mööda üht võsastikus olevat jalgrada ajasid, kadus loor, mis oli laiunud minu teadvusel. Sattumine sovettide vangistusse oli minu arvamuse järgi samatähenduslik surmaga. Nüüd, kui see juhtus, peaksin end lõpuks ette valmistama. Selleks vajalikust stoilisest tasakaalukusest olin praegu aga väga kaugel. Hirm, et „kohe see kõmatab”, nööris mu kõri kinni.
Hingasin kergendatult, kui meid allpool „saatusekõrgustiku” haripunkti metsast välja maanteele juhiti. Maantee ületamisel püüdsin heita põgusat pilku selle hukatusliku päeva lahinguväljale. See oli üles poole nõlvani kaetud suure hulga purustatud ja suitsevate tankivrakkidega. Nendelt ikka veel tõusva paksu suitsu hais lasus ümberringi õhus. Sellel silmapilgul kostsid lasud selle metsatüki suunast, kuhu meie kamraadid olid maha jäänud. Kas olid punaarmeelased neile jälile saanud? Ma ei ole iialgi midagi nende saatusest kuulda saanud.
Lühikesekasvulised asiaadid juhtisid meid metsast ümbritsetud rohe­alale, mille keskele oli püstitatud telk. Kui nägin selle kõrval arvukalt välihalle mehi konutamas, raputasin endalt ettekujutuse saada mahalastuks. Vast läheb elu siiski edasi ka vangistuses?
Üks konvoeerijatest andis mulle müksu automaadipäraga ja osutas telgi sissepääsule. Sisse astudes nägin laskemoonakastidest improviseeritud kaardilaua taga istumas Nõukogude ohvitsere. Üks noorem ohvitser hakkas mind üle kuulama, mis aga juba tema enam kui viletsa saksa keele tõttu vähe tulemusi lubas. Millisesse väeosasse ma kuulun? Kuna mul ei olnud tahtmist teda üle kavaldada, nimetasin meie naabruses purustatud diviisi alles jäänud grenaderirügemendi numbri.
Natuke sõbralikumaks muutunult nõudis ta minult ütlusi minu väeosa asukoha ja tugevuse kohta. Nüüd esitasin talle uusi vabalt leiutatud andmeid. Tema viimane küsimus, mis oli mulle teada meie rinde kulgemise kohta Lõuna-Eestis, siin asuvate diviiside ja arvu ja liigi ning tagapoolsete kaitseliinide kohta oli nii ambitsioonikas, et ma ei suutnud maha suruda naeratust. Minu vastuse, et „mind kui lihtsat allohvitseri ei ole strateegilistest seostest informeeritud”, võttis ta vastu kirumisega üheaegselt telgi väljapääsule osutades.
Istusin saatusekaaslaste juurde ja vaatasin pingestunud, kahvatuid nägusid. Meie keskel rohul lamas suur, jõulise kasvuga, suletud silmadega vaikselt oigav allohvitser. Üks tema püksisäärtest oli eemaldatud ja jalg põlveliigeseni ümbermähitud veritsevate sidemetega. Kaks Vene sõdurit ajasid meid jalule. Nad viskasid meile kaks noore lehtpuu tüve, telkmantli ja mõned köiejupid ning käskisid märkide keeles nendest kanderaami valmistada. Tüved oleksid peelepuudeks. Ühendasime nad omavahel köitega, kinnitasime sellele telkmantli, polsterdasime selle puulehtede ja samblaga ning asetasime raske mehe, kelle jalg oli puusani purustatud, kanderaamile. Kui punaarmeelased äraminekuks märku andsid, tõstsime neljakesi kanderaami õlgadele. Kuna venelased meie raskelt haavatud kamraadi sidunud olid ja teda mitte abitult maha ei olnud jätnud, lootsime, et teda mõnda laatsaretti tuleks viia. Võib-olla on Nõukogude vangistusel, vaatamata kõikidele vastuolulistele ettekujutustele, siiski inimlikku nägu?

Pikk minek Ostrovi jubedustelaagrisse ja selle „laatsaretti”

Augustipäike tulitas meid ülalt, higi jooksis ojadena ja keel kleepus suulae külge. Rännakutee, mis meid mäest üles, mäest alla ida suunas viis, näis lõputu ja raske mehe koorem tahtis meid vastu maad suruda. Kandjad vahetusid iga poole tunni tagant. Kuna olime nüüd kaheteistkümnekesi, jäi igale kandjanelikule üks tund hingetõmbeks. Kui päike loojus, tegid valvurid mahajäetud talu ees peatuse ja sulgesid meid väikesesse akendeta laohoonesse. Ahnelt jõime nende toodud vett. Peale selle oli igaühe jaoks kaks viilu kivikõvaks kuivanud rukkileiba. Paremal juhul jätkus sellest lühikeseks ajaks nälja kustutamiseks, mida võis meie hea toitumuse juures esialgu välja kannatada. Siiski oli raske taluda meie haavatu armetust. Ta lamas palavikus meie hulgas ja hammustas piinade lämmatamiseks huulde. Niristasime talle vett ja toitsime teda leotatud leivaga. Üldiselt ei olnud meil midagi, millega oleksime saanud tema valu vaigistada.
Järgmisel päeval vahetusime kandmisel aina lühemate vaheaegadega. Sellegipärast olime otsustanud vastu pidada ümberkukkumiseni. Kui pärast üht rännakupausi järgmine kandjagrupp tahtis kanderaami võtta, viipas valvur eitavalt: „Ne nado! Kamerad lazarett!” Viivitasime tema mahajätmisega. Ähvardavalt tõstsid valvurid püstolkuulipildujad. Kui üks konvoeerijatest jäi maha kanderaami juurde, asutasime meie end aeglaselt ja alatasa tagasi vaadates minekule. Vaevalt oli tee paarisaja meetri kaugusel teinud käänaku, kui meie tagant kostis kaks lasku.
Järgmisel ööl elasin veel kord läbi juhtunu, mis mind vangi langemiseni oli viinud. Alati lõpetasin küsimusega, miks ei olnud pataljoniülem sellel korral, täiesti vastu tema harjumusi, hoolitsenud selle eest, et tagasitõmbumise käsk oleks jõudnud ka kõige kaugemale tiivale paigutatud sõduriteni. Vastuse sellele sain alles viis aastat hiljem, kui pärast koju jõudmist lugesin kirja, mille major oli minu isale kirjutanud 1944. aasta sügisel ühest Saksa sõjaväehaiglast ja milles ta teatas järgmist. Kui võitlus Flaki ja tankide T‑34 vahel haripunkti jõudis, olla flakipatarei ülem, nähes sovettide määratut ülekaalu, korduvalt nõudnud suurtükkide kohest õhkimist ja tagasitõmbumise kooskõlastamist. Selle oli major otsustavalt tagasi lükanud. Lühikest aega enne flakivedukite hilinenud tagasipöördumist olid sovettide tankikahuri mürsukillud tema jala purustanud. Ta oli teadvuse kaotanud ja selle alles tunde hiljem tagasi saanud. Positsioonide mahajätmisel oli flakipatarei haavatud ja langenud vedukitel Võrru kaasa võtnud. Ta ei saanud sellega leppida, et tema pataljoni mehed tema enda haavatasaamise tõttu mahajäetuks osutusid. Tema jalg amputeeriti ühes välilaatsaretis ja tal oli olnud õnne, et teda kohe pärast seda kodumaale lennutati. Saavutuste eest taandumislahingute ajal olla talle annetatud Rüütlirist Raudristi juurde.
Tõusev päike nägi meid laial kruusaga silendatud Riia-Pihkva maanteel. Meie liikusime vastassuunas vana Vene kindluse Irboska poole. Lühikeste vahemaade järel tulid idast siiapoole pikad, Nõukogude väeosi ja järeleveo varadega koormatud veoautode kolonnid. Punaarmeelased, keda oldi nende teel rindele rikkalikult viinaga varustatud, käitusid meist mööda sõites nagu näljased inimsööjad. Arvutuid vande- ja sõimusõnu, tühje pudeleid ja muid kõvu esemeid sadas meie suunas. Igalt veoautolt kõlas meid silmates raevukas röökimine: „Poidjom v Berlin!” ja „Gitler kaput!” See oli veel väljakannatatav, mitte aga vastikud märgusõnad ja häbistavad žestid, millega nad lakkamatult kuulutasid kavatsust vägistada kõik saksa naised!
Kurnatult komberdasime vastu õhtut okastraadiga piiratud heinaküüni Irboska serval. See oli rahvastatud suure hulga sakslastest vangidega.
Järgmisel hommikul pöördus arvuliselt umbes saja viiekümne pealine välihall kolonn Irboska taga kõrvalteele, mis viis umbes viiekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Ostrovisse. Tee läbis setude küngasmaa, mille looduslikku ilu ma alates meie tagasitõmbumise algusest olin imetlenud. Nüüd ei kinkinud ma sellele ühtki pilku, sest konvoeerijad surusid ergutava kisa saatel marsitempole. Sellele vaatamata jäime virvendavas kuumuses aina aeglasemaks. Rännakupausid ei pakkunud mingit värskendust, sest konvoeerijad olid omale välja mõelnud jubeda „nalja”. Aeg-ajalt panid nad mõned servani kaevuveega täidetud ämbrid meie keskele ja lõbustasid end kuninglikult sellega, et „fašistid” ahnelt ämbritele sööstes seejuures suurema osa veest maanteetolmu loksutasid.
Umbes viis kilomeetrit enne Ostrovit kolonni samm aeglustus. Jalad olid nagu tina täis, jalalabad haavades. Kõige enam oli see tabanud ohvitsere. Punaarmeelased olid nende säärikud „üle võtnud” ja neile hüvituseks visanud laudkõvad ja viltutallatud säärsaapad, tõelised piinariistad. Lõpuks vajusid mõned täiesti jõuetud mehed kokku ja valvurid ajasid neist mõned mitmel korral neile suunatud relvaga ähvardades jalule. See viimane osa marsist vangistusse ületas kõik, mida olime varem kogenud. Sellele vaatamata ei jäänud keegi maha. Kõik, kellel veel vähegi jõudu oli, olgu siis ohvitser või sõdur, olid koos kolonni lõpus, et nõrgimaid maast üles tõsta ja neid õlgadega toetades kaasa vedada. Niimoodi pani end sellel vangistuse lootusetul algusfaasil veelkord maksma rindekamraadlikkus!
Päikeseloojangu paiku jõudsime Velikaja kaldale. Pärast seda, kui olime veidi aega tema voolu järginud, nägime meie vägede poolt õhitud Ostrovi raudteesilla jäänuseid vee kohale tõusmas. Veel mõnisada meetrit, siis vankusime väljavenitatud nelinurksele lautadevahelisele õuele. Selle koondamislaagri ruumikates lautades, millesse oli juba suletud suur hulk igas auastmes vange, kukutasime end põranda pehmele pinnale. See koosnes paksust kihist hangunud seasõnnikust!
Järgmisel hommikul levis ümberringi nagu kulutuli, et hommikusöögiks antakse hirsisuppi. Olgugi et see vangistuse esimene soe söögikord oli lahja ja vesine, äratas ta lootust ellujäämiseks. Vaevalt olime selle hardunult ära lürpinud, kui uusi kohalejõudnuid käsutati siseõuele astuma. Kas peaksime veel veidi kaugemale itta marssima? Ei, meid tuli põhjalikult läbi otsida. Igas Nõukogude vangilaagris oli see „üks tähtis tegur korra säilitamiseks ja põgenemiskatsete välistamiseks”. Meile aga näis, et Nõukogude Liit täiesti erilise hoolega sõjavange „isikupäratuks tegemisega” austas! Nii nagu „tööliste ja talupoegade võimu” omamaiseid vaenlasi tuli ka „fašistlikud sissetungijad” taandada tööorjadena paljalt nende olemasolule! Neil oli ju tihti taskutes metallist lusikaid ja teravaotsaliste piidega kamme või veelgi ohtlikumaid relvi. Et võimalikult ruttu jälle pehmele asemele pikali sirutada, püüdis enamik meestest seada end kolme punaarmeelase ette moodustunud kolme inimmao etteotsa. Need, kellel aga midagi nagu minulgi kaotada oli, jäid tahapoole, et saaks hoolikalt tutvuda läbiotsijate tavadega. Enesestmõistetavalt ei jätnud keegi neist ohvril kõiki jaki- ja püksitaskuid pahupidi pööramata. Mõni kontrollis ka mütse, jalatseid ja sokke. Teised nõudsid ohvritelt isegi pükste allalaskmist! Pärast seda, kui arvasin tundvat iga läbiotsija poolt varem kasutatud praktikat, asusin ritta seersandi ette, kes seni oli taktitud kontrollimeetmed välistanud. Ainukese ja hädatarviliku omandi, mis mulle jäänud oli, väikese nahktoosi paari tosina fotoga, torkasin ette aluspükstesse ja sundisin end seersandile truusüdamlikult silma vaatama. Pärast kaht kartust täis minutit võisin vabalt hingata: olin oma varanduse läbi toonud, kuid vabastamiseni oli palju läbiotsimisi veel ees!
Kaks päeva hiljem jõudis kohale järgmine, umbes tuhandemeheline vangide kolonn. Nüüd jäi ruumi veelgi napimaks, nii et me kitsalt mahalaotuina sigade väljaheitel laagerdasime. Kui meid päeviti mõneks tunniks lämmatavalt kuumast, haisvast poolpimedusest siseõuele lasti, oli vaevalt võimalik end liigutada ilma naabrile jala peale astumata. Seetõttu näis meile meie tööle rakendamine esialgu olukorra lahendusena.
Vahepeal sügavalt Balti riikidesse sissetunginud Nõukogude armeele oli tungivalt vajalik taastada Leningradist üle Pihkva ja Ostrovi läände ja edelasse kulgeval raudteeliinil Velikaja jõel õhitud raudteesild. Seepärast pidime kiirtempos taastama hävitatud raudteetammi jõe mõlemal kaldal. Nende jalamile olid veoautod toonud ja puistanud kindlate vahemaade taha suurel hulgal pinnast, liiva ja kive. Meid jaotati brigaadidesse, millest igale omistati enam-vähem samasuur lõik tammist. Tööriistadeks olid igal brigaadil kärud, kühvellabidad ja algelised käsirammid. Heinz ja mina olime kärumehed. Teised laotasid juurde kärutatud materjali tammile ja üks brigaadikolmik tampis selle, muidugi käsitsi, raskete rammvasaratega kõvasti kinni. Konvoeerijad täitsid üheaegselt ka ülevaatajate ülesandeid. Seejuures asendasid nad asjatundlikkuse armutu tagasundimisega. Kuivõrd ehitustööde kiirus sõltus ikkagi kohale toodud materjali hulgast, survestasid nad eelkõige kärutajaid. Meie töörajale, kus kärutamine tammi kasvamisel aina suuremaid pingutusi nõudis, asetusid nad umbes kümnemeetriliste vahedega. Ja siis saatis meid igal sammul röökimine: „Davai, davai! Bõstreje, bõstreje!”. Tammi kerkimisel olid nad meie raske koormaga ühilduva järsu tõusuga rahul. Ülesmäge oli kästud liikuda jooksusammul. Mõlemal jõekaldal pakutav pilt sarnanes väsimatule sipelgapesale. Enesestmõistetavalt ei pidanud me sellisele mõrvarlikule tempole kaua vastu, seda enam, et toitlustamine Ostrovis, isegi ilma tööl käimata, ei olnud ellujäämiseks piisav. Lisaks keskpäevasele kõvale leivale oli hommikuti ja õhtuti vesine hirsisupp, selle juurde kõva leib ja annus teed. Kui nõrgemaks ja aeglasemaks jäin, sain tunda püssi- ja automaadipära lööke ristluudesse ja tagumikku.

Laastav kõhutõveepideemia

Mõne päeva pärast jäid esimesed kamraadid sõnnikule lamama, kuna mitte mingisugune malakas ei suutnud neid püsti tõusma sundida. See andis teada verise kõhutõveepideemia puhkemisest. Aina enam muutusid ööd põrguks. Keset barakke täitsid väljakäikude aset vanad pesukatlad ja roostetanud ämbrid. Düsenteeriahaiged olid püsivas liikumises magamiskohtade ja avatud „tualettide” vahel. Minnes komberdasid nad üle lamajate või astusid kiirustades nende peadele, kätele või jalgadele. Nii ei saanud vältida haiguse plahvatuslikku laienemist.
Tamm oli juba saavutanud peaaegu oma algkõrguse, kui mul jalad käru taga nõtkusid. Heinz vedas mind tagasi laagrisse. Kõrge palaviku ja raevutsevate, krambitaoliste valudega alakehas pidin järgmisel hommikul taluma vältimatuid samme üle minu ja ajasin end püsti ainult selleks, et endast verd ja vett ära anda.
Vahepeal on Nõukogude laagri­juhatus ilmselt aru saanud, et epideemia võib tema sõduritele ja tsiviilelanikkonnale ohtlikuks osutuda. Igatahes ilmus laagrisse üks sõjaväearstidest ja nende abilistest komisjon. Esiteks andsid nad korralduse kõikide haigete isoleerimiseks ühte lauta. Siis raputati kõikidesse lautadesse selline kogus lüsooli, et selle hais mattis seasõnniku ja meie käimla omad.
Kui uus haigestujate laine aeglaselt järele andis, paranes minu seisukord aegapidi. Kui ühel hommikul palavikunägemustest ärkasin, nägin minu kohale kummardunud noore naise nägu. Arvasin end ikka veel unenäos olevat. Peente, korrapäraste näojoontega, suurte siniste silmadega ja kergelt üle valge arstikitli krae langevate säravalt blondide juustega näis ta sellel silmapilgul inglina, kes on inimlikule armetusele appi kiirustanud. Kuid mitte mingil kombel ei olnud tegemist ingliga, vaid inimlikke tundeid mitte omava komisjoni peaarstiga. Tamara, Punaarmee staabiarst Leningradist, oli niisama ilus kui jääkülm! Kivistunud näoilmega küsitles ta tõlgi kaudu igat haiget tema vaevuste kohta. Siis visati meile tühjad kollased purgid, kaldale uhutud varandus, mis pärines mõõtmatust sealihakonservide tulvast, millega ameeriklased juba poolteist aastat olid säilitanud Punaarmee võitlusvõimet. Täitsime need roojaproovidega ja ootasime porisel siseõuel hõõguva päikese käes otsuse langetamist. Lehvivas kitlis Tamara, assisteerituna saatjaskonnast, vaatas purkide sisu üle. Kui ta mõnele paljudest elutu pilguga oma roojas lamavale näitas, anti mõista, et tal tuleb kõrvale istuda. Ka minu poole alla sirutus see pikk valge nimetissõrm. Ja peatselt pärast seda leidsin end jälle koos umbes kahekümne viie kaaskannatajaga õueserval ühes kanalataolises ruumis. Nähtavasti oli Tamara raskemate juhtude identifitseerimisel lähtunud sellest, kui palju verd tema pilgu ette meie roojaproovides oli jäänud. Komisjon ei olnud aga kindlasti ülesandeks võtnud tõvestunud laagri täielikku saneerimist, vaid selle sihiks oli „kõrgemal pool” näidata mingi viigilehemissiooni täitmist. See, mis meiega viimastel nädalatel oli toimunud, näis tol silmapilgul sellele viitavat, et olimegi läbi orjatöö ja haiguste hävitamisele määratud. Ja see ei üllatanud mind, et mulle alati meenusid poolnäljaste vene sõjavangide südantlõhestavad pilgud, mida kunagi kodus nende möödumisel nägin. Selle meenutuse tõttu ei ole ma kunagi kogu vangis oleku ajal kurtnud oma kannatuste üle, mida Nõukogude Liidus olin talunud. Ma ei taha seda ka praegu siin teha, vaid ainult realistlikult ja ilma etteheideteta kirjeldada, kuidas minu kamraadidel ja minul oli seal läinud.
Ühel ööl, mil ma sisikonnast vaevatuna olin vähe magada saanud, tõid kaks vanemat punaarmeelast meid kutsega „Pošli v lazarett!” sarast välja. Kas ma ei olnud seda ütlust siit saja viiekümne kilomeetri kaugusel kord juba kuulnud? Sellel, mis aga nüüd meiega toimuma pidi, ei olnud minu kohutavate elamustega vangistuse algusest midagi ühist. Mõlemad konvoeerijad juhtisid meid kitsale jalgrajale, mis läbis laia lopsaka kasvuga rohuala. Meie julgustamiseks näitasid nad meile rännaku sihtpunkti. Umbes kolme kilomeetri kaugusel tõusis künkale muljet avaldav neljakorruseline punastest tellistest hoonete kompleks. Need olid Ostrovi kasarmud, mis idasõjakäigu esimestel aastatel täitsid Saksa lennuväe Kesselringi õhulaevastiku peakorteri ülesannet ja nüüd üht Nõukogude laatsaretti majutas.
Nagu selgus, olid mõned raskelt haigetena väljasorteeritud vangid ainult suhteliselt kergelt haigestunud, kuid ülejäänud kannatasid, nagu minagi, kõrget palavikku, piinavat valu ja piiritut nõrkust.
Vaevalt oli meie kurb trobikond vankudes paarsada meetrit selja teha jätnud, kui kurnatult rohule vajusime. Kõverdusin valust ja järgnevate sammude ootusest. Kuid midagi selletaolist ei juhtunud. Ei ühtki sammu, ühtki kabalööki, isegi mitte vande­sõnu. Selle asemel püüdsid konvoeerijad sõbralikult naerdes end meile arusaadavaks teha. Kuigi ma ühestki sõnast aru ei saanud, piisas mulle nende abivalmiduse ja kaastunde toonist. Alles nüüd vaatasin meie valvureid lähemalt. Need olid mehed neljakümnendates, kindlasti perekonnaisad, heasüdamlike nägudega. Pärast puhkepausi läksime edasi, kuigi venivas tempos ja üha enam tihedamate ning pikemate vaheaegadega. Konvoeerijad meid tagant ei sundinud. Nad istusid vaikselt meie kõrvale, võtsid püksitaskutest mahorkaraasukesi ja keerasid plotskeid omale nagu ka mõnele järeleandmatule, kes vaatamata palavikule, valule ja verekaotusele olid jäänud tubakasõltlaseks.
Kui me jälle kord olime maha vajunud, ärkasime nürimeelsusest ja kurnatusest minuti jooksul. Meie rajaga peaaegu paralleelselt jooksval maanteel roomas pikk välihall madu Ostrovi raudteejaama poole. Need olid meie laagri kamraadid. Mõned aastad tagasi kohtasin üht ellujäänut ühel Eesti saatkonna vastuvõtul Bonnis. Ta ütles, et kõik kogumislaagri vangid, olgu siis haiged või terved, olid veetud loomavagunites mingisse töölaagrisse Laadoga järve ja Jäämere sadama Arhangelski vahel. Seal oli neid oodanud halastamatu saatus, mis oli nõudnud lõputult palju ohvreid. Nõutult vaatasime lahkuvate kamraadide poole. Oli see, et Ostrovisse jäime, meie õnn või meie saatus?
Kui kasarmud näisid olevat juba haardeulatuses, oli päike juba kõrgel taevas. Siiski olime viimseni tühjaks pumbatud ja jäime lihtsalt rohu sisse lamama. Just see oli silmapilk, mil hakkasin uut elujulgust ammutama, sest meie valvuritest said nüüd meie eest hoolitsejad. Ilma nakkusohtu kartmata toetasid nad nõrgimate ülakeha püstasendisse, et neile väli­pudelitest vett joota ja saiapalukest suhu libistada. Lõpuks tõstsid nad raskelt haiged püsti, et neid vaheldumisi tükike maad edasi kanda! See liigutav samariitlaseteenistus oli vastuolus kibedate kogemustega, mida olin seni Nõukogude vangistuses saanud ja hiljemgi veel tihti siin kogesin. Nähtavasti ei olnud Hitleri kallaletung ja sõjakoledused vene rahvas ja tema sõdurites kõiki inimlikke tundeid lämmatanud.
Raja viimasel osal hakkasid kõik, väheste eranditega, roomama, kui neid just ei toetatud ega kantud. Meeter meetri haaval lähenesime eesmärgile, et laatsaretis igatsetud kindlusetunnet kogeda ja vastu keskpäeva vaarudes üle okastraadist piiratud baraki läve astuda.
Kaheks päevaks jäime omapead. Tulin palavikuliselt nürimeelsest olesklusest välja, kui üks venelanna mulle toitu tõi: saia ja jahukörti ämbritäie tee kõrvale! See dieet oli meie olukorras parim ja peaaegu ainus ravim! Lamasime siin laiades puhaste õlgedega polsterdatud puitvoodites ja saime villased vaibad (tekid), peekrid (jooginõud) nagu ka loomulike vajaduste rahuldamiseks mõeldud igaotstarbelised kollased purgid. Kaks päeva hiljem vaarusid kõik, kes end suutsid püsti ajada, lähedal paiknevasse pesemishoonesse. Seal kohtusin ebakindlatel jalgadel seistes esmakordselt Nõukogude hügieeni standardsisustusega: väikeste puitastjatega lattrestidel seisvate pinkidega, aga ka suurte kuuma ja külma vee kateldega. Igaühe jaoks leidus tükike halli seepi ja korrutatud lõngast kolme pesulapisuurune käterätik. See oli nauding, aga kohutavalt pingutav, võida end pesta esmakordselt pärast paljusid nädalaid. Lõpuks saime vene laatsaretirõivastuse, mis koosnes pikkadest linastest aluspükstest ja -särkidest, mille nööbid olid asendatud paeltega. Vahetuseks tuli meil vormiriietus ja ülejäänud riietusesemed ära anda. Pärast sellist viletsat ümberriietumist saime kaks ja pool kuud kestva majutuse selles laatsaretis ilma ühtki Nõukogude arsti või hooldusjõudu nägemata. Olime rõõmsalt üllatunud, kui üks mees meie hulgast, keda loeti kergemate haigete hulka, tutvustas end kui staabiarsti reservis Bad Oeynhausenist. Ta pettis meid aga häbistaval kombel. Tema tegevus seisnes talle üle antud piiratud koguses arstimite mõtlematus väljajagamises. Raskelt haigete saatus ei huvitanud teda vähimalgi määral ja ta ei püüdnud iialgi nõutada neile hädavajalike arstimite eralduse suurendamist või toimivamate vahendite pakkumist. Pärast seda, kui ta oli üks esimestest paranejatest, ei huvitunud ta ei haigete hooldamisest ega halva hügieenilise olukorra parendamisest.
Hädavajaduste rahuldamist teenis kahekümne meetri kaugusel olev laudsara, mille keskel oli pinnases auk. Esialgu oli enamik meist selle asutuse kasutuselevõtmiseks liiga nõrk. Nõrgimad ei olnud võimelised isegi plekkpurke kasutama. Seetõttu lamasid nad peatselt väljaheidetes! Kaks vene naist vahetasid põhku kord nädalas. Siin pidid need, kellel kehalisi­ reserve enam ei jätkunud, võitluses kõhulahtisusega alla vanduma! Mina sundisin end vaatamata palavikule, peapööritusele ja nõtkuvatele põlvedele voodi ja laudsara vahel siia-sinna pendeldama.
Juba kahe esimese nädala jooksul surid mõned meist selle kohutava haiguse kätte, mis Nõukogude Liidus sõjavangide hulgas kõige rohkem ohvreid nõudis. Kohe, kui minu olukord paranes, asusin koos kahe kaas­paranenuga, üheksateistkümneaastase Ottoga, ohvitserikandidaadiga nagu minagi, ja mõned aastad vanema Kölnist pärineva Ulliga, raskelt haigete eest hoolitsema. Toitsime neid, andsime neile juua, tühjendasime nende kollaseid purke, puhastasime nende asemeid ja püüdsime neid lohutada ning ergutada. Siiski algas surmalaine! Selle lõppedes olid meie grupi meestest ainult umbes pooled alles jäänud ja üks ellujäänud rasketest haigetest kõikus latentselt surmaohus.
Kuumale suvele oli järgnenud pikk ja pehme sügis. Koos taastuva eluvaimuga keerlesid äranälginud inimeste mõtted järgmise leivatüki, järgmise lusikatäie supi ja võrdse kohtlemise ümber toidujagamisel. Lembergi lähedalt pärinev lühikesekasvuline ja laiaõlgne Volksdeutcher, kelle nimi oli niinimetatud „Volksliste 3” järgi Alois, oli hämmastavalt lühikese ajaga esimesena tervise tagasi saanud ja lavale tõusnud omavoliliselt võetud eesõiguse ning mühakliku suhtumisega haigetesse ja nõrkadesse. See mees rääkis halvasti saksa keelt, poola keelt aga ladusalt ja võis seetõttu ainsana meie hulgast end venelastele arusaadavaks teha. Tema üleolev esinemine lasi arvata, et tema eesmärgiks oli end šefiks upitada. See õnnestub nälginute hulgas kõigi reeglite kohaselt sellel, kes on saavutanud võimu toidujaotamise üle. Kavalalt ja sihikindlalt esines Alois meid reeglipäraselt kontrollivatele konvoeerijate ees. Sel viisil tõusis ta tõlgist venelaste usaldusmeheks. Võimutäiuse saavutas ta siis, kui vene köögiabilised andsid talle üle toidu väljajagamise. Selleks ajaks kui me, välja arvatud raskelt haige Hermann Müller, jälle normaalset toitu talusime, oli köök meie toitmisel rasvavabalt haigesupikeselt üle läinud rammusale ja isuäratavale, nisust ja ameerika sealihakonservidest tehtud paksule pudrule, „kašale”. Nüüd seisis lõuna ajal meie vastas toidutoobri juures Alois, pudrukulp sauana käes. Venelannad olid nende ees hoitavad purgid täitnud kõiki range võrdsusega koheldes servani. Kui kollased purgid ahnelt Aloisi poole sirutasime, vaatas ta kõigepealt igaühele mõned sekundid tardunult silma. Alles pärast seda hindavat viivitust kastis ta kulbi lõhnavasse pudrusse. Kui palju ta vastasolijale purki pladistas, sõltus heatahtlikkuse või kaastunde tasemest, mida ta eneses leidis.

Valmistume vene talveks

Oktoobri lõpus läks tunduvalt külmemaks. Aluspesus külmetati, vaatamata villasele tekile, halvasti köetud barakis nii päeval kui ka ööl. Külm muutus väljakannatatavaks alles siis, kui meile vormiriietus lõpuks tagasi anti ja sellele veel Wehrmachti moondamismantel lisati.
Lühikest aega pärast seda suunati meid terve baraki asemel ühte ruumikamasse, see-eest aga lagunevasse hurtsikusse kasarmukünka poolel kõrgusel. Läbi laudseinte- ja katuseaukude paistsid päike, kuu ja tähed, aknaraamid olid kõdunenud ja ahi puudus. Siiski oli uues korteris „mugav” sisustus. See koosnes kahekordsetest õlekottidega vooditest, lauast, paljudest jämedalt kokkuklopsitud pinkidest ja luksuseks mõnest lonkavast toolist. Siis ei olnud me veel ära õppinud, et improvisatsioon ei tähenda venelaste jaoks kunsti end ootamatust hädaolukorrast välja aidata, vaid see on nende igapäevase elu regulaarne osa. Kui palusime materjali korteri parandamiseks, näitasid konvoeerijad sõnatult kokkuvarisenud naaberbaraki lauahunniku jääkidele. Nad usaldasid meie kätte isegi haamrid, kirve ja saed. Otto võttis üle tööde juhtimise ja tegi ise enamiku töödest. Igaüks, kes tundis end piisavalt jõulisena, välja arvatud Alois ja tema sõbrad nagu ka doktor, tegi kaasa. Sel kombel muutus hädakorter talutavalt talvekindlaks! Ka puuduva ahju küsimus leidis lahenduse. Ühest laudsarast leidsime aja ära teeninud pesukatla, mille leidlik nõukogude inimene oli sellele raudplaadi paigutamise teel ümber teinud ahju ja pliidi kombinatsiooniks. Vahepeal sisse murdnud Vene talv lubas meie korteril end aeg-ajalt katuseni lumme matta. Läbi lapitud ja jäätunud aknaklaaside tungis ainult harva sisse nukkerhalli valguskuma. Siiski oli meil lagunenud naaberbaraki tõttu soe! Kolmekesi püüdsime igavust peletada üksteisele rahu- ja sõjaaegseid seiklusi jutustades. Kuid mida enam jutuaine vähenes, seda suuremaks muutus meie isu, sest meil tuli veel kõvasti kosuda. Õnnelikud pudrupaja omanikud valitsesid lava jultunud eneseteadvusega. Nad okupeerisid laua ja lülitasid kõik teised peale arsti selle kasutajate hulgast välja. Valjult kõlava hirnumise saatel veetsid nad aega ja lahutasid meelt poola ja saksa naljade ning roppustega. Otto ja mina, mõlemad kirglikud maletajad, meisterdasime malelaua ja nikerdasime leivast malendid. Male on parim vahend nürimeelsuse vastu. Nälja vastu aitab see ainult ajutiselt.
Esimestel detsembripäevadel tõi kontinentaalkliima kuiv külm pöörde rõsketesse ilmaoludesse. Mina sain äkki tugeva hambavalu koos kõrge palavikuga. Kael oli paistes ja hingetoru ahenenud. Veel kunagi ei ole mul hingamisel nii suuri valusid olnud. Otto pealekäimisel laskis staabiarst end kohale tuua, et minu põletikulist kurku vaadata. Ta teatas venelastele, et mul on difteeria. Noor Nõukogude sõjaväearst, kellele mind näidati, uskuski Saksa meditsiinimehe kunsti. Pärast kiiret läbivaatust juhatas ta mind laatsareti isolaatorisse ja andis mulle ravimeid. Palavik aina tõusis, nii et ma ei märganud uuest ümbrusest mitte midagi. Ülejärgmisel päeval, pärast rahutut und, vaatasin imestunult enda ümber. Lamasin üksinda hästi köetud ruumis tõelises voodis ühel samuti tõelisel madratsil ja mis kujuteldamatu – valgete linade vahel! Enne, kui taas suigatasin, arvasin isegi üht öölauakest näinud olevat. Kui hommikul varakult ärkasin, küüris sõbralik vanem naine põrandat. Ajal, kui ma talle viipasin, jäi mu pilk rippuma voodi kõrval seisval öölaual. Olin niisiis ikkagi õieti näinud! Kas oli võimalik, et mind oli tsivilisatsioonile tagasi antud? Imed jätkusid: üks haiglaõde tõi mulle mitte ainult arstimeid, vaid ka küllusliku hommikueine soojast hirsipudrust, saiast, tükikesest pekist ja ka teest ning suhkrust! Lõunaks oli kala kartulite ja kastmega, magusroaks rosinakompott, õhtuks borš või kartulisupp. Minu olukord paranes kiiresti. Mulle tundus, et näen und. Kui kogu see hirmsaim sõda möllas ja lugematud Vene sõjavangid Saksa laagrites armetult nälgisid, raviti mind siin terveks! Siiski ei teinud ma sellest mingeid järeldusi. Normaalse Nõukogude sõjavangipõlvega ei olnud sellel midagi ühist! Nagu kogu elu, nii oli ka vangipõli täringumäng ja mina oli väikese laialipillutatud grupi liikmena kuue visanud! Selles veendunult olin otsustanud vürstlikku majutust täiel määral nautida. Ainsateks kibedusetilkadeks, mis minu olelust Õnneliku Hansuna tumestas, olid üksildus ja igavus.
Öösel ärkasin ühtäkki mingi klõbistava müra peale. Ei mingit kahtlust, see tuli öölaualaekast. Tõmbasin selle lahti ja üle minu käe hüppas põrandale hiir. Vaeseke oli väga kõhn. Sellepärast oli läbi tagaküljel olnud pilu sahtlisse lipsanud, et minu puulusika kallale asuda. Selle lakk-kate oli serval ümberringi ära kulunud, nii et teravalõhnalise pudru ja juurviljasupi leem ning rosinakompott olid imbunud puu sisse. Teadsin, kui valulik on nälg, ja mul tekkis kaastunne selle kõhetu hiirekese vastu. Siiski ei saanud ma kahjuks tähtsaimat, servast juba tugevalt näkitsetud tarbeeset talle kauemaks loovutada ja peitsin selle padja alla. Hiirt see ei pahandanud! Nägin teda nüüd päeva ajal toas ringi vilksamas ja avastasin pikiseina ääres põrandalauas augu, millesse ta kadus. Kui ta hiljem kunagi jälle peakese välja pistis, viskasin talle alati paar leivatükikest ja rosinat, mis ma tema jaoks olin hoidnud.
Tundsin ennast selles idüllis nii hästi, et pärast angiini vaibumist – difteeria oli olnud meeldiv valediagnoos – üritasin kaelavalusid simuleerida. See õnnestus ainult lühikest aega. Kui arst oli järgmisel visiidil minu kaela üle vaadanud, saatis ta mu viivitamatult tagasi Aloisi imeurkasse. Mina aga võtsin kaasa unustamatu mälestuse ja olen jäänud elu lõpuni hiiresõbraks!
Barakis oli vahepeal veelgi ebamugavamaks muutunud, kuna meie veekatlast ahjule ei olnud suurenev külm enam jõukohane. Seepärast topiti meid kokku ühe kasarmuploki kahte teise korruse tuppa. Järgmistel päevadel tekkis etteaimamatu võimalus täiendavate toiduainete muretsemiseks. Meid suunati tühjaks laadima veoautosid, mis vedasid laatsareti köögile kartuleid. Kuna meie konvoeerijad omale jääkülma idatuule vältimiseks olid sooja kohakese leidnud ja olles lisaks sellele meie suhtes sõbralikult häälestatud, võisime töötamise ajal ilma läbiotsimist kartmata taskud ja püksisääred kartuleid täis toppida. Seejuures sain esimesi kogemusi kartulite näppamisel. Praktika, mis end hilisemas olelusvõitluses eluliselt tähtsaks osutus. Õhtuti sai ahjus kartuleid röstitud. Selline oli minu vangistuse esimese osa rahuarmastav lõpp.