Hans-Werner Loeck
Verised taandumislahingud Balti katlas 1944

tekst: H-W. Loecki mälestusteraamatust „Sild Väikesel Emajõel”

Saksamaa tuntud diplomaadi Hans-Werner Loecki mälestusteraamat „Sild Väikesel Emajõel” räägib 1944. aasta lahingutes idarindel, vangi langemisest Võru all ning edasistest õudustest saksa sõjavangina Nõukogude sõjavangilaagrites.

1944. aasta 21. juuli lõuna ajal olin täidetud keedunõu just lauale asetanud, kui Schmidt kompaniiülema juurde kutsuti. Ta tuli peatselt tagasi, sõi vaikides ja otsustas alles tüki aja pärast minu küsivatele pilkudele vastata.
„Hoia see enda teada,” ütles ta, „major oli kompaniiülematele teatavaks teinud, et diviis oli kinni püüdnud raadiotelegrammi, mille järgi olevat Hitlerile tema peakorteris tehtud pommiatentaat. Midagi lähemat ei ole selle kohta seni teatavaks tehtud. Peale selle oli ta teatanud, et tugevad Nõukogude soomusjõud olid lõuna pool Ostrovit 16. armee juurde paigutatud lennuväe välidiviisist üle sõitnud. Nad tungivad nüüd põhja suunas edasi meie selja taha. Seetõttu viiakse diviis veel tänasel ööl tagasi üle Velikaja. Uudis teatatud atentaadist tuleb väeosale teatavaks teha ­alles pärast selle ametlikku kinnitamist ja kui diviisi on selle edastamiseks volitatud.”
Me vaatasime üksteisele sõnatult otsa, kuid siiski võis üksteise silmist välja lugeda küsimust: „Kas see oli ka õnnestunud?”
Veidi hiljem lähenesin eesliini kaevikus kuulipildujapositsioonile, kui üks laskuritest hüüdis koduses alamsaksa keeles: „Hebbt ji dat all hört? De Aas is dood! Und hüt Nacht goht wi torüch! (Kas te kõik olete seda kuulnud? Raibe on surnud! Ja täna öösel tõmbume tagasi!)
Seega oli ärevaks tegev teade siiski juba esimeste kaitseliinideni läbi tunginud ja vanad sõdijad olid seda soovide kohaselt kaunistanud. Kuigi olime saanud headeks kamraadideks, mulle nad atentaadist ei rääkinud. Need rindesõdurid olid kitsaks, perekondlikuks ühenduseks kokku kasvanud. Uustulnukad, pealegi veel ohvitserikandidaadid, pidid läbi tegema palju proovilepanekuid, enne kui nad omistasid neile täieliku usalduse ja kõikide puhul see ei õnnestunudki.
Sellele järgneval ööl saime positsioonid võitluseta ja eeskätt just märkamatult maha jätta. Pärast pikka higinõudvat kiirmarssi ületasime järgmisel hommikul Pihkva ja Ostrovi vahel Velikaja, mis pikalt püsinud kuivuse tõttu oli tõmbunud kitsasse sängi ja oli „suurest” muutunud „väikeseks”. Meie taga õhkisid pioneerid silla ja lõpuks lasid nad õhku ka mõne kilomeetri kaugusele jäänud Ostrovi raudteesilla.
Ma imestasin: „Mispärast ei tulnud sovetid meile järele?”
„See on ju selge,” vastas Schmidt, „nad tahavad meid ümber haarata ja taganemise läände ära lõigata.”
See sovettide tahtmine siiski ei täitunud. Meie naaberdiviisil oli rünnaksuurtükkide väeosa toetusel õnnestunud vaenulike tankide läbimurre ajutiselt riivistada. Seepärast järgnesid Nõukogude väed meile esialgu kõhklevalt. Rügemendi ­tagasitõmbumine, mida meie pataljon järelväena kattis, toimus häirimatult ja öise taeva all, mida teiselt pool Ostrovit punane tulekuma heledalt valgustas.
Järgmistel päevadel kõrvetas juuli­päike meie teraskiivreid. Seepärast laskis leitnant rühma raskema varustuse kahe jässaka hobuse veetavale veovankrile laadida. Selle peal leidis koha ka minu „ahjutoru”, peaaegu kahe meetri pikkune terasplekist toru koos selle juurde kuuluva tankitõrjegranaadiga. Minu grupijuht oli selle „imerelva” leidnud ühest tühjaks tehtud punkrist meie mahajäetud positsioonide tagant ja selle kobaka mulle kaela määrinud: „Oh sa poiss! Selle toruga võid tankide ilmumisel kuulsust saavutada. Pealegi antakse iga käsitsi hävitatud tanki eest kolm päeva puhkust.” Sundimatult meie vankri ümber grupeerunult, kuid igast suunast tähelepanelikult kaitstult liikusime lääne suunas hobuse- ja inimhigi pilves, milles olid segunenud sigaretisuitsu ja rääsunud saapamäärde hais. Kitsad tolmused teed viivad meid servades lokkavalt õitsvatest metsalilledest piiratuna läbi Setomaa rohelise kuppelmaastiku. Selle lamedad lained tõusevad üheks edela-kirdesuunaliseks mäeahelikuks. Seal ülal peaks meid, nii arvab leitnant, ootama ettevalmistatud tõrjepositsioon. Meie teel vaheldusid karjamaad, viljaväljad ja õitsvad kartulipõllud metsatukkadega. Madalamatel aladel pakkusid tiikidest läbivoolavad ojad värskendust ja pikemat peatust. Kahjuks asjatult. Ühes nii kaunis ja veetlevas maastikus mõjus hüljatus, mida igal pool kohtasime, seda enam masendavalt. Kui läbisime mõnd lihtsat külakest, jooksid tiibu lehvitades ehmunult ringi mõned kanad või haukus varjunult üksik koer. Mitte kusagil ei olnud näha inimest! Kuhu võisid nad olla põgenenud, need siin üksteise kõrval elavad setod ja venelased, kelle saatust sõda nii otsustavalt mõjutas? Ka venelased kartsid Punaarmee sissemarssi, sest enamuses olid nad olnud Saksa idaalade direktsiooni teenistuses varasemates kolhoosides ja sovhoosides töötades. Vaevalt see, et nad olid selleks sunnitud, nende vabastajat peatab nende karistamisel.
Ühel nendest päevadest jõudis meieni teadaanne, et Juht sai 20. juuli atentaadil ainult kergelt vigastada. Ka ilma Schmidti hoiatava pilguta oleksin sügava pettumuse vaikides alla neelanud. Aga meie hulgas ei olnud kedagi, kes oleks Hitleri ellujäämise pärast oma kergendust või rõõmu näidanud. Kõik vaikisid.
Kui õhtul ilma pealtkuulajateta omavahel rääkima hakkasime, ütles Schmidt: „Nüüd muutub tapmine pidurdamatuks ja jätkub aina hullemini. Veel meie viimasedki linnad muutuvad rusudeks ja tuhaks. See kuritegelik režiim võtab allakäigul kõik endaga hauda kaasa!”
„Seda ei tule meil võib-olla enam kaasa elada,” oletasin ma, „selleks ajaks on sovetid Balti koti kinni nöörinud ja suure klaperjahi meile juba avanud.” „Selle kasuks kõneleb tegelikult vastuoluline olukord Läti lõunaosas,” vastab leitnant, „Ikkagi ei pea me lootust kaotama, et Leedus seisvad Saksa jõud alustavad vastulööki, mis peatab sovettide läbimurde Läänemere äärde enne Riiat! Et Hitler lubaks sellisel juhul meie väegrupil Kuramaale ümber paigutuda ja võibolla isegi Ida-Preisimaale läbi murda, näib mulle igatahes küsitavana. Igal juhul jääks siis alles võimalus viia meie haavatud läbi Riia ja Kuramaa sadamate kodumaale! Ka Punaarmee eest põgenevad eestlased ja lätlased oleksid päästetud. See oleks meie, kes neid sümpaatseid, koos meiega kannatanud rahvaid oleme tundma õppinud, tungiv soov! Siis tunneksime rahuldust, et meie võitlus ei olnud täiesti mõttetu!”
Me olime piirikõrgustikule juba päris lähedal, kui pataljon uuesti järelväe osa üle võttis. Ühel madalasse võssa kasvanud künkareal kaevusime hoolikalt maskeerudes sisse. Õhtuni ei olnud vaenlane end näidanud.
Just siis, kui tahtsime positsioonilt lahkuda, laskis leitnant edasi anda: „Vaenlase teravikud imbuvad meie ees oleval kõrgendikul võssa!”

Hans-Werner Loeck

Veidi hiljem kuulsin paisuvat mootorimüra ja lõpuks tõusis umbes 150 meetri kaugusel oleva laugjalt tõusva kõrgendiku kohale tanki KV-I massiivne torn. See oli uuem, meie võitluste piirkonnas seni veel nägemata raskelt soomustatud 12 cm kahuriga varustatud, kuid aeglasem kiirest, hea läbivusega ja meie poolt tema võitlusjõu tõttu kardetud T-34-st. Ei ühtki tankikütti läheduses? Nüüd pidin küll tõestama, et minu mittearmastatud ahjutoru, millega seni olin teinud ainult proovilasu, millekski kõlbab. Meenutades lähivõitleja Twardy näpunäiteid pöörasin, vaatamata kiirustamisele, tähelepanu sellele, et toru ulatuks minu selja taga üle kaitsepesa serva ja väljapaiskuv tuleleek mind ei kõrvetaks. Sel ajal, kui toru küljele paigutatud visiiris kolossi välja peilisin, haamerdas mu süda vastu ribisid. Erutuse tõttu ei mõelnud ma üldse mitte Twardy õpetusele, et sihtida tuleb roomikuid ega oodanud seetõttu, kuni ta täissuuruses nähtavale ilmub. Sihtisin päästikule vajutamisel torni keskpaika! Sinna ma teda ka tabasin. Välkus ja paukus ning tornist tõusis suitsu! Siiski ei lennanud see kirst laiali! Ei mingit tankihävitaja au! Olin ma nüüd seeasemel tankikahuri visiiril? Kõverdusin laskuripesa põhja. Kui ühtki lasku ei järgnenud, piilusin ettevaatlikult üle rinnatise ja märkasin veel ainult üht osa aeglaselt künkaharja varju tagasiroomava tanki tornist! Kas ma juhuslikult tema vaatepilu või koguni kahurit olin tabanud? Siiski ei olnud praegu aega spekulatsioonideks! Kuna kaugusest uut mootorimüra kuuldus, andis leitnant käsu kiireks tagasitõmbumiseks.
Järgmisel päeval ületasime piirikõrgendiku, millele teised rügemendi üksused olid just positsioonidele asunud. Meile oli lubatud puhkepäev kas Eesti või ka Läti poolel asuvates külakestes. Ühel metsalagendikul seisid laialipillatud majapidamishoonetest ümbritsetud, tüüpiliselt värviliseks võõbatud elumajad. Mõned vanemad inimesed viipasid meile sõbralikult ja kostitasid meid piima, munade ja leivaga. Ei, nemad ei olnud kodumaad maha jätnud, vaid olid lasknud noorematel üksinda läände põgeneda!
Olin just koos Güntheri, lavakunstiõpilasega Lüübekist, ja Heinziga, Obergefreiter’iga Kiel-Gaardenist olemise ühes heinakuhjas mugavaks teinud, kui meid juba jälle jalule aeti: „Pataljonil tuleb otsekohe koguneda küla keskele!” Rivistatult ootasime ohvitseri, kes võiks meile selgitada pahameelt tekitava põhjuse, miks kaua puudunud rahu rikuti.
Lõpuks ilmusid mõned meie ohvitseridest saadetuna noorest mehest, kes ohvitserimundril kandis kitsaid, kummatigi meile tundmatuid hõbedasi õlakuid. Meie kompaniiülem esitles majorit asendades teda kui „rahvussotsialistlikku juhtohvitseri”, kes „kõrgemalt poolt saadud ülesandel” tahab meiega rääkida. Kuna ta meiega alustas „kamraadidega”, ärkas üldine ebamugavustunne. Tema külastuse eesmärk olevat, ütles ta, meile teatavaks teha, millised on Juhi vastu toime pandud atentaadi tagajärjed ja millisel kombel need Wehrmachti puutuvad. Me ju teame, et ohvitserimundris aadlikest kurjategijad tegid katset mõrvata Juhti eesmärgiga Suur-Saksamaa tema vaenlastele maha sahkerdada. Pärast seda, kui ta sellest löögist õnneliku juhuse tõttu pääses, olevat ta nad raudse käega ära koristanud. Riigireeturite juhid on juba maha lastud. Kõik nendega seotud olevad kõrvaldatakse samuti. Vandenõu paljastamine olevat võimaldanud Juhil Wehrmachti juhtkonnast välja praakida äraandlikud elemendid, kes tema käskudest mööda hiilides ja oma sabotaažiga on süüdi viimase aja lüüasaamistes ja kaotustes. Nüüd koonduvat kogu Saksa rahvas veel tugevamalt Juhi ümber, et koos temaga lõppvõit saavutada. Selle eesmärgi nimel nõudvat Juht, et Wehrmacht, mis ikka veel olevat kinni oma ülepakkuvas apoliitilises eneseteadlikkuses, tuleks lahutamatult siduda partei ja tema liigenduse, eriti Relva-SS-i kui natsionaalsotsialistliku organisatsiooniga. See Wehr­machti sissetoodav uus vaim peaks otsekohe leidma väljenduse selles, et senine sõjaväeline tervitus asendatakse Saksa tervitusega, parema käe tõstmisega. Selle vastu eksijad saavad distsiplinaarselt karmilt karistatud.
Me olime selle sõnumi esimesed laused liikumatult ära kuulanud. Kui see natsionaalsotsialistlik juhtohvitser (NSFO) 1943. ja 1944. aasta lüüasaamised 20. juuli atentaadi sooritajate kaela veeretas, tekkis meie ridades kume, vaevu allasurutud nurin. Nõude juures siduda Wehrmacht partei ja vihatud Relva-SS-iga jõudis kasvav nördimus kõrgpunktini ja plahvatas raevukaks protestiks, millega ka Günther, Heinz ja mina ühinesime.
NSFO vaatas meie ohvitseride liikumatuid nägusid. Nad vaikisid. Siis tegi ta kannapöörde ja kadus, saadetuna Jürgenist, „minu” leitnandist.
Alles nüüd leidis meie kompaniiülem end ja karjus meie korratule, enesevalitsuse kaotanud inimkobarale: „Kas te olete hulluks läinud? Tahate vastuhaku pärast oma järjekorrani jõuda?” Lühikese ajaga jõudsid kainus ja distsipliin tagasi.
Õhtul usaldas Jürgen mulle, et ohvitserid, eriti major, on väga murelikud. Ta olla püüdnud NS-juht­ohvitseri temaga sõbralikult kõneledes rahustada. Sõdurite reaktsioon olevat selgitatav möödunud nädalate raskete võitluste ja väsitava tagasitõmbumise koormusega ja ei peaks seetõttu olema trahvimisväärselt vaadeldav. Mees ei olevat aga mingil määral rahustatav olnud. Veel lahtisesse sõjaväeautosse istunult olla ta ähvardanud algatada sõjakohtumenetluse. Võib-olla oli see meie õnn, et kõik meie ühendused kõige varasemaga katkesid järgnevates dramaatilistes taandumislahingutes.
Meie lootus leida kõrgendiku­seljal väljaehitatud välikindlustusi oli ekslik. Vandudes uuristasime end õlgadeni kivisesse pinnasesse. Kuna venelased lasksid enda järgi oodata, kasutasin võimalust, et emale laskemoonakastil kirjutada välipostikiri „ühest maastikuliselt kaunist kohast kolme maanurga vahetus läheduses”. Täpsemaks ei võinud ma minna, sest julgeolekukaalutlustel oli keelatud tegevuskohta avaldada. Enesestmõistetavalt kirjutasin ka, et olen terve ja mul läheb hästi. Pealiskaudselt vaadeldes see ju klapib, kuid „hästi” ma ennast ei tundnud, sest Jürgen Schmidt oli just üle võtnud 1. pataljoni kompanii juhtimise, kelle ülem oli langenud. See pidi minu olukorda otsustavalt muutma. Ei ühtki sõpra enam, kellega võisin veendumusi ja lootusi jagada, kelle nõu ja toetusega võisin arvestada. Ei mingeid viiteid enam meie sõjalise olukorra ja juhtkonna taktikaliste eesmärkide kohta. Nüüd peab ka mulle pilk üle künnivagude, millel ma jalaväelasest Stoppelhopser’ina (väike koolieelses vanuses laps, sõdurite põlastavas sõnakasutuses – jalaväelane) konutan, keelatuks jääma. Kõikidele meie rühma sõduritele oli kibedaks kaotuseks see ühe ülemuse edutamine, kes noorusele vaatamata seisis kindlalt ja tasakaalukalt ülesannete kõrgusel ja vihkas asjatut verevalamist!
Hoidsin nüüd tihedamalt kokku Güntheriga, sümpaatse blondi noorukiga Lüübekist. Teda oli, nagu enamikku abiturientidest, edutatud teenistuse käigus reservohvitseri kandidaadiks, kuigi temas mitte midagi sõdurlikku ei olnud. Armastasin „Fausti” ja kandsin selle esimese osa reklaamköitekest rindevarustuses kaasas, seda kunagi esile toomata. Günther, kes tahtis näitlejaks saada ja oli kooli ajal näitemängualast õpetust saanud, liikus ringi tervet miniraamatukogu kaasa tarides. Isegi lühikese puhkepausi ajal võttis ta mundrikuue taskust köitekese Lessingit, Shakespeare’i, Wedekindi või Ibsenit ja unustas edasiminekuni kogu ümbruse. Vaatamata sellisele ebatavalisele harjumusele, vaatamata tema tundlikkusele ja abivajadusele praktilistes asjades, omas ta kõikide kamraadide täielikku sümpaatiat. Minu enese püüdlused tema usaldust võita olid raskendatud mulle „käsirahaks” omistatud allohvitserilitsentsi tõttu. Kuna aga tunnistasin oma õpipoisiseisundit ja temaga koduses alamsaksa keeles rääkisin, olin esialgse kõrvalseisja osa peatselt ületanud.
Istusime nüüd juba kolm päeva kellestki tülitamata piirikõrgendikul. Venelased, kes meid tagasitõmbumise ajal tüütasid, olid meile küll järele jõudnud, kuid hoidusid veel meie soodsalt rajatud positsioone rünnates veriseid päid saamast.
Kolmanda päeva ööl ehmatas meid üles häire: „Positsioon otsekohe maha jätta! Kogunemine külas!” Ülepeakaela hüppasime pesadest, kusjuures unustasin kiirustades „ahjutoru” jaoks viimase lasu kaasa võtta. Mööda nõlva alla tormates tegime üksteise vastu löövate tääkide, välilabidate ja gaasimaskitorbikutega põrgulärmi. Sel ajal kui jooksusammul külakest läbisime, tõusid meie tiibadel üles Nõukogude valgustusraketid ja meie peade kohal piitsutas kuulipildujatuli. Selle asemel et frontaalselt rünnata, olid nemad meist osavalt möödunud, ehkki meid veel mitte ümber piiranud. Kui esimesed miinipildujalöögid lähemale rühkisid, sukeldusime juba ühele madalate leppade ja kaskedega tihedalt täiskasvanud märgalale! Meie grupp kujutas endast seejuures tagatuld ja mina jooksin „lukustajana” viimasena nende taga. Pimedus küll varjas meid, kuid raskendas kitsal puitkaigastest jalgrajal püsimist. Kes ei olnud tähelepanelik, nagu ka mina, leidis end jälle mudas ja pidi vaeva nägema, et jalgu koos saabastega salakavalast porist välja tirida. Kui suure rutuga tuleb kõikuval aluspinnasel läbi põhjamaa džungli väänelda, muutuvad ründevarustus ja relvad kaks korda raskemaks. Kõige enam takistas mind kobakas „ahjutoru”. Kuna ma ei näinud võimalust lähemal ajal uue laskemoona hankimiseks, viskasin selle „imerelva” järgmisse lompi.
Veel enne päikesetõusu jõudsime kõrgesse männikusse. Kui meie teravik asus üht põõsastikuga kaetud lageala ületama, lõi neile vastu äge kuulipilduja- ja käsirelvade tuli. Venelased olid juba kohal! Alati äärmuseni pingestatult, püüdis komandör kaotuste vältimiseks vastase eest lõuna suunas kõrvale põigata. Kui ta uskus olevat seda saavutanud ja meid jälle lääne suunda pööras, tabas meid ühel lageraidealal tugev kuulipildujatuli. Komandör laskis meie kompaniil metsaserval positsioonile asuda, et meie ees olevat vastast kinni pidada ja paigutas mõlemad teised kompaniid tema ümberpiiramiseks kahele poole lageraideala. Ajal kui nad vaenlase positsioonid üle rullisid, ründasime meie eestpoolt. See meie taganemistee vägivaldne avamine maksis meile valusaid kaotusi. Haavatuid kaasa võttes tegime lääne suunas minekut. Esmakordselt pidin üle elama, et me ei saanud langenuid kaasa tuua.
Tänu imetlemisväärsele orienteerumisvaimule õnnestus komandöril taas saavutada ühendus suurema osaga rügemendist. Ja nüüd kõlas see uue jõuga: „Labidad välja” ja „Sisse kaevuda”, tõrjeliini pikendamiseks pakkus ideaalset laskevälja mõnesaja meetri laiune niiske madal ala selle ees. Mõned tunnid hiljem hakkasime tajuma Nõukogude pealetungi survet väikesel lõigul. Sel ajal, kui arvutud granaadiheitjad ja paljud Ratsch-Bumm-kahurid meid tule all hoidsid, jooksid vastase üksused sellel ja järgmisel päeval, vaatamata kaotustele, ikka ja jälle meie positsioonide peale. Õnneks välistas soine maastik nende tankide ja raske suurtükiväe kasutamise. Nende asemel aga tormasid meie peale nende lahingulennukid, et meie improviseeritud positsioone pardakahurite ja kuulipildujate tulega katta. Jätkuvatel rünnakutel vahetusid nad pommilennukitega. Need vanad veskid, meie poolt nende raskepärasuse tõttu Raudseteks Gustaviteks kutsutud, mida olime positsioonisõjas näinud ainult üksikute luurajatena või siis suurtükitule juhtidena. Nüüd ilmusid nad suurearvuliselt, et meie kohal pommid maha laadida. Uued hädad, mida seni olime ise tarninud, olid meid esialgu rahutuks teinud, kuni kindlaks tegime, et need meile suhteliselt tühiseid kaotusi kaasa tõid.

Selle päeva rasketes lahingutes olime kõik rünnakud tagasi löönud ja vastasele enda omadest raskemaid kaotusi tekitanud. Sellegipärast pidime järgneval ööl tagasi tõmbuma, sest vaenulikud jõud ähvardasid meie rügemendi õhus rippuvatest tiibadest mööduda! Isegi meile, tavalistele sõduritele, oli selgeks saanud, et väegruppi ähvardaks häving, kui Nõukogude määratul ülekaalul õnnestuks meie 16. ja 18. armee nõrkadest ja auklikest kaitseliinidest Ida-Eestis ja Lätis läbi murda. Siis oleks kolmandal Balti rindel tee Läänemere rannikule ja meie mõlema armee nagu ka armeegrupi Narva hävitamiseks vaba. Veel ainult elastne, alati uutele vastupanuliinidele tuginev taganemisstrateegia võiks võita aega mingi piisavalt pidava kaitsekindlustuse rajamiseks.
Vahepeal oli pataljon vähem kui kahesaja meheni kokku sulanud! Oli hea, et meid juhatati ühele lõpuks valmis saanud, kuigi veel liialt nõrkade jõududega kaitstavale peavõitlusliini tagalas paiknenud varupositsioonile. Laskepesad olime kaevanud ühe künkaahela taganõlvale. Läbi orupõhja voolas selge veega oja. Siin võisime supelda ja pesu pesta. Niikaua kui peavõitlusliini lahingukära kostis meieni summutatult ja Vene suurtükivägi tulistas üle meist tagapool olevaid sihtmärke, jäid meie laskepesad tühjaks. Günther ja mina lamasime lepavõsa vahel oja ääres ja katsusime magama jääda, kuid kui vaid silmad sulgesin, ilmusid otsekohe traagilised pildid viimastest võitluspäevadest.
Lõuna ajal oli köögiallohvitser täitnud meie keedunõud oivaliselt lõhnava, palju värsket sealiha sisaldava hernesupiga. Kahjuks tundsin peagi, et see tubli toit minu maole ja sooltele enam jõukohane ei ole ja need tahavad end pahupidi keerata.
Otsisin endale mingit pealtvaatajatest varjatud kohakest. Künkanõlva poolel kõrgusel lasus terve hunnik suuri rändrahne. Ülikiiresti, mõlema käega juba püksinööpide järele haarates, hüppasin sinna. Sel ajal, kui olin tegevuses mind piinavast lahtisaamisega, lõhkes kivihunniku ees Nõukogude haubitsamürsk. Minu ümber lendasid õhus mürsu- ja kivikillud. Korraks tõstis see mu õhku ja siis maandusin tervena omaenese mustuses.
Kui ma veel tihnikus ümarate klaasidega traatraamides päikeseprille otsisin, möirgas Feldwebel: „Tähelepanu, lennuk!!” Ja juba langesid pommid meie positsioonidele. Seejärel oma pesa juurde tagasi jõudnult nägin, et selle serval oli lõhkenud pomm ja augu põhjast paistsid liivast välja kämblasuuruse pommikillu teravikud. Kuna Nõukogude haubitsad jätkasid meile koha kättenäitamist, me ei kahetsenud, et pataljon tõmmati ette peavõitlusliinile. Siin mühas võitlus pinguldatud musklites, oma võidus kindla Koljati ja halvasti relvastatud ning kidura Taaveti vahel, kelle suurtükid tulistasid järeleveo puudumise tõttu oma viimase laskemoonaga. Kohe, kui vastase surve tankide T-34 kaasamisega vastupandamatuks muutus, saime käsu taganeda.
Pärast öist rännakut, mis pataljoni omapäi jättis, seisime varahommikul ühel kõrgendikul, mille vastu naaldus elanike poolt maha jäetud külake. Selle külje alt ulatus kaugele tiheda metsaga ääristatud välu. Allpool viimaseid maju avastasime oma diviisi suurtükirügemendi etterakendatud patarei. See, et nad siin pidama olid jäänud, tulenes täiesti selgusetuks muutunud rindejoone asukohast. Paljud meie väeosad olid üle rullitud ja laiali paisatud. Nad võitlesid eraldunud võitlusgruppides pidevas ohus osutuda Nõukogude vägedest haaratuks või ümberpiiratuks. Majutusime neljakesi ühte tallu, mille hooldatud sisemus tunnistas elanike tagasihoidlikku heaolu. Tuulekiirusel olid ringiliikuv Heinz ja tema kaaslane Lütjenburgist aias välja kaevanud ämbritäie siniseid ja punaseid kartuleid. Sahvris leidus mune ja searasva. Meile ei meeldi Eesti või siin ehk Läti talunike tagant varastamine. Kuid nälg teeb haiget!
Pärast seda pidusööki olin just pehmel rohul uinunud, kui mind äratas Feldwebel’i käsk: „Koguneda!”
Meie kompaniiülem selgitas vähem kui viiekümnepealiseks kokku kuivanud kompaniile, et metsaalale välust paremal olevat punaarmeelased sisse tunginud. Peaksime nad vange võttes välja kihutama. Meie rühm võttis üle teraviku osa ja liikus pingestatud tähelepanuga mööda liivast teed edasi. Juba mõne minuti möödudes lõid meile põõsastikust vastu kalašnikovide tulelöögid. Meie grupi kuulipildur 1, suur, jõuline talupidajate poeg, sai tabamustest kõhtu ja õlavarde raskelt haavata. Eraldusime üksteisest ja tormasime metsa. Pärast kangekaelset vastupanu kolm punaarmeelast alistus. Nad keeldusid igasugustest ütlustest ja viidi vangidena külasse. Ületades kitsast lagendikku, millel üksikute kaskede vahel olid laialipillatult rändrahnud, tuli meil lühikese vahemaa tagant vastu võtta põrgulik kuulipilduja- ja püssituli. Kui mina küllalt kiiresti kivirahnu taha jõudsin viskuda, sai minu lähedal minu grupiülem raskelt haavata. Kuulirahe tegi võimatuks püssi laskeasendisse viimise. Pressisin end vastu maad lamedaks nagu laua, nii et minu keha oli kivi poolt kaetud. Välipudel ja gaasimaskitorbik, mis kivist üle ulatusid, lasti sõelteks. Kuulipildujatule katte all haarasid teised kompanii kohale jõudnud rühmad vastast selja tagant. Enamik punaarmeelastest langes, kuid siiski istusid mõned neist kindlalt ühes meie vasemal tiival olevas kraavis, mis jooksis metsa ja külani ulatuva puudeta lagendiku vahel. Roomasime neljakesi tihedast alusmetsast varjatult kraavi juurde ja puhastasime selle käsigranaatidega. Kui me siis kamraadide järele ümber vaatasime, nägime neid jälitatuna rohekaspruunist laskurite parvest põiki läbi metsa põgenemas. Meie jaoks oli tagasitee külasse vastase poolt just ära lõigatud, siiski ei olnud venelased veel meie suhtes tähelepanelikuks muutunud. Meile jäi nüüd ainult üks võimalus: põgenemine üle kõrval oleva, nelja- kuni viiesaja meetri laiuse lagendiku teispoolse metsaservani – meeleheitlik ettevõtmine!
Kogu jõudu mängu pannes jooksime, püstolkuulipildujad või karabiinid käes, üksteisest hajutunud ahelikus läbi kanarbiku. Olime just jõudnud üle poole lagendiku, kui venelased meile esimesed püssikuulid järele saatsid. Vaevalt viiskümmend meetrit jäi veel päästva metsani, kui lõpuks kuulipildujavalangud meie peade kohal vilistasid. Ühes kadakapõõsas vaatasin tagasi. Jälitajad olid raskekuulipilduja madala pinnaselaine harjale üles seadnud. Nii hea laskevälja juures võisid nad meid, kui end püsti ajame, nagu jäneseid külmavereliselt maha kõmmutada. Mida teha? Kui ülejäänud vahemaa läbida roomates, kuluks väga palju aega. Nagu ma seda Oldenburgis olin õppinud, talletasin mällu iga vähimagi ebatasasuse, mis võiks varjena arvesse tulla, libistasin end mõned meetrid kõrvale, et mitte otsekohe kuulipilduri visiirile sattuda ja hüppasin haake tehes järgmise lameda pinnaselaine taha. Veidi maad enne metsaserva nägin oma naabrit minust umbes kümne meetri kaugusel langemas. Roomasin kiiresti tema juurde ja nägin kohkunult tema läbilastud kaelatuiksoonest verd paksu joana välja purskumas. Ta ei vastanud ja oli suremas! Viimast meeleheitlikku panust tehes viskusin puude vahele jäärakusse, kui minu kohal kuulid ja puupilpad puudes ja alusmetsas ragistasid.
Olin just hingamise tagasi saanud, kui kohtasin üht kamraadidest, kes olid koos minuga elu eest jooksnud. Ajal, kui me nii kiiresti kui võimalik läbi metsa ja padriku tormasime, kostis teiselt poolt metsaala meieni lahingukära. Kuulipilduja- ja käsirelvade tule ragin segunes meie imestuseks äkki suurtükitulega! Kas patarei oli veidi laskemoona säilitanud? Nägime juba küla enda ees paistmas, kui äkki plahvatused õhku käristasid. Nendest mööda joostes selgus, et suurtükivägi oli oma suurtükid õhku lasknud! Künka taga kogus major kokku pataljoni allesjäänud osad ja nüüd jalaväelasteks „degradeeritud” suurtükiväelased. Ma ei uskunud silmi, kui märkasin kaht oma rünnaksuurtükki metsast väljudes künkanõlvalt alla veeremas. See, mida olime pidanud suurtükituleks, oli olnud nende sekkumine, tänu millele meie vastu võidukaks jäänud punaarmeelased põgenema olid sunnitud! Olin rõõmus, kui tundsin neile järgnenud jalaväelaste hulgas ära ka Güntheri ja Heinzi. Kui kohalolekust kompaniiülema juures ette kandsime, teatas ta, ise sügavalt masendatuna, kompanii suurtest kaotustest. Kuna ka minu jaoülem olevat langenud, tuli minul nüüd tema kohale asuda. Küsisin eneselt, mida siin veel juhtida annab, kui ainult kuus meest on veel alles jäänud, ja pidasin rindekogemuste poolest mind kaugelt ületavatele kamraadidele käskude jagamist mõttetuks. See probleem osutus üldiselt lahendatavaks. Meie kahanenud kambas ei olnud kellelgi ajendit ennast eesistujana lavale upitada. Ja kui ka meil tuli kunagi mõni küsitav otsus vastu võtta, küsisin kõigepealt kamraadidelt alamsaksa keeles nõu, mida ka järgisin.
Enne külast lahkumist avalikustas pataljonikomandör, et oleme ühenduse rügemendiga kaotanud ja seda nüüd kõiki jõude rakendades taastada püüame. Seejuures peame igal silmapilgul olema valmis kohtama vastupanu, sest vangide ütluse kohaselt oleme vaenlase tagalas. Otsekohe saigi see kinnituse. Küla lõpus seisvast majast raksatasid tankitõrjelasud vastu esimese rünnaksuurtüki soomustatud keret! End sellest segada laskmata suunas sihtur suurtükitoru majale, mis pärast mõnd lasku kokku vajus ja punaarmeelased enda alla mattis. Esimesele rünnaksuurtükile järgnedes ruttasime kiirtempos läbi lahtise, peaaegu kaitselageda maastiku. Kolonni lõpu moodustas teine rünnaksuurtükk, millel toodi kaasa nii omad kui ka sovettide haavatud. Mida kaugemale jõudsime, seda selgemalt kostis kaugusest meieni püssi- ja püstolkuulipildujatuli. Komandör ei saanud selles segases olukorras hinnata, kus seisis sõber, kus vaenlane. Ühest maantee kõrval asuva talu kivihoonest tabas meid ootamatult tugev tulelöök. Kuigi rünnaksuurtükid hooned purustasid, ei lõpetanud vastane tulistamist.
Hekkidest varjatuna läks meie rühm ette takistust kõrvaldama. Tagakülje poolt roomasime ümber varemetes peahoone ja heitsime käsigranaate esikülje keldriavadesse. Mõned ellujäänud andsid end vangi. Mulle on meelde jäänud, kuidas meie „vanad” sõdurid, kes olid Ilmeni järve ja Velikaja vahel piisavalt venekeelseid sõnu ja väljendusi meelde jätnud, vange vastu võtsid. Nad patsutasid neid lohutades seljale: „Me võtame sind kaasa, Ivan, meie juures ei juhtu sinuga midagi halba! Kas sa suitsu tahad!” ja pistsid igaühele paki sigarette pihku. Haavatutele tegid meie sanitarid kiirsidemed ja asetasid nad seniks, kuni nad ohtlikud ei olnud, hädalaatsaretiks muudetud teise rünnaksuurtüki ülatekile.
Vangide ütluse kohaselt olid tugevad Nõukogude väed meie ees maha mängitud tapluses segamini läinud. Sellest tulenevalt olime jäänud vaenlase selja taha! Komandör pakkus nüüd tempot, mis meid sundis aeg-ajalt jooksusammule üle minema. Ta pöördus esimesele maanteelt hargnevale teele, mis meid madalamal maastikul kaugemale tiheda metsa varju juhtis. Sellal kui meie kolonn metsarägastikus ootas, tegi major koos mõnede meestega pimeduses luuret, selgitamaks maastikuomadusi ja vaenlase paiknemist. Lühikese ajaga tegi tema luureüksus kindlaks, et Saksa ja Nõukogude väed seisavad siin lagendiku mõlemal küljel üksteise vastas ja meie oleme sovettide vasaku tiiva äärmise otsa taga. Nendest möödumine oli võimatu, sest see ulatus läbimatu soostunud alani. Meie pinge andis järele kohe, kui asusime läbimurdele! Ees meie kompanii ja suurtükiväelased, koondunud tihedalt ettesõitnud rünnaksuurtüki taha, lõpus haavatutega laetud teine rünnaksuurtükk, saadetuna talle järgnevast majorist ja teisest kompaniist, pressisime kõikidest torudest tulistades läbi vaenlase selle tiiva õhukese kaitseliini. Otsekohe kutsus major valgustusraketiga välja omade teispoolsel metsaserval paiknevate vägede kattetule. Veel enne kui vaenlane üllatusest üle sai ja meid tulistama asus, oli esimene rünnaksuurtükk meie kompaniiga jõudnud juba positsioonide lähedale. Veel mõned hüpped ja olimegi varjunud. Tagasi vaadates nägin valgustusraketi valgel, et teine rünnaksuurtükk oli kitsal niiskel rajal lihkunud ja kahe rinde vahel kinni sõitnud. Mootorite huilates vajusid tema roomikud üha enam mudasse. Kohkunult pidin ka pealt nägema, kuidas sovettide mürsud haavatute ja rünnaksuurtüki meeskonna hulgas lõhkesid. Kuulsin karjatusi, nägin ümberringi lendavaid metallitükke ja inimesi, kes puruks rebituna maapinnale paisati! Lõpuks lahvatas rünnaksuurtükk hiiglasliku tõrvikuna põlema! Tulekumas pakkusid meie järgnenud kompaniid sovettide mürskudele, kuulipildujatele ja kalašnikovidele hästi nähtavat sihtmärki. Haavatuid kaasa tassides tormasid nad põleva rünnaksuurtüki kõrvalt mööda. Kaugeltki mitte kõik ei jõudnud kaitsva metsaservani.
Selliseid õuduspilte ei olnud ma, hoolimata möödunud kuude elamustest, seni veel kogenud! Kramplikult surusin maha meeleheitliku karje ja kugistasin jälkustunde sõja ja tema mõrvade suhtes sõnatult alla. Komandör oli meisterlike võimete ja kõrge isikliku panusega päästnud suurema osa meestest, kuid milliste kibedate ohvritega!
Oli olnud viimane aeg tegutsemiseks. Juba järgmisel päeval muutus vaenlase surve vastupandamatuks. Kolmanda Balti rinde suurpealetung tabas meie 30. diviisi eriti tugevalt. See oli Nõukogude tankidiviisi toel alustatud nelja laskurdiviisi tormijooks. Meie rügement, millega lõpuks jälle olime ühendatud, oli ähvardava sissepiiramisohu tõttu peatselt taganema sunnitud. Siinjuures triivisid pataljonid aeg-ajalt üksteisest eemale ja pidid märgatavaid kaotusi kandes omal jõul tagasi võitlema. Kahel korral olid vaenujõud meie kokku sulanud pataljonid sisse piiranud ja püüdsid meid massiliste õhurünnakutega alistuma sundida. Esimesel korral murdsime välja. Teisel korral õnnestus meil maastikuomadusi kasutades öösel katlast välja imbuda.
11. augustil jätsime maha märg­alad Eesti-Läti piirialal ja jõudsime pärast pealesunnitud rännakut veel samal õhtul järelväe viimaste Saksa sõduritena diviisi ning rügemendi järel Vastseliina külakesse. See kandis Tartu Saksa piiskopi, tollal Püha Rooma riigi vürsti poolt idapoolsetelt avarustelt Baltikumi voogavate Vene vägede vastu kaitseks rajatud linnuse nime. Selle varemed on muljet avaldavad jäänukid kunagistest võimsatest müüridest ja tornidest, mille tsaar Ivan IV, Julmaks nimetatu, oli hävitanud.
Kui hommikuhämaruses koolimaja põrandal ärkasin, sain teada, et „minu” leitnant, nõuandja ja sõber, keda ma pärast tema üleviimist I pataljoni olin ainult ühel korral põgusalt kohanud, oli viimase öö taandumisvõitlustes langenud. Koos teiste langenutega tema kompaniist matsime ta kiirustades linnusevaremete lähedale. Aupauke kiirelt kokkulöödud kaseristide kohal summutas idast siia kostev suurtükituli.
Just enne meie tagasipöördumist koolimajja olid eelpostid teatanud vaenulike üksuste lähenemisest. Lennuka kiirusega kogunes pataljon maanteele. Seekord pidime ühe hingetõmbega läbima rügemendi järelväena kolmekümnekilomeetrilise vahemaa Võru suunas, kus ootasid järgmised tõrjepositsioonid ja diviisi ülejäänud osad. Hoolikalt kõiki külgi kaitstes olime aga vaevalt mõned kilomeetrid marssinud, kui flankeeriv kuulipildujatuli meid maanteekraavi surus. Major laskis meil rünnakuks hargneda. Kui ma edasi sööstes ühte madalasse lohku viskusin, lamas ta minu kõrval ja oli relva laadides minu kõrval. Kohe seejärel teatas mootorimüra tankide lähenemisest. Galoppides ületasime koristatud viljapõllu ja varjusime Halla tallu. Ajal, kui neli tanki T-34 üksteise järel põllul veeresid ja kurssi Hallale pidasid, tulid positsioonile vaevalt saja meetri kaugusel meist kaks 5 cm Paki, tankitõrjekahurit. Kui nende 5 cm mürsud pakse soomusplaate tabasid, põrkusid need tagasi nagu herned. Kuid need tankikütid tundsid oma tööd. Kaks rünnanud T-34-dest jäid purustatud roomikutega vedelema. Järgmine puhkes põlema. Ta pööras end ringi ja päästis end koos viimase, vigastamata jäänud tankiga metsaalale. Siiski jäi olukord eba­mugavaks, sest nüüd alustas tegevust Nõukogude suurtükivägi. Kiiresti ärasõitva Paki-rühma taga spurtisime lähedal olevasse metsa, kuid siingi katsid sovetid pimedalt meie taganemistee maa-ala mürskudega. Ja siis segunes suurtükilaskude mürinasse ja kõminasse veel häiriv ulgumine. Isegi Stalini orel, raketiheitja, mis lasud suurima tihedusega välja saadab, oli niisiis juba kohal. Alles siis, kui plahvatused meist tahapoole jäid ja minu hingamine rahulikumaks muutus, leidsin aega plaastri kleepimiseks väikesele kriimustusele oma jalal.
Vahepeal olime jõudnud meid ümbritsevasse imeilusasse okaspuumetsa. See tõusev metsaala oli Haanja kõrgendiku haru. Balti kõrgustikul tõuseb siin kuni 318 meetri kõrgusele Suur Munamägi ja temaga on Eesti Balti riikide kõrgeima mäe uhke omanik.
Higiste ja roidunutena heitsime ründevarustuse ja relvad maha ja vajusime teeäärsele tolmusele rohule. Välipudelites jätkus veel vett, leivakotid olime Vastseliinas pungile täis toppinud vormileiva, täissuitsuvorsti ja lihakonservidega. Ka magusroa eest oli muretsetud ja olime gaasimaskide torbikud täitnud šokolaadi aseaine Scho-Ka-Cola ümarate tooside ja sigarettidega.
Kas ohvitser või sõdur, kõik olime arvamusel, et meie kui viimane järelvägi oleme kaugel ja juhtimisstaabi jaoks kättesaamatud. Seepärast oli üllatus suur, kui Võru suunast lähenenud lahtisest sõjaväeautost kaks noort diviisi staabiohvitseri välja astusid. Koos majoriga kummardusid nad otsekohe kaartide kohale.