Hans-Werner Loeck
Sõjavangis Nõukogude laagrites Eestis 1944–1949

Avaldame valitud katkendi kirjastuse Grenader raamatust
Hans-Werner Loeck
„SILD VÄIKESEL EMAJÕEL”
Sõjavangis Nõukogude laagrites Eestis 1944–1949

Kingu laagritalund:
sunnitöö kondiveskis 1945/47
Juulikuu lõpus seisis veterinaar dr Wolf Bunge juba jälle minu ees. Kuna ma enam karkusid ei vajanud, tahtis ta mind Valga laagrist talundisse kaasa võtta.
„Kõik on juba korraldatud,” ütles ta. „Berišnev nõustus minu ettepanekuga talundis ravimtaimedest arstimeid toota. Minu väitega, et sa oled farmaatsiatudeng, hankis ta laagrikomandandi nõusoleku, et sa mind abilisena saadad.”
Rabatult hakkasin kahtlema: „Aga mul ei ole ju ravimtaimedest ja veel vähem igasuguste ravimite tootmisest vähimatki aimu!”
„See jäta minu hooleks,” lõpetas ta.
Pakkideta, kuid täis uudishimu ja rõõmu seiklusest ronisin pooleteisetonnise veoki kasti kottide ja toiduainete vahele. Nagu enesestmõistetavalt istus doktor juhikabiini ja konvoeerija seadis end minu juurde kõvadele laudadele!
Kui Valga hiigelbarakid meie taga aina väiksemaks muutusid, langes minult ära kolmveerandaastane koorem. Maastik muutus silmanähtavalt, kui vana Ford enda ühelt künkaharjalt teisele vedamisega pidi vaeva nägema. Iga korraga muutus maastik aina vaheldusrikkamaks ja värvikamaks. Mind täitis õnnetunne, nagu oleksin teel vabadusse! Lõpuks läbisime väikese külakese, mille nimeviidalt võis lugeda tema kõlavat, vokaaliderikast nime: Uniküla. Tema viimaste hoonete taga pööras autojuht kõrvalteele, mis läbi kõrge männiku viis ees laiuvale lagendikule. Selle teispoolsel metsaserval tervitas meid esinduslik hoone. See oli nagu taluhoonedki ehitatud puidust, mõjus aga suuruse, kaunilt hoogsa viilu, rõdudega kaunistatud ülakorruse ja verandadega alakorrusel kunagise mõisa härrastemajana. Lähem vaatlus näitas, et see palee oli pudenemas.
Kui Ford sissepääsu ees peatus, hüppas Bunge juhikabiinist hüüdega: „Me oleme Kingul!” Ta viipas hoonele: „Meie elame all ja ülale on majutatud valvemeeskond!”
Esmalt tegin oma suureks imestuseks kindlaks, et maja ümbritses ainult üksainus, vaevalt mehekõrgune okastraat. See näis sõbralik vangla olevat! Mõlemas alakorruse ruumikas toas see mulje jätkus. Siin seisid ühe- ja kahekorruselised voodid õlekottide ja tekkidega. Olid isegi laud, pingid ja toolid. Selge luksus! Doktor näitas voodile akna kõrval: „See on sinu voodi.” Siis avas ta ukse kõrvalruumi, millel punase risti all toretses pealdis Ambulanz. Ta ütles, et see on tema riik. Ruum oli voodi, kirstu, toolide ja riidekapiga rikkalikult sisustatud ja lai ambulantsikapp võttis enda alla terve seina.
Olin sügava mulje all: „See ei ole mingi vangilaager!”
„Ära lase ennast eksitada, mu poiss,” hoiatas doktor. „Meie viiskümmend kamraadi, peaaegu eranditult talunikud ja käsitöölised, rügavad siin päikesetõusust loojanguni. Toitlustamine on küll rikkalikum kui Valgas, kuid mitte piisav siinse raske töö jaoks! Paljud meie meestest kannatavad pärast Valgas saadud näljapaistetuste taandumist sellega kaasnevate, enamasti lahtiste mädaste põletike pärast jalgadel. Õpetan su velskriks. Saad mulle ka hobustega ümberkäimisel abiks olla. Enamuses olid nad juba minu saabumisel haiged. Peale direktori kimli leidub mul veel ainult kolm tervet ja töövõimelist looma.” Ta selgitas mulle, et siin kogen tüüpilist näidet Nõukogude ebaperemehelikkusest. Selles on süüdi Nõukogude isikkoosseisu juhuslikud otsused! Meie šeff, staršina (Hauptfeldwebel), vastutas abimajandi majandamise ja valvemeeskonna kasutamise eest. Põllumajandust ei tundnud ta samahästi kui üldse mitte! Lootusetult püüdis ta vangidest viimast välja pigistada, et põllumajanduslike tulemuste kaudu oma positsiooni kindlustada. Teisest küljest vajas ta võimu isikliku kasu saamiseks.
„Selle eesmärgi nimel,” jätkas Bunge, „lubas ta mul ilma konvoeerija saateta eestlasi ja nende loomi ravida. Selle eest tuli mul talle tasuks loovutada pool minu eestlaste juures teenitud honorarist. Kuna ta oma põllumajanduslikus diletantsuses endale ainult äpardusi kaela tõi, oli ta toonud Valgast endale Saksa eksperdi. Sina saad tema Schröderi-nimelist soosikut, kes siin nädalaid agronoomi ja piitsutajana pahandust tekitab, teadagi et mitte oma rõõmuks tundma õppida!”
Ma ei tahtnud silmi uskuda, kui Bunge kirstu küünitas ja tüki praadi ning taluleiva päevavalgele tõi! „See on ülejääk minu viimase Uniküla kodukülastuse honorarist,” selgitas ta. „Lase sellel tööle asumise puhul hea maitsta!”
Vastu õhtut pöördusid brigaadid põldudelt tagasi. Kuigi nad ei võinud aru saada, milleks vajab nende kõrgelt hinnatud doktor mingit farmaatsia- ja velskriabilist, võtsid kamraadid mind sõbralikult vastu. Olin ja jäin nende hulgas noorimaks. Vooditel lamades ootasid nad väsinult ja näljastena õhtusööki. Nagu kindlaks tegin, ei olnud toit siin mitte palju rikkalikum kui Valga laagris. Et see palju paremini maitses, tuli tänada meie tublit kokka! Tuli siiski leppida sellega, et valvekomando kaheksa punaarmeelast piinlikkust tundmata meie niigi piiratud rasva- ja liharatsioone kasutasid. Nii jäi vähe üle meile määratud elatusvahenditest peale põhitoiduainete nagu leib, kartul, kapsas, jahu, kruubid ja hirss.
Järgmisel hommikul leidsin end koos Herbert Kundschaftiga, diplomeeritud botaaniku ja maastikuarhitektiga, taas Väikese Emajõe kaldanõlvadel. Siin, Uniküla ja Jõgeveste vahel, kus jõeorg metsaga kroonitud mäeahelikesse on lõikunud, oli jõgi kõige kaunim! Astusime läbi kõrge heina, mille rohelus oli paljude õitsvate lillede ja taimede värvidest kirjuks tikitud. Nii palju vabadust ja ilu pani mu pea kergelt pööritama. Tundus muinasjutuna, et pärast täit aastat vangistust võisin äranägemise järgi liikuda vabas looduses! Minu õpetaja, kes seni oli enda kohta vaid mõne sõna rääkinud, näis kentsakas veidrik olevat. Kuigi ta võis vaevalt vanem olla kui kolmekümnendate lõpp, oli tema nägu kortsus ja parkunud. Pahklikud ja pragunenud sõrmed näisid kuuluvat põllutöödest enneaegselt vananenud talunikule.
Mäletan, et ta peale paljude tervistavate taimede kaldanõlvalt aas-salvei (Salvia pratensis) ja kalda lähedalt mürkputke (Cicuta virosa) leidis, mida tema arvates mitte ainult mürgimõrvadeks, vaid ka ravi­vahendina kasutatakse. Järgnevatel päevi kestnud uitamistel metsas ja nurmedel, kuivadel murualadel ja niisketel niitudel sai ta saagiks sõrmkübara (Digitalis lanata) ja hariliku maikellukese (Convallaria majalis) südamevahendite valmistamiseks, aed-liivatee, mis koos pärna- ja kummeliõitega pidi andma palavikku alandava tee ja palju muudki. Oma kogumis- ja õppeülesannet nautis ta silmanähtavalt. Olnuks ta veidi vähem pedantne, oleks ta võinud mind oma teadusega vaimustada. Aga asjade praeguse seisu juures pidi ta varsti mõistma, et ta oli minu puhul pärle sigade ette loopinud, kuid ta oli piisavalt tark leppimaks sellega, et piirdusin kogumisel võhikuna ainult hõlpsalt määratavate taimedega.
Bunge oli tallihoones farmaatsialabori sisse seadnud. Uhmri, potid ja klaasid oli ta eesti sõprade käest laenanud, meie lukksepa abiga destilleerimisaparaadi ehitanud ja Berišnevi käest puhast alkoholi, nagu ka muud vajalikumat hankinud. Ta oli juba varakult tegelenud taimede tervistava toimega ja tutvunud taimsete ravimite tootmise meetoditega.
Berišnev, kelles Bunge oli äratanud huvi homöopaatia vastu, võttis meie pulbrid ja tinktuurid rõõmsalt vastu. Ta katsetas neid otsekohe Nõukogude laatsaretis ja ergutas Bunget jätkama. Ta pöördus Valgast tagasi täis tegutsemisiha koos alkoholivaru ja toodanguvajadusega. Labor töötas kõrgtuuridel, kuni kuri teade kõik ilusad lootused nurja ajas. Berišnev oli ümber paigutatud ühte laatsaretti Lätis ja tema järglane Valgas andis teada, et puudub igasugune vajadus taimsete ravimite järele. Ma ei oleks küll kunagi suutnud ette kujutada, et meie farmaatsia-alane seiklus pikaaegne oleks, kuid olin sellele tänulik, et minu põlv armuaega sai. Kuna ta nüüd piisavalt terve oli, võisin lohutuseks tööbrigaadidesse reastuda. Kõrvaltegevus velskrina, kes varahommikuti pidi kamraadide haavandunud jalgu siduma ja õhtuti haigetel hobustel temperatuuri mõõtma, tuli sellega probleemitult ühendada.
Mehed, kellega koos mind nüüd iga päev tööle viidi, olid Kingule paigutatud juba alates abimajandi loomisest selle aasta kevadel. See, mida nad kohalikest kogemustest rääkisid, ei olnud julgustav! Alguses oli neid kasutatud aastaid söötis olnud väljadel. Hobuste puudusest tingitult olid konvo­eerijad neid atrade ette rakendanud. Kuna nad lühikese aja pärast olid kokku vajunud ja vaatamata ähvardustele ja väärkohtlemisele ei lasknud end uuesti veoloomadena ära kasutada, olid nende piinajad sunnitud selle eksperimendi lõpetama. Selle asemel oli neid sunnitud labidatega ümber kaevama juba aastaid majandamata maatükke. Kui direktor Schröder meie kaasvange agronoomidena Kingule oli toonud, olid need lootnud, et neil kamraadi mõjul paremini hakkab minema. Kuidas nad oleksidki saanud arvestada sellega, et ta oli muutunud sovettide tööriistaks ja meid kurnama hakkab. See kunagine suurtükiväe Oberwachtmeister esines nagu käskima harjunud boss. Mitte kunagi ei rääkinud ta meiega nagu võrdne võrdsega, vaid alati ainult käskivas toonis ja kui ta meid pilguga riivas, muutus tema ilme põlglikuks. Selle jässaka mehe laiadele õlgadele toetus jonnakas kael ja nina all vohasid mustad vurrud. Schröder pärines Masuuriast ja oli väidetavalt endale venelaste käest talundis ülevaatajaks olemise välja teeninud.
Oma esimesel tööpäeval Kingul võisin kogeda, kuivõrd õigustatud oli kamraadide viha Schröderi vastu! Koos ühega konvoeerijatest viis ta meie kaheteistkümnest mehest koosneva rühma metsalagendikule. Kunagi varem oli seda küll küntud, kuid nüüd juba terve rida aastaid oli see seisnud mahajäetuna.
Tihedale rohu- ja umbrohukattele olid kasvanud põõsad ja puuvõsud.
„Meil on veel ainult kaks töövõimelist hobust ja neid kasutatakse kündmiseks mujal!” hüüdis meile Schröder. „Teil tuleb nüüd see põld ümber kaevata, ja nimelt sada ruutmeetrit nina peale päevas!”
See oli saavutatav kergelt kultiveeritud pinnasel. Kuidas aga sellisel metsikult kasvanud alal ja suuremas osas meie sepa poolt Nõukogude tankivrakkide terasplekist valmistatud labidate ning kirvestega? Rassisime lühikese lõunapausiga enam kui kümme tundi päevas, kuid Schröderi normi oli ainult ühel Heraklesel täita õnnestunud. Nädala pärast pidi Schröder aru saama, et isegi õhtuse leivaportsjoni äravõtmine ei ole sobiv vahend oma nõudmiste läbiviimiseks.

Hans-Werner Loeck väljaõppel Saksamaal. Hans-Werner Loeck. Fotod: erakogust

Kingu tähtsaima produkti, kartuli kasvatamine, kuivõrd see puudutas vangidelt liialt nõutud väsitavaid pingutusi nagu ka saagikuse tulemusi, muutus katastroofiks. Selleks et liiga hilja maha pandud kartulile anda pikemaaegset arenemisvõimalust, oli Schröder nad jätnud maha, kuni teda esimesed öökülmad üllatasid. Alles nüüd oli Valgast sada vangi kohale kärutatud, et ülepeakaela saaki koristada. Konvoeerijate poolt toetatult ajas ta tööjõudu ühelt põllult teisele taga. Väheste töövõimeliste hoburakendite kasutamise asemel kartuli väljakündmisel kasutas Schröder neid saagi koheseks äravedamiseks. Nii nagu kaugetel möödunud aegadel kaevas üks brigaad kartuleid labidatega välja. Teine noppis neid niiskel pinnasel põlvitades käte või kaabitsaga mulla seest välja. Kolmas korjas kartulid korvidesse ja lohistas need veovahendini.
Mõne päeva pärast ei suutnud kurnatud Valga kamraadid enam Schröderi määratud tükitöötempot järgida. Kui nad veoauto kasti kokku­surutult Valka tagasi pöördusid, kinnitasid nad meile, et nad meid vabatahtlikult iialgi välja vahetama ei hakka! Koos nendega võis doktori energilisel nõudmisel Kingult lahkuda meie sõber Herbert Kundschaft. Ta oli viimaste kuude vintsutustes kokku vajunud. Meie lootus saagi koristamise ajal ja pärast seda supist rohkem kartuleid leida ei täitunud. Pärast veidi paremaks osutunud peedisaaki koosnes meie lõunasöök esmajoones garanteeritult rasvavabast peedipüreest. Kui pärast esimesi karme külmi hästi säilinud kapsast koristasime, jõudis direktori suuremeelsus haripunkti: meie lusikad seisid püsti peamiselt peakapsa alumistest lehtedest koosnevas kapsasupis!
Abimajandi huvides võõrandatud Eesti Make talu maadel asusid tugevalt väljaehitatud Nõukogude välikindlustuste jäänused. Olime toorelt raiutud männitüvedest rajatud punkri ja samasuguste tüvedega toestatud kindlustused lammutanud ja maapinna tasandanud. Kui Schröder püsivalt tempot peale surus, rügasime meie õhukeses savises vormiriietuses ja moondamisjakkides novembrikuu külmas ja voolavas vihmas. Paljud kamraadid haigestusid palavikulisse külmetusse. Mind haarasid tugevad kõrge palavikuga seotud valud. Bunge diagnoosis neeruvaagna põletiku. Valgast välja mangutud arstimite abil tegi ta meie heaks kõik, mis oli meditsiiniliselt võimalik, ja hooldas haigeid ise.
Detsembri alguses langes maha esimene lumi. Nüüd käisime metsa raiumas. Alustasime talvehooaega heas meeleolus, sest Schröder oli meie vaateväljalt kadunud. Ta oli tagasi tõmbunud majutuskohta, Make tallu Unikülas ja pidi pühenduma ülesandele säilitada lähedal paiknevas Soopäidus ladustatud kartul, peet ja peakapsas tervena läbi talve. Siiski langes meie meeleolu allapoole nulli, kui kuulsime, et me ei pidanud kütte­materjaliga varustama mitte ainult Kingut, vaid ka Valga laagrit ja tema Nõukogude garnisoni.
Järgnevatel nädalatel sadas lund katkematult. Siis muutus ilm päev-päevalt ja idatuuled kinkisid meile jõuludeks külmalaine. Kuigi metsa­komando 25 meest varustati parandatud vatijopede ja Punaarmee võidunud karvamütsidega, jäid meie alumised kehaosad siiski kaitsetult lõikava tuule kätte. Halvim oli olukord käte ja jalgadega! Kindad puudusid ja meie täielikult ärakantud ja katkised nahkjalatsid oli laoseersant asendanud tugevast tekstiilist puutallaga jalatsitega. Meie Wehrmachti täisvillased sokid oli juba ammu räbalateks kantud. Nende asemel olid meil riiderestinartsudest välihallid jalarätid jalgade ümber mähitud.
Metsakomando jaotamise töörühmadeks võtsid üle konvoeerijad. Puude langetamiseks ja tükeldamiseks valiti tugevamad. Eestvedajatena pidid nad ette andma võimalikult hoogsa töötempo. Teistel tuli meie sepa valmistatud nüride kirvestega hiljem puud okstest laasida. Lõigatud puutüvede lohistamine läbi metsa lähima sõidetava teeni ja seal ette sõitvale veoautole laadimine jäi komando ülejäänud liikmetele, kelle hulka ka mina kuulusin. See raskete tüvede vaevaline tassimine sügavas lumes paljusid meetreid läbi metsa veoautoni ja nende vinnamine autokasti oli ränk töö. Halvima loosi olid aga tõmmanud saagimisele suunatud mehed! Nende tööriist oli vana ja nüri. Kui lumi oli puu jalamilt eemaldatud ja tüvi langemissuunast sisse raiutud, pidid puulangetajad konvoeerijate kisa saatel roostetanud lintsaagidega veel pool tundi või enamgi puid „viiuldama”, kuni need lõpuks langesid! Nendel valvuritel, kes samaaegselt olid hõivatud tööde järelevalvega, puudus nende nootide jaoks igasugune arusaamine. Jakov, paksuvõitu punaarmeelane kolmekümnendate keskel, oli meie konvoeerijatest kõige tigedam. Tema ligipääsmatus ja õelus võisid võtta sadistliku iseloomu. Ta läks isegi nii kaugele, et seadis sihilikult puulangetajate elu ohtu. Nii nõudis ta neilt paljude üksteise kõrval seisvate puude üheaegset sälgustamist ja talle pakkus palju nalja, kui mõni võimas mänd, mille alumised oksad alles kümne meetri kõrgusel kasvasid, rebis langedes kaasa oma naabri, mille tüvi ei olnud veel täielikult läbi saetud! Kuigi Barannikov teda pidevalt hoiatas, leidis selline teguviis lõpu alles siis, kui langeva puu võra üht puulangetajat tabas ja see tuli raskete vigastustega Valka laatsaretti toimetada! Alles Bunge protestide peale jõudis direktor selleni, et keelas Jakovil need „lõbustused”.
Siiski oli meil selle igapäevase kurnamise juures ka aitaja hädas: Igor, meie konvoeerija, osutus arusaajaks ja kaastundlikuks. Veel täna näen elavana enda ees seda väikest sitket mägitalunikku Gruusiast, kes kandis vintovkat nagu heinahangu ja tumedate sametiste silmadega temale liialt suure karvamütsi alt välja piilus. Ta andis meile mõista, et ta Jakovi raevukat käitumist jälestab. Seltsimeeste põlastavatest hüüetest hoolimata laskis ta meil ümberringi vedelevad männioksad kokku kanda ja süütas lõkke, mille ääres võisime end soojendada ja puhata, enne kui järgmise tüve õlgadele tõstsime. Lõpuks ei saanud ka Jakov ja Barannikov teisiti, kui pidid nõustuma puude langetajate ja laasijate puhkepausidega tule ääres. Igor jagas meiega isegi tubakat ja plotskipaberiks rebitud lehekülgi väidetavalt heamaitselisest Pravdast ja näitas, kuidas oskuslikult üht mahorkasigaretti, plotskit, keeratakse.
Aasta lõpuks oli Bunge direktori nõusse saanud, et esimesel jõulupühal me ei pea töötama. Ja samuti oli ta hoolitsenud pühadelaua eest. Eesti talupoegadest kundede hulgast oli ta leidnud ühe, kes töökõlbmatule hobusekronule ei tahtnud kauem armuleiba pakkuda. Hobune tapeti ja Bunge andis kõik väärtuslikumad osad üle meie kokale. Antek, väike ümaravõitu ülemsileeslane ja endine köögiallohvitser oli meie õnnelik juhus! Ta ei väsinud mitte kunagi meie eest hoolitsemast. Igal hommikul tõusis ta esimesena ja tegi ikka ja alati katset söömiskõlblikku toitu mitmekesistada. Nüüd keetis ta meile Bunge ootamatust õnnistusest maitsva guljaši. Uusaastapäevaks anti ülejäägid, mida Antek oli jääs hoidnud.
Kuni märtsikuusse jätkusid ikka ühesugused päevad orjatööd. Nende mõju tekitas arusaamatusi! Langetajatel ei jätkunud enam jõudu rinnuni ulatuvas lumes puutüvede ümbert lume eemaldamiseks! Hädas lõikasid nad puid kuni meetri kõrguselt maapinnast! Meie, „lohistajad”, pidime seevõrra kauem vaeva nägema tüvede välja kandmisel oma õlgadel, vargsel sammul läbi paksu lume. Keegi küll ei kurtnud, kuid mõned olid sedavõrd jõuetud, et nad purjeriidest jalatsitest väljarippuvaid jalalappe enda järel vedasid. See oli selge märguanne ähvardavast kokkuvarisemisest! Alles siis, kui nad hommikuti tuimalt pärast sõimamist ja jalahoope tundetult ja tuimalt õlekottidele lamama jäid, võis Bunge nad oma hoolde võtta. Ja kui ta neid ise ei saanud aidata, õnnestus tal enamasti saavutada haigete üleviimine laagrisse.
Märtsi lõpus hakkas sulama. Nüüd juba üldise algava aevastamise ja köhimise ajal üllatas meid Walter Jankowiak, puuseppmeister ja Pionieroberfeldwebel Magdeburgist, teadaandega direktori korraldusest. Eelolevaks põllumajanduslikuks perioodiks suurendatakse talundi püsitöötajaskonda kuuekümnele mehele. Kuna me siis praeguses ulualuses enam ühtki kohta ei leia, tuleb meil üle kolida senisesse hobusetalli. Otstarbekohaste ümberkorraldustega tulevat otsekohe alustada! Jankowiak lisas sellele, et direktor on ümberehituse juhtimise temale ülesandeks teinud ja andnud selleks kolmenädalase tähtaja.
Walter, kes tubliduse, otsekohesuse ja kamraadliku suhtumisega oli meie kõikide poolt kõrgelt lugupeetud, tuli kohe asja juurde: „Homme katame varasema tallihoone põranda liivaga, laome piki hoonet läbi ruumi laeni ulatuva vaheseina ja selle mõlemale küljele ehitame kahekordsed narid. Hügieenilistel kaalutlustel nõuab direktor, et me lutikaid täis voodid küttepuudeks teeme ja vanad õlekotid põletame. Kuna ta teadaolevalt asendust ja isegi laudu ei saa hankida, tuleb meil kahjuks naride lamamispinnad valmistada elastsetest, tooretest okaspuutüvedest.”
Olime sellisest hädalahendusest nördinud. Kuidas peaksime puukaigastel magada saama? Sellegipärast ei saanud me mööda aastate eest rajatud okaspuunoorendike rüüstamisest meie ümbruskonnas. Tööbrigaadide toetusega õnnestus kurnatud õlgadega käsitöölistel kolme nädalaga muuta idülliline Kingu üheks „õigeks” vangilaagriks. Ise ehitasime endale kolme meetri kõrguse nelinurkse okastraadist puuri. Varustatult nelja nurgatorni, tugevalt kindlustatud sissepääsu ja vahimajaga, ei puudunud tal muud peale voodite ja hügieenisisustuse, mis sellist rajatist teeniks! Kuna meie valvurid olid Bunge tänulikud patsiendid ja nende šeff teda sellest tulenevalt „ustava varustajana” hindas, tekkis sissepoole okastraati eraldi seisev majake, mida Bunge ambulantsi ja eluasemena kasutas. Traatkorsetiga, mille olime enda jaoks pununud, võisime veel elada, kuid mitte Jankowiaki vooditega.
Ajal, kui olime direktori käsu kohaselt tegevuses okastraatpiirde tõstmisega poole meetri võrra, sõitis ette veoauto, mille veokastis konutajad olid vormiriietuses. Meid käsutati kiirtempos ühte viirgu rivistuma. Ja siis ilmus minu piirituks hämmastuseks meie rivi ette mulle tuttav naine! See oli ju Tamara, Fata Morgana, minu Ostrovi palavikuunistus! Ta oli ikka sama kaunis, blond ja hoolitsetud, kui ta oli paistnud mulle 1944. aasta septembris kunagises sigalas. Valget arstikitlit kandis ta käe peal, nii et – või koos sellega – võis igaüks mõista tema vaieldamatut võlu. Mitte ainult direktor ja konvoeerijad, isegi meie, kes me juba ammu olime võõrutatud igasugustest kontaktidest naissooga, ei saanud temalt oma näljaroti pilku lahti rebida. Ilus leningradlanna viskas sinistest silmadest põlastava pilgu oma missiooni allakäinud, kahvatunäolistele objektidele.
Siis pani ta meid oma nugaterava Saksa komandohüüdega: „Hose weg! (Püksid maha!)!” nõutusse olukorda. Uskusime, et olime valesti kuulnud. Kas ta tahtis meid loomadeks alandada?
Alles pärast tema ähvardavat sisinat: „Ihr Sibirien? (Tahate Siberisse?)” lasksime tõusva raevu võimutsedes püksid vastumeelselt alla. Nüüd võttis ta, saadetuna sanitaarabilistest, vastu meie näotute taguotste paraadi. Ta peatus igaühe juures, et tuharate vaatluse teel tema toitumust kindlaks teha. Kui nende nahk lubas nii kaugele tõmmata, et selle ja luu vahel vaevalt veel liha oli tunda, hüüdis ta terava käsutooniga kaaslastele läbivaatuse tulemuse: „Tretja grupa” (kolmas grupp). Nad võtsid selle mitte enam töökõlbulikuks tunnistatud vangi kõrvale juhtimiseks käekõrvale. See, et Tamara ka mind töökõlbmatuna välja sorteeris, tabas mind nagu välk selgest taevast. Tollal Ostrovis tuli tänada juhust, et ta mind raskelt haigena terve hulga sama raskelt kannatavate vangide hulgast välja oli õngitsenud. Siin oli ta aga vale mehe välja sorteerinud! See võis tal ju ette tulla, kuna minu tagumik ei olnud juba enne vangistamist paremini toidetud ja vähem treenitud kaasaegsetele omaselt kumer! Mõte sunnitud tagasipöördumisest Valga „kolmanda grupi” baraki allasurutud õhkkonda oli mulle vaatamata Kingul valitsevale ülirangele režiimile ettekujutamatu. Eelistan pigem siin, vabas looduses ja mulle armsaks saanud kaunis looduslikus keskkonnas tööd rühmata kui pärast mööduvat halastust mitte ainult laagris, vaid ka igal muul tööl luku taga olla!
Seepärast eraldusin väljasorteeritute hulgast, et töökõlbulike hulka rivistuda. Konvoisõdurid kviteerisid minu pooltevahetust laia irvitusega. Tamara aga näitas väljasirutatud nimetissõrmega kirudes oma inimestele, et mind on vaja veoauto juurde tuua. Kui valvurid teda veenda püüdsid, võttis direktor südame rindu, et kõrget prouat kõnetada! Nii nagu Bunge mulle pärast seda tõlkis, tegi ta temale ettepaneku mind jätta Kingule, kus oleks võimalus mind kergematel töödel kasutada. Ta kaalutles kõõritava pilguga silmis, leidis siis aga, et sellise juhtumi korral on nõustumine tema väärikusele kohane, ja tegi seda diskussiooni laskumata. Mina jäin Kingule! See otsus mõjutas minu vangistuse hilisemat käiku otsustavalt.
Tamara jättis põgusa peanoogutusega hüvasti. Tema saatjad ronisid koos meie kokkukogutud ja kolmanda grupi määratlusega rahul olevate kamraadidega veoauto kasti. Ta pistis kõrgemale seltskonnale omase peenelt lõigatud ehtsast tubakast privilegeeritute sigareti pika pitsiga tulipunaseks mingitud huulte vahele, vinnas end publikule pilku heitmata veoauto juhikabiini ja kadus metsanurga taha.
Bunge ja mina olime ühel meelel, et meie kamraadidele oli kurnamisest vabanemine õnnistuseks! Siiski tõestas külma iluduse etteaste, et Valga laagrijuhatus püüdis meid kaitsta selle eest, et kondiveski meid täielikult ära ei jahvataks. Kes omadega läbi oli, tuli asendada „värske lihaga”, niikaua kui Valgas midagi saadaval oli. Veel ei valitsenud Valgas selle puudust! Väljasorteeritud kamraadide asemel asus tööle kolmkümmend „veel” töövõimelist. Suurem osa kuuekümnemehelisest juurdekasvust toodi Schröderi piitsa alla kohale kevadiseks maaharimiseks.
Ülejäänud seitsetteistkümmet töökomando meest, kelle hulka ka mina kuulusin, ootas ebaharilik väljakutse. Pidime silla ehitama! Meie abimajandid asusid Väikese Emajõe mõlemal kaldal, umbes seitsme kilomeetri kaugusel Kingust põhja pool Jõeveste külakese enam kui viiekümnel hektaril parima pinnasega põldudel. Ainsa silla, mis oli olnud jõe keskjooksul, oli 1944. aasta septembris minu diviis õhkinud. Et võimaldada kevadisi põllutöid uute pindade kasutusele võtmise teel, tegi Jankowiak ülesandeks lühikese tähtaja jooksul samasse kohta rajada uus, veomasinatega ületatav sild. Selle ülesande täitmiseks olid meil kasutada ainult kirved, saed, haamrid, labidad, kühvlid, sõrgkangid, pikkadele ritvadele kinnitatud pootshaagid, aga ka raske kaablirull terastrossiga, mille põllutöövankri taha olime kinnitanud.
Kui tunni aja pärast purustatud silla asukohta jõudsime, murdis päike end läbi pilvede. Meie all sätendas juba ammu jääst vabanenud jõevool. Siinpoolset järsult alla langevat, noore lokkava rohelusega kaetud kallast kroonis oivaline kõrgmets, mis laius paljude kilomeetrite kaugusele põhja ja lõuna poole. Pruuni ja rohelise vahel segunesid võimsad männid mustjalt hallide kuivanud tüvejäänustega. Nende kroonid olid langenud Saksa suurtükitule ohvriteks.
Teispoolsel kaldal ei ulatunud silm nägema ühtki talu, ühtki maja, mis ei oleks alusmüürideni Nõukogude suurtükitulest purustatud. Willi Ohlhoff, kes siin oli vangi langenud, oli mulle rääkinud, et meie kokkusulanud 18. armee oli suutnud Nõukogude 3. Balti rinnet võimsale survele vaatamata Emajõe liinil peaaegu kaks nädalat paigal hoida.
Siin seisin siis vastamisi „riivistuspositsiooniga teel läände”, mille rajamist meie major oli nimetanud meie vastupanu mõtteks ja eesmärgiks. Sel silmapilgul tundsin rahuldust sellest, et meie ohvrid ei olnud asjatud. See Valgast piki väikest Emajõge Võrtsjärveni ulatunud riivistus oli ära hoidnud armeegrupi Narva hävingu. Selle kaitse all oli armeegrupp saanud taganeda Kuramaale. Ja nii sai võimalikuks ka paljude tuhandete Eesti põgenike Riiast Saksa või Taani sadamatesse laevatamine!
Sillaehitajad olid nõutud! Jõgi oli siin kindlasti nelikümmend meetrit lai. Seepärast jäi meile arusaamatuks, miks tema nimi eesti keeles mitte Emajõgi, vaid pisendatult Väike Emajõgi on (saksa keeles Embach, milles „bach” tähendab „oja”, Emajõgi ühendab Võrtsjärve Peipsi järvega. A. J.) Kuna ka kaldanõlvad tuli üle sillata, pidi sild saama viiekümne viie meetri pikkune. Ilma pontoonide ja raskete seadmeteta pidid meie võimalused võrduma nulliga! Ka meie konvoeerijad, Igor, meie hea vaim metsatöödel, ja Saša Batšinski, sümpaatne, intelligentne ja väga jõuline ukrainlane, raputasid päid.
Tahtsime teada, mispärast Walter asjas nii kindel oli. Siiski ei öelnud ta oma strateegia kohta midagi ja jagas meile ainult juhendeid iga üksiku sammu jaoks.
Ta näitas roostikuvööle jõe kallastel: „Vaadake korraks seal all ringi. Te võite seal leida mõndagi, mis võiks meid aidata.”
Avastasime veetaimede vahelt terve hulga kahelt poolt tahutud palke, mis osalt veel umbes kolmekümne sentimeetri pikkuste ja jämedate riiskadega koos püsisid. Neid sillajäänuseid, mida mööda Nõukogude väed pärast vastase tagasitõmbumist üle jõe astusid, leidsime hiljem ka jõe vastaskaldal, ning meie suurimaks tuluks olidki need kasutuskõlblikud riisad.
Ajal, kui lähedases kõrgmetsas silla tugivaiadeks mõeldud rohelisi mände langetasime, kadus Walter koos mõne abimehega metsa. Tagasi tulles vedasid nad enda järel suurt, vankri telgedel lamavat riiskadest käepidemetega varustatud tamme­klotsi. „See on meie rammvasar,” selgitas meile Walter.
„Nüüd lükkame esimesed kaks tugivaia kaldanõlvast alla, kuni nende teravikud ettevalmistatud süvendis vastupanu kohtavad, ning ajame nad püstasendisse, esialgu sõrgkangide abil käsitsi ja siis pootshaakidega. „Mis edasi, Walter?”
Ta laskis meil ümber tugivaiade ehitada palkparvedest ujuvtellingud. Kolm meest kannul, ronis ta üles, sel ajal kui meie läbi rammvasara käepidemete trossid tõmbasime. Nende otstest tõmbasid „tipuründajad” rammi üles, kusjuures meie seda pootshaakidega altpoolt surusime. Nii rammiti sisse esimesed kaks tugivaia.
Kui järgmisel hommikul Sillapuule jõudsime, mitte midagi muud peale hirsisupikese ja kuivanud leiva kõhus, võttis nälg jälle kiiresti võimust ja viis traagilise õnnetuseni. Kui kaks kamraadi roostikus viimaseid talasid otsisid, märkasid nad jõekaldal mahlaste vartega taimi, mille munakujulised juurikad sellerit meenutasid. Nad sõid neid. Natukese aja pärast väänlesid nad mao- ja soolekrampides maas. Tänu Herbert Kundschafti õpitundidele õnnestus mul taim identifitseerida. See oli väga mürgine mürkputk! Batšinski kiirustas jooksusammul Kingule ja pöördus koos Bungega tagasi. Arst manustas mürgitunuile kiiresti oksendamist ja kõhulahtisust põhjustavat vahendit. See pakkus ainult ajutist leevendust. Tal tuli mõlemad kriitilises seisus Valka laatsaretti viia, kus üks nendest suri.
Bunge kasutas õnnetust samasuguste tragöödiate vältimiseks. Ta veenis direktorit, et lubataks meie täiendavat toitlustamist silla valmimiseni. Ilma selle abita ei oleks me olnud võimelised taluma neid koletuid jõupingutusi, mis see seikluslik ettevõtmine meile kaasa tõi!
Esimene, pealesõidust jõekaldani ulatuv viie meetri laiune kaetud sillaosa valmistas meile suhteliselt väheseid raskusi. Selle toorestest, umbes neljakümnesentimeetrise läbimõõduga tüvedest alustalad sängitasime silla pealesõidu suurtele, tee kruusakihti paigutatud graniit-põllukividele. Nende teised otsad toetusid mõlemal jõekaldal seisvate kandepostide laiadele otstele. Õnneks oli meil tänu Punaarmeele ilmatu hulk riiskasid. Ilma nendeta oleks olnud võimatu kõiki sillaosi tugevalt ja kindlalt omavahel ühendada. Nendega klammerdasime kunagise parvsilla taladest sillakatte tugevalt alustalade külge. Vahepeal oli Jankowiak mõnel parvsilla kokku­haakunud talal „merele läinud”. Sellel parvel seistes mõõtis ta meeter meetri haaval vee sügavust, mida tuli igakordselt silla kandepostide pikkuse juures arvestada. Jõe keskel oli see kolm ja pool meetrit.
Sellest tegi Walter järelduse, mis ei sobinud meie julgustamiseks. „Jõgi on siin juba normaalse veeseisu korral sügavam, kui arvasin. Me ei saa viletsa rammvasaraga kandevaiu nii sügavale lüüa, kui see vajalik oleks. Silla piisava stabiilsuse saavutamiseks tuleb meil süvistada tugivaiade paarid iga kolme ja poole meetri järel! Langetage nüüd esmalt neli jämedamat kuivanud puud, mida lähiümbruses võiks leida.”
Walteri nõuande kohaselt vedasime määratu jämedusega purukuivad puutüved vankritelgedel silla esiotsale ja lõime neile kahe meetri kaugusele nende esiotsast sisse riisad – kuid ainult pooleldi.
„Ja nüüd,” ütles Walter, „laseme need jämedad tugipostid paarikaupa silla pealesõidu vasemal ja paremal küljel otsapidi vette. Klammerdame nende tagumised otsad sillakatte viimaste talade külge. Kuna mõlemad tüved on kuivad ja kerged, tuleb teil nende esiotsad välja ujutada. Te peaksite nad aga ainult nii kaugele vette viima, et riisad veest välja paistavad. Mõlema tüve vahele peab tugivaiale jääma umbes kuuekümne sentimeetri suurune vahemik.” Tegime, mida ta meile ütles, küsimata milleks. Ka konvoeerijad, mõjutatud oma asjas alati kindel oleva mehe isiksusest, ootasid pingestatult ja vaikivalt lahendust mõistatusele, mida see pioneer meile kõigile pakkus.
Kui kuivanud tüved voolus kergelt õõtsusid, tõime sillale paari raskeid kandevaiu. Nende jämedamale tagumisele otsale kinnitasime pika terastrossi otsa. Koos kaablirulliga olid paljud kamraadid juba parvel jõe vastaskaldale jõudnud.
Vahepeal kinnitas Walter postitipust meetri võrra kõrgemale põikasendisse umbes kuue sentimeetri paksuse elastsest lehtpuidust kaika.
„Nüüd läheb asi tõsiseks,” teatas ta. „Laskem esimesel tugipostil mõlema kuiva tüve vahel aeglaselt vette libiseda. Seejuures peab tema tipust allapoole kinnitatud kaigas otstega toetuma mõlemale kuivanud tüvedest.”
Kui vaiatipp vee alla kadus, haakus põiki üle tema kinnitatud kaigas kuivanud tüvedest väljaulatuvate riiskade taha!
„See klappis suurepäraselt,” kiitis meister. „Kui te ei peaks veel asjast aru saama, siis paljastan end nüüd teile: kaigas peab meid teenima ühe osalisena kandevaia püstitamisel!”
Koos konvoeerijatega olid nüüd kõik end pingestatult silla otsale kokku surunud. „Läheb lahti, poisud,” hüüdis Walter, „oleme rääkinud! Üles selle tugivaiaga!”
Kõik, kes selleks koha leidsid, panid käed külge, koos meiega ka konvoeerijad. Kuna kõik muskleid ülimalt pingutasid, tõstsime raske „palukese” nii kõrgele, et teised selle kandevaia all painduma pidid, et teda seljaga toetada. Niipea kui võimalik, torkasime pootshaagid tooresse puusse ja surusime posti nii kõrgele, et kamraadid teispoolsel kaldal, olles trossi ümber puusade keeranud, saaksid selle lõplikult püstasendisse tõmmata!
Ja siis seisis ta ähvardavalt kõrgel meie kohal! Kui meie hinge kinni pidasime, turnis Walter, teravaks ihutud kirves käes, alla kaika juurde, mille elastsus pidi otsustama meie tegevuse tulemuse. Tugivaia raskuse all kõverdus see ja suruti koos toeks oleva kuivanud tüvega veidike allapoole veepinda. Ta jäi siiski paigale! Walteri esimene katse kaika läbiraiumiseks oli „löök vette”. Meie meister sai kõrgele ülespritsinud veest korraliku duši! Kui ta teisel katsel kaika läbi raius, sahises vai välkkiirelt, Walterit karva võrra riivates, jõesängi! Vaatamata suurele omakaalule ei tunginud tema tipp küllalt sügavale mudasesse pinnasesse. Ta seisis kaldu. Ainult kuivad tugitalad tema külgedel takistasid voolul teda ümber lükkamast.
„Nii see oligi planeeritud,” ütles Walter, „nii nagu eile kalda äärde paigaldatud tugipostidega, ehitame ka selle ümber samadest parvepalkidest tellingu, viime ta püstasendisse ja süvistame ta tellingul seistes sisse!”
Kui olime neljakesi üles roninud, tõmbasime rammvasara külge kinnitatud köitega raske klotsi üles. Samaaegselt tõstis, toetas ja surus jalgupidi vees kõikuvatel tugitüvedel balansseeriv „maapealne personal” Batšinskist juhituna rammvasara üles. Süvistamine muutus tsirkusenumbriks, kuna „artistid” suutsid tasakaalu hoida ainult siis, kui nad olid end tellingu külge kinni sidunud! Alles pärast seda, kui olime kolm korda vahetunud, jäi Walter rahule. Tugivai oli piisava sügavusega jõkke ankurdatud.
Ühelt tugivaiade paarilt teisele töötades lähenesime vastaskaldale, jättes endi taha tükk-tükilt pikeneva silla.
Mitte kõik meie sillabrigaadist ei kannatanud välja nädalate pikkust ennekuulmatut jõupingutust. Niipea kui Walter märkas, et mõne mehe jõud silmanähtavalt järele andis, vahetas ta tema välja ja viis koos Bungega läbi, et tollele kindlustatakse vajalik puhkepaus. Selle eest, et me suuremas osas väljakutsest kõrgemal seisime, tuli tänada meie lisatoitlustamist. Ja veel kunagi ei olnud me seni töötanud meie hulgast tulnud mehe juhtimisel, kes meid ei käsutanud, vaid alati esimesena kaasa lõi ning raskeimad tööd enda peale võttis. Nii oli ta meid raskelt väljavõideldud saavutuseni kaasa tõmmanud. Viimasel aprillikuu päeval, meile direktori poolt antud tähtpäeval, oli sild omal kohal. Nüüd võisid nad tulla, venelased, eestlased ja vangid, jala, ratsa ja veoautoga!
Kui see tehtud oli, tajusime, kui palju sild meie jõudu oli kurnanud. Pöördusime Sillapuule tagasi kergendatud selgadega, aga ka uhkusega Walteri töö ja selle osa üle, mis meil selles oli! See, et konvoeerijad olid seda saavutust imetlenud ja dramaatilistes olukordades isegi kaasa löönud, andis meile lootust, et kõik meie valvurid ühel päeval tasuvad vangide saavutuse eest inimliku tähelepanuga. Mis puutus konvoeerijatesse, siis täitusid ootused Saša ja Igori mõjul laiaulatuslikult. Direktor, see pidevalt tusane Kõlupea, ei tohtinud iialgi üht „fašisti” kiita ega talle tunnustust avaldada! Sillapuule oli ta ilmunud veerandtunniks ainult ühel korral, et kõrgejalgse kimli seljast meile sõnagi lausumata pilk heita. Batšinski oli aga Bungele öelnud, et „Vana” oli lasknud tal endale kirjeldada Walteri väljamõeldud ehitamismeetodi üksikasju. Pärast seda oli ta pead raputanud ja tsiteerinud vana vene ütlust: „Kui saadad sakslase metsa, siis leiab ta sealt ahvi!”
Meie uue ulualuse kõrvalruumidesse ja ühte juurdeehitusse olid sisse kolinud rätsep, kingsepp ja juuksur. Kui juba käsitöölisi Kingule saadetakse, peaksid nad neile ka vajaliku töömaterjali andma! Oli viimane aeg meie räbalad ja katkised jalavarjud kasutuskõlblike vastu vahetada!
Nõukogude praktika kohaselt kuulus punaarmeelase staatuse juurde paljas pea ja ka meie pead aeti paljaks. See teenis eesmärki hoida vähemalt see kehaosa täivabana! Vaevalt jõudsid minu pähe tekkida pehmed harjasjuuste udemed, kui need järgmisel „saunakülastusel” jälle maha raseeriti. Kuna mina täidele ei maitse, ei olnud mind kunagi tulnud nende eest kaitsta. Sellest alates, kui Ruhrpottist pärinev juuksurmeister Heini oma kõigutamatu, nakatava rõõmsameelsusega Kingul kääre ja raseerimisnuga keerutas, tõsteti paljaspäisus kohustuslikuks. Rahuldustundega elasime Heini kergelt tuhmunud peeglisse vaadates kaasa, kuidas meie pead tema käte all pikka aega puudunud keskeuroopaliku väljanägemise tagasi said.
Minu kõrvale, kaigasnari teisele korrusele oli üks „uutest” sisse kolinud. Tema hõredate heleblondide juustega ümbritsetud kahvatust näost vaatasid vastu veidi arglikud vesihallid silmad. Kui ta minu tervitusele vastas, tegin rõõmustatult kindlaks: „Mees, sa räägid ju holsteini murrakus, kindlasti oleme ühekandimehed!” „Võib küll olla,” ütles ta, „mul nimeks Gustav Wehde ja olen pagar Oldenburgist Holsteinis.”
Gustavi iseloomulikud omadused, millega koos ta okastraadi taha jõudis, olid kaine inimmõistus ja visa vastupanuvõime, tingimusteta ausus ja usaldusväärsus. Ja näis, et ta oli vangistuses sellega suutnud vältida enda muutumist jõhkraks egoistiks. Aja jooksul koondusime tihedamalt kokku ja meist said sõbrad!
Peale töötajate põhikoosseisu tugevdamist oli Kingule tulnud ka arvukalt „ajutist tööjõudu” Valgast. Ajal, kui meie silla kallal olime töötanud, olid kõik kättesaadavad jõud Schröderile üle antud. Äraproovitud armutu survega oli neil korda läinud kevadine maaharimine siinsetel Kingu maadel lõpule viia. Pärast silla valmimist oli meil aga võimalus kaasa elada absurdseimale arlekinaadile, mis siinses abimajandis toimus, ja seda taluda.
Direktorit oli kõrgemalt poolt kästud kartuli külvipinda laiendada. Seepärast oli ta agronoomidele teinud korralduse ka „uutele pindadele” teisel pool jõge kartulit maha panna. Nagu Schröder iseenesest mõistetavalt teadis, oli see raske savipinnas kartulikasvatuseks täiesti kõlbmatu. Schröder, see meie suhtes nii üleolevalt üles astunud sell, oli aga jälle kord šefile vasturääkimiseks liialt argpükslik olnud. Ta oleks pidanud vähemalt selle eest muretsema, et aastaid söötis seisnud uued pinnad oleksid õigeaegselt kultiveeritud ja kobestatud. Kuna meil traktoreid ega raskeid põllutööriistu ei olnud, oli abimajand sõltuv lähedal asuva MTJ-i (masina-traktorijaama) abist. See oli kolhoose (kollektiivmajandeid) ja sovhoose (riiklikke majandeid) teenindav Nõukogude ettevõte. Schröder oli liiga hilja pöördunud direktori poole MTJ‑le vastava avalduse esitamiseks. Kui sellest teatati, tuli tal tegemata jäetut korrata.
Maikuu keskel liikus varajases hommikuhämaruses pikk hall kolonn Jõgeveste suunas. See vedas kaasa kõiki töövahendeid ja neid saatev üksik abimajandi veoauto oli koormatud riigikartuliga. Sillapuul võisime meie, sillaehitajad, oma silmadega veenduda, et sild pidas kandevõime proovile vastu. Poolteise tunni pärast seisime „uute pindade” serval ja vahtisime pärani silmi uskumatult suurt külvi ootavat maatükki!
Gustav, kelle olime brigaadi võtnud, kogus end esimesena: „Da mach`man goar nich hinkucken. Hier kann doch keiner was pflanzen, das is n`Sturzaagker! (Siin ei ole midagi vaadata. Siia ei saa ju mitte keegi midagi külvata, see on känkrapõld!)”
Nagu selgus, olid MTJ-i tegelased ilma avalduses näidatud pindasid isiklikult külastamata saatnud ­kiirustades siia kaks võimsat Stalinetsi traktorit sama hiiglaslike atradega. Nende ohjeldamatu tegevus oli tekitanud kaose. Kuni meetrikõrgused mäed mullakamakaid, mille rohu- ja umbrohukamar parimal juhul oli jämedalt läbi lõigatud, vaheldus sealsamas nende kõrval väljarebitud „orgudega”, milles neil päevil kuumalt kõrvetav päike oli savi kõvasti kokku põletanud. Ilma järelevalveta ja soovimata tööst muljet avaldada, ei teinud traktoristid isegi katset seda kaost äketega kobestada ja planeerida.
Schröder, joostes põlluserval nagu karjakoer siia ja sinna, rebis meid meie vaatlustest eemale. Käskival toonil teatas ta meile meie päevase normi. Igal viieteistkümnemehelisel brigaadil tuli kahe ja poole hektari suurusel põllutükil kartulid maha panna. Konvoeerijad, kes sel ajal ühtlasi valvuriteks ja järelevaatajateks olid, andsid stardisignaali.
Meie poolt ülevõetava töö liikumapanemiseks olime selle endi vahel ära jaotanud, et kokkuleppel neid osi teatud aja tagant vahetada: esireas läksid üle selle kuumaastiku kaks meest, kes pidid „markeerijaga” istutusread sisse vedama. See lihtne vahend koosnes kahe ja poole meetri pikkusest palgist, mille külge oli kinnitatud risttala, mille abil inimkuju võtnud veoloomad seda kobakat vedasid. Markeerija tagumine ristpalk oli varustatud kolme pika puupulgaga viiekümnesentimeetriliste vahedega. Sellele järgnes igal märgistatud joonel mees, kes raske tömbi kirkaga pidi iga viiekümne sentimeetri järel istutusaugu sisse raiuma. Tobe kilplastetöö.
Külvajail, kes raiujaile kolmanda „lainena” järgnesid, ei läinud palju paremini. Nad kandsid seemnekartulit raskes plekkvannis enda ees kõhu peal. Kui raiuja ei olnud külviauku maha jätnud, ei jäänud neil muud üle kui visata kartulid rohulappidele või paljale savile. Viienda „laine” ülesanne näis lihtsaimana. Nad pidid külviaugud sulgema, kuid siiski oli tihti võimatu selleks vajalikku lahtist pinnast kokku kraapida!
Põlluserval ootasid meie lõigule eraldatud seemnekartulid. Neist oli selleaastase Nõukogude näljahäda tõttu suur puudus. Kingul oli küll inventariraamatu järgi seemnekartulit koristatud rohkem kui mahapanekuks vajalik oleks, kuid tähelepanuväärne osa neist oli talve jooksul ära mädanenud või jäljetult kadunud. Seetõttu oli Schröder tulnud abivalmilt ideele lõigata iga kartul nii mitmeks tükiks, kui tal „silmi” on. Ei, Jõgevestel ei olnud tegemist kartulipaneku, vaid kartulitükkide „matmisega”! See muutis arlekinaadi täiuslikuks, sest sellist känkrapõldu oleks isegi tervetel maaubinatel olnud olnud raske üle elada!
Lõunapausidel jagas Antek ­Jõgevestel toitu ja vett. Tema supp kustutas vaevu meie teravat nälga ja vett ei jätkunud meie põletava janu vaigistamiseks.
Naabruses oleva Valga brigaadi poolt tungisid meieni valuhüüded. Kaks meest olid end hundiisust kiusatusse viidult tooreid kartuleid söönud. Nüüd vingerdasid nad rohul põletikulaadse kõhuvalu ja iiveldusega. Palusin Batšinskit nõutada luba, et Antek nad Kingule kaasa võtaks.
Siis seisis äkki minu ees Barannikov. Ta surus mulle kätte neli tühja Punaarmee keedupotti ja urises: „Nam nužna voda. Davai, privodi! Bõstro! Tam vnizu hutor! (Me vajame vett. Mine, too! Kiiresti! Seal all on talu!)”
/..../

* * *

Hans-Werner Loeck, mälestusraamatu autor, sündis 1925. aastal Heides Holsteinis. Aastal 1943 läbis riigitööteenistuse ja maavägede ohvitserikandidaadi väljaõppe. Aastal 1944 oli lahingutes idarindel ja 1944–1949 sõjavangistuses Venemaal ja Eestis. 1949­–1952 õppis Kielis ja Freiburgis riigi- ja õigusteadust, väljaõpe kõrgemaks välisteenistuseks. Töötas 1962–1964 Välisasjade ameti referendina ja 1964–1967 välisminister dr Gerhard Schröderi isikliku referendina. Oli 1967. aastal saatkonnanõunik ja kaitsejõudude esindaja Prantsusmaa Belgradi saatkonna juures, 1973–1974 taas Välisasjade ametis. 1974–1978 liidukantsleri ametis, ministeeriumijuht. 1978–1981 suursaadik Limas. 1982–1985 Välisasjade ametis ja 1985–1990 suursaadik Caracases. Hans-Werner Loeck elab Bonni lähedal Wachtbergis.