Hans-Werner Loeck
Sild Väikesel Emajõel

tekst: Hans-Werner Loeck

Avaldame valitud katkendi kirjastuse Grenader raamatust
Hans-Werner Loeck
„SILD VÄIKESEL EMAJÕEL”
Sõjavangis Nõukogude laagrites Eestis 1944–1949
Algusosa KE 2-2017

Rong hilines. Joostes ruttasin Kreyenbrücki linnaserva kvartalisse. Minu eesmärgiks oli mitte eksida, sest juulipäike kõrvetas säravpunaseid telliskivist hooneplokke ja minu kodulinna kasarmud sarnanesid üksteisega nagu üks muna teisega. Kui pärast tunnimehepoolset kontrollimist läbi värava sammusin, sai mulle selgeks, mida see silmapilk tähendas: minu elu esimese osa järel, milles perekonna hoolitsus ja üle kõige armastatud, kauaks meeldejääv vabadus ka kibedaid kogemusi kaasa tõid, oli uks lukku langenud!
Minu uus peavari ei olnud erinevalt RAD-i barakkidest hooletusse jäetud, kuid oli sama ebamugav. Siin valitsesid puhtus, kord ja spartalik lihtsus. Noortest inimestest, kes erariietes esmakordselt oma toas silmitsi seisid, moodustati Hauptfeldwebel’i selgitamatul tahtel Saksa jalaväe väikseimate üksuste grupp. Siiski oli nende vahel midagi siduvat, sest nad omasid ühesugust kooliharidust ja nad olid valinud sama elukutse. Meie neljast grupist koosnevat maavägede tegevväe ohvitserikandidaatide kursust koos kursustega reserv- ja lahinguohvitseri kandidaatidele kasvatas Oldenburgi grenaderirügemendi ohvitseride järelkasvukompanii. Tookord küsisin eneselt, miks tulevasi tegevväe ohvitsere vähemalt põhiväljaõppe ajaks ülejäänud kutse­alustega ei liideta, et juba varakult ühtekuuluvust ja üksmeelt arendada. Arvatavasti peeti tähtsamaks meid kui elukutselisi sõjamehi esimestest päevadest alates meie tulevaste ülesannete täitmiseks erilise intensiivsuse ja rangusega ette valmistada. Tegudes pidime „õilmitsema” alates äratusest õhtusignaalini.

Jalaväe põhiväljaõpe

Meie kolmekuuline põhiväljaõpe koosnes riviõppe, relvaõpetuse, laskeharjutuste ja aeg-ajalt toimuva ratsutamisõppe kõrval peamiselt väljaõppest maastikul.
Selle sõdurioleluse keskpunktis seisis allohvitser Röben. See algas sellega, et ta meile käimise selgeks tegi. Viiest jalaväelase edasiliikumise moodusest – käimine, kummargil käimine, pugemine, roomamine ja liuglemine – olid talle eriti südame­lähedased kolm viimast. Pärast seda, kui olime piisavalt praktiseerinud ka „Hinlegen mit Gewehr aus voller Lauf” (täielt jooksult pikali viskumine koos relvaga) ja välkkiiret püstitõusmist, tuupis ta meile pähe püssivõtteid ja paraadsammu. Kui me võtteid lõpuni samas rütmis läbi ei viinud või kui paraadmarsil ka mõni üksik kõver jalg rikkus pinguldatult ette- ja ülesheidetud, täielikult väljasirutatud jalgade nöörsirget rida, kihutas ta meid taga mööda õppeväljakut. Ja sellegipoolest pole meie grupis kedagi, kellele Röben ei oleks meeldinud. See ei tulenenud ainult andest noori inimesi juhtida, vaid ka nende mõistmisest ja kaasamisest. Kohusetundlikult, otsekoheselt ja rindel läbiproovitult oli ta endale usaldatud sõdurite vastu lõpuni hoolitsev ja õiglane. Õppemaastikul tegi ta meid teadlikuks sovettide jalaväe võitlusviisidest. Võttis palju aega, kuni esimestel meist nendel „sisseimbumise harjutustel” õnnestus „elavana” eesmärgini jõuda. Hiljem olen rindel kogenud, kui tähtis võib eriolukordades olla maastikul sarnasel viisil punaarmeelastega indiaanlase osavusega kohtuda.
Kui valitsesime juba noorsõduri ABC-d, võttis meid ette kursuse juhataja Leutnant Twardy. Seda tegi ta, nagu kõike, millega ta alustas, vaimustunult! Twardy oli ülemsileeslane, kuid tal puudus igasugune sarnasus pildiga jäigast Preisi ohvitserist. Välimuselt oli ta slaavlase prototüüp. Ümarast, kuid esiletungivate põsesarnadega iseloomulikust näost välkusid sinised, veidi viltuseisvad silmad. Ta oli keskmist kasvu, lai rind läks üle kitsaks taljeks ja puusad jõuliste jalgadega olid torgatud poolkõrgetesse, pehmetesse ja kergelt kortsunud kingadesse. Kui Twardy pühapäeva pärastlõunal läbi linna lonkis, elegantse viguriga kinnitatud välimüts vabalt kõrva kohal, küljel peaaegu mööda maad lohisev mõõk, tõmbas ta endale kõikide naiste pilgud. Ja see juba Oldenburgis midagi tähendas!
Selles nägusas, hoolitsetud ja tollal veidi igavas Oldenburgi suurhertsogi kunagises residentsis oli juurdetulijail raske konservatiivselt häälestatud, täiesti enesesse tõmbunud kohalikega kontakti saavutada või koguni meeldiva naissooga õrnu sidemeid sõlmida. Twardyt ei pidurdanud isegi see, et ta oli Venemaal kaotanud vasaku käe kaks sõrme ja paremalgi oli üks puudu. See oli, nagu juba keemiatundides olin õppinud, autasu kangelaslikkuse eest! Peale I klassi Raudristi ja Kuldse Haavatumärgi oli tal ka kuldne Lähivõitluse sõlg. Mille eest, seda võis tema varrukalt välja lugeda. See oli kaunistatud tema poolt jalaväelises lähivõitluses „äranaksatud” tankide sümbolitega. Nii tegi ta suurt au oma Poola nimele, mis saksa keeles Hartmanni ja eesti keeles Kõvameest tähendas.
Riviväljakul Twardy ennast ei näidanud. Tema ainevallaks oli väljaõpe maastikul ja relvade taga. Tema käsud, mida ta meile tugeva ülemsileesia aktsendiga välja lennutas, püstitasid nõudeid, mis viisid meid meie võimete piirini. Kuid ta ei seisnud mitte kunagi nagu mõned tema ohvitseridest kamraadid mingil kujuteldaval väejuhikünkal, vaid tegi alati kaasa. Tema armastatuks oli lahingumoon alates käsigranaatidest ja Hafthohlladungen’idest (käsitsi tanki soomusele kinnitatav, tanki sisemusse läbitungiv lõhkekeha) taldrikmiinide ja tankirusikateni. Just need tekitasid aga tema õpipoistele õudust. See käis juba käsigranaatide kohta, sest neid tuli pärast splindi väljatõmbamist käes hoida ja alles kolme sekundi pärast ära visata, jätmata sellega vaenlasele aega tagasi­viskamiseks.
Twardy püüdis meid vabastada hirmust nendega ümberkäimisel, kusjuures tema kirjeldatud tehnoloogia selgitas ja tuletas meile korduvalt meelde julgeolekumeetmeid, millest kinnipidamine meid õnnetuste eest hoidis. Leitnant lasi ennast viske­treeningutel alles siis lõdvemaks, kui meie hirm oli kadunud ja käsigranaatidega sihtmärke tabasime. Kõik need harjutused ei suutnud mind aga veenda selles, et reaalse hädaohu korral oleks võimalust selliseid kangelastegusid elavana ja kõiki sõrmi omades üle elada. Otsustasin seepärast nendest tema teravatest elamustest suure kaarega mööduda!
Meie maavägede väljaõpe kestis vaatamata juba kaua aega tagasi rinnetel kriitiliseks muutunud olukorrale kokku kaheksa kuud ja oli üksainus kõrgtasemetreening. Nüüd tasus end ära, et olin väsimatult tegelenud spordiga. Nii olin valmis kõikideks militaarteenistuse vintsutusteks. Psüühiliselt oli algus mulle raske. Nagu juba RAD-is Leckis, vaevasid mind ka Oldenburgis isikliku vabaduse puudumine, rividrill ning lahusolek perekonnast ja sõpradest.
Jalaväe põhiväljaõppe kõrgpunktiks ja proovikiviks oli vägede õppe­polügoon. Septembrini kestnud kõrgsuvises kuumuses käsutati meid kolmeks nädalaks veel Munsteri laagrisse. See tähendas sõjatingimustele lähedasi võitlusharjutusi, mille juures lahingumoonaga tulistati. Kaasa tegi ka suurtükivägi, sest pidime harjuma üle meie peade lendavate mürskude vilina ja tabamuste raksatustega.
Kui õhtuti räämas barakkidesse tagasi pöördusime, algas drill, puhastamistund. Juba enne õhtusignaali kukkusime õlekottidele, mitte ainult surmväsinuina, vaid ka näljastena. Viletsad õhtusööginormid ei suutnud meie pidevalt tühja kõhtu täita. Sel ajal, kui meid sellisel kombel liistule tõmmati, trööstisime end sellega, et sellest ebasõbralikust kohast on juba lugematu arv teisi läbi käinud. Nendelt oli meile üle antud ütlus: „Munsterland, sinu kuum liiv on minu nooruse röövel!”
Kuidas rõõmustasime, kui meil lubati Oldenburgi lihapottide juurde tagasi pöörduda! Seal anti hommikusöögiks kaeraputru, leiba, margariini ja marmelaadi, õhtuti muljet avaldav portsjon vorsti ja juustu ning lõuna ajal täitis kokk meie alumiiniumkatelokid ääreni guljaši, kastme ja köögiviljaga. Kuid nii või teisiti tuli meil rihma pingutada. Rügemendi komandör oli tulnud mõttele tulevastele ohvitseridele peeneid kombeid õpetada.
Tööpäeviti olid igal päeval mõned ohvitserikandidaadid palutud ohvitseridega lõunat sööma. Sellega oli Oberst teinud karuteene. Kui veidi aega enne lõunat määrdunute ja läbi higistatutena maastikult tagasi jõudsime, ei olnud sugugi nali end tuulekiirusel pesta, õlised käed puhtaks harjata, sõrmeküüned puhastada, ennast puisesse tressidega kaunistatud keiser Wilhelmi mälestuskuube ja jalaväelaste valgete lampassidega ehitud külaskäimise pükstesse poetada. Veel ohvitseride kasiinosse teel olles vaevasime end, nööpides kinni tugevdatud kraed, mis lõua kinni kiilus ja kaela kinni nööris. Teadagi on see ju kultuurielamus, kui keegi, kes iga päev sööb alumiiniumnõudest, jälle kord lumivalgelt kaetud laua taga noa ja kahvliga portselantaldrikult süüa võib. Kui ainult virgatsite poolt comme il faut ette kantud toiduvaagnad nii kuradima väikesed ei oleks olnud ja härrad ohvitserid pidevalt meie sõrmedele poleks vaadanud!
Niipea kui komandör tõusis, oli sööming lõppenud. Kuid söönuks me ei olnud saanud! Kui Oldenburgi õppused lõpule lähenesid, ei tahtnud Twardy meil ilma korraliku hüvasti­jätuta minna lasta. See leidis aset tema ja temaga sõbrunenud leitnandi naabertubades. Mõlemad kostitasid meid tõeliselt mahakukutava, veinist, liköörist ja viinast koosneva alkoholiseguga. Kui lõbus võib ikka olla see sõdurielu! Järgmisel hommikul kell neli, kui alkoholijoobest veel pooleldi uimased olime, kõlas allohvitseri läbilõikav vile: „Häire! Välja!” Hüppasime vormiriietusse, kinnitasime vöörihma pandla ja haarasime välja tormates kaasa karabiini. Kasarmuploki ees ootas kannatamatult Twardy: „No kas saab juba! Kas te ei ole ikka veel välja maganud?”
Ja siis läks lahti kiirmarss Bümmerstedesse, kus ta koos meiega harjutas rünnakut, kuni viimanegi alkoholiudu oli kadunud.

Allohvitseride kool maavägede tegevteenistuse ohvitserikandidaatidele

Oktoobris 1943 veeres neli kaubavagunit põiki läbi Saksamaa. Kui aga ühtki vedurit ei leidunud, ­ootasime mõnel tagavarateel järgmist võimalust. Nende laadung koosnes seitsmekümnest noorest välihallis inimesest, kes tulid Oldenburgist ja Delmenhorstist.
Hitleri sõjas oli Stalingradi katastroofi mõju juba pikka aega sisse juhatanud pööret tema jultumuses. Punaarmee ülivõimsa surve alla sattunud maaväegruppide jätkuv tagasitõmbumine idarindel ja Aafrika korpuse purustamisele järgnenud liitlaste maabumine Itaalias näitasid, et Wehrmacht ei olnud kaotanud mitte ainult pealetungijõu, vaid ka võime rajada püsivaid kaitseliine. Noortel jalaväelastel puudus võimalus endale luua selget pilti võitlusareenil toimuvast, ja kui nad ka oleksid seda suutnud, oleks see nende saatuse jaoks tähtsusetuks jäänud.
Halva ilmaga külitasid nad õlgedel ja püüdsid tattnina hämaras valguses lugeda. Hea ilmaga lasksid nad sääred rippu läbi avatud lükanduste, kissitasid päikese käes silmi ja viipasid lõbusalt tõkkepuude juures seisvatele inimestele. Kui nende vagunid paigutati mõnele kõrvalteele, läksid nad hiilides mõne veekraani juurde, et vähemalt pead ja ülakeha karastada. Nii läbisid nad sügiseselt värviküllaseid rahulikke maastikke. Kui nad aga möödusid suurlinnadest nagu Bremen, Hannover, Braunschweig, Magdeburg, Halle ja Leipzig, meenus neile, et sõjal oli keset Saksamaad rinne, mis oli veel kohutavam kui idarinne. Sest siin langesid pommid igal ööl ja vigastasid valimatult lapsi, naisi, vanureid ja haigeid ning matsid neid hoonerusude alla.
Dresdenis, kuhu meie transport reisi neljandal päeval jõudis, oleksid sõdurid meeleldi väljunud, et ilu poolest kuulsa, siis veel purustamata linna oma pilgu alla võtta. Nad pidid aga rahulduma sellega, mis möödasõidul silma oli jäänud. Varsti pärast seda, kui rong Pirna juures jälle Elbeni oli jõudnud, ümbritses meid äkki imeilus maastik. Jõgi, mille lookeid rong teokiirusel järgis, murdis siin enam kui kahekümne kilomeetri ulatuses läbi Elbsandsteingebirge-nimelise liivakivimaastiku. Kõikjal avanesid sügavad kaljulõhed, koopad ja grotid. Noored inimesed Põhja-Saksamaalt olid imestunud: „Küllap sõidame puhkuseparadiisi!”
Mõned kilomeetrid Bad Schanaust allavoolu tossutas rong üle varasema riigipiiri Sudeedimaale. Vaevalt veerand tundi hiljem sõitis ta sisse Tetschen-Bodenbachi rongijaama. Pikast sõidust kangestunutena marssisime üle Elbe silla Tetschenisse (Dečinisse). Kui keset silda uudishimulikult ümbrust silmitsesime, osutas Feldwebel, kes meie idarindele tagasi pöördunud Leutnant’i asendades oli komando ajutiselt üle võtnud, aukartust äratavale saleda torni ja tugevate müüridega lossile, mis ühel järsult Elbe kohal kõrguval kaljuplatool Tetscheni kohal troonis: „See on teie uus ulualune!”
Thun-Hohensteini loss, mis oli aastasadu olnud Thuni krahvide, ühe Böömimaa vanema magnaatide suguvõsa asukoht, oli kohandatud maavägede allohvitseride kooliks tegevväe ohvitserikandidaatidele.
„Jumal küll,” kõlas kolonnist, „millisteks peenteks inimesteks me nüüd saame!” Selline lootusrikas spekulatsioon näis lõppevat, kui läbisime lossikalju jalami barokk­väravad. Meie tunded kõikusid imetluse ja võõristuse vahel. Nii nagu kunagi Egiptuse püramiidid Napoleoni sõdureid silmitsesid, vaatavad siin meie peale ikkagi Kreeka jumalad.
Sellistest unistustest rebis meid lahti uue komandöri ilmumine. Meie rivi ette astus major neljakümnendate keskel, kes oli varem olnud politseiohvitser ja uue Wehrmachti loomisel sellesse üle võeti. Väheste ja üldiste tervitussõnadega tegi ta teatavaks, et meile siin midagi ei kingita ja et tema kavatseb kõikvõimalikke vahendeid rakendades uustulnukatest paljutõotavad ja juhtide järelkasvuks sobivad sõdurid teha. Tuleb tunnistada, et ta seejuures midagi kasutamata ei jätnud!

Allohvitseride koolis maavägede tegevteenistuse ohvitserikandidaatidele Tetschen- Bodenbachis novembris 1943. Paremal autor, vasemal vihatud allohvitser – õppused kuulipilduja taga.

Meie, oldenburglased, tundsime end petetuna ja diskrimineerituna, kui meid lõpuks uuesti läbi värava välja ning ühele madalamal asuvale avarale kaljuplatoole juhiti. Seal oli kaugele sirutuv ühekorruseline hoone, millesse kunagi varem krahvilikud hobused ja veised koos juurdekuuluva personaliga võisid olla majutatud. Vahepeal olid meie uue korteri madalad, pimedad ruumid alla käinud, paljad, valgeks lubjatud seinad niisked, põrandalauad ära kasutatud ja kohati murdunud, ahjud omadega täitsa läbi. Veelgi hullem oli olukord sanitaarseadmetega. Kanalisatsioon oli tihti ummistunud. Siis tõusis heitvesi ning ujutas käimlad ja duširuumid üle. Ka duššide kuumaveevarustus töötas juhuslikult.
Lossi oli paigutatud umbes 70-meheline kursus Lüübeki grenaderirügemendist ja meie, Delmenhorsti rügemendikamraadid. Peale selle oli siia paigutatud ohvitsere, allohvitsere, aga ka administratsioon. Kadedus lossielanike vastu kadus, kui kuulsime, et nende peavari ainult natuke paremas seisukorras oli kui meie oma.
Tetschenis oli kvaliteet tagatud, mitte aga vaim! See, mis oli saadud Oldenburgis – tänu väljaõpetajate kutselisele ja inimlikule kohusetundele – karm, kuid väärtuslik sissejuhatus sõdurikutsesse ja rindetegevusse, sarnanes siin ikka ja jälle riukalikule sõjaväeteenistusele.
Allohvitser Röbeni asemele tuli väike, jässakas, ägeda oleku ja võimsa, nugateravalt lõikava häälega säärdehammustaja tüüpi švaab. Tema auahnus oli nähtavasti suunatud sellele, et oma kaksteist õpilast äratusest õhtusignaalini marionetlikult tegutsevateks robotiteks muuta. Individuaalsus oli tema sõduripildiga sobimatu ega väärinud tähelepanu. Juba teisel päeval pärast meie saabumist laskis ta meil oma võimu tunda. Kui ta kell 6.30 väljumist vilistas, liigutasime end tema arvamuse kohaselt nagu „jalust haigete rahvasteränd”. Seepärast kordas ta seda manöövrit mitu korda stopperi abil. Kuna tulemus teda ka nüüd veel ei rahuldanud, korraldas ta meiega „maskiballi”. Lühikeste vaheaegade, antud juhul ühe minuti järel tuli meil ümberriietunult esineda välivormis, drilliülikonnas, erivormis ja öösärgis. Kui ainuski maha jäi, röökis ta: „Puude otsa, te ahvid, mets tuleb puhtaks pühkida!”
Puid asendasid kõrged kitsad riidekapid. Kui öösärkides seal ülal istusime, nõudis ta: „Üks laul! Ma tulen taevast ülevalt!” Alguses leidsin selle lõbusa olevat. Unustasin selle, kui kapral avastas, et minu voodi- ja kapikorrastamise kunst tema kehtestatud standardist kaugele maha jäi. Selle lunastamiseks rebis ta hommikusel ülevaatusel minu voodipesu ja villase teki laiali. Kuna minu ihupesu ei olnud täpselt servade järgi üles laotud, pühkis ta selle laudpõrandale, mille mustusekooriku oli hommikune kraapimine küll läbi ligundanud, kuid mitte eemaldanud.
Uued õpetajad võtsid meid nii kindlalt suuraudadesse, et meil oma vähestel teenistusvabadel tundidel ainult veel söömine ja magamine meeles seisis. Igal päeval marssisime varahommikul, loomulikult lauluga, üles mägedesse. Seejuures vedasid kursuse 36 meest peale püsside, kuulipildujate ja laskemoonakastide kaasa veel üht 8 cm miinipildujat ja lafette meie raskekuulipildujatele. Õppemaastikul Hochdobernis õppisime raskete jalaväerelvadega ümberkäimist ja positsioonide ehitamist. Harjutasime kurnatuseni kõiki võitlusviise sõjaolukorra tingimustes. Pikkadel rännakutel, mis viisid meid sügavale mägimetsadesse, kaugele igasugustest asulatest, selgitati meile, kuidas marsikompassi abil saab täpselt määrata oma asukohta kaardil ja leida teed etteantud sihtmärgi juurde.
See kõik oli vajalik ja tähtis, kuid siiski ei oldud väljaõppe edusammude osas rahul mitte kõikidega meie hulgast. Veendunult, et kasvatamine on ainult karmuse ja püsiva surve all saavutatav, kasutasid meie õpetajad igat võimalust ja ettekäänet meie vaevamiseks viha ja röökimisega.
Kuna õppetööjuhiks määratud ohvitser ei olnud veel kohale jõudnud, olime esimesed kuud Feldwebel’i hooleks jäetud. See treenitud, punase näoga alamsaks sarnanes pingule tõmmatud teraskeelele. Tema käske-korraldusi saatis tavaliselt pöördumine „teie poolikud kuked”. Kui siis lõpuks oodatud leitnant välja ilmus, osutus ta nõrga ja värvitu tüübina täielikuks vastandiks Twardyle. Ta vaevalt tegi ettevalmistusi juhtimise ülevõtmiseks ja oli rõõmus, kui võis rügemendi jätta Feldwebel’i ja allohvitseride hoolde.
Detsembrikuu teises pooles murdis talv jõuliselt sisse. Jäiste temperatuuride juures sai Hochdobern järgmisteks nädalateks meie „Väike-Siberiks”. Selleks varustati meid pikkade, raskete suuskadega, mis võiksid olla kõlbulikud pikamaasuusatamiseks tasasel pinnal, mäestiku jaoks olid nad igatahes täiesti ebasobivad, sest nende algelised sidemed väiksemagi suunamuutmise juures ise avanesid.
Juba mõne päeva pärast tabas see mind. Kui oma eelsõitja jälgedes olin ühelt künkalt laskumas, muutus minu vasakpoolne suusk äkki iseseisvaks. Miinipilduja raske alusplaadiga seljas lendasin üle parempoolse suusaotsa. Alusplaat kõlises vastu teraskiivri tagumist serva ja tema esiserv lõi mu nina veriseks. Lõikasin lumme sügava vanni ja jäin mõneks sekundiks kergelt uimasena lamama. Sellised tobedad kukkumised lõbustasid meie väljaõpetajaid ja nad tõid meid mõnitavate hõigetega kohe jälle jalule.
Meie talvetreeningu kõrgpunktiks sai „lahing Schneebergi all”. Umbes kahekümne kilomeetri pikkuse rännaku sinna läbisime kiirtempos tihedas lumetuisus sõjatingimustele vastavas varustuses. Tee viis meid põiki läbi Elbtali (Elbe oru) pooleldi lumme mattunud keskmäestiku maastikule. Kui üht puhast rahulikku sudeedisaksa küla läbisime, heitsime igatsevaid pilke hubaste majade akendesse, mille korstnatest tihedad suitsupilved keereldes tee kohale tõusid. Schneebergi laugele nõlvale rajasime kindlustused, milles üks sinine ja teine punane osapool vastamisi seisid. Sel ajal, kui pealetungil ja kaitsel paukpadrunitega ning kangestunud sõrmedega kirglikult võitlesime, murdis päike välja ja lõikav idatuul puhus üle kaugete valgete pindade hõbedaselt säravate lumehelveste tihedaid loore. Kui päike hilisel pärastlõunal mägede taha kadus, käsutati meid Stalini siberlaste väeosade eeskujul öökorteriks iglusid ehitama.
Maruvihastena viskasime välilabidatega kokku mitme meetri kõrgused lumekuhilad, tampisime need tugevaks poolkerakujuliseks massiks ja õõnestasime need igludeks, mis pakkusid ruumi kuni kümnele mehele. Kuu seisis juba kõrgel taevas, kui võisime jääpaleedesse sisse kolida. Meie ülemuste arvamus, et tekkide ja telkmantlite abil peaks sees olema soe ja mugav, osutus ekslikuks! See, et me sellel ööl ära ei külmunud, ei tulenenud lumest, vaid kokkusurutud lähedusest, millega üksteist vastastikku soojendasime. Iglu, selles olime ühel meelel, ei olnud mingi imerelv, millega talvesüda Venemaal lõpuks veel siiski võita võiks! Väsinult ja läbikülmunult vedasime end järgmisel hommikul Tetschenisse tagasi ja leidsime esmakordselt oma lobudikud mugavad olevat.
Kes oli uskunud, et meid Tets­chenis püssiharjutuste ja paraadmarsi treeningutest säästetakse, kuna me seda juba siin-seal Röbeni juures vaevalt küll ülepakutud kõrgvormis läbi olime võtnud ja selles koolis kindlasti midagi vajalikumat ees ootab, leidsid end kibedalt petetuina. Meie juhendajate eesmärgiks oli meid igatahes niikaua kui võimalik tunnustada kui toorteemante. Seepärast pidi nüüd järgnema lihvimine meistrikäe all. See toimus iga päev pärastlõunatundidel. Meie alati rahulolematu meisteraretaja ei olnud ka õppeväljakul millegagi rahul. Seetõttu maandusime ikka ja jälle kõhuli ja sooritasime mõningaid „lõdvestusharjutusi”, mille juures ta Robbenile põiki ees hoitud relvaga küünarnukkidel liikumises edumaad pakkus. Vastu õhtut võisime relva­puhastuse juures välja puhata.
Mõnikord kutsuti meid aga osalema ka kõrgemalt poolt. Kunagises rüütlisaalis selgitasid ohvitserid, kes end Hochdobernis harva näole andsid, meile olukorda rindel. Neil tuli sooritada trikk, tõlgendades sovettide ületamatu ülemvõimu ees toimuvat Saksa idarinde vägede katkematut taganemist kui ettenägelikku strateegilist väljendust eesmärgiga meie kaitseliine lühendada.
Tetschenil oli aga minu jaoks varuks ka meeldiv üllatus: kuus kuni kaheksa tundi nädalas õpetasid maavägede ametikooli õppenõunike ja -direktorite vormiriietuses sümpaatsed filoloogid meile ajalugu, sõjaajalugu, saksa keelt, kirjandust ja geograafiat. Selle tegevuse juures taaselustusid minu lemmikained.
Siin leidsin oaasi sõjaväeteenistuses! Õpetajad olid tänulikud koostöövalmiduse eest, kuid pidid ka kogema, et paljud nende õpilastest võtsid õpetust kui õnnetuse uut, koormavat väljaannet, mille peale alles äsja on tuldud. Need Wehrmachti filoloogid jätsid ajaloo õpetamisel vahele maa viimaste aastakümnete sisearengu.
See mind ei üllatanud, kuna ka meie sõjalised väljaõpetajad ei olnud kunagi suunanud meid vaimus ja tões end natsionaalsotsialismiga siduma. Nad vältisid täielikult poliitilisi teemasid, rääkimata siis ideoloogilis-rassistliku hävitussõja kontseptsioonist, milles Hitler oli enne Nõukogude Liidu ründamist kohustanud Wehrmachti juhtkonda, tingimusteta edu saavutama. Võtsin seda kui viidet sellele, et Wehrmacht ei olnud, vaatamata režiimi massiivsele indoktrineerimispüüdele, ikka veel täielikult tasalülitanud.
Isa märkusi selle kohta, et ohvitserikorpuse ainus solidaarsuseavaldus seisnes tema kriitilises suhtumises natsionaalsotsialismi, sel ajal kui oportunism ja karjääripüüdlus mitte just tühisel määral tema aluseid olid õõnestanud, olin küll pidanud tunnustama. Ja ometi tegi mulle raskusi võtta omaks tema lootusi, et läheneva kokkuvarisemise survel võiks õnnestuda selle taaselustamine, isegi otsustavuseni kukutada natsionaalsotsialistlik režiim ja sellega avada tee sõja lõpetamiseks talutavatel tingimustel.
Selliste lootuste petlikkusest pidanuksin juba tookord aru saama, kui vähe olid Reichswehr (Saksa sõjaväe nimetus pärast esimest maailmasõda kuni 1935. aastani) ja sellest väljaarenenud Wehrmacht seni näidanud valmisolekut järelduste tegemiseks, lähtudes varakult omandatud arusaamadest, et Hitler Saksamaa õnnetusse tõukab! Reichswehri juhtkond oli esialgu Hitleri võimuletulekut küll suure ärevusega jälginud ja vanadusnõrgale riigipresidendile ja esimese maailmasõja Feldmarschall Paul von Hindenburgile kasutult peale käinud talle vastu astuma. Ta ei olnud aga kunagi lasknud end selleni viia, et pruunile kummitusele oma kätega lõpp teha. Tema ligipääsmatu ja ikka veel kitsarinnaline lootus uueneva monarhia ohvitserikorpusele oli pugenud Preisi traditsioonide taha, mille järgi armee ei sekku sisepoliitikasse.
Parlamentaarse süsteemi kokkuvarisemise ja riigikantsler von Papeni ebareaalsete püüdluste läbikukkumise mõjul siiski veel Hitleri teed võimule tõkestada või siis vähemalt rahvuskonservatiivne valitsus „kokku panna”, oli Reichswehri juhtkond juba jõudnud valmisolekuni koostööks natsionaalsotsialistidega. Sellele otsusele jõudmist oli kergendanud Hitleri saatanlik petmis- ja ahvatlemiskunst. Oleks ta juba 1934. aastal, Potsdami päeval, kogunenud konservatiivsetele jõududele jultunud teatraalsusega puru silma ajanud, et tema eesmärgiks olevat natsionaalsotsialismi sulandamine preisluse vaimu ja keiserliku Saksamaaga!
Tänutäheks sai Reichswehr Hitleri avaliku tõotuse jääda rahvuse ainsaks relvakandjaks ja loa säilitada poliitiline sõltumatus. Tal tuli aga kähku kogeda, mida need sõnad väärt olid: mõned kuud hiljem kerkis sügavusest Relva-SS! See, et Juhil õnnestus Versailles’ lepinguga Saksamaale pandud piiranguid tükkhaaval kaotada, et siis üldise sõjaväekohustuse sisseviimise katte all Wehrmacht ulatuslikult välja arendada, mis tal ka rafineeritud seguga rahukinnitustest ja ähvardustest viisid lääne võimud ekspansioonipoliitika esimeste sammudega leppimisele, murdsid enamusel veel armees edasi püsinud tõrksate jõudude selgroo. Kõik esimeste sõja-aastate ettekujutused ületamatutest saavutustest ja ohvitserikorpuse karjääripüüdlused olid põhjuseks, et vastupanujõud formeerus uuesti alles nüüd, kui peatne totaalne lüüasaamine endast selgelt märku andis.
Kahtlemata oli noorte ohvitseride täiendus, mis kooliajal oli suuremas osas olnud juhtideks pruunides noorsoo-organisatsioonides ja esimestest sõja-aastatest alates Wehrmachti natsionaalsotsialistlike mõjutuste tugevnemise kaasa toonud. Väljaõppe ajal jäi mulle aga mulje, et suuremale osale minu kamraadidest oli võõras mõte mingist eesmärgistatud natsistlikust ümberrändest Wehrmachti.
Mõned andsid mõista, et nende osalust Jungvolkis või HJ-is ei tule tagasi vaadates mõista mitte poliitilise, vaid sportlik-noorusliku tegevusena. Teised selgitasid isegi avameelselt, et kui juba tegevteenistuse ohvitseri kutset omandatakse, tuleks ka sellega seonduvat korpuse vaimu ja edasikanduvat maksimaalset poliitilist sõltumatust tunnistada. Ma ei ole küll kunagi söandanud ühiste veendumuste kaudu lähedal seisvate kamraadidega, ainukeste eranditena minu sõbrad Ernst von Wedel ja Joachim Krause, puudutada avaliku vastupanu küsimusi. Meie hulgas leidus nimelt mõningaid noori inimesi, kes olid natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast ja maailmavaatest sisimalt haaratud ja sügavas usus oma Juhist hingestatud. Kuna teenistuse ajal puudusid võimalused sellist vaimustust avaldada, kasutasid nad vaba aega selleks, et kamraadide ringis oma veendumustest ja ideaalidest vaimustuda.
Oli mõttetu laskuda arvamustevahetusse inimestega, kellele asjalikud argumendid olid arusaamatud. Meie teised, meie grupi vähemus, jätsime asjad vanaviisi lootuses, et isegi natsionaalsotsialismi uskuvad noorukid pühenduvad areneva inimliku küpsuse ja tulevaste rindeelamuste mõjul järelemõtlemise kainesse protsessi. Esialgu hoidsid „usklikud” kokku nagu sukk ja saabas ning paistsid teenistuses silma ülipüüdlikkusega. Nad ei lasknud ennast ka siis eksitada, kui allohvitser meid jälle kord ilma igasuguse põhjuseta täiesti läbi kurnas.
Niipea, kui lõõtsutades jälle rivistunult tema ees seisime, tavatses see sadist igalt ühelt eraldi puurivalt pärida: „Kas teile meeldib sõdur olla?”
Siis karjusid teenistusvalmis kamraadid särasilmi: „Just nii, härra allohvitser!”
Teised jäid süüdi, kui ta oli nende kokkusurutud hammastega antud vastust liiga halvaks pidanud ja pidid selle eest otsekohe karistust kandma. Kuna mina näitasin vastumeelsust sõjaväeteenistuse riukaliku väärarengu suhtes eriti arusaadavalt, ei kuulunud ma esimeste hulka, kes jõudsid Gefreiter’i uhke auastmeni.

Hans-­Werner (vasakul) kaaslastega 1943. aastal RAD laagris (Reichsarbeitsdienst).

Pidin olema rõõmus selle teises satsis saamise üle. Kuid ka see au ei tähendanud kaugeltki veel mitte minu tumestamatu sõjalise karjääri algust.
Igaüks teab, et juurdepääs mingile sõjalisele objektile ei tohi olla ilma valveta. Seepärast seisis ka musta-valge-punasetriibulises vahiputkas Pika Sõidu jalamil nii päeval kui ka ööl vahis üks Gefreiter. Pühapäeviti pidi olema üks Gefreiter vahtkonnaülemaks määratud, kuna meie ülemused tahtsid siis välja minna. Mõned nädalad enne lihavõttepühi tabas see saatus mind. Sellel pühapäevahommikul oli komandör pidanud vajalikuks isiklikult veenduda õpilaste maastikuväljaõppes. Pärast seda, kui marsikolonn oli Hochdobernist lossi tagasi pöördunud, jõudis meieni alarmeeriv teade: Vana oli teinud hävitavat kriitikat Delmenhorsti kursuse väidetavalt ebapiisavate tulemuste kohta, mis oli kasvanud vihapurskeks pärast roosteplekkide avastamist ühel kuulipildujatorul. Seepärast võtsime end kokku, et vahiteenistusel mitte vähimaidki vigu teha. Kui ma uue postiga, kamraadi Krausega pärast lossisilla ületamist komandöri hoone poole olin pöördunud, tundis ta äkki ebakindlust Tetschenis kehtivate valve-eeskirjade tähtsates reeglites.
Ta küsis minult sosistades: „Mida sa käsid, kui mõnd ohvitseri kohtame? Alguses „Tähelepanu” (mis paraadmarsi lõpetab) ja siis „Paremale vaat” või „Vasemale vaat?”
„Ainult paremale vaat,” vastasin sosistades.
Seejuures olin nähtavasti pead mõne sentimeetri võrra tahtmatult küljele liigutanud. Ja juba kõlas komandantuuri teise korruse avatud aknast majori hääl: „Kas see on vahtkond? Vaht seis! Parem pool! Relv maha!” Juba ta seisabki meie ees. Järsult pärib ta meie nimesid. Ta ei kõhkle sekunditki: „Gefreiter Loeck, Te olete vahtkonnaülemana posti ärajuhtimisel temaga rääkinud! Trahvin teid kolmepäevase arestiga raskendatud tingimustel! Grenadier Krause, te olete vahipostina ärajuhtimisel vahtkonnaülemaga rääkinud! Trahvin teid kolmepäevase arestiga raskendatud tingimustel! Vasak pool! Vahtkond, marss!”
See jõhkard ei andnud enne taolise karistuse määramist meile isegi võimalust selgitada, millest olime rääkinud. Kõige tipuks pidime aresti ära istuma lihavõttepäevadel, mis meie kamraadidele kaks teenistusvaba pärastlõunat kinkisid.
Meie „unistuste lossi” arestikamber oli nähtavasti aastasadu seisnud muutmatuna. Meid suleti pisikestesse üksikkambritesse, mis paiknesid sissesõiduväravate meetripaksuste niiskete müüride taga. Nende võretatud aknaaugud olid vahetult lae all, nii et pimedast keldrist ei olnud võimalik välja vaadata. Sisustus koosnes puitlavatsist ja tekist. Ainult ühesainsas punktis oli karistuse täideviimine päevakohastatud: pühakirja kõrval seisis valikulektüürina ajastu palveraamat – Hitleri „Mein Kampf”. Mulle ei tulnud kahjuks, et selle juures jõudsin lõpuks võimaluseni Lutheri Uut Testamenti põhjalikult uurida.
Ühine kannatus ühendab. Joachim Krause näol leidsin omale sõbra, kellega nüüdsest peale niisama tihedalt kokku kuulusin kui Tetscheni aja alguses Lüübeki Ernstiga. Löödult ja muserdatult lülitusime jälle teenistustegevusse, toibusime aga majori karmist otsusest nördinud kõigi kolme kursuse kamraadide kaastunde toel peatselt. Seetõttu ei lasknud me end mõjutada ka õelusest, millega kapral ja tema truud eeskujulikud õpilased meid üle kallasid. Ikkagi jäi okas alles, sest meile oli teada, et meie distsiplinaarkaristus kantakse sisse meie isiklikesse toimikutesse.
Näljakuuri pärast me arestikambrites ei kurtnud, sest näljaga olime Tetschenis pidanud juba pika aja jooksul harjuma. Siin anti hommikuti lahja kohviasendaja juurde leivaportsjoni kõrvale margariini, kunstmett ja marmelaadi. Õhtuti hoolitseti meie eest jälle leiva, samuti tüki lihavorsti ja natukese kummijuustuga. See, mida meile aga lõunasöögiks pakuti, oli mingi häbematus. Söömaaegade menüü ulatus rasvavaesest kruubi-, jahu- või kapsasupist kuni kartuliteni hakklihakastmega ja sellesarnaste maiuspaladeni. Tihti aga osutusid kartulid külmavõetuks ja liha oli kastmest ilma luubita vaevalt leitav. Ja nii jälitas nälg meid ülestõusmisest uinumiseni.
Märtsi lõpul ilmus lõppülevaatusele Tetschenis maavägede ohvitseride väljaõppe peainspektor General Specht, vanem lugupidamist sisendava esinemise ja välimusega härra. Minu kurvastuseks ei näidanud ta mingit erilist huvi meie õpetajate töötulemuste ja õpetuste suhtes. Kõrgtasemele arendatud rivikunsti esitamisele reageeris ta isegi jõulise loobumisega. Ta selgitas üleoleva ilmega, et viiendal sõja-aastal olevat see mõttetu ja tarbetu luksus. Põhjalikult ja õpitud pilguga innustus ta meie väljaõppest relvade taga. Otsustavaks tema hinnangus kooli edule või ebaedule oli aga õigustatult küsimus, kas meie väljaõpetamine alljuhtideks oli õnnestunud ja pakkus lootust enda tõestamiseks võitluses maastikul.
See küsimus oli inspektsiooni tuumaks. Kui sellega Hochdobernis alustasime, sadas vihma nagu oavarrest. Alustanud positsioonivõitlusega, liikuva kaitse ja vaenlasest lahtikiskumisega koos tagasitõmbumisega rünnakuni, olime poolteise päevaga läbi mänginud kogu maastikurepertuaari. Iga faasi jaoks oli inspektor isiklikult nimetanud ohvitserikandidaadi, kes pidi juhtimise üle võtma. Vahepeal olime juba väsinud, üdini märjad ja niivõrd määrdunud, et vormiriietuse värvi võis vaevalt veel ära tunda.
Kui lõpuks põõsasmetsa katte varjus kujuteldava vaenlasega viiekümne meetri kaugusel ähkides vastamisi seisime, oli kindral jälle meie hulgas: „Valmistuda sissemurdmiseks vaenlase kaevikutesüsteemi!” Siis osutas ta sõrmega minule: „Teie võtate juhtimise üle!”
Kõigepealt paigutasin kuulipildujad kohtadele tiibadel. Nende paukpadrunite tulekaitse all sööstsime minu märguande peale hoogsalt vaenlase positsioonidele ja rullisime nende kaevikud sütikuta käsigranaatidega üle. Otsekohe tõmbasin kuulipildujad ette tulepositsioonidele mõlemale poole „vallutatud” kaevikuid, kus nad pakkusid piisavat katet meie ees oleva võitlusvälja üle valitsemiseks. Nende flankeeriva tule all ajasin kursuse grupid kohe pärast kaitsekraavide vallutamist rünnakule vastase tõrjepositsiooni vastu, mille olemasolu tuli tõsioludes oletada.
See kõik toimus, kuna me endast parima andsime, liikuva, hoogsa liikumisega kõikide kunstireeglite järgi. Meie suure paukpadrunite kasutusega rünnak lõppes alles pärast kindrali käsklusi „Seis!” ja „Tuli lõpetada!” Siis andis ta majorile korralduse inspektsiooni lõpetamiseks õpilased avatud nelinurka rivistada. Selle keskel seistes avaldas ta militaarse lühidusega rahulolu inspektsiooni tulemuste kohta ja andis tunnustuse nii õpetajatele kui ka õpilastele.
Saavutus, millega siinne sõjakoolile eelnev kool on maavägede ohvitseride järelkasvu praktilisel väljaõppel saavutanud, olevat eriti pärast viimast võitlusharjutust nähtavale tulnud. Gefreiter, kes selle juhtimise üle oli võtnud, peab ette astuma. Olin sedavõrd jahmunud, et kolmandast reast ette tulin alles pärast seda, kui naaber mind oli müksanud.
Kui ma, savist määrdunu ja tilkuvana „Kohal!” olin esinenud, ütles kindral, et teda oli meie saavutus kaevikutesüsteemi sissemurdmise harjutusel väga rõõmustanud, kuna see oli näidanud, et kool meile mitte ainult rindetegevuses nõutavat vilumust andnud, vaid ka iseseisvat mõtlemist arendanud. Nähtavasti on nad meile sellist vaimu vahendanud, mis ei rahuldu ainult püstitatud ülesannete täitmisega, vaid sisemise käsitluse kaudu püüab tulemust optimeerida. See olevat esmane eesmärk tulevaste ohvitseride kasvatamisel. Kergelt uimasena marssisin ritta tagasi. Kindral lahkus, soovinud enne head edu ja sõduriõnne meie eesseisvates rindekatsumustes.
Alles õhtul, kui õlekotil lamasin, sai mulle selgeks, kui palju õnne mul oli olnud. Rünnak koos järgnenud sissemurdmisega oli kõikidest lõppkülastuse ülesannetest pakkunud kaugelt suuremaid võimalusi inspektsioonile muljet avaldada. Sellest, et juhtimine seejuures ühele sõjaväeteenistuses virelevale müürilillekesele rüppe kukkus, tuli küll mõista kui pikka tüdimust tasakaalustavat õiglust.
Järgmisel hommikul tunnistas komandör kokku kutsutud meeskonna ees kooli väljaõppe lõppenuks ja jagas tunnistusi. Napilt pooled meie hulgast, nende hulgas ka mina, ülendati allohvitserideks, peaaegu kõik teised Gefreiter’iteks. Nendest pidid pärast täiendavat rindekatsetust, enne sõjakooli astumist, saama allohvitserid. Enne õhtuse lahkumispeo lõppu viipas major minu enda juurde. Ajal, kui ta mulle sügavalt silma vaatas, väljendas ta sügavat veendumust, et mõistan range distsipliini vajadust, mis juhuslikult ka kõvade meetmete rakendamise nõutavaks teeb. Oleksin meelsasti vastanud, et küllap oleks otstarbekas nõudmise ja meetmete rakendamise viis läbi kaaluda. Sõjaväeteenistuses ülematega siiski arutelusid ei peeta.
Järgmisel päeval marssisime, muidugi lauluga, läbi linnakese peatänava ja üle silla rongijaama. Tetschenlased, kellega olime möödunud poolel aastal sõpruse sõlminud, viipasid meile kõnniteedelt ja avatud akendest. Eriti innukalt lehvitas oma äriukse trepilt Lydia, habras ja noor rohukaupmehe abiline. Temaga olin pühapäeva pärastlõunati käinud tihti käsikäes Elbe kaldal jalutamas. Ta oli mind lohutanud minu muredes ja ikka jälle teinud leidlikumaks võõrastemaja perenaisi, kelle juures ilma toiduainetalongideta ja vähese raha eest saime guljašši hirsiga või isegi käkkidega metskitsepraadi. Kuidas võis minna Lydial, kui sudeedisakslased pärast sõja lõppu kodumaalt välja aeti?
/.../
Ja juba arenes lugu edasi. Kolmekesi alustasime Lüübekist reisi Venemaale.
Königsbergis, kus pidime ümber istuma, ei olnud veel ühtki pommi langenud. Otsustasime lubada omale päeva puhkust. Nii võisime imetleda seda toredat linna vigastamatuna koos lossi, toomkiriku, Kanti maja ja Verekohtuga. See, et me vastupidi marsikäsule alles järgmise päeva lõunaks jõudsime riigipiirile Tilsitis, tõi kaasa omad tagajärjed.
Raudteejaama perroonil segunesid puhkuselt tagasipöördujatega välijäägrid, Wehrmachti vihatud ja sõdurite poolt teraskettidega kaelas rippuvate ja rinnal kantavate plaatide tõttu „ketikoerteks” kutsutud sõjaväepolitseinikud. Läbi valjuhääldi käskisid nad kõigil, vaatamata auastmele ja reisi sihtkohale, endast nende juures jaamaväljaku kogunemiskohal teatada. Seal moodustati häire korras üksust, mis vaenlase surve alla sattunud maavägede grupi Mitte käsutusse pidi minema.
Me ei tahtnud end sellisel kombel lasta mõttetult tule alla saata! Võimaluse otsingud reisi omal käel jätkata oleks eluohtlikud. Lõpuks tegime ainsa mõistliku otsuse: palusime jaamakomandandi abi. See, et komandant, vanem Hauptmann reservis, suhtus meisse nagu kooliõpetaja õpilastesse, oli meie õnn! Esialgu näis ta, vaatamata silmanähtavalt heale tahtmisele, kõhklevat, kas ta saab meid kaitsta häireüksusesse saatmise eest ilma sõjaväepolitseiga konflikti sattumata. Siiski üllatas ta meid küsimusega, kas teame, kuidas kuulipildujaga ümber käiakse. Sellele võisime kindlalt jaatavalt vastata.
„Hästi,” ütles ta pikemalt mõtlemata, „siis paigutan teid julgestusgrupina kurjeerrongile, mis siin veerand tunni pärast on valmis sõiduks Riiga!”
Ja nii jõudsime Riiga, ilma et oleksime pidanud näitama oma võimeid kuulipilduritena. Kuna me ei söandanud marsikäsust teist korda üle astuda, loobusime raske südamega mõttest seda ilusat linna, mida Saksa sõdurid kutsusid idamaa Pariisiks, oma silmadega näha ja istusime järgmisse rongi, mis läbi Valga sõitis Eesti-Venemaa piirialadeni.
Ma olin Baltikumi vaheldusrikkast ajaloost palju lugenud. Kui meie rong põiki läbi Lätimaa tossutas, tulid maakohtade, linnade ja ajalooliste isikute nimed jälle elavalt meelde.
Ilma teadustamata jäi meie rong äkki kaskede ja mändide vahele seisma. Siis avastasime pisitillukese jaamahoone ja sellel sõna „Petseri”.
Petseri linnakese keskel oli paar suuremat kivihoonet. Ümbruse laugjalt tõusval nõlval laiusid aedade roheluses kõikjal kirevalt värvitud puitmajakesed. Ühes neist oli ka mulle määratud öökorter. Siin õppisin esmakordselt tundma suuremeelset eesti külalislahkust.
Mind vastu võtnud vanale naisele kuulunud maja oli väike ja tagasihoidlikult sisustatud, kuid hästi hooldatud. Ja minu piisavalt saksa keelt kõnelev perenaine tegi kõik mis võimalik, et minu siinviibimist meeldivaks muuta. Kui temaga päikeselisel ja lilledest ümbritsetud verandal lobisesin, oli mul tunne, nagu oleksin vanade tuttavate juurde sisse põiganud. Ta rääkis, et Petseri oli tuntuks saanud õigeusu kloostri tõttu. Veel enne õhtut asusin sinna teele. Eesõues võttis mind vastu vanem valge habemega munk. Sõbraliku vastuvõtutervitusega selgitas ta mulle vigases saksa keeles, et kloostrivennad on just palveks ja jumalateenistuseks kogunemas. Siiski tegi ta mulle ettepaneku tema kloostri külastamiseks. Ta astus minust eespool pikka ja pimedasse, liivakivikaljusse viivasse käiku. Uskusin end nagu muinasjutus olevana, kui oma saatja süüdatud küünalde valgusel esmakordselt elus silmasin värvilisi, pidulikuna tunduvaid keskaegseid freskosid, mis kaunistasid seinu, lagesid ja orvasid. Võbisevas küünlavalguses ärkasid igal sammul pimedusest ellu uued, hämmastavalt hästi säilinud värvides auväärsed piiblikujud ja -sündmused. Lõpuks läks tasapisi valgemaks, kuni ühes kaljusse rajatud muljetavaldava suurusega koopas avanes kloostri igivana, Uspenski kirikuks nimetatud palverännukirik. Ruumi valitses kõikides värvides, eelkõige aga kuldselt särav ja laeni ulatuv ikonostaas. Lugematutest küünaldest valgustatult oli sellel tosinate kaupa ikoone üksteise kõrval. Kristlike piltide müstiline kiirgus ja viirukilõhn seotult munkade mitmehäälse pidulik-liturgilise lauluga seondusid mulle unustamatuks elamuseks. Sellest sai algtõuke minu eluaegne armastus ikoonide vastu.
Olin tänulik õnnelikule juhusele, mis oli mulle teel rindele ja võitlusse bolševistliku Nõukogude Liidu sõduritega kinkinud selle kohtumise ahistatud kristliku emakese Venemaa hingega! See oli juba kolm aastakümmet alla surutud ja siiski võis arvata, et selle vastuhelk mõnes punaarmeelases edasi elab. /..../

Hans-Werner Loeck, mälestusraamatu autor, sündis 1925. aastal Heides Holsteinis. Aastal 1943 läbis riigitööteenistuse ja maavägede ohvitserikandidaadi väljaõppe. Aastal 1944 oli lahingutes idarindel ja 1944–1949 sõjavangistuses Venemaal ja Eestis. 1949­–1952 õppis Kielis ja Freiburgis riigi- ja õigusteadust, väljaõpe kõrgemaks välisteenistuseks. Töötas 1962–1964 Välisasjade ameti referendina ja 1964–1967 välisminister dr Gerhard Schröderi isikliku referendina. Oli 1967. aastal saatkonnanõunik ja kaitsejõudude esindaja Prantsusmaa Belgradi saatkonna juures, 1973–1974 taas Välisasjade ametis. 1974–1978 liidukantsleri ametis, ministeeriumijuht. 1978–1981 suursaadik Limas. 1982–1985 Välisasjade ametis ja 1985–1990 suursaadik Caracases. Hans-Werner Loeck elab Bonni lähedal Wachtbergis.