Tüüpilise Mordva vangilaagri tagahoov ja värav. Siin elati aastaid ja aastakümneid, siia ka surdi.

Mordvas traataia taga 1962–1967
Valdur Raudvassari mälestused V osa

tekst: Valdur Raudvassar,
vabadusvõitleja

(Algus osa KE 2/2021)

1962. aastal mõisteti sõjatribunali otsusega Valdur Raudvassarile nõukogudevastase agitatsiooni – kuulumises põrandaalusesse noorte vastupanuorganisatsiooni Kolm Lõvi ja tulirelvade hoidmise eest – kuus aastat vangilaagrit. Sellele eelnes pikk ülekuulamiste kadalipp Patarei vanglas ja Pagari tänaval. Ees ootasis laagriaastad Mordvamaal.

Laagris 385/3-3

Rongisõit ei kestnud tundigi, kuid täiesti muutus maastik. Väljusime kõrgendikul, kust avanes vaade üle metsade ja väljade sinise silmapiirini. Teisel pool piiras vaadet kõrge mets ja puude varju pugenud küla, aga mäenõlvakule mahtus veel vangilaager oma osakondadega: haiglalaager, naistelaager ja meie jaoks tühjendatud laager.
Seegi vangilinnak oli tara, vahitornide ja mitmekordse traataiaga kokku seotud ja üksteisest ka eraldatud. Sellepärast oli pikem ka laagri number: 385/3-3. Traataiale lähenejat hoiatasid vene- ja mordvakeelsed plakatid: Stoi! Lotkak!
See laager oli väike võrreldes eelmisega. Kohe värava taga kerkis suur barakk, keskel koridor, kummalgi pool kaks magamistuba, mis pididki mahutama 400–500 meest. Rinnakust alla laskus tee teise suure baraki juurde, milles paiknesid söökla ja köök. Sellest vasakule jäi kaev ja saun-pesumaja. Need rajatised mahtusid kitsale niiduservale, mida eraldasid laiast orulammist kõrge plank ja traataiad.

Eestlased laagris

Äkki kostus ülevalt väravate kriuksumist ja inimhääli. Tõttasime nõlvakule – väravate ümber tungles meeste hulk, umbes paarsada nagu meidki. Läks rõõmsaks hõiskamiseks mitmes keeles. Tulijate hulgas oli viis eestlast: üliõpilane Priit Silla – minust aasta noorem, põrandaalusest organisatsioonist; Paul Kippar – samaealine tööline, viis Eesti lipu Kohtla-Järve TV-torni ööl vastu 24. veebruari; Leo Klaar – avastas mere tagant tulnud õhupalli nõukogudevastase kirjandusega; Jakob Ellervee – jõudis maailmasõja rindele Petseri gümnaasiumist, siis vene keele oskuse tõttu Saksa luurekooli, kukkus sõjavangi muudetud nimega, tabati Petserimaa metsast alles 1956. aastal. Viiendaks oli Endel Arike, noor mees, vabastati ennetähtaegselt.
Kümne eestlasena olime 500-mehelises laagis kui piisk meres, seepärast istusime igal võimalusel ninapidi koos. Sõime koos kodust tulnud pakke, jõime kohvi, pühitsesime sünnipäevad, rahvalikud ja rahvuslikud tähtpäevad. See aitas mõista, miks me siin oleme ja unustada isiklikud mured.
Meil oli nüüd omaealine akadeemiline kodanik, eesti filoloog Priit, kes võis rääkida eesti keele arengust, murretest, hõimukeeltest. Ta oli tutvunud Tartu Ülikoolis õppivate ungarlastega, käinud neil külas Taga-Karpaatias. Priit tundis ka ülikooli professoreid Paul Alvret ja August Annistit, kinnitas, et nad mõtlevad samamoodi nagu meie. See mõte elas edasi laulus, mida me arutluste vaheajal laulsime:
Ma tahaks kodus olla,
Kui Päts on president
Ja Laidoner juhatab väge
Ja maksab Eesti sent.
Laulmisel tihti lõppu ei tulnudki – laulsime uhkest postipoisist, Vändra metsast Pärnumaal, Tartu Toomemäest, Viljandi linnast ja järvest, Eesti sõdurist Põhjarannikul. Need olid kodust kaasa toodud, tollal oskasid eestlased laulda.

Fašistidega ma koos ei joo

Laagrikaaslane tudeng Priit Silla – rahvuslane ja hõimluse virgutaja.

Laulu kaudu jõudsime koostööle lätlastega. Neid oli kolmandas laagris enam kui leedulasi ja kõik olid noored. Eestvedajaiks olid üliõpilased Knuts Skuijeneks ja Viktors Kalninš, Moskva kirjandusinstituudist. Knuts oskas pisut eesti keelt, kuna ta naine oli Aluksne eestlane ja Moskvas õppides oli ta tutvunud Mats Traadiga.
Selles laagris oli töötsoon kilomeeter kaugemal. Valminud olid vaid ümbritsev traataed vahitornidega ja puidutööstuse töökoda. Ehitusel oli suurejooneline tööstushoone, millest pidi saama Moskva autotehase filiaal. Muu töötsooni ala oli kuhjatud ehitusmaterjalide ja puuvirnadega. Enamus vange rakendati küttepuude saagimisel.
Saagijad rühmitati kolmekaupa – kaks sae otstele, kolmas puunottide ettetõstjana ja toodangu edasipildujana. Kaaslasteks oli hallipäine pastor Otto Baltinš Kuramaalt ja keskealine Heino Lett Hopast. Kokku poolteist eestlast ja poolteist lätlast, kuna Heino isa oli eestlane ja ema lätlane. Isa oli Eesti ohvitser ja jäi sõjas kadunuks. Heino sõjatee lõppes veeblina sügaval Saksamaal. Pärast sõjavangilaagrit läks ta ema juurde Hopasse, abiellus lätlasega ja sai kaks last. Kuid noorukina läbitud sõda oli talle jälje jätnud. Enam kui pereelu tõmbas teda omataoliste seltskond – istuti, joodi, lauldi Läti ja Eesti leegionäride laule. Hopas elas palju eestlasi. Kord istus Heino bussijaama einelauas, klaas viina ees. Peatus Pihkva-Riia buss ja üks Vene daam istus Heino lauda, tass kohvi eest. Heino pani oma viinaklaasi tema ette. Daam kihvatas: fašistidega ma koos ei joo. Heino haaras klaasi ja paiskas selle sisu daamile näkku. Kisa peale tulid miilitsad ja Heino pisteti pokri. Sellega oleks asi lõpetatudki, kuid seekord viidi Heino kohtu ette, kus talle mõisteti kuus aastat nõukogudevastase propaganda eest.
Vanahärra Baltinš oli kirjandusest tuttav pastori-tüüp – suurekasvuline, tüse, ladusa jutuga rahvamees. Tema oli oma paragrahvi 58-10 teeninud sõbra haual peetud matusekõnega.

Puusaagimine ja ühislaulmine

Puusaagimine käis nagu õlitatud masinavärk. Mina pastoriga saeotstes, Heino tõstis puunotte ja pildus toodangut edasi, mina küsisin, pastor seletas, Heino tõlkis. Sain teada palju uut.
Balti riikide tõus maailmakaardile, majanduse ja kultuuri areng – see oli tõeline ime, toonitas vanahärra. Läksime koguni upsakaks, unustasime ära, et vaba Läti pole üksnes lätlaste loodud. Sakslased rõhusid meid 700 aastat, aga neilt pärisime töökuse, korraarmastuse, tungi hariduse järele, laulupeod ja rahvusaate. Unustasime hoopis, et esimesed ristiusu kogudused meie maal tekkisid liivlaste kaudu ja nende alale rajati ka Riia linn. Eesti hindas ajalugu õiglasemalt – sakslastele, rootslastele ja juutidele anti kultuurautonoomia. Kuigi sakslasi ja juute oli Eestis 10 korda vähem kui Lätis. Eesti aitas Vabadussõjas Lätit, siseminister Munters võitles noorukina Eesti sõjaväes, õppis ära eesti keele.
Vanahärra oli Riias oma üliõpilasaastaid veetnud ja suhtus õige kriitiliselt sellesse. Riia on liialt suur Läti pealinnaks ja linna kasv jätkus ka pidurdamatult iseseisvuse ajal. Varsti oleks pool Läti rahvast elanud Riias. Suurlinn on ohtlik väikerahvale, selles lokkab kosmopolitism, karjerism, hedonism nagu juba Osvald Spengler on tõestanud. Lätluse juured on maal, taludes, kirikukülades, nende ümberistutamine linna ei anna tulemusi.
Lätlased korraldasid oma laulupeo, kuhu kutsuti ka eestlased ning leedulased. Lätlasi oli laagris 30 ringis, kõik noored peale pastori ning kõik laulsid laululeheta, juhita ja saatemuusikata. Polnud ka mingit eeskava, paar meest lihtsalt alustasid uue lauluga ja kohe levis see nagu tuul üle metsa. Peagi märkasime tuttavaid viise ja laulsime kaasa eesti keeles.
Vanahärra läks eriti hoogu, kui algas Gaudeamus igitur. Tõusis püsti ja lõi kahe käega kindla rütmi. Pidu toimus istudes ja alatasa liikus ringi kohvikruus. Vanahärra ei istunud enam maha, vaid pidas spontaanse kõne: „Ma näen, kui õigus oli Mattiss ja Rainis Kaudzidel, kes elasid Daugava taga 100 aastat tagasi, kui nad ütlesid: eestlased ja lätlased on üks rahvas, kes räägivad kaht eri keelt. Täna olen minagi tunnistajaks, et eestlased ja lätlased laulavad samu laule kahes keeles.“
Lähedased suhted kolme Baltimaade rahva vahel jätkusid, kuigi leedulastega me koos laulda ei saanud.

Laagrikaaslane Jakob Ellervee – jõudis rindele Petseri gümnaasiumist, vene keele oskuse tõttu värvati Saksa luurekooli. Tegutses metsavennana Petserimaa metsades ja tabati alles 1956. aastal. Oli Petserimaa patrioot elu lõpuni. Vasakpoolsel fotol: Jakob Ellervee metsavennana Kutepi jõel, Läti-Vene piiril.

Sõnum Moskvast

Ühel hommikul oktoobri keskel kuulsime Moskva raadio ülekannet magamisruumi krapist: Hruštšov pani ameti maha tervislikel põhjustel. Jahmusid vangid, vangivalvurid, ülemused – mida see tähendab?!
Hommikusöök oli tunduvalt parem. Valvurid ja ülemad andsid tööleminekukäsud vaikse häälega. Töötsoonis koguneti salkadesse, arutati, oletati. Keegi tööle ei sundinud. Sundijad suitsetasid eemal murelike nägudega.
Järgmisel päeval olid Pravda esiküljel kolme paleepööraja fotod: Brežnev, Kossõgin, Podgornõi, eksimatud leninlased. Meenus Enn Uibo luuletus, mille ta kirjutas eelmise paleepöörde järel 11 aastat tagasi:
Mõni Stalin või Beria sureb,
See pinnapäälne on võit,
Sest nendel on sügavad juured –
Partei ja ta mürgine võim.
Kolmandal hommikul oli valvurite ja ülemuste samm ja hääl palju kindlam. Töötsoonis rääkis ehituse juures töötav insener mõnele vangile: eile õhtul oli Moskvast saabunud polkovnik rääkinud vangilaagri valvurite ja töötajate koosolekul, et midagi ei muutu. Nõukogude võim on sama kindel nagu oli.

Kartulipõllul

Midagi seninägematut juhtus paar päeva hiljem. Hommikul rivistati kogu laager siseõuel kolonni ja marsitati väravast välja kahel pool seisvate automaaturite ja hundikoerte vahele. Anti käsk edasiminekuks, aga mitte töötsooni poole, vaid vastassuunas. Laskusime alla orgu. Selle lammil laius kartulipõld, kus kolhoosnikud juba töötasid. Kummalisel kombel – mööda vagu tatsas tagurpidi habetunud mees ja kaevas labidaga kartuleid, järel käperdas eit korjates mugulad pange. Küsisime ühelt taadilt, kas atra polegi – oli kord, üks saksa sõjavang tegi, aga läks katki ja sakslased viidi ära. Aga kuidas varem kartuleid võeti, kui veel kolhoosi polnud? Ta raputas pead: see oli nii ammu, ei mäleta. Tuli käsk põllu teisele servale liikuda, kus juba punaste lipukestega tähistati vangidele määratud tööpõld. Meenutati valjult, et joone ületamisel tulistatakse hoiatamata.
Olime paaris Algisega, minul labidas, temal pang. Rääkisin talle, et Eesti vanamehed seitsmendas laagris ei usu, et Gagarin kosmoses käis, hüppas kuuseoksalt alla. Algis ümahtas: Vene inimene ei raiska aega kartuliadra peale, mida teised rahvad niikuinii tunnevad, vaid tegi hoopis kosmoselaeva ja sai kohe maailmakuulsaks. Silmitsesin kaugemail töötavaid kolhoosnikke. Kõik vanad, mitte ühtki noort. On nad meie hõimlased mordvalased või venelased, tatarlased? Rääkimine nendega katkestati kohe.
Töötasime ja tundsime rõõmu meie kohal kaarduvast taevavõlvist, kus ühtki pilve polnud, säravast päikesest ja soojast mustast mullast, kus labidas ühtki kivi ei leidnud ning eredais värvides lõõmavast kõrgest orunõlvast.
Lõunasöök toodi traktoriga põllule, aga juba tõusis ka suitsuvine kuivadest kartulivartest tehtud lõketest, milles küpsetati kartuleid. Esmakordselt jäi osa vangisupist söömata. Söögi ajast jäi ka paarkümmend minutit üle ja heideti mullale selga sirutama. Meile oli liiga lähedal haljas murukamar ja heitsime sellele, pealaed koos, jalad vastassuunas – nii oli hea mõtteid vahetada. Aga juba jooksis valvuri vari üle mu näo ja automaaditoru puudutas Algise laupa. „Pool meetrit tagasi või ma tulistan!“ Algis vastas: „Tulista, aga mis edasi saab?“ Seda sõdur ei teadnud ja pani toru nüüd vastu minu pead. Kuid eestlane ei tohi leedulasest nõrgem olla ja kordasin tema sõnu. Jooksis kohale leitnant, käratas sõdurile „jätta!“, mõtles siis hetke ja torkas siis lipukese meie selja taha.

13 luukere

Kui küttepuud olid talveks lõigatud, pandi meid töötsoonis katlamaja alusmüürikraavi kaevama. Keegi karjatas: „luukere!“ Jooksime vaatama – inimese luukere oli vaid 40 cm sügavuses. Hästi säilinud, kõik hambad suus. Päeva jooksul kaevati välja 13 luukere ilma, et oleks sentimeetritki üle märgitud piiri mindud. Kõik nad olid sama sügaval, terved, vaid ühel oli hammas plommitud. Mulle meenus, et on 13. november 1964. Kutsuti vaatama kaasvang, juudist meditsiinitudeng, kes tunnistas: kõik on noored, terved, pikakasvulised, maetud üheaegselt, mitte enne aastat 1945. Olime siis juba koolipoisid, kui nad mulla alla aeti.
Jõudnud elutsooni, võtsin välja Gustav Suitsu „Luuletused“, ostetud Antsla raamatupoest aasta enne vangistamist. Otsisin üles luuletuse „Kõik on kokku unenägu“, mille Suits oli kirjutanud Rootsis maapaos. Ka siis, aastal 1916 oli sügis ja Suits jalutas õhtuvaikuse linna taga. Äkki plaksusid kuskil kuulid, mürise aeroplaan, paugatas kahur – Rootsi sõjavägi tegi õppusi ja luuletaja mõtted kandusid Esimese maailmasõja vereväljadele. Ta ei suutnud toimuvaga leppida ja nimetas kõike unenäoks. Kuid see oli tegelikkus, õieti alles algus – üks kommunismitont juba käis mööda maailma ja veerandsajand hiljem pidi Suits jällegi Rootsi põgenema, sest punane kiskja oli vallutanud Eesti ja poole Euroopat. Maailm peaks ometi sellest Karl Marxi unenäost kord ärkama.
Midagi hämarat paistis toimuvat ja kõige ootamatumast kandist. Kord tulid Moskvast kõrged vanemad oma vangi eksinud pojakest külastama. Kuid too ainult hõikas üle aia: „Ma ei lähe teie juurde, ma pole enam nõukogude inimene!“ Ta oli liitunud teisitimõtlejatest moskvalastest vene ja juudi noortega, kes jäid silma alles siin, väiksemas laagris. Nad hoidusid omaette, aga vaidlesid ja tülitsesid häälekalt valvuritega, esitasid alatasa nõudmisi ja kaebusi. Baltlased ja teised mittevene rahvad toetasid neid laagrivõimude vastu, aga ei ühinenud. Moskvat keegi ei usaldanud.
Nende mõjul vahekord laagrivõimudega aina teravnes. Korraldati streike ja „itaalia moodi“ – tööle mindi, aga tööd ei tehtud. Peeti koosolekuid, peideti end ära, lasti kartsa vedada, kuni seal veel ruumi oli. Võimud karmistasid laagrikorda: tühistasid toidupakkide saamise kodumaalt, sulgesid laagri kaupluse, kust sai osta kunstrasva („kombinsir“), povidlot ja suitsu viie rubla eest kuus. Muutus üha vesisemaks ka söökla toit. Vastuseks keelduti tööleminekust… Mõistsin, et kaua see olukord enam ei kesta.

Kirjanik Knuts Skujenieks külaskäigul Eestis aastal 1970. Seisavad Mart Niklus, Silvi Kimmel, Knuts, Jüri Adams; istuvad Enn ja Erna Tarto, Aino ja Valdur Raudvassar. Skujenieks on tänapäeva Läti tuntuim kirjanik.

Suur pereheitmine

Ühel hommikul loeti valjuhääldajast pikk vangide nimekiri, mis lõppes käsuga: „Koguneda laagri väravale koos asjadega!“. Ära viidi pool laagri vangidest. Mind nimekirjas polnud, maha jäid ka Ellervee, Klaar, Kivimurd, Nurmsaar. Viimane oli äsja meie laagrisse saabunud. Ta arreteeriti komsomoli lööktöölt Kaug-Idas nõukogudevastase propaganda pärast, rändas mööda vangilaagreid ja psühhiaatriaasutusi, kuni jõudis siiani. Kuskil oli mõistetud ka kohut, aga kus ja kuipalju anti, ta enam ei mäleta.
Ka laagris oli komsomolisekretär Kožlov, MVD ohvitseride kiirkursuse läbinud, lipnikuks tõstetud. Oli väga enesekindel – ikkagi kolhoosnikust nõukogude ohvitseriks! Kord astus meie juurde: Miks te, eestlased, vene keelt korralikult ei räägi, ainult Nurmsaar räägib ladusalt. Ütlesin: kas teil tõesti häbi pole, vaimuhaiget poliitilise paragrahviga karistada? Kozlov vastas: „Erik Nurmsaar pole loll, ta ütles meie staabis laagriülema juuresolekul, et kommunistid peaks kõik maha tapma – kuidas ta siis loll on?!“ Naersime end kõveraks ja Kozlov naeris ka… Jutustasin sellest pastor Baltinšile, ta ütles: „Lapsesuust saad veel tõde kuulda või neilt, kes vaimus vaesed!“
Peale suurt pereheitmist mahajäänuid enam tööle ei viidud, aga sööklas kuigivõrd süüa saime. Rahvusrühmad ja maailmavaated sulgusid omaette ringi. Leo Klaar oli unustatud saunamehe ametisse ja kutsus meid kolima kriisi ajaks sauna. Oligi ajakohane, kuna saabus hilissügis põhjatuulte ja lumesadudega. Nälginud inimene kardab haiglaselt külma. Küttepuid oli külluses ja nii me viiekesi lamasime õhtuse loenduseni saunaesiku põrandal küdeva ahjusuu paistel päevast päeva.
Olin kehtestanud nõude: iga mees teeb ettekande oma maakonnast Eestis, maastikust ja inimestest. Kõik olid meelsasti nõus, just kui oleksid kodule lähemale pääsenud. Aga tavaliselt väsis lektor poole lause pealt ja hakkas norskama. Kõige rohkem jõudis rääkida Ellervee oma Setumaast – kuidas ta isa käis kaks korda läbi Vabadussõja rinde hobusega heinte järel vallavalitsuse paberiga ja punakomissar praalinud: öelge Eesti pealikule, et lööme nad mütsiga Tallinna taha merre, Eesti leitnant vastanud vaid „ah nii“… või kuidas ta Narva rindel 1944 Katjuuša tulelöögi ajal maanteesilla alla vette roomas ja hein ümberringi põles.., kuidas Vene sõjavägi ootamatult 1940 isatallu jõudis, … kuidas ta metsavennana laupäeva õhtuil suitsevaid saunu setu külas jälgis ja end saunalaele poetas ning naiste patramisest infot sai, kes külarahvast kommunistide poole üle jooksnud, kes Eesti aega tagasi ootab. Ärkasin kord, vaatasin põrandal lebavaid kaaslasi ja esmakordselt mõtlesin: siia me kõik sureme, maetakse 40 cm sügavusse hauda ja koju teatatakse – äge gripp või pimesoolepõletik.
Hommikus olid need mõtted kadunud. Olin jälle 25-aastane, kaaslased peale Jakobi veelgi nooremad. Möödusid jõulud, ka uusaasta 1965. Aga 2. jaanuaril kõlas valjuhääldajast: kõik laagri väravasse koos asjadega. Vastuseks rõõmsad hõiked kümnes keeles – elasime üle!

järgneb, loe edasi KE-3-2022