|
|
Mordvas traataia taga 1962–1967
Valdur Raudvassari mälestused VI osa
tekst ja fotod: Valdur Raudvassar,
vabadusvõitleja
(Algus osa KE 2/2021)
1962. aastal mõisteti sõjatribunali otsusega Valdur Raudvassarile nõukogudevastase agitatsiooni – kuulumises põrandaalusesse noorte vastupanuorganisatsiooni Kolm Lõvi ja tulirelvade hoidmise eest – kuus aastat vangilaagrit. Sellele eelnes pikk ülekuulamiste kadalipp Patarei vanglas ja Pagari tänaval. Ees ootasis laagriaastad Mordvamaal.
Poliitvangide laager 385/11
|
Kingitus mulle sünnipäevaks. Amandus Adamsoni skulptuur Igavene armastus, mille koopia meisterdas mitmekülgse andega laagrikaaslane Arnold Evert.
|
Lühike rongisõit 2. jaanuaril 1965 lõppes Potma jaamas. Edasi marsitati umbes 200 vangi kompsudega automaaturite ja hundikoerte vahel alla orgu, kus paistis Javasi asula – midagi linna ja küla vahepealset. Orgu mööda voolas Mokša jõgi, nüüd lumme maetud kevadel vabanes Taru Emajõe laiusena.
Asula keskel paremal orunõlval paiknes poliitvangide laager 385/11. Meie saabumine oli suursündmuseks laagri üksluises elus, lehvitati, hõigeldi mitmes keeles. Mind erutas teadmine, et selles laagris on üle 200 eestlase.
11. laager Mordvas oli standardne nõukogude parandusasutus 2000 poliitvangiga. Tööjõu puudumisel esitati tellimus Laagrite Peavalitsusele – ja too omakorda KGB-le. Kui olime „pärismaalaste“ hulka lastud, astus juurde pikk heledapäine kõhnunud kerega Enn Tarto. Olin temast kuulnud juba Patarei vanglas. Ta kutsus jalutama. Kordus sama, mis kohtumisel Isotammega kahe aasta eest 7. laagris. Enn pihtis, et tema usk tänapäeva võimalustesse on viimase sisse kukkumisega kadunud. Ta ei vihka enam venelasi, sest ka meie hulgas on samasuguseid ebakindlaid ja põhimõttetuid, vaid endale elavaid inimesi. Sama olin kogenud minagi, kuid vihkan paratamatult Venemaad kui reetmise ja roimad Eestisse toonud võimu vangis saadud uute kogemuste tõttu enamgi kui varem. Enn ütles, et ta on samuti eestlane ja surebki eestlasena, aga tema usk inimesse on kadunud. Mõistsin, et neid hingehaavu võib ravida vaid aeg. Umbes sama olin üle elanud Pagari tänaval nn toimiku sulgemise puhul, mil lubati läbi lugeda inimeste ülekuulamisel antud tunnistusi minu kohta. Kuid seal oli ka üllatavalt julgeid kaitsekõnesid.
Samal talvel elavdas veel teinegi sündmus vangilaagri vaikelu. Ühel päeval toodi meile jällegi paarsada vangi 7. laagrist, mis tühjendati kriminaalvangide jaoks. Nende hulgas oli rohkelt tuttavaid – Käärmann, kapten Hanso jt. Hanso kutsus mind jalutuskäigule. „Räägi, milline on eestlaste meeleolu siin“.
Minu meelest oli meeleolu hea. Vaid kaks meest on võtnud käisele punase lindi, „asunud ümberkasvamise teele“ (1% eestlaskonnast), teistel Baltimaade rahvail oli protsent märksa kõrgem. Ka need kaks lindikandjat häbenevad oma nõrkust ega pole andmeid „koputamisest“. Kuid eestlaste häbiplekiks on kapten Parts, Eesti ohvitser, pealegi Vabadussõja kangelase nimekaim. Ta on avalikult vaenlase poole üle jooksnud, elab laagri staabi majas, eraldi teistest vangidest.
„Toda kuradit ma tunnen suvest 1941“, katkestas Hanso, „olime vankad löönud Emajõe taha, kust nad Tartut pommitasid. Sain käsu vabadusvõitluse juhilt major Kurelt öösel Emajõgi ületada, rünnata kõikjal vaenlast, luues muljet, nagu oleks me Saksa eliitüksus. Selleks võisin rakendada ka kohalike metsavendade salku. Ilmuski üks suurem salk selle Partsi juhtimisel. Ütlesin, et ründame vaenlast koos, aga Parts klähvatas, et keegi poisike teda ei käsuta. Ta oli must peajagu pikem ja auastmelt kõrgem. Vihastusin – olin Eesti mundris leitnandi tunnustega, tema erariides. Rebisin parema käega püstoli, vasaku käega major Kure käsu ta silmade ette…“
Äkki jäi Hanso silmitsema mööduvat vangi hüüdes: „Veebel Tamm!“ Too peatus, lõi kannad kokku ja tunnistas: „Härra kapten, ei märganud!“. Järgnevalt olin tunnistajaks idapataljoni ülema Hanso ja veebel Voldemar Tamme kohtumisele, peale Anija lahingut septembris 1944.
Katlamajst haiglasse
Mind oli 11. laagris määratud jälle katlakütjaks, kuid siin oli katel kaht korrust läbiv kõrghoone, mida ümbritsesid rauast trepid ja rõdud. Lühiväljaõppe andis vanem, aga sirge Virumaa mees. Ta nime ei mäleta, kuna vabanes varsti. Ta oli läbinud Eesti allohvitseride kooli Jugoslaavias, neid kasutati ka võitluses Tito partisanide vastu. Kord seisis keskööl kuristiku nõlval, vaenlane teisel nõlval. Oli kottpime hääletu öö. Vaenlase poolel vilistas vahimees tuttavat viit: „kas eestlane?“ „Nagi sinagi“, tuli vastus. „Kuidas sa sinna said?“ imestas virulane. „pikk lugu“, tuli vastus. Järgnesid vastastikused ületulekukutsed ja ühesugused vastused: „Hilja!“
Aastakümneid hiljem kohtasin Võrus Eduard Harjut, kes ka läbinud Eesti allohvitseride kooli Jugoslaavias. Kord anti ööhäire: relvastuda lahinguks! Sõidutati autodega mägedesse. Neist allpool orunõlvade vahel lendas nagu nahkhiir tuledeta lennuk. Järgnes häire lõpp ja naasti kasarmusse. Hommikusel rivistusel teatas sakslasest kooliülem: „Te oleksite peaaegu teinud ajalugu. Selle lennukiga pääses põgenema marssal Tito Stalini armust“. Seesama Tito sai hiljem esimeseks vastuhakkajaks Ida-Euroopa vallutanud stalinismile.
Lühikeseks jäi mu karjäär ka 11. laagri katlamajas. Öövahetuses tundsin kord nõrkust ja külmavärinaid. Vaevu suutsin sütt pilduda hoidmaks survet katlas. Tuli hommikune vahetus ja läksin arsti juurde. Too, keskealine komilanna, ütles: „kohe palatisse, seal kaasmaalased ütlevad, mis edasi.“ Olin higine ja tolmune, aga arst ei lubanud isegi käsi pesta – nii arvasid Venemaa arstid palaviku puhul.
Haigla personal peale ühe lätlase olid eestlased, keda tundsin juba 7. laagris – Sikk, Kirik, Hambur. Vaid Hartvig Sikk oli kaks aastat Tartu Ülikoolis käinud lepinguga: talvel koolis, suvel sõjas Peipsi taga Eesti julgestusüksuses. Ta rääkis: „Sakslased kardavad metsa, korraldavad haaranguid partisanidele tihedas ahelikus, püstolkuulipildujast aina tulistades. Eesti üksus saadeti nädalaks tutvuma Vene metsaga – kone käe all, moonakott seljas, millest pidi elu hoidmiseks jätkuma. Liiguti hõredas ahelikus okste praksumist vältides, taoti seisatudes, aimates linnulaulu või suitsulõhna järgi inimese lähedust.
Too polnud alati partisan, vahel tavaline venelane, ingerlane, ka kohalik eestlane – Oudova maakonnas oli eestlasi 40% rahvastikust, sõja puhkedes õnnestus enamusel Siberisse küüditamisest pääseda. Nendega sidemete loomine, luure andmete hankimine oli ka Eesti üksuste ülesanne.“ Sikk nimetas mitut TÜ õppejõudu, kes viibisid nende juures Eesti asutuse kohta andmete kogumisel.
Teise kursuse lõpetamise järel suunati Hartvig aastaks Võru sõjaväeapteeki praktikale, mille juhatajaks oli Vabadussõja algusest lõpuni arstina läbi teinud Saksamaal end sõjahaiguste alal täiendanud dr Rudolf Piho, rinnas VR I/3. Apteegipraktika järel saadeit Hartvig rindele unterarzsti ja nooremleitnandi nimetusega. Nüüd laagri haiglas oli ta nagu teisedki vangid velskrina pälvinud lugupidamise isegi laagri juhtkonnalt, kes tõid oma pereliikmeid salaja nende ravida.
Vanglahaiglas sai patsient haigetoidule alles kolmandal päeval, mis oligi targalt tehtud, kuna esimestel päevadel oli toidu lõhngi talumatu. Seejärel hakkasin paranema tänu inimlikumale toidule. Hartvigult sain kuulda, et minu haiguse ajal suri taolisse „musta grippi“ Inglismaa kuulsaim peaminister sir Churchill. Vangilaagri eestlaskonnas leinati teda väga, kuna puuduliku teabe põhjal olevat ta püüdnud Baltimaid päästa vene orjusest.
Velskrid rakendasid mind paranedes abitöödele haigete palavikku mõõtma ja päevikusse märkima. Sikk tegi ettepaneku mind haigla abitööliseks jätta, komilanna oli nõus, vastu oli haigla juhataja, laagri KGB ülema tehnikumi haridusega naine. Sain käsu ilmuda arstide tuppa. Peale komilanna istus seal valges kitlis naine kuldraamis prillide, kuldhammaste ja kuldsõrmustega. Komilanna rääkis: „See eestlane on raskelt haige, aga peaarst kirjutas ta välja…“ Võõras pöördus minu poole: „Minge hetkeks välja, kutsume“. Istusin ukse taga, Sikk möödus ja sosistas: „Kullatud eit on Moskvast Laagrite Peavalitsusest“. Kutsuti sisse, teatati, et mind saadetakse esimesel võimalusel keskhaiglasse uuringutele, seniks rakendatakse kergemale tööle.
Ka laagri töötsoon alus Potma kesklinnas teiselpool peatänavat. Vangide minekul peatati liiklus. Elanikud olid kolme inimpõlve jooksul vangidega harjunud, vaatasid meid ükskõikselt nagu tööloomi. Tööle minnes-tulles otsiti vangid läbi. Valvurite hulgas oli ka Mordva noormehi. Imelikul kombel tundsime mordvalased ära ja nemadki meid. Põikasime nende juurde – naeratati, patsutati kergelt õlale, korras. Omavahel rääkida ei tohtinud. Istusime kord laagri koolibarakis, kus vanadele õpetati päeval vene keelt, meil oli õhtuti luba keskkooli eksameiks valmistuda. Sisenesid valvurid. Üks eestlane murdis tahvli juures pead algebraülesandega. Kohalt hõigati: „kirjuta kolm!“ Üks valvuritest hõiskas: „kolm, kolm on ka meie keeles!...“ Marilastest vangid rääkisid, et 1940. aastal nende külas nuteti kuuldes nõukogude võimu saabumisest Eesti.
|
Laagrikaaslase Hartvig Siku tušijoonistus ema sünnipäevaks.
|
Leedulased ja Balti klubi
Baltimaadest oli ka 11. laagris arvukamad leedulased. Neil oli ka juht, kes oma ülesannet Baltikumi ulatusest tajus – keskikka jõudev Viktoras Petkus. Leedulastel peab ikka olema „kunigas“.
Tutvumine toimus lihtsalt: „Tere, meil lähenevad ilmaliku kirjanduse looja Antanas Baranauskase 130. sünnipäev. Kas sa tõlgiksid eesti keelde valitud kohti tema tähtsamast teosest Anykšciai laas?“ Teose sisu ja siht lubati põhjalikult seletada. Petkus küsis veel: „Milliseid tähtpäevi meenutavad eestlased tänavu?“ Ütlesin, et möödub sajand Eduard Vilde ja Kristjan Raua sünnist. Ta seletas, et laagris tegutseb Balti klubi ja tehku ma nendest meestest ettekanne.
Sain ülevaate Baranauskase elust 1835–1902. Tõlget algasin loo algusest
„Raadatud raiesmik,
lagedad nõlvad
Kel meenuta mühavat laant
siin kõlbab,
Kus kadus uhkus kord
kõrgunud puudel
Ja latvade kohin
rändavas tuules.“
Metsa raius maha vene võim. Kui eestlased ja lätlased 19. sajandil ärkasid rahvuslikule elule, võitlesid leedulased samal ajal kolmes ülestõusus oma riigi taastamise nimel. Leedu laaned olid ohuks võõrvõimule, nende varjus koonduti, nendest rünnati, nendesse taganeti. Anykšciai laas muutus luules Vaba Leedu sümboliks – nagu sajandi hiljem ka Eesti ja Läti laaned.
Lugesin tähtpäeval oma tõlke ette, jäädi rahule, Knuts Skujenieks koguni tõstis selle esile, kuna tema oli teinud vaid joonealuse tõlke.
Tegin ettekanded Vilde ja Raua loomingust. Minu Vilde-käsitlus tõi tüli lätlaste hulka. Tõusis nooruke Juris Ziemenis: „kuulsime, et suurkirjanik Vilde oli sotsialist, kuid jäi ustavaks lõpuni Eesti riigile esindades seda Vabadussõja ajal Taanis ja Berliinis. Kahjuks ei saa seda öelda Läti sotsialistist kirjaniku Jānis Rainise kohta“.
Eesti kunsti suurkuju Kristjan Raua puhul kirgi ei ärganud. Nii leedulased kui lätlased leidsid, et Raual on aatelisi ühisjooni Leedu legendaarse Čiurlionisega.
Sellise tegevuse kõrval pidime loomulikult ka tööl käima, kuid eestlasele polnud see raske – kodumaal tuli teha raskematki, kuna oli majapidamine ja pere. Töö käis siin konveieril, mille olevat leiutanud Henry Ford, aga autode asemel tegime toole. Pikk võll tegi pöörde 55 sekundiga, sain paremalt Ukraina üliõpilaselt Sorokalt kokku kleebitud seljatoe, pidin selle esijalgade ja küljetapid kliistriga täitma ja välkkiirelt pressi alla asetama, seejärel siirdus see vasemalt politseikomissar Samarüütlile, kes sellele oma panuse tegi ja ulatas polkovnik Friedmanile, kes lõpliku kuju andis. Juut Friedman oli esinduslik ja vaimukas ohvitseritüüp. Sorokaga nad kiuslesid ka töö ajal. Käsitsi kokku ei küündinud, sest mina ja Samarüütel olime vahel. Kuigi „natsid“, aga Friedman hindas meid Lääne kultuuri kandjatena.
Arnold Samarüütel, Võrumaalt Lepistu vallast oli üks eredamaid isiksusi minu vangipõlves. 11. laagris oli palju Eesti politseinikke, Samarüütel oli nende vaieldamatu autoriteet, kes korraldas iseseisvuspäeva, Pätsi ja Laidoneri sünnipäeva, Võidupüha pühitsemisi. Nende hulka kuulus üks Järvamaa mees, kes astus poliitilisse politseisse 1943. aastal. Ta rääkis, et nende gümnaasiumi direktor, kuulus kirjanik Ernst Peterson Särgava, kasvatas neid kõiki rahvuslasteks.
Ukrainlane, valgevenelane ja jaapanlane
Tutvusin ka keskealise Ukraina kunstniku Onanass Zalivahhaga. Sain näha ka Poolas trükitud Ukraina kalendrit, mida ilmestas Zalivahha gravüür: lainelise stepi keskel seisab talupoeg, kaks rusikat taeva poole, juures tekst: „Mil tuleb kohtupäev, mil saabub õigusmõistmine!?“ Juba 7. laagris olin tutvunud ohvitseride koolist arreteeritud Valeri Rõkovenkoga, kes ütles oma usutunnistuseks: Suure ja sõltumatu Ukraina eest kasvõi liidus kuradiga!“. Ukrainlasi tundus laagris rohkemgi kui venelasi, kuigi idaukrainlasi oli raskem neist eristada.
Huvitavaks valgevenelaseks oli minust pisut vanem noormees. Saksa okupatsiooni ajal kuulus ta Valgevene rahvuslikku noorsooliitu, taganes koos sakslastega läände. Õppis kaks aastat Belgia katolikus ülikoolis kaotamata sidet kaasmaalastega. Siirdus kodumaale rahvuslikku põrandaalust organiseerima ja vangistati. Ta oli veendunud, et nimetus „valgevene“ on rahvale mõnituseks antud sidumaks teda Venemaaga, tegelikult on nad litviinid, kelle riik laius Läänemerest Musta mereni. Sest selle riigi südamiku moodustas praegu Valgeveneks nimetatud ala ja tolle suurriigi rahvaid siduvaks kirjakeeleks oli praegu valgevene keelena tuntud keel.
Kuulasin seda hüpoteesi huviga, eks iga rahvas tahab oma ajalugu tagasi viia kadunud Kungla, Kalevala või Kaananimaani, et hoogustada olelusvõitlust kaasajal. Tuntud ol Schultz Bertrami ütlus: anname eestlastele eepose ja ajaloo ning rahvas on päästetud.
11. laagris oli ka üks jaapanlane, 27-aastane kalalaeva kapten Miatsima, kes süüdistuse järgi oli tunginud Vene territoriaalvetesse. Laev nelja mehega tagastati Jaapanile, kuid kaptenile anti 10 aastat spionaaži eest. „Venelastele ma seda ei kingi – vabanedes astun Jaapani relvajõududesse.“ Ta oli kodust tellinud jaapani-vene ja vene-jaapani tüsedad sõnaraamatud, rääkis vene keelt vabalt ja uuris hoolega nõukogude olusid.
Sakslased
Võrreldes 7. laagriga oli sakslaste arv siin kahe aastaga kahanenud. Tänu papa Konradi (Adenaueri) visadusele olid „surnud“ koju tulnud („Die Toten kommen zurück“), nagu sain lugeda samas laagris Joseph Scholmeri mälestustest. Kuid sakslasi oli veel vangilaagris palju. Mäletan vendi Theo ja Egon Mehlberge, Abwehri majorit Erich Ezhofi, kellega rohkem suhtlesin. Nende siiajäämise süüks oli Nõukogude Liidule kuuluval territooriumil sündimine – Melbergid Kuramaal, Ezhof Volga ääres.
Suurem osa siiajäänuist olid aga volgasakslased, kel Lenini ajal oli isegi kommunistlik vabariik, mille nõukogude võim 1941. aastal hävitas ja sakslased veelgi ida poole saatis. Saksa kombe kohaselt valisid mõlemad vennad veel sõja järelgi sõjaväelase elukutse. Theo tõusis Prantsuse Võõrleegionis veebliks, võitles Alžeerias ja Vietnamis. Elukutselise sõjaväelasena hindas ta omi vaenlasi õiglaselt: alžeerlased olid väga vaprad, samuti Vietnami punased, kuid alžeerlastel oli halvem maailmasõjast säilinud varustus, punavietnamlastel sama modernne nagu meil.
Egon lõpetas leitnandina Bundeswehri sõjakooli ja saadeti turismigrupiga Venemaale. Theo sai sellest teada alles Saksamaale puhkusele tulles. Tehti tallegi ettepanek siirduda Venemaale kadunud venna jälgi otsima. Nad kohtusidki Mordvas okastraadi taga. Ezhof oli idarindel vangi kukkunud, tema sünnipära avastatud ja traatide tagant eluga pääseda pole enam lootust. Kuid vana sõjamees suhtus sellesse stoilise rahuga. Ta oli kogunud endale kastitäie saksa kirjandust 1950. aastate sula aastail. Kõige rohkem oli 19. sajandi kirjandust, luulet, ajalugu, saksa rahvuslikku ärkamist, mis eriti huvitas teda ja ka mind.
Tänapäeval levib arvamus, et rahvuslus tähendab kapseldumist ja võõraste vihkamist. Tõde on pigem vastupidine: rahvuslik maailmavaade tähendab huvi kõigi rahvaste ja rasside vastu ja tõdemast, et inimkond võib säilida vaid oma mitmekesisuses.
|
Minu kohtumine leedulasest laagrikaaslase Viktoras Petkusega (paremal).
|
Kas meid kodumaal veel mäletatakse?
Mõistsin, et siin traataia taga rahvaste vanglas tuleb keskenduda eelkõige eestlaste elu ja vaimu hoiule. Siin oli seda teha lihtsam kui Eestis, kuna siin oli ka vaenlane avameelsem. Eestis tuli taas tõmbuda põranda alla.
Sellest võis rääkida vaid Erik Udamiga, siin ka Enn Tartoga, keda endalegi märkamatult oli jälle haaranud võitlustahe. Teadsime, et meid toetavad vanemast põlvest Hanso, Käärmann, Helk, Viktor Imala, ootab meie kodumaale jõudmist Erik Udam. Arvestatav on kindlasti koostöö balti vendadega.
Paraku piinas meid taoti küsimus: kas meid kodumaal veel mäletatakse või on aastatega liiva jooksnud võitluste hoog, mis algas suvel 1941, veeres üle Peipsi Ilmjärveni, haaras uue Vabadussõjana kogu rahva 1944. aastal, jätkus metsavendade sõjana ja koolinoorte vastupanuvõitlusena? Kas ikka teatakse, et seesama võitlus Eesti vabanemise eest jätkub praegu Läänes mere taga ja Idas okastraadi taga? Või on järjekindel vägivald ja vale kodumaal eesmärgi saavutanud nagu kilkavad nende häälekandjad?
Kord tõi keegi külastusloa saanud sugulane vangilaagrisse mitmeks kokkuvolditud paberilehe masinakirjas tiheda tekstiga. Välis-Eesti luule – Visnapuu, Under, Kangro, Suits, ja seni tundmatu Kalju Lepik:
„Elu väiksed alevlased
Peesitavad pliita-truupi,
Siis kui viimsed kalevlased
Saavad sunnitöödel nuuti.“
Mina olin vaid ühe rusikahoobi näkku saanud Leonid Barkovilt, kui ta arreteerimisel mu kuueevääril väikest sini-must-valget märki märkas, kuid ma tean, et tundmatu Lepik kirjutas meist, sest saatuskaaslased mu ümber kandsid loendamatuid tšekistide kätetöö jälgi. Tundsin ka elu väikseid alevlasi, kes oskavad peesitada oma pliita-truupi „iga valitsuse ajal“.
Vabanesin vangilaagrist reedel 20. oktoobril 1967. Leedu sõber ütles: „lähed väiksemast laagrist suuremasse.“ Eestis peeti nutikamaks tõlkida suurem laager sotsialismi leeriks, vene keeles olid laagrid nad mõlemad. Koduõuele astusin pühapäeva hommikupoolel. Ema oli vaid üks päev kauem oodanud kui oleks olnud kuue aasta eest.
Lõpp.
|
|
|
