Kultuur ja Elu 2/2021

Kultuur ja Elu 1/2021

 

 

 


Valdur Raudvassar näitab Võru miilitsa-maja suunas: „Siin mind vangistati 19.10.1961, maja ülakorrusel asus KGB.” Foto: Erakogu

Vabadusvõitleja Valdur Raudvassari mälestused
I osa – pika teekonna algus

tekst: Valdur Raudvassar

Oli laupäev, 19. oktoober 1961. Kell seitse hommikul lõppes öine vahetus Võru gaasi­analüsaatorite tehases. Olin väsinud öisest tööst, aga rõõmus ka – ees oli kaks vaba päeva. Väravast väljudes kõlas kõikjal: nägemist, esmaspäevani!

Kojusõiduks pidin minema raudteejaama, aga Heino Lainelo oli öösel tehases käinud ja sõna jätnud: Väino Sõna olevat saatnud mulle kirja, mida tema ei julgenud kaasa võtta, kuna tehas oli riikliku valve all. Tulgu ma hommikul kell 9 Kreutzwaldi parki. „Aga mu rong on siis läinud!” – Heino ütles, et tasub mulle taksosõidu eest.
Sammusin hämaral sügishommikul Kreutzwaldi pargi poole. Tamulalt tõusev udu valgus linnatänavatele ja parki. Heino ulatas mulle kirja Väino Sõnalt, kes teenis sundaega Vene Balti Laevastikus. Hämara pargi pingil istus ka üks naisterahvas. Heino ütles: loe kiri läbi ja ütle, mida me teeme. Tema uurib seni, mis tüdruk seal istub.
Lugesin kirja. Eesti pagulaskond Kanadas on palunud peaminister Diefenbakerit protesteerida ÜRO-s Venemaa jätkuva okupatsiooni vastu Baltikumis. Peaminister on lubanud, ka tähtpäeva öelnud. Sel päeval peaksime tema toetuseks Eesti heiskama sinimustvalged lipud ehk „tegema mõned paugud”.
Kõike oli võimalik teha. Aga kas kiri polnud juba kuskilt läbi käinud? Otsustasin näidata kirja Tõnu Taimsaarele, ainsale Loosi kooli lõpetamist järel 1955. aastal Võrru jäänule Kolme Lõvi Ühingu liikmele.
Lahkusime Heinoga pargist Kreutzwaldi tänavale. Märkasin kahte vihmamantlis meest, kes vastassuunas tänava ületasid. Seisatasin. Ka Heino peatus: mis on? Ütlesin, et nende näod mulle ei meeldi. Heino lahmatas: Jah, juudi näod! Parandasin: Ei, verekoerte näod.
Siit tuli Heinol lahkuda, aga ta seisis veel: „Ütle, sõber, kas kõike võib elus andestada?” Imestasin: kas purjus oled või?

Riikliku Julgeoleku Komitee Võru Osakonnas

Astusin üksi mööda Kreutzwaldi tänavat. Linn hakkas virguma. „Tere!” – Mu kõrvale tekkis võõras, pätti meenutav mees, kortsunud ülikonnas, lips ümber määrdunud krae. Ta olevat Valga raudteejaamas Võru meestega kakelnud. Seejärel Võru miilitsajaoskonnas ööbinud, hommikul vabastatud ja kella 9 järel lubatud ka pass tagastada.
Ületasime Liiva tänava. Paremale jäi miilitsamaja. Kuulsin selja tagant lähenevaid samme ja mu mõlemad käed olid kahe mehe tugevas haardes: „Tulete kaasa!”. Need olid samad „verekoerad”.
Toetusin mõlema jalatallega sillutisele ja viskusin kogu jõuga tagurpidi. Kuid „pätt” oli hüpanud mu selja taha ja sulgenud tagasitee. „Ilma viguriteta, läksime!” kordas „verekoer”.
Läksime üle tänava miilitsamaja poole. Nagu uppuja õlekõrrest, haarasin lootusest: ehk ongi kõik vaid eksitus, siis selgub, et ma pole Valgas pool aastat käinud… Aga maja ülemisel korrusel asub KGB. Eeskojas keerasin näo alumise ukse poole. „Ei, treppi mööda üles!”
Peas pekslesid mõtted: minu kord on saabunud. Rahu, rahu, sama teed on käinud Päts, Laidoner, Tõnisson ja tuhanded Eesti mehed, ka mu isa ja ristiisa, kes lasti maha. Rahu, rahu. See kõik on mitte hirmus, vaid ilus. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...
Avaras toas istus laua taga üksainus majoripagunitega lihav kiilaspäine mees. Alles siin vabastati mu käed haardest, verekoerad astusid paar sammu tagasi. Laua taga istuja tõusis: „Tere, olen KGB vanemuurija major Tremppi. Kas te teate, kus praegu olete?” „Ei.” Ta jätkas nagu pähe kulunud näidendit: „Te viibite Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee Võru Osakonnas. Kas teil on midagi avalda julgeoleku organitele?” – „Jah, ma protesteerin kallaletungi ja vägivaldse siia toomise vastu.” Tremppi vastas kõikumatus rahus: „Teie protest on vastu võetud ja kohe selgitan. Nõukogude kodanikelt on laekunud kaebusi, et varjate tulirelvi. Kas teil on relv kaasas?” – „Ei.” – „Aga eeskirjade kohaselt peame tegema siiski läbiotsimise. Kohe saabuvad manukad. Võtke mantel seljast.”
Tuppa toodi kaks kohkunud meest. Mul kästi käed üles tõsta. Üks kinnivõtja ladus lauale taskust leitud kraami, teine tõmbas põuetaskust Väino kirja. Tremppi pani prillid ette ja avas ümbriku, mainides: „Tänapäeval on relvi, mida saab ka ümbrikusse peita.” Luges kirja valju häälega ette ja järeldas: „See on ju nõukogudevastane.”
Vanem manukas tõstis mulle kurvad silmad, noorem aga klähvatas: „Kuradi tattninad, kipuvad riiki kukutama!” Käratasin talle: „Sa pea lõuad! Oled toodud siia manukaks, mitte eksperdiks.” Häält tõstis ka Tremppi: „Igal nõukogude patrioodil on õigus oma arvamust avaldada!”
Manukad viidi ära. Mul kästi istuda laua taga Tremppi vastu. Kinnivõtjad istusid mu selja taha diivanile. Hiljem selgusid ka nende nimed. Tumedapealine oli major Leonid Barkov, peipsivenelane Mustvee kandist; heledapealine major Ilves Viljandist. Tremppi oli Krimmist väljarännanud eestlaste perest. Kolm majorit tulid Tallinnast mind arreteerima!
Tremppi tõstis kirja laualt: „Kas see kiri on teile saadetud?” – Ei ole. „Kus te selle saite?” – Leidsin pargipingilt. „Aga miks te selle tasku pistsite?” – Huvitava sisu pärast. „Aga kes on Väino?” – Ei tunne. „Te ei tunne ühtegi Väinot?” – Vastupidi, tunnen väga palju.
Ukse taga koridoris tõusis kära. Avati ka meie uks, kuid suleti kohe. Hetkeks kuulsin tuttavaid hääli: Petti, Aaro, tädipoeg Aadu… Tuppa tuli keegi selle maja inimene, pani paberitüki Tremppi ette, lahkus. Hetkeks kuuldus ukse tagant Petti halinat ja siis Aaro häält: „Missa jõrvat, Petti, Heino om supi keetnu’!”… Tremppi raudne rahu oli järsku kadunud. Ta tõmbas sõrmega Barkovit, andis talle saadud sedeli ja ümises: „Noh, näed, mine vaata.”
Barkov väljus, aga Tremppi ei saanud ikkagi ülekuulamist jätkata, ta tõusis ja pani mu ette paberi ja pliiatsi: „Kirjutage siia kõik Väinod, keda tunnete ja veel, kuidas see kiri teieni jõudis.” Ta väljus. Tema toolile istus nüüd Ilves, korrates: „Kirjutage!”

Kuhu te oma relvad olete peitnud?

Nüüd ma ei kahelnud enam, et Heino on vaenlase värvatud, aga palju ta pidas vajalikuks üles anda, palju enda huvides vaikida? Selles selgumiseni tuleb ettevaatlikult käituda, teha nägu, et pole tema ülejooksmist märganud. Tremppi tuli tagasi, heitis mu kirjutisele vaid pilgu ja küsis: „Kuhu te oma relvad olete peitnud?”
Teemavahetus tuli ootamatult. Äkki see ongi neile olulisem? Relvadega olen seotud vaid mina. Ütlesin: sõidame minu poole, ma näitan. Tremppi oli nõus. Aga rääkigu ma enne, kust need sain ja mispärast varjan. Seletasin, et leidsin need oma küüni põranda alt. Oli sakslastel sinna pandud, kui meie sõjapaos olime. Üles ei andnud, kuna kartsin karistust. Tremppi küsis: „Mitu püssi te leidsite?”. Vastasin: „Viis,” ja kohkusin kohe: „Täpselt ei mäleta.”
Tremppi pani sineli selga, noogutas mulle, oodaku! Tema äraolek kestis tunde. Tuppa jäi vaid Barkov. Suikus diivanil istudes, ärkas pahaselt: „Küll kütavad tuba, nagu talupojad.” Avas aknad ja jäi uuesti suikuma.
Tuppa hoovas värske õhk. Hiilida akna juurde, lasta end ripakile ja maanduda kahe jalaga kõnniteele. Kui jalad terveks jäävad, läbi pargi, üle Roosisaare Vagula metsadesse!
Ei… Jalad ei pea vastu. Miilitsa akna alt kaugemale ma ei jõua. Kui üritada koridori ja trepikoja kaudu?


Kolme Lõvi Ühing kevadel 1955 Loosi 7. kl Koolis Võrumaal. Istuvad (vasemalt) Eino Hallop, Tõnu Meldre, Tõnu Taimsaar, Valdur Raudvassar. Seisavad (vasakult) Aleksander Gontšarov, Enn Vaher, Kalju Puusepp. Kooli lõpetamise järel hajusid liikmed laiali. Artikli autor arreteeriti, ingerlane Gontšarov lasi ennast maha. Foto: Erakogu

Kolme Lõvi Ühingu liikmekaart, neid valmistas kunstiandeline Tõnu Taimsaar. Peitsin selle enne arreteerimist seinatapeedi taha. Eksponeeritud Tallinnas Vabamu muuseumis. Foto: Endel Apsalon

 

Sinimustvalge märk

Barkov virgus, haigutas ja istus toolile. „Noormees, millest see viha Nõukogude võimu vastu? Ei võetud teie isalt mõisat, tehast, panka?” Ütlesin: „Selles pole asi. Toimub venestamine, nagu tsaariajal, eesti rahvas sureb välja.” – „Jama!” katkestas Barkov, „Tsaariajal polnud viha midagi. Eesti natsionalistid on teile selle viha sisse puhunud. Te ei ole vast kuulnud, et Nikita Sergejevitš lubas ise Eestile täieliku iseseisvuse anda.” Mõtlesin, kas ta ise ka seda usub, kuid ütlesin: „Miks te mind siis arreteerisite?” Barkov seletas: „Noored tuisupead, nagu teie, teevad lollusi, nagu 1941. aastal.” Lõi siis pahaselt käega ja istus sohvale tagasi, sulges silmad. Tõusin tasakesi „Kuhu nüüd!” virgus ta kohe. – „Tahaksin väljakäiku.”
Barkov väljus koridori, hõikas: „Tulge!” Ta oli peldiku ukse juba avanud. Astusin ühe jalaga üle ukseläve, kui ta haaras varrukast, ütlesin, et mind on juba läbi otsitud. Ta kompas mu kuue rinnataskut, tõmbas selle voldi vahelt sinimustvalge märgi ja tõstis teise käe rusikas – ma tõmbasin ust enda poole, rusikas kolksatas vastu selle serva ja puudutas seejärel mu laupa. Uks sulgus ja tõmbasin riivi kinni.
„Siin ei tohi riivi panna,” käratas Barkov. Hüüdsin vastu: „Siin ei tohi lüüa!” Tüki aja pärast kuuldus: „Keegi pole löönud.” Vaatasin kitsast aknast tagahoovi. Seegi plaan kukkus läbi, aga pakkus vaheldust.
Taas pani Barkov lauale paberi ja pliiatsi: „Kirjutage siia oma organisatsiooni märgist.” „Meelsasti,” vastasin. Kirjutasin umbes nii: Seda märki on eesti rahvas endaga kandnud sada aastat. Kes selle välja mõtles, pole kahjuks teada. Eesti üliõpilased võtsid selle oma ühtekuuluvuse tunnuseks. Teada on, et esimene oli Aleksander Mõttus, kelle saksa korporandid nende värvide kandmise pärast läbi peksid. Täna lõi mind nende värvide pärast vene ohvitser. Midagi pole uut päikese all. Barkov luges selle läbi, kägardas paberi rusikasse ja pistis püksitaskusse. „Keegi pole kedagi löönud.”
Lõpuks jõudis tagasi ka Tremppi oma poistega. Oli käinud minu kodus. Saak oli rikkalik. Kahe mehe vahel oli vooditekitäis raamatuid, ajakirju, ajalehti, kaustikuid ja kirju. Kolmandal poisil olid kaenla all saksa vintpüssid ja pööningult leitud kuulipilduja jalg, vist Vabadussõja-aegne. „Kus on viies püss?” polnud Tremppi veel rahul. Vastasin, et eksisin vist. Tüli sellest ei tulnud. Mehed olid päeva­tööst väsinud. Mulle pandi lauale saia, vorsti, pudel limonaadi. Pärast õhtueinet viidi mind tagahoovi ja anti üle kahele miilitsale. Siia oli hiljuti ehitatud kivist kartser. Võre taga oli hulk uudishimulikke nägusid, kaks olid kuidagi tuttavad – hommikuse läbiotsimise manukad! Vanem mees hakkas rääkima: „Oleme Vastseliinast…” „Lõuad pidada!” käratas miilits. Mind suleti üksikpuuri, eraldi „nõukogude patriootidest”.
Järgmine tööpäev algas Tremppi küsimusega: „Kus on viies püss?” Ütlesin: „Viskasin saunalompi, aga see on kolm sülda sügav.” Nii oli kord vanaisa öelnud, see pandi kirja. – „Miks te hoiate kuulipilduja jalga?” – „Tegin sellest plekilõikamise käärid, teritasin ülemised otsad.” Imelik, et raskekuulipilduja kilpi asitõendina kaasa ei võetud, mis ketiga vana vahtra oksa küljes rippus tuletõrje lokulaua asemel. Sõda oli moderniseerinud ka eesti rahvamajandust. Lauale pandi küll minu püstol Walther, mille Heino oli organitele üle andnud, kuid padrunisalveta. Hiljem kuulsin, et tema vend Vaiko oli jõudnud selle kõrvaldada. Täna relvastumise küsimusega läbirääkimine piirduski – oli ikkagi pühapäev. Imestasin siiski, et selle uurimisega oleks ka Võru KGB toime tulnud, neid oli täis kogu maja ülakorrus, kuid neid ei rakendatud isegi minu valvamiseks. Kummalgi pool lauda suikusime Barkoviga õhtuni. Siis läks äkki kiireks. Tuli Tremppi ja Ilves. Mulle visati paks talvepalitu, ema oli selle nendega saatnud. Läheb vist sõiduks külmale maale.
Esialgu siiski Tallinna poole.


Endine KGB peakorter Tallinnas, rahvasuus Pagari tänava maja. Vanal Eesti ajal asus selles Kaitseväe staap. Foto: Endel Apsalon

KGB peakorteri tšekistidest:

  • Major Tremppi jäi neljaks kuuks mu ülekuulajaks. Aastaid hiljem kuulsin, et on vallandatud varguse pärast.
  • Major Ilvest kohtasin kümme aastat hiljem Viljandis, tundis mu ära ja jälitas bussijaamani.
  • Major Barkov tegi üüratut karjääri: viidi üle Leningradi, tõusis kindralleitnandiks ja kõrgemaks KGB ametnikuks NSV Liidus.

Ees ootavad vangikongid

Võrust lahkudes loojus päike. Esipingil istusid venelasest autojuht ja sinelis Tremppi, tagapingil mina kahe majori vahel. Mu mõtted jooksid autost ette: ümberringi pimenev Võrumaa, siis sügav Tilleorg. Kõik tuntud ja tuttav.
Laskusime orgu ja tõusime vastasnõlvale. „Ma tahaksin peatust.” – „Kas kõht lahti?” Jõudnud mäele, auto peatus. Barkov väljus, hõikas: „Tulge!” Pea kohal mustas tähitu taevas, läänes ergas ehapuna. Barkovi taskulambi valgusvihk kompas teeäärt ja peatus talve ootava lumeväravate kuhjal. „Sinna, nende taha,” sõnas ta. Temast möödudes märkasin ta paremas käes püstolit. Kindlasti ta tulistab, niipea kui jooksma hakkan. Paremal juhul jalgadesse, aga nendeta kaob ka lootus pääsemiseks.
Esimene peatus tehti Tartus KGB hoovis. Väljus vaid Barkov ja tuli tagasi ühe mehega. Mulle lasti näkki taskulambi valgust. „Net,” kuuldus võõra hääl.
Tallinnasse jõudsime südaööl. Peatusime kurikuulsa Pagari maja ees, mille välisuksel ööd ja päevad seisis relvastatud valvur. Tõusime kolmandale korrusele. Laua taga istus mitu KGB ohvitseri. Mulle teatati, et kuni kohtuni olen võetud vahi alla.
Sõitsime edasi sadama suunas, tänavavalgus kadus. Äkki sukeldus pimedusest koopaväravat meenutav võlvkaar. „Pašli!” ütles Tremppi ootamatult vene keeles.
Pika kolkimise peale värav avanes. Tremppi viibutas oma nimekaarti, avanes välisuks. Tremppi pani vöörihma koos püstoliga korrapidaja lauale. Tõusime trepist teisele korrusele. Seal andis Tremppi mind üle ühele allohvitserile ja lahkus.
Temaga jõudsime avarasse tuppa, kus oli teisigi vormis noormehi allohvitseri paeltega. Jälle toimus läbiotsimine, mis seekord piirdus taskute sisu lauale panekuga, lisaks ka käekella, püksirihma ja kinganööride loovutamine. Kõik pandi täpselt kirja. Keegi mulle kätt külge ei pannud ega kurja häält teinud. Tundus, et olid siseministeeriumi vägedesse võetud ajateenijad, sügavalt Venemaalt, kes kukkunud esmakordselt „välismaale”.
Saabus vangivalvur: „pašli!” (läksime). Peatusime madala rautatud ukse ees, mille valvur võtmega avas. Kästi sisse astuda ja uks sulgus selja taga raginal. Olin juurviljakeldrit meenutavas ruumis võlvitud lae ja põrandaga umbes 3 x 3 m. Sirgelt sain seista vaid kongi keskel. Lagi, põrand ja seinad olid tsemendist, külmad ja niisked. Hämarat valgust jaotas kongi ka koridori vahel 25V pirn ukse kohal, seestpoolt traat­võrega kaetud. Ainsaks toa sisustuseks oli tasakaalupoomi meenutav kitsas plank põrandasse müüritud raudjalgadel. Siin küll inimene aastatki vastu ei pea – aga sellele jõuab mõelda ka homme. Täna tuleb magada.
Tõmbasin hõlmad koomale ja sirutusin poomile, toetudes ühe jalaga põrandale. Vaevalt läksid silmad kinni, kui teinegi jalg kukkus põrandale, seejärel ma ise tervikuna. Ronisin tagasi poomile ja proovisin magada mõlema jalaga põrandale toetudes – ja kukkusin peadpidi põrandale. Proovisin siis istudes magada. Ärkasin võtme raginast lukuaugus: pašli!
Rändasin valvuri saatel mööda arvukaid koridore. Kõik need lõppesid lukus uksega, mille keskel oli mõlemalt poolt võretatud aken. Valvur haaras randmel rippuva raske võtme, tõmbas sellega paar korda üle võrede (Seda nimetati „kandlemänguks”). Aknasse ilmus teise valvuri nägu ja kui too oma ametivenna ära tundis, avas ukse ja sulges taas mu selja taga. Uue valvuriga kõndisin koridori lõpuni, siis kordus jälle: „kandlemäng”, kummardus aknale, lukuragin, ja jalutus koridori lõpuni. Ei mäleta, palju neid koridore oli, aga viimase järel laskusime kaks korrust treppi mööda alla.
Sinna kostis merekohin ja tungis soolane tuul. Mind võttis vastu keskealine mundrita mees, öeldes: läksime! Koridor oli pikk ja ilma vaheusteta. Paremale jäi nelja meetri paksune välissein mere poole ahenevate kahuri laskeavadega. Koridori lõpus oli madal rauduks. Saatja ütles: „Selle taga lasti maha Tõnisson.” Tahtsin küll teada, kas kindral või riigivanem, aga aimates, et öeldu on minu hirmutamiseks, ütlesin: „Ah nii”. Keerasime vasakule ja jõudsime avarasse ruumi. Uksel lukku polnudki. „Riided võta seljast,” ütles saatja ja jättis mu üksi. Mõtlesin: siin nad nüüd mindki tapavad. Aga ikkagi suur au olla koos kindrali või riigivanemaga. Kuskil torudes hakkas vesi voolama. Tahavad mu vere Läänemerre uhta?
Äkki tuli saatja tagasi ja pahandas: „Sai öelda, et riided seljast võtta, pesu ka – lähed sauna!” Tõstis siis käe juukselõikajaga. „Aga enne teeme pea nudiks.”
Saun tähendas vaid jahedat dušši, aga kosutas ikkagi. Aimasin, et tänane päev ei ole veel lõppenud.
Järgneb

* * *

Valdur Raudvassar


Valdur Raudvassar. Foto Võrumaa Teataja

(snd 1939) on vabadusvõitleja, koduloo-uurija, muinsuskaitse- ja omavalitsustegelane ning õpetaja.
Ta mõisteti 1962. aastal nõukogudevastase tegevuse eest kuueks aastaks vangilaagrisse.

  • 1954. aastal moodustas ta koos koolikaaslastega põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Kolme Lõvi Ühing, mille tegevus jätkus edaspidi ilma formaalse organisatsioonita. Levitati keelatud kirjandust ja lendlehti, heisati sinimustvalgeid lippe 24. veebruaril ja 23. juunil. Et olla valmis tulevikus vältimatult puhkevaks sõjaks lääneriikide ning Nõukogude Liidu vahel, koguti relvi, harjutati nende kasutamist ja õpiti demineerimist.
  • 20. oktoobril 1961 arreteeris KGB Raudvassari. 31. oktoobril 1961 vangistati ka ta kaasvõitleja Väino Sõna. 17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal talle nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda, nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise ja tulirelvade hoidmise eest kuus aastat vangilaagrit.
  • Ta kandis karistuse Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites, kus lõpetas arreteerimise tõttu pooleli jäänud keskkooliõpingud. Vabanes 20. oktoobril 1967 ja asus elama Võrumaale, jätkates suhtlemist vangilaagris tutvunud Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujatega, kirjutas artikleid omakirjastuslikesse väljaannetesse.
  • Peale vabanemist töötas kümme aastat õpetajana kuni vallandati okupatsioonirežiimile sobimatute vaadete pärast. Ta osales aktiivselt Eesti iseseisvumise taastamise eest peetavas võitluses, oli aktiivselt tegev muinsuskaitse seltsi tegevuses ja Kaitseliidu taastamisel. Oli Eesti Kongressi saadik ja Võru linnavolikogu liige, Võrumaa Sõjameeste Ühingu asutajaliige, aseesimees ja esimees.

    Allikas: Vikipeedia


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv