Elu Patareis 1961/62
Valdur Raudvassari mälestused II osa

TEKST: Valdur Raudvassar
vabadusvõitleja

Algusosa K&E 2-2021

1962. aastal mõisteti sõjatribunali otsusega Valdur Raudvassarile nõukogudevastase agitatsiooni – kuulumises põrandaalusesse noorte vastupanuorganisatsiooni Kolm Lõvi ja tulirelvade hoidmise eest – kuus aastat vangilaagrit. Sellele eelnes pikk ülekuulamiste kadalipp Patarei vanglas ja Pagari tänaval.

Peale kosutavat saunaskäiku Patareis olin valmis uuteks seiklusteks kuulsas tondilossis. Tõusime vaid korrus kõrgemale, kus mind tõugati avarasse kambrisse. Kuigi lähenes kesköö, käis toa keskel paarikümne nooruki ringmäng. Ringi keskel seisis poiss, käsi seljal peopesaga väljapoole. Ring liikus aeglasel sammul. Taoti hüppas keegi seisja selja taha, virutas talle kämblaga vastu peopesa ja hüppas kiirelt ringi tagasi. Löödu püüdis jalgadele jääda, ümber pöörduda ja lööjat tuvastada näpuga näidates. Osutus see õigeks, tuli tal ringi keskele asuda ja peksupoisiks saada ning mäng jätkus kõrvulukustava naeru ja ässituste saatel. Valvureid poleks nagu koridoris olnudki.
Märkasin kambri nurgas vanemaid mehi põrandal lamasklevat. Astusin juurde ja tutvustasin end poliitvangina Võrumaalt. Mehed tõusid istukile ja vanim, nii 60-aastane, vastas: „Oleme Läänemaalt, vist ka poliitvangid, kuna ülekuulamisel karjutakse, et õõnestame sihilikult sotsialistlikku majandust ja meid uurib KGB, mitte miilits. Kuidas me õõnestame seda, mida pole? Kaupluses pole ammu enam midagi peale seebi, tubaka ja viina, aga pere on vaja toita. Ostsime siis liha ühelt mehelt, tuli välja, et spekulant! Mul on kaks poega laevakaptenid ja mina olen nüüd vargusega vangis. Õigem oleks küll olla poliitikaga.”
Ööbisin nende kõrval põrandal, sest voodeid jätkus vaevalt pooltele. Hommik algas taas sportmängudega, mis kestsid kogu päeva. Aga õhtusel loendusel tõusis kära – üks mees rohkem! See olin mina. Tuli korpusnoi usutlema, kuidas ma siia pääsesin? Vastasin, et ega ma ise siia tulnud.

Kambrikaaslastele 25+5

Kohe küüditati mind korrus kõrgemale ja mööda koridoride labürinti 41. kongi, mille mõõtmed umbes 3 x 4 meetrit. Seal istusid taburetil kaks koltunud meest ja uks sulgus. Tutvustasin end kätt andes ja samuti ka vastati: Albert Timmermann Pärnust ja Aleksander Kroon Tartumaalt. Mõlemad toodud Mordva vangilaagrist täiendavale ülekuulamisele. See tähendab, et KGB tabas nende sõjakaaslase ja vajati pealekaebajat. Selline mäng kuulus Hruštšovi uuendustesse ja oli teretulnud tellimus koondamise ees värisevale KGB-le.
Timmermann oli 70-aastane muusik ja maaler, kes mänginud orkestris juba enne Esimest maailmasõda ja töötanud siseruumide viimistlemisel koos Mihkel Martnaga, „Eesti sotsiaaldemokraatia isaga”. Sotsialismi ta ei ülistanud, kuid Martnat hindas õiglase mehena. Kuid Timmermanni kinnisideeks oli: „puhusin ma pasunaga viimase loo Nikolai II-le, Wilhelm II-le, Stalinile ja puhun ka sellele saadanale Hruštšovile.” Ta oli võidelnud Esimeses maailmasõjas, Vabadussõjas ning ka Teises maailmasõjas politseipataljonis. Sõdade järel töötas turvamehena raudteerongil, mille peatasid Pärnumaa metsavennad Eidapere ja Lelle vahel ja röövisid ENSV riigipanka viidava raha. Timmermanni süüdistati salasidemetes metsavendadega ja mõisteti kõrgeim karistus 25 + 5 aastat.
Aleksander Kroon, 58-aastane, oli lihtsam mees. Elukutselt rändkaupmees. Ta igatses ainult tagasi vabadust, mida oli tundnud Eesti ajal jalgrattal ja kaubakastiga Tartumaa käänulistel teedel rännates. Sellele tegi lõpu nõukogude võim ning sakslaste tulekul astus ta kättemaksuks idapataljoni. Sellest tulenes hiljem metsavennaelu ja karistus 25 + 5. Iseloomult oli Kroon kinnine, umbusklik kaaslaste suhtes. Kuid vangile ainuke jäänud vara on mälestused, ja kitsas kongis sulas umbusk üles ning mälestused elasid valjult edasi.
Nõukogude karistuspoliitika oli 40 aasta jooksul suuri võnkeid, kuna pidi täitma erinevaid tellimusi: hävitama arvukad vaenlased, ehitama üles ühtlase impeeriumi Vaikse ookeanini, aretama välja uue, nõukogude inimtõu. Alates 1957. aastast algas ettevaatlik, kuid järjekindel areng rangema korra taastamiseks. Poliitvangide vabastamine peatati. Kuigi kõrgeimaks karistuseks oli kuulutatud 15 aastat, ei vabastatud sellega enam laagrisse jäänud 25 aasta mehi. Sellise otsuse sai teha üksnes Moskvast saabunud erikomisjon 15. vangiaasta lõpus. Aga sai ka otsustamise järgmisele aastale edasi lükata ja sealt jälle edasi. Selline mäng pidi inimese alandlikuks tegema. Aga ometi saabus eluga kodumaale ka kümneid lõpuni vastu pidanud eestlasi!
Kroon viidi tagasi Mordva vangilaagrisse, Timmermann jäi veel paariks nädalaks. Seda aega ei tulnud mul kahetseda. Ta rääkis aina oma noorusmaast Pärnust, mida tundsin vaid kirjanduse kaudu, maailmasõjast, Vabadussõjast, Pihkva vallutamisest mais 1919, kindralataman Bulak-Balahhovitšist ja taganemisest Eesti pinnale augustis. Tsaari oli ta teeninud Moskva polgus Poolamaal – ta pani seejärel kämblad suu ette ja põristas oma polgu marssi. Mina ütlesin, et mu isa teenis Starinski polgus ja põristasin talle selle polgu marssi. Seejärel tõusis minu maine märgatavalt. Kuid peagi taipas ta, et sellega minu muusikaline haridus piirdubki. Tõttas siis lahkelt seda täiendama. „Doonau lainetele” järgnesid „Amuuri lained”, valss „Mandžuuria sopkadel” – Vene heliloomingu pärlid Vene-Jaapani sõjast 1905.
Mina tellisin temalt nüüd Inglise hümni, Saksa hümni, „Wacht am Rhein”, „Horst Wessel Lied”. Ütlesin, et ilusaim kõigist on Eesti-Soome hümn, aga ta vaidles: ilusamad veel on tsaari, Inglise ja Läti hümn koraali taktis. Õhtuhämaruses möirgasime juba kahekesi Tirooli hümni „Zu Mantua in Banden, der treue Hoffer war”. Valvur koputas hoiatavalt uksele – väljagi kuuldub.

Ülekuulamised Pagari majas

Ega mind siia toodud „rahvavaenlastega” tutvuma. Nädalase vaheaja järel esmaspäeva hommikul ragises võti lukuaugus. „Raudvassar, öelge ees- ja isanimi, sünniaasta!”. „Tulge välja!”. Patarei kantseleis istus major Tremppi, andis allkirja minu kättesaamise kohta ja ümahtas mulle „läksime!” Korrus allpool välisukse korrapidajalt sai ta tagasi oma vöörihma püstoliga. Andis jälle allkirja, et oli mind vanglast välja võtnud ülekuulamisele.
Tremppi istus autojuhi kõrvale, mina tagaistmele, ühel pool KGB leitnant, teisel pool lingita autouks, mida sai avada vaid väljastpoolt. Sõitsime vanalinna poole, tervitas Oleviste torn, mida juba postkaardilt olin õppinud imetlema. Siis Suur Rannavärav ja Pagari tänav – kurikuulus maja, mille ees seisis väike küürakas mees, püstol vööl. Autost väljus Tremppi, avas mulle ukse. Aga just möödusid kõnniteel omavahel juteldes kaks meest. Tremppi surus mind autosse tagasi, aga kui möödujad kadusid Pikale tänavale, avas ta taas ukse: „tulge-tulge, ruttu-ruttu!” Ütlesin: „mida te häbenete, tabasite ju ohtliku kurjategija?” Aga leitnant tõukas mind tagant: „bõstro-bõstro!”
Tõusime mööda treppe ja koridore KGB peakorteri 3. korrusele, Tremppi kabinetti. Mulle pandi taburet keset tuba näoga akna poole. Tremppi istus varjus, akna valgus langes vaid tema lauale ja kirjutusmasinale. Leitnant istus nähtamatuna mu selja taga. Õhtupoole pandi põlema lamp, mille valgus ülekuulatava näkku langes. Selline ülekuulamismoodus olevat juba Feliks Dzeržinski välja arendatud ja püsis Nõukogude lõpuni. Mõnda oli ka vahepeal muutunud… Kord, kui ülekuulamisel tülli läksime, karjus Tremppi: „nüüd, jah, võite siin kangelast mängida, aga kui kümne aasta eest siia oleksite kukkunud…!” Ta tõstis mõlemad käed rusikana ja hõõrus neid vastastikku. Aga KGB kohenes kiiresti ka muutunud olukorras ja töötas sama edukalt kui ennegi.
See esimene ülekuulamine Pagari majas algas üsna rahulikult. Tremppi keeras puhta paberilehe kirjutusmasinasse, soris tükk aega täiskirjutatud paberites ja algas: „Läbi otsimisel teie kodus leiti mitu pakki välismaise päritoluga sigarette, kaks paari nailonsokke, Soome ja teiste kapitalistlike maade turismibrošüüre. Mis asjaoludel need jõudsid teieni?” Seega oli jälle uus teema võetud Väino Sõna ja relvade järel! Seletasin, et olin Võru tehase poolt lähetatud Leningradi kursustele ja kohtasin seal Soome turiste.
Soome teemal juurdlemist jätkus viieks nädalaks. Ilmselt lootis Tallinna KGB saada sealt suurema noosi – ülendamisi ja autasusid, kui asjale anda spionaaži ilmet. Aga see võis tõenäolisena tunduda ka neile enestelegi, sest mis muu võis inimest ajada välismaalase juurde – kui spekulatsioon välja arvata! Võõrvõimu teenreilt, keda rahvustunne pole kunagi puudutanud, oleks asjata loota arusaamist hõimusidemetest, soome keele huvist jne. Juba Leningradis oli üle kuulav tšekist mulle öelnud: poolakad on ka slaavlased nagu venelasedki, aga kas neist keegi on mulle kasvõi suitsu pakkunud!
Asitõendina soomlastega suhtlemisest esitati mulle tühjad sigaretikarbid ja minu taskuraamat, kuhu turistid olid kirjutanud aadresse („kui kunagi Soome tuled”) ja paar postkaarti, mis oli Soomest minuni jõudnud. Kõik need olid nüüd lilla tindiga nummerdatud. Iga numbri puhul pidin andma seletuse: kes, kus, kuna, miks? Iseloomulik oli, et mulle esitleti vaid tühje sigaretikarpe, kuid kodus oli mul kindlasti ka paar tervet pakki ja koguni soome ülikond. Küllap oskasid neid hinnata ka nõukogude patrioodid.
Mu seletused ülekuulajat ei rahuldanud, eriti algul. „Küll me teame, mida nemad sellest Soome lehtedes kirjutasid ja mida teie neile rääkisite”. Vastasin: „näidake mulle ka neid lehti, et otsustada, kas jutt on õige”.
Lõpuks veendusid ka Pagari unistajad, et nende lootused olid liivale rajatud. Ühel päeval lausus Tremppi: „nii et jääte selle juurde, et teie suheldes soomlastega ei taotlenud midagi ebaseaduslikku? ” Vastasin: „nad ei teinud sellist ettepanekutki”.

Aga välismaalastest hoiduge, need pole head inimesed

Too päev jäi mulle meelde: 6. detsember 1961. Soome iseseisvuspäev, mil kodus kogu päev istusin raadio taga keeratud lainele 1200m. Nüüdki olin mõtetega lahe taga.
Esimest korda kohtasin Soome turiste Talvepalee ees. Uhkel bussil lehvis kaks siniristilippu ja juhi kohal istus vanem härra, peas vormimüts kuldse lõviga. Reisijaid bussis polnud, kuid uks oli avatud. Astusin sisse: „päivää!” ja tutvustasin end. „Vai Virosta!” imestas vanahärra, ja „käy istumaan!” Sulges nüüd ukse, küsis kohe, kas kõik eestlased on Siberist koju lastud? Vastasin, et vist küll, need, kes elus olid. „Minu isa tuli 1956. aastal”, lisasin. Vanahärra rääkis, et ka Soome olukord on tõsine, kuid selles bussis võib kõigest rääkida. Nad on politseinikud Lappeenrannast (huvimatkalla Pietarissa).
Tulid paleest need erariides huvimatkajad. Vanahärra tutvustas mind: „herra Virosta”. Umbes 30 meest surusid mul kätt. Sõitlesime nendega mööda tsaarilinna ajaloolisi kohti, kus Mannerheimi tõus oli alanud. Käisime Peterhofis, lõunastasime ühes restoranis. Lahkusin soomlastest hotell Astoria ees. Üks neist, KriPo või ValPo komissar tuli mind saatma. Ta ütles: „te olete julge mees ja saime kuulda palju uut – aga kas te ei karda pahandusi?”
Olin muretu – kes meid ikka märkas! Soomlane ütles, küllap märkas. Iga meie sammu jälgitakse. Ta jätkas „ärge mulle kätt andke ega viibake. Esimesel ristmikul keerake järsult vasakule, mina paremale. Sukelduge kohe rahvavoolu”. Vaevalt sain teha kümmekond sammu, kui haarati mu mõlemad käed: „pašli!” Kahe erariides mehe saatel kõndisime kiirel sammul mööda elava liiklusega tänavaid. Veelgi kiiremini sisenesime majja, mille pikka silti ei jõudnud lugeda. Küsiti passi, seejärel kästi kõik taskust lauale laduda ja need viidi tagatuppa. Päriti, mida ma Leningradis teen?
Midagi polnud salata – nende käes oli mu pass ja pääsukaart tehasesse. Huvituti piltidest mu taskuraamatu vahel: kindral Laidoner, admiral Horthy, marssal Mannerheim. Viimasel oli ka nimi juures. „Vot Mannergeim, volotš!” hüüatas üle ülemuse õla piiluv mees. Küsiti: miks ma selliseid mehi kaasas kannan? Vastasin, et olen ajaloohuviline ja sain need antikvariaadist osta. Tehti protokoll, et minult on konfiskeeritud välismaa tooted – sigaretid, närimiskumm, pastapliiats. Rahakott ja märkmik piltidega anti tagasi. „Võite minna, seekord! Aga välismaalastest hoiduge, need pole head inimesed”. Seda ei lasknud tal kaht korda öelda. Lendasin nagu võrgust pääsenud lind tänavale.

„Voi Viron pojat! Kurrat-kurrat!“

Võru kursuslased olid kogunenud tädipoja Ado juurde – kus mina olin.Rääkisin, et neid tervitasid politseinikud Lappeenrannast ja saatsid ka „Viron pojille” närimiskummi, pliiatseid, suitse ja igasuguseid asju. „Anna siis meile?” Ütlesin, et KGB võttis ära. Poisid tõstsid kisa „läheme kohe Soome politseinikele kaebama!” Rahustasin neid – politseinikud sõidavad juba hommikul minema ja neid valvatakse kogu aeg. Aga laupäeval, jätke pass ja paberid korterisse, mõelge endile mingi nimi ja aadress Tallinnas.
Laupäeval läksime kuuekesi linna peale. Iisaku kiriku ees seisis uhke buss Soome lipuga. Turistid olid ilmselt kirikus, mis ametlikult muuseumiks tehtud. Poisid imetlesid bussi häälekalt, üks lõi jalaga vastu ratast: „kae kurrat, kus kummid!” „Voi Viron pojat! Kurrat-kurrat!” Soomlased olid meile märkamatult lähenenud. Läks elavaks vestluseks, jõudsin tõlkida vaid olulisema. Ütlesin soomlastele, et ärgu nad meile midagi kinkigu, kohe võetakse meid kinni. „Miks!?” Oli nende kord imestada. „Sest rääkisime teiega”. Soomlased ütlesid, et nad enam bussi ei lähe, sest ööbivad siinsamas Astorias. Ja vaevalt kadusid soomlased hotelli ukse taha, kui erariides mehed meid ründasid. Tekkis rüsin, õhtul oli rahvast kõnniteel paksult. Millegipärast panid jooksu ka mõned venelased ja nendega ka üks meie poiss. Teised talutati keldrikorrusel asuvasse staapi. Seal nutsid ja karjusid värvitud naised. Üks sülitas ja kriiskas: „kas ainult teie paberitega naised võivad kapitalistidega suhelda!?” Meid toimetati teise tuppa ja tehti läbiotsimine. Imestati – midagi ei leitud! Alles siis küsiti, kes me oleme? Ütlesime, et eestlased Tallinnast, tulime kuulsat Piiterit imetlema. „Aga kuidas te välismaa keelt oskate?” Ütlesin, et ei oskagi, kuid eesti ja soome keeled on nii lähedased, et polegi vaja osata. See oli neile uudiseks. Meid lasti minema protokolli tegemata.
Enam ma nuhkide kätte Leningradis ei langenud. Ostsin turistilt Soome ülikonna, suitsetasin Soome sigarette, õppisin märkama tänaval, muuseumis, restoranis sõeluvaid julgeoleku agente.
Sain Võrust ajalehe Töörahva Elu, kus kirjutati, et metsavennad Aksel ja Hugo Mõttus varjavad end jätkuvalt Nõukogude võimu eest elanikkonna toetusel. Meenutati, et selline tegu toob karistuse. Lisatud olid vendade pildid, kuid „kahjuks 20 aastat varem tehtud”. Andsin selle ajalehe ühele turistile. „Vai Virossa on vielä metsäsissejä!” Kui oktoobris 1967 saabusin kodumaale, ootas uudis: vennad Mõttused on vangistatud enne, kui jõudsid relva haarata. Möödus paarkümmend aastat, kui sain Akseli kätt suruda. Pidasin teda sakslaseks sirge rühi ja karmi näoilme ning kaelas rippuva Kotkaristiga, mis meenutas Rüütliristi. Ta oli olnud vennaga 10 aastat vangistuses, siis kirjutanud kaks raamatut mälestusi.

„Tagasi vanglasse, jääte sinna kuni mädanete!”

Ülekuulamised Pagaris algasid kella 10 paiku. Keskpäeval läks Tremppi lõunasöögile. Mulle tõi leitnant selle kohale: supp, praad, magustoit. Oleksin leppinud ka korraliku sõdurisupiga, kuid selles majas sõdureid polnudki – isegi kääbusel välisuksel olid õlakud paelu täis. Ülekuulamine lõppes vast enne kella viit. Tremppi korjas oma näputöö kokku ja helistas. Ilmus KGB tõlk, kas Hilda Lillemaa või Orlova. Esimene õigustas täielikult oma nime, teisele olid hallaööd oma jälje juba jätnud. Tremppi oli vene masinal meie dialoogi riigikeelde löönud, näitsikuil tuli see tagasi eesti keelde tõlkida. Vahel selgus, et Tremppi oli mu ütlusi meelevaldselt tõlgendanud. Kord keeldusin ma alla kirjutamast. Ta karjus: „Tagasi vanglasse, jääte sinna kuni mädanete!”
Olin üksikkongis täpselt neli nädalat. Kõigepealt kasvas näljatunne, mis oli tuttav juba vangla esimesest päevast. Hommikul anti kausiga sogast vett, milles ujus paarkümmend tangutera ja paar kapsalehte ning pooleks lõigatud vormileib, mille juba hommikul ära sõin, vett kraanist juures. Lõunasöögiks oli lahja hirsisupp ja kulbitäis hirsiputru, õhtuks jälle hirsipuder, tükk tursakala ja kruusitäis sooja teed. Suhkrut anti tuututäis 10-ks päevaks. Pakisaamisõigust vanglas polnud. Hommikuti tabasin end mõttelt: kas saan veel kord musta leiba ja kraanivett nii palju, kui hing himustab? Öösel hakkasid sagenema külmavärinad, tõusis palavik.
Igal hommikul ilmus ukseluuki velskri nägu: kaebusi on? Vastasin alati: „net” – Tremppi ei tohi võidurõõmu tunda. Ühel hommikul tundsin, et ei suuda pead pöörata. Katsusin kukalt – see oli jämedaks paisunud nagu nuumseal. Nüüd vastasin velskri küsimusele „jest” ja osutasin kuklale. Sisse asutus valvuri saatel valges kitlis vene naine. Tuli istuda taburetile, velsker hakkas mingi oraga kukalt torkima, tundsin mäda lõhna, aga ka kergendust. Siis pesti kukalt tökatitaolise vedelikuga ja kael mähiti marliga kinni. Küsisin, mis juhtus? Velsker ütles venekeelse sõna, mis minu arust tähendas ainevahetust, ja lisas „nitševo”.
Üksindusega kohanesin, lugesin palju. Patarei raamatukogust sai 10 päeva järel tellida neli raamatut. Üllatavalt oli seal ka eestiaegseid, näiteks Dostojevski „Sortsid”, milles mõnitati maailma kommunistlikku liikumist. Tolle lugesin kaks korda läbi. Kuid haigeks jäid silmad, kartsin pimedaks jääda. Ajaviiteks hakkasin siis ammu loetut meenutama. Õnnestus eelkõige luule osas – taastus vist kogu kooliõpikute luulevara. Asusin siis G. Suitsu juurde. Tema poeemis „Kõik on kokku unenägu” taastusid nädalaga üle poole salmidest. Kirjasõnal on just luules maagiline elujõud riimi ja rütmi tõttu.

Ülekuulamised jätkuvad

Algasid taas ülekuulamised, nüüd salajase organisatsiooni asjus. Jälle vihastus Tremppi: kas ma meelega venitan, nagu polekski tal muud teha? Vist oligi, kuna mädanema mind enam ei saadetud.
Patareisse naastes üllatas mind toakaaslane – Oskar Köster, Jüri poeg Hiiumaalt, nüüd Tallinna sadama pootsman. Teda süüdistatavat välisvaluuta ja kullaga hangeldamises, uurijaks on KGB major Kell. Ta on kõik üles tunnistanud, kuid Kell ähvardab teda ikka surmaga. Köster pakkus mulle singivõileiba ja sigaretti, aga palus kirjutada majorile teda veel üle kuulata, talle meenunud Rootsi valuuta, mille sai Pärnus ühelt kapteni leselt. Ütlesin: ei kirjuta, laseksin sind ise maha kui kaabaka. Ta puhkes nutma, Aadu Seleskov on ta sellesse õnnetusse vedanud.
Järgmisel ülekuulamisel kutsuti Tremppi kabinetist välja. Käskis mul kaasa tulla. Koridoris istus kaks vahialust, leitnant valvas neid. Tremppi jättis mindki istuma ja lahkus. Omavahel rääkimine oli keelatud. Vaikisime. Silmitsesin lähimat naabrit – kõhn, kiilakas, nutika näoga. Sosistasin: „Aadu!” – „Jah?” – „Köster on minu kongis.” – „Noh?!” – „Andis kõik üles, ka Pärnu lese” – „Aga lauajalasse…” Leitnant käratas „vait olla!”. Tuli Tremppi ja ülekuulamine jätkus.
Õhtul kongi naastes ütlesin Köstrile: „anna suitsu!” Ta ulatas sigareti ja süütas selle. Kõndisin suitsetades edasi-tagasi ja seisatusin järsku: „Aga lauajalga peidet kuld?” Köster oleks peaaegu põrandale kukkunud, pomises: „ma teadsin, et sa pole…”.

Metsavend Karl

Veebruaris jõudis minu ja Väino asja uurimine lõpule ja meid viidi tribunali ette. Mulle anti kuus, Väinole neli aastat. Sellest olen kirjutanud Kultuur ja Elu 1/2019.
Elasime Patareis edasi. Maamehena köitsid mind merel mühavad tormid. Panin akna alla tabureti, millel seistes nägin valgeharjalistes lainetes lahte, selle taga on Soome. Vaataminegi sinnapoole oli karistatav. Veebruari lõpus laht jäätus.
Kevadel sain toanaabri. Tugevate näojoonte ja kerega mees. Tutvustas: Karl Helk, 50-aastane, Orava vallast Võrumaalt, politseinik, vangis 1952. aastast. Siia toodi Mordva vangilaagrist – tabati ta sõjakaaslane ja nõuti andmeid tema kohta.
Esimeselt ülekuulamiselt naasnuna ütles Karl: „viimaseks see jääbki. Keeldusin jutust nendega, kuni mult pole võetud 25 aasta karistus. Juba aastaid on nende valitsus tunnistanud kõrgemaks määraks 15 aastat. Minu süüdistuses on ikka veel kavatsus tappa Stalin, kes suri oma kodus juba üheksa aasta eest. Nad vastasid, et selle võib muidugi maha võtta, kuid sellega ei muutu midagi.” Huvitusin, millest selline süüdistus? Karl rääkis: kui ta metsavennana tabati, leiti ta taskuraamatust laialt levinud laul:

Me Punaarmee hävitame,
on Stalin tappa meie püüd…

Jutustasin talle oma loo. Kuulas huviga – tema salk oli tegutsenud ka minu koduvallas, pidanud sidet Jaan Rootsi salgaga. Tulevikule vaatas Karl pessimistlikult: Vene ike jääb kauaks Eestisse. Sõda ei tule, aga rahvas peab ikkagi võitlema oma olemasolu eest. Mõistsin seda – tribunal andis mulle kuus aastat nõukogudevastase propaganda ja organiseeriva tegevuse eest ning ühe aasta relvade eest, mis arvati üldkaristuse sisse. Kreml teadis, mida tuli karta.
Karl laitis mu soovi kanda karistus Patareis. Õppida tuleb raamatuist ja elust. Vangilaagris õpib tundma nii vaenlasi kui liitlasi. Samal ajal oli Karl suur raamatusõber, oli lugenud kõik eesti keeles ilmunud 15 Balzaci teost.
Karl lõi kindla päevakorra: loeme lõunasöögini, siis räägime 1–2 tundi ja loeme õhtusöögini. Siis vestleme magamaminekuni. „Aega tuleb hinnata, elu on lühike”. Vanglal oli tellitud ajaleht Rahva Hääl. Sealt saime lugeda „Aadu Seleskovi kaubamaja”. Köster sai karistuseks 10 aastat, Aadu rohkem.
Saabusid soojad ilmad ja valged ööd. Valvurid avasid aknad, mereõhk tulvas trellide vahelt kongi. Ühel päeval kuulsime naiste laulu:

Tuuled nüüd tugevalt
Soome poolt puhuvad,
laineid Patarei rannale uhuvad,
kus omi päevi pean veetma
ma vangina.

„Patarei valsile” järgnes „Patarei tango”, märkamatult olime püsti tõusnud, silmad avatud aknal nagu ilmutuse ootel. Karl sosistas: „Need laulud sündisid siin 10 aastat tagasi, autorid jäid tundmatuiks. Kuidas jõudsid need naisteni, kes olid siis alles plikakesed.” Laulud jätkusid nagu kutseliselt koorilt: „Kawe keldri all”, „Seal Siberis Baikali taga”, „Tulge tagasi Eestimaa pojad”.
Esmakordselt mõistsin, et naised on rahvuse edasikandjad. Mehed on sõjas, vangis, metsas, mere taga või võõramaa mullas. Naised kasvatavad lapsi, jutustavad neile isadest, õpetavad emakeelt ja olema eestlased.
Sellised olid meie emad, selliseks on saanud ka nemad, kes nüüd trellide taga laulavad.

järgneb

3. osa KE 4/2021