Kultuur ja Elu 4/2021

Kultuur ja Elu 3/2021

 

 

 




Vangitapiga mööda Venemaad 1962
Valdur Raudvassari mälestused III osa

TEKST: Valdur Raudvassar,
vabadusvõitleja

Esimene osa KE 2/2021

1962. aastal mõisteti sõjatribunali otsusega Valdur Raudvassarile nõukogudevastase agitatsiooni – kuulumises põrandaalusesse noorte vastupanuorganisatsiooni Kolm Lõvi ja tulirelvade hoidmise eest – kuus aastat vangilaagrit. Sellele eelnes pikk ülekuulamiste kadalipp Patarei vanglas ja Pagari tänaval. Ees ootas pikk sõit vangitapiga Venemaale.

Patarei õuel lükati mind vangiveoks ehitatud kinnisesse autosse ehk „ronka”. Hämaras seletas silm noormehi suvises riietuses ja lõbusas meeleolus. Küsiti kohe, kust olen ja palju anti. Endast öeldi, et on Tallinna kulid ja kaklesid „venekatega”. „Aga kuidas Võrumaal tiblasid kutsutakse?” Ütlesin: „vankadeks”. Äkki kostis raudkapist kisa: „Appi, inimesed! Ma ei taha surra! Ma olen Kuusik Pärnust!” Poisid seletasid, et näinud Patareis ka teisi pärnakaid, 1941. aasta ülestõusu mehi, Eesti sõjamehi, kes käitusid väga mehiselt, see aga on vanglas segaseks läinud.
„Ronk” peatus Balti vaksali juures. Uks avati, pimestav päikesevalgus suvise leitsakuga tulvas sisse. Otse vastas kõrgel kaljukünkal paistis Toompea loss majesteetlikus rahus, Eesti riikluse vanim sümbol nagu kolme lõvi vapp. Lossi kohal säras päike Eesti taevas.
„Näe, juba lõukoeradki kohal, haistavad värske liha lõhna!” lõõpisid poisid. Nägin automaatidega soldateid ja hundikoeri kahes viirus moodustavat koridori „ronga” ja „stolõpini” vahel. Vangide veoks kohandatud raudteevagun sai nime tsaaririigi peaministrilt, kes lubas Venemaa päästa revolutsioonist, kuid langes ise atentaadi ohvriks Kiievi teatris aastal 1911.
Kõlas käsklus „kahekaupa autost väljuda ja joostes vagunisse, põgenemiskatsel tulistatakse hoiatamata!” Vastati „mis sa mats pröökad, vaat kus au tappa relvitut!”
„Stolõpinis” oli esiküljel läbi vaguni ulatuv akendega koridor, tagaküljel aga rida akendeta „kupeesid”, kuhu valgus ulatus läbi traatvõrgu esikülje akendest. Igasse „kupeesse” suruti tosin vangi ja lukustati traatvõrega uks. Seejärel majutati teised „kupeed”. Sõdurid ja hundikoerad jookslesid edasi-tagasi, davai-davai, bõstro-bõstro! Jälle oli kuulda Kuusiku karjeid: „Mind viiakse Venemaale tapmiseks! Rääkige mu naisele!”
Meie vagun tõugati peateele, haagiti Moskva reisirongi sappa. Nüüd rahunesid ka koridoris jooksvad kahe- ja neljajalgsed. „Kupeesse” suletuist kogenumad hõivasid kohe magamisriiulid, alla jäänud istusid pingile või põrandale.
Ülemiste jaamas oli esimene peatus, „Stolõpini” uksed jäid suletuks. Rongile ruttasid „suure kodumaa” pealinna sõitjad. Sama toimus ka järgnevais peatustes. Kohtla-Järvel lahkusid lõbusad Tallinna kulid, mulle peatset kodumaale naasmist soovides. Asemele tuli venelaste laine. Üks „vanka” Tallinnast oli vagunisse jäänud, ta tutvustas oma suguvendadele mind kui „Eesti fašisti”. Eestis olevad ka miilitsas ja kohtus fašistid, kes venelasi kiusavat.
Hakati sõduritega äri tegema: näidati sokipaari – davai, pakk teed! Ostja silme all puistati Gruusia teepakk alumiiniumkruusi ja kallati keev vesi peale. Siis keerati paberist toru, mille kaudu lasti tee läbi trellide vangi kruusi. Kruus käis kambaliikmete vahel ringi. Ülikange tee, „sihvri” joomise järel valitseb õnnis vaikus nagu kirikus sakramendi saamise järel.
Jõhvis haagiti meie vagun Moskva rongist lahti ja tõugati tagavarateele. Möödus mitu tundi, siis haagiti meid Leningradi rongi sappa. Pimenedes süttisid vagunis tuled, aknatagune mattus pimedusse. Aga veel veeresid rattad mööda kodumaa pinda. Akende taga oli Põhjala valge öö, metsad, niidud, vana talu künkal õuepuude all. Meenus Visnapuu:
Üle kodumäe kumera kupli
suveöö sumestav valu,
toomingad valvavad talu
üle ussaia vaadaten kopli.

Lõuna-Eesti murretes tähendab valu valgust, aga nüüd tikkus sellesse ka kirjakeelne tähendus – valu kodu ja koduste saatuse pärast.


Krestõ vangla Leningradis. Foto: ru.wikipedia.org

Peatus Krestõ vanglas

Leningradi jõudes säras päike hommikutaevas. Narva vaksalis tuli jälle „rongale” istuda. Kostsid taas Kuusiku karjed ja siin ta eluküünal vist kustutatigi – igatahes ei jõudnud laagritesse ühtki Pärnus vangistatud sõjameest ega ka Valgas surma mõistetud major Zeemanni.
Sõites läbi tsaarilinna, nägin tagumisest aknast elavat liiklust, kus eelmisel suvel uitasin. Äkki lõhkes nagu pomm rataste all – veoauto sõitis „rongale” tagant sisse ja lõi ukse lahti. Nüüd võinuks maha hüpata ja liiklusesse kaduda, aga kõik toimus ootamatult.
Sõitsime logiseva uksega „rongas” kuulsa Krestõ vangla õuele. Õue ümbritsesid neljast küljest punasest tellistest kõrged hooned, õue keskel tõusis veelgi kõrgemale kupliga õigeusu kirik, millelt rist oli maha keevitatud ja akendele trellid pandud. Vange tootis Nõukogude võim kordi rohkem kui mahajäänud tsaarirežiim. Meenus, et siin kandis aastast karistust ka tsaarivõimu vastu mässav Konstantin Päts, mis tõstis mu enesetunnet.
Mind hõigati teiste hulgast, pisteti madalasse võlvitud kongi, mida valgustas 25-vatine elektripirn – nagu Patareisse saabumiselgi. Mööda seinu nõrgus vesi tsementpõrandale ja nõrises seinaäärseid kanaleid pidi kuhugi. Äkki avati uks uuesti, sisenes valvur ja toidutooja vang, „pridurka”, karjus: „püsti!” Kui ma küllalt kiiresti ei tõuse, virutas plekikausi hirsipudruga põrandale „Nõukogude võim veel toidab sinusuguseid!” Ei suuda end pidada: „ja sinusugune on samasse türmi pistetud!” „Pridurka” jooksis mu ette: „korda veel!” Ent valvur manitses: „Vova, aitab!”
Taas ragises võti lukuaugus, sisenes kaks valvurit ja pöetud peaga Vova. „Läbiotsimine, alasti võtta!” Üks valvur tuhnis kompsu, teine pingile laotatud pintsakut. Vova aga kisendas: „pesu seljast! Käed ette! Teed kükki!” Ilmselt taheti, et teda lööksin, mis annaks põhjust siinsamas arved õiendada. Läbiotsimisele järgnes – sauna! Saunast kulges matk vangla teise tiiba, lükati avarasse kambrisse kuue kahekorruselise voodiga. Seljaga ukse poole konutas üksainus vang. Pistis karjuma: „Miks küll mind Venemaal pannakse ühte kongi fašistidega ja bandeeralastega, näljutatakse ja piinatakse!”
Ragises võti lukuaugus: jalutama! Petetud poiss karjus: „Mine ise!” Ma tõusin: „Mina lähen!” Pooletunnine jalutus oli ainus, millest vang võis ka keelduda.
Jalutamiseks oli siin nagu Patarei hooviski seitsme meetri pikkused boksid kolme meetri kõrguste kiviseintega, Krestõs veel traatvõrguga pealt kaetud. Asfalteeritud põrand ei lasknud takjalgi kasvada. Olin nagu kanakuudis. Sinitaevas mõne põuapilvega paistis läbi traatvõrgu, samuti hoovi ümbritsevad hiigelvangla ülemised korrused.
Kuskilt kostis lakkamatu kisa nagu lasteaiast. Nägin umbes 30 meetri kaugusel ülakorrusel trellivarbade taga kahvatuid nägusid: „Onuke, saada tubakukest!” korrati väsimatult. Märgati mindki – mu poole sööstis nagu õhk-maa-rakett valge süstik, sabas sinine siidinöör, läbis õnnelikult traatvõrgu ja peatus mu pea kohal. Sain imerelva silmitseda. Vihikulehest keerutatud koonus, teravik suus mälutud leivaga plaasterdatud, taga lehter tubaka jaoks. Seda mul kahjuks pole. Vaesuse märgiks tõmbasin taskud pahupidi. Süstik võtab jälle kõrgust, kuid takerdub võrgusilma, laskub allapoole, aga takerdub taas. Teen hüppeid selle vabastamiseks, kuid korvpalluriks ma ei kõlba. Ragises uks ja mundris mehejupike ilmub lävele: „Pašli!” Silmab siis siplevat süstikut, mida tahetakse üles-alla tirgutades päästa. Samas taktis hüpleb mehike nagu kummipall ja siis kõlab temalt võigas võidurõõm: siidinöör katkeb pooleks, ahv võidab Homo sapiens’i.
Õhtul nääklesime toakaaslasega, kuni kõlas „otboi”. Veel ei jõudnud uneilma, kui ragises uks ja tuppa marssis tosin pikki lõunamaa mehi. Pigimustad vurrud ja kurguhäälikud viitavad Gruusiale. Kompsud heideti põrandale ja istuti nende kõrvale. Pealik koputas nõudlikult uksele: luugile ilmub valvuri nägu. Talle pistetakse teekann nina alla. „Keeva vett, mõistad!” Olen jahmunud – vene vargapoisid kõnetavad igat soldatit lipitsevalt „kamandir”, see aga nagu endast alamat. Kui saabub aurav teekann, on põrandale laotatud linal rikkalik söögilaud. „Kes seal veel magab?” „Ah, teate, ta on Eesti fašist”, raporteerib vene nolk Tallinnast. Mägede poeg vilistab üllatusest, puudutab mind õlast: „Palun hilinenud õhtueinele!” Mind pannakse istuma pealiku kõrvale, ulatatakse tass lõhnava teega, võileibu vorstiga, singiga, juustuga. Pealik räägib: „Meil Gruusias hinnatakse kõige rohkem rahvastest sakslasi ja eestlasi, muide, mu naine on eestlane.” Näitab Maria pilti taskuraamatu vahel. Arvan, et nad vaid minu pärast vene keelt tarvitavad, tänan ja ronin koikule. Grusiinlaste kõne kõlab keskööni, tihti korduvad selles vene fraasid ja terminid. Magama minnes tuli nende pealik taas mind tunnistama ja teatas: „Fašist magab. Mida Nõukogude võim talle tõi – maad, vabadust oli neil endalgi. Meiega koos tuli puudus kõigest. Oleksin eestlane, oleksin ka mina fašist.”
Hommikul grusiinid lahkuvad. Pealik ulatab käe: „Tuled Kaukaasiasse, seal on teisigi sinutaolisi, kel kodumaa kliima on muutunud kahjulikuks.” Meenub: mu kodukiriku pastor Karl Puusemp jäi sõja järel aastakümneks kadunuks – varjanud end Kaukaasia eestlaste juures.


Teekonnal tehtud märkmed kaustikusse. Gruusia poisi kirjutatud tähestik ja temalt õpitud sõnad.


Tere, žemljak!

Minulgi tuli kambrist lahkuda, matkale mööda Krestõ korpusi, korruseid. Lõpuks lükati avarasse kambrisse. Juba uksel tuvastab lehk seesolijaid. Peagi jäi erandina silma pikk rühikas mees mereväe vormis, millelt pagunid maha võetud, kuid säilinud ta ülemuslik ilme. Kuuldes, et olen eestlane, sirutas käe: „Tere, žemljak!”. Temagi Tallinnast, mereväe kapten, ukrainlane, karistus seitse aastat. Poliitiline? Ei, rahaasjad. Kapteni ümber olid kogunenud kõik kambris olijad. Ta pidas vajalikuks tutvustada ümberolijatele Eestit. See olevat riik riigis. Kõik on teisiti kui mujal, jõukas ja korras. Tema laeval oli šefluskolhoos Põlva rajoonis, mida madrused aitavat kartulivõtmisel. Tema elas siis esimehe kodus. Kui hästi seal süüakse – liha igas eines! Aga seda süüakse kartuliga mitte paljalt, vaid kastmes, mida nimetatakse soustiks. Kuulajad noogutavad: väga võimalik.
Üks küsis siiski: miks meie nii vaesed oleme? Kapten seletas: meil oli revolutsioon, kodusõda, isamaasõda, pole aega rikkaks minna. Pealegi aitame vaesemaid rahvaid… Järgnes üldine ümin: jaa, vene rahval on hea süda!
Pärast õhtusööki poliittund jätkus. Kapten meenutas ärevat aastat 1956. Kolm sõjalaeva Tallinna sadamas kästi Poola moodi üle värvida, Poola lipp heisata, kõik ohvitserid said Poola mundri ja igale laevale saadeti kaks ohvitseri, kes poola keelt mõistsid. Tema määrati flotilli ülemaks, reisisihiks Egiptus. Nad pidid ründama Port Saidi pommitavaid Briti-Prantsuse laevu.
Kohale jõudes oli linna kohal tulekuma ja suitsusambad. Moskvast teatati: mitte rünnata, Port Said on alistunud, sõda on läbi.
Magama heideti põrandale laotatud mattidele. Kapten pöördus minu poole: „Žemljak, võin ma sinu kõrvale tulla, sul on hea talvepalitu?” Suvi polnud tõesti Krestõ müüride vahele jõudnud, pealegi oli kapten ainus puhas ja terve inimene.
Hommikul hõigati mind välja „koos asjadega”. Kapten surus kätt: „Voldemar Gustavovitš, kirjutage emale, et 2. järgu kapten Armaš tänab ka teda palitu saatmise eest!”

Sõit Venemaa avarustesse. Tveri vangla

Sõitsime täistopitud „rongaga” mööda Nevskit Moskva vaksalisse, kus ootas „stolõpin” ja lõukoerad rõõmsa haukumisega. Vagun haagiti Moskva reisirongi sappa. Algas sõit Venemaa avarustesse.
Tsaariajal igas linnas garnisoni polnud, kuid oli etapikomando, rühm sõdureid ohvitseriga, kes pidid konvoeerima vange järgmise linnani. Eesti keeles kodunes sõna „tapikomandoks”. Nõukogude aeg tõi sõna tagasi.
Kalininisse jõudsime ööpimeduses, kui kodumaal oli alles helge suveõhtu – jaanilaupäev, Võidupüha. Moskva rong veeres edasi, meid rivistati neljakaupa kolonni, algul nais-, siis meeskurjategijad. Mind paigutati naiskolonni esimesse ritta, nooriku kõrvale, kes kandis süles imikut. Umbes kilomeetri käisime pilkases pimeduses, kahel pool sõdurite vilkuvad taskulambid ja koerte välkuvad hambad.
Jõudsime kesklinna valgustatud elava liiklusega tänavaile. Tver on suure ajaloo ja elanike arvuga linn, Kalininiks nimetatud bolševike võimuhaaramise järel. Meie rongkäigule kõnniteel sagivad inimesed mingit tähelepanu ei pööranud. Ometi nihkusin paar sammu ettepoole ohvitseri kõrvale. Neid samme häbenen eluaeg.
Vana vägev Tveri vangla oli kaasajale kitsaks jäänud. Kogu meeskond suruti ühte avarasse kambrisse. Sellest poole hõlmas meetrikõrgune lavats, mille vallutasid vapramad, teised pidid betoonpõrandale heitma külg külje kõrvale. Ukse juures haises kõrge parask, mida öö läbi tarvitati. Hommikuks olid virtsaojad jõudnud külje alla.
Kõlas „poidjom!”. Sisenes valvur pika toobripuuga, mille lükkas paraski sangadest läbi. Kaks turjakamat vangi pidid tilkuva tõrre õue kandma.
Nägin enda ümber vaid räpaseid, haisvaid, haigustest puretud inimvaresid. Hambutu taat hoidis põues haiget tuvi, keda toitis mälutud leivaga.
Õnnestus pääseda akna juurde. Aknalaud ja -peeled olid täis kirjutisi slaavi, ladina, kaukaasia tähtedega. Enamiku mõte jäi mõistmatuks. Äkki jooksis kui elektrivool minust läbi.
Mägedel hõisataks imelist lugu,
Kõlab vabanend vangide hääl:
„Ärka üles, sa uinunud sugu
Hommik algaman ilma pääl.”

Marie Heiberg, Urvaste, Võrumaa! Kas tõesti vaid kaks aastat on möödunud ajast, kui matkasin Uhtjärve orus luuletari koduradadel, saatsin tantsupeolt kirikumõisa väravasse pastori tütre, kellest sai ooperilaulja? Kohe meenusid ka Karl Helgi sõnad: „Võid kommunistidele tänulik olla, et näitasid sulle, mida tähendab nõukogude võim ja kuhu nad rahva viivad.”

Tapitee jätkub. Rževi vangla

Paari päeva pärast jätkus tapitee lõuna suunas ja kaardus ümber Moskva itta: Ržev, Vjazma, Kaluga, Tuula, Penza, Ruzajevka. Moskva kaudu olnuks otsem, aga seal tiirleb nüüd igasuguseid Lääne turiste ja kommersante, kelle nõrgad närvid saanuks meid silmates teise nägemuse Hruštšovi sulast, kuldsetest kuuekümnendatest ja maast, millist maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind.
Ka Rževi vanglasse jõudsime kottpimedal ööl. Kogu meeskond suruti kambrisse, mille täitsime juba püsti seistes. Magades katsime põranda nagu langenud lahinguvälja. Mõni veel oigas või liigutas. Hommikul selgus, et meie hulgas oli ka poliitvange – vaiksed ukrainlased, teeninud Rumeenia sandarmeerias, Saksa politseis või Ukraina Ülestõusuarmees. Olid vangis olnud ka enne sõda. Tollal olnud karistused Nõukogudemaal lühemad, kordusid aga tihedamalt. Minuvanune poolakas tuli tutvustama: tema kodu jäi Poola jagamisel Valgevenemaa osaks, poola koolid suleti, tuli õppida vene keeles. Isa arreteeriti, tutvus laagris eestlastega, kellest rääkis vaid head – nagu mu isagi poolakatest. Jalutus oli Rževis vangla hoovis, korraga kogu vangitapile. Kuum stepipäike kuivatas rõivad. Õhtusöögi järel ulatas poolakas paberilehe: õpi poola keelt! Imestasin, mõistsin kõike, siis taipasin – kirjutatud vene keeles ladina tähtedega: kamp „platnoisid” tahavad mind öösel kui välismaalast paljaks röövida.
Magama heites viipasid ukrainlased: koligu nende selja taha, poolakas jääb nende ette eesrindele. Magasin rahulikult hommikuni – ilmselt märkas punavägi reaktsioonijõudude koondumist.


Postkaart Tuula linnavaatega, 1950-ndatel. Foto: ru.wikipedia.org


Kas Eestis on puhkenud mäss? Peatuspaik Tuula

Moskva-tagustel avarustel enam fašismivaenu ei kohanud. Poliitvang äratas pigem uudishimu. Kalugas küsisid valvurid, kas Eestis on puhkenud mäss – olen täna juba mitmes vanglat läbinud eestlane. Selle mulje oli vist jätnud Hruštšovi lubadus jõuda veel meie eluajal kommunismile, mille nimel tuli ühiskond puhastada Baltimaade, Ukraina ja Kaukaasia natsionalismist ja Venemaa lokkavast riigivargusest.
Tuulas suleti mind eraldi kambrisse. Jäin kohe magama, aga äratas ukse ragin. Sisenes hallipäine valvur veebli pagunitega. „Ärge ehmuge, tulin juttu ajama.” Pani lauale aurava teekannu ja paki Belamori. Algatuseks küsis, kas mul on kaasas Eesti raha, tema tütar koguvat välismaiseid münte. Seletasin, et Eesti raha pole enam 22 aastat. Kuulas väga tähelepanelikult ja ütles: kõigest saab ta aru, kuid mitte sellest, miks Eesti valitsus mind neile välja andis? Küsisin: miks Kiievi valitsus ukrainlased välja andis? „No nad ikkagi Nõukogude kodanikud, kuigi võitlesid valel poolel.”
Tuulas sain kokku teiste vangidega vaid jalutusel vangla hoovis. Tutvusin kahe alaealisega – Läti mustlase ja grusiinlasega. Kuulsin, et Eesti on mustlaskeeles „Lalore”, aga isa on gruusia keeles „mama”, ema aga „papa”. Pikem vestlus kujunes mustahabemelise Tuula talupojaga. Isal olnud kuus hobust ja põldu! Vili kasvanud rinnuni. Tulid bolševikud, vanemad viidi Siberisse, temal õnnestunud ühe hobusega põgeneda linna, hakata voorimeheks. Õnnestus ka sõjast hoiduda, oodati sakslasi. Eestist ta kuulnud polnud, kuid küsis, kus need tšuhnad elavad, kes käivat Venemaale põrsaid müümas? Järgmisel jalutuskäigul sosistas mulle: „mõtlesin kogu öö ja otsustasin ka Nõukogude võimu vastu võitlema hakata”. Siinkandis on tuli tuha all tihti lõkkele löönud, alates Bolotnikovi mässust 17. sajandil kuni Antonovi juhitud talupoegade ülestõusuni bolševike vastu 20. sajandil.
Tuula kesklinn Kremliga jäi nägemata, vaguni aknasse ilmus aga oruserval laiuv äärelinn – tuhanded madalad onnid, aga igal katusel TV-antenn. Esmakordselt sain vestelda läbi võre kahe tapisõduriga, ajateenijaga Eestist ja Lätist. Eestlast palusin vaadata, kuhu mind viiakse. Tuli teatega: Moldaaviasse. Nime taga olevat mul „eriti ohtlik kurjategija”. Rahustasin poissi: tänapäeva vene keeles tähendab see lihtsalt poliitvangi. Lätlane oli julgem, kuigi vestlesime vene keeles. Ta rääkis läti rahva kannatustest Stalini ajal – küüditamistest, vangistamistest. „Aga nüüd pöördub ka see üha enam isakese jälgedesse”.

Pensa vangla. Kunstnik Ivanov

Pensa vanglas tutvusin „eriti ohtlike kriminaalkurjategijatega”, mõrtsukatega. Erinesid vargapoistest käitumise ja kõnekeelega. Olid kord surma mõistetud, aga õnnestunud põgeneda. Moskva Suure Teatri näitleja rääkis: oli tapnud oma naise ja tema armukese, mõisteti surma, põgenes, elas kaks aastat Vladivostokis, tabati. Ütlesin, otsus võib olla nüüd muutunud. „Ei ole ja milleks lükata seda edasi, mis nagunii kord tuleb”.
Öise tapiga tuli ka kolm poliitvangi. Kaks kandsid paguniteta sõjaväevormi, ohvitseri ja sõduri oma. Sõdur pidas end tähtsamaks – Moskva üliõpilane, eksmatrikuleeritud nõukogudevastasuse pärast, saadeti sõjaväkke sundaega teenima, arreteeriti spionaažisüüdistusega koos rühmaülemaga. „Aga kes sina oled?” Vastasin, et Eesti rahvuslane. Krimpsutas nina ja viitas ülemusele: tema on Ukraina natsionalist. Too sähvatas: „Ja sina oled veel suurem nats – juut!” Parandati kohe: juudid on alati olnud Venemaa demokratiseerijad.
Huvitavam oli kolmas, keskealine heledapäine mees Juri Jevgenevitš Ivanov, elukutselt maalikunstnik. Vanemad vennad Prantsusmaal pärandasid talle kolmandiku varandusest, kuid Nõukogude seaduse järgi kuulub see riigile. Esimene kord arreteeriti ta 1947. aastal üliõpilasena Nõukogudevastase propaganda, nüüd riigi õiguste eiramise pärast. „Pigem jätan oma osa vendadele, kui kingin Kremlile”.
Vangilaagris oli tal tekkinud sõprus eestlastega, mainis maalikunstnik Sikka ja luuletaja Uibot. Küsisin, kas poleks tal õigem pääseda vendade juurde? Ta raputas pead: ei kujuta ette elu praeguses Läänes. Aga kui Eesti peaks vabanema, koliks ta kohe sinna. Tallinn gooti tornidega, Põhjarannik paekaldaga, sisemaa põldude, luteri kirikutega ja külad gootikat meenutavate katustega… Olin üllatunud – ta nagu polekski venelane! „Vast polegi”, vastas ta nukra naeratusega.
Kümme aastat hiljem lugesin põrandaalusest venekeelsest ajakirjast „Jooksvate sündmuste kroonika”, et võimud hoiavad ikka vangis kunstnik Ivanovi, kes põlvneb Balti aadlist von Sieversist. Ivanovi nime võttis vanaisa tsaaririigi ministriks tõustes. Vanaisa koos isaga tapeti bolševike poolt… Meenus, et Sieversile kuulus ka Vana-Kuustse mõis Tartumaal, kus asutati esimene põllumajanduse instituut Tsaari-Venemaal. Meenus ka kunstniku nukker naeratus.

järgneb


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv