Kultuur ja Elu 3/2016

Kultuur ja Elu 2/2016

Gordy Jõelaid
Mälestused aastatest 1944–1946
„Vene karu kiristas selja taga hambaid”

fotod: gordy päevikust

Gordy, 1943

Toome järjejutuna lugejateni Gordy Jõelaidi (1925–2007) värvikad mälestused oma perekonnast ja ajaloo- sündmustest läbi mitme aastakümne. Ligi 800 lehekülge mälestusi on käsitsi kirjutatud viide kaustikusse aastatel 1996–2001.
1. osa saab lugeda KE 1-2016,
2. osa KE 2-2016

Oleks nagu tunda pinget

Ühel päeval ilmus meie sekka kaks väga kurba kuju. Nägudest lubjakarva valged. Juuksed maha aetud nagu vangidel. Kuidagi ei näinus sõdurite moodi välja. Üks oli Leibi, aga teist ei mäleta õieti praegu enam. Need olid ju tüüfusepunkri mehed. Minu hoolealused ja nüüd tagasi rivisse jõudnud. Esialgu nad lihtselt soojendasid endid päikese eest poolvarjulises kohas.
Üks suur madin hakkas pihta ühel ööl. Vene lennukid vuristasid taevas ja pildusid pomme alla. Üks kärakas pudenes meie punkrile õige lähedale, nii et maa kõikus ja värises. Telefoniliinid katkuti ridamisi puruks. Traatsabadest tuli puudus kätte. Tavaliselt käisime liiniparandusel kahe mehega, aga seekord tuli üksinda välja minna. Nii juhtus ka minuga. Välitelefon õlale, karabiin selga ja üksinda pimedasse öösse liinipidi astuma. Lennukid undasid endiselt taevas ja pommid tulid vilega alla lõhkudes raginal metsa.
Kõhe on natuke see olemine üksinda küll. Ei tea ju kunagi, kes sul põõsast võib vastu hüpata. Eks neid venelasi liikus praegugi ka siinpool jõge ringi. Otsisid endale keelt või mine tea mida veel. Lõpuks saan katkised otsad kätte. Parandan ära ja torkan maaühenduse maasse, annan induktorile vänta, aga vastab ainult meie keskjaam. Eespool peab juhe veel puru olema. Saan ka selle koha kätte. Nüüd vastavad mõlemad pooled. Liin on korras. Hakkan punkri poole tagasi astuma. Ka lennukid on lõpetanud oma mürtsutamise. Nende tööplaan on täidetud. Järgmisel päeval käime imetlemas suurt pommilehtrit umbes 30 meetrit meie punkrist eemal. See oligi see pauk, kui maa värises ja kõikus jalge all. Punkri laest tuli robinal liiva kaela. Tuli korraldus, et peame omi positsioone kindlustama võimaliku venelaste rünnaku puhul. Juhul kui nad jalaväelaste jõeäärsest kaitsest läbi murravad.
Imelik, et alles nüüd, kus ma juba pool suve niisama lohakalt nagu vanajumala selja taga siin oleme sommerdanud, äkki selline tõelisuse tunnetamine. Lai see Narva jõgi siis nii on. Kuigi meil punkrite vahel olid tankiaugud kaevatud, kuhu tanki või lennurünnaku eest peitu pugeda, pidi nüüd iga mees endale isikliku laskepesa kaevama, mis jooksukraaviga omavahel ühendati. Nii et alarmi korral oli igal meist koht teada kuhu ennast lahingus paigutada.
Meie laskepesad olid valitud väikesele kõrgendikule. Vaenlasel tuli meieni jõudmiseks ületada teda pilkude eest mittevarjav lagendik. Kuid see lagendik polnud kuigi lai riba. Selle taga oli omakorda põõsastik, kuhu võis edukalt varjuda iga üksik vaenlase sõdur. Mina olin ainuke, kes tegi oma laskepesale ka pead varjava kõrgendiku, millesse uuristasin laskeava ehk akna. Aega ju oli. Võis mängida. Kui oma ehitusega valmis sain, siis uurisin läbi selle ava minu ja põõsaste vahelist kaugust ja kujutasin ennast ette lahinguolukorras. Kas jätkub närvi ja aega enne kõik hurraaga ja paljaste tääkidega venelased mättasse kütta, kui nad minuni jõuavad, või hakkan neid kartma ja panen ise plehku. Minust vasakule sättis enda kuulipildujale kohta funkerite ülem unterscharführer Sabak. Seni kuni tema masin mürises oli minul ka kindlam olemine.

Ootamatult puhkusele
21.07–12.08. 1944

Ühel ilusal suvepäeval levis kuuldus, et meie siderühmale oli tulnud luba lasta korralisele aastapuhkusele kaks meest. Nüüd selgus aga, et vanematest olijatest olid juba kõik peale Venemaalt saabumist puhkusel käinud ja vormistati need kaks õnnelikku meie neljast nooremast. Jõelaid ja Viil olid need kaks, kes võisid hakata asju pakkima. Ma sõidan koju! Poisid andsid meile kaasa omi hoitud konjakipudeleid. Nii oli senini olnud kombeks. Mulle laenati kaasa päevinäinud kuid veel kõbus ja mulle paras nokamüts, millega võisin nüüd puhkusel olles kodukandis hiilata. Viil sai jälle nahktagumikuga ratsapüksid ja säärikud. Ma olin juba varem vahetanud mägiküti püksid pooletoobiste säärikute ja pikkade pükste vastu. Mul oli nimelt väike jalg. Teistele need säärikud ei sobinud. Nii me siis sättisime endid Viiliga ordnungi ja kui paberid klaarid asusime minekule.
Puhkusele läks saksa sõdur terve oma varustusega. Kõik tagavarasaapad, pesu, tekk jne ranitsas. Kiiver ja karabiin, padrunid koos täägiga ning gaasitorbik, milles tavaliselt midagi muud sees oli. Kõige tähtsam on aga katelok.
Vahetult enne meie lahkumist Sininõmmelt saabus teade, et meie uscha Luha ja temaga kaasas olnud Mardim olid mõlemad jõe ääres pihta saanud. Meil õnnestus neid teel olles koguni korra näha. Mõlemad olid toodud teeristile ja lamasid seal ühe künka najal poolistukile. Ootasid laatsareti autot, mis pidi nad haiglasse viima. Saatsid meid virila naeratusega teele. Meie Viiliga aga rändasime edasi Jõhvi poole jalgsi ja juhuslikul hobuvankril. Seal pidime oma puhkuse alguse meldima ja edasi juba läks sõiduks rongiga. Viil muidugi Tallinna sõita ei tahtnud. Tema kodu­koht oli maal. Kus jaamas ta maha läks ei mäleta enam. Enne Tallinna jõudmist kontrollis rongis üks sakslasest ohvitser minu dokumente. See oli ka ainukene kord minu puhkuse 21 päeva jooksul.
Siis olingi jälle kodus. See oli kõigile ülirõõmus üllatus. Mul ei olnud ju aegagi enda tulekust ette teatada. Muidugi ei olnud see enam minu kodu Pärnu maanteel, kust lahkusin, aga onu Haraldi kodu Nõmmel Valdeku tänava nurgal oli mulle teada ja tuntud koht. Minu sõbra Bärni kodukoht. Tädi Meta oli läinud ära Saksamaale. Tema usk ja lootus oli seal ja meie ei kohtunud enam kunagi. Paps oli ikka bussijuht sealsamas Loksa liinil ja onu Harald veduri peal nagu vanasti. Vanaema Louise nüüd saatuse tahtel ka nõmmekas ja oma poegadega ja miniatega koos ühe põrandapinna peal. Tädi Lilly ja minu muti jagasid ühist pliidikohta köögis toidu valmistamisel. Ka minule jätkus ruumi ja paistis nagu oleks selline perekondlik kooselu neid rohkem veel lähendanud üksteisele.

Maandun Krivasoos

Olengi jälle Jõhvi Meldestelles. Ring on täis, aga sommerdamine Narva jõe ääres jääb ära. Minu siderühm on nüüd Krivasoos ja nagu Õngo, minu kunagine Omakaitse semu välja uuris, sõidab mõne tunni pärast sinnapoole üks maastikuauto. Õngo kannab nüüd saksa mundrit ja on siin Jõhvis asjameheks. Autoga sain edasi Kuremäeni. Krivasoosse olid sakslased ehitanud kitsarööpmelise raudtee kus liikusid väikesed diiselmootorid nagu kaevandustes, vedades enda järgi kolme-nelja vagunit. Vagunid olid lahtised kauba jaoks, aga osa oli katustega. Saabuski rong rinde poolt ja ühes katusega vagunis, millel puudusid seinad, oigasid haavatud. Nii, et puhkusele minnes haavatud tee ääres ja nüüd tulles jälle. Kui rong oli oma koormast lahti saanud, siis läks ka minul sõiduks. Sinna tundmatusse sohu, kus olid ka minu kameraadid.
Igasse peatusse olid sakslased nimed välja pannud. Muidugi saksakeelsed. Kahjuks ainult üks nimi on nendest meelde jäänud: „Judenlager”. Ega seal soomaastikul oma jalaga igale poole astuda saanudki. Liikuda tuli mööda „Knüpfeldammi” ehk kaigasteed pidi. Need olid aga sakslastel nagu kombeks, kõik kenasti välja ehitatud.
Õhtul istusin juba oma semude ringis. Lasin oma väikese linnapoisi ahvi rivitult. Nemad olid arvanud, et kas ma ikka üldse enam tagasi tulen ja nüüd mind nähes olid kõik rõõmsalt üllatunud. Kuhu ma siis pidin jääma? Muidugi oli üksteisele palju küsimusi. Mind huvitas kõige rohkem see põrgu, mis nad taganemisel olid läbi elanud. Üldiselt oli kõik läinud hästi. Nüüd aga sellest, kuidas on mõne inimese saatus. Enne minu puhkusele minekut saabus meie rühma tagasi Leibi. Ta oli üks nendest, kes haiglas põdes läbi tüüfuse ja käis ringi pügatud peaga ja päikesest puutumatu valge näoga. Ta oli istunud punkri ees Sininõmmel ja soojendanud ennast päikese käes, kui lõhkes mürsk. Leibi habras eluküünal kustus sealsamas. Üks langenu oli veel meie rühmast. Ülejäänud jõudsid tulerõngast elusalt välja. Oma seikluse eest Narva jõe ääres kandis uscha Luha nüüd Raudristi linti nööp­augus ja mis kõige põnevam, sturmmann Kruusil ilutses rinnas samasugune. Kuidas tema siis kangelasteoga toime tuli? Ega auraha pruugi alati teenida surmapõlgava vaprusega. Aitab ka see, kui pea õigel ajal ja õiges kohas jagab. Kui meie rühma taganemine toimus Sininõmmelt segamini koos teiste väeosadega, oskas Kruus haarata kaasa kohvri koos staabipatarei dokumentidega. Seda kohvrit vedas ta ennastsalgavalt kaasas kuni uuele positsioonile jõudmiseni. Sellega oli tema tegu risti vääriliseks hinnatud. Mille eest Luha endale risti sai seal jõe ääres, jäi mulle tumedaks. Tema kaaslast Mardimit ei hinnanud keegi. Aga eks Luha oli seda risti endale ikka ammugi ihaldanud ja see sobis talle ka.

Taganemise algus

Kui nüüd mõelda nendele päevadele Krivasoos, siis tuleb nii välja, et midagi põnevat seal ei juhtunudki. Aeg, mis mul seal tuli viibida oli küllaltki lühike. Ainult viis nädalat. Ma ei saanudki selgeks õieti, kuhu need meie torud olid peidetud. Liikuda võis ainult kaigasteed pidi. Kõrvale astumine tundmatus kohas polnud soovitav. Õhtuti, kui oli vaikne ja me punkrite ees istusime, oli kuulda venekeelset juttu. Nii, et olime seal soises padrikus pead-jalad segamini. Omad ja venelased. Nemad ei torkinud meid ja ei olnud meilgi lusti neid õrritada.
Mäletan, et korra käisin staabi juures Kuremäel. Tõin kingsepa juurest ära sinnasaadetud saapad. Oli ilus ilm ja kolistasin seal lõbusalt majade vahel ringi. Ikkagi kuiv ja kõva maa jalgade all. Kõik oli nii vaikne ja rahulik nagu poleks maailmas, mis maailmas, siinsamas, kus venelane pesitseb sinu kõrval, sõda olemaski. See kõik oli aga suur ja petlik vaikus. Lõuna-Eestis voolas veri ja põlesid linnad. Tuli see, mis tulema pidi. Ühel varasel hommikul oli äratus. Kõik marsivalmis ja algab minek. Kuhu poole ei osanud keegi ütelda. Lihtsalt Stellungwechsel – positsioonivahetus. Krivasoo jätame maha. Valges jääb meist vasakule Kuremäe klooster, kus me voor mööda maanteed lookleb. Me oleme ju possudega. Liigume aeglaselt. Olen saanud koha ühe kahurilafetil. Meie rühma seljakotid on ühel voorivankril. Poisid ise igalpool laiali, seal kus otsa peal keegi istuda saab. Nüüd liiguvad juba uudised suust suhu. Tartu all on venelased läbi murdnud ja meil tuleb taganeda, muidu jääme kotti. Nüüd on ka selge, et pole enam kedagi, kes meie väikest Eestit suudaks kaitsta järjekordselt siia trügiva vene kirsasaabaste ja tankiroomikute eest. Hitleri ja tema kunagi nii võiduka armee lips on läbi. Meie teekonna lõppsihiks oli nüüd Pärnu. Ei mingit vastupanu enam. Seal ootavad sadamas laevad ja võõras tundmatu maa. Sõitsime vaikides oma vankritel. Meist möödusid pidevalt autod, suured ja väikesed. Meie hobused astuvad oma rahulist ühtlast sammu. Noorel mehel hakkas igav. Oleks nagu rutem tahtnud jõuda kuskile. Minu kõrval istus uscha Tepomees. Meil tekkis väike plaan.

Gordy hobiks olid autod ja bussid, oma isa jälgedes saab ka temast bussijuht.

Kand ja varvas

Otsustasime hüpata ühele mööduvale autole. Sõita ette umbes 30 kilomeetrit, kuskile külla. Seal veeta aega kuni jõuab järele meie possude killavoor. Mõeldud tehtud. Saime peale ühele autole ja aidaa. Siin tegin ühe lapsemeelse ja ebasõdurliku lolluse. Jätsin oma karabiini vankrile maha, et mis ma tühjast kaasa vean, Mul on praegu häbi sellele mõeldes, Mis sõdur see ilma relvata on. See kõik näitas, et ma õiget veresauna veel polnud näinud, ega osanud seda õieti kartagi. Tepomehel oli aga soomuseks saadud vene kone rihmapidi kaelas. Ikkagi juba kogemustega sell. Noh muidugi, mõtlesin. Kone oleks minulgi võinud kaasa olla. Seda kerge kanda. Olin esimest korda siinsetel teedel, kus nüüd sõitsime. Võib-olla kaaslased ka nimetasid kohti, mis me läbisime, aga meeles neid nimesid enam pole. Nüüd tagasi sellele mõeldes võiks arvata, et olime kuskil Avinurme kandis, kui otsustasime Tepomehega autolt maha ronida ja külavahel veidi ringi seigelda. Ühes talus, mis otse maantee äärde jäi, võeti meid kenasti vastu. Pakuti süüa ja samagonni, Arvata võis, et jäin jokki, sest pidu kestis kuni pimedani. Eks „metsa kohin” või „lepiku Liisu” lõpuks ka Tepomehe tüsedale kerele mõjus. Jäime sammasse tallu suure südamerahuga heintesse tudule. Mõte oli, et kui meie voor valges pole meieni jõudnud, siis ega nad öösi ometi sõida. Küllap oleme hommikul traksis neid tee ääres ootamas. Ometi käis ka öösi mööda teed üks kolin ja mürin, aga seda me väsinud kõrvad ei registreerinud.
Hommikul tegime silmad lahti ja käisime endid kaevu ääres veega turgutamas. Pererahvas oli ka juba ülal ja siis selgus, et meil ei ole enam kedagi oodata kui tiblasid. Kõik olid läinud, kes veel minejad olid. Meie possud muidugi ka ja minu karabiin kaasa arvatud. Kõik telefonipostid olid jalgadelt maha lastud. Traadid vedelesid maanteel laiali ja kõikjal oli masendav vaikus. Nüüd tuli anda jalgadele valu ja seda me ka tegime. Korraga olime kõik päris kained. Peremees näitas meile kätte metsavahelise tee ja hakkasime astuma. Mööda maanteed minna saksa vormis oleks lollus olnud. Saime mõnda aega Tepomehega mööda metsateed astuda kui kuuldus tankiroomikute häält ja mootori undamist meie selja tagant. See metsatee ei onud jalgrada vaid sai ka autoga läbi. Esimene mõte oli, et venelased. Hüppasime teelt kõrvale väikese künka taha ja hästi kõhuli maad ligi, silmnägu rohu sisse peitu. Roomikud tulid ja läksid meist mööda. See oli lahtine roomikauto ja eesti poisid olid peal. Kuulsime nende juttu. Hüppasime püsti ja jooksime teele, aga nendel oli hea kudi peal ja olid meist juba parasjagu möödas. Meie hõikeid nad enam ei kuulnud, sest roomikud kolisesid õige kõvasti ja tagasi ka keegi ei vaadanud. Ei jäänud meil muud üle kui kand ja varvas.

Venelased astuvad juba kandadel

Ei aidanud meil muud kui kondiaur üles ja edasi, ega logelemiseks polnud enam mahti. Vene karu kiristas selja taga hambaid ja ajas vahtu suust välja. Aga jooksma ei hakanud. Astusime korralikku rivisammu. Olime jõudnud ühele maateele. Tepomees, kui vanem nii aastatelt kui auastmelt, pidas sihti. Kui mõnda aega sai käidud, hakkas tagapool midagi kolisema ja võta või jäta meie taga oli ehtne saksa voorivanker. Kaks hobust kenasti ees ja kutsariks meiega ühesuguses vormis eesti poiss ja veel paar samasugust semu temaga kaasas. Pole vist raske arvata, et sellest hetkest peale olime jälle ratastel ja sõit läks edasi. Kutsar oli võtnud nõuks kogu oma rakendusega, kaasaarvatud vankrisse laotud mõned kastid marketendri napsupudelitega ja ei puudunud ka konservid söödavaga. Et seal ka mõni ülearune karabiin oli igaks juhuks juurde lisatud, siis võisin ennast vankrimehe lahkel loal jälle täisvereliseks relvastatud grenaderiks nimetada. Ma pole vist maininud, et seekordsel väeosast ärahüppel oli mul vöörihm koos täägi, nelja munagranaadi ja padrunitaskutega, milledes 30 padrunist kõik kasutamist ootasid, mul raudselt kõhu ümbrust pingutamas. Rakvere õppetund oli meeles. Ilma rihmata ringijooksmise isu oli kadunud. Kui vankrimees lahkelt ka pudeli ringi lasi käima, siis tõusis tujugi topsi najal ja mitte minul üksi. Nii me siis lasime edasi parajat sõitu ja vastu õhtut jõudsime ühte asulasse. Mina muidugi jälle esimest korda. Alevi nimi oli Väike-Maarja ja see nimi on minu tookordsest matkast raudselt meelde jäänud. Alev oli küllaltki pikk, nii et andis läbi sõita. Meil seal asjatoimetusi polnud ette nähtud, nii et peatumiseks polnud põhjust. Et aga paremini pisut ringi vaadata ja hobustele puhkust anda lasi kutsar neid sammu.
Olime peaaegu alevi teises otsas juba väljas, kui meile üks kohalik mees rattaga järele pressis. Meieni jõudes hõikas ta: „Poisid, venelased tulid praegu Väike-Maarjasse sisse!” Ole sa tänatud ütlemast, tundmatu eesti mees. Kutsar pani gaasi peale ja olimegi alevist väljas. Ega siis sellepärast keegi hobuseid surnuks ajama hakanud, aga mõnda aega oli paras sõit sees. Maanteel meie taga ei paistnud mingit elumärki ja pimedus tuli kätte. Taevas oli selge ja nii mõnus oli vankri põhjas lesida ja tähti uurida. Ilmselt jäid vaenuväed alevisse ööseks pidama. Muide, need olid tankidega. Niipalju jõudis tundmatu rattamees veel meile lisada. Selle ööga saime nende ees jälle mõningase edumaa. Sai jälle pudelist rüübatud. Üle vankriääre lendasid ööl küll rohkem kui üks tühi kast, aga mis meil lohutuseks muud üle jäi. Meie väikene Eesti oli järjekordselt maha mängitud. Hakkas valgenema. Ühel teeristil ütles kutsar, et tema keerab siit vasakule Paide poole. Meil Tepomehega sinna kanti asja ei olnud ja kobisime maha.

Üksinda teed jätkav Gordy jääb Tartu maanteel vene hävituslennuki sihtmärgiks mitmel rünnakul aga jätkab teed Valdeku tänava poole. Ühineb aga relvis salkkonnaga ja saanud õlale Panzerfausti astub Kose aleviku suunas admiral Pitka staapi.

Admiral Pitka

Ka seekord paistis, et õnn on minu poolel. Jõudsime oma salgaga alevi lähedusse. Selgus, et salgas oli ka üks velsker ja nüüd tahab ta haavatasaanud mehel käevarrest kuuli kätte saada. Selleks paluti maja perenaisel teha sooja vett. Kuulisaanu ise istus ukseesisele trepile ja jäi rahulikul ilmel seda operatsiooni ootama. Osa salgast jäi nüüd maja juurde maha. Teised ja mina koos nendega astusime edasi Pitka staabi poole. Juba ongi alevi vahel näha ringilonkivaid sõdureid. Oli selge juba nende olekust, et nii mõnigi oli kõrgendatud meeleolus. Ma mõtlen, et oli pudelist täiendanud julgust. Seda viimast pidi tõesti palju olema, kui oli nõuks võetud vene tankid siin Kosel mõnesaja mehega seisma panna. Nüüd olingi ühe kahekorruselise puumaja hoovil, kus sõdurid omavahel vestlesid. Maja pidi koolimaja olema. Sõdurite jutust sain aru, et kohe kohe pidi härra admiral majast väljuma, et sõita nõupidamisele Lehmja mõisa. Mõis pidavat Tallinna lähistel olema. Mul välgatas peas mõte, et võimaluse korral temaga kaasa sõita, oleksin korra pealt juba kodule päris lähedal.
Mõne hetke pärast väljuski majast härra admiral ise koos väikese saatjaskonnaga. Ma nägin teda oma elus esmakordselt ja ta sarnanes nendele piltidele, mis kujutasid teda raamatutes. Muidugi oli ta vanem kui vabadussõja päevil, kuid küllaltki nooruslik oma nüüd juba halliks muutunud kikkhabemega. Ta kandis halli kaabut ja halli tolmumantlit, mille küljetaskust paistis välja mingi rullikeeratud paber. Ilmselt topograafiline kaart Tema ümber olid mõned ohvitserid ja ilmselt ootasid autot, mis pidi härra admirali sõidutama nõupidamisele.
Kasutasin hetkelist momenti. Astusin admirali juurde. Esinesin talle kes olen, kust tulen ja palusin luba temaga koos Tallinna poole sõita, et saaksin ära käia kodus. Targu jätsin mainimata, et alles augustis olin kodus puhkusel. Tegin näo, nagu poleks oma vanemaid juba kaua näinud. Lubasin järgmisel päeval tulla tagasi Kosele härra admirali salka. Muide, sel hetkel ma seda ka auselt mõtlesin.
Kui sellised elust läbi käinud mehed usuvad võita vabadust, siis see ka innustab lööma kaasa, kuigi kõik näib õieti lootusetu. Admiral Pitka kuulas minu jutu ära, vaatas mulle mõtlikult otsa õige pika pilguga ja ütles siis: „Tulge kaasa.” Samas keeras hoovile sõjaväe punaseristi auto. Admirali järel kobisid sisse tema kaaskondlased ja viimasena mina. Sõitsime vaikides või tasase jutu saatel. Mina muidugi taga nurgas vaikselt omaette. Ainult juht püüdis meeleolu mõne lõbusama ütlemisega ülal hoida. 13 kilomeetrit Tallinnast keeras tee paremale Lehmja mõisa poole.

Kodus ja terve nahaga

Auto peatus ja mind lasti välja. Astusin vapralt edasi kodu poole. Äkki vaatan, et tuleb mulle vastu üks kogu. Üks ohvitser. Saksa mundris, aga õnneks eestlane. Noh, jään seisma ja annan au nagu grenaderile kohane. Ohvitser, noorem mees, küsib, et kuhu ma lähen. Räägin lühidalt oma loo ja ütlen, et härra admiral Pitka suusõnalisel loal lähen praegu koju Nõmmele. Ohvitser jääb mind ilmselt uskuma, aga ütleb: „nüüd edasi lähed kohe teelt ära ja sammud võsapidi, kui tahad takistamatult läbi pääseda.
Varsti on ees saksa välipolitsei, kes kõik üksikud sõdurid kinni nabib ja nad väejooksikuks tembeldab. See oli mulle muidugi hüva nõu ja ilmselt see eesti ohvitser just selleks siia teele vastu oli tulnud, et eesti poisse ketikoerte ohust päästa. Andsin au ja talitasin koheselt tema nõuande järele. See võõras ohvitser võis ka minu elupäästja olla. Siiani oli mul lihtsalt vedanud ja vedas veelgi. Varsti kohtasin Tartu maanteele suubuva väikese tee ääres järelvankriga sõiduautot, mille juures nokitsesidkaks meest. Tol ajal oli selline väike järelkäru küllaltki uudne, aga seal ta oli. Võibolla koguni meeste omalooming. See käru oli kotte ja koli täis ja ega autossegi rohkem kui kaks inimest enam poleks mahtunud. Ilmselt pagesid mehed sõja eest peitu oma varandust kaasa vedades. Võibolla oli neil plaan koguni mereni jõuda, et Eestist lahkuda. Tuli välja nii, et nad lähevad tõesti Nõmmelt läbi ja otse Vadeku tänavat kaudu Vabaduse puiesteele ja sealt juba edasi Pärnu poole. Mul lubati ronida järelkärusse, kus kottide otsas oli mõnus koht lesimiseks. Oli juba pime käes, kui minu soovil Valdeku nurgal peatus tehti. Täpselt onu Haraldi elamu väravas. Ma olin jälle kodus! Väike auto, mis ilmselt DKW oli, podises oma koormaga Pärnu poole.
Milline oli koduste üllatus, kui avasin ukse. Olime kõik nii õnnelikud. Gordy oli terve nahaga tagasi kodus. Toogu homne päev, mis toob, aga täna oli kõik hästi. Kui olin oma viimastel päevadel toimunud seiklused ära rääkinud ja kõhu täis söönud, kobisime oma perega põrandale magama. Järgmisel hommikul levis kuuldus, et Nõmme jaamas olla rahvas ründamas seal seisvaid kaubavaguneid, kus igasugust head ja paremat toidupoolist leiduvat. Mina ikka veel nagu loll sõdurumundris, mõtlesin, et niiviisi mul küll ei kõlba vaguneid ründama minna. Jalutasin niisama Vabaduse puiestee ja Valdeku nurgal ringi, ega osanud õieti midagi peale hakata. Linna poolt tuli üks veoauto, mille kastis istusid inimesed. Seal oli mehi ja naisi. Üks Kaitseliidu vormis mees mind teeääres märgates hõikas mulle: „Tule kaasa. Sõidame mere äärde! On viimane aeg veel põgeneda!”. „Ei tule ma kuskile”, vastasin „alles praegu jõudsin koju!” Jalutasin nüüd mööda Valdeku tänavat jaama poole. Mõtlesin, et vahest on vanematel minu abi vaja.

Veelkord pääsen terve nahaga

Poepealsest korteriaknast pistis üks neiu pea välja ja küsis: „Ütle eesti poiss, kaugel need venelased siis on veel?” Vastasin, et eks nad varsti peaksid siin olema ja läksin edasi jaama poole. Muti tuligi tee peal vastu. Tal oli võetud kartulikott kaasa, mis nüüd konserve niipalju täis oli, kui ta kanda jõudis. Noh, nii poole koti jagu kindlasti. Andis selle minu kätte ja ütles, et viigu ma koju, ise läks tagasi vaatama, kuhu paps jäi. Tulen siis kotiga kodu poole ja kuulen äkki, et linna poolt tulevad tankid kolinal mööda Vabaduse puiesteed. Esimene juhttank oli juba päris lähedal, Ma ei saanud enam selle eest üle tee jooksta, sest olin oma lolli peaga hommikul veel selle saksa mundriga uhkustanud. Õnneks oli Valdeku ja Vabaduse pst. nurgale mändide alla üks kaupluseputka ehitatud, millel praegu küll kõik aknad luukidega suletud olid. Roomasin niiviisi koos kotiga ümber putka, et jäin tankisolijatele nähtamatuks. Õnneks olid teised kaks tanki tükk maad tagapool tulemas. Esimese möödumisel silkasin üle puiestee ja olingi koos kotiga ja terve nahaga ka seekord pääsenud.
Siis alles ragistasid teised kaks tanki mööda. Nüüd ei olnud muud kui munder maha. Sain ühed triibulised püksid jalga, mis põlenutele peale märtsi rünnakut olid välja jagatud. Vahepeal olid paps ja muti ka koju jõudnud. Paps oli terve kasti marketendri viina jaamast koju tirinud. Need olid kõik värvilised joogid. Nüüd peitis ta need pudelid hoovil kõrguvasse suurde liivakuhja, mis oli kerkinud varjendi ehitamisel. Oli sõda ja käsk nägi ette, et iga elamu juures pidi olema varjend, kuhu inimesed võiksid varjuda ühurünnaku puhul. Papsil oli liivahunnikus üle kahekümne pudeli ja ta pidas nende üle arvet.
Nüüd siis olime jälle suure Stalini kanna all. Mis saab edasi, selle üle ei tahtnud keegi mõelda. Elasime ainult sellele päevale, kus me momendil elasime ja olime rõõmsad, et olime koos, elusad ja terved. Ainult tädi Meta oli kadunud Saksamaale ja onu Johannes oma Olgaga Rootsi. Kas on Bärni, minu parim sõber veel elus? Kas ka tema saabub nüüd koju? Me võtsime napsu ja vaatasime üle aia, kuidas veel möödusid meist vene tankid. Nüüd juba koos nendele roninud punasõduritega. Me tegime kõik niisugused näod nagu meil oleks hea meel olnud ja lehvitasime neile järele. Ka nende näod venisid sõbralikumaks. Olgu neil ka üks hea päev. Kui läks pimedaks, võtsin oma karabiini õlale. Tõmbasin vööle rihma koos padrunitega ja täägiga. Saksa vormi võtsin panbuna kaasa ja sammusin Valdeku tänavat pidi alla Kreegi metsa. Ei salga, et olin närvis ja tahtsin oma äraandlikust koormast vabaneda nii ruttu kui võimalik.

Viskan püssi põõsasse

Palusin saatust, et ta ei saadaks nulle vastu tulema mingit venelaste patrulli. Terve päev oli Tallinna linn kaasa arvatud Nõmme olnud juba Vene võimu all ja see tundus õige loomulik olevat, et nende sõdureid võis tänavatel kohata. Mul isegi ei olnud peas mingit plaani, mis sel hetkel ette võtta, kui peaksin oma teel nendega kokku juhtuma. Kõik oli õnnemäng. Aga kodunt, või õigemini onu Haraldi kodunt, tuli kõik asitõendid eemaldada, mis võiksid tõendada, et onu varjab teadlikult mind kui vaenlase sõdurit. Ei olnud välistatud võimalus, et igal ajal võis toimuda läbiotsimine mistahes elamus. Oma lolli peaga olin kandnud saksa vormi veel hommikul. Käinud väravast sisse ja välja. Võisin olla nähtav ka mõne koputaja silmadele.
Õnneks ei liikunud tänaval ühtegi inimest ja jõudsin oma karabiiniga metsa. Siia ühe puu alla ladusin kõik oma sõjaasjanduse maha ja kerge südamega astusin kodu poole tagasi. Nüüd aastaid hiljem olen väga kahetsenud, et oleksin võinud püssi ikka korralikult õliga kokku teha ja sel hetkel seda siiski maa sisse peita ja endale säästa tulevikuks – näiteks tänaseks päevaks. Ikka kindlam tunne, kui tuleraud käepärast võtta oleks. Sel sügisõhtul polnud aega nii pikalt ette mõelda.
Koju jõudes selgus aga, et granaadid olin koju unustanud. Järgmisel hommikul seadsin koos emaga sammud linna poole. Minna tuli jalgsi, sest ühtegi transporti ei liikunud. Granaadid panime turukorvi ja nendele pani ema mingi lapi või rätiku peale. Nagu endastmõistetavalt võttis ema korvi enda kätte. Nii me läksime. Rahvast oli väga vähe liikvel. Rau­dalu maantee kohal tuli meile vastu üksik vene ohvitser. Ta sammus meie poole ja alustas juttu. Emaga. Mina sel ajal suurt vene keelt ei osanud. Ohvitser tahtis kuskile minna ja ema pidi talle teed juhatama. Muidugi oli emal korv kogu aeg käes. Ohvitser tänas ja läks edasi näidatud suunas. Kui olime kahekesi hingasime kergendatult. Esimesel võimalusel aga poetasin nüüd need raudmunad Järve metsatukas põõsasse. Edasi astusime juba röömsamalt meie „vabastatud” pealinna poole.
Järgmisel hommikul läksin linna koos papsiga. Teda huvitas palju on sõjast säilinud sõidukõlblikke busse ja kas teda kui bussijuhti vajatakse tööle. Jõudsime Pärnu maanteele trammide depoosse. Siia olid sakslased koondanud ka veel säilinud Tallinna bussid, mis kuulusid Kraftposti alla.
Kohe depoo hoovil hakkas silma üks suur punane „Scania-Vabis” buss, mis oli mitmelt poolt läbi lastud ja purunenud kummidega. Sellest bussist, mis oli olnud Pitka salga käes, leidsin suure paki avaldusi. Need olid kirjutatud masinakirjas blankettidele, mitte juhuslikele paberitükkidele. Kõik need mehed, kes olid vabatahtlikult astunud Pitka salka, olid nimeliselt selle avalduse täitnud. Mingi ime tõttu olid need paberid siia bussi jäänud ja senini polnud keegi nende vastu huvi tundnud. Buss oli vahepeal küll ka venelaste käes olnud, kuid ilmselt tavavenelane ei osanud meie tähestikust midagi välja lugeda ja ei pidanud vaeva vääriliseks seda paberihunnikut kaasa vedada. Lahingus on muud targematki talitada. Nüüd tegime papsiga minu meelest ainuõige otsuse. Need paberid tuli kohe hävitada. Paps läks rääkis depoo kütjale, kes talle muidugi teada mees oli, asja ära. Viisime kõik need avaldused kotiga katlamaja avatud aknast sisse. Siit edasi oli nende tee tulle. Ma arvan, see oli hästi tehtud.

Vabatahtlikult vangilaagrisse

Kooli sain ennast uuesti sisse kirjutada. See viimane gümnaasiumi klass jäi mul minu aastakäigu mobilisatsiooni tõttu sõjaväkke pooleli. Õieti ei saanud seda alustadagi. Mõnest nädalast pole mõtet juttu teagi. Ka nüüd ei olnud kool veel õppetööd alustanud, kuid õige pea pidi see toimuma. Sõjategevus Eesti pinnal oli seganud õppeaasta algust. Ka Vineeri- ja mööblivabrikusse võeti tuletõrje valvemeeskonda tagasi. Nii, et hetkel olin kahe jalaga kindlalt maas.
Siis tuli aga pauk sealt, kust ei osanud oodatagi. Minu aastakäik kuulutati järjekordselt mobilisatsioonialuseks välja. Sakslased ennast veel täiesti võidetuks ei tunnistanud ja hakkasid Kuramaal kõvasti vastu. Kahuritele oli liha vaja. Sõda ei olnud veel lõppenud. Seekord päästis mind nii paber koolist kui ka tuletõrjuja amet. Mäletan, et tulin tuletõrjevalvest koju ja ütlesin emale: „Lähen käin mopipunktist läbi, näitan omad paberid ette ja tulen kohe koju tagasi.” Läksin nagu parasjagu olin – tuletõrjuja kollastes töörietes.
Mopipunkt asus mul elukohajärgselt nüüd Nõmmel Apteegi tähaval. Seal olid ruumid juba noori mehi täis. Tuli järge oodata. Mõne aja päärast kutsuti mind sisse. Jutt käis eesti keeles. Esmalt nimi, vanus ja aadress nagu ikka ja siis selge ja lihtne küsimus: „Kas saksa sõjaväes olete olnud?” Sama lihtne ja selge oli minupoolne vastus: „Olen küll”. Sellega oli meie jutul ots peal. Öeldi, et astugu ma sinna kõrvaltuppa. Mõned mehed seal juba ootasid. Koju enam ei lastud. Tuli veel mehi juurde, nii et kokku sai meid patuseid sel õhtul kümme. Valvuriks oli eestlane, korpuse mees konega rinnal. Ega meist keegi põgeneda ei kavatsenudki. Kuhugi polnud minna. Kodust oleks niikuinii kätte saadud. Parem oma karistus auselt kanda. Siiani olin valeta välja tulnud ja lootsin ka nüüd, et sellega arvestatakse. Tundus, et ka teised olid samal arvamisel. Korpuse mees oli meie suhtes sõbralik. Tema täitis ainult käsku. Ta oli nõus meiega koos käima läbi kõigi kümne kodust, et saime omastele hüvasti öelda ja seda veel, et polnud vaja meid niipea koju oodata. Kes midagi sai, võttis kodunt kaasa. Ema andis mulle terve leiva kaenlasse. See oli kõik. Läksime. Elektrironge polnud veel käigus. Sõitsime ühes pimedas vagunis ja siis marssisime kunagise 10-nda üksiku jalaväepataljoni kasarmu juurde, mis oli ümber piiratus kolmekordse traataiaga ja valvurite jaoks ehitatud puust tornidega. Siinsamas lähedal oli vanasti „täika”. Nii, et tuttav kant. Väravas, mille avas vahtkonna ülem, küsiti veel igaühe käest eraldi: „Kas oled saksa sõjaväes olnud?” Nüüd hakkasid paar meest eitama. Eks kolmekordne traataed jättis sünge mulje. Nad jäetigi värava taha. Teised koos minuga lükati sisse. Olimegi vangid.

Kulbitäis ülimaitsvat supivett

Kohe väravaputkas kammiti meid läbi. Mis meeldis või muidu läikis võeti pikema jututa ära. Ettekääne läbiotsimiseks oli muidugi see, et midagi ohtlikku või relva laagrisse ei saaks viia. Alles hiljuti oli paps mulle kena väikese piibu kinkinud. Minu protestist hoolimata rändas see kohe asjameeste taskusse. Kui soomus oli kokku korjatud, viidi meid laagrisse sisse. Leivapäts jäeti mulle siiski armulikult kätte ja varsti selgus, et see polnudki nii väike varandus. Suur kahekordne kivikasarm oli kokkukorjatud igast rahvusest sõjavange täis, aga mitte nii täis, et meie siia enam poleks mahtunud.
Kolmekordsed puust narid olid rivistatud kahekaupa kõrvuti, et kuuel mehel oli võimalik oma koisse ronida. Ruumi kuhu meid paigutati oli sellised narideridasid kokku neli. Mina sain endale koha kõige alumisele narile. Minu naabriks, ehk kõrvalmagajaks oli üks minust turskem maapoiss, kellega varsti sõbraliku jutu peale saime. Tema oli siin juba vanem olija ja andis mulle ümbritsevast ja uudsest elulaadist esimesi näpunäiteid. Kahjuks olen selle mehe nime unustanud.
Oma lühikese elu jooksul olin jõudnud juba valvuriks olla. Nüüd siis tuli ka vangi staatus läbi proovida. Kõik, mis vangil hinge taga oli pidi mahtuma tema koisse. Kas õlgkoti alla või selle sisse. Ka mingi tekk oli olemas. Ruumis, kuhu mind paigutati olid põhiliselt eestlased, nendest enamus erariietes. Palju oli ka neid, kes minu moodi mopipunktist kokku korjatud. Vähemalt pooled laagris olijatest olid aga tõelised sõjavangid saksa sõdurimundrites. Kuid peale sakslaste olid nende hulgas taanlased, norralaesd, itaallased ja jumal teab, mis maalased veel. Hommikul üleloendusel rivistati meid rühmade kaupa kasarmu ette nagu sõjaväes kunagi. Supisabas käisime köögis ka rühmade kaupa. Kokaks oli itaallane, kes suurest supipajast igale meist kulbitäie tõstis, selle juures ise kõva häälega mõnda itaaliapärast rahvalaulu laulis. See kuum vesi, mida kokk supi pähe jagas oli väga maitsev, sest oli tehtud vürtsitatud ameerika konservidest. Seda võis lausa mõnuga kausi äärest juua, aga peale mõne äraeksinud kartulikribala seal midagi paksemat küll sees ei olnud. Veel oli päevas ette nähtud veerand tükki vormileivast ja sinna peale pandi lusikatäis suhkrut. Ka leib oli värske ja maitsev, aga nii niiske, et suhkur sinna õige kähku sisse sulas. See 250 grammi leiba oli mõeldud terveks päevaks, nii supivee kui teevee kõrvale. Neid oli aga väheseid, kes suutsid seda nüüd juba suhkrumagusat tükikest endale kauemaks säilitada kui üheks söömaajaks.

Olemisel pole vigagi

Kuigi minu uus kodu, mida filterlaagriks kutsuti, Tallinna linnas asetses, olin tavalisest linnaelust isoleeritud kolmekordse traataiaga. Esimene ja kolmas nendest olid madalamad. Keskel aga kõrge, ülalt laagri poole kaldu, nii et üleronimist vältida. Esimene laagripoolne tõke tähistas piiri, milleni võis vangi jalg astuda. Välimine tõke piiras vabal kudanikul laagrile lähemale astumise. Nende kahe tõkke vahele jäi siis see 12–15-meetriline eikellegimaa, mille keskel kõrgus tõeline traattõke. Nii laagripoolset kui ka linnapoolset piiri valvasid puutornides valvurite hoolsad pilgud. Tulistati hoiatuseta. Mingisugust pakkide vastuvõtmist laagrisolijatele ei olnud. Laagrist välja tööle meist kedagi ei viidud.
Ometi oli päevavalges pidevalt linnapool aeda seisvaid inimesi. Omaksed käisid vaatamas. Hõigati nimesid ja väljasolevad vangid andsid nimed edasi kasarmusse, kust siis otsitav varsti välja ilmus. Hõigati üksteisele lohutavaid sõnu ja väljast pilluti üle traattõkke ka väikesi pakke. Kui pakk lendas kõigist kolmest traadist üle, ei olnud valvuril põhjust keelata vangil seda üles võtmast. Need valvurid kõige õelamad ei olnud. Ometi nägin oma silmadega ka järgneva juhuse. Üks naine viskas paki nii õnnetult, et see viimsat madalat tõket ei ületanud. Tekkis hetkeline vaikus ja nõutu- olek. Tornis oleval valvuril oli asjast täielik ülevaade. See kes paki pidi saama kõhkles, aga tema kaaslane või sõber hakkas esimesest tõkkest üle ronima, et pakk ära tuua. Samas kõlas ka valvuri püssist pauk ja mees jäi käed rippu traataiale kiikuma. Kõik olid masendatud. Ohver ei liigutanud enam ja mina arvasin küll, et mees on surnud. Pakiloopimine sel päeval oli kurvalt lõppenud. Teati rääkida, et ohver oli saarlane. Palju aastaid hiljem, juhuslikult ühe laagrisolijaga kohtudes, kuulsin temalt, et mees siiski oli jäänud ellu.
Seda võib öelda, et meid mingite toimkondadega ei segatud. Selle eest aga need, kes väravas olid oma sõnad saksa armeesse kuulumisest tagasi võtnud, olid nüüd meie naabruses mäe otsas, kus vabariigi ajal oli eesti sidepataljon. Seal said nüüd mahvi need mobilisatsioonialused, kes varsti Eesti Korpuse täiendusena Kuramaale saadeti. Nende äratus oli kell 5 kui meie oma naridel alles teist külge keerasime. Nende rivikäsklused ja laul oli meile kenasti kuulda. Päeval võisime kogu seda tantsu omalt poolt läbi traadi ka ajaviiteks pealt vaadata. Poistel olid pead läkide all juba kaalikaks nüsitud ja nägid päris nõukogude sõdalastena välja. Meie selle vastu käisime oma lakaga ringi nagu muiste ja lõime aega surnuks kaardimängu ja lobisemisega.

Ajalooline kohtumine üle traataia korpusega naasnud Bärniga, kaardimäng ülemisel narikorrusel ja lutikad. Koikunaabri põgenemine selgub alles hommikusel loendusel. Filterlaagrist NKVD 8ndasse Balti Sõja-mere Ehituspataljoni Sitsi barakkidesse ja püssimeeste saatel Miinisadamat taastama.

Esimene hüpe koju

Aga nüüd pisut veel lumeta päevadest enne jõule, mis teadagi õige lühikest aega päevavalgust annavad. Olime alul kõik veel nendes riietes, mis kellelgi seljas oli kui filterlaagri värav meie taga sulgus. Minul, nagu juba räägitud, puldanist kollane tuletõrjuja tööriie. Nokamüts koos suure vaskmärgiga kuulus sinna juurde. Mitme pandlaga must-punane lai vöörihm veel sinna juurde. Hiljem lisandus veel sinine vateeritud jope põgenenud koikunaabrist. See oli väärt soe ja vajalik ihukate just siin Kopli poolsaarel, kus sügistuuled puhusid kord siit kord sealtpoolt mererannast.
Hommikul, kui meid laagri väravas tööle minekuks üles rivistati ja püssimehed oma valvekohad sisse võtsid, oli veel täiesti pime ja poolpimedas sammusime ka Meretehase väravast sisse. Mul oli muidugi jope seljas ja „kuldne” mütsimärk taskus. Kui olime tehase kontrollnast läbi ja püssimehed meid omapead jätsid, suunati kõik salkade kaupa tööle. Kes mere äärde, kes rauda tõstma või labidat liigutama.
Minul aga oli aga juba plaan valmis korra kodus ära käia. Kui valgenes, lõin mütsile märgi ette. Võtsin jope seljast ja rullisin kokku kaenlaaluseks pakiks ning astusin omas kollases tuletõrjemundris rahulikult kontrollnast läbi tänavale, nagu üks asjalik vaba mees kunagi. Nüüd kohe suunasin sammud Balti jaama poole. Selleks, et Nõmmele jõuda, tuli kasutada raudtee teenuseid. Mul ei olnud pileti ostmiseks kopikatki raha. Jänest sõita oleks aga olnud väga ohtlik. Piletikontrolli puhul oleksin jäänud vahele juba sellega, et polnud raha trahvi lunastamiseks ega ühtki dokumenti enda isiku tõendamiseks. Ei jäänud muud üle, kui enne jaama peatasin ühe naisterahva, vabandasin ja palusin talt kingituseks ühte rubla. Mõne sõnaga tegin talle oma olukorra selgeks ja et mul seda rublat oleks väga tarvis. Sõna lausumata andis see kena naine mulle selle rubla. Olin talle väga tänulik. Rongipileti hind oli mul veel sellest alates meeles, kui esimesed vagunid auruveduri järel Nõmme liinile käiku pandi. Elektriliinid olid purustatud ja kasutati vanu saksaaegseid prantsuse vaguneid. Need olid paljude külgustega igasse kupeesse eraldi. Kusjuures vagunil olid külgedel jalalauad, nii et võis ka sõiduajal ukse avada ja ühest kupeest teise ronida.
Sellisesse vagunisse ronisin ka nüüd ja mõne aja pärast olingi kodus emakese ja enda suureks rõõmuks. Sõin ja puhkasin. Kuulasin uudiseid ja rääkisin ise oma laagrielust. Selleks ajaks, kui Meretehases töö lõppes ja poisid väravast väljusid, olin Koplis tagasi. Märkamatult haakis tänavalt üks sinises jopes kuju ennast rivisse ja sammus nagu õige töömees kunagi oma baraki poole puhkama. Ei maksa nüüd kohe arvata, et ma jäingi selliseks maskeerijaks ja tööloodriks. Minu mehisel tuletõrjuja mundril olid kätte jõudnud viimased päevad. Halli triibuga nokamütsiga aga käisin hiljem veel mõned head aastad. Siis juba roolimehena.

Gordy joonistus taaskohtumisest korpusest naasnud Bärniga.

Pinded keri

Nii tuli kätte päev, kus sain selga järjekordse sõdurimundri. Vene sõdurist võis mind nüüd eraldad vahest ainult näojoonte järgi. Õhukesest riidest ilma taskuteta pluus, sama õhukesed, aga topeltpõlvedega, ma mõtlem, et põlvekohad olid kahekordsest riidest, püksid. Need pidid koguni kalifeed olema. Õnneks oli pükstel ka tagumiku peale tasku õmmeldud, nii et tavalisele püksitaskule, kus rohkem käed sisse mahtusid jäi terve ülikonna peale üle ainult see tagumikutasku, kuhu võisid midagi varjule panna oma isiklikust varandusest. Jalga saime padinkad koos sääresidemetega. Viimased olid väga harjumatud ja tülikad asjad, eriti hommikul, kui kiire oli. Pinded keri! Oli nüüdne hüüdlause. Minule olid need pinded sama vastukarva kui Heidelaagris „moes” olnud kamassid. Aga saapad olid vahvad. Pruuni värvi, kena kujuga ja nahktallad all. Pidid olema Itaalia omad. Pealisriietus koosnes muidugi vene sinelist, mis narmendas alt juba uuest peast, riidest läki-läkist ja puldanist vöörihmast. Kui nüüd veel peale aluspesu lisada rohelisest riidest kott, millel polnud ühtegi lisataskut ja mille suu pingutati kinni nööriga. (Riidest õlarihmad seljas kandmiseks oli siiski olemas). Siis oligi Gordyst ehtne nõukogude sõdurpoiss saanud. Ka punased sinise äärega õlakud kuulusid siia juurde. Allus ju meie tööpataljon NKVD-le
Päris sõdurist olime siiski kaugel. Meie relvaks oli ainult alumiiniumist liigendiga lusikas-kahvel. Olime nüüd barakkide kaupa jagatud rühmadeks ja roodudeks. Ülemateks olid pea kõik venelased. Nemad kandsid ka märke oma õlakutel vastavalt nende kunagistele auastmetele. Ainult ühe rühma ülemaks oli eestlane. Kuidas ta sellele kohale oli osanud pugeda ei oska öelda. Ta kandis prille ja säärikute peal kalosse. Leitnant Nuut oli tal nimeks. Mina kuulusin II roodu, mille ülemaks oli üks intelligentne venelasest ohvitser. Ta oskas prantsuse keelt, käitus väga vaoshoitult ja viisakalt. Arvo Putmakeriga rääkisid nad omavahel prantsuse keeles. Arvo oli üks sellest kambast, kellega koos Nõmmelt vangilaagrisse tulime. Ma olen juba maininud, et kõik need venekeelsed ohvitserid olid ise samasugused vangid olnud nagu meiegi ja olid ka praegu koos meiega pidevalt NKVD valve all.
Pandi kirja, mis kellegi töö või eriala oli. Mis mina kui koolipoiss oskasin teha. Panin ennast kirja, et olen autojuht. Olin ju roolikeeramist proovinud ja suur igatsus selle ameti järele mind kogu elu vaevanud oli. Õnneks esimese joonega meil juukseid veel maha ei nullitud. Ometi oli kartus, et sellest ei pääse. Olid ju vene sõdurid kõik „siilid”. Alles ohvitseril oli õigus oma peaehtega hiilata. Eesti poisid oskasid varsti kõik oma sinelid ja püksid ringi õmmelda nii, et nad päris talutavad välja nägid.

Tööle „Punasesse Krulli”

Punapagunitega poisse ei sobinud enam püssimeeste saatel tööle vedada, nii et nüüd hakkasime tööl käima ainult oma rühmaülema vastutusel. Olin esimeses rühmas, mille ülemaks oli pikka kasvu, veidi kühmus, jõulise lõuaga leitnant. Muidugi venekeelne mees. Ta oli rahuliku loomuga, samuti mitte pahatahtlik. Võisime temaga täiesti rahul olla. Nime ei suuda enam meenutada.
Rühma vanemaks oli meie oma mees. Tema nimi jääb mulle meelde elu lõpuni, kas või une pealt ärgates. On selliseid ekstra kujusid, kes kunagi ei unune. Ka temal oli sõlaline auaste. Meil kandis ta staršinaa paelu õlakutel. Tal oli kõhna kullininaga nägu, mis lõppes kitsa lõuaga. Juuksed sirged ja heledad. Õlad pudeljalt längus, aga muidu igati sitke ja sportlik sell. Võiks öelda, et väga sarnane minu kunagisele võimlemise õpetajale keskkooli päevilt Tõrvandis – Veissile. See oli muidugi väliselt. Meie rühma vanem Elmar Kodanik oli läbi ja lõhki eesti vaimu täis. Muidugi ei pasundanud ta seda venelastele näkku. Kuid meis hoidis ta ülal jõudu, mis ei lasknud küüru tõmbuda, Veelgi enam. Ta oskas meid liita ühtseks meeskonnaks.
Meil oli tõesti õnne, et meie barakkidest mitte kaugel Kopli tänaval, asus kunagine kuulus Franz Krulli metallitehas, kus Vabariigi ajal igasuguseid masinaid, põllutööriistu ja koguni vedureid valmistati. Nüüd oli tehasel muidugi uus nimi „Punane Krull”. Hiljem mingi numbriga Liidutehas. Personal sel ajal oli aga kõik veel eestimeelne ja eestikeelne. Sinna tehasesse oli töökäsi vaja ja just meie rood hakkas Krullis tööl käima. Vastavalt varemküsitletud erialadele jaotati meid nüüd ka selle suure tehase osakondadesse ära. Päris puhtale tööle said Arvo Putmaker ja Vladimir Girss. Nemad suunati konstrueerimise büroosse, Girssi isa töötas samuti Krullis ja nende perekond elas vabriku lähedal. Mina, ilmselt oma „autojuhi” erialale, sattusin transpordi osakonda. Läksime sinna kolmekesi autodele transporttöölisteks. Arne Kukk ja Heldur Kull ja mina Gordy Mairold. Linnulised Kukk ja Kull olid omavahel tipp-topp. Üks meie semu Kaasik sattus valukotta. Ta oli isegi kõhna ja valge näoga. Kui ta valukoja uksele oma mustaksmäärdunud ja päikest saamata kahvatu näoga tuli mõnikord värsket õhku hingama, oli teda kahju vaadata. Aga ta naeris meile ikka vastu ja läigitas omi nüüd nii kontrastselt välkuvaid hambaid.

Puugaasigeneraatoriga „Vingu-Viiulid”, endised vlassovlased Tommide mundrites ja eesti poisid kodustes saksa mundri elementides, ainult rihmapandlalt tuli välja lõigata „Gott mit uns” . 1. maiks lokkide asemele ”siilipea” ja sõja lõpp.

Südantsoojendavad mälestused

Kui praegu mõtlen tagasi sellele esimesele tööpati suvele seal Sitsi laagris, millest nüüd on ajaliselt möödunud 50 aastat, siis võib kindlalt väita, et just sellest 1945. aasta suvest on mul kõige südantsoojendavad mälestused.
Elmar Kodaniku algatusel ja eestvedamisel moodustati meie roodus spordirühm. Nii avanes meil võimalus ulja rivilauluga marssida läbi linna Kadriorgu välja. Ei mäleta hästi, et me seal jumal teab mis sporti teinud oleksime, aga sellel ettekäändel oli meil võimalus laagrist välja pääseda. Meie rühm kuigi arvukas ei olnud aga õnneks olid pea kõik peale minu kõvad laulumehed, nii et tõstis tuju endil ja kõigil neil, kes tänaval kuulama jäid. Olime ju eesti poisid ja laulud kõik täis alistamatut hüüdu vabadusele. Kõige ees sammusid muidugi suuremad laulumehed, Kodanik ise, suur jutumees Virkepuu ja alati elegantne Urm. Tema pidas ennast ka rohkem ohvitseri moodi meheks. Meeldis ka oma seiklustest naistega rääkida. Muidugi oli tal ka kallim olemas, päris täidlane daame. Hiljem sai neist koguni abielupaar.
Samuti abiellus Kaasiku poiss hiljem oma Veronikaga, kes sageli oli meie traaditagune külaline. Vaene Jõgar, muidu alati bravuurse ja käskiva olemisega, pidi oma kasvu tõttu rivi lõppu jääma. Lauluhäälest tal aga puudu ei tulnud. Minul tuli nii kasvu kui hääle tõttu samuti tagumistes ridades astuda. Kuke poiss oli ka kambas. Käisime „trennis” laupäeva õhtuti ja pühapäeviti. Mõnikord sama kambaga äripäeva õhtuti koguni kinos.
Ühel õhtupoolikul, kui järjekordselt laagri väravast väljusime, oli just meie laagrist Kopli poolt tulles möödunud üks saksa sõjavangide kolonn, mis linna poole astus. Saksa sõdurist oli kadunud kõik sära ja uhkus, mis neile alles paar aastat tagasi nii iseloomulik oli. Nüüd klobistasid nad oma puutaldadega kotades, pead longus õlgade vahele vajunud ja lootusetute nägudega, mööda munakivisillutst. Saime ennast väravast välja, rivistusime ja hakkasime taktsammül neile järgnema. Meie samm oli kuidagi hoogsam ja lähenesime pidevalt sõjavangide kolonnile. Olime juba peaaegu neil sabas. Kodanik laskis eest laulu nime tulema. Siis kolm, neli ja läks lahti: „Koju maha jäi mul kena neiuke, nimeks tal Erika”. See oli ju sakslaste rivilaul. Ainult praegu eesti keeles. Laulul oli hoog sees nagu kõigil nende lauluridadel. Esimesel hetkel tekkis sakslaste ridades hämmeldus. Vahiti ringi, mis lahti on. Siis tõmbusid kõik äkki sirgu. Nägudelt kadus tülpimus. Silmad lõid särama. Samm ei lohisenud enam. Läks koos meiega takti, niipalju kui puusaapad seda võimaldasid. Meie samm oli muidugi pikem. Läksime nendest mööda. Meil oli muidugi mõnus tunne südames. Saime omi kunagisi kameraade kas või pisutki rõõmustada nende lauluga. Ei puudunud palju, et nad oleksid ise ka kaasa laulnud, aga neil oli venelaste konvoi kaasas. Ilmselt poleks see viimastele meeldinud.
Sakslased tajusid aga seda, et seni kuni nad veel päris Venemaale pole veetud, on neil siin Eestis ikka lootust mingile abile. Kas sigareti, leivatüki või lihtsalt palsami eest hingele, nagu praegu kirjeldatud juhul. Ka see annab jõudu vangielu päevast päeva taluda. Meie marssisime edasi linna poole. Seekord läksime kinno. See oli südalinnas. Kino Helios. Film ei ole meeles, aga meeles on peale seanssi toimunud kontsert meie poiste poolt seal sisehoovil olevatel treppidel, kust viis tee välja Karja tänavale. Poisid olid hoos ja laule tuli nagu varukast. Kinost tulnud rahvas jäi kuulama. Võib-olla mitte kõik, sest lihtsalt ei juletud jääda. Laulud olid kõik eestimeelsed ja otse riigivastased nagu näiteks: „Seal Kawe keldris all, kus trellid akendel ja uksed riivistud on nüüdki veel ...”.
Veel üks episood on meeles. Seekord läksime statkale. Jõudsime just Balti jaama juurde lauluga: „Seal kaugel kaugel idas, kus sõda on möllamas ...” ja teise salmi algus kõlas nii, et avanesid aknad: „Peaks jõudma hävitada, selle mõrvarite soo, et oleks jäävalt vaba me kallis kodumaa.” Tegelikult oli see saksa laulu viisil: Ahoi, ahoi kleines Mädel, Ahoi ahoi!” Meie rivi kõrvale tuli siis üks mees. Tavaline eestlane. Tänas meid uhke laulu eest ja andis 50 rubla. „Võtke poisid” Muidugi võtsime vastu. Statkale kaasa saime niimoodi kaks pudelit viina. Igale jätkus suutäis.

Lapsest peale oli minu unistuseks autoroolimine. Seda olen ma ka eluaeg teinud. Foto aastast 1957

Vastuluure alustab tegevust

Suvi hakkas samm-sammult sügiseks kiskuma ja samuti nagu muutuvad aastaajad muutub ka kõik muu inimese elus. Meil oli pataljoni tekkinud nagu märkamatult vastuluure osakond ja tuli kätte päev, kus ka meie roodus läks ülekuulamiseks lahti. Hakati õhtuti välja kutsuma nimepidi. Suvaliselt, mitte tähestiku järjekorras.
Ühel õhtul oli ka minul kord käes. Kaks meest olid väikeses toas. Üks ülekuulaja, venelane ja tõlk, keegi poluvernik. Protokollipaberid ja revolver olid laual. Viimast vahetevahel võeti kätte mängimiseks või hirmutamiseks. Alul olid küsimused tavalised. Nimi, vanus, haridus, elukoht. Kaua saksa sõjaväes teenisid? Kas vabatahtlikult? Auaste, keelte oskus. Keda siin laagrisolijatest tundsid enne? Olid kellegagi koos saksa sõjaväes? Vastasin nii nagu tegelikult oli. Saksa sõjaväes olin väikesekasvulise poisiga, kellel nimeks Mikiver. Minu aastakäigu mees ja oli meie staabipatareis possumeheks. Siis küsiti äkki, mis ma Churschhillist arvan? Vastasin, et minu arvates vahva vanamees. Suur sigar alati hammaste vahel.. Nii olin teda ajalehepiltidel näinud.
Ega esimesel õhtul väga pikka juttu polnudki. Aga ega sellega veel asi ei lõppenud. Mõne päeva pärast tuli jälle minna. Tegin ennast ikka lihtsameelseks ja töölisperekonnast võrsunud noorukiks, kes poliitikast eriti midagi ei jaga ja loodab tulevikus elada õnnelikus nõukogude ühiskonnas. Nüüd tehti mulle ettepanek tähele panna, mis mul teised toakaaslased räägivad. Eriti huvitas neid, mida räägib Elmar Kodanik oma sõjasündmustest ja oma meelsusest. Ilmselt oli Kodanikul juba silm peale pandud. Mind kutsuti veel paar korda välja, kuid siis jäeti rahule. Ega Kodanik ei olnud nii lihtsameelne, et ta oleks barakis oma kangelastegudega kõigi ees kiidelnud. Võib-olla tal mõni südamesõber oli, kellega ta kõigest rääkis. Minusse suhtus ta heatahtlikult ja sõbralikult, aga ei midagi enamat. Sellepärast ei olnudki mul nuhkidele midagi rääkida, mis neid huvitas ja mind jäeti rahule õige ruttu ja lõplikult.
Kõigil see ülekulamine nii kergelt ei läinud. Õige mitmel korral hommikul vara aeti roodust mehi nimepidi üles ja rivistati kolonni värava ette. Levis meil omavahel lause, et lubjavildid jalga ja Siberisse sõit.
Ühel hommikul olid minejad ka meie roodust. Läksid Kodanik ja Jõgar. Viimane praalis küll mitmel korral kõigi kuuldes, et tema on politseipataljoni mees. Eks neid minejaid oli veel teisigi, aga need polnud nii lähedased. Nirkepuu jäi alles ja pidi tänapäeval elama Pärnus. Urm jäi ka alles, aga Kodanik ja Jõgar kadusid igaveseks. Muidugi oli lõpp meie spordirühmal.
Lõpetuseks paar sõna Virkepuust. Suur pikka kasvu mehekolakas. Sama suured kui mees ise olid ka rema saapad. Meil olid kahekordsed narid magamiseks ja ööseks jäeti saapad naride ette. Kui mõnel poisil öösel häda peale tuli ei viitsitud omi saapaid jalga toppida vaid hüpati Virkepuu paatidesse ja käidi väljas nurga taga ära. See aga Virkepuule ei meeldinud, et tema saapaid võid igaüks lörtsida. Ühel ööl kostis aga valukarjatus, mis pooled magajad äratas. Olgu öeldud, et barakis põles mingi tuluke ööd läbi. Keegi ülemise nari asukas oli ennast Virkepuu saabastesse libistanud, aga viimane oli salaja enne magama minekut kontsadele altpoolt parajad naelad sisse tagunud, nii et teravikud nüüd hädalise kisama panid. Sellest päevast alates ei kasutatud enam Virkepuu saapaid.

* * *

Lõpetuseks

Siin on kirjas ühe tavalise eestlase elulugu. Võin siiralt öelda, et olen sündinud õnnetähe all, olgugi et 13ndal kuupäeval. Ma pole kunagi ihaldanud seda, mida ma pole ise suuteline saavutama. Lapsest peale oli minu unistuseks autoroolimine. Seda olen ma ka eluaeg teinud ja vana hea „Luige” sadulas veel tänaseni välja.

Oktoober, 2001. Lõpp