Kultuur ja Elu 1/2016

Kultuur ja Elu 4/2015

Gordy Jõelaid
Mälestused aastatest 1939–1943
"Aadu sõjatantsu algas, Iivan kohe kaasa kargas"

Gordy, 1944 Gordy Jõelaid alustas kooliteed nagu paljud Kadrioru kandi noored Anna Tõrvand-Tellmanni inglise kolledži „väikeses” algklasside majas Narva maanteel 1933. aastal. Mõni aasta hiljem jätkus see kuni 1940. aastani „suures” majas, milles täna asub Tallinna muusikakool. Kool, mis andis Gordyle põhihariduse ja keelteoskuse, ühendati esimesel okupatsiooniaastal 1936. aastal loodud riikliku inglise kolledžiga ja jätkas tööd IX keskkooli, aasta hiljem IX gümnaasiumi nime all. Ühendkooli tegevus lõpetati 1943. aastal ja õpilased jagunesid mitme poeglaste, tütarlaste või segakooli vahel. Gordy kutsuti sõtta. Gordy klassikaaslastest nimetaksin mõnd meie kultuurielus tuntuks saanut: Heljo Jõesaar – Eesti Raadio paljude muusikasaadete autor; Valdur Himbek – näitleja ja kinorežissöör; Uno Järvela – koorijuht ja pedagoog; Arno Ambel – organist ja Põhja-Kanadas oma ooperitrupi looja; Andreas Rosenberg – professor USA-s Minneapolise ülikoolis. Gordy mahukast mälestustekogumist on lapsepõlve ja kooliaja meenutusi avaldatud raamatus „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail” (Varrak, 2006). Arvo Jaama

fotod: gordy päevikust

Toome järjejutuna lugejateni Gordy Jõelaidi (1925–2007) värvikad mälestused oma perekonnast ja ajaloosündmustest läbi mitme aastakümne. Ligi 800 lehekülge mälestusi on käsitsi kirjutatud viide kaustikusse aastatel 1996–2001.

1939. aasta sügistuuled puhusid lõkkele sõjatule Euroopas. Adolf Hitleri juhitud Saksamaa oli kuue aastaga jõudnud ennast taasrelvastada võimsa motoriseeritud sõjatehnikaga, nii et ei olnud jõudu, mis oleks suutnud pidurdada nende sissemarssi Poolamaale. Kuigi poolakad võitlesid mehiselt, oli nende nii kiidetud ja suurearvuline ratsaarmee võimetu võimsa saksa soomusrusika ja välksõja taktika vastu. Võitlevatele poolakatele lõid noa selga salakavalalt sakslastega kokku leppinud Nõukogude Venemaa punaväed.
Kõik need äkilised sündmused, eriti veel Inglismaa ja Prantsusmaa sõjakuulutamine Saksamaale, andsid kõigile selgelt teada, et on alanud uus suur võimuvõitlus. On alanud suur ja hävitav sõda.
Esialgu läks meie väikesel kodumaal elu tasapisi edasi. Loodeti, et jääme sõjatulest kõrvale. Kool algas nagu tavaliselt. Alustasin oma seitsmendat klassi. Pinginaabriks ikka Avi. Klassi koosseis põhiliselt sama, mis eelmisel aastal. Ka Suursõidul käisin ära. Sõja tõttu jäid tulemata kutse saanud sakslane Knees ja hollandlane Binder. Seekord olid soomlased kohal täies koosseisus. Kokku oli neid 10 eestlaste 8 vastu. Lisaks veel rootslane Bertil Schmidt ja paar lätlast. Kaks esimest ringi juhtis Veldemann. Siis läks Lampinen ette ja võitis ülivõimsalt. Püstitades koguni uue ringi rekordiaja, mis siiani kuulus sakslasele Mansfeldtile. Veldemann katkestas 17. ringil olles küll teisel kohal, kuid juba lootusetult Lampinenist maas. Käis küll paar korda boxis masinat korrastamas, kuid see ei aidanud. Soomlased võitsid kõigis kolmes klassis ja kahes koguni uute rajarekorditega. Neil olid uued masinad ka. Nii viletsalt polnud meie meeste käsi veel käinud. Ega sellepärast veel sõit järgmisel aastal ilma minuta toimu. Olen jälle põnevusega raja ääres. Nii otsustasin koju tulles. Ei osanud aimata, et nii Veldemanni kui Lampineni nägid minu silmad Pirita ringrajal viimast korda.

Venelased trügivad Paldiskisse

Venelased trügivad niikaua jõuga peale, kui saavad oma tahtmise. Vastastikuse abistamise lepingu alusel sõjalised baasid Eesti territooriumil. Paldiskist saab nende sadam. Ümberkaudne rahvas peab lahkuma oma põliskodudest esimeses järjekorras. Sama saatus ootab ees ka kogu linna elanikke. Esialgu veel võivad nad seal elada. Vanaema tuuakse oma kaugemalt sugulaste juurde Tallinna lähedal asuvasse Kadaka külasse. Onu Volli, kes vahepeal oli oma nime ainutahteliselt eestistanud Vello Rivelaks tegutses esialgu liha kokkuostu ja müügiga. Kuskil Harju ja Läänemaa piiril ta ringi kolas. Ema andis meilt veel talle kaalud kauplemiseks. Sellega oli siis meie suvistel Paldiski reisidel lõpp. Kuigi onu Johannes veel seal elas, ei lastud võõraid enam linna sisse.
Meie hõimuvelled soomlased ei võtnud aga venelaste nõudmisi, nii territoriaalseid kui baasilisi, vastu. Nii algas kangelaslik Soome talvesõda, mis kogu maailmale näitas, et ka väike rahvas suudab relvaga käes oma vabaduse eest seista. Meie, eestlased, pidime kahjuks alla andma. Kuigi viimasel paaril aastal meie relvastust pisut küll moderniseeriti. Tekkis kaks motoriseeritud õhutõrje patareid. Neid õnnestus mul koguni oma silmaga näha mööda Pärnu maanteed liikumas. Eriti vahvad olid saksa kolmeteljeliste „Hentschel” veomasinatega veetavad kahurid. Teist patareid veeti tavaliste veoautodega. Siis nägin korraga nelja tanketti Tõnismäelt alla veerevat. Laiguliseks värvitud ja päris kiire sõiduga. Liikus ka õige mitut sorti maastikuautosid. Ka kõik laigulised. Mõnel tankitõrje kahurid taga. Ülejäänud relvastus oli kõik pärit kas eelmisest maailmasõjast või kahekümnendatest aastatest. Eriti nõrk oli meie lennuvägi. Ei olnud enam Vabadussõja aegne olukord, kus relvade tehniline tase oli peaaegu võrdne ja venelane ründas põhiliselt inimmassiga. Ei tohi unustada ka seda, et soomlasi on kuus korda rohkem kui meid, eestlasi. Aga uhked oleme soomlastele igal juhul ja oma kartmatusega pälvisid nad kogu maailma imetluse. Kaasa arvatud ka venelaste oma. Soome „Lihunikud”. See sõna ise ütles, et neid kardeti.

Minu muljed vaatluspostil

Mis seal salata, eks Eesti sõdurpoiss, kes kaitseväkke oli teenima pandud, eriti noorte ajal, oma pügatud peakolu ja lohmakate tanksaabastega, pindedega ümber säärte ja kroonupesu lõhnaga, mis higiga segunenud, mitte kõige šikim välja ei näinud.
Aga nüüd, kui mööda Pärnu maanteed Nõukogude Venemaa võitmatu punaarmee salgad ringi trampisid, võis meie kuldtärniga sõdurpoisse oma olemise ja hoiakuga küll neile ohvitserideks ette panna. Oli ikka hale mass küll oma iseloomuliku rivisammuga üksteise tagumikus kinni, nagu veidi suurema vahega oleks samm segamini läinud. Näod nurgelised, paljudel silmad pilukad. Kummitallaga kirsad lohisevad mööda asfalti. Vormiriietus nagu kott seljas. Pluus tagumikule kokku tõmmatud nagu kardin. Ei tegu ega nägu. Rahva seas levis kohe iseloomulik lause: Kui liigub, siis karjub; kui seisab, siis haiseb. Nad haisesid tõesti. Kirsade, tökati, higi ja kurat teab veel mille järele. Hääled tulid nagu tõrre põhjast, kui kõigest väest omi laule laulsid.
Ainult ohvitsere võis kohe kolme kaupa tänaval liikumas näha. Need kiskusid samuti oma pluusid kõik rinnapoolt sirgeks. Tagumiku peale kokku jäi aga rihma alla suur volditud saba. Säärikud, olgugi nahast, olid nagu lõõtsad alla vajutatud. Mõnel juhtus ka käekell olema. Nii suur, nagu meie olime harjunud taskukella nägema. Lakknokaga ja punaviisnurgaga mütsid pidid nii kuklas olema, et juuksetutt eest välja paistis.

Juunipäevade mõtted ja muljed

Kogu linn oli paksult punaarmeed täis pakitud. Tänavatel seisid soomusautod. Rahvas oli masendatud. Nii mõnigi ei varjanud pisaraid. Eesti sõdurid kupatati kasarmutest välja ja paigutati koolimajadesse. Esimesel võimalusel tehti nad ka relvituks. Oli antud käsk ülemjuhatajalt, et kõikidele korraldustele tuleb alluda. Ei mingit relvastatud vastuhakkamist. Eesti valitsus uskus sinisilmselt N. Liidu lubadustesse, et nemad ja nende armee ei sekku Eesti siseasjadesse ja sellepärast püüdis ära hoida igasuguse vastupanuavalduse meie sõdurite ja kogu rahva poolt.
Ometi läks laskmiseks Raua tänava koolimaja juures. Sinna majutatud väeosa, vist sidepataljon, ei tahtnud relvi käest ära anda. Kuuldused paugutamisest levisid linnas kulutulena ja see tõstis kohe rahva meeleolu. „Meie poisid ikka ei karda venelasi, näe hakkasid vastu!”
Ka siis olin oma vaatluspostil, kui Lutheri vabrikus katkestati töö ja töölised viidi punaste lippudega kolonnis Vabaduse väljakule uut korda nõudma. Palju oli naisi, kes klõbistasid oma puutaldadega puldansaabastega mööda asfalti, näitamaks kui vaesed need Eesti töölised ikka on. Peavad puutaldadega käima, ei jõua endile paremaid jalanõusid muretseda. Tegelikult olid need puutaldadega saapad vabriku poolt töölistele tasuta antud, et tsementpõrandal töötades hoida jalgu külma eest. Naised käratsesid ja lõkerdasid naerda. Luudasid ja labidaid tassiti seljas. Üks hüüdis mind nähes: „Mis sa poiss siin vahid, tule kaasa. ­Lähme valitsust kukutama!” „Ei tule ma teiega” hüüdsin vastu. Ise mõtlesin neile veel midagi halvustavalt öelda, kuid vaikisin siiski. Teadsin, et nad lähevad oma riiki ja rahvast maha müüma. Oleksin võinud ju lihtsalt uudishimust väljakule vaatama minna, aga kõik need uudishimulikud oleksid ainult riigikukutajatele kasu toonud. Hiljem oleks kiidetud, et vaat kui palju rahvast kogunes miitingule. Ka meie pere ja kõik meie sugulased ja tuttavad elasid päevast päeva oma igapäevast elu väikeste rõõmude ja muredega. Aga kõikidel oli töökoht ja kuigi palk ei võimaldanud laialt elada ja seda kõike omada, mida silm himustas ja teisele jõukamale lahedamalt kättesaadavam oli, ei tulnud kellelegi mõttesse sellepärast valitsust süüdistada ja oma riiki ja vabadust maha müüa. Iga inimene elas oma elu võimete ja võimalust mööda. Kindlasti oli ka meist vaesemaid perekondi, kuid riides käidi korralikult ja nälgas ei paistnud keegi olevat. Toit oli meie vabariigis odav. Söögile, ma mõtlen meie peres, kahte krooni päevas ei läinud. Kitsamalt läbi ajades võis ka krooniga välja tulla. Kerjuseid ja pätte muidugi leidus. Aga neid oli vähe. Oli ka töötuid ja juhutöölisi. Ka neid ei olnud palju. Kes ikka tahtis, see mingi tööotsa sai ka. Hea näide kohe meie endi sugulased. Kas või näiteks onu Osvald. Maapoiss tuli linna kroonusse. Kui ajateenija aeg täis sai, enam maale minna ei tahtnud. Sai Piimakombinaati transpordi peale. Varsti õppis kudumisvabrikus kangruks ja nüüd on poolmeister. Nii, et selles mõttes polnud kellelgi vaja valitsust kukutada.
Riigikukutajad olid toodud kokku Petserist, Peipsi äärest, Paldiskist ja jumal teab veel kust. Kuid oli ka kaasaminejaid kohaliku töölisrahva ja võib-olla ka vaesemate maaperede hulgast. Nad tõesti lootsid, et nüüd on saabunud ka nende tund õnnele ja külluslikule elule. Nad uskusid siiralt kommunistlikku propagandat, sest need maapealset paradiisi kuulutavad pasunad enam ei vaikinud. Oli ka ideelisi, aga neid oli vähe ja enamasti tuli hiljem suur pettumus. Kuid kohe tekkis ka karjeristide kari, kes endid heade lõugade varal ja teisi ära andes soojematele kohtadele trügima hakkasid. Rahvas oli nagu puuga pähe saanud. Hakati üksteist umbusaldama.
Ka meie peres oli üks, kes endale punase viisnurga pintsaku reväärile seadis ja tulevikult enamat lootis, kui elujärg seni lubanud oli. Minu hea onu Vello. Ta vaene ja vigane mees! Ometi oli ta Tanne perest kõige haritum ja lahtise peaga. Ei tea mille peale nüüd tema oma lootused seadis. Meie meeleolu ülalhoidjad olid nüüd veel Eesti sõdurpoisid, kes nimme veoautodel linnas ringi sõitsid ja rahvuslikke laule laulsid. „Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks Eesti pind ...” Nendele lehvitati järgi ja hõigati: „Elagu Eesti poisid!” Veel lehvisid sini-must-valged lipud koos veretava punasega. Veel ei osanud meie väike rahvas ette näha oma suguvendade ränka saatust. Veel loodeti, et kõige hullem jääb tulemata, et omariiklus mingil moel säilub. „Kawe” vabrik laskis välja šokolaadikompvekid, mis olid pakitud paberitesse, milledel olid uued Eesti lipu kuvandid. Küll sini-must-valge punase viisnurgaga ülal vasakus nurgas.
Poes maksis veel Eesti kroon, nüüd juba koos vene rublaga. Vahekorras 1 kr – 1,25 rbl. Venelastel oli nüüd haruldane võimalus meie kauplused oma katteta rubladega ja nende silmis üliodavalt kõik lagedaks osta. Esimestel päevadel, kui venelased üle piiri siia laiali pudenesid, peamiselt küll ainult sõjaväelased, siis küsisid nad tõemeeli, et kus meie töölisi kinni peetakse, sest linnatänavatel liiguvad ainult hästiriietatud härrad ja prouad. Nendele oli räägitud, et Eestis käivad töölised kaltsudes ja söövad prügikastidest.
Olen unustanud mainimast, et Niggolite korterisse kolisid perekond Tibarid. Nendel olid mõned juba pea täiskasvanud poisid ka. Vanem nendest, prillidega ja äraoleva olemisega hakkas kohe punast linti varrukal kandma. Mingi asjamees oli.

1942. aastal jalgratastel: klassivend Ado Kuljus, pinginaaber Ülo Aaviksoo (Avi) ja Korts (Gordy)

Paradiisi sildi all otse põrgusse

Nüüd oli see siis sündinud. Ärahirmutatud väike rahvas oli vastupuiklemisele vaatamata kenasti ja kähku otse maise paradiisi väravast sisse lükatud. Meie uus ja rahuarmastav rahvavalitsus, kes nagu imeväel kuskilt peidikust päevavalgele ilmus ja kohe kõigi rahvaste suurima sõbra juurde Moskva linna põrutas, et seal peaaegu põlvili seda suurt õnne, mida eesti rahvas oma südames tervelt kakskümmend kaks aastat salaja kandnud oli, vastu võtta.
Nüüd olime siis see õnnelik tilgake suures veepaagis, kus iseteadvalt ja uhkelt loksus loik parteilasi. Nii nagu nemad ees loksusid, pidi paagitäis, mis kenasti punaseks värvitud oli, kaasa loksuma. Kõik möödunu, mis rasvastest rahahaidest, kurnajatest ja hallparunitest, kes kõik sinimustvalge lipukanga all olid töörahvast vägistanud, kadus raginal ajaloo prügikasti. Sellest ei tohtinud enam mustagi mälestust järgi jääda. Ometi oli kõik teisiti. Just seda suurt ja õnnelikku paradiisi, mille pahupoolt õieti polnudki suudetud tundma õppida, ei tahtnud keegi vastu võtta. Erandeid muidugi oli, kuid nagu ma juba eespool olen maininud, pettus enamus neist õige pea. Inimesed ei suutnud uskuda, et kõik see, mis 1940. aasta suvepäevadel nii raginal lavastati nagu teatris, võiks jääda püsima. Kas tõesti terve maailm ja jumal taevas kõike seda lubab? Kõik lootsid, et see on halb unenägu. Senikaua, kui Eesti veel ametlikult polnud N. Liidu koosseisu arvatud ja meie rahvuslipud tohtisid punakangastega koos lehvida, loodeti ikka veel rahvuslikule iseseisvusele, olgugi et sotsialistliku elustiiliga.
Kui juunis esmakordselt punavägi Tallinna tänavaile valgus ja ma oma silmaga nägin, milline armetu inimmass see kõik oli, kes ennast vabaduse kaitsjateks tituleerisid, siis tulid mulle pisarad silma.
Lõikasin vanadest ajalehtedest välja president Pätsu ja kindral Laidoneri pildid ning kinnitasin nad nööpnõeltega oma voodi kohta seinale. Sellega tahtsin väljendada oma vastumeelsust toimuvale punasele tsirkusele, mis nii meie rahva kui ka kogu välismaailma lollitamiseks iga päev toimus. Õige pea hakkasid rahva seas levima kuuldused meie endiste riigijuhtide arreteerimisest. Oleks siis piirdutud ainult riigijuhtidega, aga kus sellega. Kurikuulsaks sai „Kawe kelder”, kus piinati ja tapeti inimesi, rääkimata Pagari tänavast või Patareist. Igast perekonnast või tutvusringist hakkas kaduma inimesi. Kuid kõik see oli alles verise punavalitsuse võimupäevade algus. Otseselt meie perekonda välk sisse ei löönud. Kõik tegelesid oma igapäevaste toimetustega nagu tavaliselt. Paps oli nüüd jälle bussijuht, sest „Hansa-Loyd” rekvireeriti riigile. Alul läks paps sõitma Linnavalitsuse sinisele bussile. Linnavalitsus oli O/Ü Mootorilt üle võtnud pea kõik linnaliinid ja osaliselt ka linnaliinidel sõitnud busse. Põhiliselt olid need 5-silindrilised „Saurused”. Kuid ei läinud palju aega, kui kõik Tallinna bussid ühendati üheks transpordiettevõtteks, mille nimeks jäi „Mootor”. Nii, et papsil oli ring täis. Siis tulid lisaks veel väiksemate eraliinipidajate bussid. Isegi papsi kunagise peremehe laadasõitude päevilt, hr Uibole kuulunud „Scania-Vabis”, võeti „Mootori” koosseisu.
Ajaleht Uus-Eesti, mis oli Vabariigi ajal muutunud valitsuse häälekandjaks kadus nagu teisedki lehed ja mamma Jõelaid lõpetas oma ameti lehekandjana.
Bärni onu Kastro Volli, nagu teda meie kodus kutsuti, jäi kadunuks peale kodust ära viimist igaveseks ja keegi ei saanud tema saatusest mingit teadet. Nii tasus üks salakaebaja, kes pidi Valfried Kastrole ja tema karjäärile küllaldaselt kade olema. Bärni onu algas tavalise autojuhina Kohila paberivabrikus. Siis juba sama vabriku direktori autojuhina. Edasi vabriku esindajana Tallinnas Viru tänaval. Endale jõudis ta soetada väikese DKW auto, millega mindki korra sõidutas. Lõpuks ehitas koguni endale Kivimäe kanti väikese kivist elumaja. Kellegi silmis pidi selline hiilgav tõus olema võimalik ainult vaese töörahva sihipärase kurnamise tulemusena. Nüüd lõpuks avanesid ka Bärni silmad.

Ei leidunud mehiseid mehi!

Oli juuni 1941. Punased hirmuvalitsejad Moskvast ja nende käsilased ja püüdlikud sabarakud, kes enamuses siiski jeestlased Petseri, Peipsi ümbruse ja Narva tagustelt aladelt olid, käisid veriseid jälgi jättes ringi. Sõpruse ja vendluse maskid olid langenud. Maad võttis avalik terror. Keegi ei olnud selle eest kaitstud, Vähe sellest, et eesti rahva poliitilised, sõjalised ja ka majanduse ja kultuurialasel juhtpositsioonil olnud inimesed juba trellide taga vaevlesid või koguni hukatud olid. Nüüd oli järg tavainimeste kätte jõudnud. Ei olnud keegi omas kodus enne uinumist kindel, et see öö teda veel säästab. Reeglina viidi ära öösiti. Pimeduse varjus. Nii nagu kohane räpase töö tegijatele.
Ometi levisid inimeste seas kuuldused suust suhu, kõrvast kõrva. Täna öösi tulevad! Tulevad jälle!
Ka mina olen omas kodus selliseid öid üle elanud. Kui vaikuses oli kuulda öiselt tänavalt automürinat, siis vakatasime. Kas jääb peatuma meie väravasse ja kui jääb, siis kelle ukse taha tullakse kolistama.
Kuigi minu vanemad olid lihtinimesed, võis mõni liiga vabalt avaldatud arvamus kehtiva režiimi kohta või lihtsalt normi täiteks mõnda nimekirja sattuda. Kuigi üks veoauto ka Pärnu maanteel meie kuuldekauguses peatus, läks meie kodust seekord kõik mööda. Inimesed, kes oma kodust välja kisti, veeti trellitatud loomavagunitesse, mis juba Kopli haruraudteel ootasid. Ilmselt raudteelaste kaudu oli info küüditatute rongi väljasõidu ajast linnarahval teada. Muidugi ka suund. Ikka Narva poole ja sealt juba edasi läbi ääretu Venemaa steppide Siberi poole. Nii täitus ka raudteeäärne läbi linna inimestega, kes olid tulnud pisarad silmis ja käed jõuetult rusikas, et saata teele omi õnnetuid rahvuskaaslasi. Mina ootasin Pärnu mnt ülesõidu kohal koos teistega. Tuligi see inimestest täies lastis looma- või kaubavagunite rida. Ainult veidi hiljem rahvale teadaolevast ajast. Minu meelest oli see ennelõunane aeg selges päevavalguses. Kõik, kes vähegi seal vagunite sees olid suutnud väikeste trellitatud akendeni jõuda, saatsid veel viimaseid ahastavaid pilke oma kodulinnale. Nende näod olid raudtee äärde kogunenud inimestele nähtavad, kas või osaliseltki. Kuidas, või kui palju vagunitesse inimesi topitud oli, seda muidugi keegi näha ei saanud. Mõni käsi püüdis läbi trellide teha viimase hüvastijätu viipe. Kostsid ka mõned julgustavad hõiked minejatele tänavalt: „Ärge andke alla! Ootame Teid koju!”
Juba siis kõlasid mõtted rahva hulgas, et peaks ju ometi olema Eestimaal veel vapraid mehi, kes kuskil metsade vahel langetavad puud selle küüdirongi ette ja relvade jõul vabastavad oma rahvuskaaslased enne Venemaa piiri.
Aga ei leidunud mehiseid mehi!

Gordy klassiõe Ingega (Ingrid-Herta Klumberg-Kolmpere), kümnevõistluse esimese maailmameistri ja 1924. aasta Antverpeni olümpiavõistluste pronksmedalimehe tütar.

Taas tärkas lootus vabadusele

Juunis 1941 toimus peale pikemat vaheaega võidusõit hipodroomil. Nüüd oli parim Erich Tomson. Punase hipodroomiraami vahele pandud Veldemannile truu olnud NSU mootor viis Erka võidule. Ka vend Juku oli parim omas klassis. Meenekildu sellest sõidust mul silmade ette praegu võluda küll ei ole. Miks ma sellest siis kirjutan? Aga sellepärast, et ootasin põnevusega esmaspäeva hommikust ajalehte, et uurida trükisõnas võistluste kirjeldust ja tehnilisi tagajärgi. Peale kauba õrnas lootuses ka mõnele pildile.
Aga mida siis Rahva Hääl oma esiküljel rasvase pealkirja all kirjutas?
Reeturlikult ja sõnamurdlikult oli Saksamaa paisanud oma seni võitmatud soomusväed üle piiri N. Liidu vastu. Oli alanud ettekuulutamata sõda kahe kange vahel. Sellest hetkest alates oli Hitler, närune fašistlik madu, meie suurim vaenlane.
Aga eesti rahval langes nagu suur kivi südamelt. Sellest hetkest alates oli kõigil lootussära silmades. See punane põrgu ei tohtinud hävitada meie väikest rahvast. Mingi lootus kuskil südamesopis oli meil kõigil, nüüd paistis ta välja nägudest. Ei oleks keegi seda sakslast tahtnud ega oodanud, aga see aasta nõukogude võimu, seda põrgut paradiisi nime varjus, see pööras kõik kaardid segamini. Tulgu või Hitleri vägi, oli ka minu soov. Kuigi olin tädi Metale nii kindlalt vastu vaielnud. Oma salamas uskusin, et kui sakslane ja venelane on üksteist pehmeks materdanud, võidab lõpuks Inglismaa oma liitlastega. Sellest hetkest alates uskusin kindlalt, et saame tagasi oma vabaduse.
Lisan nüüd veel juurde, et hipodroomisõidust koos pildiga väike kirjeldus viimasel leheküljel siiski oli. Mõttes oma viimasele kooliaastale tagasi minnes tuleb mul meelde üks väike jutuajamine oma klassivennast komnoore juudipoiss Firgiga. Küsisin talt ükskord, et nii Venemaa kui Saksamaa on mõlemad sotsialistlikud riigid. Miks nad ei võiks ühineda kapitalistlike lääneriikide vastu. Marius raputas ägedalt pead „See on võimatu, sest Saksamaa ja Venemaa on nagu tuli ja vesi! Nemad ei lepi kunagi kokku.” Järgmistel päevadel kiilus Saksa Wehr­macht ennast juba edukalt sügavale N. Liidu territooriumile.

Paps ei anna alla

Nüüd siis papsil ikkagi minek. Aga paps ei läinud. Ei läinud nüüd ka. Kuskile ei läinud. Ei tööle ega mopipunkti. Magas kodus. Ja siis ühel ööl kolistati meie ukse taga! Paps hüppas aluspesu väel aknast välja. Meie elasime teisel korrusel. Akende all oli esimese korruse katus. Siin all oli esik ja sissekäik Benjamini palvemajja. Ema sulges akna ja läks ust avama. Sisse tulid kolm meest. Kaks sõdurit püssidega. Kolmas pidi olema eestlane, sest jutt käis emaga eesti keeles. Nõuti käskivalt, kus varjab ennast Evald Peetri poeg Jõelaid? Kus ta on? Ema ütles, et tema teada läks tema mees mopipunkti juba mõni päev tagasi. Kodus teda ei ole. Mina magasin sama akna all, kust paps välja ronis. Muidugi ma ei maganud, kui venelased toas olid, olin vaid voodis pikali. Mind valgustati taskulambiga näkku, kuid jäeti rahule. Ilmselt veel päris mehe plaani välja ei annud. Ei saa öelda, et kodu oleks põhjalikult läbi otsitud ja segamini aetud, aga kõik toad käidi läbi küll. Kedagi leidmata mindi minema. Siis ronis paps jälle katuse nurgast tuppa tagasi. Tema õnneks ei olnud jäetud õuele eraldi valvet sõdurite poolt, sest suveöö ei olnudki nii kottpime ja valges aluspesus inimene katusel hästi nähtav. Ometi läks ka seekord papsil kõik õnnelikult. Aga järgmisel päeval oli paps kadunud. Oma uue varjupaiga leidis paps üksiku naisterahva ühetoalises korteris Kompassi tänaval. Papsi heal sõbral Lepa Heinzul oli peale vanema venna Alberti veel ka õde Regina. Viimane oli üksik inimene. Rahva seas kutsuti selliseid naisi, kes õigel ajal polnud mehele saanud, vanatüdrukuteks. Regina oli heasüdamlik inimene, kes tervet meie peret hästi tundis ja nõustus papsi enda juures varjama. Tema juurde poleks osanud ka ükski pahavaim kadunud Evald Peetri poega otsima minna. Paari päeva pärast tuli Regina meile ütlema, et senini on kõik korras. Ühe asjaga on aga raskusi. Nimelt on paps kõva suitsumees ja ilma kuidagi toime ei tule, aga iga kord kui suitsu ette paneb, kukub köhima. Läbi õhukeste vaheseinte on see aga naabritele hästi kuulda ja võib tähelepanu äratada, et kes seal üksiku naisterahva juures nii tihti ja mehe moodi köhib. Nüüd ei saanud aga enam midagi muuta. Pidi suutma ennast sakslaste tulekuni varjata. Kõikide märkide järele võis see olla nüüd juba päevade, võib-olla nädala küsimus. Aga sellise ootamise juures tundub päev olevat oi kui pikk. Kõrvalpõikena olgu öeldud, et onu Harald vedurijuhina mopi alla ei kuulunud.

Tallinn on vaba!

Kuigi ajalehtedes ilmuvad sõjakad juhtkirjad ja artiklid pidid veenma inimesi, et olgugi neetud hitlerlastel praegu edu tänu sõnamurdlikult alustatud välksõjale, on võit meie ja lasevad nad varsti ka Eestist jalga. Meie kangelaslik Punaarmee, Balti mere madrused ja hävituspataljon ei anna iialgi meie kaunist Tallinna sakslaste kätte.
Tegelik olukord näitas aga vastupidist. Lahingumürinat oli juba kuulda linna lähistel. Öö otsustas majarahvas veeta varjendis. Selleks oli võlvitud laega paekivist kelder, mis tegelikult maa peal asetses ja oli ühtlasi selle majaosa aluseks, mille peal Hasselblatid olid elanud. Seda kivikeldrit kasutati puukuurina. Ka meie korteri puukuur kuulus sinna. Nüüd sõjaolukorras olid vaheseinad lõhutud, nii et meie kuuri uks jäi tagavaraväljapääsuks. Ei mäleta enam, kes majarahvast sel ööl varjendisse kobisid, aga enamus oli seal koos küll. Mina emaga muidugi ka. Terve öö oli tänavalt kuulda tankiroomikute kolinat, inimeste hõikeid ja autode jorinat. Hommikul oli aga äkitselt muutunud kõik vaikseks. Kolisime oma võlvi alt välja valguse kätte. Kedagi polnud näha ja midagi polnud kuulda. Venelased olid kadunud! Tasapisi hakkas ühest ja teisest hoovist inimesi tänavale ilmuma. Nende uudishimulike hulgas olin ka mina. Otsustasin minna üksinda linnapeale maad kuulama. Siin-seal liikus juba inimesi. Peamiselt meessoost. Aga venelased olid koos oma sitahaisuga kadunud. Tõnismäel oli mehi kobaras koos. Seal jagas üks Eesti sõjaväevormis mees püsse välja. Kes soovis see sai. Saaja tõmbas aga küüru selga ja kadus kuskile. Mingi valge side nendel püssimeestel siiski ümber varruka oli seotud. Mõnel lihtsalt marlist. Mina püssi saama ei läinud. Tundusin endale veel pisut liiga noorena, olgugi et koolis riigikaitse tunnis oli leitnant Veski meile vene vintovka materjalosad selgeks teinud ja õpetanud püssi palges ja vastu õlga hoidmist ka. Aga pauku polnud ma veel elus teinud. Vähemalt sõjapüssist mitte. Toompealt kostus koguni laskmist. Mingisugused punased tegelased, kes ei olnud jõudnud jalga lasta avaldasid veel vastupanu. Aga see paugutamine oli hõre ja varsti lakkas hoopis. Rahvast oli tänavale juba õige paksult kogunenud. Kõik olid õnnelike ja naerul nägudega. Ometi tuli lõpp sel pimeduse aastal. Olin jõudnud Toompea jalamile Paldiski maantee otsa. Pika Hermanni tornis lehvis meie sini-must-valge lipp! Rahvas ootas sakslasi – vabastajaid. Räägiti, et üks väeosa tuleb Tallinna Paldiski poolt sisse. Kõnniteed olid juba ootavaid inimesi täis. Nüüd juba naised ja mehed segamini. Siis kõlas kahin läbi ootajate. Tulevad! Tuli hall külgkorviga mootorratas. Kaks sakslast peal. Hallid teraskiivrid ja rohekashallid nahkmantlid seljas. Korvimehel oli mingi relv peos ka. Inimesed viipasid ja hõikasid tee ääres tervitusi nagu vanasti võitjatele Pirita ringrajal. Kanged mehed olid. Sõitsid sisse võõrasse linna, kust võis igast aknast tulla surmav kuul. Kaarli kiriku juurest pöörasid tuldud tee tagasi. Rohkemat polnud midagi näha. Need olid luureks ettesaadetud mehed. Varsti kuuldusid uued hõiked. Nüüd tuleb jalavägi. Ja tuligi kenasti rivis, näod nalja täis ja rinnad lilleehtes. Rahvas tervitas neid rõõmsate hõigetega. Jagati lilli. Nad olid vabastajad ja võitjad. Üks saksa ohvitser hõikas midagi eesti keeles vastu. Inimesed olid vaimustuses, Eestlane! eestlane! Ta sai ühelt naiselt musi, kallistused ja lilled. Eks ta tegelikult baltisakslane oli. Nii ruttu eestlastele veel saksa ohvitseri mundrit selga ei antud. Nüüd läksin ka mina rahuliku südamega koju tagasi. Muljed olid head. Saksa sõdur oli meile vastuvõetavam kui kirsasäärikus venelane. Aga kuskil kaugel Venemaal tatsub kurvalt ringi üks väga sõbralik kuju. Võib-olla on kirsasaabas juba temagi jalavarjuks. Mõttes on ta aga kindlasti siin oma lapsepõlve radadel. Kindlasti pole Bärnil veel aimugi sellest, mida minu silmad täna näevad. Nii negatiivsed rindeteated levivad Venemaal õige aeglaselt.

Väljavõte päevikust. Gordy oli ka andekas joonistaja

Paps õnnelikult kodus

Kui juba kodus hoovil olin, tuli üks väga tuttav kuju väravast sisse. Soni peas ja habemesse kasvanud nägu nalja täis. Silmad rõõmust säramas. Paps! Paps oli kodus! Nüüd oli kõik jälle hästi. Varsti oli ka meie eeshoov saksa sõdureid täis. Üks hobuvoor jäi siia peatuma. Kõik olid väga viisakad. Palusid vett. Pesid end tolmust. Jõid ise ja jootsid hobuseid. Sõid ja suitsetasid. Kauaks nad peatuma ei jäänud. Sõit läks edasi.
Rahvast oli linnas. Kõik olid nagu suure murekoorma alt pääsenud. Ega minagi kodus püsinud. Olin parajasti Estonia puiesteel, kui Vabaduse väljaku poolt tuli Reaalkooli poole tavaline hobuveovanker. Sellel vankril seisid püsti paar-kolm meest, üks nendest Kaitseliidu vormis. See mees hoidis käes ka sini-must-valget lippu. Nende vahel vankril aga põlvitas reaalkooli poiste kuju. Vabadussõja mälestusmärk. See oli tallinlaste vabaduse sümbol. Rahvas juubeldas. Kuju oli sadamast leitud ja nüüd sõidutati see tagasi omale aukohale koolimaja ette. Mul oli selline üllas tunne, et kananahk tuli ihule ja silmad läksid märjaks. Marmoralust enam ei olnud ja kuju jäi põlvitama paljale maale, aga õige ruttu täitus kõik lilledega. Käisin ära ka Raekoja platsil. Seal loeti juba värsket „Päevalehte”. Kahjuks jäi see esimene ka viimaseks. Ei meeldinud uuele võimule.
Ega papski kodus püsinud. Läks oma tööotsa vaatama. Nüüd oli ta kohe „tehtud poiss” ja sai enda roolida ühe Mercedes-Benz bussi. Paps läks sellega kohe ametisse ja kui korralik sohver kunagi võttis kodunt kaasa ka oma tööriistakasti croom-vanadium võtmetega.
Varsti oli paps aga kodus tagasi ja hirmsat püha viha täis. Sakslased olid bussi kinni pidanud. Käskinud tal pukist maha ronida ja võtsid Mercedese endale. Papsi juttu, et andku siis vähemalt tema isiklikud mutrivõtmedki kastiga tagasi, pole kuulda võetud. Mis masina peal, see masina oma. Jäigi paps oma kallitest croom-vanadiumitest ilma. Ei jõudnud paps neid sakslasi ära vanduda.

Saksaaegseid mälupilte

Kuidas siis kulges igapäevane Tallinna elu sõjaolukorras ja Saksa okupatsiooni tingimustes? Peale seda üht punast kannatuste aastat olid nüüd sakslased meie silmis muutunud peaaegu et sõpradeks. Tegemist oli muidugi ainult sõjaväelastega. Erariides sakslastega kokkupuudet ei olnud. Sõdurid käitusid viisakalt, kandsid korralikku vormiriietust. Olid puhtad ja distsiplineeritud. Rivilaulud olid hoogsad. Taktsamm kõlas raudnaelte tõttu saapataldades kaugele. Liiga palju eesti naisi leidsid endile sakslaste hulgast armukesi. Kes ohvitseri, kes leppis sõduriga. Sakslased ei läinud naistele rinnaga peale, vaid oskasid neid meelitada oma oleku ja väikeste kingitustega. Ka ilusad sõnad kuulusid asja juurde. Hinnas olid siidsukad. Neid polnud äridest saada. Venemaale mobiliseeritud meeste naised olid seatud raske katsumuse ette. Kas jääda truuks ootajaks või langeda sakslase kaissu. Viimaseid ei olnud vähe. Ka verinoored kooliplikad jooksid sakslastele järele. Ega meie klassistki sellised tüdrukud puudunud. Nagu Bibi ja Engu ja neid võis teisigi olla. Käisime poistega ükskord Oru kohvikus passimas. Pidid sakslastega seal istumas käima. Poisid praalisid omavahel, et lõikame neil juuksed maha, keda sakslastega koos näeme. See jäi siiski vaid jutuks. Niipalju kuraasi meil ei olnud. Polnud julgust ka sõduritega otse kaklema minna. Olime kõik alles verinoored, aga paksu viha tegi küll. Ikkagi omad klassiõed teevad häbi!
Pika Hermanni tornis tohtis siiski sini-must-valge koos haakristilipuga lehvida. Aga mingist Eesti riigist sakslased kuulda ei tahtnud. Ometi olid ja jäid eestlased oma iseseisvusmõttele truuks. Ühel päeval oli äkki meil külas härra Sankmann ja koguni autoga. Ta oli nüüd Jõhvis mingisugune julgeolekupolitsei tegelane ja tema kasutada oli ahvikastiga Chevrolet 1929.–1930. aasta spordimudel. Lahtine ja traatkodaratega. Ta oli sõitnud selleks Tallinna, et Tõnismäel Kaarli kiriku kõrval paiknevas Saksa julgeolekuteenistuses oma tegevusest aru anda. Mind võeti väikesele autosõidule Tõnismäele kaasa. Ootasin autos kuni vana hea Sankmanni Karlutt omad asjad seal suures hallis majas klaaris. See ei võtnudki tal palju aega. Ilmselt tõi ta siia mingid toimikud. Tal oli olnud halvatus, mille tagajärjel üks jalg oli kange. Aga autot ta siiski juhtida suutis. See oli viimane kord temaga kohtuda.
Põhiliseks mureks oli toiduainete nappus, riided ja jalanõud. Sakslaste põhiloosung oli, et kõik võidu heaks ja rindevajadused olid esmased. Tagalas tuli piskuga läbi ajada. Kuna venelased olid jõudnud ühe aastaga ka meie kauplused tühjaks vedada, tööstuse segamini pöörata ja jõudumööda hävitada veel enne kiiret kadumist kõik, mis kätte juhtus, siis polnud mingi ime, et nüüd puudus käes oli. Olen juba maininud, et tänu papsile, kes meile õige tihti Loksa poolt toidupoolist koju tõi, elasime õige lahedalt ära. Kuid sellegi poolest mäletan päevi, kus sai emaga käidud linnalähedalt maalt kartuleid ja piima ostmas. Mäletan, kuidas ema kohe peale kartulite saamist ühest talust lähemas metsaservas lõkke tegi ja me mõlemad isuga tulesküpsetatud kartuleid sõime. Värske õhk ja jalgsirännak olid kõhud heledaks teinud.
Korra käisin klassivend Ado Kuljusega Kadaka külast piima toomas. Minu meelest oli Oss ka kambas, ja tema ema tutvuse tõttu tuli meile veel pärast auto vastu. Nii et jala läksime, aga autoga saime tagasi. Piimatalu oli aga Ado perele tuttav. Autoks oli päris uus tõld – vene Emka. Oli talveaeg. Ilus valge lumi maas ja päev oli päikeseline. Võis juba veebruarikuu olla. Igal juhul oli see esimene tali peale venelasi. Emka oli päris kena ruumikas auto. Tegin ennast kohe asjatundjaks ja uurisin juhi käest, kuidas ta masinat hindab ja palju see ka välja võtab. Teadsin ju ise, et seal neljane vana Fordi mootor sees tuksub. Juht oli autoga rahul ja rääkis kiiruseks 90 ümber. Noh, siis sama palju kui „meie” vana Studebaker. Ei noh, sõit oli vahva, eriti veel bensiinivaesel sõjaajal. Ei ole ju need igapäevasündmused nii kronoloogiliselt meeles. Ilmselt olid need toiduretked esimesel sügis-talvel peale sakslaste tulekut. Ega papa Jõelaid ennast Loksal ka ühe päevaga jõudnud sisse elada ja tutvusi soetada. Ka buss võis pikemat remonti vajada. Mäletan ka seda, kui mind hommikul vara, juba kella viie ajal Lemmi vorstitööstuse juurde vorstisabasse aeti. See oli kuskil Liivalaia ja Tatari nurgal. Vorsti sai lihatalongidega, aga ometi seda kõigile ei jätkunud. Oli sama põhimõte: kes ees, see mees. Sellepärast tuli vara platsis olla. Minule seekord jätkus. Mäletan, oli päris hea poolsuitsu vorst. Siis oli juba suvi 1942. Aga võid oli suvel palju. Seda jätkus kõigile. Anti koguni leivatalongidega lisaks. Emal oli kodus suur savikauss võid täis, millel soolvesi peal.

Sai ära proovitud ka tuletõrje amet, Gordy rivis paremal, 1943

Ametis tuletõrjes

Oma lühikese tuletõrjuja ameti jooksul ma päris tulekustutamiseni ei jõudnudki. Juhtus kord küll nii, et vabriku vastas Pärnu maanteel süttis üks puumaja põlema. Need poisid, kes sel päeval valves olid, said oma tuleristsed seal kätte. Minust kui vabapäevamehest läks see karikas mööda. Nüüd meenutades seda konksredeli trenni seal Raua tänava pritsimaja tornis, siis oli alul veidi kõhe tunne küll torni välisküljel maa ja taeva vahel rippida. Kas ikka on konks õieti järgmise akna aknalaua ääre taga kinni. Oli ju redeli konks silmist kadunud, kui ma ta järgmise akna avasse sisse lükkasin. Tuli enne ronimise algust endale sisendada, et konksu ehitus on veatu ja seega ronimine ohutu. Muidugi ei tohi ise kobakäpp olla. järgneb

Järgmises osas: mobliseerimine Saksa sõjaväkke. Väljaõppel Heidelaagris. Tagasitulek Eestisse.

loe edasi...