Kultuur ja Elu 2/2016

Kultuur ja Elu 1/2016

Gordy Jõelaid
Mälestused aastatest 1943–1944
„Poisid, ma arvan, tuleb minna. Teist teed ei ole”

fotod: gordy päevikust

Gordy, 1943

Toome järjejutuna lugejateni Gordy Jõelaidi (1925–2007) värvikad mälestused oma perekonnast ja ajaloo- sündmustest läbi mitme aastakümne. Ligi 800 lehekülge mälestusi on käsitsi kirjutatud viide kaustikusse aastatel 1996–2001. Algusosa saab lugeda KE 1-2016.

Nii see 1943. aasta sügis jälle kätte jõudis. Sõjaõnn oli sakslastele juba selja pööranud. Ääretu Venemaa oli nagu soomülgas, mis endasse imes kõik inimesed ja tehnika. Ei õnnestunud purustada Punaarmeed. Seda massi oli liiga palju ja Uuralite tagustest vabrikutest paisati Hitleri armeele iga päev vastu uusi tanke, kahureid ja lennukeid. Tohutu ja võib-olla koguni otsustav osa selles oli ka Ameerika abil, nii tehniliselt kui majanduslikult ja ka moraalselt. Vanasõna ütleb, et suur tükk ajab suu lõhki ja Hitleri välksõjaplaanid olid ka lõhki läinud. Kuigi kinodes näidati ringvaatefilmides võitmatut läänevalli ja sakslaste võidujanulisi lahinguid idarindel, oli sõja saatus juba otsustatud. Loodeti ikka lääne­riikide sekkumist ja abi meie iseseisvuse taastamisel.
Septembris tegid koolid oma uksed järjekordselt valla, kuid oma üheteistkümnendat klassi alustasime kuidagi eriliselt. Meie kooli nimeks ei olnud enam 9. gümnaasium ja reaalkooli uksed jäid meile suletuks. Meil ei olnud enam õiget koolimaja. Kooli nimetuseks või numbriks pidi nüüdsest olema 5. gümnaasium. Meie kool sai endale ruumid ühte puumajja päris Liivalaia tänava poolses otsas, kus tegutses Veerenni tänava algkool. Meile jäi jällegi õhtupoolne vahetus. Nii et koolitee oli mul nüüd üheteistkümnendas klassis veelgi lühem kui kunagi esimeses klassis, kui elasin Raua tänaval. Kuidagi ei osanud alul oma minekuaega õigesti arvestada ja kippusin vägisi hilinema, sest nüüd startisin kodust viis minutit enne tundide algust. Kauaks seda koolilähedust aga polnud. Ei mäleta, kas käisime ka pisut aega Kevade tänava koolimajas. See koolitee küll enam ei meenu, aga minu viimased koolipäevad lõppesid Hariduse tänaval ja see lõpp tuli õige järsku. Olgugi, et kooliaasta alles algas.
Õige, aga Hitleri armee hakkas verest tühjaks jooksma ja oli vaja värsket liha täienduseks. Nüüd kõlbas selleks ka juba mittesakslane. Eestis kuulutati välja 1925. aastakäigu mobilisatsioon. Ei päästnud sellest ka koolipoisi staatus.
Meie Aviga olime omast klassist minejad. Käis selline jutt sinna juurde, et kui sõda lõpeb, võidukalt muidugi, siis saame automaatselt kätte ka lõputunnistused. Kui hinged sisse jäävad. Ma ei ütleks, et püksid oleksid kohe hakanud püüli jooksma. Vastupidi. Enda mehelikkus nagu tõusis mõne kraadi võrra. Mäletan, et toimus veel mingi koosviibimine klassi­kaaslastega. Meie kunagine hirm, Roald Ossi ristiisa Anton Kasemets, oli ka kutsutud. Nüüd oli meie vana inspektori silmad tugevate prilliklaaside tagant meile sõbralikult vaatamas. Mäletan, et käisime ka Aviga mõlemad temalt arvamust küsimas, kas minna Saksamaa eest sõdima või mitte. Mida ta saigi meile vastuseks öelda muud kui: „Poisid, ma arvan, tuleb minna. Teist teed ei ole.”
Meie Aviga proovisime aga ühe nõksu veel, et vähemalt esialgu Eestimaale jääda. Tallinnas oli organiseeritud eestlastest vabatahtlikest lennuväe üksus, mida kutsuti rahvakeeles Buschmanni salgaks. Me põrutasime Aviga Lasnamäele. Kirjutasime avaldused ja olimegi „lendurid” valmis.
Saime ka lennuväe sinakashallid vormid selga ja esialgu võisime veel kodus magada. Käisime nüüd Aviga Lutheri vabrikus jumalaga jätmas ja lõpparvet välja võtmas. Mingi side selle pritsimeheametiga oli meil kooli alguseks siiski alles jäänud. Muidugi olime nüüd „Fliegeri” mundris ja klõpsutasime omi rautatud saapaid kontori kivitrepist üles ja alla.
Meie lendurikarjäär oli üürike. Kui nädal vaid, aga rohkem mitte. Buschmanni salka saabus paber kõrgemalt komandolt, et kõik vabatahtlikud lennuväelased, kes on 1925. aastal sündinud ja avaldused sisse viinud peale ametlikku kutsealuste mobilisatsiooni väljakuulutamist, peavad oma varustuse tagasi andma ja kogunema Toompeale sõjakomissariaati selleks päevaks ja selleks kellaajaks. Nendest saavad SS-sõdurid ja õppelaager toimub Poolas. Mina viisin oma univormi küll tagasi ja panin oma tsivilisti vatid jälle selga.

Minu suur reis algab

Kuigi novembrikuu pime sügisõhtu ei meelitanud tänavale eriti kedagi, oli ometi nägijaid ja ahhetajaid, kui üsna parajalt pikk rivi poisiohtu noormehi läbi linna astus. Neid eskorteerisid külgedel parajate vahedega karabiinidega relvastatud SS-sõdurid. Rivis oli nii erariides kui ka Saksa lennuväemundrites noorukeid, mõnel suurem, mõnel väiksem komps või kohver tassida. Oli 8. november 1943. aastal ja 1925. aastakäik oli minekul.
Avi ja mina kuulusime muidugi asja juurde. Avit oleks päästnud neli ja mind üheksateist päeva. Kui oleksime need päevad hiljem sündinud, siis poleks me kutsealustena mopi alla kuulunud. See on oleks. Oleks on hea sõna. Polnud nendelgi 1926. aasta poistel enam palju aega antud lillepidu pidada. Konvoi oli juba Poolast meile vastu saadetud, et värsked nekrutid teel sääred ei teeks. See arv hingesid, mis Toompeal kirja pandi, pidi õppelaagri väravas jälle kenasti rivis olema. Selle eest pididki konvoimehed, kes muide samuti eesti poisid olid, oma naha ja karvadega vastutama. Kopli jaamas ühel haruteel oli ešelon kaubavaguneid meid ootamas. Kui mälu ei peta, siis oli igasse vagunisse, kus põrandal õled kenasti väsinud reisimehi ootasid, õige kähku 36 meest pakitud. Me Aviga saime koha uksest eemal, rohkem vaguni pimedamas osas. Hoidsime ka siin kõrvuti ja kokku. Ega enam pikka pidu ei peetud.
Tossutoru oli ees ja sõit läks vastu ööd lahti. Vastu tundmatule tulevikule. Inimene harjub kõigega ja kui väsimus võidab, jääb ka magama. Las kolisevad vagunirattad igal roopajätkul. Las vilistab raudne ruun. Kui väsib üks külg vastu põrandat, siis keerad teise ja kui keerab üks, siis keeravad teised koos temaga. Olime küllaltki tihedalt ritta laotud, kuid siiski mitte nii nagu silgud karbis. Vagun oli paras soe. Ukse juures võib muidugi jahedam olla. Nagu teada avaneb kaubavagun kahele poole. Varsti on meestest õhk paks. Lendavad ka hallid kullid ringi. Esimene öö saab sõiduga mööda. Paljukest seda Eestimaad siis on, aga ega me kiirrongis ka istunud. Andis sõita ja andis ka seista. Teinekord kuskile kõrvalteele juhituna tundide viisi. Aga Lätimaale jõudsime välja küll. Riia linnast oskasime jälle nii kenasti pimedas läbi sõita, et ei näinud sellest mitte mõhkugi.

1943, Pärnu mnt poisid – värsked kutsealused.

Reis jätkub

Meie vagunis oli üks mustapäine ja väikeste vuntsidega noorhärra lennuväelase mundris. Täis energiat ja tegevuslusti. Ta pisut pruntis suu kippus õige tihti naerukil olema. Perkonnanimeks oli tal Anter ja ametilt pidi elektrik olema. Seda ta meile õige varsti ka tõestas. Ühel õhtul oli meil vagunid elekter sees! Anter oli ühe seisaku ajal meie rongi kõrval seisvalt sõjaväe ešeloni vagunilt, kus autod transpordiks peal olid, ühelt veoautolt aku ja mõned elektripirnid peotäie juhtmetega ära nokitsenud. Ilmselt kandis ta mõnda vajalikku tööriista suveniirina alati taskus.
Kui olime jälle tüki teed maha sõitnud, käis vagunist vagunisse sõnum, et hakkame jõudma Dünaburgi linna. Siit edasi lääne poole ilma täisaunas käimata ükski idast tulija ei pääsenud. Ostlandi täid ei sobinud Euroopa raamidesse. Vähemalt 1943. aasta sügisel veel mitte. Nii, et kui lõpuks Dünaburgi, nüüd Daugavpilsi linna jõudsime, kamandati kõik rivisse ja täisauna poole teele marss-marss. Kui mälu ei peta, siis aeti karvad ihu küljest maha, aga juuksed jäeti alles. Peatäi tekkis murest, aga ihutäi mustusest Riided aeti kõik kuumast ahjust läbi. Ise pesime endid nagu saunas ikka kombeks on. Kui kõik said valmis, anti riided kätte ja padavai jälle vagunitesse tagasi.
Kas oli see Leedumaal, või koguni Poolas. Ühel seisaku ajal kombineeridid poisid puskarit ja vagunis läks pidu lahti. Ma jäin kõvasti jokki. Kuigi mul samagonni pruukimisest mõningased kogemused olid olemas. Nimelt papa Jõelaid seda Loksa poolt pidevalt koju tassis, küll solgemat, küll puhtamat. Kange kraam oli see igal juhul. Selle kõrval oli riigiviin, mida Eestis „Mäe pisarateks” kutsuti ja mille kanguseks sõjaolukorra tõttu kõigest 32 kraadi pidi olema, isegi minusuguse algaja degusteerija arvamisel lahja lake oli. Nüüd jäin siis purju ja kerisin oma kohale põhku magama. Pikali olles hakkas aga süda iiveldama ja tee mis tahad okse tuleb peale. On häda küll ikka selle asjaga. Ukse juurde üle magajate ronida ja veel pimedas oli isegi kaine peaga tükk tegemist. Võiks ju nüüd öelda, et Anter pani ju elektri sisse. Ei – magamise aeg oli ikka vagun pime. Ega akut tohtinud asjatult kulutada. Kui siis järgmisel hommikul valgeks läks ja ma silmaluugid lahti sain, oli esimene mulje õige masendav. Minu näo juures õlgedel vedeles minu tubli suusamüts põhjaga allapoole nagu kauss ja see kauss oli konservi täis. Täpselt sedasama konservi, mida eelmisel õhtul sai puskari kõrvale söödud. Lõppude lõpuks olin antud olukorras toiminud ainuõigelt. Kui ma oleksin öösi pimedas oma oksehädaga ukseni jõudnud ja seal öökima hakanud, oli tõenäosus õige suur, et oleksin sealt võinud täie sõidu pealt koos oma purjus peakesega välja lennata ja vaevalt siis keegi neid ridu praegu siia paberile paneks. Teine väga õige tegu oli ohverdada oma müts ja jätta ase puhtaks.

Heidelaagris

Igal asjal on algus ja ots. Nii ka minu elus senini pikemal reisil. Kümme ööd ja kümme päeva olime logistanud loomavagunis mööda raudseid roopaid. Kui meid maha laaditi ühes väikeses raudteejaamas, mis kandis Kochanovka nime, näitas kalender novembrikuu 18-ndat päeva. Aastal 1943. Meid käsutati rivisse ja algas ­jalamatk meie uude kodusse – SS-Truppen Ausbildung und Übungsplatz „Heidelager”.
Eriti pikk see jalamatk ei olnud. Võiks praegu öelda, et 5–7 km. Ühel teekäänakul enne laagrit seisis väike majake ja kohe levis suust suhu sõnum, et see pidavat lõbumaja olema. Seal võtab kundesid vastu juuditüdruk Saara. Eks need teadjad olid muidugi meie saatjad konvoimehed. Nüüd, kus me kodudest kaugel Poolamaal olime, polnud enam kartust, et mõni jalga laseb. Nii, et sammusime kõik kambas nagu eesti poisid kunagi. Nüüd olid nad meile ainult veel teejuhiks. Siis olimegi päral. Rida barakke, mida siin neljandaks ringiks kutsuti, ootas meid ees. Üks hoone oli äsja maha põlenud. Siin oli kino olnud. Kohe toimus ka majutamine. Meie Aviga saime saime ühte tuppa. See oli baraki koridori viimane ruum vasakut kätt. Ühes toas oli kahekordseid narisid kaheksa tükki. Niisiis 16 poissi ühte tuppa. Peale naride oli toas veel üks laud ja paar tooli selle ümber. Naride kõrval igale poisile veel väike pink ja kapi. Meie toa vastas oli baraki pesuruum ja WC. Kantselei ja ohvitseride ruum oli baraki teises otsas. Jagati välja kuivained. Igapäevane norm oli kild võid, leiba, pisike vorstitükk või muna. Lõunale tuli minna rivikorras köögibarakki. Toiduga kiita ei olnud. Kõht oleks rohkem tahtnud. Aga seda, et nälg vaevanud oleks ka öelda ei saanud. Kellel veel kodust „ahv” järel oli, näris seda normile lisaks.
Meelde on jäänud esimene rivilõuna sööklabarakis. Lauad olid juba ette kaetud. Kaussides Gemüse ja laua keskel eraldi kaussides mundris kartulid. Rivi sisenes söögiruumi ja jäi istepinkide taha seisma. Enne ei tohtinud istuda, kui selleks anti luba kõigile korraga. Nüüd kõik kolinal istuma ja ja käsipikalt kartuleid taldrikusse võtma. Kartulikauss juba tühi. Teadjamatel kartulid juba tasku varutud. Lirbi ainult Gemüset. Seda siiski jätkus, õnneks.

Gordy hobiks olid autod ja bussid, oma isa jälgedes saab ka temast bussijuht.

Mul veab kohe alguses

Nagu juba mainisin paigutati meid õppelaagri ühte sektorisse, mida neljandaks ringiks kutsuti. Kokku oli selliseid ringe neli. Meie lähemas naabruses oli Ring nr 3. Ka seal olid põhiliselt eestlased, kuid juba vanemad kalad. Ühel hommikul võeti meid rivisse baraki ette välja. Siis kästi astuda samm ette nendel, kes saksa keelt valdavad. Muidugi leidus neid, kes muu koolitarkuse kõrval ka seda keelt õppinud olid. Enamus siiski, valdavalt maapoisid jäid rivisse paigale. Ma pidasin end ka meie nüüdse riigikeele tundjaks ja astusin ette. Nüüd küsiti edasi, kes masinakirja oskab ja kes klaverit klimberdada oskavad. Valiti välja üks masinakirja tundja, mõned klaverimängijad ja mind ka. Poisid rivis hirnusid naerda, et klaverimängijaid vajatakse lihtsalt selle riistapuu vedamiseks ühest barakist teise. Ma mõtlen siin ohvitseride barakke.
Minu juurde tuli üks prillidega keskmist kasvu mees, kes rohkem kontoriametniku kui sõjamehe moodi välja nägi. Sain teada, et tema nimi on Nurk – sturmmann Nurk, ehk eesti keeles kapral. Varukale õmmeldud must hõbeäärega kolmnurk oli selle auastme tunnuseks. Ta oli relvalao vanem ja võttis sinna endale kaks abilist. Üks oli masinakirjatundja Malva nimeline poiss ja teiseks valis ta välja minu. Lihtsalt välise vaatluse ja mõne sõna vahetuse tulemusena.
Sellest hetkest alates olin vabastatud riviõppustest, mis tegelikult polnud veel õieti alanudki. Igal hommikul aga pidin olema kohal relvalaos, mis asetses kolmandas ringis. Minu otsene ülemus Sturmmann Nurk oli sõbralik mees. Ta võttis mind enda kaitse alla ja oli mulle õpetajaks ja suunajaks nagu vanem vend. Mul oli kõvasti vedanud, et olin talle rivis oma käitumise või olekuga positiivselt silma paistnud. Ma ei olnud ju ainuke saksa keele oskaja, kes ette astus. Õhtupooliku ja öö veetsin edasi oma toanaabrite keskel neljandas ringis. Riviõppus hakkas poistel peale. Kuna meile veel uusi mundreid polnud välja jagatud, siis käisid kõik nii kirjult ka rivis nagu meid Poolamaale toodi. Oli neid, kes kodust tulles kõige viletsamad ihukatted välja valinud ja eriti vanad jalanõud jalga toppinud arvestusega, et küll kroonu niikuinii kõik uued mundrid ja saapad annab. Tuli aga välja, et nii kähku millegipärast see asi ei toimunud. Varsti juba vedelesid sellised kujud barakis naridel, kel saabastel tald alt ära või kohe-kohe tulemas. Eks seal omaniku käsi ka mõningast rolli mängis. Viilijad olid kõik rohkem maapoisid.

Saame kamassid jalga

Õige kiirelt tehti viilimisele ots peale. Saime omad rohekad mundrid kätte ja kõik muu, mis sinna juurde kuulus. Ranitsa, kaks paari raudsete tallanaeltega saapaid, teraskiiver, gaasitorbik, katelok, kaks paari pesu jne. Vöörihma pandlale oli peale konksristi pressitud veel sõnad: Meine Ehre heisst Treue.
Mingit relva meile esialgu kätte ei antud. Olime Ausbilderite arvates selleks veel liiga rohelised. Vormipüksid olid Gebirgsjägeri omad. Topeltriidest tagumikuga ja sääred alt kitsa lõikega nagu suusapüksid. Koledad olid minu meelest aga saabaste peal kantavad kamassid, Kangesti tuletasid kinos nähtud jaapani sõdureid meelde. Ei enne ega pärast pole ma saksa sõdurivormi juures selliseid kamasse näinud. Aga meile neid välja jagati ja vorminõuete tõttu tuli neid ka kanda. Ometi sai sellest võimaluse korral kõrvale hiilitud ja lihtsalt villane sokk saapa peale keeratud nagu sel ajal suusatajatel moes oli.
Üheks komistuskiviks sai mulle käigu pealt tervitamine. Nagu teada toimus see SS-vägedes käe ettesirutamisega, mitte käe mütsi äärde tõstmisega nagu mind siiani oli koolitatud. Kui nüüd mulle vastu tuli mõni allohvitser või päris ohvitser, pidin mina kui tavaline grenader teda tervitama. Mina aga, nii kui käe ette torkasin, jäin ise käigu pealt plaksti seisma. Nii lollisti kukkus välja. Ei tea, miks ma seda tegin. Võttis pisut aega, kui sellest lollist veast üle sain.
Mõnikord õhtul sai kolmandas ringis kinos käidud. See oli ainukene vaheldus sõdurpoisi igapäevases elus. Nüüd veel üks tagasipõige minu laagripäevade algusesse. Mind määrati köögitoimkonda ja koos 4–5 mehelise salgaga tuli minna kartuleid koorima. Asi selles, et peale Gemüse, mis tavaline menüü oli, serveeriti mõnikord ka suppi. Sinna sisse koorega ehk mundris kartulid ilmselt ei sobinud.
Et mul siiani polnud toidutegemise muret olnud, oli nüüd minul see esimene kartulikoorimine elus. Kuidagi ma sellega siiski toime tulin. Õnneks tegeles igaüks nohinal oma noaga ja kui kiirelt või kuidas keegi kooris polnud oluline. Eks need koored mul paksud kindlasti tulid. Istusime kõik ümber veepaja ja loopisime kooritud ubinaid sinna sisse. Et me kõhukesed kunagi päris täis ei saanud, siis kippusid köögitoimkonda eriti maapoisid, kes tugevama toiduga olid siiani harjunud. Midagi siit kui just mitte kohe suhu, siis taskusse kindlasti pudenes. Minule jäi see küll esimeseks ja viimaseks korraks. Tänu Sturmmann Nurga õnnestunud valikule jäin ma sellest kardetud saksa rividrillist kõrvale. Ei ole ma elus ühtegi hinlegenid ega auf´i teinud. Käisime koos Malvaga vaikselt relvalaos tööl ja oma tuppa jõudsime alles õhtul.

Püstolite hankimise häbiväärne lugu

Seekord sõitsime härrade moodi kupeevagunites. Olime nüüd juba kõrgem rass – saksa sõdurid. Ranitsad ja kõik klibinad klobinad olid valmis, ainult relvi ei olnud ikka veel välja jagatud. Ometi läks natukese aja pärast paugutamiseks. Eks see oli Malva, kes poisikese moodi kohe oma püstolitega keksima hakkas, või oli neid koguni juba mõnele maha parseldanud. Oli juba pime öö kui sõitsime. Äkki tuleb Malva minu kupeesse ja ütleb, et võtku nüüd mina see Poola püstol endale ja andku oma Tšehhi püstol talle. Paugutamise pärast pidid korrapidajad otsima kestade järgi süüdlasi taga, kes rongis rahu rikuvad. Tšehhi püstolil olid lühemad padrunid, kuigi kaliiber oli sama, Ma loll andsingi oma ära ja sain nüüd pikema toruga uue „poolaka” asemele. Ilusam see küll oli, aga nüüd oleksin mina võinud paugutajana vahele jääda. See eelis mul oli, et Malva reisis esimestes vagunites ja seal ka paugutaja. Meie vagun oli parasjagu tagapool. Läks kõik hästi. Meie vagunisse keegi kontrollima ei tulnud.
Ärevus vaibus ja sõit läks omasoodu edasi. Õieti natukene Eestimaa poole tagasi. Rongis käis kõva jutt ringi, et poisid olid ausbilderi kotti ajanud ja rihmapannaldega ja kurat teab millega veel surnuks peksnud. Kunagi palju aastaid hiljem sain juhuslikult ühe minu aastakäigu poisiga kokku, kes teadis rääkida, et ausbilder oli siiski eluga pääsenud, aga üks silm oli välja löödud. Sel mehikesel läks oma võimuhulluse näitamine kalliks maksma. Nagu läbi udu mäletan seda nägu ka. Poisikese moodi oli.

Jalajälg Venemaalegi jäetud

Nüüd siis oleme Venemaal. Ega Läti piir kaugel ei ole. Staap oli väikeses Drissa linnakeses või alevis, aga väeosa asub 6–7 km eemal külas. Ma sain jälle uue ameti. Olen nüüd Melder ehk käskjalg. Käin staabi ja oma väeosa vahel kirjalikke käske või dokumente viimas. Staabis saan tuttavaks ühe grenaderiga nimega Vladimir Girss. Tema oli staabi dolmetscheriks ehk tõlgiks. Ta oli elava loomuga, käreda häälega, aga lõbusate silmadega huumorimeelega poiss. Ma pidasin teda esialgu endast vanemaks olijaks, sest Heidelaagris polnud ma teda kohanud. Hiljem tuli välja, et olime siiski ühe aastakäigu poisid. Tema oligi vahendajaks minu ja staabi ohvitseride vahel. Parem see. Polnud vajadust kogu aeg kandu klõpsutada ja kätt ette ajada.
Ei mäleta, et siingi eriti kõhuli mööda lund roomanud oleksin. Tänu muidugi sellele melderi ametile. Aga laskmas siiski tuli korra käia, Viidi kuskile metsa äärde ja anti karabiin kätte. Salvetäis padruneid ka. Märklauad olid metsa poole üles seatud. Öeldi, et kui pauk peaks mööda minema pole kahju midagi. Mets vene partisane täis. Sihtisin küll kenasti, nii nagu kunagi koolis riigikaitse tunnis õpetatud oli. Vastu enda lootust ja ootust panin mustast ringist mööda. Kuuliaugud kõik all vasakus nurgas koos. Nii, et instruktori arvates võis ka relva viga olla. Auraha ei saanud, aga rohkem ütlemist ka polnud.
Ühe päeva käisime kuulipritsi ka torkimas. Pauku sellest küll teha ei lastud, aga aja peale käis rohrwechseln küll. Nimelt käis saksa kuulipildujal toruvahetus õige tihti, kui pikemaks madinaks läks. Venelaste ”Maksim” podises vee sees, nii et jõudsid paugud ära lugeda. Ka sellel võis vesi isegi keema minna, kui asi tigedaks läks. Sakslaste MG põristas nagu Veldemanni vana hea NSU, kui sellel hoog sees oli. Polnud siis ime, et tutu kohe punaseks läks.
Kuulipilduriks keegi ei tahtnud naljalt hakata, sest kanda oli karabiini palju kergem ja kuulipildurit nokiti alati rohkem kui üksikut laskurit. Elamine oli meil Venemaal vilets. Esimesed kümme päeva sooja toitu ei näinudki. Järelvedu lonkas. Kööki ei olnud. Pesemist ka rohkem ei olnud, kui kateloki seest natuke vett silmadele saime kaevust võtta. Väljas oli külm. Kõik oli jääs. Magasime siiski kuskil katuse all heinte sees. Korra käisime ühe poisiga ka Drissa linnakeses õhtul kinos. See kino oli rohkem saksa sõdurite jaoks, aga käisid ka venelased, tüdrukud ja vene sõdurid ka. Nendel oli oma vorm seljas, omad õlakud ja tunnused. Mis väeüksusega oli tegemist polnud mul aimugi. Nii, et sellise lõbustuskoha ümber nagu linnakese kino, sebis küllaltki rahvusvaheline seltskond.
Räägin nüüd oma püstoliloo ka lõpuni. Saksa sõdur võis püstolit kanda ainult sel juhul, kui tal Soldbu­chis – sõduriraamatus – sellekohane märge oli sisse kantud. Me olime aga niivõrd värsked poisid, et meil veel sõduriraamatuidki polnud jõutud välja anda. Eks sakslastel läks see elu isegi kiireks ja kibedaks kätte. Ei jõutud meid enam vereproovi märgiga kaenla alt tätoveerida ja kogu see lahinguline väljaõpe oli ka rohkem nalja tegemine, kui arvestada, millist vett ja vilet meist vanemad aastakäigud olid saanud.
Nojah, kurikuulus püstol oli mul ranitsas peidus, kui ma oma käskjalaametit pidasin. Ühel päeval oli see õnnetu riist aga kadunud. Kaks maapoissi meie rühmast olid Eesti poole plehku pannud. Neil oli teada, et mul püstol ranitsas oli ja võtsid selle igaks juhuks kaasa. Mul oli kahju küll alguses ja käisin lolli peaga seda ühele ohvitserile rääkimas. Eesti mees oli õnneks. Küsis kohe, et kust ma selle riistapuu sain. Kui ma talle kõik ära rääkisin, et ise laost võtsin, siis oli ta nii aumees, et sellest ettekannet ei teinud, kuid seda, et ma seda püstolit veel kunagi tagasi saan, ka siis kui poisid kinni võetakse ja väeosasse tagasi tuuakse, ei maksa lootagi. Mul endal oleks parem, kui ma kellelegi asjast rohkem ei räägiks. Vaat selline vahva vunts oli see ohvitser. Maapoisid olid aga ühele saksa valvepostile ette juhtunud, kes oli poisid kuulipildujaga pimedas õige lähedalt peaaegu pooleks lasknud.

Mõtteid enne Eestisse jõudmist

Õhtuti poolkülmas endises tallis õlgedel lamades tuli und oodates sageli silmade ette kodu ja meie Pärnu maanteel veedetud vahvad poisikeste aastad. Olin ju tegelikult viimane, kes meie maja poistest pidi sõjaväkke minema. Oltosoni Edgar ja Alekõrre Hans olid juba aasta minust varem sõduriteks kuskil Venemaal. Kuigi Hans lõpuni meil Pärnu maanteel ei elanud, jäi ta ikka minu suurimaks sõbraks sellest kambast.
Hans kirjutas mulle kirja koguni oma elust sõjaväes. Temal ja Edgaril oli see minek tõesti selle levinud ütluse järgi, et vabatahtlikult vastu tahtmist. Ametlikku mobilisatsiooni ei olnud, aga minna ometi tuli. Ainult Genka Oltoson jäi koju oma nigela tervise tõttu. Tema siis käis usinasti Gustav Adolfi koolis edasi. Sõja saatus oli tegelikult juba otsustatud. Lääneriikide suured õhuarmaadad hävitasid süstemaatiliselt Saksamaa linnu ja tähtsaid sõjatehaseid nii maa peal kui maa all. Idarindel toimus rindejoone lühendamise eesmärgil pidev taganemine ja nii uskumatu kui see ka alles hiljuti tundus, oli verejanuline ja vahvusest vahutav Puna­armee, mis nüüd küll paguneid ja uut nime, Nõukogude armee, kandis, otsapidi Narva taga tagasi. Valmis esimesel võimalusel meie väikese Eesti järjekordselt alla kugistama.

Tagasi oma maad kaitsma

Oligi käes meie rahvale see meeleheitlik ja otsustav hetk, kas olla või mitte olla! Kõik eesti sõdurid ja väeosad koondati oma kodumaa kaitsele. Sellest tingituna piirdus minu „Vene­maa reis” ainult kolme nädalaga. Jälle olime vagunites ja tossutasime tagasi Eestimaale. Enam ei olnud kahtlust, et varsti oleme rindemehed ja peame elu hinnaga tõkestama punaterrorile tee Eestisse. Nii imelik, kui see nüüd praegu tagantjärele mõeldes tundub. Ei mingit hirmu ega kahtlust südames, et me sellega hakkama ei saa. Me pidime suutma oma piiri hoida seni, kuni tehakse rahu. Et sakslane kaotab sõja, selles polnud kahtlust, aga et Venemaale antakse pool Euroopat preemiaks, seda ei osanud keegi arvata.
Nii nagu sakslased panid lootuse veel imerelvale, nii meie eestlased uskusime ikka oma valget laeva, Lääneriikide kaitsvat kätt kommuuna põrgu eest. Tuli ainult näidata maailmale, et 1940. aasta juunipööre Balti riikides ei olnud nende rahvaste tahe, vaid alatu teater. Tuli olla relvaga ja oma rinnaga selle tõestuseks. Meie, sõdurpoisid, siin kodu poole veerevates vagunites olime rõõmsameesed ja elevil, et varsti astume jälle oma väikese kodumaa pinnal ja võime ajada omi asju ilusas eesti keeles. Miks ka mitte loota, et nii mõnelgi meie hulgast võis olla reaalne võimalus kohtuda oma koduste või sõpradega. Arvata võis, et ka kodumaal oli levinud kuuldus, et kõik eesti poisid tuuakse kodumaale tagasi oma maad kaitsma. Ei ole enam meeles, kes olid mul vagunis lähemad kaaslased. Avi oma kõhuhaavaga jäi Poolamaale maha, muidu oleksime ka praegu kindlasti ühte hoidnud. Tulevik oli tume selles osas, et keegi ei osanud ütelda, mis väeossa või kuhu rindelõiku meid suunatakse. Teada oli ainult, et esimene peatus Eesti pinnal on Tartu linn.
Pärast viiepäevast peatust Tartus ja rongist mahajäämist Rakveres jätkuvad Gordy elamused Toilas 20. SS-kahurväerügemendi staabipatarei hobuveokitevoori hobusemehe õpipoisina rännakuga Narva-Jõesuusse..

Gordy koos papsiga.

Jälle hobune

Siis tuli käsk ennast korda seada ja küsiti, kas ma rügemendiülema kannupoisiks tahan hakata. Mul oli võimalus antud possudest pääseda. Nõustusin. Sel hetkel oli rügemendiülema asukohaks samuti Narva-Jõesuu. Nii olingi traksis obersturmbannführeri uksel. „Heil Hitler, grenader Jõelaid saadeti teile putzeriks”. Vana oli lühemat kasvu, sümpaatse näoga. Silmad sõbralikud ja hallikas habemetutt nina ja lõua all. Nimi oli venepärane, Sobolev, aga rääkis puhast saksa keelt ja mina teda sakslaseks pidasingi. Siis ei olnud mul aimugi, et Sobolev endine Eesti kahurväe ohvitser oli.
Paistis, et jätsin vanale rahuldava mulje aga juba üks tema esimestest küsimustest lõi kõik kaardid segamini. Kas ma oskan klaverit mängida? Temal meeldivat puhkehetkel klaverit kuulata. Jälle see kuradi klaver! Sellega oli veel hullem lugu kui hobusega. Isegi heliredelini pole ma elus jõudnud. Rügemendiülem oli viisakas lõpuni. Kahju küll, aga temale meeldib õhtuti muusikat kuulata. Tulin saba sorgus tulema. Aga ega ma pärast suurt kahetsust tundnudki. Ega see tentsiku amet mu iseloomuga polekski sobinud. Kuigi jah, võib-olla rügemendi ülema kannupoisina oleksid minu olmetingimused ületanud kindlasi tallipoisi omad. Kuidagi südames olin rahul, et seda putzeri ametit endale kraesse ei saanud.
Seekord mul vedas teisiti. Mind määrati üksinda täienduseks staabipatarei juurde kuuluvasse siderühma. Kõik siinsed mehed olid juba vanad olijad ja Neveli ääres ära käinud leegionärid. Mind võeti lahkelt nende ridadesse vastu. Ei hakatud mulle kui noorukile sokutama kaela toimkondasid.
Mind määrati ühe sturmmanni käendusele, kelle nimi oli Kubasalu ja kes tasapisi hakkas mulle telefoni ja üldse välisside asjandust õpetama ja selgitama. Ka sellel alal polnud mul mingeid eelteadmisi. Nemad olis aga juba Poolas saanud vastava ettevalmistuse. Oli kaht liiki välisidemehi. Ühed olid „traatsabad”. Nende ülesanne oli vedada liine laiali, neid korras hoida ja lappida, sest lahingutegevuse tõttu nad pidevalt katkesid.
Kõige mugavam amet oli keskjaamas klappenschranki valves olla. Seal tuli soovitud kõned ühendada. Teine mast olid funkerid. See oli klass kangem amet. Nemad istusid oma raadiosaatjate ja vastuvõtjate taga. Üldiselt olid kõik nii omavahel kui ka minuga sõbralikud nagu omad poisid kunagi. Mind määtati traatsabade masti. Siderühma ülemaks oli obersturmführer Eggers. Balti sakslane, Eestist pärit. Naiseliku tagumikuga mees. Oskas vabalt eesti keelt. Olin paugupealt oma elujärjega rahul.
Aga iga algus on raske. Ühel päeval toodi hobused välja. Kuid nendel olid omad hooldajad-tallipoisid. ­Mulle tõsteti raske kaablirull selga. See oli raudraami sees. Kaablit tõmmates hakkas rull raami sees pöörlema. Nüüd davai hobuse selga. Jeesus. Ratsa! Õpetati, et hobusele tuleb alati vasakult poolt selga ronida. Nii on hobune harjunud kuuletuma. Õpetati kuidas sel ajal ohje hoida. Hobuseks oli nende teada minu jaoks valitud kõige taltsam – mära Mare. Jumal, ma ei saanud oma kaablirulliga selga ei vasakult ega paremalt. Muidugi oli Mare juba saduldatud ja ootas kannatlikult. Kuidas siis saab, kui saama peab, aga ikka ei saa.
Kolm vanemat sidemeest olid juba sadulas ja ootasid minu järele. Siis tuli üks uuesti maha, kui nägi, et ma nii häda kuju olin. Viis Mare maja ukse ees oleva madala trepi kõrvale. Nüüd sain lõpuks sadulasse. Teised hobused panid ees minema ja minu Mare neile traavis järele. Oh sa mu meie. Teised ei vaadanudki tagasi. Aga ma püsisin sadulas ja hoidsin ennast põlvedega kõvasti vastu hobust ja seda taktis tagumiku tõstmist ka, nagu natuke õpetatud oli.
Kuule, päris tore oli, kui esimesest ähmist üle sain ja nägin, et ei lendagi sadulast. Teised ees, mina Marega taga. Ega me tühja sõitu teinud. Vaja oli patareide ja staabi vahele liinid vedada. Oli juttu, et kevadel läheme Augalt minema Sininõmmele ja seal tuleb kõik ette valmistada. Kuidas ma oma kaablirulliga Mare seljast maha sain, ei mäleta, aga esimene, umbes viiekilomeetriline ratsasõit oli tehtud. Ei kukkunud kordagi nagu alul võis karta. Pisut harjusin ka traavitaktiga. Päris meeldima hakkas. Ikka päris cow-boy moodi. Poleks endast seda mitte uskunudki. Aga kui tagasi Augale saime olid reied seestpoolt, mis kogu tee vastu sadulat hõõrusid, nii kibedad. Nahk oli kõik punane. Elu esimene ratsasõit oli tehtud ja edukalt. Ei laidetud, kui sadulasse ei saanud ja ei kiidetud eluga naasmise puhul. Kõik paistis nii loomulik olevat. Eks nad ise olid kõik selle, kes vähem, kes rohkem, juba läbi elanud. Minul jäid aga kondid seekord terveks ja koguni tekkis kerge huvi hobuste vastu.

Kolime Sininõmmele

Narva-Jõesuus kahekordses puumajas Auga teel ei olnud meie siderühmal pikka asu. Pidime kolima Sininõmmele. Esialgu ei ütelnud see nimi minule midagi. Ükskõik kuhu ma astusin, astusin elus esimest korda ja kõik oli mulle uus ja võõras.
Narva-Jõesuus olin jõeni siiski käinud ja seda teadsin, et teisel pool jõge on vihatud punane laviin, mis ka Hitleri spetsiaalselt sõjaks ettevalmistatud võimsale armeele kurku kinni jäi. Kaugemale ei tohtinud nüüd aga kirsasäärik enam astuda. Siit algas meie väikene eestlaste maa. Siia me teist korda neid mõrtsukaid, kes Kawe keldris, Pagari tänaval, Patareis ja tont teab kõik veel kus, inimesi terve aasta oli piinanud, tapnud ja Siberisse vedanud, enam ei tahtnud. Nad lihtsalt ei tohtinud enam meie väikest rahvast hävitama tulla.
Oli meil kõigil lootus, et kui ka kaotab sõja Saksamaa, siis lääneriigid meid teistkordselt kommunistidele maha ei müü. Esimest korda tegid seda sakslased ise. Pidime esialgu ainult vastu pidama. Mis seal salata, olime kõik veel üsna muretud sellid. Nii vanemad juba Neveli all olnud mehed, kui ka minusugused noorukid, kes püssirohulõhna veel polnud õieti tundnudki! Nii algaski ühel päeval kolimine Sininõmmele. Ees ootavad meid liiva sisse kaevatud ja männipalkidega vooderdatud punkrid. Laed olid kahekordsetest palkidest ja tugevalt liivaga kaetud. Punkrid olid kuivad ja soojuse eest hoolitses raudahi. Võrreldes nende punkritega jõe ääres, kus pesitses meie jalavägi niiskes savis ja mullas, siis oli meie elamine siin kuninga kasside vääriline.
Meie vanemad sidemehed, nagu sturmmannid Remme ja Kubasalu olid uutele punkritele liinid juba sisse vedanud. Keskjaam võis tööle hakata. Tasapisi hakkasin ka mina keskjaama töösse. Olin juba terve valvekorra klapikasti taga ära. Kui mälu ei peta, oli kastil 20 abonenti. Kolm patareid, nende sideülemad ja ülemad. Staabipatarei oma osakondade ja ülematega, Igal oli varjunimi, mis paari nädala järele uuenes. Igal patareil oli ka oma töökahur, mis oli patareist eraldatud ja teostas üksinda laskmist, saades koordinaadid ettenihutatud vaatluspunktidest, mis otse jõe kaldal asusid.
Need kattenimed olid kõik saksakeelsed. Meelde on jäänud töökahur „Tiger”. Muidugi tuli käia ka liine parandamas, sest nii kahurituli, miini­pildujad ja lennukite pommid lõhkusid liine pidevalt. Kus oli võimalk, seal oli liinitraat puuokstele tõstetud, et ta mitte lume alla ei mattuks ja käest ei kaoks. Samuti võis maaslebav liin kergemini katkeda. Kuigi rinne oli jõe taha stabiliseerunud ja otsest rünnakut ei toimunud, käis podin ja müdin tasapisi edasi. Päeval nagistati üksteist veel kuulipritsidega ja snaiperid otsisid endile pidevalt märklaudasid. Lausa lagedale jõe äärde jalutama minna ei tasunud. Kui mõni kuulike ligidal vilistas ja mõnda mändi toksas, oli targem mõnda jooksukraavi varjuda. See oli muidugi siis, kui juhtusid jõe ääres katkenud traati parandama. Meie punkrid ja elamine tervikuna oli jupp maad jõest eemal, nii et siin võis end õige vabalt tunda. Aga ka juhuslik kild võis otsa peale taha.

järgneb

Järgmises osas: ootamatult puhkusele; maandun Krivasoos; taganemise algus; admiral Pitka