Metsavennalugu
Nad ei alistunud surreski mitte

- NKVD kätte sattumine
- Elu Nõukogude vangilaagrites

tekst: Ruuben Lambur
raamatust Alutaguse saaga 2021

Algusosa KE 4-2022

Ruuben Lambur aastal 1942, metsavennateekonna alguses. Foto erakogu

Jätkame Ruuben Lamburi mälestuste avaldamist. Oma mäelestusteraamatu on ta kokku võtnud sõnadega: „See väike mälestuskogum on killuke Eesti rahva lähiajaloost, minu põlvkonna lugudest. Olen siin enda kogemuste ja läbielatu taustal toonud pisut valgust nende paljude tuhandete Eesti meeste-naiste traagilistele saatustele, kes julgesid sõna, teo või relvaga käes, vastu hakata võõrvõimu vägivallale.”

Tartu Riia mäe hall maja

See õnnetu 1947. aasta lõppes minu jaoks NKVDlaste kätte sattumisega. Vaenlastel õnnestus mind elusalt kätte saada ja oma võitu selle üle ka nendele kohaselt tähistada.
Kuna mind oodati, toimus kõik järsku ja nii jõuliselt, et enne kui ma arugi sain, olin pikali maas, käed raudus ja jalad kinni seotud. Kiiruga visati mind lahtisesse veoauto kasti ning kümmekond relvatoru minule suunatuna läks lahti sõit Tartu poole.
Tartus Riia mäe halli maja õuel päästeti mu jalad köidikuist lahti ning toimetati keldrisse kongi number üks. See ruum oli suhteliselt avar, umbes kümmekond ruutmeetrit põrandapinda. Ühes nurgas oli ümarik raudahi, teises seinas laudadest nari ja vastasnurgas mingi anum, mis oli, nagu peagi selgus, ihuvajaduste rahuldamise tarbeks. Niisugune oli esimene pilt ruumist, mis nüüd mulle rohkem kui kaheks kuuks piinade, hirmude ja ellujäämise proovikiviks sai. Raudne uks sulgus mu selja taga võtme raginal ja kõik jäi vaikseks.
Seisin mõnda aega nõutult keset ruumi, teadmata mida peaks tegema või kuidas olla. Ruum oli jahe. Aknaruudud trellide taga olid katki, sealt õhkus sisse oktoobri jahedust. Istusin nariservale ja jäin edasist ootama. Aeg venis vaikides. Oli kuulda vaid, kuidas aeg-ajalt keldri teiste kongide uksi võtme raginal avati ja suleti. Sekka mõned karjed ja jutumõminad ning taas vaikus. Küllap lasti mind oma hirmude ja olukorraga korralikult praadida, et siis nagu võim ja süsteem ette näeb – korralikult töötlema hakata.
Istusin ja ootasin. Aeg venis ja venis. Kitsas riba, mis akna ülaservast veidi valgust heitis, oli juba pimedaks tõmbunud. Ainult ukse kohal lae all väikeses kandilises avas põlev pirn heitis ähmast valgust, mis mu niigi tumeda olukorra veelgi tontlikumaks muutis. Mis oli selles olukorras minu peamiseks mure ja hirmu põhjuseks? Kuna ma teadsin väga hästi, mis mind ees ootab, siis enda pärast oli mul ükskõik, mis tuleb. Olin ma juba kord nende küüsis olnud ja seega kõigeks valmis. Peamine mure seisnes selles et ega ometi kedagi teist inimest, kes mind teab ja keda mina tunnen, siia toodud pole. Õnneks oli see kartus esialgu asjata.
Vaikushetke katkestas ukse keskel oleva luugi avamise kolin. Luugile ilmus valvuri kuri nägu, mis lühidalt ja järsult teatas – magama! Mis siis ikka. Kuna mingit voodivarustust näha polnud, tuli kasutada juba metsaelust tuttavat moodust. Asetasin saapad laudnarile padja asemele, panin pintsaku nii, et sai üle saabaste ja ka külje alla, mantel peale ja magama. Millalgi olin tõepoolest magama jäänud, nii et võtmeragin ukseaugus ja valvuri kuri käsk – davai! – ning koridori poole näitav käeliigutus andsid selgelt mõista, et tuleb kambrist väljuda. Tuli välja, et see oli igahommikune minek väljakäiku ja umbes kümneminutine jalutuskäik väljas kõrgete laudseintega ümbritsetud väikesel platsil.

NKVD kapten

Olles sellega valmis ja tagasi kongis, avanes taas ukseluuk, millele asetati tükk leiba ja savikauss mingi supiga. Ei olnud ma ööpäeva jooksul midagi hamba alla saanud ning kuna ilmselgelt midagi paremat loota polnud, tuli lasta see kiiruga hea maitsta. Olin vaevalt söömise lõpetanud, kui kongi uks taas avanes. Uksel seisis kapteni auastmes NKVDlane ja andis sosistades märku, et pean temaga ühes minema. Ta viis mind teisele korrusele kabinetti, kus ta mind minu üllatuseks üsna viisakalt palus istet võtta toa keskel oleval taburetil. Ise võttis istet eemal seina ääres oleva suure ja võimsa laua taga. Tükk aega kohendas ta laual mingeid pabereid ning siis kirjutas midagi. Vahepeal soovitas mul istuda korralikult – põlved kenasti koos ja käed põlvedel – nagu kord ette näeb.
Kirjutas jälle, haigutas, tegi suitsu ja lõpuks, see oli juba kusagil hommikupoole ööd, kui ta ometi asja juurde asus. Ta teatas, et peab koostama minu arreteerimise kohta protokolli ning selleks tuleb mul vastata mõningatele küsimustele. Kõigepealt vajas ta andmeid minu isiku kohta – sünniaeg, koht, elukoht jne. Seejärel andmed minu pere kohta – kus nad on, millega tegelevad.
Kust mina tean, mõtlesin, nad on ju Siberisse viidud. Nüüd siis jõudis jutujärg selleni, mida ma tegelikult juba kinnikukkumisest alates ootasin. Kas ma Omakaitses olin? Kas saksa sõjaväes olin? Miks ma end metsas koos metsavendadega (bandiitidega) varjasin ja nendega koostööd tegin? Mida kõike kurja olen seeläbi nõukogude võimule teinud ning lõpuks olulisim – kus asuvad teised metsavennad ja nende punkrid ning missugustes peredes olen käinud ja abi saanud?
Esimese poole küsimused, mis puudutasid minu isikuandmeid, said üsna lihtsalt vastatud, ent teise poolega, eriti mis puudutas metsavendi ja peresid, kus käinud olen, läks jamaks ja vassimiseks. Ma ei öelnud neile ühtki nime ega kohta. Ma ei ole käinud, ma ei ole olnud, ma ei tea, kus teised on, olin üksik hunt. Seepeale sai see viisakas kapten lõpuks väga kurjaks. Kargas püsti ja karjus: „Mida sa lurjus valetad! Me teame väga hästi, kus sa käinud oled ja kus su sõbrad on. Kui sa ausalt ei taha meiega koostööd teha ja minu küsimustele vastata, siis räägitakse sinuga teisiti.“
Ta tõusis püsti, käskis minul püsti tõusta ja viis mind vaikides keldrikongi tagasi. Rohkem ma seda seltsimeest ei näinud. Ukselukk ragises ja selleks algavaks päevaks oli sedapuhku taas vaikus, välja arvatud lõunasöök ja üks valvuri kuri käratus läbi luugi, et päeval magada ei tohi.

Kaks tõmmu näoga NKVDlast

Tuba Tartu halli maja KGB kongide muuseumis. Foto: visit.tartu

Õhtu jõudis. Olin jõudnud oma magamisaseme nagu eelmisel õhtulgi ilusti valmis seada ning ootasin valvuri käsku – magama –, kui avati kongi uks. Lävel seisid kaks tõmmu näoga NKVDlast. Üks neist andis sosistades märku, et pean neile järgnema ning võttis mul tugevasti käevarrest kinni. Teine kõndis taga ning käik läks taas teisele korrusele.
See kabinet ei olnud kaugeltki nii esinduslik kui päevane, ent sisekujunduselt peaaegu sama. Laud seina ääres ja taburet keset tuba. Ka ei olnud need mehed enam papist poisid ega kaugeltki mitte nõnda viisakad kui see päevane kapten. Üks neist oli arvatavasti kas Venemaa eestlane või Eestimaa venelane. Ta tönkas eesti keelt ja oli kõigi muude toimetuste kõrvalt ka tõlgiks. Teine oli umbvenelane, hiljem selgus, et hoopis juut.
Ilma pikema sissejuhatuseta mindi kohe asja kallale. Sa ütled ja näitad meile kohe, kus asuvad sinu kambamehed bandiidid või viime su metsa tagasi, lõikame sul kõrvad ja kõik, mis sul on, ükshaaval maha, kuni sul meelde tuleb, kus punkrid on. Püüdsin ajada oma vana juttu, et olin üksik hunt ja nii. See ajas need mehed hoopis marru. Taburet tõmmati istumise alt ja ma kukkusin pikali, kohe hakkasid jalahoobid mulle näitama, mille najal see suur nõukogude võim püsti püsib. Püüdsin küll nägu kaitsta, aga üks mats tabas otse näkku. Ninast veri lendas ja silmad läksid paiste. Küsiti, kas nüüd tuli meelde või ajad ikka oma jama? Nüüd vaikisin raudselt, löögu või kohe maha. Olin vist nende jaoks juba üsna küps selleks, et mind edasi nuhelda. Anti tutt vatti, et ninaaugud kinni toppida ning pikema jututa kraest kinni ja keldri kongi. Oli hommikust öö. Heitsin narile pikali. Kogu keha oli valu täis ja ma olin enese peale vihane. Mille kuradi pärast lasin end elusalt kinni võtta? Aga midagi polnud teha, nüüd tuli võidelda. See, mis täna toimus, oli vaid sissejuhatav algus. Tõeline põrgu seisis alles ees.
Need ägedad sellid, kes mind nii hoolega nuhtlesid, olid nende oper-gruppide mehed, kes metsades haaranguil käisid ja külades inimesi arreteerisid ning vanglatesse tassisid. Kui siis mõni üksus taaskord haarangult naasis ning käik oli kas tühja läinud või veel enam – oldi metsavendadelt vastu päid-jalgu saadud –, siis nagu paistis, tuli see kaotusviha minu peal välja elada. Huvitaval kombel hakkasin selle piinamisega mõneti isegi harjuma. Kohutavad olid pigem need päevad, mil midagi ei toimunud; need igaõhtused ootused, et kohe-kohe avaneb uks ja sosistatakse – võhadi!. Niisugune ootus kestis õhtust hommikuni, sest töötlemine toimus põhiliselt öösiti. Üldiselt pidasin kuidagimoodi vastu. Paaril korral küll kaotasin teadvuse, aga kui keldris külma veega üle valati, tuli pilt taas ette.
Üks hull lugu selle kõige juures oli veel. Kuna suurem osa aega tuli seal üleval öö läbi ühes asendis taburetil istuda, siis see oli mõnikord hullem piin kui peksmine ise. Istmik oli kui tuld täis. Sellele lisaks oli keldris veel iseäralik väike ruum – boks kuhu mahtus parasjagu taburet. Kui sa siis seal üleval olid öö läbi taburetil oma keha valu täis istunud ja mõni vihane kutt ei saanud veel oma raevu välja elatud, siis visati sind boksi taburetile istuma. Tavaliselt kui hommiku eel istuma pandi, siis istusid seal lõunani. Hommikusöögist jäeti sel puhul loomulikult ilma. Boksis istudes oli ukseavas jalgade tarbeks pisut ruumi. Ükskord tuli mul veider mõte. Kui seista ukse avasse, saan ma tabureti tõsta endast üle nii, et saan kuidagi põrandale külili heita. Mõeldud-tehtud. Tõmbasin end küljeli kerasse, tabureti tekiks peale ja see asend oli nii taevalikult hea, et ma jäin hetkega magama. Kaua see uni mul seal kestis, ei tea. Korraga läks uks lahti ja jalahoobid teatasid, et olin korda saatnud midagi lubamatut.
Nõnda töödeldi mind poolteist kuud, kuni ükskord need oper-grupi mehed vist leidsid, et ega minult midagi vajalikku enam saada pole ning mind anti üle uurimisosakonnale. Esmakordselt pandi mind teiste vangidega ühte kongi. Selleks ajaks oli minust järel vaid hunnik konte ja aukus silmad. Aga ma elasin veel ja oma sisimas olin valmis ka kõigeks edaspidiseks. Pisut heameelt ja tahtejõudu andis ka teiste saatusekaaslastega kohtumine.

Vanemuurija Korzagin

Kongis, kuhu mind nüüd paigutati, oli kaks meest, mõlemad pärit kusagilt Võrumaalt. Paar päeva hiljem toodi sinna veel kaks meest. Üks noor poiss oli Põlvast, teine oli Tartu mees hr Karm. Sellest mehest oli mulle palju abi nii hea nõuande kui toidu poolest.
Juba järgmisel päeval tuli mulle järele üks turske mees, kes viis mind jälle teisele korrusele, ent tema kabinet oli tunduvalt väiksem, kui eelmiste tegelaste omad. Kõrge riiul täis paksemaid ja õhemaid kaustu, laud väiksem, ja oh imet!, minule oli istumiseks isegi tool. Ta tutvustas end (eelmised jõmmid ei teinud seda keegi), et on kapten Korzagin ja et ta on vanemuurija, kes on määratud minu süüasja uurima. Ta koostas uue uurimisprotokolli. Jälle minu nimi ja muud isikuandmed ning siis uus leht ja uued küsimused. Mind pisut hämmastas, kui rahulikult see mees oma küsimusi esitas. Ei mingit märki, et kohe kargab püsti ja virutab. Küsimused olid ju ometigi enamasti samad, mida esitasid eelmisedki.
Ainus, mida ma vähehaaval kahtlustavalt märkasin – ta ei küsinud minult kordagi, kus on teised metsavennad ja punkrid, või kus taludes ja peredes peatunud olen. Tema küsimused tiirlesid peamiselt Omakaitse, saksa sõjaväe ja selle ümber, mis kurja ma olen metsas varjudes korda saatnud. Kuna tal minule mingeid konkreetseid süüdistusi esitada ei olnud, siis püüdsin nüüdki esitada seda üksiku hundi lugu. Ma ei tea, kas ta mind uskus või mitte, aga paari niisuguse tasase ülekuulamise järele tuli paariks nädalaks täielik vaikus. Mind ei tülitanud sel ajal mitte keegi.
Tartu mees härra Karm, kellele pea üle päeva tõid kodused pakke ja toitu, jagas seda kõike minuga. Ta lausa sundis mind sööma, rõhutades, et rasked ajad on alles ees ja et kosuma peab. Tänu temale ma kosusingi.
Järgnes ootamatu muudatus edasise uurimise käigus. Kapten Korzagin, olles mind üle tüki aja jälle üles viinud, teatas üleoleva muigega: „No, Lambur! Täna hakkame teist juttu rääkima.“ Laual seisis kõrge virn uurimistoimikuid, milles, nagu selgus, oli ka minu nimi ühel või teisel põhjusel sisse kantud. Need toimikud olid juba varem kinni kukkunud metsavendade omad, kellega olin varem koos olnud ja tegutsenud. Need mehed olid juba kaugetes surmalaagrites, aga nende uurimistoimikud olid minu ees laual, andes mõista, et siin ei ole enam selle üksiku hundi jutuga midagi peale hakata.
Kapten võttis virnast esimese ettejuhtuva toimiku. Luges sealt ette minuga seonduva ja küsis, kas kõik on õige, nagu seal kirjas seisab. Kuna seal midagi eriliselt hullu polnud, võtsin omaks. Ta tegi sellest väljavõttest oma loo. Luges ette, lasi alla kirjutada ning ütles seepeale, et tänaseks aitab.
Edasi toimus uurimine suhteliselt rahulikult. Iga päev võttis kapten läbi ühe toimiku. Pani seal toimikus olevad tunnistused minu ütlemisega klappima ja töö käis. Tõsi küll, oma toimikutes olid need mehed mitmed süüteod minu peale ajanud, kuid nagu selgus, päästis see tegu neid surmaotsusest. Mind aga päästis see, et äsja oli Liidus kaotatud surmaotsus ja kõrgeimaks määraks sai 25+5 aastat. Seepärast võtsingi kõik omaks. Pealegi, kui ma oleks kõik need valesüüdistused tagasi ajanud, oleks need mehed kaugetest laagritest tagasi toodud. Taas uued uurimised, süüdistused, vaidlused. Pealegi oleks sellega seoses paratamatult veel mõni inimene vabadusest toodud ja seda ei võinud juhtuda.

25+5

Paari kuuga oli paks patakas toimikut tribunalis esitamiseks valmis ning 18. veebruaril 1948 istusin üksinda Tartu Riia mäe halli maja kolmandal korrusel suure nõukogude tribunali ees, selja taga vaid kaks tunnistajat. Üks neist eakas talunaine Torma kandist, kes pidi nende arvates mind ära tundma. Tema aga ajas tagasi, et ta ei tea ega oska öelda. Oli õhtune aeg ja toas pime, nii et kust nüüd tema enam mäletab. Tubli memm, igati austusväärne eesti naine.
Teine tunnistaja oli kusagilt Avinurme kandist mees, kes mulle lausa valet peale ajas. Ta oli olnud väikese kaupluse juhataja, mille sealsed metsavennad olevat tühjaks teinud ja et minagi olevat seal olnud ning teda püstoliga löönud. Täielik jama. Kuna minu jaoks ei mänginud see süüdistus enam mingit rolli, siis jäi asi nii, nagu jäi. Küllap tahtis mees milleski muus oma nahka päästa.
Tribunal tegi oma otsuse – 25+5 aastat varanduse konfiskeerimiseta –, sest minu ainus vara oli minult ära võetud püstol, mida ei loetud varanduseks.
Kohtusaalist mind enam oma kongi ei viidud. Härra Karm oli mu mantli sisse pannud veel käteräti, seepi ja toiduaineid ning tund hiljem maandusin ma Ülikooli tänava vanglas, kus 1941. aastal viisid needsamad punased läbi koletuma tapatalgu – loopides õuel oleva sügava kaevu täis hukatute laipu.
Ülikooli tänava vanglas, kuhu mind nüüd toimetati, olid kongid palju suuremad. Neis ruumides, kus mina selle lühikese aja jooksul viibisin, oli igaühes 20–30 inimest. Enamikul neist oli kohtu või tribunali otsus käes nii nagu minulgi ning ootasime nüüd, mis saab edasi. Vangide seas oli nii noori kui vanu. Oli inimesi nii linnadest kui maalt ning enamasti kõigil sarnane saatus. Ka naiste kongid olid naistest tulvil ning nii mõnelgi naisel oli kõrval kongis abikaasa, poeg või vend. Kõigil ühesugune süüdistus, kohtu otsus ja saatus.
Selles vanglas jäi minu aeg üsna lühikeseks. Umbes nädala möödudes aeti mind öösel üles. Väljas ootas ronk – see oli must kinnine auto, millega vange veeti ning millega nüüd ka meid Veski tänava vanglasse toimetati. Veski tänava vangla Tartus oli nn tapivangla, kus korraldati vangide ärasaatmist. Kui vastav jagu sai täis, tuli raudteejaama kõrvalteele rong vastavalt kohandatud loomavagunitega. Rong laaditi vange täis ja sõit läks öö varjus Tallinna poole. Juba Tartus eraldati osa vange eri vagunitesse. Sinna viidi need, kellel uurimine veel pooleli või mõni muu põhjus Tallinna jätmiseks. Nad viidi kas Patareisse või kusagile mujale, kus neid siis edasi töödeldi. Need aga, kellel kohtuotsus käes, viidi Lasnamäe vanglasse. Ka Lasnamäe vangla oli tapivangla, kuid siin koostati ja valmistati ette juba kaugtappe – Magadani, Vorkutlagi ja mujale üle suure Venemaa.

Lasnamäe tapivangla

Siin Lasnamäe tapivanglas ei kuulatud enam kedagi üle, ei pekstud ega piinatud. Siin olid omad võtted ja moodused, mis inimest füüsiliselt ja vaimselt surusid ja teada andsid, mis ühiskonnas eksisteeritakse ja mis on tema kui tolmukübeme osa selles müstilises vägivalla monstrumis.
Vangla oli täis venelastest vargaid ja mõrtsukaid, kes pärast sõda karjade viisi rongidega siia röövima ja tapma tulid. Enamik neist oli mõrvade, varguste ja röövimiste pärast juba mitmendat korda vangi mõistetud, kuid igal olulisemal nõukogude pidupäeval – oli see siis oktoobripüha või isakese Stalini sünnipäev – anti neile amnestia ja nii olid nende kuriteod muutunud neile elukutseks. Pealegi olid nad ju mõneski mõttes nõukogude patrioodid, kes alati ja kõikjal olid karjumas hurraa ja elagu suurele juhile ja nõukogude võimule.
Just see kontingent oli tapivanglais ja paljudel juhtudel ka tapivaguneis suurimaks nuhtluseks teistele vangidele. Igaüks, kes jaotuskäigus juhtus kongi, kus oli varaste ja röövlite ülekaal, tehti puupaljaks. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. Ka riided seljast, mis asendati vanade räbalatega. Kaevata polnud ju kuhugi, sest valvurid ja juhtkond olid nendega ühe mütsi all. Seetõttu tuli nendega nii mõnigi kord tõsiseid taplusi maha pidada.
Teine surve, mis olukorra üsna rängaks muutis, oli Lasnamäe vangla toit. Kujuta vaid – koos mullaga mädad kartulid patta pandud, keedetud soolaga ning serveeritud savikausis. Kuigi olime kõik näljapajukil, sest tapi eel ja ajal ei saanud keegi ka kodust pakki või muud abi, ei suutnud seda solki keegi süüa.
Hiljem selgus, et selline näljutamine tapi eel ja ajal oli tavaline ja et nii oligi ette nähtud. Nimelt nõudis tapi konvoi, et vangid oleksid nõrgad ega suudaks põgeneda. Nii möödus see poolteist nädalat siin Lasnamäel ühest kongist teise ajamise, ülelugemise, nälgimise ja kaklemisega, kuni loendajad ja tapi korraldajad oma toimetustega valmis said. Siis ühel ööl võttis konvoi väeosa edasise tegevuse enda kanda. See tähendas, et algas pikk ja kannatusterikas sõit sinna, kust paljudel ei olnud tagasitulek ette nähtud.

Kaugtapp

Sel ööl läksid kongide uksed üksteise järel raginal lahti. Vihaste käsklustega kiirustati inimesi kongidest välja. Kahel pool tihedalt konvoi sõdurid, juhiti vangid reas vangla lumisele hoovile. Kes kuidagi kohmerdas või nii kiiresti ei jõudnud, kui nõuti, sai jalaga või rusikaga hoobi, mida saatis jõhker venekeelne sõim. Kogu see väljaajamise protseduur toimus säärase vihaga, mis pidi igaühele sisendama hirmu ja teadmise, et siin võib vähimgi eksimus maksta elu.
Vangla hoovis kamandati kõik põlvili lumme, kus tuli põlvitada seni, kuni konvoi paraja hulga inimesi äraviimiseks kokku sai, mitu korda üle luges ning kokku arvutas. Seejärel käratati kõik püsti, neli inimest kõrvuti üksteise käe alt kinni moodustati pikk kolonn. Konvoiülem luges kõva häälega ette oma kurikuulsa käskluse – Tähelepanu vangid, samm vasakule, samm paremale loetakse põgenemiseks, konvoi laseb hoiatuseta. „Šagom marss!”
Ühe osa sellest suurest kolonnist moodustasid naised, keda koheldi meestega võrdselt. Ikka samad jalahoobid, matsud ja samad sõimusõnad. Ainult rivis käies olid nad meestest väikese vahemaaga eraldatud. Pika kolonni ees, taga ja külgedel tihedalt laskevalmis relvadega sõdurid, mindi ööpimeduses raudteejaama, kus meid ootas kõrvalteel tapirong loomavaguneist.
Siin läks jälle loendamiseks. Vangide nimekirjad olid koostatud juba vanglas ja nüüd luges konvoi nimed ette. Kelle nimi hüüti, pidi ruttu vaguni juurde jooksma, muidu said jälle obaduse. Enne vagunisse ajamist loeti inimmass veelkord üle ja kui kõik nimed ning arvud klappisid, tuli jälle kiiruga vagunisse ronida. Kui mõni vanem inimene nii kiiresti ei suutnud kui vaja, siis aidati teda püssipäraga ja peagi olid kõik 60 inimest ilusasti vagunisse tuubitud. Nõnda vagun vaguni järel, kuni terve ešelon – poolsada punast vagunit – kenasti täis sai ning sõit võis alata suure kodumaa avaruste poole.

1930ndatel Komi ANSV-sse rajatud Vorkuta sunnitöölaagrite võrgustik, kus põhitegvuseks oli kivisöe kaevandamine. Foto: Wikimedia

Tallinn-Leningrad-Moskva-Kotlas-Vorkuta

Vagunis, mis nüüd meile, rohkem kui 60 inimesele enam kui kuuks ajaks elupaigaks sai, oli lisaks kõigele ahistav ruumikitsikus. Vaguni otstes olid kahekordsed laudnarid, kuhu kõik inimesed korraga magama ei mahtunud. Sageli tuli vaguni põrandal konutades oma uni kuidagi täis saada. Suure ukse lähedal oli põrandasse raiutud auk, kus siis tuli kõigi silme all toimetada oma ihuvajadusi. Vaguni keskel oli väike malmahi, mille kütmiseks oli suures puust kastis kivisüsi. Kõvasti küttes läks ahi kohati punaseks, aga siis kippus õhust nappus tulema. Veel oli vaguni mõlemas otsas üsna lae all ühel pool küljes väike trellitatud aken ja see oli punase salongi kogu pilt. Need väikesed aknad olid sõidu ajal alatasa hõivatud. Ainult siis, kui rong peatus, ei tohtinud akna juures olla, sest konvoi lasi hoiatamata.
Kui rong kusagil, tavaliselt jaama haruteel, seisma jäi, jooksid kohale konvoi sõdurid puuhaamriga, mis oli parajalt pika varre otsas, koppisid hoolega läbi kõikide vagunite seinad ja laed. Kui sellega valmis saadi, tõmmati vaguni uks raginal lahti ja jälle üleloendus. Vangid pidid siis kiiruga kõik ühel pool vaguni otsas olema. Kes ei jõudnud õigeks ajaks, sai puuhaamriga, kuhu juhtus. Ülelugemine käis ka selle sama haamriga – kui kiiresti mööda ei saanud, said haamriga matsu. Kord jäi üks noor leedu poiss, kes oli haige, magama ega kuulnud, kui sõdurid sisse tormasid. Enne kui ta arugi sai, haarati tal peast ja jalust ning visati ülemise korruse narilt alla. Kukkudes lendas ta vastu raudahju, mis oli kütmisest punane. Pool nägu kõrbes. Niisugune jõhkrus konvoi poolt ei olnud sugugi juhuslik. See oli aastatepikkuse õppuse ja vastava kasvatuse tulem. Jõhkrus, ülbus ja halastamatus kuulusid tööülesannete hulka ja iga asjamees käitus vastavalt oma võimetele.
Nii palju kui teadjamad mehed läbi vaguniakna jälgides suutsid määratleda, kulges meie marsruut Tallinn-Leningrad-Moskva-Kotlas-Vorkuta. Sõit kestis veidi üle kuu aja. Peatusi oli sageli ja meile näis, et meie rong pidi kõik teised rongid takistusteta läbi laskma. Vorkuta poole sõites võis näha sadade kilomeetrite ulatuses mahajäetud metsatöölaagreid kord ühel, kord teisel pool raudteed, vahiputkad veel püsti, mõned viltu vajunud. Oli näha ka neid laagreid, kus töö käis – valvurid vahitornides ja barakkide korstnad suitsesid.
Need üksikud lühikesed hetked, mil õnnestus sellest väiksest trellitatud vaguniaknast möödalibisevat metsa ja taevast vaadata, olid ainsaks vahelduseks lõputuna tunduvates ööpäevades, mida täitsid vagunirataste kolksumine, haigete oiged ja närviline õhkkond põhjustatuna rohkem kui 60 inimese külg-külje vastas olemisest.
Selle koletu teekonna lõpetasid lagedad tundramaastikud, mis nüüd omakorda pikkadeks aastateks meie uueks elukohaks said.

Vorkutlag

Rong peatus ja kõik jäi mõneks ajaks kuidagi kahtlaselt vaikseks. Teadjamad mehed arvasid, et olemegi kohal. Tõepoolest – varsti lükati vaguni uksed kolinal lahti ja üksainus karjatus võhadit! andis teada, et tuleb vagunist väljuda.
Jälle rivisse ja üleloendus. Siin oli meil vastas juba hoopis teine konvoi, kes omakorda tahtis teada, palju meid täpselt on ja mis kellegi nimi on (sel hetkel olid meil veel nimed). Järgnevalt saime sirutada vagunis kangeks jäänud jalgu ja ahmida jahekarget tundraõhku, mis üle pika aja tundus nii elustavana. Siis suunati meid pikas kolonnis Vorkutlagi ühe suurima laagri, Kapitalka jaotuspunkti. See suure laagri üks osa kujutas endast teatud määral nagu keskaja orjaturgu. Siit jagati meid kui orje laiali kõikidesse laagritesse, kuhu tööjõudu vaja oli.
Jaotustoiming võttis siinsetel võimumeestel paar päeva ja oligi järjekordne ešelonitäis orje paljude laagrite vahel kenasti jagatud. Kolmanda päeva hommikul kutsuti nimekirja järgi üks osa vange, kes olid kusagile laagrisse määratud, välja ning selle laagri konvoi võttis nad vastu, kontrollis üle, luges juba tuttavad sõnad – samm vasakule, samm paremale, ette ja sammu marss!
Kui pikk see teekond seal lumes sumbates oli, ei oska öelda. Peagi hakkas silm juba kaugel seletama tohutu laagriaia piirjooni ja vahitornide tontlike kaste. Kaunis tundra, mis kunagi kuulus komi rahva põdrakasvatajatele, oli kaetud nüüd söetolmust halli lumega ning mustad, taevani kerkivad kivisöe- ja tuhamäed seisid kõrvuti kõrgete liftitornidega, millest väljaulatuvad suured tiirlevad rattad andsid märku, et kaevanduses töö käib.
Laagri värav, mille ees meie kolonn peatus, oli üsna kõrge ja lai. See avanes kahe osana ja oli kaunistatud loosungitega, nagu töö teeb sinust inimese (küllap oli siin mõeldud nõukogude inimest) ja muud kogu nõukogude korda ülistavad jaburdused.
See laager oli oma olemuselt nagu kõik teisedki ümbritsetud kõrge plankaiaga, mille peale oli põimitud okastraadist mitmerealine viltuse kallakuga tõke. Kahel pool planku oli mitme meetri laiune märgistatud maariba, millele lähenedes lasi vahitornis olev valvur hoiatuseta. Vahitornid asetsesid igas laagriaia nurgas ja külgedel teatud vahemaa järel nagu valvekoerte putkadki. Peale selle oli veel ümber laagri laudadest rada, mida mööda käis valvur koeraga ning toimus vahtkonna vahetus.
Siin väravas võtsid meid vastu juba viimase lüli esindajad – laagri juht ja vahtkond, kellest nüüd said paljudeks aastateks meie elu ja saatuse määrajad. Jälle üleandmine, üleloendus ning siis avanesid väravad maailma, mille olid loonud kahekümnenda sajandi väärastunud ajud.

Vorkuta laager nr 7 söekaevurid 1952. aastal. Ruuben esireas vasakul. Foto: erakogu

Tontmustad näod, silmavalged läikimas

Esimene mulje, kui meid laagriväravast sisse aeti, oli üsna kummaline. Mitme meetri kõrgused hanged kahel pool lumme kaevatud rada, hangede otsas meid piidlevad tontmustad näod, silmavalged läikimas. Need olid sunnitöölistest söekaevurid, kelle sarnaseks üsna peagi saime ka meie.
Laagrisse sisenenud, suunati meid tühja barakki, kus me esimese peavarju ja lühikese puhkuse saime ning kus üsna kiiresti hakkasid selguma uue elutsemise tavad ja kirjutamata seadused.
Siin oli nõukogude võimu salamaailm, mis kätkes endas kõike peale inimlikkuse ja inimõiguste. Võiks alustada sõimust ja rõvedustest, mis siin olid kujunenud omaette ja ainult selles maailmas vajaminevaks keeleks, jätkata käitumisreeglitega, mis oma jõhkruse poolest ületasid nii mõnegi ajaloos tuntud võimukääbiku tapaiha ning lõpetada sellega, et sina neetud räpane vang ei ole ega ei tohigi olla inimene.
Kui olime barakis nariserval istudes veidi puhanud, sisenesid mingid ohvitserid. Hiljem selgus, et kogu laagrite juhtkond, alates leitnandist kindraliteni välja, olid demobiliseeritud endised punaarmee ohvitserid, kes nüüd NKVD ridades olid mõnusa ja tasuva töö ning võimutäiuse leidnud. Koos ohvitseridega tulid barakki mõned vangide seast välja valitud ametimehed nagu komandandid, töödejuhatajad ja muud sellised ülemuste käsutäitjad. Ka need tegelased olid endised punaarmee ohvitserid, kes vallutatud Saksamaal üliraskeid inimsusevastaseid kuritegusid toime panid ja nüüd selle eest laagris karistust kandsid. Kuna nad olid ju samade laagriülemate võiduka sõja võitluskaaslased, siis olid nad nüüd igati sobivaks käepikenduseks ülemvõimule.
Ilma mingi sissejuhatuseta tehti meile lühidalt meile selgeks, kes me oleme ja eelkõige KUS me oleme ning et iga juhtkonna korraldus on meie jaoks käsk, mis tuleb vastu vaidlemata täita. Vastasel juhul...

Igasse barakki pidi mahtuma 60–70 inimest. Foto: Wikimedia

Seeriatäht ja number

Esimese karmi korraldusena võeti meilt ära senine nimi, mis asendati seeriatähe ja numbriga. Numbriga, mille järel sind edaspidi tunti, teati ja kutsuti. Edasi võeti ära igasugused õigused, rääkimata inimõigustest. Vangist pidi saama ja ajapikku saigi vaikiv tuimalt liikuv sunnitööline, keda võimuesindajad võisid peksta, piinata ja ka tappa, kui vang pisutki vastu julges hakata.
Järgmise toiminguna jagati meid barakkidesse vastavalt sellele, kuhu osakonda või brigaadi keegi oli määratud. Ka barakid olid nummerdatud. Kuna viimaseid oli laagris mitukümmend ja nad kõik olid sarnased, siis oli number asja eest, et oma teiste seast üles leida. Et need barakid nüüd meie põhiliseks eluasemeks said, siis siinkohal neist väike ülevaade.
Need rohkem kuskile lõunamaadesse sobivad piklikud ehitised, mille seinad olid kahekordsest lauast, mille vahel oli saepuru ja lubjaräbu täide, olid vist küll maailma kõige odavamad ehitised. Igaühte pidi mahtuma 60 kuni 70 inimest ka 50 kraadise pakasega. Katused olid laudadest, kaetud tõrvapapiga, mõnes kohas ka eterniidiga. Põrandad olid mingitest plankudest. Keset barakki oli suur kandiline telliskiviahi, mille keskosas tühi ava. Ava põhjas paks pliidiraud, mis küttes punaseks kuumenes. See oligi põhiline baraki küte. Ega need seinad eriti sooja pidanud, aga kui ahi ööd ja päevad küdes, siis kõige hullem ei olnudki. Pealegi tuiskasid barakid talvel üle katuste lume alla ja see hoidis isegi sooja. Niipalju siis sellest.
Järgmise käiguna võttis üks tegelane ühe jao inimesi järele ning viis mingi laoruumi juurde. Seal anti meile välja laagri riietus – lubjavildid, plekist kauss ja lusikas. Need asjad tuli välja teenida või õigemini, nende eest tuli kogu aeg tööga maksta kuni vabanesid või surid.
Barakis tagasi, näidati mulle kätte, kus on minu narikoht. Sellest narist sai mulle pikkadeks aastateks minu kõige püham ja kõigi mu mõtiskluste salajasim paik. Siin sain (kui lubati) välja puhata ränkraskest tööväsimusest, siin võisin kas või hetkeks lasta mõtetel minna mälestusmaile, kuni meeletu uneväsimus selle kõik jälle sügavale hingesoppi mattis.
Vahepeal oli keegi kusagilt (vist vanade olijate käest) niiti ja nõela saanud, millega nüüd, üksteisele laenates, õmmeldi vastsaadud vangirõivaile juba varem meile välja antud numbriplakatid. Need olid umbes 10x25 sentimeetrised valge riide lapid, millele oli musta värviga trükitud vangi seeriatäht ja number. Üks lapp õmmeldi püksisäärele veidi ülespoole põlve, teine kuue käisele, kolmas turjale ja neljas mütsi ette. Sellega olime nüüd Vorkuta laagrite valmis kodanikud.
Pärast nimetatud toiminguid tekkis mul küsimus, kas ja kuidas oleks selles uues olukorras üldse võimalik ellu jääda? Ega siin jalgrattast leiutada polnud tarvis. Vanad vangid, kellel juba aastaid seda põrgut seljataga, näitasid tee kätte, mis oli tõepoolest ainus: pea lõuad ja tee, mis vaja...
Terrori ja julmusega oli massi teadvus viidud selleni, et iga vastuhakk võis maksta elu.

Tööpäev

Seda näitas kujukalt juba järgmise päeva hommik. Äratus ja tööle ajamine käis sageli nõnda: üks mees, narjatsik, nagu teda nimetati, tormas suure kisaga barakki, rabas esimese juhusliku tabureti – a no gaadi padjom! – ning virutas esimesele ettejuhtuvale, kes ülestõusmisega viivitas. Kuuskümmend meest tõusid ja riietusid, ilma et keegi oleks vastu hakanud. Riietusid, võtsid oma lusika ja ruttasid sööklasse. Seal said nad kätte oma palanda ja leivatüki, sõid ära ja kohe väravasse, kust konvoi kolonnid kaevandusse tööle viis.
Esimesel tööpäeval juhendas mind keegi vanem vang, kelle juurde mind oli tööle määratud. Kaevurilambi sain lambimajast ja tööriistad riistakuurist. Seejärel kohe kaevanduse abikäigu juurde, kust lift töölised 45 meetrit maa alla viis. Edasi tuli minna juba jalgsi umbes sada meetrit mööda astmelist treppi esimesele horisondile. Siin hargnesid käigud kahele poole, mida mööda sõitsid kivisütt vedavad rongid. Veidi edasi läks jälle käik alla. Ka see käik oli umbes 100 meetrit pikk, kuid sellel ei olnud trepiastmeid vaid mööda 45-kraadist paepinda tuli alla ukerdada ja sama moodi õhtul uuesti üles. Kord töötasin ma viiendas horisondis, seega üle 500 meetri maa all. See teekond – allaminek, aga eriti ülestulek vangi näljapajuki peal oli ülimalt raske ja kurnav, aga vang pidi lisaks veel ränkrasket tööd tegema ja normi täitma, muidu oli toiduports nõnda tilluke, et seda süües võis nälga surra. Paljud suridki!
Tööpäev koos tööle viimisega ja tagasi toomisega kestis ikka 10–12 tundi. Väga palju aega võttis läbiotsimine ja loendus väravas. Tuli ju kõik mehed läbi kobada – mütsi alt kuni saabasteni. Vahetuses oli aga üle kahesaja vangi ja kui kaks või kolm valvurit sellega tegelesid, on arusaadav, et aega kulus palju. Suvel polnud hullu, kui just ei sadanud. Võis ju seista ka, aga talvel, kui pakane paukus või tuiskas, oli jube küll. Kaevandusest tulles olid riided ja jalanõud sageli märjad. Kui siis märjana pidid seal tund või rohkem pakase või tuisu käes seisma ja oma järge ootama, olid riided lõpuks üleni kangeks külmunud, et vaevu suutsid end liigutada.
Kui viimaks väravast sisse pääsesid, tuli kohe sööklasse rutata. Seal said kätte oma „katla” (nii nimetati toiduportsu, mis töönormi täitmise eest määratud oli). Leivaportsu saime juba hommikul kätte, seda enam alles ei olnud. Söögilaud, kus oli juba enne meid sada või enamgi vangi oma suppi lürpinud, lainetas musta kivisöetolmu ja kapsasupi vedeliku segust. Ka enda külmast väriseva käega süües tilkus sinna veidi supivedelikku lisaks. Kuum supp andis veidi sooja, oleks seda vaid rohkem olnud. Barakis punaseks köetud ahju juures sai külmunud keha sooja juurde ja varsti magasid oma laudnaril kui surmaund, et peagi jälle narjatsiku kisa peale ärgata ning kõike päevast-päeva ja aastast-aastasse korrata.

Vorkuta laagrite barakid ja kivisöetolmust tumedaks tõmmanud lumi. Foto: Wikimedia

Kaevandus

Selles laagris, kuhu ma nüüd sattusin ja kus mul tuli paratamatult kõige siin pakutavaga kohaneda, oli vange kolme tuhande ringis. See arv kõikus pidevalt siia-sinna, sest vahel viidi mõni ports vange kusagile mujale, siis jälle toodi uusi asemele. Nii käis solgutamine pidevalt. Ka suremus vangide hulgas oli sel ajal küllaltki suur. Sadakond ja rohkem inimest aasta kohta leidis oma viimase puhkekoha tundras. Sestap oligi laagreil uusi vange pidevalt juurde vaja ja seepärast töötasidki julgeoleku ja NKVD organid täie pingega. See oli süsteem, mis võimaldas leivapala ja kapsaleeme eest tulusalt käima panna mitte ainult söe-, vase, kulla- ja muud kaevandused üle suure Venemaa, vaid ka jõuliselt üles ehitada kogu Nõukogude Liidu rasketööstuse.
Nagu eespool öeldud, määrati mind tööle kaevanduse käikude rajamise peale, kus hiljem hakkasid sõitma veorongid. Kuna enne 1950. aastat olid kaevandustes tööõnnetused igapäevased, siis juhtus nii mõnigi kord surm üsna lähedalt mööda minema. Kõige sagedasemad õnnetused kaevandustes olid varingute alla jäämised, sest lagede kindlustus oli sageli väga vilets ja ilma igasuguse järelevalveta.
Inimestel, eriti uustulnukail, puudusid ju igasugused kogemused nii tööks kui ka ettevaatuseks. Varingud nõudsid pidevalt ohvreid nii ränkade vigastuste kui hukkunute näol. Kahjuks tuli sageli ette ka muid õnnetusi. Küll jäädi oskamatusest tingituna käsi- või jalgupidi transportööri, vagoneti või mõne tõstuki vahele või juhtus, et õhkimistöödel keegi oskamatult midagi valesti tegi ja end puruks lasi.
Sellekohane ohutusjärelevalve sisuliselt puudus ja ega sellest keegi ka hoolinud. Vange tuli suurelt kodumaalt pidevalt juurde ja tundras oli ruumi küll, kuhu surnuid matta. Alles peale 1953. aastat, pärast suure juhi surma, hakkasid olud nii kaevanduse töös kui ka laagri sisekorras oluliselt muutuma. Sinnani oli aga veel mitu pikka aastat aega, mis tuli ära kannatada ja üle elada.
Töö kaevanduses käikude rajamise näol oli ülimalt raske ning hullemaks tegi asja oskamatus kõike õigesti teha ja ega keegi õpetanud ka. Aga paarimeeste tegevust jälgides püüdsin vähehaaval neid kogemusi omandada.
Üheks jõhkruse ilminguks maa all olid eelmainitud komandandid ja kümnikud, kes ülemuste käsul – minge alla ja tehke seal mis tahate, peaasi, et plaan oleks täidetud – käisid töökohalt töökohale oma võimu ja rusikaid näitamas ja kasutamas. Vahel tulid ja hakkasid lahmima sõnagi lausumata. Alles minnes ähvardasid, vaadake elajad, et plaan oleks täis või muidu...
Ka keelebarjäär mängis siinses elus oma osa. Kuna ma siis veel sõnagi vene keelt ei osanud, põhjustas see puudus nii mõnigi kord tobedaid arusaamatusi. Kas või see, et mind oli määratud tööle ühe venelasest vangiga, kes käikusid kindlustas. Mees oli puki peal ja toimetas laepuu kallal, kui hõiskas mulle - davai tsurbak! –, et ta midagi tahtis, sellest sain ma aru küll, aga mida? Püüdsin talle pakkuda igasugu vahendeid, mis minu meelest vähegi seda nimetust väärisid, aga tulemuseks oli paras hoop näkku, mille tagajärjel kukkusin. Siis lõi ta jalaga puujuppi, mis maas vedeles ja karjus, et see olevatki see tsurbak. Nõnda siis meile seal seda vene keelt õpetati. Kirjatähti õppisin vähehaaval kõiksuguste plakatite ja loosungite pealt, mis laagris üles olid riputatud. Nii et ajapikku sai see keel ka nii palju selgeks, et vähemalt aru sain, mida keegi tahtis või ütles.
järgneb