Metsavennalugu
Nad ei alistunud surreski mitte

tekst: Ruuben Lambur
raamatust Alutaguse saaga 2021

Ruuben Lambur aastal 1942, metsavennateekonna alguses. Foto erakogu

See väike mälestuskogum on killuke Eesti rahva lähiajaloost, minu põlvkonna lugudest. Olen siin enda kogemuste ja läbielatu taustal toonud pisut valgust nende paljude tuhandete Eesti meeste-naiste traagilistele saatustele, kes julgesid sõna, teo või relvaga käes, vastu hakata võõrvõimu vägivallale.

Olin üks neist tuhandetest Eesti noortest meestest, kes tahes või tahtmata nii sõjakeerise kui sellele järgneva okupatsioonirežiimi haardes julgesid võõrvõimule, relv käes, vastu seista. Selles lootusetus võitluses hukkusid tuhanded ja tuhandetel ellujäänuil tuli läbida Gulagi koledused.
Nii tuli ka minul 1941. aastal 16-aastase noorukina kätte võtta relv, et kaitsta end, oma kodu ja kodumaad. Ega ma aimanud, et see võitlus kestab seitse pikka ja ränka aastat elu ja surma piiril. Lõputud arreteerimised, hukkamised ja küüditamine. Taganevate punasōdurite, kompartei tuusade ja hullunud hävituspataljonlaste verised tapatööd ei jätnud meile muud võimalust kui sellele vastu astuda. Kuigi mina isiklikult kaotasin selle otsusega üle veerand sajandi kõige paremat eluiga, ei ole ma seda sammu kunagi kahetsenud. Tuhanded kaotasid elu, kahetsemata. See oli meie kohus isamaa ees, see oli ainus ja õige valik.

Punavõim tuli tagasi

Minu viimane lahing 20. diviisi koosseisus oli Krivasoost taganedes, kui katsime taandumist. Jõudnud Iisakust läbi Rootsoja kaudu Tudulinna ja õhtuks Oonurme, tuli mul väeosast maha jääda. Killuhaav jalas tegi valu ja oli pikast marsist tugevalt paistetanud. Õhtul aga selgus, et Oonurme ja sealtkandi mehi oli hulgaliselt, kes olid loobunud edasi minemast. Peeti plaani, et mis edasi? Üldine arvamus oli, et tuleb minna metsa ja edasi võidelda. Nii see ka läks.
Vaevalt oli rinne üle Eesti veerenud, kahurite mürin kostus ja lahingu kuma punas veel Kuramaa taevas, kui Eestis käis juba inimeste tagaajamine, arreteerimine ja sageli ka hukkamine täie hooga. Eriti jõhkraks ja ulatuslikuks muutus see talvel. Jaanuari alguses tormasid ööpimeduses kõikjal küladesse NKVD väeosad. Hõivati juba varem valmis planeeritud suuremad hooned, nagu koolimajad või rahvamajad. Seati neisse kiiruga sisse staabid. Lähedal olevatest taludest võeti hobuseid ja juba samal ööl sõideti kiiruga, nimekirjad käes, ja mõni kohapealne, nõnda nimetatud aktivist kaasas, inimesi arreteerima. Ka mina koos naabripoisi Juustu Leoga kukkusin samal ööl nende kätte. Juba Mugu talus, kus meid kinni võeti, saime esimesed matsud kätte. Külamehed, kes olid nimekirjades ja keda kätte saadi, viidi staapi. Seal neid siis töödeldi - peksti, piinati ja mõned ka hukati. Seejärel saadeti nad vanglatesse, kus nende üle kohut mõisteti ja surmalaagritesse saadeti.
Paljudel inimestel õnnestus siiski eest ära saada ja metsa varjuda. Nii et 1945. aasta kevadeks oli ajaloolase Laasi andmetel metsades üle 30 000 inimese. Peressaare koolimaja klassiruumis, kuhu meid viidi, oli pilt ehmatamapanev. Umbes kolmkümmend ära taotud nägudega meie küla meest istusid saalist toodud pinkidel. Minu naabrimees vana Ott istus võbisedes, nägu verine. See oli vaid põgus pilk neile, sest kohe käratati mulle, - istu, mitte ümber vahtida! Veidi aega hiljem viidi mind alla, kus kooli juhataja korterisse oli sisse seatud ülekuulamise kabinet. Mingi ohvitser istus laua taga. Vastaspool diivanil istusid kaks meie küla nõukogude patriooti, kes siis seda ülekuulamise käiku suunasid. Mis sa valetad ja keerutad, ma ise nägin, et olid Omakaitses. Või et - ära aja siin jama, ma tean küll, et olid saksa sõjaväes. Või et tegid midagi või rääkisid midagi nõukogudevastast. Nende pealekaebajate nimed olid...
Ma siiski ei too siinkohal ära nende alatute reeturite nimesid ja seda kahel põhjusel. Esiteks on ju neil lapsed ja lapselapsed, kes võib-olla minu laste ja lastelastega koos mängivad või koolis käivad ja kõrvuti kunagi ehk koos meie rahva uut tulevikku loovad. Lapsed ei ole ju milleski süüdi ja vaevalt, et nad teavadki neist vaarisa alatustest. Milleks siis nüüd neid nimesid avaldades lüüa kiilu uute põlvkondade vahele. Teiseks leian, et kõige õigem karistus neile pealekaebajatele on nende nimed lihtsalt maha vaikida. Nad pole seda väärt, et nende nimed võiksid olla ajalooveergudel, veel vähem minu mälestuste loos.
Minul õnnestus tookord siiski nende käest pääseda, nii et edaspidi suhtlesin ma nendega vaid relvade vahendusel. Naabrinoormees Juustu Leo jäi aga neile kätte. Talle mõisteti kümme aastat sunnitöölaagrit, mille ta ka ülirasketes oludes ära oli. Ka kõik teised Peressaare mehed, kes tookord arreteeriti, mõisteti kümneks aastaks laagrisse. Kolm meest - Kuusik, Mugu ja Mesipuu, nagu kuulda oli, lasti vanglas maha. Osa meestest surid vanglas või laagris, nii et tagasi Peressaarde jõudsid vaid üksikud.

Lootusetu võitlus elu ja surma peale

See talv 1945. aasta kevadeni sai kuidagi üle elatud. Küll metsas, heinaküünides ja vahel, kui rahulik oli, siis ka mõni öö kodus või tuttavate pool. Kevad muutis olukorra lihtsamaks ja liikumise vabamaks. Peagi saime Kruusoja lähedal kokku kolm omakandi noormeest - Ludvik Nurmse, Kalju Pikof ja mina Ruuben Lambur. Sestpeale algas meie ühine vastuhakk ning lootusetu võitlus elu ja surma peale.
Meie põhiline peatuskoht oli Kruusoja lähiümbruse metsades. Suve jooksul sai palju ringi rännatud. Kohtutud paljude metsavendadega nii Oonurmes, Tudulinnas kui mujal. Tavaliselt, kui rohkem mehi koos oli, võeti ette ikka midagi sellist, mis punajõmmidele hirmu nahka ajas ja venelasi ärritas. See omakorda tõi kaasa paratamatuid kokkupõrkeid ja lahinguid venelastega. Lahingud aga, nagu teada, nõudsid sageli ohvreid nii langenute kui haavatute näol.
Üldiselt väga palju mehi ühes koos kuigi kaua olla ei saanud, sest juba toidu hankimine muutus raskeks. Kui ikka 30-40 meest koos, läheb juba üheks söögiks pool lehma vaja, aga kust seda tollal saada oli. Teiseks, sellise meeste hulga juures oli ka liikumist ja tegutsemist rohkem. See aga ei jäänud nuhkidele ega venelastele märkamata, mis tõi omakorda kaasa ohtlikke olukordi ja lahinguid. Seepärast siis paiknetigi hajutatult eri kohtades, kas siis neli-viis või mõnes kohas enam meest. Ikka vastavalt punkri suurusele ja oludele. Kui mõnes ettevõtmises oli vaja rohkem mehi, siis side üksteisega oli alati olemas.
Läbi ohtude ja seikade möödus 1945. aasta suvi meie kolme jaoks enam-vähem õnnelikult. Jäime ellu. Kalju sai küll haavata, aga sügiseks oli haav peaaegu paranenud ja meil tuli hakata eeloleva talve peale mõtlema.

NKVD haarang

Leidsime sobiva koha, mitte suure metsa alla, vaid sellisesse võpsikusse, kuhu inimestel asja polnud ja kust oli meil võimalik enam-vähem märkamatult külas käia. Sinna siis ehitasimegi väikese punkri, kuhu mahtus kolm nari ja punkriahi ukse kõrvale. Punkri nimeks sai NIHATU. Kuna ümbruskond oli rahulik, külas nuhke ja venelasi polnud, oli lootust seal talv rahulikult üle elada.
Aeg-ajalt külastasid meid Oonurme mehed Laasberg Arno ja Eliste Heints. Kui kõik vaikne oli, see tähendab, venelasi liikumas polnud, sai käia mõnikord kodus, tuttavate pool ja isegi koos küla noortega tantsuõhtulgi. Oma rahvale olime me omad inimesed. Meid hoiti, kaitsti, varjati ega reedetud. Need üksikud, kes kommaritega kaasa jooksid ja meid reeta võisid, olid enamasti teada nii külarahvale kui meile, nii et nende suhtes osati olla ettevaatlik ja kui vaja, siis ka karm.
Nõnda kestis see suhteliselt rahulik olemine kesktalveni, kui üks ootamatu, meie jaoks õnnelik seik selle rahutuks muutis. Oonurme oli jälle NKVD väeosa tulnud. Inimesi aeti taas taga ja arreteeriti. Erilist rõhku pandi just metsa varjunud inimeste omaste pinnimisele. Meie punkri juurest välja viiv rada hargnes enne lagedale jõudmist kaheks. Parem läks Kruusoja poole külasse, vasem rada läks läbi metsade Oonurme alla.
Me polnud mõnda aega punkrist väljas käinud. Vahepeal oli lund sada- nud ja rajad olid vaid aimatavad. Meil oli kavas Oonurmes käia ja nii võtsimegi selle käigu ette. Saime mõnisada meetrit minna, kui järsku oli rada värskelt tallatud jalajälgi täis ja oli näha, kuis iga paarikümne sammu tagant läks raja pealt metsa jäljerida. Meie õnneks mitte sinna poole, kus meie punker oli, vaid vastassuunas. Oli selge, et metsas oli haarang. Pöördusime tagasi ja jäime valvesse. Et päev hakkas õhtusse kiskuma, siis olime kindlad, et täna nad enam tagasi ei tule. Küll aga saime õhtul teada, et otsitakse seal ümbruses punkrit. Ju oli mõni hoolas nuhk aimanud, et me kusagil seal kandis elame. Kuna ta aga täpset asukohta ei teadnud, siis kammiti see mets läbi osade viisi. Seega ei jäänud meil muud üle, kui punker maha jätta. Öö jooksul kolisime ära ja võtsime kaasa kõik, mis meil oli ning rändasime sealt kuus-seitse kilomeetrit eemale, Kruusoja taha Punasoo metsa. See oli väike kõrgendik kesk vesist metsa, kuhu oli hea ka jälgi jätmata ligi pääseda. Nimelt oli seal lähedal sõjaaegne raiesmik, kust nüüd ümbruskonna talumehed endile hobustega puid vedasid ja nende jälgi mööda oli meil hea märkamatult metsa keerata.

Tuli ehitada uus punker

Ega siis muud, kui tuli ehitada uus punker. Asja tegi veidi halvemaks see, et ilmad olid väga külmad. Ühe kuuse all oli tohutu suur sipelgapesa. Selle maapealse osa laotasime laiali ja saigi hästi kuiv küljealune. Kuuseokstest sai ümber tuulevari, lõke põlema ja läkski töö lahti. Metsakink oli ilus ja tihe ning ehitamiseks materjali küllaga. Nüüd tuli punker ehitada juba palju suurem, sest arvestada tuli ka teiste metsavendadega, kes ühel või teisel põhjusel peavarju vajasid.
Esmalt sai kaevatud umbes meetrisügavune süvend, selle põhja sätitud peenematest puudest põrand ja seejärel palkidest seinad. Ikka palk paika ja muld taha ning nõnda said seinad oma kaks meetrit kõrged. Laeks sai kaks rida palke, siis tihedalt kuuseoksi ja lõpuks muld peale, nii et punker sai igati kuulikindel. Ega siis muud kui narid sisse ja punkriahi küdema. Algul oli küll veidi röskevõitu, aga selle-eest vaigulõhnaline ja ikkagi soojem kui väljas magamine. Punkri nimeks sai UTSINA. Miks just niisugune nimi ja mida see tähendas, seda teavad vaid nime panijad.
Elu ja tegevus uues punkris kujunes üsna elavaks. Esimeste külalistena sattusid meie rada pidi punkri juurde kaks Jõhvi sõjavangide laagrist põgenenud sakslast. Üks neist oli ohvitser, teine elukutselt rätsep. Nad puhkasid ja kosusid kevadeni. Siis said kaasa relva, kompassi ja toidupoolist ning võtsid ette teekonna läbi Baltimaade kodumaa poole. Kas neil õnnestus kodumaale pääseda, pole teada.
Punker UTSINAST kujunes aga peagi koht, kus lähikondsed metsavennad sageli peatusid. Nagu tavaliselt ikka, kui kusagil juba rohkem mehi koos oli, tuli ka midagi ette võtta. Kas mindi kusagile venelasi õrritama, kommude sabarakke ja inimeste peale kaebajaid taga ajama, või laenati külast hobune ja tehti tühjaks mõni kauplus. Ega neist kauplustest tea mis suurt saada polnudki, aga üht-teist ikka leidus, mis võimaldas meil mõnda aega üle elada. Tuli ju nendel, kes meid metsadesse varjuma sundisid, meid ka varustada, ükskõik kas hea või halvaga.

1951. aasta. Ruubeni ema (prillidega), õde ees reas vasakult esimen (valge kraega). Foto erakogu

Nuhk juhatas meile venelased peale

1946. aasta varakevad tõi kaasa uued sündmused ning peagi tuli ka UTSINA maha jätta. Oja, mis voolas Ojatalu akna alt mööda, oli pilgeni täis kevadvett, ujutades üle madalamaid heinamaalodusid. Meil oli seljataha jäänud öine retk, ning hommiku eel talust möödudes peatusime seal, et veidi puhata. Peremees oli meile teada-tuntud oma inimene ja kuna ka venelastest polnud midagi kuulda, siis jäimegi sinna peatuma. Kahjuks oli keegi nõukogude inimloomast nuhk meie sinnatulekut märganud ning täites oma kodanikukohust suure kodumaa ees, juhatas meile venelased peale.
Olime tookord kaheksakesi. Keegi hõikas üle läve - venelased! Teatasin, et üks noormees, kes oli veidi haige, magas tagatoas. Äratasin ta kähku, võtsin oma relva ja hüppasin uksest välja. Õues käis juba lahing. Venelased ulpisid oja taga ega saanud kohe üle. See hoidiski ära hullema. Metsani ei olnud sadat meetrit, kuid veidi nõlvapidi üles joostes olime neile heaks märklauaks. Korraks vaatasin tagasi. Noormees, kellega koos toast välja jooksime, tulistas venelasi. Samas jooksin mööda Kaljust, kes pikali maas oma sturmgeveerist venelasi uhas. Meiepoolne tulistamine ajas venelased pabinasse, lõi segi nende lasketäpsuse ning see võimaldas kergemini pääseda. Jõudnud võsani, avasin omakorda tule venelaste pihta, et teised saaksid ära joosta. Noormees, kes koos minuga toast välja jooksis, lebas keset välja. Ta oli saanud täistabamuse. Samal hetkel, kui Kalju minust mööda jooksis, sain mina kuuli jalast läbi. Hüüdsin Kaljule - sain pihta! Ta kuulis mind, tuli tagasi ja aitas mul tule alt ära roomata. Lahing lõppes, olime jõudnud mõnisada meetrit metsa. Istusime ja sidusime minu haava, kui kostusid talu poolt uuesti automaatide valangud ja üksikud lasud ning siis jäi taas kõik vaikseks. Nagu hiljem selgus, oli üks meie mees, Artur Jõgi, metsa jõudes saanud väga raskelt haavata. Kuna ta jooksis metsa veidi kaugemalt, ei näinud meist keegi, mis temaga juhtus. Kui venelased üle oja said, jooksid nad metsa, et meid jälitada. Nii sattusid nad peale Arturile, kes neile tule avas. Ja langes teinegi noormees. Nende laibad viidi Avinurme, ning peideti teadmata kuhu ja kuidas.
Kaks noormeest said surma ja mina haavata. See oli tolle päeva saatus ja selle reeturi saavutus, kes õlale patsutamise ja võib-olla kirsasaabaste eest selle kangelasteo oma hingele võttis. Kui palju tookord venelasi pihta sai, seda ei tea ja sellel polegi mingit tähtsust. Minu haav ei olnud eriti raske. Kuul oli läbinud vasaku jala altpoolt põlve. Eest sisse ja tagant välja, riivates vaid veidi sääreluud, mistõttu ei saanud algul jalale toetuda. Vähemalt see oli hea, et ma sain ise haavale sidet teha. Paari nädala pärast kõndisin taas ja olin kõigeks valmis.
Kuna punker ei olnud kohast, kus toimus lahing, kuigi kaugel ja karta oli, et sealses metsas võib tulla suurem haarang, tuli UTSINA maha jätta. Pealegi tungis kevadvesi punkrisse, ujutades maa-aluse osa üle nii, et alumised narid vee alla jäid. Aga talv oli ju möödas ja punker ei olnud enam nii hädavajalik. Mõni päev pärast lahingut lahkusid sakslased, minnes otsima oma kodumaad. See oli meie meelest küll lootusetu lootus.

Maja juurest kostus lahingukära

Jäime viiekesi: mina, Kalju, Ludvik, Laasbergi Arno ja Eliste Heindrich. Algasid rännakud ja kohtumised paljude metsavendadega üle kogu Virumaa. Hiljem ulatusid need retked veel kaugemale. Kahjuks ei olnud need rännakud pelgalt kenad kohtumised sõpradega, vaid kõikjal tuli paratamatult kokkupõrkeid venelastega.
Sagedased lahingud nõudsid oma osa. Mehed langesid või said haavata. Viha langenud kaaslaste pärast viis mehed uutele riskidele, uutele ohtudele ja taas uued kaotused. Aga see oli ju sõda. Väikese rahva vabaduseiha. Võitlus selle meeletu maapealse hüdraga, mis ajapikku neelas meid kõiki.
1946. aasta juunis kogunes Oonurme alla hulk mehi. Seal oli neid Kaukverest, Tudulinnast, Iisakust, Oonurmest ja Peressaarest. Kavas oli kinni võtta tollane hävituspataljoni ülem, kes oli üks agaraim metsavendade ja nende perekondade tagaajaja ja arreteerija, samas ka täitevkomitee esimees. Teada oli, et nad peatuvad esimehe kodus, kust nad siis käivad külainimesi kimbutamas. Metsavennad tahtsid nad sealt tabada.
Minu ja veel ühe noormehe ülesandeks jäi kilomeeter maad eemal oleva maantee äärne telefoniliin läbi lõigata. Kuna oli teada, et Tudulinnas paiknes suur vene sõjaväe üksus, oli see ettevaatus vajalik.
Peagi kostus maja juurest lahingukära. Need tegelased olid ju relvastatud ja nad teadsid väga hästi, mis nad on teinud ja mis neid selle eest ootab. Lahingus sai kahjuks surma ka täitevkomitee esimehe tütar, kes tule all õue jooksis. Lõpuks süttis maja ja siis jooksid välja ka need kaks tegelast, kes tulevahetuses mõlemad surma said. Majas oli neil varutud nii palju laskemoona ja granaate, et need paukusid ja lõhkesid veel siis, kui meie juba kaugel olime.
Et nende tegelastega hulk aega läks, võis arvata, et varsti Tudulinnast venelased nagunii tulevad - otsustati neile vastu minna ja neid ise rünnata. Sobivas kohas metsa vahel jäimegi neid ootama. Läks veel paar tundi ja siis tuligi veomasin puupüsti sõdureid täis. Kogupauguga langes neist enamus. Autojuht sai kohe pihta ja masin peatus. Üksikud sõdurid, kes teisele poole masinat kukkusid ja pihta ei saanud, hakkasid auto alt vastu tulistama. Kaks meie meest, kes liialt hooletuks muutusid, said pihta ja et tulemas võis olla veel teine masin sõduritega, otsustasime lahkuda.
Läksime Oonurme poole tagasi. Sealt edasi Võhkassaare ja Virunurme kaudu Mäetaguse alla, kus otsustasime peatuda ühe metsajärve ääres kuni Oonurme kant jälle rahulikuks jääb. Järgmisel päeval aga tuli Mäetaguselt inimene teatega, et vene sõjavägi oli tulnud rohkem kui 20 autoga Mäetagusele ning oli selge, et tuleb suurem haarang. Hiljem selgus, et kui me Virunurmest läbi Mäetagusele tulime, oli sealne nuhk meid näinud ja venelasi sellest teavitanud. Seepärast oligi kogu see sõjavägi, kes algul Oonurme saabus, sealt kohe varsti Mäetaguse alla tulnud. Meie tulime Oonurme alla tagasi ja kuigi olukord täiesti rahulik oli, otsustati jälle väikeste gruppidena laiali minna.
Mäetaguse all metsades tehti tõepoolest suur haarang. Metsasihtidel olid raadiosaatjad üleval. Mets kammiti läbi samm-sammult. Aga et ka kohapealsed metsavennad olid hoiatatud ja oma peatuskohtadest lahkunud, siis läks see haarang neil, nagu paljud teisedki sarnased täiesti tühja.
Mõni aeg hiljem, kui olime taas Arvila, Oandu ja Maidla kandis, said ühe haarangu ajal kaks meest surma ja Kivi Hugo käest haavata. Sellest tingituna tahtis Hugo minna Peipsi äärde Kalmakülla, kus elasid ta sugulased. Kuna sealne perepoeg Ruts Liiv oli medharidusega ja töötas sel alal, siis lootis Hugo saada oma käele ravi ja ravimeid. Kuna üksi haavatud käega nii pikka matka läbi metsade ette võtta ei olnud eriti mõistlik, kutsus Hugo mind saatjaks. Nõustusin ning siit algas mulle uus ajajärk minu metsavenna elus.

Peressaare küla silmapaistvaim hoone oli arhitekt Erika Nõva projekti järgi 1938. aastal valminud moodne koolimaja. Tänaseks on kool varemetes ja küla välja surnud. Foto: Oonurme.ee

Kes olid mu kaaslased?

Matk Kalmakülla läks kenasti ja vahejuhtumiteta. Liivide kodus võeti meid vastu heasoovilikult. Hugo sai käele korralikult ravi ja mõni päev rahulikku puhkust kulus meile marjaks ära. Samas saime ka tuttavaks Kalma, Vilusi ja Kodassaare ümbruse metsavendadega. Nendest ja kõigest sellest, mis seal juhtuma hakkas, juba peale seda, kui jõuame tagasi Voore, Saare ja Torma ümbruse metsavendade mailt, kuhu me pärast mõnepäevast puhkust Kalmakülast läksime.
Töövli heinamaade ääres metsas, veidi kõrgemal kingul asus sealsete metsavendade suvine laagripaik. Hugol olid seal tuttavad mehed ees ja seega polnud probleemi - kes me oleme. Olukord nagu kõikjal. Kümme-viisteist meest, nendest neli olid haavatud ja Hugo oma vigastatud käega oli nüüd viies. Kes olid need mehed, keda ajapikku tundma sain ja kellega koos tuli nii mõndagi läbi elada ning kes seeläbi meelde on jäänud. Siinkohal mõned neist:
Elmar Vilk - oli sel hetkel üsna raskelt haavatud. Kuul oli eest rangluu juurest sisenenud ja väljudes tugevasti purustanud abaluud. Temaga kujunes mul eriline side. Ma ravitsesin tema haava seni, kuni ta paranes ning edasised sündmused olid sageli seotud temaga. Ta oli minu teada vist ka ainus inimene, kes suutis Tartu Riia mäe hallist majast põgeneda.
Evald Vilk (Elmari onupoeg) oli sealsete metsavendade nii öelda liider. Harri Murulaid, kusagilt Lõuna-Eestist. Kaunis Uno, Väike-Maarjast – aastaid hiljem kohtusime temaga veel Vorkuta surmalaagris ja ligi 20 aastat hiljem juba Väike-Maarjas.
Paluoja - väga tore, sõbralik ja alati abivalmis kaaslane. Kask – Kalma kandist. Tema varjunimeks oli Köss. Ta oli väikest kasvu. Maasik Johannes ja tema õde Armilde ning Elsa Dorbek. Temal peatun ma veel pisut hiljem. Ülejäänud meeste nimesid ma ei tea, sest osa neist lahkus, kes kuhu ning hilisemad kokkupuuted nendega olid vaid juhuslikud. Ega sealgi pikalt vaikelu olnud. Sealsed mehed olid üsna tegusad, mistõttu olid Tormas ja Voorel pidevalt venelaste NKVD üksused, kes tormasid kohale kui mõni nuhk meie liikumist märkas ja neile teada andis. Nii öösel kui päeval olid salajased sõdurite grupid kord siin, kord seal valves, nii et vaatamata ettevaatusele, tuli nendega ette pidevaid kokkupõrkeid.

Laagriplats tuli maha jätta

Mõni päev pärast meie vana saabumist juhtuski üks kokkupõrge. Mehed läksid õhtul välja ja said kokku venelastega. Meie omad olid viiekesi ja neil õnnestus küll venelased minema lüüa, aga tulevahetuses sai üks mees, vana Köss, haavata. Kuul läbis mõlemad jalad veidi ülevalt poolt põlve nii, et kumbagi jalga alla ei võtnud. Siis võeti lähedalt talust hobune, toodi mees laagrisse ja viidi hobune tagasi. Vaatasime haavad üle, tegime puhtaks ja uued sidemed ning mees jäi vaikselt oma valu välja oigama. Väsinud mehed heitsid põõsaste alla magama ning peagi võis pimeduses kuulda vaid kuuskede tasast kohinat, mis tundus kui esivanemate vaikne laul oma haavatud poegade kohal.
Enne valget otsustasime Kaunis Unoga, et läheme igaks juhuks küla lähedale metsa äärde, sinna, kust mehed haavatuga öösel tulid. Ettevaatuse mõttes, et mine sa tea... Ja oligi nii nagu arvata võis. Vaevalt hakkas valgenema, kui nägime, kuis taamal oleva talu juurde voorisid venelased. Algul jalgsi, siis veel autokoorem. Selge oli see, et tulevad metsa haarangule ja vaevalt, et meie laagriplats neil leidmata jääks.
Tõttasime laagrisse, äratasime mehed ja kaalusime mis teha. Vastuhakk oli mõttetu, sest venelasi oli liiga palju ja meil hulk haavatuid. Peitsime kiiruga, mida kaasa võtta ei saanud ning haavatuid toetades lahkusime laagrist. Minnes läbi lobastiku, kus vesi ulatus kohati üle põlve, kaotasime igasugused jäljed. Nõnda sumades jõudsime õhtuks uude laagrisse, kus võis puhata ja haavatud üle vaadata.
Mõni aeg hiljem juhtus aga midagi, mis muutis nii mõndagi meie sealses olekus ja tegevuses. Järgnev lugu on neist kahest tütarlapsest, kes meiega koos olid.

NKVD poolt julmalt tapetud noor tütarlaps ja metsavend Elsa Dorbek peomeeleolus lõõtsaga (paremal). Foto: earkogu

Elsa Dorbek – metsavend Vooremaalt

Ta oli 18-aastane nägus ja rõõmsameelne tütarlaps. Armastas väga laulda ja unistas isegi laulja karjäärist. Tal olid kõik need ilusad soovid ja unistused, mida kannavad ikka endas noored ja toredad tütarlapsed. Tal oli ka noormees, keda ta armastas ja kellega koos olid nad ka tulevikuplaane unistanud. Ta oli igati tavaline eesti neiu.
Kahjuks polnud aga aeg tavaline, mis muutis ka selle tütarlapse elu ja saatuse ebatavaliselt traagiliseks.
Aasta 1946. Kohalike nõukogude aktivistide kohusetruu abiga jõudis võimas NKVD äratundmisele, et selle tütarlapse armastatu varjab end metsas. Nagu ikka sellistel juhtudel, sattusid surve alla metsavendade omaksed ja tuttavad. Nii tuli ka Elsal hakata taluma julgeoleku tegelaste jõhkrusi ja mõnitusi. „Heasõbralikult” õpetati, kuidas ta peab noormehe teatavasse kohta meelitama... ülejäänud olevat juba nende mure. Talle anti selleks teatud aeg koos ähvardusega - või muidu...
Juba järgmisel päeval, kui Elsa julgeolekust pääses, kohtus ta Evaldiga (Evald Vilk oli noormehe nimi). Rääkis ära kõik, mis temaga tehti ja mida temalt nõuti ning palus, et tal lubatakse jääda metsa. Seda aga ei saanud talle lubada, sest sellal varitses metsas iga puu taga surmaoht. Talle õpetati, mis teha ja kuidas rääkida, ehk jätavad rahule. See aga oli asjata lootus. Kui Elsa kolmandat korda julgeoleku käest pääses, oli tema otsus jääda metsa niivõrd kindel (ma pigem lõpetan oma elu ise, aga nende küüsi ma enam ei lähe), et mitte ainult Evald, vaid ka tema kaasvõitlejad sellega nõustusid. Ta jäi metsa, võttes seega vastu paratamatu traagika, mis oli selle põlvkonna osa sel rängal ajastul.
Lahingud julgeoleku vägedega muutusid iga päevaga sagedamaks. Ikka ja jälle said mehed haavata, küll raskemalt, küll kergemalt. Sageli oli pärast lahingut - kui julgeolek jälle võidukalt mõne langenud metsavenna laibaga metsast lahkus, et külainimestele oma järjekordset võitu demonstreerida - metsavendade olukord üsna masendav. Haavatud lebasid puude all, kes teadvuseta, kes valust ja vihast hambaid kokku surudes saatsid needusi nende poole, kes olid meid järjekordselt reetnud.
Kõigi nende haavatute juures askeldas vaikselt Elsa. Ta pesi haavu, sidus ja kui vaja siis ka opereeris taskunoaga neid kuulidest räbalaks lastud mehi. Kui ühed haavatud sedavõrd paranesid, et suutsid taas relva kanda ja end kaitsta, tulid jälle lahingud ja uued haavatud ja nii kestis see ränk töö Elsa jaoks seni, kui...
Oli 1946. aasta sügissuvine päikesepaisteline laupäev. Mehed olid eelmisel ööl laagrist lahkunud. Tüdrukutel (neid oli seal tookord kaks. Teine tütarlaps Armilde Maasik varjas end venelaste eest koos vend Juhaniga) oli üksi külasse minek keelatud, kuna oli teada, et seal varitseti. Siiski otsustasid nad omapead minna, et saunas käia. Nuhk aga, kes nende talusse tulekut oli nii kaua ja kannatlikult oodanud, sai lõpuks oma. Peagi oli talu sõduritest ümber piiratud. Elsa püüdis põgeneda. Veel mõni samm jäi tal metsani, kui ta paljude automaatide ja kuulipildujate risttule alla sattus ja maha niideti. Verekoertel lasti tal riided räbalaks kiskuda. Siis visati ta verine keha vankrile ja rõõmuhõisete saatel läks sõit täitevkomitee poole. Seal visati laip õuele maha ning aeti ümbruse inimesi vaatama - nad olevat kätte saanud bandiitide litsi. Võidurõõmus nuhk togis kirsasaapa ninaga seda elutut kehakest, tundes suurt uhkust oma vägiteo üle. Sellest rääkisid külainimesed, kes seda nägid.
Nii nagu tuhandetel selle põlvkonna noortel, nii lõppes ka Elsa elutee. Ta maine keha peideti nagu kõigi teiste omadki ikka hoolikalt jälge jätmata ei tea kuhu ja kuidas. Hiljem selgus, et Elsa lähedastel õnnestus ta siiski Torma kalmistule matta.
Elsa kaaslane, Armilde Maasik, saadi elusalt kätte. Tema tee viis läbi uurimisvangla piinakongide paljudeks aastateks surmalaagritesse, kust tal õnnestus vabaneda alles pärast peainkvisiitori surma. Ka tema vend Juhan langes elusalt nende kätte ning tegi läbi sama teekonna.

Surnukeha kruusaugus

Siinkohal veel mõnda Elsa perekonnast ja selle saatusest. Nende kodu asus Torma kandis, täpsemalt Tarakvere külas Varba talus, kus pereisa Ottokar Dorbek ja ema Salme püüdsid väikeses talus ülal pidada seitsmelapselist peret. Talu teenis Ottokar välja näidates mehemeelt üles Vabadussõjas. Polnud tal raske poolt valida ka teise maailmasõja keerises. Vaatamata sellele, et Ottokar keeldus minemast mobilisatsiooni käigus saksa sõjaväkke, ei puutunud teda ega tema perekonda keegi. Pere elas rahus, töötas ja toimetas ning püüdis jagu saada sõjaaja raskustest ja puudustest. Lootes nagu kõik sõjast väsinud ja kurnatud inimesed sõja lõpule ja rahule. Kahjuks ei toonud sõja lõppemine oodatud rahu. Nii nagu paljudele Euroopa rahvastele, nõnda ka Eesti rahvale ja tuhandetele Eesti peredele, tõi sõja lõpp okupatsiooni ja võõrvõimu julma vägivalla.
Veel enne seda, kui saatuse karm käsi Dorbekute vanema tütre Elsani jõudis, pidi pere läbi elama pereisa Ottokari kaotuse. Mees koos ligemale poolesaja teise omakandi talumehega arreteeriti 1945. aastal ja saadeti Venemaale surmalaagritesse ning pere ei teadnud kaua, mis temast sai.
Laseme edasi neist sündmustest rääkida Elsa nooremal õel Evil, kes oli nende sündmuste ajal 15-aastane, olles ainsana järel veel oma suurest perest.
Mäletan, kuidas õde Elsa pärast igat julgeolekuorganitest tulekut päevade kaupa löökide mõjul, mis talle pähe ja mujale jagati, oksendas. Mida kõike temaga teha võidi. Ega ta kõigest tahtnud ega suutnudki rääkida. Eks see oligi põhjus, miks ta võttis kätte relva ja läks metsa.
Kui Elsaga see lugu juhtus, sai ema närvišoki. Ei ta suutnud rääkida, ei suutnud õigupoolest midagi teha. Seda, et Elsa on maha lastud, me juba teadsime, aga kus ta on ja mis temaga edasi tehakse, see vaevas kohutavalt. Meie tädi Alma oskas vene keelt. Panime hobuse kaariku ette ja sõitsime täitevkomitee juurde, lootsime midagi täpsemalt teada saada. Hoovi meid ei lastud, aga värav oli lahti ning umbes paarikümne meetri pealt nägin õe surnukeha lebamas. Üleni verine ja riided räbalaks kistud. Täitevkomitees istusid hävituspataljoni mehed, kes ütlesid, et neil pole õigust selle asjaga tegeleda. Tädi Almale öeldi, et NKVD mehed olla ühes talus, nemad teavad täpsemalt rääkida. Läksime sinna, seal oli suur jooming käimas. Tädi Alma püüdis nende ülemustega kokku saada. Seal nad siis rääkisid tükk aega. Alma tuli nutuse näoga tagasi ning teatas, et me ei saa Elsat ära viia. Teinegi ohvitser tuli välja ja see oli hirmsalt tige. Muudkui jahvatas bandiitidest. Kärkis ja ähvardas ning meil ei jäänud muud üle, kui lahkuda.
Läks paar nädalat, siis selgus, et Elsa surnukeha oli Dorbekute tuttava pere Mandli maadele kruusaauku viidud. See kruusaauk oli otse maantee ääres. Pere noorim tütar karjatas seal oma loomi. Nood olid kruusaauku läinud ning seal möirgama hakanud. Loomadel on selline instinkt. Eks laps läks seepeale vaatama, siis tormas koju ja rääkis, mis ta oli näinud. Need mõrtsukad polnud viitsinud isegi auku kaevata, kõrvalt olid veidi liiva peale visanud. Ega see mulle, lapseohtu plikale, olnud kerge vaadata, aga ma pidin suutma. Seletamatu kahjuvalu hinges, tuli see üle elada. Ema me kaasa ei lubanud, kartsime tema tervise pärast. Ilmad olid juba soojad ja surnukeha väga halvas seisus. Mandlid, kelle talumaadel Elsa oli, katsid ta kinni, viskasid mulda peale. See koht oli Voore vallas, seal, kus maantee läheb Saare poole.
Ema oli Elsale metsas olemiseks õmmelnud tugevast riidest ülikonna. See oli tal seljas, räbalaks kistud ja üldse oli ta pea tundmatuks rapitud. Ema poolt sugulased aitasid Elsa ära tuua. Oli tarvis hankida veoauto, oli tarvis tõsta ning kanget meelt, et selle kõigega toime tulla. Kõike pidi ju tegema öösel, ettevaatlikult ja salaja. Nõnda öövaikuses toimetasime Elsa Torma kalmistule, kus ta Jumala rahus puhkab. Kui see toiming läbi sai, oli meil tädi Maali Jakovitsi juures laud kaetud. Küünlad olid ka valatud. Pidasime mesilasi ja vaha meil oli... See istumine seal oli masendav. Nagu eespool mainitud, õnnestus Elsa armsamal vanglast põgeneda ning ta tegutses taas kodukandis jälitades neid, kes võõrvõimuga koostööd tehes olid otseselt süüdi nii Elsa, kui paljude teiste inimeste kannatustes ja surmas.
Hävituspataljoni nuhkide abil sai NKVD peagi haisu ninna, et Evald võib olla kusagil kodukandi metsas punkris. Siis tuldi ja pandi meie emale nöör kaela ja talutati võimalikke peidupaiku otsides mööda metsa ringi. Pärast seda istus ta muudkui voodiserval ja värises. Ning hiljem, kui emalt selle sündmuse kohta pärisime, tuli tal kohe see hoog peale. Üks hävituspataljoni mees, Jüri Kalm, tõi ema sealt koju. 1948. aasta talvel, Mägisvälja külas Veski talus (oma isatalus) sai Evald NKVD sõduritega tulevahetuses surma. See oli aasta enne küüditamist. Oli talv ja mingid valimised. Mina olin ühe teise tüdrukuga valimispunktis. Maantee läks maja eest läbi ja maja ees peatus veoauto. Inimesed aeti siis autokasti vaatama, kus lebas kaks laipa. Tundsin sealt Evaldi surnukeha ära. Oli verine ja kohutav. Mõni aeg enne seda käis ta minu ema vaatamas ja lubas emale, et maksab Elsa eest kätte.

Minu pere küüditamine

Kogu meie suur pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Kaks päeva enne seda kutsuti mind Torma täitevkomiteesse ülekuulamisele. Öö otsa mind pinniti ja piinati. Ikka hoopidega pähe ja mujale, nii et ma oksendasin veel küüditamisrongiski. Koju ma ei julgenud minna, nii imelik tundus kõik. Tulin mööda maanteed, minust sõitsid mööda inimesi täis tuubitud autod. Läksin oma tuttavate Puuseppade juurde, nemad elasid maantee ääres. Öö sain seal ära magada. Hommikul sõitis auto õue, minu ema ja nooremad õed-vennad kõik kastis. Ja mina astusin siis ka sinna...
Küüditatute tapivintsutused ja Siberi näguriaastad olid meil samasugused nagu kõigil saatusekaaslastel, nii et üle me need elasime ja ellu jäime. Pärast suure juhi surma õnnestus ka meil Eestisse tagasi saada ning tollastes tingimustes uut elu alustada. Ega see lihtne polnud, aga kodumaa on kodumaa ja juba see teadminegi andis jõudu ja julgust kõigest üle saada. Nagu sellest kõigest veel ei piisanud, tabas kuuekümnendate algul meie peret veel üks raske löök. Minu vend sõitis Narva ning kadus jäljetult. Viimased hilisemad jäljed pärinevad sügavalt Venemaalt.
Eelmisel kevadel käisin Torma kalmistul Elsa haual. Kalmu korrastades ja lilli asetades püüdsin mõelda vaid kõike ilusat, mis meie ühisest lapsepõlvest meelde oli jäänud, aga ikkagi nii valus oli. Otsustasin käia ka kunagise kodu juures, ent seal avanev pilt oli masendav. Varba talu hoonetest olid järel vaid mõned puunotid ja vohama kippuv pajuvõsa soiseks muutuvas ümbruses. Kunagistest külaelanikest pole enam jälgegi. Neist aastaist ja sellest elust ei ole enam rääkimas kedagi.

Evaldi saatusest

Milliseks kujunes aga Elsa noormehe Evald Vilgu saatus täpsemalt? Armsama kaotus oli Evaldile rängaks hobiks. Tugev mees värises kaotus- valust ja vihast. Mõni kuu hiljem otsustasid mõned mehed koos Evaldiga minna Tallinna, kuna teati seal kedagi, kes vahendab paadiga Rootsi põgenemise võimalusi. Kahjuks oli see vahendaja, nagu enamik, sellised tol ajal, julgeoleku tööriist, ja nõnda nad seal lõksu kukkusid.
Juhuslikult oli julgeolekus juba enne neid kinni mitu inimest, kes kõik olid ühel või teisel viisil kokku puutunud Evald Vilgu ja tema kaaslastega. Pika uurimise ja ülekuulamiste tulemusena mõistis tollane Leningradi sõjaväeringkonna tribunal kohut 24 sellesse protsessi kuuluva inimese üle. Vabanes vaid üks inimene, Anni Kuusk Vilusist, kellele määrati karistuseks kuus kuud, mille ta oli juba eeluurimisel ära istunud.
Enne Leningradist ärasaatmist õnnestus Evaldil sealsest kinnipidamiskohast põgeneda. Ta jõudis seigeldes kodukanti tagasi ja tegutses taas, ajades taga neid, kes anastajaga koostööd tehes olid otseselt süüdi nii Elsa surmas, kui ka paljude teiste inimeste kannatustes ja hukus.
1948. aasta talvel valimiste päeval, võttis Evald koos kaaslasega tee peal kinni hobusemehe, kelle reel oli valimishäälte kast. Ta puistas hääled Torma väljadele laiali ja lasi vanameestel edasi sõita. Kahjuks sai see seik Evaldile saatuslikuks. Nagu sellistel puhkudel ikka, nii oli ka sellel valimiste päeval eriliselt tugevdatud salajane valve kõikjal, mis nüüd ootamatult kohale ilmus. Selles tulevahetuses saigi Evald surma.
Tavaliselt kujunesid olukorrad ikka nõnda, et kuhu kogunes rohkem metsavendi, sinna koondati üsna pea ka suuremad NKVD üksused. Seetõttu sagenesid paratamatult ka kokkupõrked nende vahel.
Pärast Elsa Dorbeku traagilist hukku ja Armilde Maasika vahistamist arreteeriti peagi Armilde vend, Evald Vilk, Uno Kaunis, Paluoja ja veel mitu meest, keda ma nimeliselt ei tundnud. Üldjuhul nimede vastu erilist huvi ei tuntud (väljaarvatud mõned erandjuhud). Tavaliselt piisas sellest, kui keegi uustulnukat teadis - tundis.
Kuna 1946. aasta suvel muutus Torma ja Voore ümbrus venelaste poolt eriliselt valvatavaks ja seega meile eriti ohtlikuks, valgusid sealsed, veel ülejäänud metsvennad laiali, kes kuhu. See oli meie tavaline taktika. Kui venelased alustasid mõnel pool jõulist survet, tuues kohale lisajõude, läksime meie sealt lihtsalt minema, kusagile, kus oli rahulik, iga kokkupõrge NKVDga nõudis ohvreid nii langenute kui haavatute näol, seepärast tuli selline taktika igati kasuks. Meie neljakesi - Harri Murulaid, Kivi Hugo, Elmar Vilk (Evald Vilgu onupoeg) ja mina, Ruuben Lambur, otsustasime jätta Töövli heinamaad ja rännata Virumaa poole.

Piiramisrõngas

Pärast sõda oli Peipsi ääres Vilusi metsades hulgaliselt metsavendi, keda me teadsime ja kes ka meid tundsid. Seal Vilusi all me siis esialgu peatusimegi. Neil oli väga heas kohas üsna suur punker, kus jätkus ruumi ka meile.
Huvitaval kombel oli tolleaegsetes Peipsi ääre külades (nagu Vilusi, Kalmaküla, Nina ja teised) inimesed väga üksmeelsed ja julged. Ei tule minu mälestuses kordagi ette, et külaelanikud meid oleksid reetnud või kellegi peale kaebamas käinud. Hoolimata sellest, et me käisime avalikult külades nii päeval kui öösel ja et vaid seitsme kilomeetri kaugusel Mustvees oli julgeoleku staap ja haarangu väeosad, olid sealsed inimesed alati meid toetanud ja heatahtlikud. Kui ikka nähti kuskil venelasi liikumas, leidus keegi, kes sõna tõi ja meid hoiatas. Nõnda lootsime seal vaikses kohas isegi talve üle elada.
Mehed, keda ma mäletan, olid Valter Kuusk ja Heindrich Kuus ja veel üks mees Vilusist. Nemad olid ka selle punkri ehitanud. Aeg-ajalt käisid seal veel mitmed sealsetes metsakülades endid varjavad mehed, kelle nimesid ma ei tea. Ruumi jätkus siiski, sest meestel oli ka mujal veel väiksemaid punkreid ehitatud, kus hädakorral ööbida või peatuda sai.
Siis aga ühel novembrikuu ööl juhtus midagi ootamatut. Kusagil kaugemal oli üks inimene kinni kukkunud, kes teadis kaudselt selle punkri asukohta. Piinamise tagajärjel oli ta selle venelastele kätte juhatanud ja selle peale ei osanud keegi tulla.
Oli hommikust öö, kui tulime Kuusk Valtriga külast. Meiega oli kaasas ka üks naisterahvas, kes tuli ühele haigele mehele süsti tegema. Olime jõudnud juba üsna metsa lähedale. Veel mõnikümmend meetrit jäi selle kohani, kust tuli metsa keerata, kui järsku kargasid pimeduses püsti kogud ja karjuti - stoi! Valter läks kõige ees. Tal oli midagi käes, millega ta virutas esimesele, kes kõige lähemal oli, ning hüppas ise järsust jõekallakust alla. Tõmbasin naisel käest ja jooksime kaldavarjus tuldud teed tagasi. Siis aga selgus, et osa venelasi oli meid tulles mööda lasknud ja nüüd hakkasid nad meile vastu tulistama. Tegin järsu pöörde otse metsa suunas, lootes, et ehk pole neid seal veel vastas. Õnneks oli kottpime ja nende kuulid ei tabanud meid. Pealegi ei saanud nad meid enam tulistada, sest me jäime nende vahele ja nad oleksid üksteist tabanud. Selge oli see, et toimub rünnak punkrile ja et mets, kuhu jõudsime, on ümber piiratud. Nüüd oli minu peamine kohustus naine piiramisrõngast välja toimetada ja see mul ka õnnestus. Saatsin ta suure kaarega külasse ning läksin ise teiselt pool jõge sündmuste käiku jälgima. Mõni minut pärast seda, kui meid tulistati, kostusid lasud vasakult poolt ning veidi hiljem juba otse vastasküljest.
Samal ajal kui meie tule alla sattusime, tuli külast teist rada pidi Tudulinna mees Kaaldra Paul ning sattus samuti aheliku peale. Ja see oligi see teine tulistamine. Ta sai raskelt haavata, kuid suutis siiski pimedas neil eest ära minna.
Kuusk Valtril, kes minuga koos tuli, õnnestus siiski metsa pääseda. Ta jooksis punkri juurde, äratas mehed üles, kes haarasid relvad ja murdsid teisest küljest ahelast läbi.
Seadsin end sisse teisel pool jõge, kus oli tihe noor männik ja jäin ootama hommikuvalget ning sündmuste edasist käiku. Üle jõelageda oli mul hea näha, mis sealpool metsa servas toimus. Vaevalt läks valgeks, kui punkri poolt kostusid granaatide plahvatused. Selge oli see, et punker oli langenud, kuid mis juhtus meestega, see tegi murelikuks. Nägin, kuidas sõdurid metsast välja voorisid, aga ma ei näinud, et kedagi oleks toodud või kaasa veetud.
Kui sõdurid lahkusid, tahtsin minna uurima, mis nad seal teinud olid ja et ehk on mõni mees kuskil maas, kes abi vajab. Õnneks märkasin, et osa sõdureid oli sinna jäänud ja varjusid põõsastes. Kuna metsas olid sõdurid ja ka küla oli neid täis, ei jäänud mul muud üle, kui ära minna.

Õhtuks jõudsin Avinurme

Puhkasin tuttava pool, kuid süda ei andnud rahu. Hommikul enne valget olin taas metsas ja astusin tagasi Vilusi alla. Ja oligi mind vaja. Paul oli saanud väga raskelt haavata. Kuul oli läinud sisse parema kõrva tagant, purustanud põsenuki ja viinud silma peast. Ta oli jõudnud enne hommikut Vilusi külla meie hea tuttava Voldemar Tamme koju, kus teda oli püütud korda teha ja haava siduda. Ma olin Avinurmest kaasa saanud pudeli vesinikku ja sidemeid. Lasin ruttu keeta kanget kummeliteed. Võtsin haavalt sidemed, valasin haava vesinikku, kallutasin ta näo allapoole, et sealt kõik verine välja valguks ja nii mitu korda, kuni haav puhtaks sai. Siis tegin marlest ja vatist paraja padja, leotasin kummeliteega märjaks, panin haavale ja sidusin kinni.
Sellega valmis, jätsin ta pererahva hoolde ja läksin ise otsima punkrit, kus ma teadsin, et elab kaks meest. Üks neist oli keegi ohvitser, kelle päritolu ega nime ma ei tea. Teine mees Jakob Traks oli saksa ajal konstaabel. Tema isakodu oli sealt mitte kaugel. Ma leidsin nad üles ja samal ööl tõime Pauli Vilusist ära nende punkrisse. Punker oli väike, aga hullu polnud midagi. Üks nari sai Paulile, teisel naril magasime kordamööda. Pealegi pidin mina väljas käima, et teada saada, mis oli juhtunud teiste meestega. Peagi tuli teade: nad murdsid viiekesi õnnelikult ahelast läbi. Aga kuna neil ei olnud enam aega punkrist midagi kaasa võtta, otsustasid nad minna Voorele. Linnutaja mäe lähedal Karu talu keldris oli meil varusid, nii et küllap oli neil sealt vaja midagi võtta. See talu asus täiesti lagedal väljal. Ainult ühest küljest oli Linnutaja mäe tagune Voore mets lähedal. On täiesti arusaamatu, miks nad sinna nõnda hooletult ja päeva ajal läksid? Oli ju teada, et seal varitsetakse. Venelased ründasid neid metsa poolt ja kõik viis langesid lagedal väljal.
Elmar Vilk, Harri Murulaid ja Kivi Hugo olid nende sündmuste ajal kusagil kaugemal käimas ja tulid Kalma alla tagasi paar nädalat hiljem. Nii sai meid Kalma alla jälle kuus meest. Seadsime korda ühe juba varem valmis ehitatud tagavarapunkri, kus sai häda korral ööbida ja tuisuvarju. Nõnda siis elutsesime küll punkris, taludes ja vahel ka heinaküünides, küll rännates ning vahel isegi kalameestega koos järvel käies ja nii mõnigi kord venelastega vägikaigast vedades. Siiski sai see talv kaotusteta üle elatud. Kevad tõi taas hingekergendust, jõudu ja tahet edasiseks.
Minul tuli talve jooksul sageli käia haavatud Pauli vaatamas, et talle sidemeid ja ravimeid viia, mida mul vahel õnnestus hankida. Piilsi raudteejaama lähedal ühes talus oli mul hea tuttav, kes mulle mõnikord Avinurme apteegist üht-teist vajalikku tuua sai.

Salk venelasi jälituskoeraga

Oli 1947. aasta varajane jaanuarikuu hommik. Veel pime. Läksin kokkulepitud ajaks taas Piilsi ravimite järele. Lähenesin majale nagu ikka metsa poolt. Järsku märkasin maja taga lumel väga palju jälgi. Perenaine oli õues, nägi mind ja ütles ehmunult, et venelased olid praegu siin, läksid naabritalusse. Läksin rutuga tuldud teed tagasi. Jõudnud sinna, kus lage lõppes ja kahel pool raudteed algas mets, kuulsin järsku koera haugatust. Umbes kolmsada meetrit tagapool jooksis salk venelasi, jälituskoer ees, mulle järele. Tegin järsu hüppe raudteetammist alla. Mõni samm enne metsa tulid automaadivalangud mulle järele. Nii algas see pikk ja raske päev.
Mina sahmisin lumes ees, nemad koeraga järel. Oleks mul olnud kaasas suurem relv, siis oleksin koera kaugelt ära võtnud ja nõnda olnuks mul palju lihtsam neist lahti saada. Kahjuks oli mul kaasas ainult püstol, aga nii ligi ma neid lasta ei tohtinud, et sellega midagi oleks ära teha saanud. Nõnda siis jäigi vaid loota jalgadele, vastupidavusele ja senistele metsavennaelu kogemustele. Teadsin, et ühelt metsaraiesmikult veavad ümbruskonna talumehed endile küttepuid ja et seal oli jalgealune kõva ning ma suudan sellega vahemaad suurendada. Joostes metsateel, märkasin rajaserval mingit lume alla mattunud haohunnikut. Samas kasvas paras peen lepp, mida mööda üles ronisin ja end siis teisele poole hunnikut kallutasin. Jooksin mitte kaugel olevast metsasihist üle ja siis sihi serva mööda edasi, jälgides, kas tulevad järele või petsin nad ära.
Aga ei, koera juba nii lihtsalt ei peta ja varsti oligi näha, kuis tulid üle sihi, koer ees. Võtsin uuesti suuna veoteele ja nüüd juba Lohusuu heinamaadele. Need ümberkaudsete talumeeste maad olid tol ajal veel täis heinaküüne ja kuhje ja ma teadsin, et ka seal käib heinavedu, seega rajad sees. Heinamaad olid eraldatud metsa ja võsa ribadega, mis võimaldas mul teha igasuguseid haake ja edasi-tagasi jookse ning hoida vajalikku vahemaad. Nii kestis see tappev jooks, kuni hakkas pimenema. Siis võtsin suuna suurele maanteele, kus lootsin jäljed kaotada. Lõpuks oligi mul õnne. Üks Kalmaküla mees sõitis hobusega mööda. Hüppasin reele, oli tuttav mees. Rääkisin talle oma loo. Ta andis hobusele piitsa ja sõitis koju. Tema koduõues, mis oli sadakond meetrit teest eemal metsa ääres, nägime, kuidas venelaste kamp, koer ees, Mustvee poole jõlkus.
Igavesti ja alati austust vääriv eesti perekond. Soe toit, pits koduviina ja pehme ase olid mulle sel hetkel nagu Issanda õnnistus. Ärkasin hommikul kohutavalt valutavate jalgadega ja pea oli uimane. Pererahvas teadis rääkida, et ümbruskonnas on kõik vaikne ja et puhaku ma veel mõni päev nende juures, kuni valu ja väsimus üle läheb. Oli tõesti raske jalul seista. Puhkasin õhtuni ja siis tõttasin metsa punkrisse, kus mehed olid juba mures, et kuhu ma jäin?

Järjekordne kokkupõrge venelastega

Sama 1947 aasta jaanuaris juhtus veel midagi, mis mõjus üsna rängalt. Sain sellest teada alles kuu aega hiljem. 28. jaanuaril oli auto venelastega sõitnud minu koduõuele Peressaares. Kodustele anti tund aega asjade kaasavõtmiseks ja nii algas isal, emal ja kahel õel sõit Siberi poole. Viha, mis siis hinge täitis ja mure kodust äraviidute saatuse pärast, oli omaette hoop, mis rängalt tunda andis. Aga olukord metsas oli ju selline, et tunnetele voli anda ei saanud ega lastudki.
Paul paranes. Silma koht eriti nägus ei jäänud, aga ega mees sellest ei murdunud. Keeras püstolkuulipilduja kaba traadid veidi kõvera, nii et vasaku silmaga sihtida sai ja võitlus läks edasi. Kevadel läks Paul Tudulinna kanti, kus oli tema kodukoht. Pärast seda ma enam Pauli ei näinud. Aastaid hiljem sain teada, et ta oli 48. või 49. aastal ikkagi surma saanud.
Maikuus juhtus meil järjekordne kokkupõrge venelastega. Tulime neljakesi - Heindrich Kuusk, Harri Murulaid, üks Piilsi mees, kelle nime ma ei teadnud ja mina. Seljataga oli pikk matk ja oli vaja jalgu puhata. Raja kõrval olid mõned kännud, kuhu siis istusime, et suitsu teha. Järsku viskus Harri pikali, haaras relva ja hüüdis venelased! Samas kõlas lask meie pihta. Harri automaadivalangu peale panid venelased jooksu. Jooksime neile järele, kuid nad jõudsid tihnikusse, kuhu polnud mõtet neile järele minna.
Pöördusime tagasi ja siis selgus, et Heindrichi pole. Känd, kus ta enne istus, oli verine. Järelikult oli ta saanud venelase lasust pihta. Läksime teda otsima. Käisime läbi kõik kohad, kus me tavaliselt peatusime, kuid ei olnud teda kusagil. Arvasime siis, et ta läks külasse. Ootasime õhtuni ja otsustasime teda külasse otsima minna.
Majad, kust arvasime teda leida, asusid järve ja maantee vahelisel alal. Jõudnud üle maantee, läksime ümber maja järve poolt. Järsku ilmus nurga tagant venelane, kes ilma hoiatamata tulistas. Piilsi mees, kes läks kõige ees, kukkus ja kohe tulistas ka Harri. Venelane kukkus. Meie hüppasime tagasi. Tollal olid veel alles sõjaaegsed kaevikud. Kaevikust käratati meile - ruki verh! Lasime kumbki jooksu pealt valangu kaevikusse, hüppasime nurga taha ja aia äärt mööda maantee poole. Juba oli näha, kuidas mõlemalt poolt teed mööda tumedad kogud meie poole jooksid. Jõudsime siiski enne neid maanteest üle. Lasime veel teine teisele poole valangu, et neid segadusse ajada ja olimegi pajupadriku vahel. Õhku lasti küll veel valgustusraketid ja meie suunas äge tulerahe. See aga meid enam ei häirinud, sest siin olime me juba omas sõiduvees ja meid järele tulistada oli vaid kära tegemine ja laskemoona raiskamine.
Piilsi mees sai maja nurga juures kohe surma nagu see venelanegi, kes teda lasi. Läksime Harriga suvisest laagrikohast läbi ja ennäe - Heints seal pikali ja kirub, et oli metsas saanud kuuli tagumikku, ega saa ise kuidagi sidet teha. Kuul oli külje poolt sisenenud, läbinud ühe tuhara ning väljudes teise tuhara lõhki lõiganud. Tõepoolest, tee sinna side, kuidas oskad, pealegi kui sidet napib. Aga eks olnud hullematki nähtud ja nii sai ka Heintsi haav seotud. Öö puhkasime samal laagriplatsil ja hommikul viisime Heintsi jällegi Traksi Jakopi punkrisse, mis asus sealt umbes viie kilomeetri kaugusel.
Jättes Heintsi Jakopi hoolde, läksime Harriga Voore ja Torma alla, kus vahepeal oli olukord üsna rahulikuks muutunud. Saime peagi kokku Elmariga, kes oli oma õde külastanud ja nüüd taas meiega liitus. Kuna me teisi sealseid metsavendi ei kohanud, siis mõni päev hiljem suundusime tagasi Vilusi alla. Sinna oli vahepeal tulnud Kivi Hugo ja veel kaks meest, kelle nime ma ei teadnud, nii et oli jälle jõud ja abi olemas.

Võõras pere isakodus

1947.aasta juulikuus tuli mul tahtmine minna korraks kodukanti Peressaarde. Elmar oli nõus kaasa tulema ja nii võtsimegi selle matka mööda metsi ette.
Kuna minu pere talvel ära viidi, elasid nüüd meie kodus uustulnukad, kes võtsid kõike seda, mis meie vanematel oli maha jäänud, nagu päris oma, ega tulnud selle pealegi, et selles midagi valet on.
Oli suvine öö. Kell võis olla umbes neli, kui astusin sisse oma kodu uksest. Õigemini, läksin sisse lauda uksest, sest toa ust mulle ei avatud. Minu isa-ema voodis magas võõras naine väike tüdruk kõrval. Küsisin, miks ta võõras voodis magab, vastas ta, et tal omal ei ole voodit ja et teda olevat sinna saadetud. Kaks poissi, kes lakas magasid, hüppasid lakast alla ja jooksid metsa.
Mida mul oli nendega teha. Jätsin nad sinnapaika ja läksin edasi. Kahju oli küll oma kodust, kus oli nii rõõme kui muresid läbi elatud, kus oli nii palju tööd tehtud ja vaeva nähtud ning kus oli möödunud minu lapsepõlv ja esimesed noorusaastad. Nüüd pidin ma siia aknast sisse ronima, et näha, kuidas võõrad seda vaevata kasutavad. Veel valusam oli mõelda sel hetkel oma perele, kes nüüd kusagil siberi kolkas peab vaevlema. Selliste raskete mõtetega lahkusin ma viimast korda oma isakodust.

Ma sain vist haavata

Vaevalt pool tundi hiljem. Mõtlesin, et astun möödaminnes üleaedse Saare Juhani poole sisse. Nad oleksid teadnud ehk rääkida, kuidas mu kodused ära viidi. Olime jõudnud juba maja juurde, kui tulid joostes teed mööda relvastatud mehed ja meile majaõues tule avasid. Ei olnud hästi näha, palju neid oli. Hüüdsin Elmarile, et jookse maja taha ja sealt metsa. Hoian neid tulistades kinni. Lasksin püstoli tühjaks. Tahtsin just kassetti vahetada, kui käis tugev löök vastu nägu. Kukkusin, kuid mõistust ei kaotanud. Tõusin, taarusin maja taha ja sealt metsa poole. Mäletan veel, kuis jooksin, kukkusin, tõusin, jooksin, jälle kukkusin ja tõusin. Mis minu taga toimus, seda ma enam ei näinud ega kuulnud.
Metsaserval oli kraav ja kraavikalda mullavallil lattidest karjaaed. Kuidas ma sellest üle sain, enam ei tea. Viimane, mida mäletan, et olin juba metsas põõsaste vahel. Jõud oli täiesti otsas. Viskusín pikali, et veidi puhata. Ise mõtlesin, et küll ma siin põõsaste vahel eest ära saan, kui nad järele tulevad. Sellega lõppes kõik. Ärkasin, kui päev oli juba pealelõunane. Algul ei taibanud, mis minuga lahti on. Pea oli kohutavat valu, kohinat ja nagu mingit mürinat täis. Üks silm oli kinni paistetanud, teisega veel veidi nägin. Siis tuli meelde, et oli lahing ja et ma sain vist haavata. Aga kuhu?
Kogu jõudu kokku võttes ajasin end puu najale istuma. Leidsin üles haava. Kuul oli sisenenud vasaku silma alt, kus nirises väike haav. Väljunud oli kaelast ja see haav oli väga suur ja paistes. Aegapidi võtsin taskust sidemepaki. Haav tuli ju kuidagi kinni siduda. Häda oli aga selles, et iga vale liigutuse juures käis kaelast üle selja kontsadeni õudne valusähvatus nagu elektrilöök. Ettevaatlikult avasin sidemepaki. Seadsin pakis oleva padjakese kuidagiviisi kaelahaavale ning püüdsin algul ümber kaela ja siis ka põsele veidi sidet saada. Olin oma sidumisega poole peal, kui sidemerull käest pääses ja selja taha kukkus. Venitasin ta sealt tasakesi tagasi, kerisin uuesti rulli ja jätkasin sidumist, kuni sellega enamvähem valmis sain.
Püstol oli kõrval maas. Tühjaks lastud. Puhastasin seda veidi. Võtsin taskust padrunid, et täita, kuid rohkem ei jaksanud kasseti vedrut alla tõmmata, kui vaid kolme padruni jagu. Nüüd aga langes aeglaselt mu üle midagi, mis oli valusam kui valu peas. Täielik apaatia. Elu tundus järsku mõttetuna. Milleks seda kõike veel? Kodumaa võõra võimu all, kodu hävitatud, vennad tapetud, isa-ema ja õed Siberisse surema saadetud.
Iga päev langevad üksteise järel mu kaasvõitlejad. Vaenurõngas tõmbub aina koomamale. Nüüd leban ma siin üksinda nõrkenult oma vere lombis, toeks vaid lootus, mida polegi enam. Üks näpuliigutus päästikul, ning kõik see piin ja vaev oleks lõppenud. Nõnda neid mõtteid mõlgutades olin jäänud tukkuma. Virgudes oli see tusk kadunud ja mõtted hoopiski teised. Paljud mu kaaslased olid sageli samasugusest, vahel isegi raskemast olukorrast välja tulnud, miks peaksin siis mina siin alla andma.
Pikkamööda ja ettevaatlikult kõike jõudu kokku võttes ajasin enda puu najale püsti. Keha värises ja jalad ei tahtnud kanda. Mõni samm eemal oli teine puu. Suurivaevu jõudsin selleni, laskusin tüve najale istuli, puhkasin veidi ja tõusin uuesti. Jälle mõni samm järgmise puuni ja nõnda edasi, kuni jõudsin Saare ja Oti krundi piirikraavini. Piinas metsik janu. Kraavi põhjas olid veel lombid, täis sääsevastseid ja veeputukaid. Aga ma pidin suu märjaks saama. Lõikasin kraavikaldal kasvavast õõnsast putkest paraja jupi, lasin end tasakesi kaldale kraavi küljele ja proovisin kas või natukese vett suhu saada. Vesi ei jõudnud veel suuni, kui jõud lõppes ning vesi torust tagasi kraavi plartsatas, segades lombivee mudaseks.
Ronisin teise lombi juurde, tegin putke toru lühemaks ja proovisin uuesti. Nüüd õnnestus vett suhu tõmmata, kuid mu hambad olid paistetusest (vist oli kuul ka lõualuud vigastanud) nõnda tugevalt koos, et vee vaevu hammaste vahelt suhu sain. Vesi oli soe ja soomaitseline. Sain vaevu üle kraavi puuni, kui tundsin, et süda läheb pahaks ja ajas oksele. Seda, mis nüüd juhtus, on isegi jube kirja panna. Vedelik pritsis hammaste vahelt nagu sõelast läbi, paks jäi kõik hammaste taha, mis tuli, tahad või ei taha, uuesti alla neelata. Kas või lämbu. Veidi puhanud, hakkas nagu parem ja ega siis muud, kui jälle mõni samm edasi.
Üle Oti ja Lepiku krundi oli Salupere maa. Jõudsin Salupere maja kohale, kui päev hakkas õhtusse jõudma. Nägin perenaist maja taga toimetamas. Ma tundsin ja teadsin Salupere taati-memme juba aastaid. Nad olid tagasihoidlikud ja head inimesed. Astusin tasakesi toa juurde. Memm, nähes mind, ei ehmunudki väga. Pani käed põsele ja lausus vaid - oh jumal küll! Läbi häda ja hammaste häälitsedes palusin tal tuua külma vett ja midagi, millega haava siduda, sest see side oli juba täiesti läbi ligunenud. Ta pani mind pingile istuma ja tõi mulle vett juua. Küll oli hea külm kaevuvesi. Siis tõi ta vatti ja marlit ning aitas mul teha haavale uue sideme, just nagu oleksin ta oma poeg.
Pisut puhanud, tänasin memme ning astusin taas lühikesi samme puust- puuni. Ma teadsin, kuhu ma tahan jõuda. Aga sinna oli veel paar kilomeetrit, mis sel hetkel tundus küll kohutavalt kaugena.

Hilda ja Robert

Aadumäe lähedal oli Küüska talu, kus elasid õde ja vend Hilda ja Robert Vartsenid. Ka nemad oli mõlemad juba venelaste kuulidest haavata saanud ja ma teadsin väga hästi nende rahvusmeeslust ja suhtumist meie olukorda.
Robi (see oli Roberti hüüdnimi) sai haavata juba 1945. kevadel, kui teda tuldi arreteerima. Ta hüppas aknast välja, kui teda tulistati. Kuul tabas jalga kontsa lähedale ja jala alt väljudes lõikas päka lõhki.
Samal 1945. aasta suvel tehti jälle haarang nende kodule. Hilda oli parajasti heinamaal loomi talitamas, kui märkas venelasi. Tahtis veel joosta võssa, kuid teda tulistati mitmest relvast ja ta kukkus mitmest kuulist tabatuna. Venelased jätsid ta sinna heinamaale maha ja läksid ise minema. Naabrid ja lähedased inimesed korjasid ta sealt üles ja toimetasid Rakvere haiglasse. Õnneks polnud ükski kuul eluohtlik. Ta paranes ja tuli peagi koju tagasi, tegi taas oma koduseid toimetusi nagu poleks midagi juhtunud. Kui ümbruskonnas vaikne oli, käis ka Robi kodus ja aitas teha heina ning muid töid, mis kodus vaja oli.
Nõnda ma siis võtsingi suuna nende poole. Keskööl jõudsin Lume maja juurde. Läksin nende sillast üle, üle maantee ja Aabrami aiaäärt mööda metsani. Sealt kraavikallast ja heinamaid pidi Vana-Küüska tagant üle Aadumäe tee. Ikka samm-sammult ja piin-piinalt ning hommikuks saingi Vartseni toa juurde metsa äärde välja. Selja taha oli jäänud kolm kilomeetrit maad ja üle kahekümne tunni heitlust elu ja surma piiril.
Istusin puu najale ja ootasin pererahva ärkamist, et siis endast märku anda. Varsti tuligi Robi toast, märkas mind ja tuli kohe minu juurde. Ta oli juba kuulnud, et eelmisel päeval oli keegi haavata saanud ja metsa pääsenud, aga ta ei teadnud, et see mina olin. Ta vaatas mind üle ja läks tuppa. Peagi tulid nad Hildaga, kaasas ämber sooja veega ja vahendid haava sidumiseks. Kõige esmalt võeti mul riided seljast. Pluus ja särk lõigati noaga ribadeks, et seljast ära saada. Sooja veega pesti mu keha verest puhtaks. Võeti haavalt ära vana side, pesti ja puhastati ning tehti uus korralik side peale. Seejärel sain selga puhta pesu ja riided, Robi omad muidugi, me olime temaga ühte kasvu.
Siis tõi Robi toast tekke ja padja, tegi mulle tihnikusse aseme ja aitas mind sinna. Peagi tuli Hilda, tõi mulle piima ja hästi õhukesi kooke. Kahjuks ei saanud ma kookidest jagu, sest hambad olid nii kõvasti koos, et teelusikaga ei saanud neid lahti kangutada. Piima ikka sain kuidagi läbi hammaste imeda. Hilda aga teadis, mida teha. Kloppis kanamune suhkruga, lisas rõõska koort ja mida veel ning see oli tõeline jõujook, millest ma ka jagu sain. Jäin raskelt magama. Hilja õhtul äratasid nad mind uuesti. Hilda kostitas mind taas oma jõujoogiga, kattis teki peale ja olingi jälle üksi kesk tasaselt kohisevaid kuuski. Valu peas ja kogu kehas oli muutunud tuimaks piinaks, kuid väsimus, nõrkus ja uni olid tugevamad ning peagi magasin jälle seda valusegust und.
Ma oleksin võinud nende juurde jääda seniks, kuni paranen ja nii nad ka mulle soovitasid, aga ma pidin kaaslastele teate saatma ja veel oli Elmari olukord teadmata. Mis temast sai? Võib-olla sai ka tema haavata ja vajab abi. Kõige lähem võimalus teate saatmiseks oli Punasoos August Jõgi kaudu. Seepärast siis tuligi veel see tee jalge alla võtta.
Järgmisel hommikul tegi Hilda mulle uue sideme ning turgutas mind oma jõujoogiga. Robi lõikas mulle paraja kepi, tuli mulle saatjaks ja nii suundusime pisi-tasa Punasoo poole.
Võttis aega ja vaeva mis võttis, aga kohale me jõudsime. Punasoos oli kaks metsatalu, kus ma pererahvast teadsin ja tundsin. Üks oli Oja talu, kus ma 1946. aasta varakevadel toimunud lahingus jalast haavata sain. Teine oli Jõgi talu, kus elasid õde ja vend Lehte ja August Jõgi. Üks nende vend, Artur, sai Ojatalu lahingus surma. Ma teadsin, et üksnes kas Augusti või Lehtega on mul võimalik oma kaaslastele enda olukorrast teadet saata ja just sellepärast ma nende juurde minema pidingi.
Ka siin võeti mind vastu suurima hoolitsusega. Robi andis mind üle ja läks koju tagasi. August oli nõus sõitma Kalmale, kuid ei saanud minna enne kui pühapäeval. Kuna oli alles neljapäev, pidin seni ootama. Järgmisel päeval mu tervis ja enesetunne järsku halvenes. Palusin Augustit, et ta tuleks mind öösel saatma Avinurmesse, kus oleksin ehk arstiabi saanud. Ta laitis selle plaani maha. Arvas, et pole hullu, küll läheb üle. Pealegi olevat Avinurme venelasi täis ja seega liiga ohtlik. Tõi mulle Hilda retsepti järgi tehtud jõujooki, rääkis mulle üht-teist uudiseid ja läks siis koju.

Hommikut ma enam ei näe

Minul rahutus aga üha kasvas. Millegipärast tundus, kui ma nüüd kohe midagi ette ei võta, siis hommikut ma enam ei näe. Nii tegingi hullu otsuse - lähen üksi Avinurme. Ajasin end vaevaliselt püsti, võtsin oma kepi ja hakkasin pisi-tasa astuma. Umbes paarsada meetrit eemal oli heinaküün. Sinna ma jõudsin ja siis olid mul jõuvarud ammendatud. Heitsin heinamaale pikali ja mõtlesin, kuidas ma küll Peressaarest siiani jõudsin ja enam ei suuda?
Puhkasin seal pikali tunnikese, ajasin end püsti ja tatsasin tagasi pessa. Ise arutasin oma mõtteis - kui tõesti on käes lõpp, siis siin ei jäta nad mind vähemasti huntide ja rebaste hooleks. Hommikul äratas mind Lehte. Tõi mulle kehakinnitust, puhus veidi juttu ja läks siis oma toimetusi tegema. Oma üllatuseks tundsin end palju paremini. See vaevus, mis mind eile piinas ja hirmuks moondus, oli kadunud. Ka valud peas ja kaelas olid nagu vaibunud. Võib-olla mulle oligi seda öist seiklust vaja, et kriisi ületada.
Pühapaeva hommikul, nagu oli lubatud, läks August Kalmale. Sai kokku minu poolt juhatatud inimesega, kes siis kohe andis teate üle metsa minu kaaslasele. Juba sama päeva õhtu eel olid mehed kohal. Harri, Elmar, Heints ja Kivi Hugo. Nad puhkasid, kinnitasid keha ja oligi aeg jälle teele asuda. Mind kahelt poolt toetades ja aeg-ajalt puhates jõudsime kesköö paiku üle Tudulinna maantee. Pikem peatus tuli Pommi talu juures, kus peremees meile kehakinnitust pakkus ning mulle sidemeid ja ravimeid tõi.
Järgmisel päeval jõudsime Kalma alla Traksi Jakopi punkrisse, kus Jakop mind oma hoole alla võttis. Kuna punkris oli suvel umbne ja ma vajasin värsket õhku, sai minu haiglaks tihe noor männik, kus Jakop mind ravis ja kaaslased moraalset tuge andmas käisid. Hambad hakkasid vähehaaval avanema, nii et sain juba üht-teist süüa ja jõudu koguda.
Kuu aja pärast käisin juba meestega kaasas. Midagi oli siiski halvasti. Kuul oli võtnud mul vasaku kõrva kuulmise, mis vaid kohises ega lasknud ka teisel kõrval hästi kuulda. Hull oli ka see, et ma ei saanud aru, kust poolt mingi hääl või heli tuli. Pauk käis selja taga, aga mulle tundus või kostus, et tuli eestpoolt. See aga tegi üksi metsas liikumise raskeks ja ohtlikuks.
Sama 1947. aasta septembris tegi Kivi Hugo ettepaneku minna Tudulinna kanti, kus ta teadis kusagil Oonurme suunas ühe talu karjamaal punkrit, mis on vaba ja üsna turvalises kohas. Olen unustanud selle talu nime, kui ma seda üldse teadsin. Aga sinna me läksime ja need sündmused, mis seal aset leidsid, on omaette lugu.

Järsku läks lahti relvade marutuli

Punker kuhu saabusime, asus ühe talu karjamaal tihedas võpsikus. Talu- peremehe poeg juhatas meid sinna ja käis ka õhtuti meile uudiseid toomas. Punker polnud küll suur, aga kuidagi mahtusime ära. Samas otsustasime, et talveks tuleb uus ja suurem punker ehitada ja see juba kaugemale metsa, taludest eemale. Päeval käisime ehitamas, öösel magasime karjamaa punkris. Uuel punkril olid juba seinad, põrand ning lagi valmis, kui ühel õhtul toodi teade, et see karjamaa punker olevat venelastel teada ja et neid võib iga hetk oodata.
Otsustasime, et hommikul vara lahkume. Varavalges seadsime asjad kokku ja kõik oli korras. Jüri ja Elmar võtsid kepiga kahevahele punkriahju ja asusid minekule. Meie Hugoga seadsime veel asju, mis kaasa võtta, kui järsku läks lahti relvade marutuli. Viskasime oma pambud, haarasime relvad ja kahele poole tulistades õnnestus meil kolmekesi ühest küljest ahelikust läbi saada. Elmar ja Jüri jäid aga ootamatu tule alla ja ega nad jõudnudki enam relvi tõsta...
Jõudnud ohutusse kaugusesse, pidasime veidi nõu. Kolmas noormees oli noor 16-aastane poiss Torma kandist. Tema ei olnud metsavend ega tagaotsitav. Ta oli niisama Jüriga kaasa tulnud ja nüüd tuli ta koju tagasi saata.
Hugo tahtis Oonurme kanti minna, nii et minul tuli nüüd otse poiss läbi võõraste metsade kodu poole saata. Luige silla juures saatsin ta üle Tartu maantee, kust ta oskas juba ise edasi minna.
Mina läksin juba läbi tuttavate metsade Kalmaküla alla, et Traksi Jakopi juurest läbi astuda. Siin aga olid vahepeal toimunud muutused. Ohvitser, kes end Jakopi juures varjas, oli ära läinud teadmata kuhu. Jakop aga oli kuskilt kaudu saanud osta endale mingid dokumendid ja elas nüüd vaikselt isakodus.
Nõnda siis - üksinda laantes oma kohiseva kõrvaga, ees lähenev talv, täis surmaohte ja lootusetust.

Kruusoja külast pärit Kalju Pikof

Tahaksin siinkohal meenutada veel kaht oma võitluskaaslast, kelle saatus ilmestab kujukalt selle punase režiimi tõelist olemust, kus väikesele või- mumutrikesele oli suure juhi poolt antud täielik vaba voli ja võim otsusta- maks inimeste elu ja surma üle.
Minu üks esimesi kaaslasi, kellega koos seda metsavenna võitlusteed alustasime, oli Kruusoja külast pärit noormees Kalju Pikof. Temast on mul juttu ka eespool. Kalju isa arreteeriti 1945. aasta mais. Kalju pääses neil eest ära ja jäi metsa, võttes vastu selle paratamatu saatuse, mis sai osaks tuhandetele Eesti meestele-naistele.
Juba 1945. aasta suvel sai Kalju esimest korda haavata. Meie Ludvigiga ravisime teda, kuis oskasime ning peagi oli ta jälle jalul ning võimeline kõigeks.
Aastad läksid. Mina olin siis juba kaugel põhjas sunnitöölaagris, kui Kalju taas haavata sai. Siinkohal kirjutan vaid sellest, mida on mulle rääkinud inimesed, kes neis sündmustes osalesid.
1948. aasta suvel sai Kalju Paasvere lähedal Kärje metsavahi talu juures venelaste haarangu ajal jalast haavata. Haavatuna jõudis ta hommikuks Kruusoja küla esimese maja juurde. Ta kodu ei olnud sealt enam kaugel. Saatnud perenaisega teate oma emale, et see tuleks hobusega ja viiks ta edasi, jäi ta ootama. Kahjuks jõudis venelaste haarang sinna enne, kui ema. Nii tuli Kaljul vastu võtta lahing. Venelasi langes mitu, isegi üks ohvitser. Kui ülekaal oli üks kümne või kahe-kolmekümne vastu nagu nendega võideldes ikka, tuli Kaljul siin võidelda surmani.
Ta langes. Ta keha visati vankrile ja sõit läks Oonurme poole. Kohale jõudnud Kalju ema palus, et ta poeg antakse talle matmiseks, aga see palve oli asjata. Vähe sellest, ka ema ennast ähvardati poja kõrvale maha lasta, kui ta kohe minema ei lähe. Sellega polnud Kalju kurbmäng veel lõppenud.
NKVDlastel oli kombeks metsavendade ja üldse kõigi hukatute laibad kusagile peita või matta, et keegi teada ei saaks, kuhu või kuidas seda tehti. Nõnda oli ka Kaljuga. Keegi ei näinud ega kuulnud. Siis aga juhtus midagi, mis tõi Kalju loole uue jätku. Lugu juhtus Oonurmes. Sügisel oli tee ääres kraavis veidi jääd, kus lapsed liugu lasid. Seal märkasid lapsed, et läbi jää paistab inimese käsi. Tulid külamehed, kaevasid laiba välja - see oli Kalju. Kohe saadeti sõna Kalju emale, kuid keegi väga aus nõukogude inimene teatas kohe ka sinna, kus vaja, ning enne kui ema kohale jõudis, olid NKVD omad platsis. Ka seekord ei aidanud ema palved midagi ja Kalju laip läks uuesti peitmisele.
Sedapuhku siiski inimesed märkasid, kuhu poole ta viidi. Kui venelased olid lahkunud, tuli ema öösel paari naabrimehega, kaevasid ta välja ja viisid koju. Ta maeti koduõuel kasvava suure kase alla. Seina ääres olev lauavirn laoti haua peale, et juhuks, kui venelased taas tulevad, ei oleks hauakohta märgata.
Kalju isa suri laagris. Emal ja õel tuli peagi kätte siberitee. Kodu jäi tühjaks. Maja ja pere oli taas hävitatud. Vaid vana kask, kus all Kalju puhkab, kohiseb oma iidset lugu läbi sajandite vabaduse eest langenuile.

Vilusist pärit Heindrich Kuusk

Hulk aastaid lahinguid, põgenemisi, taas lahinguid ja põgenemisi selle tohutu jõu ja inimjahi eest ja vastu. See allumatus võõrvõimule ei olnud ainult meie metsavendade võitlus. Seda tegid kaasa tuhanded eesti inimesed, kes meid aitasid, varjasid ja toetasid. Seda tehes seadsid nad sageli ohtu oma elu ja käisid läbi sama kannatustee NKVD kongides või Siberis. Seegi on taas üks paratamatu katkend meie väikese rahva ajaloos. Aeg kulges meie kahjuks ning ajapikku neelas see meeletu hüdra meid kõiki.
Kui Kalju Pikhof oli üks minu esimestest kaaslastest metsavennapäevilt, siis üks viimaseid kaasvõitlejaid enne kinnikukkumist oli Vilusist pärit Heindrich Kuusk. Ka temast on pisut juttu eespool.
1949. aasta suvel sai Heindrich Vilusi külas väga raskelt haavata. Kaaslased toimetasid ta külast ära metsa, kuid venelased jõudsid neile järele ja nad ei saanud enam haavatut kaasa viia. Et mitte jääda elusalt ja haavatult nende hullude meelevalda, lasi Heindrich end ise maha (või aitasid selles teda ta kaaslased). Mehed lahkusid, sest selles olukorras oleks vastuhakk ilmselt nõudnud kõigi elud.
Heindrich jäi venelaste sõjasaagiks, ta surnukeha viidi Lohusuu täitevkomitee juurde rahvale äratundmiseks. Et keegi polevat teda ära tundnud, viidi ta keha sealt kandi rahva jaanituleplatsile, kus ta siis mingi partorgi korraldusel ja juhtimisel lõhkeaine ja granaatidega õhku lasti. Missugune väärastunud inimloomade lõbu! Inimesed teavad rääkida, et riideräbalad ja kehatükid rippusid puude okstes, kuni lähedased need salaja ära korjasid ja Lohusuu surnuaeda matsid.
Need on vaid kaks näidet sadadest, kus võitlus käis elu ja surma peale. Neid vapraid mehi-naisi, kes ei tahtnud alluda võõrale võimule ja vägivallale, hukkus kodukülades ja metsades oma maa ja rahva nimel tuhandeid. Täna tagantjärele loevad ajaloolased (enamasti KGB toimikuist) ja kõiksugu komisjonid (isegi rahvusvahelised), kes 5000, kes 6000 ja rohkem või vähem hukkunud metsavenda. Tegelikku hukkunute arvu ei tea enam keegi, sest kui palju metsavennad ise hukkunud kaaslasi matsid ja kus nende hauad on, pole enam võimalik tuvastada.
Enamik neist, kes oma kaaslasi matsid, hukkusid hiljem ka ise. Need aga kes jäid ellu, vabanesid ligi 20 aastat hiljem. Siis oli emake loodus oma töö teinud nõnda, et seal, kus varem oli põlismets, laiusid võsastunud raiesmikud. Ning leidus ka vastupidist: seal kus oli võsastik, on nüüd suured metsad või põllumaad. Terveid maastikke pole võimalik enam ära tunda, rääkimata tillukesest hauakünkast seal sambla ja sinilillede all.
Vaatamata kõigele õnnestus NKVD soldatitel mind 1947. aasta sügisel elusalt kätte saada ning siis järgnes aeg, mil pidin nägema ja kogema seda nõukogude režiimi võimutäiust tema alasti suuruses.

Järgneb