Kultuur ja Elu 1/2022

Kultuur ja Elu 4/2021

 

 

 


Eestlasi Mordva vangilaagris nr 385.7 aastal 1961

Mordvas traataia taga 1962–1967
Valdur Raudvassari mälestused IV osa

TEKST: Valdur Raudvassar, vabadusvõitleja
Fotod: erakogu

Esimene osa KE 2/2021

1962. aastal mõisteti sõjatribunali otsusega Valdur Raudvassarile nõukogudevastase agitatsiooni – kuulumises põrandaalusesse noorte vastupanuorganisatsiooni Kolm Lõvi ja tulirelvade hoidmise eest – kuus aastat vangilaagrit. Sellele eelnes pikk ülekuulamiste kadalipp Patarei vanglas ja Pagari tänaval. Ees ootasis laagriaastad Mordvamaal.

Mordva ANSV-sse Rusajevkasse jõudsime 10. juulil 1962. Soome-ugri iidsele hõimumaale, niipalju kui sellest veel nimeliselt säilinud on. Mulle oli see elamuseks, polnud ma veel Soomes ega Kuramaa liivlastegi juures käinud.
Maastik oli muutunud elavamaks – orud, seljandikud, metsasalud tammede, vahtrate, pärnade või saartega, kõrgendikel liivanõmmed ja männipalud, soodel kuusemetsad. Möödas olid ääretud põllulagendikud, pilvitus taevas lõõmas vaid sama päike.
Rusajevkasse koondati poliitvangid punaimpeeriumi igast ilmakaarest. Siia voolas ka uudiseid, mis mujal jäid kuulmata. Novotšerkasskis Doni ääres oli kolme nädala eest puhkenud näljamäss – rahvamassid rüüstasid toiduladusid, süütasid miilitsa- ja linnavalitsuse hooneid. Mäss lämmatati sõjaväe eriüksuste ja soomukitega. Vene nooruk Juri Belov oli tapiteekonnal kohanud mässumehi, keda sõidutati erilaagrisse, et kuuldus kaugemale ei kanduks. Töötasid sõjakohtud, kümneid mõisteti surma, ligi 200 oli varem langenud kuulirahe all.
Järgmisel päeval sõidutatakse kõiki mööda haruteed Potma raudteejaama, sealt Javaši asulasse, kus paikneb ka vangilaager 385/7. See asub soisel maastikul, vaatevälja sulgevad kuuseladvad vast 100 meetri kaugusel. Laagri ette murule tõsteti pikk laud, mille taha istusid MVD ja KGB ohvitserid. Lauale laoti meie mahukad toimikud. Noorusest ja tähtsusest pakatavad ohvitserid olid üleolevalt lõbusad, mütsid pandi toimikute vahele, kraenööbid avati. Üks nendest tõusis, võttis laualt toimiku: “Sidorov!” Too astub kolonnist laua ette, võristab oma ees- ja isanime, sünniaasta, paragrahvid, karistuse määra. Need on kõik kirjas ka toimiku esikaanel ja toimik pannakse avamata kõrvale.
Järgnevad uued nimed, värsivõrinad, uus toimikute kuhi kasvab. Aga komisjon ei taha vaikides istuda, üks kui teine küsib igalt etteastujalt: karistuse põhjus? Enamik vangidest on vanem, sõjaeelne põlvkond, kes aina kordavad, et süüdistus on fabritseeritud. Järgneb lõbus naer lauarahvalt: muidugi, teie magasite ahju peal maailmasõja maha!
Järg jõudis arreteeritud üliõpilase ja ohvitserini – põhjus? “Spionaaž”, vastavad mõlemad. Naeru ei järgne – selge. Kuulen oma nime. Võristan “Valdur Gustavovitš, 1939, § 68, § 70 ja § 207”. Karistuse põhjus? Vastan: natsionalism. “Kaitseliit?” – kuulen äkki aktsenditus eesti keeles. Küsija on noor, üsna meeldiva näoga leitnant, ilmselt mordvalane. Vastan: “ei jõudnud”. “Pole lugu, jõuad!”, lubas ta naerdes. Vaevalt oli ta selgeltnägija, kuid täpselt 30 aastat hiljem taasta­sime KL Võrumaa Maleva ja sain selle propagandapealikuks.

Kas eestlasi ka on?

Silmitsesin vangilaagrit, mis esimesel pilgul meenutas muinaslinnust. Nelja meetri kõrguse palkseinaga, käänukohtadel katustega valvetornid. Eeslinnuseks oli kaks okastraataeda, valvurite laudtee ja spiraalvõrgust püünis, kuhu põgeneja pidi takerduma. Sellised tõkked kordusid ka palkseina taga. Sissepääsuks on kõrged reheväravaid meenutavad plankudest uksed, mille ees ja taga jälle okastraadist kahepoolsed väravad.
Avanesid traatväravad, plankuksed ja sulgusid jälle. Olime surutud uste ja viimaste traatväravate vahele nagu rotid lõksus. Meie ees lainetas vangide meri. Kostavad hõiked ukraina, vene, läti, leedu ja tundmatuis keeltes. Hõikan aralt: kas eestlasi ka on? Tõuseb hulk käsi: “jah-jah, tere-tere!”. Neelatan liigutus­pisaraid – selline on meie rahvas, hall ja vaikiv, kuid hädas ja sõjas kindlad ja vastupidavad nagu soomlased.
Avaneb viimane värav, seguneme “pärismaalastega”. Mind ümbritsevad igituttavad näod, küsimused: kust pärit, palju said, mille eest? Kerekas mees nendib: “vai kuus aastit nigu tsaariaol kolmekõrdne hobesevaras!” Meid majutatakse kõikidesse laagri barakkidesse. Näidatakse voodi, mille kinnitatakse plakat nimega, paragrahv ja vabanemise aasta.
Sama kerekas mees, peas käterätist õmmeldud “troopikakiiver”, ootab mind ukse taga. “Kaeh, tii sullõ ekskursiooni mi suurõl pallorahvalidsõl kodomaal.” Kõnnime piki barakkidevahelist laudteed, tehtud selleks, et kevadel-sügisel ei upuks inimene mutta. Tuleb vastu salk sihvakaid noormehi: “Eljen Eesti!” Taipan vastata: “Eljen Petöfi Sandör!” Surutakse kätt ja giid seletab: Ungari 1956. aasta ülestõusu kangelased, üliõpilased ja ohvitserid, kes rahva poole üle tulid.
Ilusa suveilma tõttu on rahvas liikvel, töö käib kolmes vahetuses, kaks on vabad. Laudteed palistavad mõlemalt poolt lillepeenrad, mida invaliididest vangid voolikutega kastavad. Räpaste tapivanglate ja Vene linnade järel on poliitvangilaager lausa lust ja lillepidu.
Tuleb vastu salk tuttavakõlalisi mehi: “Sveiki, Igauni!” Oskan tervitusele vastata läti keeles. Surutakse kätt, patsutatakse õlale. Giid annab neile lühikese seletuse minust. Imestan, kust on pärit sinu läti keel? Kuulen, et ta isa oli Laura kõrtsmik Petserimaal, kus elas lätlasi.
Järgmine seltskond tervitab: “Guten Tag, estnische Kameraden!” Giid seletab saksa keeles, kes ma olen jne. Küsisin: kas ta sõja ajal õppis saksa keele? Seletab: “Kuleh, ma nigu sakslanõ olõgi, vähämbält Saksa kodakondsusõga nigu esä, kõrtsmik Berg”. Siis tuleb vastu trobikond väikesekasvulisi lõuahabemes mehi, keda Berg tervitab ise: “Tere, sina mustperse!” Vastus tuleb kohe: “Tere, sina pigiperse!” Need on kalmõkid, vangistati sakslastel loodud ratsapolitseisse kuuluvuse ja stepipartisanluse pärast. Eestikeelsed fraasid omandasid meie vanameestega karoonat mängides.

Võitlen kommunistide vastu, kuni elan


Luuletaja ja vabaduselaulik Enn Uibo. Suri Mordva ANSV poliitvangide sunnitöölaagris 31.8.1965.

Küsisin Bergilt, kas kunstnik Sikk on selles laagris? Jah, Hartvig on laagri röntgenoloog. Omaette kabinetki väikses barakis. Astun sisse. Pikk sirge valges kitlis ja pilotkas mees täidaks nagu kogu röntgenitoa. Ütlen, kes ja kust ma olen. “Jumal hoidku, tundsin su isa ja ema, oleme samast kihelkonnast!” Ta pani kohvi keema ja rääkis: on Kaasjärve popsi poeg, vanem vend tõusis KL Võrumaa Maleva instruktoriks. Meenutasin: ema rääkis, et sind tapeti. “Tapeti vend Kusta. Olin 1941. aasta suvel Tartu vabastaja major Kure käskjalg, sain Riia mäel haavata, kuid jõudsin vangla õuele, kui mu vend kinniaetud kaevust välja tõsteti. Minestasin, mulle kallati vett näkku. Sakslased olid jõudnud Tartusse, filmisid kommunistide veretööd. Üks neist hüüdis: kuhu sa lähed, käisest jookseb verd! ”Lähen sõtta, võitlen kommunistide vastu, kuni elan!“”
Hartvig süütas paberossi. Ta polevat mingi kunstnik nagu on Juri Ivanov. Aga Petrogradist 1920. aastal opteerunud Ernst Hallop tahtis kõigist Kaasjärve lastest kunstnikud teha ja midagi sellest kiusab teda tänapäevani.
Küsisin luuletaja Enn Uibo asukohta. “Mine suveteatri poole, istub seal kinoputka kõrval”. Tundsin luuletaja veerandsajandi eest avaldatud foto järgi – nagu marmorist raiutud pea, kõrge lauba all sügavad silmad, pisut kibestunud suu. Kandis helesinist puhast vangikuube, peas sõlmes otstega valget taskurätti. Tõusis kergelt pingilt, mille ees kõrgemal pingil olid mõned ajakirjad, paberid, tindipott ja sulepea. Raseeritud ja nõudlik enda ja oma asjade suhtes erines ta hiljem nähtud luuletajaist vangilaagris kui kodumaal.
Olin lugenud Uibo luuletusi vaid ajakirjadest “Olion” ja “Tänapäev”, tema kumbagi raamatut pole näinudki – nii põhjalik oli võõrvõimu puhastustöö. Ta küsis, kas olen ka luuletaja. Ei, vastasin kindlalt. “Jah, sõnas ta, luuletaja võib olla, aga võitleja peab olema, et inimeseks jääda”. “Aga teie olete mõlemat, nagu Petöfi Sandör.” Võrdlus näis talle meeldivat, aga lausus: “Ärge mind enam teietage, siin oleme kõik sõdurid… või meid enam polegi.” Järsku näis ta virguvat: “Kas sa lõunat oled söönud?” Esmakordselt üheksa kuu jooksul pole ma söögile mõelnud!
Söökla koos köögiga moodustab laagri suurima baraki, mida talvel kasutati ka “rahvamajana”. Ilusa ilma tõttu olid mõlemad uksed pärani, et õhuvool haisud ilmaruumi viiks. Söögisaalis polnud kedagi, vaheseina tagant kostus nõudepesu kilinat. Koputasin luugile. Uustulnukale pandi supi- ja pudrukauss ääreni täis, aga lusikas? “Kas pole veel antud?”
Mööda Venemaad vangitapiga reisijale metallist lusikat kui võimalikku külmrelva ei usaldata, anti puulusikad ja needki võeti söögi järel ära. Kokad lohutasid: “küllap õhtusöögiks saad, aga nüüd laena kelleltki.”

Ministrid Iraanist

Astusin söökla tagalävele. Seal mõnulesid päikesepaistes kaks lõunamaalast, vaieldes tundmatus keeles. Palusin laenuks lusikat. Sain selle ja tõin pestuna tagasi. Paluti istuda nende kõrvale ja jutustada enesest. Seejärel tutvustati ennast – iraanlased, üks endine pea-, teine haridusminister. Iraan (Pärsia) kukkus möödunud sajandil Inglise ja Vene mõju alla. Kartes Saksamaa sissetungi, okupeerisid venelased põhja- ja inglased lõunaosa nii Esimeses kui Teises maailmasõjas. Rahu saabudes okupatsiooniväed lahkusid. Venelased aga jõudsid 1945. aastal moodustada uue valitsuse, mis sai käsu Iraani “demokratiseerimine” lõpuni viia, vajadusel Punaarmeed appi kutsudes. Kuid valitsusel endal tuli Venemaale põgeneda. Neile anti poliitilised ametid Kesk-Aasia “liiduvabariikides”. Seal selgus neile, et Moskva koloniaalpoliitika on ohtlikum kui Londoni oma. Nad juhtisid sellele Kremli tähelepanu, tulemuseks oli – ministrite kohtumine Mordvas.
Igas Mordva laagris oli 2000 vangi, eestlasi oli seitsmendas laagris 120. Kohtasin esimesel päeval umbes pooli, nende hulgas Patarei tuttavaid Timmermanni, Krooni ja Karl Helki. Esimene oli eluga rahul – “kui sa neid ei puutu, ei puutu nemadki sind”, teine manitses mind: “ära siin kedagi usu, ei ennast ega mindki”. Viimati öeldus näib tõde peituvat. Karl Helk kordas nagu ristiisa Osvald Sillastet: “tean, et sinust saab Eesti mees.” Oli ka väliselt Osvaldi sarnane.


Metsavendade pealik ja talunik Johannes (Juhan) Heeska. Foto toimikust.

Kunstirahvas ja poliitikud

Eestlaskond oli koondunud enamuses kahe pooluse ümber. Kirjanduse ja kunstirahvas Enn Uibo ümber “suveteatrisse”, poliitikud haiglabaraki lehtlasse, tooniandjaks Linnamäe valla talunik ja metsavendade pealik Johannes (Juhan) Heeska, vangistatud 1953. Ta töötas sanitarina haiglas, kus lamas halvatud vend Robert. Juhan on 52-aastane mehemürakas, romantilise hingega – sündinud rahvamees, jutukas ja heatahtlik. Suviti istus “Heeska klubi” koos hommikust õhtuni, vähemalt vanamehed ja tööst vabad vangid. Juhan oli töökohuslane 24 tundi: aina jooksis, kandis, tõstis, pesi – venda tuli sööta-joota lusikaga, potitada kätel ja selliseid oli haiglas teisigi. Vahel sai ta hüpata lehtlasse, kaelas kannel, valmistatud laagri töökojas, ja võttis üles laulu “Kui Kungla rahvas”. Või oli süles vend Robert, kellega meenutasin Urvastet, Uhtjärve, inimesi.
“Heeska klubis” oli värvikaid tegelasi. Karl Järvik, sündinud eesti külas Peipsi taga. Pääses vanematega Eesti, omandas keskhariduse ja lipniku auastme. Võitles Eesti idapataljonis Peipsi taga. Tabati 1948. aastal. Ka Sergius Jõgi oli reservlipnik Valgamaalt, ühines sakslastega juba Pihkva vallutamisel ja teenis taganemiseni Pihkvas Eesti pataljonis. Arseni Korp oli kaadriohvitseriks tõusnud popsi poeg Sangastest, idasõjas lühikest aega ka pataljoni ülem, tabati metsavennana alles 1960. aastal. Tartu suurkaupmees Jänes oli tema kodukülast, ka popsi poeg ja sõiduks Tartusse õmbles Arseni ema tollele esimesed korralikud püksid.
“Heeska klubis” tutvusin kohe kahe eluaegse sõbraga – kapten Ants Hanso, 50-aastane, ja temast kümme aastat noorema Alfred Käärmanniga. Esimene puhkab Mordva mullas, teine Hargla kalmistul.
Kolmandaks eestlaste koondajaks oli laagri puhkpilliorkester, kus eestlaste kõrval mängis ka üks lätlane. Kolmekümnemehelist orkestrit juhatas leitnant Gert Räbovõitra, võidelnud Soome ja Saksa sõjaväes. Pillid olid kodust saadetud, mängiti suveteatris, talvel söökla saalis. Imekombel ei sekkunud ülemused repertuaari, kuigi igal kolmapäeval olid sunduslikud poliittunnid. Vist huvitas ülemusi eelkõige laagri majanduslik toodang ja positiivse meeleolu alalhoid. Muusika soodustab harmooniat kõikjal. Eestlased olid ühtlasi parimad töömehed ja moosekandid, peale papa Timmermanni ka töökohuslased. Tallinna Tehnikaülikooli haridusega Räbovõitra töötas mööblitsehhis inseneri kohal.

Sumerlaste vennaskond

Eestlaste koondajana ei saa mainimata jätta “sumerlaste vennaskonda”, selle ideoloogiks oli Andres Mägi Virumaalt, Vabadussõjas õppursõdur, rahu ajal elukutseta poolharitlane, ei rahuldunud tööga põlevkivikaevanduses. Tema vaim uitas kosmilistes avarustes ja piiblilugudes, kuni maandus väljasurnud sumeri rahva juurde. Pika mõtiskluse tulemusena jõudis tõdemusele, et sumerlased pole kadunud jäljetult. Nende vaim, veri, mingil määral ka keel kandus eestlaste jt soome-ugri rahvastesse. Tosina eestlase kõrval äratas Mägi suuremat huvi neljas marilases, kes meie hõimudest kõige kauem on elanud kristluse-eelses usus.
Mäletan isa meenutusi Esimesest maailmasõjast. Nad andsid truudusvande Vene keisrile käsi Piiblil, Koraanil või Talmutil. Tšeremessidel (maridel) aga oli käsi muistse hobuse pealuul, mille oli Volgamaalt toonud pikahabemeline maatark. Mägi ei põlanud ka uusaja tarkusi. Vangilaagris juhtus tema kätte “Sissejuhatus filosoofiasse” (“Elava teaduse” väljaanne), millest luges välja toetust Kantile ja vaenu “papimeelsele” Hegelile. Uhke täishabeme, kehakasvu ja kadakast kepi tõttu teenis ta “prohvet Mägi” nime.


Luuletaja ja vabadusvõitleja Jaan Isotamm kaaslasega.

Nooremapoolsed vangid

Jõudsin 7. laagrisse, mil noored vangid omaette rühmitust veel ei moodustanud. Eelmisel aastal oli paljastatud põrandaalune organisatsioon, mille liikmed juba osalt vabanenud. Arreteeriti nende juhid Jaan Isotamm, Taivo Uibo ja Enn Tarto. Teised tõmbusid omaette.
Oli Saaremaa poiss Valdur Teeär, minust aasta vanem, arreteeritud 1959, sai kaheksa aastat nõukogudevastase organisatsiooni ja välismaale põgenemiskatse eest. Pärit kuulsast meremeeste suguvõsast, üks neist oma nime mootorpurjekale “Jaen Teär” andnud ja 1941 Kuressaare lossi keldris hukatud. Noormees oli kunstikalduvustega, kuid närvilise olekuga.
Oli Mart Niklus, 28-aastane Tartu Ülikooli haridusega ornitoloog, filoloog ja üle laagri tuntud pianist, kes suhtles enamasti välismaalastega. Oli ka ülikooli juristina lõpetanud Einar Komp, 30-aastane, töötas Valga prokuratuuris, karistati viie aastaga välismaale põgenemise katse pärast. Tema ei suhelnud peaaegu kellegagi.
Nooreks tuleb pidada kahtlemata Viktor Imalat, kuna ta arreteeriti 21-aastase üliõpilasena juba 1951. aastal, teistkordselt kümme aastat hiljem ja karistati seitsmeaastase vangistusega. Väliselt jättis ta raamatukoi mulje, kes uuris filoloogina prantsuse ja turaani keeli, kuid manitses noori: “Pead kõigepealt eestlaseks saama, et kasvada inimeseks”. Temaga tutvusin Enn Uibo juures ja jäin seotuks ka Eestis.
Samasugust noort meenutas ka 36-aastane Evald Hallisk, kellega tutvusin “Heeska klubis”. 16-aastasena oli ta astunud vabatahtlikult 32. politseipataljoni, sealt läks juba leegionärina Heidelaagrisse ja ülendati allohvitseriks. Võidelnud Neveli rindel, siis Narva all, kus sai raskelt haavata. Põgenes Saaremaa loovutamise järel paadiga Rootsi. Otsides võimalust Eesti vabadusvõitlust jätkata, astus Rootsi sõjaväeluuresse koos kaasmaalaste Öpliku, Suusteri ja Leholaga ning toimetati Leedu randa mootorpaadil, mida juhtis Saksa ohvitser Klose. Vangistati juba Leedus Rootsi luuresse pugenud agendi abil. Kaheaastase ülekuulamise järel saadeti lennukiga Magadani surmalaagrisse 25 aastaks, kuhu Tallinnast on õhuteed üle 10 800 km. Kuid keegi oli määranud teisiti – Stalini surmale järgnenud võimuvõitluse käigus vabastati sakslasi ja Evald toodi Mordvasse, 9000 km kodumaale lähemale. Siingi otsis ta inimesi, kellega jätkata võitlust. Õhtuvidevikus kutsus mind jalutama, päris rahva meeleolu Eestis. Kuulas tähelepanelikult ja otsustas: “oled üsna säilinud mees”.
Tutvust tuli tegema 32-aastane Lembit Kivimäe Viljandimaalt. Keskkooli 10. klassis õppides paljastati koolipoiste põrandaalune organisatsioon seoses Eesti lipu heiskamisega Suure-Jaani kirikutorni tippu Võidupühal 1950. Kohus karistas kõiki 25+5 aastaga. Niipalju oli tõde. Tegelikult vabastati ta enne viit aastat. Ise jutustas, et põgenes Karaganda vangilaagrist, varjas end Kasahstanis, tutvus küüditatud ungari tüdrukuga, põgenesid 1956. aastal Ungarisse, kus kukkusid Baja linnas Nõukogude vägede kätte. Tüdruk langes kuulist selga, tema toodi vangina Mordvasse. Tutvumisel jäi mul temast ebameeldiv mulje – lõdva ja niiske käe surve, kõrvalepööratud silmad. Rääkisin sellest Enn Uibole ja Isotammele, kes pidasid kõike eelarvamuseks – Lembit on Eesti mees.
Jaan Isotamm oli Patareist vangilaagrisse naasnud 6. detsembril 1962. Esmakordselt minu lellepoeg Helduri järel kohtasin omaealiste hulgas nii valgustatud meest. Jaan esindas “Tartu vaimu” tänu isale, EÜS-i vilistlasele. Algkoolist alates pidi Jaan koolitundide järel õppima iga päev Eesti ja maailma ajalugu, soome, saksa ja ladina keelt. Meie isad olid vangis, metsas, mere taga, kodu- või võõramaa mullas. Olime Mordvas emadel kasvatatud põlvkond.
Esimesel kohtumisel oli Jaan masendunud vandevendade vääritust käitumisest Pagari ülekuulamistel. Kas poleks Eesti rahval õigem vajuda varjusurma, et mõttetuid kaotusi kandmata kord jõuliselt ärgata? Vaidlesin vastu: ei, mõtteahel ei tohi katkeda, hoolimata madisepäevade ja jüriööde kaotustest – muidu kaob ka rahva elujõud ja lootus.
Kõndisime vaikides edasi. Äkki hakkas Jaan lugema, silmad pimeneval taevavõlvil
“Ich schlief und träumte
”Ma magasin ja nägin und,
Das Leben ist Freude.
Et elu on rõõm.
Ich erwachte und sah
Ma ärkasin ja nägin,
Das Leben ist Pflicht.
Et elu on kohustus.
Ich behandelte und sieh –
Ma tegutsesin ja näe –
Die Pflicht ist Freude!” kohustus on rõõm”
Seisatusin. See kõlas nagu usutunnistus – lihtne, veenev, kategooriline imperatiiv.
Kes seda ütles – Kant, Fichte, Hegel? Jaan vastas: Tagore, India ärataja. Olin lugenud vaid tema “Laevahukku” ja katkendeid “Aednikust”, mis talle tõi Nobeli preemia, esimesena Aasias.
Kuuldud tunnistust pole ma kunagi kirjapildis näinud, aga sööbis kohe mällu.

Ikka sunnitööle


Mart Niklus – 28aastane Tartu Ülikooli haridusega ornitoloog, filoloog ja üle laagri tuntud pianist.

Nõukogude kohus ei saada kedagi suveülikooli silmaringi laiendama, vaid ikkagi sunnitööle, kust taltunud aatleja võiks inimtegurina naasta nõukogude ühiskonda. Sellepärast ei jäeta inimesi ka traataia taga omapead, vaid koondatakse üksusteks, mille eesotsas on NVD-ohvitser leitnandi või kapteni pagunitega. Ta elab väljaspool laagrit, kuid teeb oma kaheksa töötundi kabinetis, mis paikneb tema rühmale määratud barakis. Side alluvatega toimub tentsiku kaudu, kelleks on töökohustusest vabastatud vang.
Too tõi käsu ilmuda rühmaülema kabinetti. Teatati, et olen määratud laagri katlamaja kütjaks. Katlamaja oli sama katuse all pesukoja, sauna ja juuksuritoaga. Kogu kompleksi eesotsas oli Valgevene eestlane nimega Leibur. Eestis polnud ta kunagi käinud, kuid oma emakeelt rääkis veatult. Ta oli kasvanud Minski lähedal suures Eesti külas, hariduse saanud Eesti koolis. Saksa ajal teenis politseis ja nii innukalt, et 25-aasta karistust polnud kärbitud. Kuigi jätkas sama ametit innukalt ka nõukogude vangilaagris.
Katlamaja soojusallikaks oli kitsa­rööpmelise raudtee veduri katel, mida köeti alaväärtusliku kivisöepuruga. Seda tuli katlamaja põrandal voolikuga kasta, tekkinud šlakk ahju kühveldada ja seal tarretis roobiga tükeldada, millest tõusis leek katelt soojendama.
Minu vahetuse ajal oli katlamaja täis eestlasi. Kuulsin neilt mõndagi Eesti riigi sünniajast ja Vabadussõjast. Kord keetsid katlamajas oma rohuteed kaks kalmõki taati, kui Leibur sisse astus. Mind vallandati päevapealt.
Oli november 1962. Mind määrati töötsooni, mida eraldas elutsoonist traataed. Värav avanes ööpäevas kolmel korral, vahetuste sisse- ja väljalaskel. Töötsoonis oli tosin barakki, madalat-luitunut puust tootmishoonet. Silma paistis kivist kuppel­katusega valutsehh, kunagine õigeusu kirik. Siin soode keskel oli olnud klooster ja Esimese maailmasõja ajal rajatud vangilaager Austria-Ungari sõjavangidele, kelle hulgas oli ka Joseph Tito, tulevane Jugoslaavia diktaator, kes vabanedes viis kaasa ka mordvalannast nooriku.
Töötasin freesijana mööblitsehhis undavate tööpinkide keskel. Kaheksa tundi tuli teha samasuguseid liigutusi. Pinkide vahel jalutasid häälestajad, terasest joonlauad nagu mõõgad randmeil rippumas, kontrollides detailide mõõtmeid – Lembit Kivimäe hüüdnimega Mulk ja Rudolf Kiisel Tartumaalt Paala vallast. Esimene tähtis ja närviline, teine lahke ja rahulik. Viga märgates pink peatati ja häälestati ümber. Tavaliselt lisati, et ajame juttu ka – mõnigi agar töötegija oli sõrme või käe lühemaks lasknud. Söök toodi töötsooni traktoriga. Söömiseks oli pool tundi, vangil kulub selleks aga 10 minutit. Ülejäänu on vaba aeg. Jalutasime mööda töötsooni, iga tootmismajandi tagahoovis on praagi ja vanaraua hunnik, kuid Mordvas vingerdasid seal meetripikkused lihavad nastikud, tõrjudes inimesi küüslauguhaisuga. Töötsoonis töötav Mart Niklus seletas meile loomakeste eripära ja eluviisi.

Kanged leedulased

Enam kui floora ja fauna huvitasid mind natsioonid ja inimesed. Isotamm oli mõne aasta eest teinud vangilaagris rahvaste loenduse, saanud ligi 30 erineva emakeelega rahvast. Umbes pooled neist idaslaavlased – venelased ja ukrainlased, omavahel leppimatus vaenus, valgevenelased erinesid neist oma lepliku meelega.
Silmatorkav oli Balti rahvaste osa – umbes 300 leedulast, 200 lätlast, üle saja eestlase. Leedulasi nägin esmakordselt, seepärast tundsin huvi nende vastu. Leedu noored olid väga sõbralikud. Kõigepealt sai tuttavaks nende ideoloog – pikk heledapäine üliõpilane Algirdas Endrukaitis, kes tutvustas mind teiste noortega. Koostöö eestlaste ja leedulaste vahel polnud tundmatu, Jaan Isotamm oli tõlkinud vene keele vahendusel Leedu ajaloo riigi loomisest 1236 Vene alla langemiseni 1795. Kirjutasin selle ka oma kaustikusse ja jätkasin leedulaste abiga. Mind köitis Leedu muistne vägevus, mis ei saanud jäägitult kaduda. Ka neid huvitas Eesti, kuna Leedu ümber nähti vaid vaenlasi – Venemaa, Saksamaa, Poola. Hõimu­maa Läti ei äratanud usaldus, küll aga kauge Eesti.
Leedulastel oli vangilaagris salajane raamatukogu teostega Nõukogude-eelsest ajast. Leidsin sealt isegi Buckle’i Tsivilisatsiooni ajaloo Inglismaal 1821–1862 venekeelse 1890. aasta väljaande. Lugesin ja konspekteerisin, esimene põhjalik ülevaade Õhtumaa arengust! Hoian seda tänaseni.
Leedu nooremat põlvkonda esindasid Vilniuse keskkoolis arreteeritud Algis Baltrusis, Vladas Šakalis, Vitas Vasilis ning Stasis ja Romas, kelle perekonnanime ei mäleta. Hiljem Leedu reisidel ööbisin ikka Algise pool.
Vladas oli suur estofiil, aga ka veendunud rahvuslane, kes leeduluse nimel taunis kristlust, demokraatiat, sotsialismi ja kapitalismi. “Need on kõik mööduvad nähted, aga Leedu jääb, sest Leedu peab jääma”. Eesti oli talle Põhjamaa nagu Soome, kuid Läti langeb taoti sotsialismi lummusesse. Vabanedes külastas ta mind Võrumaal ja sõpru Tartus. Arreteeriti uuesti ja üllatas maailma 1980. aastal Ameerika Hääle kaudu – oli põgenenud Vilniuse KGB-st, läbi Leningradi ja Soome Rootsi rajale ja andnud end politsei kätte. Saanud ülevaate tema reisiloost, ütles rootslane: “te ilmselt ei tea, et täna algasid Moskvas olümpiamängud. Veel ei teata esimest rekordit, aga see peaks kuuluma teile”.
Leedu nooruki ennekuulmatu tegu ärritas nõnda KGB-d, et kõik arvamusliidrid said käsu avaldada ajalehtedes etteütlusi neile tundmatu Vladas Šakalise mustamiseks. Ka Tartu päevalehes Edasi ilmus paskvill Kadastiku nimega. Vladas elas aastaid Ühendriikides ja tuli tagasi Leedu vabanemisel, suri siis äkki. Ta oli väikesekasvuline, kuid uskumatult tugev ja tahtejõuline. Kui meie jõudsime vaid mõned korrad lõuga kangile tõmmata, siis tema tegi seda ühe käega. Kord ütles ta, et lumes võib ööbida – vaja vaid hange, millesse kaevuda, ja kaht kuube – üht enda alla ja teist peale. Kahtlesin, kuna eile oli pakane üle 30 kraadi. Vladas sõnas vaikselt: “eile proovisingi”.


Jaan Isotamm pärast vabanemist Tartu kalmistul – mulle vangilaagrisse saadetud pilt.

Maailmapoliitka jõuab ka traataia taha

Sel sügisel kostus traataia tahagi hääli maailmapoliitika kuumenemisest. Venelased vedasid Kuubale tuumalaenguga rakette, millega võis hävitada Ühendriikide linnu. President Kennedy käsul blokeeris Ameerika laevasik saareriigi, nõuti hävitusrelvade koristamist. Ühel päeval märkasid vangid ajateenijatest sõdurite väljavahetamist vahitornis sinilõkmeliste julgeolekuväelastega. Kõigile meenus vangilaagrite likvideerimine 1941. aastal. Õhus oli uue maailmasõja hõngu.
Kriis lahenes sama kiirelt nagu tekkis. Hruštšov tõi ära raketid, mille olemasolu seni eitas. Enn Uibo seletas: “Hruštšov räuskab nagu purjus laadakakleja, et hoidke teda kinni, muidu peksan kõik segamini! Talle tuleb öelda: ei hoia, mine! Ja ta taltub mõneks ajaks.”
Kuulsin, et vangilaagris on Soome filoloog Vilho Forsell. Ta ütles, et on koguni kaks – Pekka Tubitsõn ka. Vilho on Suojärvilt, mille venelased anastasid viimases sõjas, Pekka Ida-Karjalast, mis anastati juba vürstide ajal. Mõlemad mehed olid 30-aastased, lõpetanud Petroskoi ülikooli, põgenesid koos Soome. Venemaa nõudis nende kui Nõukogude kodanike väljaandmist. Soome püüdis sellega venitada, nad võeti küll vahi alla, kuid lasti erariides mehe saatel Helsingis jalutada, anti märku hüpata mõne lääneriigi saatkonda. Nendega käis rääkimas Ameerika ohvitser, pakkudes tööd NATO staabis Norras. “Olime naiivsed, otsustusvõimetud – nagu Vene haritlased ikka läbi aegade”.
Novembri hilisõhtul istusime Isotammega baraki trepil, kuigi haamrilöögid relsijupile olid magamaminekusignaali andnud. Kuid vange jalutas ka kõnniteel. Ilmus “Mulk”: “poisid, Kennedy on tapet”. USA president oli kuu aja eest eestlaste kangelaseks tõusnud – esimene vaba maailma juht, kes lõi vankal särgi püksi. Keegi meist ei kahelnud, kes on mõrva taga. Aga kas see oli signaaliks maailmasõjale nagu mõrv Sarajevos 1914 või pelgalt kättemaks, hoiatus Lääne juhtidele?
Saabus 6. detsember, Soome iseseisvuse 45. aastapäev. Otsustasime Niklusega seda pühitseda koos hõimuvendadega. Pekka kutsus meid enda juurde kooli barakki, kus ta töötas õpetajana, direktori abina ja koristajana õigusega seal ööbidagi. Ta pidas aastapäevakõne, mina vastasin eestlaste nimel. Põrandal põles madal küünal, mille valgus akendele ei küündinud. Mõlemat hümni laulsime püsti tõustes täiel häälel. Neid teisiti ei saagi.
Talvel hakkas Eesti noorte arv vangilaagris kasvama. Vanemad põlvkonnad said kinnitust, et kauge kodumaa pole alistunud. Mulle oli aga selge, et rahvuslik vastupanu vajab kogemusi, mida on võimalik saada vaid siin – teist kooli selleks pole.
Jaanuaris 1963 saabusid 7. laagisse Taivo Uibo, Jarmo Kiik ja Valdo Reinart. Valdo tuli esmakordselt, Jarmo ja Taivo olid vahepeal eraelus olnud. Nende organisatsioonist saadeti 11. laagrisse Erik Udam, Enn Tarto ja Priit Silla. Edu oli seekord ka vaenlasel – KGB-l õnnestus juht ja meeskond omavahel tülli ajada ning leppida ei mõeldudki. Võitlus on karm, mitte sport ega poliitika.
Mehi tilkus juurde ka üksikult, tuli kaasvõitleja Väino Sõna, vahepeal kriminaallaagrisse eksinud ja siin kõikjal raamatuid nähes naeratas: seal oleks mulle raamatuga vastu pead virutatud. Tuli Hartvig Neeme, Jarmo Kiigega 1957. aastal arreteeritud, siis mööda vangilaagreid sõidutatud. Tuli Jüri Kimmel, samanimelise teoloogi ja Põlva pastori poeg.
Vana-aastal tuli emalt kiri: isa suri. Täiseas olen teda näinud viiel aastal, aga jõudis mulle rääkida oma võitlused maailma- ja Vabadussõjast, rahvusväeosade loomise, Saksamaa, Mordva ja Siberi vangipõlve. Vähem sõnu jäi kodutalule – selle oli kolhoos juba neelanud.

ENSV kultuuridelegatsioon


Mina, Valdur Raudvassar, vangilaagirsse saabumisel.

1963. aastal hoogustus ideoloogiline töö ka vastaspoolel. Valjuhääldaja teatas: laagrit külastab Eesti NSV kultuuridelegatsioon, kuna vanem põlvkond ei mäleta enam kodumaad ja paljud pole nõukogude elu seal näinudki. Sensantsiooniline uudis mitte 120 eestlasele, vaid kümme korda suuremale publikule, kes Eestist midagi ei teadnud või siis ainult, et see on “aken Euroopasse”, mille raius Peeter I. Söökla saal oli rahvast pungil, uudishimulikud palistasid kõnniteed väravateni. Kultuurikollektiivi eesotsas sammus Pagari esindaja, KGB major. Järel kuulsad lauljad, Leida Sibul, Hilda Konik, luuletaja Uno Laht ja mitu paari rahvariides tantsijaid. Sööklas olid lauad välja viidud ja pinke juurde toodud. Lava varjav eesriie kõrvale tõmmatud. Igale laulule järgnes pikk aplaus. Seejärel luges Uno Laht luuletuse siniste mütsidega poistest, kes NKVD löögiüksusena läksid rünnakule Stalingradi all. Plaksutati ka talle, kuna luuletus oli eestikeelne, st arusaamatu. Tookord ei teadnud eestlasedki, et Laht ise oli ka NKVD-mees, kes 31. juulil 1945 juhtis haarangut Vabadussõja ja II maailmasõja kangelase Friedrich Kure kodule Valgamaal, milles major Kurg langes ja läbilastud peaga tütar vangistati.
Siis tantsisid laval rahvariides paarid, lõppsõna ütles KGB major Kell, kutsudes unustama mineviku ja pöörduma kodumaale puhta südamega. Lavale astus Einar Komp, ulatas kõnelejale lillekimbu, too võttis kimbu ja pillas põrandale. Lilled olid kokku köidetud okastraadiga. Segadust kasutades poetusime lava taha puhkeruumi. Rahvatantsijad tõusid toolidelt. Ütlesime, kes ja kust oleme. Ehmatus kadus. Nad rääkisid, et on rahvatantsu harrastajad Tallinna tehasest ja said kutse Venemaale. Teel avaldati, et esineda tuleb vangilaagris, kus on hulk eestlasi. Karta pole vaja, aga sõja ajal ja pärast sõda sooritasid nad natsionalistliku propaganda mõjul Venemaal raskeid kuritegusid. Nooremad nende hulgas aga tahtnud Ameerika Hääle kutsel kodumaalt põgeneda. Seda kõike läbisegi meenutades puhkesid nad ise ka naerma.
Aasta hiljem külastas laagrit jälle ENSV kultuuridelegatsioon. Tantsijaid polnud seekord, kuid lauljatele oli lisandunud Artur Rinne, sõja ajal just “natsionalistliku propagandaüksuse” sõdur, vangilaagriski olnud. NKVD poeeti asendas kirjanik Oskar Tooming, mõne kuu Saksa ja mõned aastad Vene vangis olnud. Mart Niklus tõi neile lavale lõunasuppi, Rinne pööras selja, Tooming maitses ja lausus: halb oli siis, halb on ka nüüd. Lauljannadele kingiti töökojas valmistatud laegas, kaanel Toompea loss päikesesäras, sisekaanel “Tänuks korduvate esinemiste eest Mordvas”.
Delegatsiooni saadeti nüüdki väravani. Rinne pöördus meie poole: “Poisid, liikuvale rongile peab oskama peale hüpata!” Olime nagu pangetäie vett pähe saanud. Siis kõlas madrus Väino Sõna hääl: “kas sa veel aru ei saa, et see rong sõidab kuristiku poole!”

Põgenemise katse

Ühel märtsiööl äratas meid lühike automaadivalang ja koerte haukumine aia taga. Tuppa tormasid valvurid: “tõusta, rivistuda!” Meid loendati kaks korda ja lahkuti. Mõistsime – keegi on laagrist põgenenud. Öisel patrullkäigul oli valvur märganud lumel värsket mullahunnikut ja auku. Ta tegi õhku alarmilasu. Jäljed lumel kulgesid metsa poole.
Tolle auguga lõppes maa-alune õõs, mida oli uuristatud külmunud mulda. Seda mutitööd oli teinud kogu talve Pekka, kel oli luba ööbida koolimajas. Temaga koos põgenes kuus Moskva poissi. Juba paar tundi hiljem tabati esimesed kolhoosikülas, kuhu mindi soojendama, külma oli -40 kraadi. Viimasena tabati Pekka metsas, koerte abil. Kohus mõistis talle kolm aastat vanglat, mille järel tuli uuesti kanda varem määratud karistus. Moskvalased said kohtult vähem, aga pakane oli võtnud mitmel käe ja jala.
Eesti noorte seltsielu jätkus. Taastati korvpallimeeskond, seekord sini-must-valge märgita särgil, mille tähendus oli laagrivõimudele selgunud. Taastus ka ühislaul Jarmo Kiige juhatusel, kes oli vahepeal Elleri muusikakoolis õppinud. Tõin laulma ka Vilho Forselli, kes niigi oli vangilaagris eestistunud. Rahvusteadvuse tõstmiseks olid loengud, lektoreiks Viktor Imala, Teodor Reinholt, kapten Ants Hanso. Olin balti vendluse kaudu saanud tuttavaks major Ernest Laumanisega ja Leedu kindralstaabi kapteni Poltorokasega. Meeldejääv oli kapten Poltorokase kõne Eesti Võidupühal. Eestis oli ta käinud vaid ühel korral, külastas ka üht seltsimaja Virumaal. Vestlus käis saksa keeles. Siis öelnud võõrustaja “aeg on minna saali” ja see oli täis rahvast! Leedus oleks saal täitunud vast poole tunni järel. “Eesti luud oli pühkinud Vene jäljed varem kui meil Leedus ja Lätis”.
Agaramaid tagantlükkajaid valgustustööle oli Lembit Kivimäe, tahtes ise tagaplaanile jääda. Küsis kord minult: keda oleks siia veel abiks vaja 11. laagrist – Enn Tarto, Erik Udam, Priit Silla…? Pidasin kõike naljaks, kõik olid tundmatud, aga ütlesin: Erikut. Vaevalt nädal hiljem astus mu ette mees, kes ütles: “Tere, olen Erik Udam”. Öelnud, et on ta Kontsantin päts, kelle noorea fotot näinud olin, polnuks ma enam jahmunud. Ütlesin, et jalutaksime kahekesi ja rääkisin talle Kivimäe loo. Erik lausus: “kummaline. Aga jätkame tegevust, küll kõik selgub”. Erik imestas omakorda, et suhtlesime Taivo Uiboga, kes kohtus KGB nõudeid täitis. Seisukohta selles ei osanud ka Enn Uibo, kes laagri noortele oli nagu pihiisa. Tema poole pöördus Taivo järel ka Erik. See erutas Lembitut: “lollusi tehakse!”


Saatusekaaslaste taaskohtumine Tartus 1968 – Viktoras Petkus, Silvi Kimmel, Vladas Šakalis ja Valdur Raudvassar.

Tähtsaim eestlastest vang

Ema oli kirjutanud, et tahab mind näha. Tõrjusin – poolteist tuhat kilomeetrit maad, mille keelt ta ei mõista. Nüüd andsin järele. Tallinnast saabuvad Mordvasse Jaan Õmbluse omaksed, tulgu nendega.
63-aastane Jaan Õmblus oli tähtsaim eestlastest vang, võidelnud ohvitserina juba I maailma- ja Vabadussõjas, siirdus rahu saabudes politseisse, mis tegeles tollal peamiselt põrandaaluste riigikukutajate avastamisega. 1923. aastal laskis ta maha Jaan Kreuksi, kes oli teda tulistanud. Seejärel kerkis ta kiiresti kriminaalpolitsei direktoriks, mis tähendas tippu. Jäi samale kohale ka Saksa ajal. Venelaste tulekul suutis end varjata üle kümne aasta. Tabati 1956. aasta ja mõisteti 25+5, kuna surmanuhtlust polnud veel taastatud. Töötas vangilaagri raamatupidamises tänu tsaariaegsele koolile. Imetleti tema mälu. Noored arutlesid: mitu kindralit Eestis oli ja jõudsid kaheksani. Vanemad mehed ei teadnud lisada. Mindi Õmbluse juurde, kes luges silmapilk nagu raamatust 28 nime, lisades – oli ka rohkem. Ta ei seltsinud eriti kellegagi, aga ei keeldunud vestlusest. Küsisin temalt: millal oli eestlaste rahvustunne kõige kõrgemal – kas Vabadussõja ajal? Ta mõtles… jah, sõja lõpupoole. Ise oli ta kogenud seda 1941. aastal. Olid metsast välja tulnud, tõttasid Tallinna vabastama. Leidsid kuskilt veoauto, ronis peale ja pandi sini-must-valge lehvima. Jõuti Kehra alevisse, kus polnud hingelistki. Peatuti. Äkki jooksis igat poolt inimesi, peamiselt naised ja lapsed. Neid tõsteti kätele, kallistati, nuteti. Ja puhkes kõigi suust korraga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

Kokkusaamine emaga

Kokkusaamine emaga toimus nn külalistemajas ja sain vabaks kolm päeva. Viimasel päeval tuli meid vaatama uus rühmaülem, sõjaväest mingi eksimuse pärast vangilaagrisse teatud ajaks kasvatajaks saadetud suurtükiväeohvitser. Erines teistest rühmaülematest, suhtus vangidesse nagu sõduritesse, kellega on ühine koorem kanda. Ta ütles: “tõlgi emale, et sa ei pea antud karistust lõpuni kandma. Kirjuta armuandmispalve, ma toetan seda, saad kodumaale…”. Tõusis siis järsku: “sa ei tõlkinud minu sõnu, aga Jumal sinuga”. Noogutas ema poole ja lahkus. Ema rääkis, et Isotamm käib tihti Võrumaal ja lubas talle ka nüüd Tartu jaama vastu tulla. Näitasin sõrmega seintele ja siis ukse poole. Koridoris rääkisin, et Kivimäe on nuhk, ärgu teda usaldagu, kui ta Eestisse jõuab.
Ühel suvepäeval 1964. aastal loeti valjuhääldajast paarsada nime – koguneda laagri väravasse koos asjadega. See tähendas lahkumist. Istusime peagi ridamisi murul, ees avatud kohver “asjadega”, mida valvurid käperdasid. Nende taga kõndis laagri KGB ülem. Tõstis mu kohvrist leedukeelse raamatu, mille sisekaanel kirjutis:
Mums paparčio žiedas,
Mus Tevinis Laisve.
Valdurui Vladas

Kes selle kinkis? “Ei mäleta”. Mis on siia kirjutatud? “Ei oska leedu keelt”. Tšekist vist oskas – ta naine on leedulane, töötab laagri raamatupidamises. Marsikäsu saajad olid noored. Eestlastest Väino Sõna, Valdo Reinart, Valdur Teeär, Mati Kivimurd ja mina. Hingepõhjas oli võrdne annus lahkumisnukrust ja uudishimu. Kahe aasta järel avanesid jälle laagriväravad ja sama helgelt lõõmas juulipäike.

5. osa KE 2/2022


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv