Karula sovhoosi peaagronoom vestleb abiturientidega elukutse valikust. Foto: Ajapaik

Nõukogude korra kehtestamine Karulas ja Kaagjärvel

TEKST: Helbe Merila-Lattik

Vahetult pärast sõda algas uue hooga nõukogude võimu taaskehtestamine Karula vallas. Algasid vallandamised ja poliitilised süüdistamised, kulakute ja sakslaste käsilaste otsimine.

Algusosa K&E 3-2021

Metsavendlusest Karulas

Tegelikult ei olnud Karulas vaatamata otsatutele metsadele kujunenud kindlaid metsavendade rühmitusi, siit liikusid läbi peamiselt Mõniste, Taheva ja Iigaste omad. Oli neid, kes varjasid end üksi, suutmata nõustuda nõukogude ülekohtu ja ebaõiglusega, nagu Juhan Tonts, kes nelja ja poole aasta pärast tabati ja arreteeriti. Esines ka lühemaajalist metsavendlust ehk represseerimisohu korral metsa põgenemist.
Tekkis keerukaid olukordi. Plaagi talu perepojad Karl ja Jaan Köids olid eestistamise ajal võtnud erinevad nimed – Jaan Kaldmaa ja Karl Kaldre. Vendade läbisaamine oli halb ja maailmavaade erinev. Talupidajast Jaan Kaldmaa lasksid kommunistid juba 1941. aastal kohtuta maha. Tema abikaasa Rosalie (neiuna Nummert) pidas saksa ajal koos lastega talu edasi ja poeg Kalju Kaldmaa võitles kommunistide vastu Saksa sõjaväes Kure pataljonis. Kui ta 1945. aastal koju jõudis, ootas ees Valgast tulnud onu Karl Kaldre, kes laiutas peremehena „kulakute” talus, kust ta oli vennanaise Rosalie koos nooremate lastega tõrjunud Ähijärve-äärsesse popsihurtsikusse. Kalju Kaldmaa pidi varjuma metsa, kuhu ta rajas punkri, kuid viibis aeg-ajalt ka ema majakeses. 1949. aastal selgus, et küüditatavate nimekirjas ei olnud Kaldmaad, vaid hoopis Karl Kaldre, kes oli sellest kuidagi teada saanud. Nüüd põgenes ta vennapoja juurde metsa. Õela iseloomuga onu ähvardas enda päästmiseks Kalju välja anda, mis oleks tähendanud kogu perekonna hävitamist metsavenna abistamise eest. Ju oli tüli nii tõsine, et Kalju Kaldmaa selle käigus onu maha laskis ja sinnasamasse Ähijärve kaldale Saru-poolsesse metsa maha mattis.
Metsavend Kalju Kaldmaad jahtisid julgeolek ja miilits kõigi vahenditega. Peagi tuli vahtkonda koos perekonnaga uus metsavaht, kellest keegi ei teadnud halba arvata, kuid kes ilmselt oli KGB käsilane, sest samal ööl, kui Kalju Kaldmaa tabati ja arreteeriti, kolis ta kogu perega ära. Rosalie Kaldmaa oli koos lastega siiski küüditatavate nimekirjas.
Unikaalne oli aga Karula metsavendade Mõttuste saatus. Väntrelt pärit eesrindlikku talupidajat ja Antsla esimest vallavanemat Eesti Vabariigi maareformi ajast Jaan Mõttust ajasid kommunistid taga juba aastatel 1940–1941. See sundis teda nõustuma poeg Aksli otsusega astuda kommunismi vastu võitlemiseks Saksa sõjaväkke, kus see raskesti haavata sai. Teine poeg Osvald võeti 16-aastase poisina vägisi Saksa abiteenistusse ja kolmas poeg Hugo oli teeninud oma pere ja talu kaitseks omakaitses, mistõttu Väntre talule algasid kohe 1945. aastal ägedad rünnakud. Need sundisid kolme poega end metsas varjama. Koju jäid kaksikud Ülo ja Maimo ning vanem õde Valli, kuid kulakuteks tehtuna olid nad koos isaga irvitava ebaõigluse ees täiesti kaitsetud – nende maksud kasvasid üle jõu, neid kuulati jõhkralt üle, otsiti läbi ja võeti selle käigus toorelt ära kõik, mis relvastatud ülekuulajatele meeldis, neid mõnitati ning sunniti alaealise ja haigena ülemäära raskele kolhoositööle, neilt varastati, neile ei makstud müüdu eest raha, viidates metsavendadest poegadele, mille tõttu neil protestimiseks õigust ei olnud. Pere hoidis kindlalt kokku – kodusolijad ei reetnud kunagi metsas redutavaid vendi, kes omakorda aitasid õhtuhämaruses ja öösiti talutöid teha.
Raskustele lisandus saatuslik haigus tuberkuloos. Suri vanema õe Valli pisipoeg ja suri ka ta ise. Ebainimlikes tingimustes töötama sunnitud Ülo haigestus samuti ning vennad hakkasid tema ravimiseks mett varastama. Ühelt retkelt tagasipöördumisel tabas neid hävituspataljoni või KGB kontroll. Osvald üritas põgeneda ja lasti maha. 1952. aasta aprillis korraldati Väntre talule tõeline haarang, millest vennad viimasel hetkel teada said ja tiheda tule all põgenedes Emandamäe sohu varjule jõudsid.
Et nüüd olid ka isa ja nooremad õde-venda metsavendade abistamise eest Siberisse saatmise ohus, läks kogu Mõttuse pere metsa. Elas kitsastes, niisketes punkrites nälja piiril ja oldi sunnitud kaugemalt, kus neid ei tuntud, leiba hankimas käima või metssigadega kartulikuhje jagama. Ka punkreid tuli vahetada, sest aeg-ajalt sattusid nad avastamisohtu. Ja nii jäid metsa üksteise järel Otiurg, Rebaseurg, Soeurg…
Mõttustel olid ka relvad – püstol­kuulipilduja ja brauning –, kuid kogu metsas elatud 23 aasta jooksul ei kasutanud nad neid kunagi inimese ega looma vastu. Ühel retkel ründasid Ülot raudteesilla valves olnud sõdurid. Teda päästis tulistavate sõdurite ja kohale toodud ratsanikest jälitajate eest kiire jooks, kusjuures vahepeal tuli palava nahaga maikuises külmas vees ujudes ületada Väike-Emajõgi. Järgnes tuberkuloosi ägenemine.
Nüüd tehti metsades suurem haarang, et leida ja kõrvaldada „ohtlikud bandiidid” – Mõttuse perekond. Korduvalt avaldati ajalehtedes neile üleskutseid vabatahtlikult metsast välja tulla, lubades sellisel juhul täielikku puutumatust, kuid liiga palju oli teada väljatulnud metsavendade saatusest ja Mõttused ei usaldanud KGB-d, isegi kui see avaldas üleskutse nende saatusekaaslase Julius Sõna suu läbi.

Endine metsavend Aksel Mõttus, Aino Raudmäe-Müllerbeck, Helbe Merila-Lattik ja Karula kirikuõpetaja Enno Tanilas Lüllemäe surnuaial 1999. Foto: erakogu

Ülo kopsuhaigus süvenes punkrite külmas, niiskes ja õhupuuduses kiirelt. Kuid veel enne tema surma kustus Jaan Mõttus, suutmata näha laste hääbumist ja surma. Ta keeldus toidust ja suri 19. juunil 1952. Pojad matsid isa eluga riskides salaja kodumetsa. Ka rist maeti mulla alla ja mättad tasandati nii, et paika ei oleks näha ka lume sulamisel. Seni, kui vennad isa hauda kinni ajasid, valvas Maimo teeäärses võsas. Nad ei teadnud, et järgmisel aastal sureb Ülo ja viie aasta pärast Maimo. Kõik nad maeti samasse kodumetsa.
Mõttuste süü seisnes ainult selles, et nad ei allunud Nõukogude võimule ja olid selle näitamiseks valmis kannatama aastaid nälga, külma ja kodutut metsaüksindust. Nad täitsid oma aega pikkadel talvekuudel punkris lugemise, mitte röövimisega, ja varastasid toiduaineid ainult äärmise häda sunnil. Raamatuid tõid Mõttused ööpimeduses raamatukogudest nõukogudevastase kirjandusena hävitamisele määratud ja väljavisatud raamatute hulgast, vahel ka otse riiulitelt, kusjuures siis, kui juhtuti kogemata võtma kaks ühesugust eksemplari, viidi üks tagasi. Vald tundis ja teadis neid, kuid keegi ei andnud neid välja isegi siis, kui nende piimanõude ja kartulikuhjade kallal oli käidud.
Oli neidki (Utra Talvikud ja Silla Kundsid, eriti vanaperenaine Leenu), kes otsesest abist ei keeldunud, kuigi teadsid, mis neid ootab, kui see avastatakse.
Pärast Maimo surma 1958. aastal jäid metsa ainult vennad Hugo ja Aksel. Nüüd liikusid nad varastatud jalgratastel ringi laiemal alal, suure Emajõeni välja, ja töötasid ajuti taludes valenime all. Küllap need talunikud, kelle heaks nad töötasid, vahel ka aimasid, kes nad on, kuid vaikisid. Kui ajalehes avaldati vendade pildid kriiskava üleskutsega bandiidid tabada ja välja anda, pandi leht söögi ajal vaikselt taldriku kõrvale, et neid hoiatada.
Nii jätkasid vennad Mõttused kuni 1967. aasta 12. oktoobrini oma vägivallatut vastupanu, siis aga tabas neid ühel öisel retkel Võru tolleaegne miilitsaülem Aksel Uibo. Nõukogude kohus mõistis nad kõik, isegi Jaan ja Maimo Mõttuse, kes ei olnud relva käes hoidnud, bandiitidena süüdi. Aksel ja Hugo Mõttusel tuli selle eest kanda ka karistust – veeta kümme aastat sunnitöölaagris. Väntre talu alles olevad hooned lükati buldooseriga kokku, isegi suured õunapuud ja tallu viiv tammeallee juuriti välja. Nii suur oli nõukogude julgeoleku viha inimeste vastu, keda nad ei olnud suutnud alistada.
Alles 18. veebruaril 1997 leidis Aksel Mõttus metsas varjanud pere ainsa veel elus oleva liikmena väärilise tunnustuse – Eesti Vabariigi president Lennart Meri andis talle kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale Kotkaristi ordeni III klassi. Juunis 2001 maeti viimane Karula metsavend ja vabadusvõitleja Aksel Mõttus Lüllemäele Karula kalmistule, platsile, mida Nõukogude julgeolekujõud nende metsasoleku ajal pidevalt olid valvanud, et tabada Mõttuste poegi, kui nad oma ema ja õe haual käivad. Praeguseks on ka isa Jaan ning kaksikutest õde-venda Maimo ja Ülo samale platsile ümber maetud ja sinna on püstitatud kaunis mälestuskivi.

Karula põllumajandusühistu võitööstuse kollektiiv. Foto: Karula muinsuskaitse selts

Nõukogude korra edasised sammud Karulas

Karula valla täitevkomitee esimees Jaan Kaselaane pidas leegitsevaid nõukogude korda ülistavaid kõnesid ja sai kõvasti kiita. Aga olukord sellest ei paranenud, kuigi valimistel osales 99,99% nimekirjadesse kantutest (protsent oli juba enne määratud ja hääletamine ei muutnud midagi), puudusid ikka raud ja naelad, et hobused saaksid metsatööle minna. Kütet said vallast ainult need, kes olid riigi metsanormi täitnud. Seemet ei jätkunud ja seda anti ainult uusmaasaajatele, vanatalunikud pidid ilma toime tulema.
Jaoskonna loomaarsti Jaan Tammaru aruannetest selgub, et hobused olid hooldamata ja näljas. Sage oli kärntõbi, kusjuures nakkuse tõkestamiseks ei eraldatud haigeid loomi.
Algasid vallandamised ja poliitilised süüdistamised. Partorg Elmar Udras süüdistas nõukogudevastasuses kultuurharidustöö inspektorit Meeta Piiri, kes olevat kogunud Saksa ajal annetusi Eesti väeosa sõduritele. Ta vallandati. Ka Madsa kooli teenija Alide Lõhmus polnud poliitiliselt vastuvõetav ja vallandati. Kooliteenijateks määrati Venemaalt tulnud Aleksandr Jakustant koos abikaasaga. Koolijuhataja Anni Kripsaare tegevusele pöörati teravat tähelepanu.
Täitevkomitees kasvas hirm metsavendade ees. Kohale toodud telefonide juurde seati sisse alaline valve, milles osales kuus täitevkomitee liiget ja kuus komnoort. Kogu aeg oli valves ka üks relvastatud rahvakaitse liige. 1946. aasta juuniks ametisse määratud partorg Johannes Roosalu nõudis telefonivalvesse mittetulijate ranget karistamist.
Samal ajal hakati arvele võtma lasterohkeid perekondi ja jagama neile toetusi. Ausse tõusid vallasemad. Medalite ja aunimetusteni jõuti 1948. aastal. Kultuurihardusinspektori kohale määrati Meeri Lett, sest „tema eluloos haridus on küllaldane ja varasemas tegevuses nõukogudevastaseid elemente ei ole”.
Valda tuli igasugust rahvast. Osa töökaid juba Saksa okupatsiooni ajal oma hävitatud kodudest Venemaalt ära toodud eesti perekondi sulandus kohalike sekka, kuid palju oli ka neid, kes olid Nõukogude Venemaal elades täielikult oma rahva poole pööratud – nendest said kommunistide kõige ustavamad käsilased.
24. augustil 1946 korraldati kõigi Karula külanõukogude „punane voor heintega” Valka.
Septembris 1946 selgus, et Tollari ja Soosaare hobulaenutuspunkt töötavad halvasti, kuna „juhataja ei tunne huvi loomade heaolu vastu”, kuid loomad olid hoopis söödapuudusel nälja tõttu viletsaks jäänud. Talunikud, kellel oli veel loomi, varjasid neid, kuid parteikomitee kutsus oma käsilasi üles peidetud loomi otsima ja üles andma, millele järgnesid mõistagi sanktsioonid loomaomaniku vastu. Sellejuures oli hästi teada võõrandatud loomade hulk, kuid keegi ei teadnud, kuhu nad olid saanud.
Ainsana töötas edukalt vabatahtlik tuletõrjesalk Alfred Viilupi juhtimisel – nad olid toonud nimelt võistlustelt esikohti.
Vahetult pärast sõda alustas uuesti tööd Karula võitööstus. Nagu hobu- ja masinalaenutuspunktidki, kuulus see Karula põllumajandusühistu alla. Põllumajandusühistut ja võitööstust juhatas Vaido Lind, võimeister oli Bernhard Lokk, pearaamatupidaja Minna Kasak, raamatupidaja Herta Ardel (pärast abiellumist Viks) ja Leida Kannuluik (pärast abiellumist Torm) ning kassapidajaks määrati 1948. aastal Elbe Perakond (pärast abiellumist Pai). Võitööstuse juurde kuulus ka Heeranil asuv abimajand.

Peeter Puudersell oli Karulas tunnustatud koduuurija ning populaarne kooliõpetaja ja muusikajuht. Foto: erakogu

Kunstiline isetegevus sõjajärgsetel aastatel

Ka sõjajärgsel ajal ei puudunud kunstiline isetegevus, sest see moodustas osa propagandamasinast. Rahvamajad töötasid nii Pikkjärvel ja Lüllemäel kui ka Iigastes ja Kaagjärvel ning nendesse kogunesid noored inimesed, kes kõigest hoolimata tahtsid olla rõõmsad, laulda, tantsida ja näitemängu teha. Nendele ei olnud antud teist aega noor olla ja sellepärast tuli painduda uue sundusliku programmi ees, astuda komsomoli, ülistada Stalinit ja Nõukogude võimu, et kohtuda lõbusalt teiste omasugustega ja laulda selle varjus ka armsakssaanud rahvalikke laule.
Võib-olla just sellepärast tantsiti Karulas sel ajal rohkem kui kunagi varem. Igale kinoseansile järgnes tants, mis kestis kella neljani hommikul, aga poliitloeng ja kirjanduspäev lõppes tantsuga rahvamajas.
Lüllemäe rahvamaja ise oli armetus seisus. Vabadussõjas langenute mälestussamba õhkimisel olid selle aknad purunenud ja nende parandamiseks ei olnud ikka veel kusagilt klaasi saadud. Rahvamaja juhataja ja punanurga nõukogu esimees Karl Kurvits koos kultuurharidustöö inspektor Meeta Piiriga olid esimesed, kes püüdsid siiski tööd käima saada. Lüllemäe rahvamaja juhatajad aga vahetusid sel ajal sageli. Kuni 1950. aastani töötasid sellel kohal pärast K. Kurvitsat Kusma Taaler, Leonhard Vähi ja Meeri Lett.
Selles vahemikus hakkas rahvatantsukollektiiv Salme Meltsase juhtimisel juba tulemusi saavutama, kuid lauljatel ei olnud eestvõtjat enne, kui Peeter Puudersell 1948. aastal Karulasse tagasi pöördus. Tema asutas Madsal koorikooli ja rahvamaja juures segakoori. 10. mail 1949, poolteist kuud pärast sundküüditamist, oli loodud Karula valla laulupäeva komisjon, et valmistuda 19. juunil peetavaks Valgamaa laulupäevaks. Stalinistlikule režiimile iseloomulikult pidi Stalini ja kommunistliku korra ülistamine kõlama üle küüditamisahastuse, surmahirmu ja valu.
Komisjoni kuulusid EK(b)P Karula vallakomitee propagandist Marie Pettai, ELKNÜ Karula vallakomitee sekretär (komsorg) Meeta Tamm, Karula valla täitevkomitee aseesimees Viktor Kärk ja valla kultuurharidustöö instruktor Theodor Talvik. Neile lisandusid ka tegelikud kultuuritöö tegijad: Madsa mittetäieliku keskkooli juhataja Peeter Puudersell, Pikkjärve mittetäieliku keskkooli juhataja Ella Roid, Iigaste algkooli õpetaja Endel Hallas, Lüllemäe algkooli õpetaja Ruth Ellram, Lüllemäe rahvamaja juhataja Kusma Taaler, Iigaste rahvamaja juhataja Hilda Mets ja Pikkjärve rahvamaja juhataja Osvald Piks.
Pidevalt tegutsevat koori sel ajal Karulas veel ei olnud, kuid koolide juurde olid õpetajad (Peeter Puudersell Madsal, Adalbert Eljand Kaagjärvel ja Tiina Reinbusch-Põder Pikkjärvel) juba asutanud õpilaskoorid, millega võeti osa ka ülalnimetatud Valgamaa laulupäevast. Peeter Puudersell puhus just laulupäeva eel elu sisse ka Lüllemäe segakoorile. Kaagjärve oli esindatud naiskooriga Heljo Lukini juhatusel. Lauldi Aleksandr Aleksandrovi „Kantaati Stalinist”, Anatoli Novikovi „Demokraatliku noorsoo hümni” vene keeles, Sergei Tšernetski „Nõukogude Liidu pioneeride laulu” eesti keeles ja ka eesti heliloojate laule [Gustav Ernesaksa „Meie laulud” ja Eugen Kapi „Oled seisnud tormikaartel” (mille Jaan Kärneri ja Otto Rootsi loodud sõnad olid juba tugevasti nõukoguliku sisuga), kuid ka Riho Pätsi „Ühte laulu tahaks laulda” ja „Laulu mesilastest”]. Loomulikult olid kavas ka Nõukogude Liidu ja Eesti NSV hümn. Laulupäeva motoks olid ühe üldjuhi sõnad: „Laulame uue elu õnnest… viisaastaku võitu meil kindel on usk, sest meiega koos on me Stalin.”
1950. aastal sai Eesti NSV kümneaastaseks ja seda otsustati tähistada suure üldlaulupeoga. Sellest peale otsustati muuta Eesti üldlaulupidude iga nelja aasta tagant korraldamise tava. Üldlaulupidusid hakati nüüd korraldama Eesti NSV aastapäevadel iga viie aasta järel. Esimene nõukogudeaegne üldlaulupidu oli peetud 1947. aastal.
1950. aasta üldlaulupeo peaprooviks oli Karula ringkonna laulupäev sama aasta 28. mail. Karula kandis oli selleks ajaks juba hulk koore ja kõik nad võtsid laulupeo ettevalmistamisest osa: Karula segakoorid (Lüllemäel P. Puuderselli juhtimisel ja Kaagjärvel A. Eljandi juhtimisel) 42 lauljaga, Kaagjärve lastekoor H. Lukini jutimisel (42 lauljat), Pikkjärve lastekoor T. Põderi juhtimisel (36 lauljat) ja Lüllemäe lastekoor P. Puuderselli juhtimisel (28 lauljat). Segakooride kavas oli Isaak Dunajevski „Laul kodumaale”, Vladimir Zahharovi „Au nõukogude võimule”, Eugen Kapi „Töö ja võitlus”, Gustav Ernesaksa „Meie kolhoosis on pulmad” jne, kuid rahvalauluseade „Vihule” asendati „Kantaadiga Stalinile”. Lastekooride kavas oli Sergei Tšernetski „Nõukogude Liidu pioneeride laul” ja teisi pioneerilaule. Nii mindi vastu kõigi aegade kõige punaideoloogilisemale laulupeole.
Üldlaulupeo ettevalmistusi juhatas komisjon koosseisus kultuurharidustöö instruktor Theodor Talvik, koorijuht Peeter Puudersell, ELKNÜ Karula vallakomitee sekretär Meeta Tamm, Iigaste rahvamaja juhataja Hilda Mets, kultuurkomisjoni esimees Ella Roid, Lüllemäe rahvamaja juhataja Leonhard Vähi, EK(b)P Karula vallakomitee sekretäri kohusetäitja Johannes Urm ja tantsujuht Salme Meltsas.
XIV üldlaulupeo ettevalmistamise Karula vallas usaldusmeesteks valiti Peeter Puudersell, Salme Meltsas, Mihkel Sõrmus, Eduard Holts, Valdeko Loos, Aino Olveti ja Jaan Tõnissoo.
Suuri raskusi oli lippude ja rõivastuse muretsemisega, sest kauplustes polnud midagi saada. Jalatsiteks valiti tolle aja lihtsaimad, aga ka moodsaimad – valged tennised valgete sokkidega, kuid nendegi hankimisega oli raskusi.
Määrati kindlaks lauluväljakule siirdumise järjekord. Kolonni juhiks määrati valla täitevkomitee esimees Karl Saarmäe. Temale järgnesid lipukandjad punalipu ja loosungikandjad peoloosungiga. Loosungi järel läks laulupäeva komisjon ja selle järel orkester (Valga I Keskkooli puhkpilliorkester). Seejärel tulid laste- ja segakoorid. Ja nii mindigi punalippude lehvides nagu kõikjal tollases Eestis. Teist võimalust ei olnud.
Laupäeva avas valla täitevkomitee aseesimees Viktor Kärk ja kõne nõukogude korra kiituseks pidas täitevkomitee esimees Karl Saarmäe.
Oli kavandatud ka teisi üritusi, et nõukogude vabariigi sünnipäeva vääriliselt tähistada, nagu sotsialistliku võistluse lepingute viimine kõigisse asutustesse, kolhoosidesse ja külanõukogudesse, rahvapidu 1. mail Lüllemäel koos lühijuttude, luuletuste ja joonistuste võistlusega, asutuste ja keskuste ümbruse kaunistamine lipuvarraste püstitamisega, rahvapeod Pikkjärve ja Iigaste rahvamajas jne. Kõiki töötajaid kutsuti rajama ENSV 10. aastapäeva tähistamiseks laulu- ja spordiplatsi – iga kolhoosinoor pidi seal töötama kaheksa tundi.
Pärast 1950., aga eriti pärast 1953. aastat muutus kultuuritöö Karulas ja Kaagjärvel märgatavalt vabamaks ja lõbusamaks.

Karula kandi kolhoosinoored heinateol. Foto: Ajapaik

Nõukoguliku elukorralduse süvenemine

Vahepeal läks Karula elu oma rada. Viljapeksuga oldi suurtes raskustes. Riiginormide täitmise huvides nõuti, et pekstaks ainult nende vilja, kes täidavad suuremad normid, hoolimata sellest, millises järjekorras jõuti vilja kuivatada. Iga masina juurde määrati kolm aktivisti, kes pidid tagama, et masinad töötaksid nüüd juba 18 tundi ööpäevas. Peale selle määrati masinate juurde üldkontrollijateks Karula I-sse Vaido Lind, Uustalusse Johannes Roosalu, Karula asundusse Arvo Roopalu, Vessini masina juurde Meeta Tamm, Mäepoolele Jaan Kaselaane ja Keeni masina-traktorijaama Jaan Talvik, s.t täielik kompartei ja komsomoli staap, sest kaebuse järgi ei olevat traktoristid allunud täitevkomiteede esimeeste korraldustele.
Et kõigile külanõukogudele oli ette nähtud 8 ha maad, võeti see Karula külanõukogule lihtsalt Sarapuude kasutuses olevast Tuurna talust ja Sarapuud paigutati mujale, Lüllemäel võeti selleks Ketsi krunt ja Kets paigutati mujale ning Iigastest leiti külanõukogule olevat sobilik Marie Hiiobile kuulunud Salumäe talu.
Oktoobris 1946 ei suutnud rahvamaja uus juhataja Meeri Lett poliitilisele survele vastu pidada, sest seinalehes olevat hakanud ilmuma „nõukogude korra vastased” artiklid, mis olid sisuliselt tähelepanujuhtimised karjuvatele puudustele, ent poliitilise juhtkonna reaktsiooni oli vastupidine. 1. oktoobrist sai Meeri Lett Pikkjärve kooli õpetaja kohusetäitjaks ja kultuurimajal polnud jälle juhatajat. Kogu töö oli nii kiivas, et selle parandamiseks ei osatud teha muud, kui täitevkomitee esimees lahti lasta. Asemele määrati Karl Saarmäe. 30. aprillil 1947 tehti talle kohustuseks künda üles Lüllemäe rahvamaja vastas üle tee olev plats ja punahauad korda teha. Partorg Johannes Roosalu pidi sellele tööle tooma Pikkjärve kooli vanemate klasside pioneerid. Lüllemäe asundus oli nii korrast ära, nagu J. Roosalu väljendas, et „põgene sealt või ära”, kuid 1. mai pidustused oli ukse ees. Hiljem püstitati sellele korda tehtud platsile mälestusmärk Karula mail langenud punasõdurite nimedega.
Igal täitevkomitee koosolekul arutati kümneid laenuavaldusi – loomade ostuks, maja ehitamiseks või remondiks ja muuks –, kuid rahuldati ainult uusmaasaajate omad. Kui Alide Riga palus oma piimanormi vähendada, sest teine lehm oli antud uusmaasaajale, siis seda ei rahuldatud, samuti mitte Marta Metusala avaldust Vana-Mendo talu uusmaasaajate laenuna antud seemnevilja tagasisaamiseks. Küll aga otsustati anda Varese talus elavale Semjon Gorhodetskile Tiksi talust Jaan Järvelt võõrandatud lehm, Valgemaja talus elavale Artur Kuusile Aliide Raudmäelt võõrandatud lehm, esimese aasta uusmaasaajale Josef Lukomskile Jaan Vendilt Paabu talust võõrandatud lehm jne.
1947. aasta sügisel võti vastu ulmeline loomakasvatuse laiendamise plaan – suurendada loomade hulka vähemalt 630 hobuse, 1683 veise, 1029 sea ja 1202 lambani. Samal ajal ei suudetud kevadise söödapuuduse tõttu olemasolevaid loomi isegi köitega jalule tõsta ja nad tuli hukata – osa anti normide täiteks, osa tapeti oma tarbeks.
29. juulil 1947 peeti eriti tähtis täitevkomitee koosolek, kus osalesid täitevkomitee esimees Jaan Saarmäe, partorg Johannes Roosalu, varumisvolinik Johannes Tikker, põllumajandusosakonna juhataja Viktor Kärk ja kõik allasutuste ja komisjonide esimehed. Koosoleku tähtsust rõhutas Karula vallast pärit Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Leida Kulbini juuresolek.
19. oktoobril 1947 olid täitevkomitee esimehe Karl Saarmäe kõrval ametis juba partorg Ferdinand Jürna ja komsorg Theodor Talvik. Johannes Tikkerile oli usaldatud ka rahvakaitserühma komissari koht, sest ta oli tõesti usaldusväärne kui Saksa okupatsiooni ajal hukatud Karula kommunisti Leonhard Tikkeri vend. Karula külanõukogu esimees Arvo Roopalu aga vallandati ja anti kohtu alla, sest ta olevat seadnud ohtu viljavarumisplaani. Komsomolist oli välja heidetud Hilja Eglit ning asi saadetud põhjuste väljaselgitamiseks Valga parteikomiteesse.
Karula valla täitevkomitee Põllumajandusliku Krediidi Ühingu juhatuse esimees oli veel 1947. aastal Aksel Kripsaar, kiriku organist ja köstri kohustuste täitja.
Vallas oli kümne voodikohaga maajaoskonnahaigla, apteek, kolm külanõukogu (Karula, Lüllemäe ja Iigaste), kolm rahvamaja (Pikkjärve, Iigaste ja Lüllemäe) ning samades paikades ka kolm raamatukogu. Pikkjärve raamatukogu toodi 1948. aastal Karula mõisa alale, sest siin oli rohkem lugejaid, ja juhataja Aleksander Anton kui kiriku teenistuses olev isik (Pikkjärve apostliku õigeusu kiriku preester) vallandati. Uueks juhatajaks määrati Inda Saarmäe. Miilitsa rajoonivolinik oli Kalju Pehme. Talle allus miilitsabrigaad – 12 meest. Kuus noormeest oli saadetud miilitsakooli, sest metsavendade võimalike rünnakute vastu tuli tugevamini relvastuda. Kriminaalkuritegusid vallas sel aastal ei registreeritud, administratiivkorras aga karistati 12 inimest.
Saksa okupatsiooni ajal Leningradi lähistelt Eestisse toodud ingerisoomlastel hakati lubama Soome ümber asuda. Ka Karula vallast lahkus ingerlasi ja soomlasi, keda oli siia kogunenud 48. Nendest 31 olid juba Soome läinud, 17 ootasid alles võimalust. Mitmed ei saanudki ümberasumisluba ja jäid Eestisse, kus nad õppisid selgeks eesti keele ja sulandusid rahva hulka. Võis juhtuda ka seda, et ühest õest sai eesti koolis eestlane, kuid teine, kes oli saanud venekeelse hariduse ja abiellus hiljem venelasega, jäi umbkeelseks ja venestus. Oma juurte otsimise ja rahvustunde avalikustamiseni jõudsid Eestisse tulnud ingerisoomlased sootuks hiljem.
Karula vallas hakati nagu mujalgi Eestis propageerima kolhooside moodustamist, kuid ei põliseks omandiks maa saanud uusmaasaajad ega läbivintsutatud vanad talunikud tundnud mingit soovi kolhoosidesse ühineda.

Kaagjärve valla Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomitee tegevusest

Paralleelselt Karula vallaga alustas taas tegevust ka Kaagjärve valla Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomitee. Esimese 1944. aasta 2. novembri protokolli järgi oli selle esimees Harri Petersell, abiesimees Jullo Põldve ja sekretär August Puiestik. Esimeseks ülesandeks oli fašistlike vallutajate poolt elanikele tehtud kahjude hindamine ja roimade kindlakstegemine.
Roimade väljaselgitamisega hakkas tegelema komisjon, kuhu kuulusid Eduard Vellner, Elli Pant ja Juhan Vasar. Kahjude selgitamise komisjoni kuulusid Jullo Põldve, koolijuhataja Adalbert Eljand, August Puiestik, õpetaja Lydia Aab, miilitsavolinik Jaan Kennel, valla komsomoliorganisaator Elli Pant ja metsaülem Hans Hendrikson.
15. novembril 1944 määrati kohale külavanemad ja täitevkomitee usaldusmehed. Nendeks said Järve külas Villem Truuväli ja Vassili Verner, Londil Jaan Kuplais ja Martin Kallaste, Alal Samuel Hurt ja Jaan Kuimet, Mäel Aleksander Metusala ja Jaan Overst, Pukristel August Niklus ja Jaan Unt, Juutal Juhan Sarapuu ja Arvid Bander, Lepal Jaan Lõhmus ja Karl Zilmer, Raavitsel Ernst Leetus, Marutil Leida Rohtla ja Peeter Leht, Tõukveres Aleksander Kitsnik ja August Kitsnik, Jaaniksel August Mihkelson ja August Järveots ning Paju külas Anton Rüütlane ja Villem Sikk. Kõik need ja järgnevad protokollid on varustatud märkega, et ärakiri on saadetud üldosakonnale ja prokurörile.
8. märtsil 1945 oli täitevkomitee esimees juba Jaan Jantsikene ja aseesimees Sallije Renge. Sekretäritööd jätkas August Puiestik. Arutuse all oli täitevkomitee sisemine usaldus ja töödistsipliin. A. Puiestik selgitas, et täitevkomitee on asutus, kust ei või pääseda teavet rahva sekka, ja et mingi infoleke oli selleks ajaks juba toimunud, nõudis ranget väljaselgitamist, kelle kaudu see asi oli välja imbunud.
Järgnevatel koosolekutel alates 10. märtsist 1945 hakati arvele võtma lasterohkeid peresid ja vallasemasid riikliku lastetoetuse saamiseks: Glafira Metsavas – kaheksa last, Helmi Unt – kuus last, Margarethe Koger – kuus last, Valli Kuimet – viis last, Alma Medvenko – neli last, Salme Kuimets – neli last, Velda Kalda – neli last, Matilde Mäehunt – neli last, Linda Vilt – neli last, Emma Polis – neli last, Karoliine Kiisler – neli last, Salme Puri – kolm last, Alma Bredis – kolm last, Veera Mõttus – kolm last, Alma Peterson – kolm last jt. Vallasema tunnistuse said neli naist, kellel enamasti oli mitte-eesti nimi. Vanadus- ja töövõimetushoolduseks võeti arvele 36 isikut ning määrati igaühele 30 eurot toetust. 30. märtsil 1945 määrati riiklike krediidi- ja laenuvolinike koostöökomisjon, sest algas riigilaenu sundkogumine. Sellesse komisjoni määrati täitevkomitee esimees J. Jantsikene, raamatupidaja Eugen Parri, Kaagjärve koorejaama juhataja Oskar Ader ja keskmik Martin Kallaste. Riigilaenu kogumise volinikeks valiti 14 inimest varemnimetatud usaldusmeeste hulgast.
25. märtsil 1945 oli Kaagjärve täitevkomiteel uus aseesimees Eino Vares, kes juba 7. juuniks oli vahetatud Jaan Lõhmuse vastu, ning sekretär Ellen Metsavas. Elli Pant oli astunud parteisse ja töötas partorgina. Arutati külviplaani täitmist – see oli täidetud juba 98% ulatuses. Kaeraseemet oli jäänud üle ja peeti võimalikuks selle jagamist isegi vana­talunikele, et maa seemendamata ei jääks. Kuid heinatööd ja kevadkünd kulgesid siiski visalt ja võeti vastu otsus, et kõik tööjõulised elanikud tuleb rakendada talgutöödele.
1945. aasta 25. juuni kooliaruandest selgub, et Kaagjärve täitevkomitee alluvusse kuulus peale Kaagjärve kooli veel Paju mittetäielik keskkool, mida juhatas Maret Rekand ja mis vajas hädasti remonti. Arutati ka Koikküla kooli võtmist Kaagjärve koolivõrku.
Sellel koosolekul määrati valimisvolinikuks L. Lukin, hiljem asus sellele kohale Voltsek.
30. oktoobriks 1945 oli Jaan Lõhmus Kaagjärve täitevkomitee esimehe kohalt maha võetud ja asemele määratud Pavel Sinev, kes nurises täitevkomitees seni tehtu üle: nõudis igale peksumasinale terve aktiivi kinnitamist ja igale külale eraldi varumisvoliniku määramist. Aktivistidena mainitakse A. Varest, Emma Liivi, Jaan Lõhmust, Eugen Parrit, Sallije Renget, Lydia Aaba, Voltsekit, Passi ja Jaan Kuimetit.
1946. aasta algas partorg J. Kirki juhtimisel. Parteivolinikena töötasid Leet ja Kuimet. Algas valimiste ja küttepuude varumise ettevalmistamine. Kurdeti tööjõunappuse üle Kaagjärve vabrikus. Üksikmajapidamised ei olnud võimelised täitma lihaplaani.
26. jaanuaril vabastati kultuurharidustöö inspektor Emmi Liiv ja määrati asemele Karl Reinhold. Raamatukogu uueks juhatajaks määrati Eugen Väliste. Raskusi oli riigilaenu kogumisel. Kõigis protokollides jagati uusmaasaajatele maad, loomi ja muud vara, kustutati nende piimanormi võlgu jne. Sel aastal autasustati paljulapselisi emasid Emamedali ja Ema Au ordeniga.
Augustiks 1946 oli täitevkomitee juhtkonnas tehtud jälle muutusi. Esimeheks oli määratud A. Kähr ja aseesimeheks E. Vares, ent sekretär oli ikka veel August Puiestik. Peksumasinate viletsa remondi tõttu kutsuti aru andma Kaagjärve Masinaühingu esimees Kallaste ja Paju Masinaühistu (nii on kirjas protokollis, tõenäoliselt olid need hobu–masinalaenutuspunktid – autor) esimees Rüütlane. Uusmaasaajad palusid krunte, loomi ja tehnikat ning täitevkomitee jagas jätkuvalt võõrast vara.

Karula kolhoosi direktor ja mehhanisaator maisipõllul 1962. Foto: Ajapaik

Maareformist Kaagjärve vallas

Kaagjärve Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomitee maareformi akt koostati täitevkomitee istungil 23. septembril 1946. Siin nimetati seda „Maareformi moonutuste likvideerimise aktiks”, mille koostamisel osalesid täitevkomitee esimees A. Kähr, aseesimees A. Vares, partorg V. Kõosalu ja ÜLKNÜ vallaorganisatsiooni sekretär K. Kähri. Juures viibis ka EK(b)P Valgamaa komitee esindaja Rätsep. Selles on kirjas 272 talupidamist, eeskätt uusmaasaajad, seejärel keskmiktalunikud, kelle maad oli vähendatud, ja lõpuks registreeritud peremeheta jäänud talud, kulakud ja „sakslaste käsilased”. Uusmaasaajaid, kellele maa kinnistati maa põlise kasutamise aktiga, oli 64, uusmaasaajaid-rentnikke, kes samuti said maa omanikuks põlise kasutamise aktiga, oli 30. Need vaesed inimesed võisid sel ajal rõõmustada, sest nagu iga eesti maamees, olid ka nemad igatsenud oma maad. Siis nad veel ei teadnud, et Nõukogude võim peagi neilt selle maa jälle julmalt ära võtab, sest kõik sunnitakse kolhoosi astuma. Juurdelõike saajaid oli selles protokollis 51 ja vähendatud talusid 65. Nendest arvati peremeheta taludeks 32, mis olid kas 1941. aasta küüditamise või 1944. aasta põgenemise järel tühjaks jäänud, ja „sakslaste käsilaste” taludeks 26 majapidamist, nii et kulaklikeks jäi veel seitse talu.
Nagu Karulaski, oli kommunistlik režiim ka siin tekitanud juba aastatel 1940–1941 kehvikute ja talunike vahele kahtlustamise ja vihkamise. See oli tipnenud talude võõrandamise ja inimeste Siberisse küüditamise, arreteerimise ja mõrvamisega. Tookordne Kaagjärve valla parteisekretär August Simmel oli omakorda Saksa okupatsiooni ajal hukatud. Mõrvatud oli ka Tõnis Leht, arreteeritud Jaan Unt ja teised, ta oli aktiivselt abistanud nõukogude võimu 1940/41. aastal. Ja nüüd, 1946. aastal nõudis seesama Jaan Unt täitevkomitee koosolekul Voldemar Gailise, Julius Kosemäe, Johan Kiisi, Julius Vanagsi, Alide Suija ja Arnold Paabi talu kuulutamist saksa käsilaste majapidamisteks, sest omanikud olid olnud omakaitse ridades ja kaitsnud, relv käes, maad kommunismi eest. Vihkamise ja vastastikuse kättemaksu segapuntrast oli võimatu välja pääseda. Nii kuulutaski koosolek ühel häälel Veera Gailise, Salme Kosemäe, Ella Kiisi, Julius Vanagsi ja Elle Paabi majapidamised vaenulikeks, kuigi nende abikaasad olid juba kõik arreteeritud ja saadetud sunnitöölaagrisse kümneaastast karistust kandma. Ainult Alide Suija leidis armu, sest tema mees oli „olnud joodik, jooksnud püssiga ringi ja peksnud oma naist (selleks ajaks arreteeritud)”, kuid nende poeg oli teeninud punaväes ja saanud seal kolm korda haavata. Suija võeti ka koos maa ja loomadega kolhoosi liikmeks. Ülejäänute maad arvati hiljem tagavarafondi ja ühendati kolhooside maadega.

Kolhooside moodustamise algus Kaagjärvel

Kolhooside moodustamine läks Kaagjärvel mõnevõrra aktiivsemalt kui Karulas. Juba 26. veebruaril 1948 organiseeriti Kaagjärve vallas Juuta külas (tollal Karula vald) kolhoos Säde, kuhu ühines 28 kolhoosiperet 74 inimesega. Maad oli kokku 399,03 ha, sellest põllumaad 150,5 ha, heinamaad 56,48 ha, karjamaad 68,07 ja metsamaad 63,98 ha.
13. septembril 1948 moodustati Londi külas kolhoos Võitlus, kuhu ühines 48 kolhoosiperet 93 inimesega. Maad oli 768 ha, sellest põllumaad 436 ha, heinamaad 76 ha, karjamaad 108 ha, metsa 47 ha. 25. novembril 1948 moodustati Ala küla taludest kolmaski kolhoos – Kalevipoeg –, mis ühines 28. märtsil 1949 Raavitse ja Maroti küla talupidajate ühinemisel asutatud Linda kolhoosiga. Ühinenud majandi nimeks sai Mitšurini-nimeline kolhoos.

järgneb

Lo edasi KE 1-2022