Karula põllumajandusühistu autojuhid. Foto: Ajapaik

Nõukogude korra kehtestamine Karulas ja Kaagjärvel

tekst: Helbe Merila-Lattik
“Karm ja kaunis Karula”
Tartu 2005

Vahetult pärast sõda algas uue hooga nõukogude võimu taaskehtestamine Karula ja Kaagvere vallas. Selleks, et mõlema valla elanikud kolhoosidesse sundida, tuli ka siin ja mujal Eestis, 25. märtsil 1949 läbi viia uus julm massiküüditamine. Algusosa K&E nr 3-2021.

Märtsiküüditamine Kaagjärvel

Märtsiküüditamine toimus ennenähtamatu julmusega. Kaagjärve vallast küüditati 58 inimest, kellest peaaegu pooled olid lapsed.
Selleks ajaks oli valla täitevkomitee etteotsa tõusnud Jaan Ahero, aseesimees oli Jullo Põldve ja sekretär August Puiestik. Pjotr Sobakin töötas parteikomitee sekretärina. Nende meeste koostada jäi “kulaklike” majapidamiste lõplik loend ja läbi viia küüditamine, mõistagi koos kohale saadetud julgeoleku- ja NKVD väeosadega.
25. ja 26. märtsi suurküüditamist ei ole mainitud üheski protokollis sõnagagi, nagu poleks seda olnudki.
Küüditamisele kuulusid tollase KGB nomenklatuuri järgi “natsionalistid” ja “kulakud”. Esimestel oli perekonnas keegi juba poliitilistel põhjustel arreteeritud, s.o perekond oli märgitud hävitamisele, teistel oli süüks edukas põllupidamine suures talus, võõra tööjõu kasutamine, veski, traktori või rehepeksugarnituuri omamine jne. Otseseid poliitilisi süüdistusi nende vastu tavaliselt ei tõstetud.
Masendav on lugeda Kaagjärve elanike esindusi, mida arutati täitevkomitees pärast küüditamist. Lembit Hurt palus tõendit, et tema vanemad on asumisele saadetud ja see avaldus rahuldati. Alma Bredis palus endale vallast asumisele saadetud õe mahajäänud püüli, rukkijahu ja aedube, kuid need olid kuulutatud akteeritud varaks ja neid talle ei antud. Eha Kiis palus asumisele saadetud vennast maha jäänud ja temale kuuluvat poolt põrsast endale, kuid ka see oli akteeritud vara. Klaudia Tolmats palus vallast asumisele saadetud Jaan Saksa pool söödal olnud, kuid temale kuulunud lehma tagasi, kuid ei saanud, sest ka lehm oli akteeritud vara. Marie Kangro palus vallast asumisele saadetud õest mahajäänud õmblusmasinat endale, sest õde oli tema masina Siberisse kaasa viinud, kuid ei saanud, sest ka see oli akteeritud vara jne.
Pärast seda õudset ööd tekkisid kolhoosid nagu iseendast, sest hulgaliselt talusid oli jäänud tühjaks ja keegi ei julgenud enam vastu hakata. Juba 30. märtsil 1949, viis päeva pärast suurküüditamist, moodustati Kaagjärve valla Järve küla 27 taluperest (69 inimest) Kaagjärve kolhoos (maad 639,5 ha) ja 3. aprillil 1949 Lepa külast Lepa kolhoos. Need olid nõrgad ja vaesed ühismajandid, mis ei suutnud majapidamisega toime tulla, seepärast algas juba 1950. aastal kolhooside ühinemine. 8. märtsil 1950 ühendati Lepa kolhoos Säde kolhoosiga, 17. märtsil Kaagjärve Võitluse kolhoosiga ning 23. jaanuaril 1952 ühinesid need majandid Lenini – nimeliseks kolhoosiks. Siin oli nüüd 144 kolhoosiperet 325 inimesega. Maad oli kokku 2703,57 ha, kuid 4. märtsil 1960 anti sellest 1019,6 ha (III brigaadi territoorium) üle Taheva sovhoosile. 28. märtsil 1949 oli loodud ka Mitšurini-nimeline kolhoos, millega 20. septembril 1950 ühendati 1948. aastal loodud kolhoosid Kalevipoeg ja Linda.
12. novembril 1949 oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega Kaagjärve piirkonda moodustatud ka Kaagjärve aiandussovhoos, mille eesmärgiks oli puu- ja aedvilja tootmine konservitööstusele ning riigile piima, liha ja muu põllumajandusliku toodangu andmine. Kuid 1958. aastal aiandussovhoos likvideeriti ja anti üle Kaagjärve sovhoosile. See oli juba uus etapp paikkonna arengus.

Kolhoosi lüpsjad ja karjatalitajad. Foto: Ajapaik

Esimesed kolhoosid Karulas küüditamise eelõhtul

Kolhoosi asutamise mõte oli leidnud toetust ka Karula kommunistide hulgas. Esimene kolhoos moodustati sügaval metsade rüpes Patupera külas. Siin tulid 4. veebruaril 1948 Lilu tallu kokku kaheksa talupere esindused ja kirjutasid alla ühismajandi asutamise protokollile. Sellele anti nimeks Lauristini – nimeline kolhoos, esimeheks valiti Isak Vallner ja juhatuse liikmeteks Karl Varblane, Konstantin Vallner, Grigori Saaroja ja Salme Treumuth. Esimesel ühismajandil oli 330 ha maad, sellest 112 ha põllumaad. Veebruari lõpul oli kolhoosil 12 liiget, mai algul juba 25 ja aasta pärast 32. Kuid loomi oli neil väga napilt (12 lehma, 17 hobust, üheksa siga ja viis lammast), nende tootlikkus madal (parim lüpsja Salme Ermus ei suutnud lüpsta aastas üle 1800 kg lehma kohta), põllumajandustehnikat väga vähe. Ei aidanud ka tööleminekud punaste loosungite all, punavoorid, hoogtööpäevakud ega masina-traktorijaamade abi. Kolhoosi sissetulekud olid nii nigelad, et 1950. aastal otsustati ühineda naabruses loodud Üksmeele kolhoosiga. Sellega koos vireldi veel 1960. aastani. Siis läksid maad ja inimesed Karula sovhoosi alla.
Valtinid Valtu talust (20 ha) ja Juhan Korge Kolski talust (29 ha) andsid 1948. aasta lõpus oma maa Taheva metsapunkti hobubaasile, sest ei suutnud seda harida. Nõu selleks andis Antsla valla täitevkomitee esimees Aleksander Lieber. Tegelikult läksidki nad redusse, sest peretütre Marie Valtini poeg Vello Valtin oli arreteeritud, samuti teise tütre Helene Keili abikaasa Konstantin Keil, ning oli karta Siberisse saatmist. Vanaperemees hakkas metskonnale luudasid valmistama ja omandas sellise vilumuse, et sidus kuni 70 luuda päevas. Tütar Marie töötas metsas arvestajana. Teine tütar Leeni (Helene) Keil kaotas julguse ennast metsas edasi varjata, tuli 1949. aasta 24. märtsi õhtul koju ja küüditati 25. märtsi hommikul kell kolm koos teistega Siberisse.
Sel aasta hakati andma aunimetusi lasterohketele emadele. 8. märtsil 1948 said Karula vallas Emamedali I–III järgu vastavalt laste arvule viie lapse emad Anne Kelemets, Ella Hark, Alma Rätsep ja Linda Põder, kuue lapse emad Alma Liiv, Karoline Kivi, Vanda Torn, Elisabeth Maks ja Maali Rätsep, Ema Au ordeni seitsme lapse emad Elfimia Smirnof ja Marie Arbeiter ning üheksa lapse ema Irina Borikova.
Karula valla täitevkomitee töötajaskond jäi siitpeale üsna stabiilseks, kuid külanõukogude koosseisudes tehti muudatusi. Karula külanõukogu esimees oli Herbert Kõrgemägi, aseesimees Olga Sarapuu ja liige Peeter Koemets, Lüllemäe külanõukogu esimees oli Jaan Talvik, aseesimees Meeta Tamm ja liige Theodor Talvik ning Iigaste külanõukogu esimees Nikolai Olveti, aseesimees Valentin Uibo ja liige Nikolai Lillemäe.
Valla liidrite täitevkomitee esimehe Karl Saarmäe, aseesimehe Viktor Kärki, põllumajandusosakonna juhataja Rudolf Kivi, komsorg Meeta Tamme ja ELKNÜ vallakomitee sekretäri Theodor Talviku juhtimisel otsustati Karula valla inimeste saatus kohutava 1949. aasta 25. märtsi eelõhtul.

Eesti talupoeg ei mõistnud sellist ühistöö vormi nagu kolhoos, kuid teisiti elada ei lubatud. Foto: Ajapaik

Komsomoliorganisatsiooni laienemine Karulas

Karula komsomoliorganisatsiooni arenes ja laienes. 1949. aasta augustis andsid selle liikmed ELKNÜ Valgamaa komiteele oma tööst aru. Poliitmassilises töös oli rakendatud 65 agitaatorit, neist komnoori 17 ja muid noori 15. Parimateks agitaatoriteks olid osutunud Elbe Perakond, A. Pettai, Asta Põder ja Kalju Pehme. Punalipu kolhoosis olid poliitloenguid pidanud K. Pehme, rahvamajas Theodor Talvik ja Stahhaanovlase kolhoosis Meeta Tamm. Seinalehti ilmus kaheksa: Edasi (vastutav toimetaja Elbe Perakond), Võidule (Kalju Pehme), Töösangar (Voltein), Nõukogude Eesti (Värnik), Leek (Salme Meltsas) ja Edu (Theodor Talvik) ilmusid üks kord kuus ning Punane Täht (Arnold Sults) ja Punalipp (Valter Tobias) kaks korda kuus.
Raamatukogujuhatajate seas oli ainult üks kommunsitlik noor – Etna Arbeiter ja isetegevusringide juhatajate seas viis kommunistlikku noort. Isetegevusringidest võtsid osa kommunistlikud noored L. Lokk, H. Palumäe, V. Puusepp, H. Kaska, M. Kustavus, A. Põder, Th. Talvik, V. Saarmäe, E. Arbeiter, H. Kõvask jt. Parimad nendest olid L. Lokk, V. Puusepp ja V. Saarmäe. 23 komnoort tellis ajalehte Noorte Hääl ja viis ajakirja Stalinlik Noorus. Kõigis koolides juhendati pioneeritööd, oli oldud abiks kolhooside punanurkade sisustamisel (kõikjalt vaatasid vastu Stalini ja Lenin pildid ning punased loosungid) ja heinatööl. Pioneerimaleva lipp oli ainult Pikkjärve mittetäielikul keskkoolil. 18 kommunistlikku noort olid spordiseltsi Jõud liikmed, kuid et vallal spordiväljakut polnud, oli võetud osa Tsirguliina spordivõistlustest. 28 komnoort oli täitnud VTK (Valmis Tööks ja Kaitseks) märgi normid, 24 ei olnud norme täitnud.

Kulaklike majapidamiste arvelevõtt

Veel enne 1949. aasta traagilist märtsi jõudis nõukogude kord petta ka oma toetajaid, uusmaasaajaid, kellele oli maa antud põlise kasutamise aktiga ja kellelt see nüüd lihtsalt ja julmalt taas ära võeti. Hakati üsna intensiivsemalt nõudma kolhooside moodustamist, sest Eestisse ei olnud kavatsetudki jätta talusid, kui kogu suur Nõukogude Liit oli juba kollektiviseeritud. Vastpanu kolhooside moodustamiseks oli Karulas tugev. Liiga tugevasti oli juurdunud sajandite vältel kinnistunud oma talu, oma maa väärtustamine. Veel juunis 1948 oli enamik põllumajandusmasinaist talupidajate valduses.
Teati, et talupoegadel oli õnnestunud põllumajandustehnikat loenduste ajal varjata. Rehepeksumasinad olid juba kõik ära võetud. Võõrandada tuli ka loomad, loomasööt ja seemnevili, et näidata nõukogude elu suurt edenemist.
1948. aasta sügisel muutus surve nii tugevaks, et 22. septembril 1948 moodustati Karulas Lõksu ja Neerumäe talust kolhoos Töö Lipp (esimees Herbert Kõrgemägi), millel oli 47 ha maad, sellest 28 ha põllumaad, ja veidi hiljem (protokoll on hävinud) Ala-Tsira, kahest Mälgi, kahest Saarlase, Pikkjärve ja Siplase talust kolhoos Punalipp (esimees A. Hermann), millel oli 172,39 ha maad, sellest 74,91 ha põllumaad. Sama aasta 26. oktoobril sunniti kolhoosiks ühinema Karula valla Lüüdi küla Telmani, Kolga, Mõttuse, Veneetsia, Kivisaare ja Järve talu. Ühismajand sai nimeks Kalev (esimees A. Lind). Kolhoosile kuulus 141,83 ha maad, sellest 76,2 ha põllumaad. 30. novembril 1948 ühinesid kolhoosiks Sotsialismi Koit (esimees A. Eglit) Kiberi-Nakatu küla, Mürgi, Saveli, Kiberi ja Liigso talu, millel oli kokku 142,29 ha maad, sellest 50,9 ha põllumaad. Kaks viimast ühismajandit otsustasid viletsusest pääsemiseks 28. jaanuaril 1951 ühineda suuremaks kolhoosiks Lenini Tee. 1958. aasta 7. jaanuaril likvideeriti ka see elujõuetu moodustis ja maa läks Tahe sovhoosi valdusse.
Samal ajal peeti Karula valla täitevkomitees arutelu arutelu järel, keda arvata veel kulaklike suurmajapidamiste hulka, keda “bandiitlikeks perekondadeks”, keda “sakslaste käsilaseks”. Arutajad ja otsustajad olid ikka seesama Karula valla parteilastest (Karl Saarmäe, Viktor Kärk, Ferdinand Jürna, Theodor Talvik ja Richard Kivi) täitevkomitee koosseis. 4. jaanuaril 1949 otsustati anda Kalevi kolhoosile kulakuks arvatud Jakob Liivi Ringiste talu, sest omanik oli poliitvangistuses ja rohkem pereliikmeid polnud. Lüllemäe algkooli juhatajale August Villile aga eraldati kulaklikust Köstrijärve majapidamisest 8 ha, sest kool muudeti 1949. aastal mittetäielikuks keskkooliks ja see asus kulakliku majapidamise ruumes.
Järgmisel koosolekul otsustati anda kulakute Miina Aabi Kungla talu ja Hilda Tontsi Neerumäe talu koos hoonetega Töö Lipu kolhoosile ja elanikud ise paigutada Soosaarele. Olid tekkinud veel kolhoosid Helge Tee ja Töösangar, kuid nende asutamise aega ei õnnestunud teada saada. Kolhooside moodustamise protokollid olid üldjuhul silmanähtavalt lünklikud. Jääb mulje, et kohati ei ole esimeeste nimesid tahetud kuidagi kirjasõnas jäädvustada. Samal koosolekul otsustati anda kulak Liisa Kurvitsalt ära võetud Alakonnu talu Töösangari kolhoosile, sest omaniku perekonnaliikmed olid poliitvangistuses ja L. Kurvits ise paigutatud Soosaarele.
8. veebruaril 1949 tehti kulakuks Hans Lääts Uue-Zilimikult. August Kohki Tarsillalt süüdistati sõjavangide tööjõu kasutamises Saksa okupatsiooni ajal ja selles, et tema ema oli 1941. aastal välja saadetud, kuid 1946. aastal tagasi tulnud, tema majapidamine kuulutati kulaklikuks. Sama saatus tabas Rein Kaldret Järvekalda ja Eduard Kurge Ollemäe talust. Selline tegevus muutus üha intensiivsemaks. 24. veebruaril 1949 kuulutati Ludmilla Prantsu Lepasaare talu bandiitlikuks majapidamiseks, sest ta olla seal koos tütarde Laine Prantsu ja Loore Kask – Prantsuga varjanud kavaleride nime all bandiite ning aidanud kaasa Lüllemäe kooperatiivi ja meierei rüüstamisele 1947. ja 1948. aastal. Loore Kask, nagu protokollis kirjutatakse “on juba arreteeritud, oma süü üles tunnistanud ja 20 aastaks sunnitööle mõistetud”. Ka Ferdinand Liba kuulutati Nõukogude korra õõnestajaks ja bandiitide abistajaks ning tema Raa talu kulaklikuks majapidamiseks. Samuti ei peetud nõukogude korrale ustavaks Salme Taati Lõksu talust ja seegi talu kuulutati kulaklikus, nagu Marta Metusala Vana-Mendo talugi, sest tollal juba 73-aastane lasteta lesk oli kasutanud Saksa okupatsiooni ajal pooleterameest. Juhan Sikku Puustuse talust süüdstati lisaks omakaitses osalemises, Karl Mikkalile Pikkjärve talust pandi peale võõra tööjõu kaasutamise süüks kahe maja omamist Valgas, Raakannu talu perenaise Aliide Raudmäe mees oli “teeninud fašistlikus Saksa armees majorina“, Helene Rimm Leebiku talust kasutanud Saksa okupastiooni ajal sõjavangide tööjõudu ja tema poeg esimesest abielust astunud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Mõistagi kuulutati kõigi nende majapidamised kulaklikuks.
Nimekiri jätkus: Peeter Lüütlandi Kauro talu, Reinhold Turmi Üstemäe talu (kasutas Saksa ajal võõrast tööjõudu ning “tema naise vend Juhan Tonts oli bandiit ja varjas ennast 4,5 aastat, enne kui ta arreteeriti, ja tema tütremees Aleksander Latik oli poliitvangistuses ja 25 aastaks kinni mõistetud ning tütar asumisele saadetud “). Reinhold Turm ise oli olnud saksa ajal vabatahtlikult omakaitse vahtkonna ülem. Pikkjärve kooli remondiks anti luba kulak Ferdinand Liba maja kooli juurde ümber vedada. Haiglale anti Tammeloigu talu maja ja seal asus tööle velsker Agnes Sõrmus. Veel tehti enne 25. märtsi 1949 kulakuteks Jaan Viilup Lepiku talust, Mai Kõvask Moonamäe talust ja Marie Peets Endla talust. Eeltööd küüditamisnimekirjade loomiseks olid tehtud.

Märtsiküüditamine Karulas

Karula küüditamisnimekirja oli kantud 175 inimest, kellest 143, seega 81,7% õnnestuski ära viia. Kaagjärve vallas oli küüditatuid 58.
Küüdipoiste – äraviijatena nimetas rahvasuu Karulas eelkõige Theodor Talvikut, August Klasmanni, Aleks Madalat, Leida Kulbinit, Davet Viilupit, aga ka teisi. Kui palju neist läks sellele tööle vabatahtlikult, kui palju sunni või ähvarduse tõttu, on nüüd juba võimatu kindlaks teha.
Üht juhust kirjeldas küüditatu Helene Keil nõnda: nad olid autodele laaditutena enne jaama saatmist veel peatatud vallamaja juures, kus nimekirju kontrolliti, et kas kõik on ikka kätte saadud. Seal selgus, et autosse oli sunnitud ka vanamees, kes oli ainult teejuhiks kaasa käsutatud ning nüüd nuttes ja kotikest vastu rinda surudes autokastis konutas. Ta käsutati autolt maha ja koju ning ta läks mööda teed mitte käies, vaid hüpates ja kareldes, oskamata rõõmu kuidagi teisiti väljendada. Helene Keil rääkis veel 80-aastasena, kuidas ta siis mõelnud, et küll läheks temagi kareldes, kui ainult mingi tagasitee oleks. Kuid seda ei olnud: tal tuli kannatada välja pikk ja raske rongisõit ning veeta Siberis palju piinavaid aastaid, enne kui ta uuesti kodu nägi.
Selgub, et vähemalt 29 inimest Karula ja 15 inimest Kaagjärvelt pidid olema arreteeritud juba aastatel 1944–1948, muidu polnuks A-nimekiri olnud nii pikk – oli ju mõnestki perekonnast arreteeritud mitu inimest. Karula vallas oli 1944. aastal arreteeritud ka endine mainekas vallavanem Konstantin Palu (mõisteti surma, kuid otsus muudeti ja ta suri 1946. aastal sunnitöölaagris) ning tema perekond küüditati Siberisse, kuigi nad olid asunud mujale elama. Need kaks valda kandsid teiste Eesti valdadega võrreldes kõige suuremaid kaotusi.

Karula Kolski talu peretütred Marie Valtin-Korge ja Siberist eluga naasnud Helene (Leeni) Keil-Korge vanas eas Valgas. Foto: erakogu

Kolhooside loomine Karulas pärast küüditamist

Kui küüditatute ronigid olid Keenist, Karulast ja Valgast lahkunud, lasus vallal sünge vaikus ja allesjäänud rahvast valdas selline hirm, et kolhoosid hakkasid sündima nagu seened pärast vihma. Vastupanust ei julgenud keegi sosistadagi.
Juba 28. märtsil 1949 moodustati kahest Tarsilla talust, Purika, Raa, Jahi, Kasepää, Tilsi ja Kingu talust Pikkjärve kolhoos (üldpinda 199,86 ha, põllumaad 87,83 ha), päev hiljem Karula I hobu- ja masinalaenutuspunktist, Aristova, Kivilöövi ja Ruusaaugu talust Karula kolhoos (esimees Alfred Viilup, üldpinda 122,47 ha, põllumaad 76,37 ha). Nende järel asutati 1949. aasta jooksul riburada Mäeküla, Vana-Mendo ja Karkküla talust Punalipu, Ala-Zilimiku ja Madsa talust ning Karula II hobu- ja masinalaenutuspunktist kolhoos Nõukogude Eesti (esimees H. Tann, maad 186,61 ha, põllumaad 81,78 ha), Moonamäe ja kahest Kivisaare talust Edu (esimees Meeta Kets, pindala 52,21 ha, põldu 28,7 ha), Alakonnu ja Veetka talust Stahhaanovlase (esimees Purlau, pindala 53,45, sellest põldu 6,04 ha), kahest Ollemäe talust ning Mäe- ja Ala-Pausti talust Punase Tähe (üldpinda 92,56 ha, põldu 41 ha), Kesknurme, Raakannu, Olganurme ja Lüüdihansu talust Iigaste (esimees Kais, üldpinda 66,71 ha, põllumaad 45,09 ha) ning Sora ja Paabu talust Töökuulsuse kolhoos ülspinnaga 61,2 ha, põllumaad 25,27 ha. Kõik need olid väikesed ja jõuetud ühistud (maad 50–90 ha), mis ei suutnudki end üles töötada ja kus kolhoosnikud vaevlesid viletsuses.
Eesti talupoeg ei mõistnud isegi kolhoosiesimeheks määratuna sellist ühistöö vormi nagu kolhoos, ega osanud seda juhtida. Kuid teisiti elada ei lubatud, pealegi oli pidevalt kõrval poliitjuht, kes ei tarvitsenud põllupidamisest midagi teada. Värvikaimad esimehed oli Alfred Viilup, Herbert Kõrgemägi, Jaan Larm, Meeta Kets jt.
Aasta pärast, 1950. aastal püüdsid Töö Lipu, Punalipu, Pikkjärve ja Karula kolhoos end päästa, ühinedes Vorošilovi-nimeliseks kolhoosiks. Sellisena elas majand kuni 1957. aastani. Siis sai see uutes poliitilistes oludes uue nime – kolhoos Looming, mille esimeheks valiti Jaan Larm, üks tolle aja tugevamaid majandijuhte. Tema meenutustes on mõndagi halenaljakat. Nii tutvustas ta sunniviisil iga kolhoosiesimehe kõrvale määratud, enamasti Venemaa eestlastest poliitjuhte “kui ühe pliiatsi haritlasi”, mis tähendas seda, et nad olid saanud kodumaal kooli minnes ühe pliiatsi, mis rippus kuue või kaftani rinnatasku külge õmmeldud nööbi otsas, ja õppinud vaid nii kaua, kuni pliiats oli ära kulunud.
Ühesõnaga – nad olid hädavaevu kirjaoskajad, kuid nende juhtnööre pidi esimees arvestama. “Oi, ma nägin nendega häda,” raputas Jaan Larm pead, kui ta Tallinna Pelgulinna haiglas juba väga haige mehena käesoleva raamatu autorile oma kolhoosimälestusi jagas. Loomingu kolhoosi nime kandev majand ühines 1960. aastal Tahe sovhoosi Lüllemeäe osakonnaga – nii moodustati Karulas sovhoos.

Karula põlistalude saatus

Sovhoosi tekkimise ajaks (1960) olid olud juba tugevasti muutunud. Otsene terror ja poliitiline surve olid pärast Stalini surma märgatavalt vähenenud. Ellujäänud küüditatud naasid pikkamööda koju, kuigi endist kodu neil sageli enam ei olnud.
Vastse–Mendo peretütar Alvine Ilsjan palus anda endale elamiseks oma lagunev kodutalu. Kindlasti oleks ta selle ka korda teinud. Kuid oma majja tal asuda ei lubatud, sinna kolis hoopis brigadir Aksel Kets oma perega, sest Vana-Mendo talumaja, kus ta seni oli elanud, oli muutunud peremehekäe puudumise tõttu elamiskõlbmatuks (ta põletas ahjukütteks Vana-Mendo unikaalse, üle 100 aasta vanuse rehehoone): Vastse-Mendole asunud, andis kange ja karistamatu Kets metsatöölisele Jaan Visnapuule käsu võtta Vana-Mendo talumaja palkhaaval Družba-saega maha ja vedada kõlisevkuivad palgid Vastse-Mendole kütteks. Kui ka Vastse-Mendo katus sisse langes, kolis Kets jälle edasi – Madsa tühjaks jäänud koolimajja.
Kui Vana-Mendo perenaine Marta Metusala üheksa aastat pärast küüditamist 81-aastasena Siberist koju jõudis, ei tundnud ta kohta enam ära ja jäigi esimeseks ööks metsa märjale samblale nutma, kuni ustavad sõbrad, mehe sugulased Kannukesed ta enda juurde Puusmetsale viisid.
Vana-Mendo suur maakivist karjalaut ja tall olid arvatavasti veetud ehitusmaterjaliks, kolm aita, kuurid ja 13 heinaküüni läinud ilmselt kütteks (justkui poleks Karulas metsa olnud, kust põletuspuud üles töötada), nii et praeguseks on taluasemel ainult väheldane müürijäänus lauda otsa kohal ja võimas kivikelder mäeveerus – seda oli tõenäoliselt liiga tülikas lammutada ja ära vedada. Selline on ühe Karula põlistalu saatus.
Nõukogude aja lõpul võis Karula külastaja näha vaid põldude keskel kummitavaid suurtalude varemeid, kui neidki ei katnud võsa või koguni mets.

Inimkaotused

Karula valla inimeste nimed, kes stalinliku terrori järel enam kunagi koju tagasi ei pöördunud, mistõttu Karula vald elanikest tühjaks jäi.
Need olid: 1. Jaan Kaldmaa, 2. Peeter Kohk, 3. Eduard Põder, 4. Aleksander Kargaja, 5. August Villemson, 6. metsavaht Lodi, 7. Konstantin Keil, 8. Julius Klasmann, 9. Ferdinand Tuvikene, 10. Juhan Tuvikene, 11. Karl Valtin, 12. Emilie Valtin, 13. Erna Valtin, 14. Juhan Viilup, 15. Leonid Viilup, 16. Alma Viilup, 17. Hans Lääts, 18. Helene Lääts, 19. Jaan Ilsjan, 20. Minna Ilsjan, 21. Richard Koger, 22. Alviine Koger, 23. Arnold Pullerits, 24. Richard Kurvits, 25. Ferdinand Zilmer, 26. Alice Zilmer, 27. Moritz Klasmann, 28. August Klasmann, 29. Juhan Luik, 30. Irma Luik, 31. Lehte Kai Luik, 32. Richard Märtmaa (Märtson), 33. Salme Märtmaa, 34. Tiia – Talvi Märtmaa, 35. Arnold Järv, 36. Anna Karoline Järv, 37. Ferdinand Viilup, 38. Konstantin Palu, 39. Karl Ahmann, 40. Jaan Pettai, 41. Eduard Ahmann, 42. Eduard Sõna, 43. Karl Kerem…jne.
Olgu muld neile Siberis, võõral maal või ka kodumaa metsade vaikuses kerge!