Nõukogude võimu taaskehtestamine
Karulas ja Kaagjärvel

TEKST: Helbe Merila-Lattik
Kogumikust „Karm ja kaunis Karula”

Lahingud käisid Karulast üle 1944. aasta kevadsuvel ja augustis hakkasid inimesed metsataludest ja peidikutest, kuhu sakslased neid lahingute eest olid tõrjunud, koju tulema.

Nii tuli kodu poole ka Nõmme asundustalu peremees Karl Helbrodt koos tütar Alma ja tütretütar Edaga, kraaminatukene hobuvankril. Juba üsna kodu lähedale jõudnud, sattus vanker teele asetatud miinile.
Vanaisa sai kohe surma, hobune ja vanker rebiti puruks. Alma Helbrodt ja väike Eda jäid maanteele vereloiku lamama seniks, kuni naabertalu inimesed nad leidsid ja Vene sõjaväe sidumispunkti viisid. Siit saadeti nad ravile Antsla haiglasse, kus Alma Helbrodt 4. septembril suri ja Eda sama kuu lõpus koju lasti. Koju, kus teda polnud nüüd ootamas kedagi peale eaka vanaema Helene…
Samal ajal oli nõukogude valitsus taaskehtestanud kohaliku võimuna täitevkomiteed ja hakkas jätkama 1941. aastal pooleli jäänud maareformi, mis seisnes talumaade sundvähendamises kuni 29,9 hektarini, äravõetud maade jaotamises kahele või enamale uusmaasaajale, loomade ning põllutööriistade võõrandamises ja nende jaotamises kehvikutele – nn uusmaasaajatele.

Vabadussõja ausamba teistkordne hävitamine

Pärast nõukogude võimu taastamist tekkis Karula oma NLPK algorganisatsioon, kuhu kuulus ka Jaan Kaselaane, kes algatas kohe pärast võimuvahetust Karula Vabadussõja monumendi purustamise mõtte ning viis selle ka parteikomitee ja KGB abiga ellu, õhkides samba 10. detsembril 1944. Otsesteks läbiviijateks olid maakonna minöörid. Pauk oli nii vägev, et kostis Harglani ja Lüllemäel purunesid majade aknad.
Samba tükid jäid vedelema sinnasamma Lüllemäe kagunurga kõrgendikule. Teistkordselt olid kommunistid purustanud Karula Vabadussõja monumendi, Eesti vabaduse sümboli. Ka sambast jäänud rusuhunnik jäi kommunistlikule võimule jalgu ja kivid lükati 1983. aastal buldooseriga kaugele võsasse, nii et need täielikult purunesid.
Kaagjärve külanõukogu tolleaegne esimees ei pidanud paljuks ise meislit ja haamrit kätte võtta, et kividelt kirjad, langenute nimed ja Vabadusrist maha raiuda. Platsile ehitati bussiootepaviljon ja välikäimla.

Karula Vabadussõja mälestusmärk avati 23. juunil 1936. Mälestussamba püstitamine läks maksma kokku 2000 krooni. Raha saadi korjanduse teel. 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon andis innustust kohalikele kommunistliku ideoloogia pooldajaile, kes lükkasid Vabadussõja mälestusmärgi 1941. aasta kevadsuvel raudkangidega ümber. Saksa okupatsiooni ajal tehti sammas korda ja avati taas 12. juulil 1942. Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamisel Eestis lasti ausammas NKVD korraldusel 10. detsembril 1944 õhku. Vabadussõja mälestusmärgi platsile ehitati bussiootepaviljon ja välikäimla. Mälestusmärgi taastas Karula Muinsuskaitse Selts Karula rahva ja annetuste kaasabil, taasavamine toimus 23. juunil 1992. Allikas: Karula Muinsuskaitse Selts

Nõukogude maareformi läbiviimise komisjoni protokollist Karulas

Nõukogude võimuorganite esimene ettevõtmine oli asutada maareformi läbiviimise komisjon, mille protokollid on säilinud. Karula valla täitevkomitee liikmetena kuulusid maareformi komisjoni kommunistliku partei liikmed Leonhard Eller ja Arvo Roopalu ning sellest pidid osa võtma põllumajanduskomisjoni liikmed Johannes Huudi, Nikolai Ellervee, Herta Ardel, Meeta Piir, Elvi Noorkõiv ja Anni Liivatalu.
Kuupäeva sel istungiprotokollil ei ole. Arvatavasti töötati nimekirja koostamisega pikemat aega. See dokument määras juba selgelt Karula talupidajate saatuse, sest siia pandi kirja, kes kuuluvad nn kulaklike suurmajapidamiste hulka ja kes on nn sakslaste käsilased, st määrati eksimatult kindlaks need, kes kuuluvad Siberisse küüditamisele, kuigi komisjon ei tarvitsenud seda siis veel isegi teada.
Selleks ajaks olid paljud suurtalud juba kas 1941. aasta küüditamise või 1944. aasta põgenemise tagajärjel tühjaks jäänud. Need märgiti selles maareformi protokollis peremeheta valdusteks. Karulas loetleti 15 peremeheta talu, mida sai kohe jagada uusmaasaajatele. Kulaklikeks suurmajapidamisteks kuulutati 44 talu.
Tegelikult ei olnud sel ajal enam kellelgi kasutada rohkem kui 29,9 ha maad. Nii maa, loomad kui ka tööriistad olid enamasti juba võõrandatud, kuid viha nn kulakute vastu püsis valla kommunistlikus juhtkonnas, nagu ka kadedus ja kättemaksuiha kehvikutest uusmaasaajate seas. Kaheksa saksa käsilasteks nimetatud majapidamise omanikust kolm olid tituleeritud saksa kolonistideks – need 1944. aastal maalt põgenenud pered, kes olid õnneks juba väljaspool kommunistide haardeulatust.
Kui võrrelda seda nimekirja 1949. aasta küüditatute omaga, on sarnasus ilmselge. Sellised nimekirjad läbisid ilmselt täitevkomitee ja kommunistliku partei juhtkonna kontrolli ja tulid valdadesse tagasi juba küüditamisnimekirjadena.
Küüditamisele mõistetud talupidajate selja taga ootasid uusmaasaajad – kehvikud –, et saada kiiremini osa maast, loomadest, seemneviljast, põllutööriistadest ja muust, mis kunagi ei olnud neile kuulunud. Seda hulka inimesi ei ole võimalik raamatus üles lugeda. Nende seas oli ka taluperede sugulasi ja sõpru, kes püüdsid maaeralduse enda nimele võtmisega päästa talutervikut, kuid oli ka neid, kes irvitades ja mõnitades vanu taluomanikke terroriseerisid ja Siberisse saatmisega hirmutasid.

Uusmaasaajad ei tulnud maa harimisega toime

Siinkohal mõni näide uusmaasaajatest. Jaan Petersoni Tätta talust sai Eliaser Koemets 14,9 ha, Eduard Kulbin 14,3 ha ja August Visnapuu 14 ha; Lajasaarelt Andres Zirul 23,4 ha, Juhan Vähi 20 ha, Pavel Borjakov 16,2 ha ning hobu- ja masinalaenutuspunkt, Eduard Karjus, Alma Vassar ja Agija Lebedev viisid igaüks lõa otsas ära ühe lehma; Vana-Mendo vanalt perenaiselt Marta Metusalalt võõrandati Aleksander Järvele 17,3 ha ja Hendrik Tammele 18,2 ha ning kummalegi ka kaks lehma, hobune ja kogu seemnevili, mis pidi olema laen, kuid mille tagastamist hiljem täitevkomitees isegi arutlusele ei võetud. Ala-Tsilimiku talust said uusmaasaajad Hans Lääts 14,5 ha, Jaan Lääts 14,5 ha, Peeter Kroonberg 19 ha ja Emilie Kaseoja 6 ha; Käo talust Voldemar Tuvikene 17,3 ha ja Anderi Poola 1 ha, hobu- ja masinalaenutuspunkt sõiduvankri, Minna Kase 1,5 ha maad, Veera Tiiras 3 ha maad ning Konstantin Kurg ja Hendrik Kais kumbki ühe hobuse; Juhan Korge Kolski talust eraldati Helene Keilile 9,4 ha, Ferdinand Koemetsale 4,9 ha ja Juhan Kargajale 29,6 ha, Karula täitevkomitee võttis hobuse ja sõiduvankri ning Oskar Rong ja Jaan Pikk said samuti kumbki hobuse jne.
On üsna ootamatu, et kui uusmaasaajad haarasid, mida vaid oli võimalik võõrandatuks lugeda, siis maareformi komisjoni esimees A. Orrav toimis vägagi tasakaalukalt ja tema käega on protokolli tehtud näiteks lisasissekanded, et talu on sõjas hävinud või kannatanud talust ei ole midagi võõrandada või on talus ainult üksik vana mees või naine, kellelt ei saa midagi võõrandada, ja muud inimlikku. Paljud vanad peremehed ja perenaised loobusid ka alles jäetud väikesest põllumaast, sest neile ei jäetud ainsatki künnilooma.
Ometi läks uusmaasaajatel uute väiketalude majandamine üle kivide ja kändude viletsalt. Nad ei suutnud põlde üles harida ega loomi üle talve pidada. Riik nõudis valla täitevkomiteelt viljanormide täitmist, kuid seda ei olnud kuidagi võimalik teha. Kus olid põllud sööti jäänud, kus puudus hobune või seemnevili. Mõnel juhul pakkusid uusmaasaajad hiljem maad valla täitevkomitee kaudu riigile tagasi, sest nad ei tulnud selle harimisega toime.
Valla täitevkomitee oli niisiis asunud taasokupeerimise järel 1944. aasta sügisel Kommunistliku Partei hoolsa järelevalve all tegutsema.

Karula valla juhtimine alates 1944. aastast

Karula valla esimene täitevkomitee koosolek on protokollitud 15. novembril 1944. Ilmselt ei olnud võimalik leida kohe sobivaid ja usaldusväärseid täitevkomitee esimehi ja sekretäre, sest esimesel aastal vahetati neid sageli. Siin mängiti esimeheks R. Vakk, aseesimeheks Jaan Hänilane ja sekretäriks Emma Kotkas. Kuid juba järgmine, kuupäevata protokoll esitles Jaan Hänilast endise täitevkomitee esimehe ja Richard Hanki tema abina. Selgub, et esimeheks määrati hoopis Alfred Viilup, kelle esimese korraldusena viidi „peremeheta” Visseri talust Valga tapamajale 91 rubla ja 40 kopika eest 1828 kg põhku. Raamatupidamine aga puudus veel täiesti.
Kompartei rakukese sekretäriks oli määratud Helgi Sarapuu ja komsorgiks Astrid Puje. Viimased juhtisid väljastpoolt saadetud parteilaste kõrval parteiaktiivi metsaveokolmikut – Karula oli metsavarumises lootusetult maha jäänud.
Partei metsaveokolmik (Baumann, partorg Helgi Sarapuu ja komsorg Astrid Purje) pidas 2. veebruaril 1945 äreva koosoleku, sest Karula vald ei olnud suutnud täita metsaveonorme. Otsustati määrata igale inimesele isiklik norm, mis pidi olema üles töötatud ja välja veetud, ning korraldada sunduslikke kümnepäevakuid kõigi talude osavõtul, kellel oli hobune.
Järgmisel, 5. veebruari koosolekul andsid esimees Alfred Viilup ja aseesimees Richar Hank sekretärikohused Emma Kotkaselt üle Arvo Roopalule ning järgmisel päeval määrati partorg Helgi Sarapuu juuresolekul ametisse 20 usaldusmeest ehk volinikku, kes pidid jälgima viljavarumist ja metsakohustuse täitmist määratud piirkonnas ja kõrvalehoidjatest ette kandma. Need olid kõik uusmaasaajad, ainult abideks oli määratud ka endisi talunikke. Edasi võeti komisjonide moodustamise „otsus vastuvaidlematult vastu” ja määrati nende koosseisud.
Põllumajanduskomisjoni määrati juhtima Jaan Jauk Tammsalu talust, liikmeteks Herta Ardel Pikasaare, Nikolai Ellervee Saveli, Elvi Noorkõiv Mõtuse ja Anni Liivatalu Lüüdi talust, Johannes Huudi Karula ja Meeta Piir Iigaste asundusest, kultuurikomisjoni Asta Rätsep Pikkjärve, Heldur Tiirats Madsa ja Alevtina Kesvatera Iigaste mittetäielikust keskkoolist; tervishoiukomisjoni Lüllemäe asunduse jaoskonnast Aino Uibopuu, meditsiiniõde Maimu Mikk-Loigu ja velsker Vassili Paluste Pärna talust; rahanduskomisjoni Robert Zeiger Paju ja Linno Purje Paltseri ja Leida Kannuluik Köstrijärve talust ning Johannes Huudi Karula asundusest; kaubandus-varumiskomisjoni Ernst Arbeiter Kiberi talust; Leopold Vainu Lüllemäe asundusest, teedekomisjoni Nikolai Ress Teemeistri, Eduard Leer Tuuleveski ja Jaan Daniel Tätta talust. Eraldi moodustati ka komisjon punaarmeelaste perekondade hooldamiseks, sinna määrati Johannes Tikker Lüllemäe asundusest ning Astrid Purje ja Leida Kulbin Vähero talust.
Nende tegevuse kontroll pandi küll täitevkomitee esimehe Alfred Viilupi peale, kuid 29. mail 1945 oli nimetatu juba maha võetud ning täitevkomitee esimees oli Harri Sütt ja aseesimees Leonhard Eller. Sellel koosolekul moodustati ka külanõukogud oma täitevkomiteedega: Karula asunduse esimeheks Johannes Huudi ja sekretäriks Luise Viilup; Iigaste asunduse esimeheks Tatjana Djakova ja sekretäriks Asta Veemees; Rebase asunduse esimeheks Jaan Hermann ja sekretäriks Helmi Vähi.
Karula valla täitevkomitee 1945. aasta 24. septembri istungi ajaks oli määratud juba uus partorg Endel Udras ja koosolekut oli tugevdatud kahe Valgamaa parteikomitee esindaja – Arnold Linki ja seltsimees Jalakase – juuresolekuga, sest arutluse all oleva viljavarumisplaani täitmine oli viletsamast viletsam.
Varumisinspektoriks oli ülendatud Johannes Tikker. Plaani täitmist loodeti parandada parteilise kontrolli tugevdamisega. Leonhard Eller pidi vastutama, et viljavarumisel töötataks 16 tundi päevas ja ka kõik inimesed töötaksid normeerimata ajaga. Viljakuivatite eest pidi vastutama partorg Elmar Udras ja iga külanõukogu juurde määrati veel üks aktivist: Karulasse Hilja Eglit, Lüllemäele Linda Henno ja Iigastesse komnoor Jääger.
Komisjonide koosseise uuendati, sest nende liikmed ei käinud koos. Külavolinikest vallandati seitse, kes süüdistuste järgi ei allunud üldse täitevkomitee korraldustele, töötasid leigelt või ei olnud võimelised oma kohustusi täitma. Külanõukogu esimehed olid vahetunud juba maikuuks. Nüüd koostati kommunistidele märgatavalt ustavam meeskond: Karula külanõukogu etteotsa sai Olga Sarapuu ja sekretäriks Karl Kurvits, Lüllemäele Theodor Talvik ja sekretäriks Meeta Tamm. Ainult Iigastes töötas edasi Tatjana Djakova.
Külanõukogudes polnud veel telefone ja kui neid süüdistati väheses aruandluses parteile, selgus, et polnud paberit, kaustu jm. Vaesus kisendas vastu igast küljest. Piisavalt polnud ühtki esmavajalikku kaupa (toiduaineid, seepi, äädikat, riideid ega jalatseid) ja sellegi vähese, mis tuli, jagas valla täitevkomitee ainult uusmaasaajatele.
Karula piirkonna miilitsavolinik oli Eduard Kahro, kelle ülesandeks jäi ka metsavendluse vastu võitlemine.

Käsu korras uuele võõrandamisringile

Põllutööde läbiviimiseks oli rajatud kaks hobu- ja masinalaenutuspunkti (HMLP). Karulas asuva I punkti juhataja oli Pulst ja Mähklis asuva II punkti juhataja Villem Vester. Tehnika ja inventar olid taludest võõrandatud. Kui sellest ei jätkunud, mindi käsu korras uuele võõrandamisringile. Mähkli punktis oli kolm rohuniitjat, aga kahel puudusid vikatid; kaks viljaniidumasinat; kaks looreha; kaks sahka, teine neist kahe hõlmaga. Üks ühehobusesahk oli remondis. Ei olnud saada masinaosi ega klaasi. Korralikult rautatud hobuseid oli punktis kaheksa, päris rautamata loomi seitse. Polnud seppa, separiistu, rauda ega kivisütt. Hobustele oli sööta ainult tonn. Punktis olid osaliselt ka Mähkli talu loomad, aga kust loomatoitu võtta, ei teatud. Pehmet kündi oli tehtud 99 ha, sellest sügiskündi 18 ha. Töölisi ei jätkunud ja 3. juulil 1946 anti korraldus:
„Anda H.M.L.P.-le järgmised isikud, kes ilma kindla asukoha ja tööta 1) Mölder, Aug(ust), 2) Pobetkin, Ivan, 3) Brussilov, Aleksei, 4) Kase, Heljo (Kaagjärve kooli kauaaegne õpetaja – autor), 5) hobune – kõik peavad täitma oma kohuse ühistöö alusel.” Peale selle pidas täitevkomitee esimees Harri Sütt ainsaks olukorra parandamise võimaluseks Villem Vester välja vahetada.
Teise HMLP juhatajal Pulstil oli neli viljaniidukit, kahel puudusid vikatid; heinaniidukeid oli ka neli, aga kõik vajasid remonti. Sööta hobustele oli 42 tonni heinu ja 70 tonni põhku, kusjuures kogu maahein oli väljas, sest hoiuruume polnud. Karula punktis oli 11 hobust, kellest ainult kaks olid rautatud, sest ka siin polnud seppa ega töövahendeid. Kuus hobust oli antud talveks söödale. Sügiskündi oli tehtud 12 ha, lepingud sõlmitud 40 hektarile. Töölisi oli piisavalt, kuid nende elutingimused äärmiselt viletsad, neil polnud töörõivaid ega -jalatseid.
Täitevkomitee esimees Harri Sütt jäi kõigis nendes viletsustes ja tegematajätmistes süüdi ja vallaaktiivi 22. jaanuari 1946 koosolekul oli juba määratud uus täitevkomitee esimees – Jaan Kaselaane. Partorg oli endiselt Elmar Udras ja parteivolinik Arnold Link.

Nõukogulikud valimised 10. veebruaril 1946

Nüüd pressis peale valimiskampaania, sest esimesed nõukogulikud valimised olid 10. veebruaril 1946. Jaan Kaselaane nõudis nõukogulike loosungite all käskude täitmist, metsaveokohustuste täitmist valimispäevaks ja rohkemat agitatsiooni. Matsa koolimaja sisustatud hääletuspunkti tuli laenata mööbel ja varuda küte. Rahvamaja juhataja Karl Kurvits hädaldas, et täitevkomitee ei toeta kultuuritegemist. Rahvamaja aknad olla katki (purunesid vabadussamba õhkimisel), klaasi kusagilt ei saa. Lauluring töötas, tantsijatel polnud juhti. Rahvast käis rahvamajas vähe, poliitloengutel üldse mitte.
1946. aasta 6. veebruari koosolek oli paaniline. Kohal oli peale partorg Elmar Udrase maakonnast saadetud parteivolinikud Tamberg, Aljas ja Berner, 11 külanõukogu volinikku ja kümme aktivisti. Valimisvolinik Johannes Tikker jagas külavolinikele normide täitmisega võlgu olevate talupoegade nimekirju ning ähvardas neid kohtu ja vangistusega.
Parteiaktiivi ette toodi 35 inimest, kes seni polnud norme täitma asunud. Vabandajaid oli igasuguseid – kellel ema haige, kellel väikesed lapsed, mõni lubas kohe täitma hakata, kuid mingeid vabandusi ei võetud arvesse. Olga Sarapuu polnud hakanudki norme täitma, kuid Helgi Järvamägi ja Peeter Jaik olid metsanormi täielikult täitnud. Koosolekul viibinud maakonna täitevkomitee esimees Saulep ja parteikomitee teine sekretär Popov nõudsid oma kõnedes peale normide kohese täitmise veel metsavendade ja nende toetajate hävitamist.

järgneb

Teine osa K&E 4-2021