8. juuli 2016. Viljandi vabastamise päeva järelpidu. ESSÜ esimees Harald Mäepalu, aseesimees Boris Takk ja pressiesindaja Jaanika Kressa. Foto: Anna Rosalie Uudre

ESSÜ – 30
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing

tekst: Jaanika Kressa, 

Kuni 2019. aasta lõpuni käisime koos iga kuu kolmandal neljapäeval. 2020. aasta alguses halvenes mitme mehe tervis, suvel oli meil palju matuseid. Lisaks hiinaviirusehullus ja muud moodsad piirangud. Kes oleks võinud arvata, et ühe väärika võitlejate organisatsiooni elu ja tegevust suudab kunagi mõjutada võltspandeemia?

Oma juubelit oleme aga juba tähistanud sellega, et paigaldanud neile meestele, kes puhkavad Viljandi linna surnuaedades, nimelised küünlalaternad. Kahele kalmistule kokku 70 laterna ringis ja kümmekond on veel puudu. Selgus, et suures koguses laternate tellimisega on probleeme. Seetõttu saavad need, kes puhkavad mujal Viljandimaal või üle Eesti, oma laterna kunagi hiljem.
Esialgu planeerisime ajalookonverentsi. Selleks puhuks valmistas meie kauaaegne sõber, meresõjaajaloolane Mati Õun ettekande Rüütliristi ja Saksa risti kullas kavaler Helmuth von Ruckteschellist, kes oli Viljandi linnapea Otto von Engelhardti õepoeg. Nüüd on see määratud ilmuma mõnes trükises.
Traditsiooniliselt tähistame ikka Alfons Rebase sünnipäeva. Seekord algab see Viljandi Vanal kalmistul, kuhu paigaldasime hauakivi kahe väärika viljandlase mälestuseks. Tegelikult tellisime kaks hauakivi, aga teise paigaldamine on seni veninud bürokraatide pahatahtlikkuse tõttu ja ootab veel kiviraiduri töökojas oma tundi.

Manivald Järvekülg läks 1941. aastal vabatahtlikuna Idarindele – oma armastatu Moja Konno (parempoolsel fotol) eest kätte maksma. Koos on nad leidnud viimase puhkepaiga Viljandi Vanal kalmistul. Foto: erakogu

1941. aastal küüditati Viljandist Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumi õpilane Moja Konno ning tema kavaler, tollal Viljandi Maagümnaasiumi õpilane Manivald Järvekülg, läks 1941. aastal vabatahtlikuna Idarindele – armastatu eest kätte maksma.
Manivald suri juba aastate eest, kuid Moja elas Viljandis kaua ja nende armastusest räägiti legende. Manivaldi tuhk ootas Tarvastu kirikus ja koos maeti nad Viljandi Vanale kalmistule 11 aastat tagasi. Meie ühingu üks asutajaliikmetest, kauaaegne juhatuse liige, samuti Viljandi poiss, Boris Takk, tundis neid mõlemaid kooliajast ja tal oli aastaid hingel, et neil väärikatel inimestel polnud väärikat hauatähist. Boris suri möödunud aastal. Nii otsustasime nüüd paigaldada Viljandi ajaloolisele Vanale kalmistule kaks hauakivi kolmele väärikale põlisviljandlasele, et neid ning nende võitlust ja aateid ei unustataks.
Viimase kahe aasta jooksul on meie ühingu ellu sisse murdnud seni tundmatu teema – sotsiaalküsimused. Täpsemalt vanade inimeste ebaväärikas kohtlemine ametnike poolt. Jah, juhtub, et mõnes peres kukuvad kõik käbid kännust väga kaugele, kuid see ei peaks tohtima tähendada seda, et kohalik omavalitsus teatab: „Vana inimene, kellele pole jäänud palju elada, peab ära leppima oma järeltulijatega isegi siis, kui selle all kannatab tema füüsiline heaolu.”
Meil on alles veel seitse meest. Ja mälestus kõikidest neist, kes nüüd rivistuvad juba Walhallas. Meie au on truudus.