Tallinna ranna- ja õhukaitse
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944

tekst: Ranno Sõnum
Raamatust „Tallinna merekindlus Teises maailmasõjas”

28. augustil 1941 langes Saksa vägede kätte Tallinn. Sakslastele jäi lahkuvast Punaarmeest maha purustatud endine Eesti Vabariigi Merekindlus. Uutele okupatsioonivägedele oli samuti oluline Eesti pikka rannajoont kaitsta, sest see pakkus soodsaid võimalusi punalaevastikul dessantide ja löögirühmade maale saatmiseks.

Sakslaste kogu rannakaitset Eestis juhatas Saksa 207. julgestusdiviisi ülem. Pärast seda, kui sakslased Tallinna vallutasid, lubati Naissaare püsielanikel kodusaarele tagasi tulla. Paljudel naissaarlastel avanes saarele tagasi tulles trööstitu vaatepilt, sest paljude kodud olid enne punaväelaste saarelt põgenemist ära lagastatud või suisa hävitatud. Erik Schmidti mälestusteraamatust saame teada, et Naissaare elanikele andsid sakslased loa saarele tagasi pöörduda tingimusel, et mehed astuvad Omakaitsesse, eesmärgiga kaitsta vajadusel saart punalaevastiku dessandi vastu. Naissaare meessoost elanikud olid sellega nõus, sest Omakaitsesse kuulumine andis õiguse relva kanda ja sellega oli võimalik hankida ka toidulisa merelindude jahtimise näol.
Lisaks oli lahkunud punaarmeelastest Naissaarele tervena maha jäänud kolm 76 mm õhutõrjekahurit, mille sakslased võtsid kasutusele ja vedasid Vallimäelt Lõunakülast Kiini­kari juurde mererannale. Schmidti mälestuste järgi koosnes patarei meeskond vanemate aastakäikude meestest ja nende ülemaks oli üks oberfeldwebel, keda kutsuti Hannibaliks. Ühe korra avas see patarei tule ka punalaevastiku laeva pihta ja selleks osutus endine reisiaurik (hilisem transpordilaev) Jossif Stalin, mis kandis tähistust VT-251.
Aurik sattus ööl vastu 3. detsembrit 1941 Naissaarest loode pool veesatud miinitõkkele Corbetha, kus ta sai miinidest vigastada ja jäi Naissaarest läänes olevale merealale triivi. Laeva märgati ka Naissaarelt olevast patareist ja selle pihta avati tuli, kuid tabamusi ei saadud.
Aegnale paigutasid sakslased ajaloolase Robert Nermani andmetel samuti õhutõrjekahurid, kuid need kahurid teadaolevalt ühtegi korda vaenlase pihta tuld ei avanud. Kahurid paigaldati Külalahe kaldale ja moodustasid omaette patarei.

Eesti rannakaitserügemendi loomine

Endine Eesti sõjaväeluure ülem, kolonel Villem Saarsen sai ülesandeks formeerida 1941. aastal Eesti rannakaitserügement. Arhiivifoto

1941. aasta septembris saabus Tallinna ka Eesti sõjaväeluure viimane ülem kolonel Villem Saarsen, kes oli 1940. aasta suvel Saksamaale põgenenud. Sama aasta sügisel kutsuti ta Saksa mereväejuhataja riigikomissariaat Ostland piirkonnas, viitseadmiral Theodor Burchardi jutule Vabaduse Väljakule hotelli Palace, kuna seal asus admirali staap. Kohtumise ajal tegi admiral Burchardi kolonel Saarsenile ettepaneku luua jalaväerügement, mis kannaks Eesti rannakaitserügemendi nime ja alluks tema staabile. Lepiti kokku ka formeerimise tingimused, milleks olid:
a) Eesti rannakaitserügemendil on Saksa rügemendi koosseis, relvastus ja varustus.
b) Rannakaitserügement allub vahetult admirali staabile.
c) Rannakaitserügemendi koosseis terves ulatuses, meeskond ja juhtkond, on eestlased.
d) Rannakaitserügement jääb rannakaitse ülesannetega Eestisse ja seda ei kasutata väljaspool Eesti piire.
Rügemendi formeerimisega alustati 1941. aasta lõpus ja rügemendi staap asus endise baltisaksa kondiitri Georg Stude majas Müürivahe ja Pika täna nurgal (praegu asub selles majas Maiasmoka kohvik) ning rügemendiülemaks oli Saarsen ise ja staabiülemaks kolonelleitnant Evald Ein. Samuti asus selle väeosa allohvitseride õppekompanii Laial tänaval. See rügement koosnes kahest pataljonist ja pataljoniülemateks olid majorid Michail-Johann Mullart ja August Kõrgma. Rügemendi rahulik formeerimine kestis kuni 1942. aasta märtsini, kui kuu alguses tuli teade admiral Burchardi staabist, et Tallinna on saabunud kõrgem SS-ametimees Berliinist, kes soovib kohtuda rügemendiülema ehk kolonel Villem Saarseniga. Nende kohtumine toimus hotellis Kuld Lõvi ja kui SS-mees sai teada, et rügemendi juhtivkoosseis koosneb ainult eesti ohvitseridest, siis ta teatas, et teeb Berliini ettekande ja võib juhtuda, et rügement viiakse SS-i alluvusse. Sealt edasi kutsus Saarsen kokku rügemendi ohvitseride nõupidamise, kus otsustati rügement laiali saata, sest SS-iga liituda ei tahetud. Järgnevalt, juba 1942. aasta suurel reedel andis Saarsen välja käskkirja, millega rügemendi ohvitserid ja sõdurid vabastati teenistusest ja kõik said ka vastava tõendi ning rahalise tasu vastavalt tolleaegsetele normidele.

Eesti rannakaitse jaotati neljaks rannakaitselõiguks

Vastavalt 1942. aasta 13. aprillil kehtestatud Eesti rannakaitseskeemile jaotati Eesti rannakaitse neljaks rannakaitselõiguks, mis omakorda jagunes alalõikudeks. Üks rannakaitselõik oli ka Tallinna linnakomandantuuri nr 192 lõik ja selle piirkonna rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme Omakaitse pataljonide nr 1 ja 2 ning Tallinna linna pataljonide (sadakonnad) 5, 6 ja 10 vahel. Rannakaitse alalõikude ülemad olid pataljoniülemad ja neid juhtis Tallinna linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme Omakaitse ülem.
Vaadates, kuhu ulatusid ülalpool nimetatud Omakaitse pataljonide alalõigud, siis Tallinna Omakaitse 1. pataljoni alalõik oli Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni) ja 2. pataljoni alalõik oli Harjumaa läänepiirist Lohusuuni. 5. pataljoni alalõik oli Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnini, mis mandril oli Kuusalust Harjumaa idapiirini.
Lisaks osales ka Harjumaa Omakaitse Tallinna ümbruse rannakaitses – on teada, et nad formeerisid ühe rannavalvesalga. Nende valvepostid olid 1942. aasta seisuga Kakumäel, Pakri saarel, Vihterpalus, Paldiskis, Pakri poolsaarel, Leppneemes, Prangli saarel, Neemel, Salmistul, Pudisool, Jumindal, Pärispeal, Kasispeal ja Vihasool.
Veel allus Tallinna rannakaitses linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet ning selle alluvuses olid Tallinna ja Paldiski tollikomissarid, kummalgil oli kaheksa rannavalvepunkti. Tallinna rannakaitselõigu reserviks oli ka linna ümber paiknevad maa-, mere- ja lennuväeosad.
Samuti ei jäänud Tallinna ümbrus Saksa okupatsiooni ajal ilma rannapatareidest. 1942. aasta alguses oli Naissaarel patarei, mis oli relvastatud 105 mm kahuritega, need olid saadud vigastatud Saksa miinijahtijatelt. Hiljem viidi need kahurid saarelt minema, sest neid läks uuesti miinijahtijatel vaja. Uued kahurid toodi Naissaarele Königsbergist. Lisaks oli Viimsis Rohuneeme küla lähistele üles seatud August Rajamäe andmetel kaks 238 mm suurtükki ja nendest on säilinud kaks fotot 1946. aastast, kui nad olid purustatud.
Järgmised teated Tallinna ümbruses olnud rannapatareide kohta pärinevad 1942. aasta 20. aprillist, nimelt oli dokumentide järgi Tallinna rannakaitses sama päeva seisuga Aegnal kolm 130 mm kahuriga relvastatud patareid, Naissaarel oli kaks 105 mm kahuriga relvastatud patareid. Nendele andmetele toetudes saab oletada, et tegemist võib-olla dokumentidesse sisse tulnud veaga ja Naissaarel võis hoopis olla patarei, mis oli relvastatud kahe 105 mm kahuriga ja Aegnal patarei, mis oli relvastatud kolme 130 mm kahuriga.
Need patareid viidi hiljem Läänerindele ja asendati 1944. aasta alguseks armeesuurtükiväe ja Saksa mereväe rannakaitsedivisjonidega. Need olid Tallinna piirkonnas 530. meresuurtükiväedivisjon ja maaväe 1002. rannakaitsedivisjon. Osa 530. meresuurtükiväedivisjoni patareidest asusid Naissaarel ja Aegnal.
Saksa okupatsiooni ajal oli kasutuses ka Naissaare raudtee ja sellest on säilinud kolm fotot Mehis Helme kogust. Samal perioodil tõid sakslased saarele ka riigiraudtee veduri H 121, mille venelased olid 1941. aastal sundevakueerinud mandrile. Veel oli kasutuses ka Aegna raudtee, kuna sakslastel oli plaanis sinna rajada ajutine patarei, aga see ei läinud neil korda ja ajavahemikus 1942–1944 toodi kõik Aegnal olnud vedurid­vagunid saarelt ära mandrile.

305 mm suurtüki­raua transport Naissaare sadamas 1943. aastal. Foto: Mehis Helme kogust

Operatsioon Aster

16. septembril 1944 andis Hitler käsu Eesti maha jätta ja käivitada operatsioon Aster Saksa vägede väljatõmbamiseks Mandri-Eestist. Samuti moodustati Narva rindelt taanduvate üksuste taandumist ja Tallinna ning Paldiski evakueerimist katma Narva rannakaitse ülema kindralleitnant Kurt Gerocki juhitud lahinggrupp. Selle koosseisu kuulus ka Tallinna sõjakomandandi lahinggrupp, millele allus Tallinna rannakaitses olnud maaväe 1002. rannakaitse suurtüki­divisjon. Veel taandusid koos Gerocki lahingugrupiga viitseadmiral Theodor Burchardile allunud 530., 531. ja 532. meresuurtükiväedivisjon. 532. divisjon ja Tallinna piirkonnas olnud 530. divisjon hävitasid enne taandumist oma suurtükid. 22. septembril 1944 kell 8.45 (Saksa aja järgi) laaditi viimased Saksa üksused laevadele ja viimaste hulgas lahkus Tallinnast ka kindralleitnant Kurt Gerock koos Tallinna merekomandandiga ning võib öelda, et sellega olid tema lahinggrupi ülesanded täidetud.
Samal päeval vallutas Punaarmee Tallinna ja hõivas punalaevastiku dessandiga ka Aegna saare, mis oli tolleks hetkeks inimtühi. Järgmisel päeval hõivati Naissaar, mis oli samuti inimtühi – seal elanud naissaarlased põgenenud valdavalt esiisade maale Rootsi. Vaadates, kas ülapool rannakaitsepatareid tasusid ennast ära, siis võib öelda, et mitte, kuna Nõukogude Balti laevastiku pealveelaevad püsisid valdavalt Soome lahe idasopis kuni 1944. aasta septembrini.

Tallinna õhutõrje Saksa okupatsiooni ajal

Pärast Tallinna Saksa vägede kätte langemist 1941. aasta augustist ja kuni sama aasta lõpuni Tallinnale teadaolevalt punalennuvägi ühtegi õhurünnakut ei teinud, kuna idarinne oli Eestist kaugel. Samuti on teada, et pommitamise kartuses ilmusid juba sama aasta novembrist ajalehtedesse pimendamisteadaanded, mis olid vastavuses päikese tõusu ja loojangu aegadega ning seda tol ajal Eestis kehtinud Berliini aja järgi, mis on Eesti ajast üks tund tagapool. Tallinna õhutõrje eest vastutas Saksa merevägi ja alates 1941. aasta oktoobrist oli Tallinna õhukaitses Saksa mereväe 239. õhutõrjedivisjon, mis oli Eesti pealinnas kuni aprillini 1942. Lisaks toodi arvatavasti 1942. aasta alguses Tallinna õhukaitsesse ka mereväe 711. õhutõrjedivisjon ja see oli siin kuni 1944. aasta septembrini.
Teadaolevalt toimus esimene õhurünnak Tallinnale alles 13.–14. mail 1942 ja järgmine õhurünnak paar päeva hiljem 15.–16. mail. Järgmised õhurünnakud olid 7. juunil ning 5. ja 7. juulil 1942. Toetudes Tallinna Linna ehitusosakonna materjalidele, toimus arvestatavate kahjustustega õhurünnak 15.–16. septembril 1942. Tõsisemateks ja sagedasteks muutusid õhurünnakud alles 1943. aastal.
Septembris 1943 kaitsesid Tallinna sadamat ja seda ümbritsevat õhuruumi 75 mm õhutõrjekahurid (16 tk), 37 mm õhutõrjekahurid (12 tk), 20 mm õhutõrjekahurid (20 tk) ja 12 õhutõrjekuulipildujat. Veel olid Tallinna õhuruumi valgustamiseks toodud G-60, G-150 ja G-200 tüüpi helgiheitjad (20 tk). Õhutõrjekahurid moodustasid neli rasket õhutõrjepatareid, ühe keskmise õhutõrjepatarei ja üheksa kerget õhutõrjepatareid ning paiknesid ringikujuliselt ümber Tallinna.
1943. aastal sagenesid punalennuväe õhurünnakud Tallinnale, kuna rinne hakkas tasapisi uuesti Eesti poole nihkuma. Saksa merevägi, kes Eesti pealinna õhukaitse eest vastutas, ei pidanud enam õhutõrjet piisavaks ja taotles olemasolevate õhutõrjekahurite asendamist suuremate ning moodsamate 88 mm või 105 mm õhutõrjekahuritega. Tallinna õhutõrjet tugevdati, aga ainult lühiajaliselt, näiteks 1943. aastal, kui Tallinna sadamas töötati Tallinna-Helsingi allveevõrgu materjalidega, toodi kaks õhutõrjepatareid olemasolevatele patareidele lisaks. Õhurünnakut Tallinnale oodati 1944. aasta 21. veebruaril, kuna samal päeval algas 214. jalaväediviisi üksuste vedu Tallinna kaudu Narva rindele. Sellest tulenevalt otsustas paar päeva varem, 17. veebruaril, Saksa 1. õhulaevastiku ülem, et 21. veebruariks tuuakse Tallinna õhutõrjele täienduseks kaks raudtee-õhutõrjepatareid ja Eesti pealinna õhukaitse eest hakkab vastutama 2. flakidiviis. Lisaks toodi Lasnamäe lennuvälja kaitseks üks kerge õhutõrje­patarei. 214. jalaväediviisi transport lõppes 24. veebruaril 1944 ja pärast seda viidi ära ka Tallinna õhukaitsesse lisaks toodud õhutõrjepatareid. Nõukogude lennuvägi üritas Tallinna pommitada ajavahemikus 21.–24. veebruar 1944, aga tulemusi ei saavutanud.
Vahetult enne märtsipommitamist (9. märts 1944) hakati Tallinna õhukaitset ka püsivalt tugevdama, nimelt toodi 28. veebruaril Lasnamäe õhutõrje tugevdamiseks kaks rasket ja üks kerge õhutõrjepatarei ning 3. märtsiks oli lahinguvalmis ka üks 88 mm õhutõrjekahuritega relvastatud patarei. Kokku oli enne märtsipommitamist Tallinnas üheksa 40 mm õhutõrjekahurit, 30 suurekaliibrilist õhutõrjekahurit (88 mm ja 75 mm) ja nendele lisandus 30 väiksema kaliibriga õhutõrjesuurtükki.

Märtsipommitamine

1944. aasta 9. märtsi õhtul algas kell 19.28 Eesti aja järgi Nõukogude lennuväe õhurünnak Tallinnale, mis läks Eesti ajalukku märtsipommitamisena. Esimese rünnakulaines osales 240 Nõukogude lennuväe pommitajat ja samal ajal avasid õhutõrjekahurid tule 44 sihtmärgi pihta. Veel avas vaenlase lennukite pihta tule ka Lasnamäel basseerunud ööhävituslennukite juhtlaev Togo pardal olnud õhutõrjekahurid, laev ise oli rünnaku alguses Tallinna sadamast väljumas. Esimese õhurünnaku tagajärjel sai kannatada kaks 711. õhutõrjedivisjoni patareid. Lisaks lõppes esimese õhurünnaku ajal Tallinna paigutatud mereväe 617. õhutõrjedivisjon 88 mm õhutõrjepatareidel laskemoon ja seda täiendati Saksa mereväe ladudes oleva laskemoonaga, aga siinjuures on jäänud selgusetuks, kas laskemoon jõudis patareisse pärast esimese rünnakulaine lõppu või alles 10. märtsi hommikul.
Järgmine rünnakulaine algas juba 10. märtsil kell 1.07 ja kestis kella kolmeni hommikul. Selles rünnakulaines osales kõigest 60 pommitajat ja Tallinna kaitsnud õhutõrjekahurid suutsid tule avada kõigest kaheksa sihtmärgi pihta. Saksa õhutõrjel sai märtsipommitamise ajal, vigastada kaks õhutõrjekahurit ning ühe patarei tulejuhtimisseadmed. Nõukogude lennuvägi kaotas Saksa õhutõrjekahurite tules kaheksa lennukit ja Lasnamäe lennuväljal paiknenud 4. ööhävitajate salk Saksa 100. ööhävituslennuväe rügemendist, mis koosnes 13 Ju-88 c-6 tüüpi hävituslennukitest, tulistasid 9.–10. märtsi ööl alla 18 vastase lennukit. Nõukogude poole ametlikke andmete järgi kaotasid nad kõigest viis lennukit. Lisaks olevat ööhävitajate salk kaotanud ise ühe lennuki. 17. märtsil 1944 koostatud raporti järgi hukkus märtsipommitamises 757 inimest ja tänaseks on nimeliselt teada 554 hukkunut. Pommitamise tagajärjel hävis ja sai kannatada 5073 hoonet.

Lennuväe abiteenistuse poisid

Pärast märtsipommitamist toodi Lasnamäele üks 105 mm õhutõrje­kahuritega relvastatud patarei ja mitu 88 mm patareid. Samuti on alates 1944. aastast Lasnamäe lennuväljaga seotud osa lennuväe abiteenistusse kutsutud eesti noormehi, nimelt paigutati 30. juunil 1944 esimesed vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud noormehed (kokku 680 noort) Kosel asunud Vabaõhukooli ruumidesse ning jaotati nelja kompaniisse. 4. juulil algas neil riviõpe ja juba järgmisel päeval jagati neile välja vormirõivad. Neli päeva pärast riviõppe algust saadeti 2. ja 4. kompanii Kiviõlisse, 3. kompanii Püssi asulasse ja 1. kompanii Lasnamäe lennuväljale.
Lasnamäele saabunud lennuväe abiteenistuse poisid jagati väikeste rühmadena sealsete õhutõrjeüksuste vahel ära ja nad ööbisid õhutõrje­kahurite ligidal kergetes vineer­majades või pooleldi maasse kaevatud punkrites. Nende ligidal tehti neile ka väljaõpet. Lisaks saadeti osa lennuväepoisse lennuvälja töökodadesse. 18. septembril 1944, kui Saksa vägede väljatõmbumine Mandri-Eestist oli käimas, anti Lasnamäel asunud õhutõrjeüksustes teeninud lennuväe abiteenistuslastele teada, et neid tahetakse Saksamaale viia, aga juba samal ööl hakkas osa abiteenistuslasi väeosast põgenema, kuna nemad Saksamaale mineku mõttega nõus ei olnud. Ülejäänud, kes kohale jäid, olevat hakanud kontakti otsima admiral Pitka löögiüksusega. Väeosast põgenemisjuhtumite tagajärjel tugevdasid sakslased kohale jäänud eestlaste üle valvet ja sakslaste suhtumine eestlastesse muutus ka märgatavalt vaenlikumaks.
Lisaks on teda ka üks deserteerumisjuhtum, kus kuus lennuväe abiteenistuslast deserteerusid Lasnamäel asunud õhutõrjeväeosast ja nad püüti sakslaste poolt kinni ning lasti kohapeal maha. Teise versiooni kohaselt deserteerusid nad Koselt, kuid toodi hiljem kinnipüütult Lasnamäele, kus nad maha lasti. Lasnamäele allesjäänud lennuväeabilised viidi 20. septembri pärastlõunal valve all Tallinna sadamasse laevale Minden, millega nad Saksamaale toimetati.

Nõukogude lennuväe viimased õhurünnakud Tallinnale

Päev enne Punaarmee jõudmist Tallinna, 1944. aasta 21. septembri pärastlõunal, toimus ka Nõukogude lennuväe üks viimaseid õhurünnakuid Tallinnale. Selle ajal ründasid Tallinna sadamat kolme kaardiväe ründelennukite polgu (nr 7, 8 ja 35) lennukid. Saksa õhutõrje suutis selle rünnaku ajal alla tulistada kolm Il-2 tüüpi ründelennukit: üks kukkus sadama piirkonnas otse merre ja kaks lennukit tegid hädamaandumise Aegnast 10–15 km idas. Sama päeva õhtul kell 22 tabas linna veel üks õhurünnak, mis jäi viimaseks Nõukogude lennuväe õhurünnakuks Tallinnale, enne selle vallutamist Punaarmee poolt. Rünnaku tulemusena tekkisid kesklinnas mõned väiksemad tulekahjud, mõneks ajaks kadus ka elektrivool, mis aeglustas 18. septembril ametisse astunud Otto Tiefi juhitud Eesti Vabariigi Valitsuse deklaratsiooni trükkimist, kuid tänase päevani on lahtine, kas seda suudetigi üldse lõpuni trükkida, aga ilmselt pärast õhurünnakut enam ei suudetud.

Naissaarel paiknenud soomlaste merevaatlus- ja mõõteposti meeskonnas oli 16 meest, fotol (vasakul) meeskonna ülem Roald Gros. Foto: SA-kuva Soomlaste merevaatlus- ja mõõtepost Naissaare põhjaotsas. Foto: SA-kuva

Soome üksused Naissaarel ja Aegnal ning Nõmmel

Üks huvitav aspekt, millele ajalookirjanduses väga palju tähelepanu ei ole pööratud, on Soome üksused Naissaarel ja Aegnal ning Tallinna külje all Nõmmel. Nagu teada, olid Saksamaa ja Soome Teise maailmasõja ajal omavahel liitlased. 27. mail 1942 tuli Helsingist laevaga Hohenhörn Naissaare põhjaotsa soomlaste merevaatlus- ja mõõtepost, mille meeskonnas oli 16 meest (meeskonna ülemaks oli Roald Gros) ja nad kuulusid 44. raadio- ja õhuvaatluskompaniisse ehk nn Salovaara üksusesse, kuna üksuse ülemaks oli leitnant Eerik Ilmari Salovaara. Sarnaste ülesannetega 13-liikmeline meeskond saadeti ka Aegnale. Üksuse staap asus Tallinnas ja ametlikult moodustati soomlaste raadio-ja õhuvaatluskompanii alles 19. detsembril 1942. Tänaseks päevaks on kõige rohkem teada soomlaste tegevus Naissaarel, kuna seda on kõige rohkem uuritud, kuid soomlaste tegevus Aegnal vajaks põhjalikumat uurimistööd Soome arhiivides.
Elu Naissaarel on nooremseersant Harry Rebert Rae oma mälestustes kirjeldanud järgmiselt: „Kohe meie (soomlaste) saabumise järel maikuus 1942 ehitasime omale vanadest barakijäänustest majutuskoha saare põhjamajaka naabrusesse. Elu saarel kulges mõnusalt, kaunis loodus, liivarand ja meri võimaldasid sõdurpoistel nautida kõiki rannamõnusid. Omavahelised suhted sakslastega olid soojad ja ka abi anti mõlemapoolselt. Soomlaste eeliseks loeti nende rootsi keele oskust. See võimaldas kohalike elanikega väga hästi suhelda ja nii saadigi rannarahvalt Saksa sõdalastega võrreldes märksa paremaid toiduaineid. Meenuvad saare elanike ja sakslastega ühiselt veedetud jaanipäevad ning kiriku külastused – ühesõnaga, elu siin kulges nii tavalisel kombel, nagu sõjatingimustes üldse võimalik saab olla. Soomlaste valvekorra päevadel aidati soovijail üle Läänemere Rootsi sõjapakku põgeneda.”
Lisaks sõjapõgenike aitamisele tegeles üks seal teeninud nooremseersant, Herbert Liljeberg, ka salakaubaveoga, milleks oli seebikivi. Esimese seebikivi laadungi (200 kg) tellis Liljeberg Naissaarele Soomest koos raadioseadmetega. Seebikivi kokkuostjaks siinpool Soome lahte olevat olnud keegi Tallinnas Müürivahe tänaval elanud proua Sepp. Lisaks toimetas ühel korral Liljebergi vend Eino, kes teenis samuti Soome sõjaväes, aga oli puhkusel, kaluripaadiga Helsingist Naissaarele 1500 kg seebikivi, mis koos Herbertiga Tallinnasse proua Sepa kätte viidi. Tallinnas olles tegi proua Sepp ettepaneku, et tagasiteel Soome võtaksid nad kaasa ka mõned inimesed. Oktoobris 1943 oli Sepal nimekiri 33 inimesest, kes tuli Soome toimetada. Siinjuures tuleb märkida, et Herbert Liljeberg võttis üleviimise eest ka tasu, mis oli iga inimese pealt 1500 Saksa marka. Võrdluseks: kuupalk 1943. aasta sügisel oli 50–200 Saksa marka. Miks üleviimistasu oli niivõrd suur, on seletatav sellega, et mustal turul oli toonase Saksa marga kurss madal.
Nende põgenike hulgas oli ka endise riigivanema Jaan Tõnissoni abikaasa Hildegard Tõnisson koos 11-aastase pojapoja Tõnis Tõnissoniga.
1942. aasta suvel lõpul rajas Soome mereväeluure siia raadioluurejaama ja see ühendati Soome mereväestaabi võrguga. Jaam paiknes Nõmmel endises Eesti armee kopsutuberkuloosi­sanatooriumis (praeguse aadressiga Kivimäe 27). Lisaks tegutses samas hoones Saksa mereväe suur raadiojaam MNO (Marine Nachrichten Offizer). Soome raadiojaama ülemaks oli Per-Olaf Ekman.
24. augustil 1944 andis Soome mereväestaap korralduse hakata ette valmistama Soome üksuste evakueerimist Eestist, kuna Soomel oli plaanis sõjast väljuda. Kuus päeva hiljem anti Naissaarel paiknenud Soome sõduritele käsk evakueerimiseks, kuna Soomel oli plaanis sõjast väljuda. Käsu kohaselt tuli eelkõige hoolitseda meeskonna jõudmise eest Soome, varustust eriti oluliseks ei peetud.
Soomlaste ära toomiseks varuti kaks laeva: eskordilaev 763 ja puksiir Tursas. 4. septembril 1944 hakkas kehtima vaherahu Soome ja Nõukogude Liidu vahel. Naissaarel olnud Soome sõjaväelased interneeriti, aga neil lubati rahulikult Soome tagasi minna. Lisaks lõpetas Nõmmel endises Eesti armee kopsutuberkuloosisanatooriumis paiknenud soomlaste raadiojaam tegevuse ja enne lahkumist põletas raadiojaama ülem Enkman maja keldris ära jaama salajased dokumendid, koodid ja jaama sidepäeviku, kus olid venelaste avatud raadioteated.
4. septembril 1944 jõudsid soomlaste laevad Tallinna sadamasse ja võtsid peale sealsed Soome sõdurid, ohvitserid ja ametnikud. Järgmisel päeval lahkusid laevad Tallinnast ja eskortlaev 763 sõitis Naissaarele ning võttis sealt peale mõõtejaama meeskonna ja varustuse. Evakueerimise ajal viisid Soome sõdurid Soome ka kaks eestlannat: Hilda Rae (neiupõlvenimega Säinas) ja Hilda Steni (neiupõlvenimega Allikas), kes olid Soome sõduritega abiellunud, aga ei olnud veel väljasõiduluba kätte saanud. Ettevaatusabinõuna peideti nad soomlaste staabis Tallinnas kastidesse, millele kirjutati: „Vorsicht! Radioapparate” (Ettevaatust! Raadioaparaadid) ja need kastid toimetati sadamasse ning laaditi laevale. Kui soomlaste laevad olid Tallinnast lahkunud ja nad jõudsid rahvusvahelistesse vette lubati eestlannadel laeva tekile tulla ja lõpuks jõuti õnnelikult 5. septembril kell 23.00 Helsingi Katajanokka sadamasse.
Vahetult pärast sõda 1946. aasta augustis käis Herbert Liljeberg veel ühe korra Eestis oma eestlannast pruuti Alice Kikajoont ära toomas, mis tal ka õnnestus. Ta ehitas selle tarbeks võimalikult kerge ja väikese paadi, et Nõukogude piirivalvele mitte silma jääda. Pärast retke õnnestumist Herbert Liljeberg ja Alice Kikajoon 22. septembril 1946 Soomes abiellusid.