Karin Strohm – Maastikest

küsis: K&E

Karin Strohm

Pärnu Linnagaleriis võis hiljuti vaadata Karin Strohmi maalinäitust „Maastikest”, mis koosnes visuaalseid mõttemänge kujutavatest maalidest, inspireerituna looduse ja antropotseeni omavahelisest suhestumisest ning mõõduvõtust.

Millest sai kunstihuvi alguse? Mis oli liikumapanev jõud?
Arvan et esmane kokkupuude kunstiga oli nagu enamikul inimestel lasteraamatute illustratsioonide kaudu. Minu maalide tonaalsust on kahtlemata mõjutanud kaheksakümnendate lasteraamatute pildikeel, näiteks Vello Vinna graafika. Aga ka õigeusu juurde kuuluv kunst, nagu näiteks ikoonid, rikkalik dekoor ning maalid kirikutes. Minu emapoolne suguvõsa on setud ja lapsena veetsin suved vanaema juures Venemaal eesti külas. Pühade ajal külastasime ikka kirikut ja ikoon oli kodus nurgas. Ikooniga oli mul lapsena omapärane armastuse/viha suhe. Osaliselt mind häiris, et keegi passib nurgas ja jälgib, teisalt aga kartsin pimedaid voodialuseid ja natuke lootsin, et äkki ta kaitseb ka, kui ta seal juba vahti peab. Pildi maagia lapse jaoks toimis.

Asusite kõigepealt õppima Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuuri eriala, mis oli päris julge valik.
Skulptuuriga puutusin esmalt kokku Tartu kunstikoolis. Ja Tartu kunstikooli sattusin ma nii möödaminnes, ilma kindla plaanita kunsti õppima minna. Naabrinaine aknal ütles, et näe katsed kunstikooli on lehes välja kuulutatud. Läksin katsetele ja sain sisse, olin rõõmus, et sisse sain, sest joonistada meeldis, rohkem ma kunstist midagi ei teadnud. Kunstikoolis meeldis mulle tegelikult kõige enam maalida. Aga ma tajusin, et ma ei halda värve. Vahel tuli poolkogemata midagi välja ka. Aga skulptuuri tund oli see, kus ma esimest korda kogesin, mida tähendab olla tööd tehes tööga täiesti üks. See voog võlus ära. Ja peale kunstikooli läksingi Tartu kõrgemasse kunstikooli skulptuuri õppima.

Magistrikraadi kaitsmiseks valisite Eesti kunstiakadeemias (EKA) maalieriala. Kuidas jõudsite maali juurde?
EKA-sse magistrisse astusin ma tegelikult skulptuuri ja installatsiooni osakonda. Esimesel aastal läksin kõigega kaasa, tegin kontseptuaalseid installatsioone aga õppeaasta lõpuks tekkis tunne, et ei mina ega maailm ei kaota midagi, kui ma nendega ei jätka. Kindlasti ei jooksnud need katsetused mööda külge maha, aga ma olen poeetilisem, intuitiivsem tüüp. Käisin ka teistes osakondades piilumas ja siis sain minna vahetusüliõpilaseks Rotterdami Willem de Kooningu akadeemiasse. Otsustasin, et ei sea seal olles endale mingeid sihte ega tee plaane, vaid vaatan, mida teha tahan ja seda ka teen. Rotterdam on vahest üks ebapoeetilisemaid punkte maamunal. Üdini pragmaatiline kaubanduse ja raha keskne linn. Aga välistamismeetod on enda leidmisel tõhus. Ma tahtsin kogu aeg ainult maalida, ilma ühegi kontseptsioonita, intuitiivselt.
Kui Eestisse naasin, läksin EKA maaliosakonna professori Jaan Toomiku juurde luba küsima, et osakonda vahetada. Toomik ütles, et ah, ega skulptorid ei oska maalida. Aga vaatas mu tööd üle, mis ma Hollandis teinud olin ja võttis mu maaliosakonda vastu. Hiljem oli ta alati toetav, leidis aega vestelda minu maalidest ja maali­kunstist üldse. Tagasiside on ülimalt vajalik ja ma tunnen siiani vajadust rääkida oma maalidest ja kuulda, kuidas teised minu maale näevad. See avab mulle uusi perspektiive.

Olete kunstiharidust täiendanud ka Soomes ja Hollandis. Mida huvitavat andis välismaa kogemus?
Välismaa kogemus on mitmekülgselt elumuutev. Eks see annab vahendi kogeda ennast väljaspool oma kindlat konteksti. Korrigeerib paljusid arusaamasid ja lõhub piire. Aga teeb ka selgemaks, sõelub põhilise välja. Hollandi kogemust ma eelpool natuke lahkasin. Soomes olen ma nii vahetusüliõpilasena käinud kui ka praktikal olnud. Need olid väga erinevad kogemused. Praktikal olin Fiskarsis erinevate kunstnike juures. Meeldejäävamad olid skulptor Martti Aiha ja teatrikunstnik Hanna Horte.

Pildimeenutus Karin Strohmi näituse avamiselt Pärnu linnagaleriis. Foto: Alar Raudoja Langustrendid 180 x 150 cm, õli

Teil oli hiljuti maalinäitus pealkirjaga „Maastikest” Pärnu linnagaleriis. Näituse eessõnast võib lugeda: „Näitus koosneb visuaalseid mõttemänge kujutavatest maalidest, mis on inspireeritud looduse ja antropotseeni omavahelisest suhestumisest ja mõõduvõtust.” Kuidas valmisid näitusetööd ja kas jäite tulemusega rahule?
Näitus pidi toimuma tegelikult eelmisel aastal, aga lükkus koroona tõttu edasi. Seega jäi näituseks valmistumiseks aega kaks aastat. Valik oli märksa laiem kui oleks olnud eelmisel aastal. Samas sai üldpilti palju muudetud. Esmasest töödevalikust palju alles ei jäänud. Uued tulid peale. Näitusetööd valmisid, nagu minu maalid ikka. Mul on kindlatel perioodidel mõned motiivid, mis mind enim köidavad, nagu näiteks taimed ja arhitektuur, antropotseeni ja looduse suhe. Alustan mingi kindla visiooni või kujundiga. Ma ei taha ära maalida kujutlust, mis mul peas on. Tahan, et töö iga etapp dikteeriks ise, mida edasi on vaja teha.

Teie maalid mõjuvad julge värvikasutuse poolest, ainestik on kohati sürreaalne, ekspressiivne ja meeleline. Kuidas iseloomustate oma maalistiili. Milline tähendus on värvil ja kompositsioonil?
Mulle tundub, et mul on vajadus värvidega ruume ehitada. Värv ja kompositsioon on selle taotluse teenistuses. Veel võlub mind valgus. Ma arvan, et nendes ruumides, mida ma värvide abil lõuendile ehitan, on sürreaalseks elemendiks tegelikult see ekspressiivne valgus, mis maalidele tekib. Niisiis on minu silmis mu maalid nagu ruumid, millele annab tonaalsuse ekspressiivne valgus.

Kas saab esile tuua loojaid ja kunsti­stiile, kes on teid enim mõjutanud?
Kunstnikest mõjutajaid on olnud palju ja need on alatasa vaheldunud. Mingil perioodil on mul kindel hulk lemmikuid, keda jälgin, mõned neist jäävad minuga, osast saan üle. Näiteks Hollandi perioodil olid mu lemmikud Peter Doig, Luc Tuymans, Andy Warhol. Praegu on mu suured lemmikud Cassi Namoda, Miroco Machiko, Miriam Cahn. Klassikutest imetlen siiani Milton Averyt, Olga Territ ja Konrad Mäe Vilsandi perioodi maale. Kunstivooludest olen enim hinnanud ekspressionismi, impressionismi ja ka primitivismi. Ning juba viimased kümme aastat olen üha suureneva imetlusega jälginud keskaja meistrite loomingut. See puhtus, kirkus, selgus, ehedus, mis sealt vastu vaatab, on nii ELUS. Ja ma mõtlen, et mis seisundites küll nemad elasid. Aga üldiselt hindan ka praeguseid eesti tippe kunstimaastikul.

Kust leiate inspiratsiooniallikaid? Kirjeldage maali sündi.
Mul on elav fantaasiamaailm ja peas palju visuaale. Aga tavaliselt tekib mingi konkreetne kujund, mida tahan teha ja kui hakkan tegema, siis tegevuse käigus saabub heureka-hetk ja ma tean, kuidas pilt edasi läheb. Ma ei maali kunagi ära kujundit või ideed, vaid püüan alati lahti lasta, kui tegema hakkan ja teha, mis tegemise käigus tuleb. Ja muidugi pole ma mingi asi iseeneses. Mind mõjutab ka ümbritsev ja kõik see, mis toimub. Mulle on loodus väga oluline. Uudised sellest, kuidas inimtekkelised materjalid ületavad maal eluslooduse kogumassi tekitavad nurka surutud tunde, sest elades ainult inim­tekkelistest materjalidest ümbritsetud keskkonnas jääb kontakt endaga puudulikuks.
Loomad ja loodus peegeldavad meile neid süvakihte, mis muidu meile endas kättesaamatuks jäävad. Side teise inimesega ei asenda sidet loomaga. Loomad ja loodus peaksid olema osa meie ühiskonnast/keskkonnast ja see, et meie ennast välja lõikame, võtab meilt võimaluse olla terviklikud. Loovus on see osa inimeses, mis ärkab kontaktis loodusega. End loodusest eraldades lõikab inimene end ära oma loovusest. Kui midagi ei muutu meie suhetes loodusega, muutume põlvkond põlvkonna järel üha pragmaatilisemaks ja üheülbalisemaks. Kui ei muutu looduse käsitlemine ainult ressursina.
Minu maalid käsitlevad minu vaatenurki maailmale. Ja need ei ole surmtõsised, sest minu meelest on ka looduses ohtralt huumorit. Mis ei tähenda et ma selle kõige üle ainult naeraks. Ikka teeb kurvaks, kui näiteks Eestist kaob igal aastal 60 000 paari linde. Inimtekkelist materjali sümboliseerib minu maalides arhitektuur.

Siluett, 100 x 120 cm, õli

Eesti kunstioksjonitel on maaliklassika hinnad kerkinud taevastesse kõrgustesse. Kuidas noore kunstnikuga kõrvalt vaadates tundub. Kas kunstnikuna elatab end ära või tuleb kõrvalt muid töid lisaks teha?
Vabakutselise kunstnikuna olen saanud pühenduda maalimisele ikka ainult loometoetuse toel. Ma küll ka müün maale, aga sellest ei piisaks. Sest lisaks olmekuludele tuleb ka tegevust ennast finantseerida (ateljee üür, materjalid, transport, jne.). Muidugi on tore, kui kunsti hinnatakse ja ostetakse.

Millised on tulevikuplaanid. Millal saab järgmist näitust vaatama tulla?
Juunis ootab mind Ruhnul maalikunstnike liidu suvelaager, mis lõpeb näitusega sealsamas Ruhnu saarel Korsi Talus. Ja Saadjärve ääres NO1 galeriis on 26. juunist avatud minu isiknäitus. Laiemas plaanis plaanin maalida.

Kas teil on oma kunstikreedo, mida saab lühidalt kokku võtta?
Ei ole. Püüan hoiduda ennast liiga kindlapiiriliselt määratlemast.