Seisin küüdivaguni trepil ja nägin, kui peale aeti Veetka talust isa-ema Richard ja Salme Märtmaa ning lapsed: Liis 6-kuune (ema süles), Mall-Aime 6 a, Mare 5 a, Pärt-Arvo 2 a, Tiia 3 a (suri Siberis). Joonistasin pliiatsiga selle pildi, mis mul terve elu silmade ees oli. Foto: Ülo Tuvikese joonistus

Küüditatud..
tagasi koju ei saanudki, sest kodutalu maadel laiub Karula rahvuspark

tekst: Ülo Tuvikene (95)
Karulast alaealisena juuniküüditatu

Karula Konnumäe talu rajajad Mihkel Klasmann (1845–1929) ja Sohvi Klasmann (1858–1941). Foto: erakogu

Kõik algas ootamatult 14. juuni koidikul 1941 (osaliselt juba 13. juuni õhtul), kui käivitati esimene üleriigiline massiküüditamine. Vahet ei tehtud imikul ega raugal. Karulas jõudsid esimesed küüditajate jõugud talude õuedele samuti päeva hakul, ajal, kui põllumees tõusis, et alustada kevadist tööpäeva. Inimjaht kestis õhtuni.

Nõukogude võim oli talupoegade kui eraomanike suhtes algusest peale vaenulik. Oktoobrirevolutsiooni järel algatas Lenin Vene impeeriumis otsemaid laiaulatusliku terrori kulakluse kui klassi vastu.
Kulaklus bolševistlikus kõnepruugis tähendas maakodanlust ehk suurtalunikke, kes kasutasid võõrtööjõudu, kuid tegid ka ise kehalist tööd. Kulakluse mõiste ähmasuse tõttu said kannatada ka sajad tuhanded keskmikud.
Lenini kadumise järel võimupositsioonilt läks peatimuka roll Nõukogude Liidus Stalinile. See mees jõudis oma eluea jooksul otseselt mahalaskmiste, asumisele ja vangilaagritesse saatmiste kaudu toimetada teise ilma miljoneid.
Tema viis läbi ka sundkollektiviseerimise, mis automaatselt likvideeris kulakluse, sest eraomand natsionaliseeriti. Kõikidest said ühesugused vaesed. Juunis 1940, pärast seda, kui Punaarmee Eesti okupeeris, polnud ka eesti rahval loota erilisele armulikkusele. Seda enam põllumehel, kes oli eraomanik. Aga loodeti ikka.
Liikusid jutud ja küllap ka inimesed ise püüdsid end lohutada, et vägivallatsemise ajad on möödas. Punased võimumehed levitasid ise sellised kuuldusi, et vältida enneaegseid segadusi. Kuigi arreteerimised käisid tasapisi kogu aeg, arvati siiski, et see on ajutine asi ja meisse ei puutu.
Maainimesel polnudki hirmudeks aega. Kevad oli hiline ja tegemisi kuhjaga. Inimestevahelised suhted olid muutunud keerulisemaks, sest juurde olid tulnud uusmaasaajad. Kasutatava maa ülemmääraks sai
30 hektarit ja see oli läinud riigi omandisse (23.8.1940).
Kõik algas ootamatult 14. juuni koidikul 1941 (osaliselt juba 13. juuni õhtul), kui käivitati esimene üleriigiline massiküüditamine. Vahet ei tehtud imikul ega raugal. Karulas jõudsid esimesed küüditajate jõugud talude õuedele samuti päeva hakul, ajal, kui põllumees tõusis, et alustada kevadist tööpäeva. Inimjaht kestis õhtuni.
Sellel saatuslikul päeval laastas Punane Lohe tolleaegset Karula valda kõige rängemalt. Kasvõi see fakt, et peredest tehti tühjaks üheksa õitsvat suurtalu: Soosaare, Laja­saare, Vastse-Mendo, Konnumäe, Veetka, Hansi, Perakannu, Ahero ja Vana-Hauka.
Karula raudteejaamas ­ootas kolm kaheteljelist looma­vagunit, mis teatud määral kohandatud inimeste (rahvavaenlaste) veoks.
Vagunite otstesse olid monteeritud kahekorruselised laudadest narid, aknad trellitatud ning inimeste loomulike vajaduste rahuldamiseks vaguni servas, ukse läheduses, põrandasse kinnitatud rauast torud.
Mehed ja naised paigutati eraldi. Oli ka juhus, et mees ei lahkunud oma rasedast naisest, vaatamata karmile käsule. Füüsilist jõudu siiski ei rakendatud, kära oli palju, aga pere jäi kokku.
Vagunid olid NKVD sõdurite poolt kaarega sisse piiratud. Vagu­nite vastas asuvad propsivirnad (paberipuu) moodustasid vagunitega teatud kinnise ala, mis kergendas püssimeeste valvet.
Need, kes olid esimesest šokist veidi toibunud, võisid vagunite ees vabalt liikuda ja hingata värsket õhku ning teha veel viimased sammud kodumaa pinnal.
Õhtul toimetati täistuubitud vagunid eraldi veduriga Valka ja liideti suure ešeloni külge.
Paar päeva hiljem algas pikk sõit ida suunas. Petseris tehti peatus ja Karulas hõigati meestega täidetud vagunist välja kõik perekonnapeadest nooremad. See oli ränk ootamatus. Toimus järjekordne pampude jagamine ja isadest eraldatud pojad said teise vaguni.
Tolleaegset Eesti-Vene piiri ületades olid paljud pered kolmes lehes laiali. Hiljem selgus, et pereisad olid algusest peale arvatudki arreteerituteks ja nende tee viis otsejoones sunnitöölaagrisse, kust väga vähesed pääsesid eluga.
Lõhutud perede ühinemiseks avanesid teatud võimalused alates Novosibirskist, kui inimesi hakati paigutama Obi suurtele jõelaevadele, kus sai kaaskannatajatest parema ülevaate. Laevadel kohtusid eestlased küüditatutega ka Lätist, Leedust, Põhja-Bukoviinast ja Bessaraabiast. Terve rahvaste paabel.
Ešelonis oli peaaegu võimatu teada, kes või mis võis olla kõrval olevas loomavagunis. Sõit laevadel läks põhja suunas. Kolpaševos aeti inimesed väiksematele laevadele, millega veeti võimude poolt asustamispaikadeks ettenähtud kohtadele võimalikult ligidale. Lõpuks kasutati hoburakendit, et jõuda mingisse taigaga ümbritsetud Siberi kolkakülla.
Rahvas jaotati laiali Vene peredesse kuhugi toanurka oma pampude otsa. Väljasaadetud nimetati eriasumisele saadetuteks ja allutati komandantuurile. See NKVD asutus jagas, valitses, keelas, käskis ja karistas.
Mis on saanud lausküüditatud talude maadest? See rahvuslikust õnnetusest laastatud ala, kust sai alguse Karula looduse totaalne metsistumine, on allutatud Karula rahvuspargile. See asutus oma olemuselt samuti jagab ja valitseb.
Siberis seisis komandantuur selle eest, et küüditatud kuhugi ei kaoks ega kodumaale jalga ei laseks (kui keegi juhtus surema, oli üks rahvavaenlane vähem) ja et oleks maksimaalselt hõivatud orjatööga.
Rahvuspark on aga valvas, et ükski endine küüditatu ei saaks eales koju tagasi. Ranged kaitse-eeskirjad võtavad võimaluse tegutsemiseks esivanemate maadel ka järglastel. Vägisi tuleb pähe mõte, et park selleks organiseeritigi, et nullida Karulas toimepandud massilised inimsusevastased kuriteod ja põlistada selle tagajärjed.
Kinnikasvanud talude õued ja nendevahelised teed, endistel põldudel võimust võttev umbrohi ja võsa ning madalamate kohtade uputamine kobraste poolt – kõike seda nimetatakse puutumata looduseks ja kiidetakse taevani. Kas tõesti tagasi kiviaega?
Lausküüditatud alalt, ülalmainitud üheksast talust, viidi võõrsile 37 inimest, kellest jäi võõramaa mulda vähemalt 18. Surma väga ei kardetudki, ei tahetud vaid saada maetud võõrasse, vaenulikku mulda. Hukkunute hauad kaugel idas on ammu ristideta ja tundmatud. Olgu siis nende kõikide mälestuseks kodutalude õue- ja piirikivid.

Juuniküüditamine Karulas Konnumäe talus

Karula elu allakäik sai alguse juuniküüditamisest 14.06.1941 koidikul. Sellest talust toimetati pere Karula raudteejaama loomavagunisse tükk aega enne teisi õnnetuid.
Paljud talud tehti päeva jooksul peredest tühjaks. Inimesed hällist hauani toimetati Karula raudteejaama kolme loomavagunisse Siberisse orjatööle sõidutamiseks, nälja ja külma kätte surema. Surm võis tulla ülerahvastatud eluruumis pikk ja piinarikas. Lisaks oli kolme küla peale ainult üks velsker .
Oli aasta 1941 ja juunikuu 14. päev. Konnumäe õuele ilmusid küüditajad enne päikesetõusu. Jõuk koosnes Vene sõjaväelastest ja tsiviilisikutest. Majja tormati suure rüsinaga, järgnes hetk vaikust ja siis selgus ka jõugu peamees, kelleks osutus suhteliselt soliidse välimusega eestlane. Ta alustas juttu küsimustega, nagu mis talu, kui suur, pere koosseis, loomade ja masinate arv jne. Siis võttis südame rindu ja kuulutas tuleku põhjuse – töörahvas nõuab teie toimetamist mujale! Selle peale ütles isa: „Siberisse surema!”
Kaasavõetava kraami kokkupanemiseks anti aega paarkümmend minutit. Öeldi ka, palju võib inimese kohta asju kaasa võtta. Pagasit kaaluti aidas, misjärel kraam vankrisse ja liikuma Kolski-Rebasemõisa tee suunas. Vahepeal olid ilmunud tallu hooldajad, kes võtsid karjuvad loomad enda hoole alla.
Kolski-Rebasemõisa tee serval ootas veoauto, kus juht magas kabiinis õndsat und, mistõttu pidi jõugu peamees ta kolistades üles äratama. Mees tuli kabiinist välja, ringutas, vaatas üle õla tagasi ja nähes, mis auto ümber toimub, läks näost kaameks, tardus hetkeks soolasambaks ja kadus kähku tagasi kabiini.
Olles jõudnud Karula raudteejaama, selgus, et meid ei ole kusagile panna. Koht leiti jaamahoone ette õuele aia äärde pakkide peale oma saatust ootama.
Nimelt oli asi selles, et ettenähtud loomavaguneid polnud võimumehed jõudnud veel ettenähtud kohta paigutada. Selleks kohaks oli valitud lõunapoolne ­harutee maanteelt mõnikümmend meetrit Valga poole. Kui saadi vagunid paika ja meie pampudega ­vagunisse, alles siis jõudsid kohale Kohkid ja Raud­sepad. Kaasavõetud kraam vankritel ja kohe vagunisse. Meie ja nende tuleku vahe jaama võis olla tunni ringis.
Mõne aja pärast nõuti naised lastega eraldi ja mehed jäid Valga-poolsesse vagunisse. Terve päeva käis inimjaht, kuni vagunid said rahvavaenlastest täis. Valgast telliti vedur, mis viis meid Valka, kus oli ootamas terve ešelon. Kell võis olla õhtul kuue paiku (siis kehtis Moskva aeg).

Ausammas Lüllemäe vanal surnuaial.

Enne seda saatuslikku päeva:

Konnumäe talu põhjapoolselt piirilt künka pealt paistsid Latsejärv, otse üle selle Soetõlva hooned. Paremal suunal Mähkli hooned, Veetka mägi ja mets. Samalt künkalt toimusid Kaitseliidu laskeharjutused üle järve otsa põllu nurgal asuvatesse märklaudadesse.
Vabadussõja ajal asus rühm Eesti sõdureid) peale lõunasööki ründama Karkküla talus pesitsevaid punakaartlasi. Lühikese tulevahetusega asi lõppes ja punased põgenesid Abja suunal.
Vastu Rõõmu talu piire künkalt paistsid Munamägi ja Ape kirik Lätimaal. Nõgu, mis asub tasandiku ja Kolski-Rebasemõisa tee vahel, kandis Lembli nimetust ja seal asusid kaks veesilma, millest üks on kinni kasvanud (Lembi järved). Järves elutsesid haug, ahven, koger ja lühemat aega ka vähid. Talvel aeti lume­sahaga tee, et kalad saaksid valgust ja raiuti õhuauke. Suvel sädistasid õuel kuldnokad ja pääsukesed.