Eduard Selge: olin vangilaagris „sakslasena”

tekst: Eduard Selge
kogumikust „Eestlaste pÕgenemine LÄÄnde Teise maailmasÕja ajal” Tartu 2009.

EDUARD SELGE - Sündinud 2.03.1919 Siberis Kiahtas - Tartu Õpetajate Seminar - Hugo Treffneri Gümnaasium - Tallinna Tehnikaülikool - Lahkus Eestist: 22.09.1944 - Asukohamaad: Saksamaa, Austraalia - Üliõpilasorganisatsioon: korp! Leola

Eesti Vabariigi algusajal sündinud noore andeka Eesti noormehe helge tuleviku väljavaated katkesid sõjasündmuste keerises. Pärast väljaõppelaagreid, sõjakatsumusi ja vangilaagrite vintsutusi jõudis Eduard lõpuks vabale maale Austraaliasse.

Kõige esimene mälestus Tartust on arvatavasti puusilla põlemine, Eesti kroonika järgi juhtus see 22. juunil 1923. Ma pidin siis olema natukene vanem kui neli aastat vana. Samal aastal oli suur uputus novembrikuus, mis on ka mul meeles sellepärast, et me elasime Emajõe ääres ja meil õues ulatus vesi peaaegu usteni. Keegi vist viis mind süstaga sõitma nii-ütelda tänava peale, mis oli kõik vee all.
Siis tuli eelkooliaeg ja ma käisin lasteaias Vallikraavi tänaval, kus tänapäeval on uus silmakliiniku hoone. Seal pandi lapsed jõulude ajal tegema jõuluetendust lava peal ja mulle pandi inglitiivad selga. Mulle ei meeldinud see absoluutselt. 1926. aasta septembris astusin õpetajate seminari algkooli, kuhu ei võetud kõiki vastu. Lapsed pidid tegema n-ö IQ-testi ja mul on meeles, kuidas näidati geomeetrilisi vigureid, mida pidi meeles pidama ja joonistama, kas sa olid jätnud meelde või mitte. Ka lugema pidi, aga õnneks ma sel ajal juba mõistsin lugeda. 1 + 2 on 3 või 2 + 2 on 4, seda ma teadsin.
Kool asus Laial tänaval, majas number 28, kohe korp! Vironia konvendihoone kõrval. Kui tudengitel oli mingi olemine, siis me vahtisime üle paksu kivimüüri, et mida põnevat seal juhtus. Seminari algkool oli segakool, klassis oli umbes viis-kuus tütarlast kahekümne poisi kohta.
Kui me sõbraga piki Laia tänavat koolist koju jõe poole tulime ja kui kevadel jää oli sulanud ning vesi voolas rentslites, siis me panime tuletikud sinna ujuma ja jälgisime, kuidas nad pärivoolu liikusid. Talvel lõigati Emajõe peal jääd ja veeti seda hobustega õlletehastesse. Botaanikaaias oli tollal alati talvel uisutee, seal mängis orkester ja sai uisutamas käidud. 1931 lendas Heliose lõhkeainetehas õhku, nii et meil koolis kõik aknaruudud värisesid. Edasi õppima läksin Hugo Treffneri gümnaasiumi. Ma ei mäleta, st sinna oleks sisseastumiseksameid vaja olnud, küllap mul olid piisavalt head hinded. No, kooliaeg oli nagu kooliaeg ikka, teed oma vigureid ja rumalusi.
Suviti käisime suvitamas ja see sai alguse sellest, et õel avastati kopsus plekk ja soovitati minna kuskile niisugusesse kohta, kus on liivane ja männimetsad. Esimesel aastal olime Peedul ja teised aastad kuni sõja alguseni kogu aeg Elvas. Seal sai ujumas käidud, kala püüdmas ja võrkpalli mängimas. 1930. aastad olid üldse väga head aastad Eestile, kui kõik see Pätsi valitsuse aeg oli ja hakati pühitsema võidupüha. Asutati noorkotkaste liikumine, tuli astuda selle liikmeks.
1937 oli meie abituurium. Oli viimane kooliaasta ja eksamid tulid viies aines: eesti keel muidugi, matemaatika, ladina keel, ajalugu ja, uskuge või mitte, usuõpetus. Viimane aine oli rohkem naljategemine, sest kõik said usuõpetuse eest viie. Ma ei ole suur jutumees ja eesti keele eksami ma tegin grammatiliselt hästi, aga kirjandusega läksin rappa. Ma ei teadnud, mis on mis stiil, ja ma sain suure hädaga läbi tänu sellele, et mu aastahinded olid küllaltki head. Ma lõpetasin gümnaasiumi nii-ütelda klassi ülemises otsas, aga paremate hulgas ma olin kõige viimane.

Tõmbas rohkem tehnikaalade poole

Järgmine aste oli muidugi ülikool. Ma olin matemaatikas ja füüsikas tugevam ning mind huvitas rohkem tehnikaülikool. Tallinnas oli varem küll tehnikum, aga ülikool asutati ametlikult 1936. Vastu võeti 100 õpilast ja sisseastumiseks tuli teha eksam kolmel alal: eesti keel, matemaatika ja füüsika. Ma tulin Treffneri gümnaasiumist, mis oli ju humanitaargümnaasium, ja minna säält üle tehnikaülikooli, kus enamik kandidaate olid Tallinna tehnikumi õpilased, kellel oli väga tugev alus matemaatikas ja füüsikas, polnud niisama kerge. Tänu eesti keelele ma pääsesin sinna, see oli mul kõige parem hinne. Matrikulatsiooni numbrite järgi ma pidin olema paremusjärjekorras kaheksakümne üheksas.
Muidugi, esimene aasta oli raske, sest palju arvutusi tuli teha lükatiga. Seda ei olnud me koolis üldse kasutanud. Ma lükkasin tihti eksameid edasi ja mitte just väga edukate tagajärgedega – õpinguraamatus enamik olid kas „väga hea” või „kolm”. Mul sellist fotograafilist mälu ei ole ja pidin ikka kõik enam-vähem pähe tuupima.
Paljud elektriinsenerid olid korp! Leola vilistlased ja enamik selle ala üliõpilasi läks sinna korporatsiooni. No mind taheti küll kohe liikmeks saada, aga ma viivitasin selle asjaga. Lõpuks 1939. aastal nõustusin. Leola ei olnud nii väga range korporatsioon võrreldes Tartu korporatsioonidega. Mu õemees oli Ugalas ja nemad tahtsid ka mind saada, aga ma otsustasin, et ma lähen ikkagi Leolasse, sest seal oli elu rebasel natuke kergem. Mul on meeles see, et kui värvid kevadel kätte anti, siis oli suur õllejoomine. Ma olin mitu päeva sellest haige. Nii haige, et minust ei saanud enam suurt alkoholi tarvitajat. Hiljem, eriti Austraalias, kus õllejoomine oli alati olnud väga populaarne, pole ma seda märjukest küll rohkem kui kümmekond liitrit joonud.
Kui Vene sõjavägi sisse tuli, siis olime Elvas, suvitasime raudteesilla juures Mahlamäel. Venelaste kolonn tuli Tartu-Elva maanteed mööda sisse. Ma sõitsin jalgrattaga sinna neid vaatama. Ma ei uskunud oma silmi, need nõndanimetatud soomusmasinad ei olnud muud midagi kui plekk-kast rataste peal. Hiljem muidugi, kui mõni Vene ohvitser juhtus samal ajal bussis olema, siis teadsid seda kohe, sest tökatilõhna oli buss täis. Säärsaapaid määriti kogu aeg tökatiga.
Viimasel aastal enne sõja puhkemist tulin praktikumile Tartu elektrijaama ja tänu sellele ei võetud mind Vene sõjaväkke. Pidin käima küll sõjakomissariaadis venelaste juures, aga need andsid mulle aega edasi õppida. Tartu lahingute ajal lasti esmalt Kivisild õhku ja siis Vabadussild. Venelased põletasid Kalda tänava maha ja nii me jäime lõuna poole Emajõge. Kaotasime kodu, mitte ­midagi ei ­jäänud alles. Tartu lahingute ajal elasime Kroonuaia tänaval. Linna pommitamise ajal viibisime tihti keldris. Kui lõpuks sakslased sisse tulid, võtsime oma kimpsud-kompsud ja kõndisime Tartust Elvasse.

Perekond Selge 1920. aastate suvel Elvas suvitamas. Fotol Eduard Tartu õpetajate seminari vormimütsis. Vasakul õde Leida, onu Johannes Tolm, ema ja isa.

Sõit Leningradi rindelõiku

Kui sõda algas, siis katkes õppetöö ülikoolis ajutiselt kuni järgmise aasta märtsikuuni. Oli väga külm talv, kui ma Tartust Tallinnasse sõitsin. Vaguneid ei köetud, rongis oli hirmus külm. Jätkus õppimine Tallinnas, aga aastal 1943 hakkasid sakslased mobiliseerima. Ma läksin tööle raudteele, et võib-olla see aitab hoiduda mobilisatsioonist, aga ikka võeti ära. Võimalusi oli kaks, kas minna tegevväkke ehk rindele või järelveo üksusesse ehk transporti. Ma valisin viimase. Esmalt viidi meid Kohilasse, kus toimus väljaõpe. Juunis läks lahti sõit rongiga Venemaa poole Leningradi rindelõiku. Babinskoje Lukasse jäime pidama. Seal pandi siis hobustega kraami vedama. Ma ei olnud eluilmas hobust puutunud ja kõndisin alati pika ringiga hobusest mööda, et midagi ei juhtuks. Hiljem osutus see ettevaatus õigustatuks, sest üks hobustest, poolpime mära, proovis kabjalöögiga mind mitu korda vigaseks lüüa. Esimesel päeval pidin kaks hobust korraga jooma viima. Ega hobused lollid ei ole, teadsid kohe, kellega neil tegemist on. Üks läks ühele poole, teine läks teisele poole ja mina jäin mõlemast hobusest ilma. Aga no kuidagi ikka sai hakkama. Kogu see asi Venemaal läks niimoodi, et meid viidi aina ühest kohast teise. Lõpuks hakati välja õpetama Eesti Leegioni mehi ja meid saadeti väljaõppele Ilmeni järve kanti.
Farafonovos tungisid venelased peale 1944. aasta jaanuaris ja meid pandi maanteed kaitsma. Me olime kraavis lume sees ja kaitsesime maanteed, kui venelased peale tungisid. Tuli välja, et meil igaühel oli võib-olla üldse viis kuni kümme padrunit ja kuulipilduja ei töötanud, sest nõel oli ära murdunud. Ühel öösel kõndisin võsastikus ja kuulsin, kui venelased klõbistasid oma katelokke. Hakkas sakslaste taganemine, kogu aeg ainult kõndisid lääne suunas ja samal ajal venelased tungisid peale ning lasksid tankitõrjerelvadega. Ma sain ka pihta ühe killuga, aga õnneks mul oli kolm-neli paari pükse jalas ja see kild kukkus kahe paari pükste vahelt viltsäärikusse.
Lõpuks hakkas minu taganemine raudteega Pihkva kanti. Seal viidi meid Tessovo külla, kus külavanem hakkas kõnet pidama. Me kuulasime ja ütlesin, et see vanamees on vist vintis. Järgmisena vunts ütles sulaselges eesti keeles, et kes ütles, et ma vintis olen. Ma pidin peaaegu maa alla vajuma. Ega ma ju teadnud, et seal nii palju eestlasi on.
Me tahtsime taganedes muidugi jõuda Pihkva kaudu Valka, aga vahepeal suunati meid ümber ja viidi Luugasse. Jõudsime sinna, kui venelased olid juba eeslinnades sees ja sakslased muudkui pakkisid ja valmistusid taganema. Me olime kolmekesi: mina, üks Venemaa eestlane ja üks Tartu poiss. Olime läinud oma sõjaväeosadest täitsa lahku, sest valitses hirmus segadus. Keegi ei teadnud, kes oli kus. Suundusime kindralstaapi endale päevamoona nõudma. Meie käest küsiti, kust me tuleme ja kes me oleme ja kus meie väeosad on. Ütlesime, et tahame oma väeosa kätte saada, aga ei tea, kus see on ja vajame sõidukäsku minekuks oma väeosade juurde Eestisse. Öeldi, et peame minema Vilniusse, sest kõik baltlased lähevad Vilniusse. Me ei tahtnud Vilniusse muidugi minna, vaid tahtsime hoopis koju minna. Juhuslikult sattus üks sakslasest kindral sel ajal samasse ruumi sisse astuma ja küsis, mis seal lahti on. Õnneks kindral ütles, et eestlased lähevad Narva, lätlased lähevad Riiga ja leedulased lähevad Kaunasesse. Me saimegi marsikäsu ja sõiduloa Narva sõiduks kätte.
Jõudsime Valka, kust helistasin koju, et olen Valgas ja tulen koju, valmistage kõik ette, sest ma olen üleni täiu täis. Neid täiu oli nii palju, et rongis sõites ei saanud üldse istuda ega magada. Vanemad tulid jaama vastu, viisid mind koju. Kõik riided sai ära põletatud ning tuline vannivesi tehtud. Saime ikka neist satikatest lahti.

Panen oma nime Eesti sõjaväkke kirja

Mis nüüd edasi teha? Tuli välja, et päev varem oli välja kuulutatud Eesti mobilisatsioon ja Tartus Suur-Turu tänaval oli kogunemiskoht, kuhu tuli minna registreerima. Kaalutlesin, mida teha. Ega ma Saksa sõjaväkke enam tagasi ei lähe, parem panen oma nime Eesti sõjaväkke kirja. Komisjoni esimees oli tuttav sõjaväelane, sain toidukaardid ja tunnistuse, et ma olen registreeritud. See oli 1944. aasta veebruari alguses. Edasi elasin eraisikuna kuni uue kokkukutsumiseni.
Maikuul oli mobiliseeritute kokku­kutsumine ja see lõpetas minu hea elu. Kogunemine oli Vanemuise teatris, säält saadeti järgmisel päeval Põltsamaale major Vase pataljoni. Meie kompanii majutati Põltsamaa lossi. Tegime õppust. Muidugi igaüks, kes tuli Venemaalt ja lasi ennast mobiliseerida, võis endale valida ükskõik millise aukraadi. Ma ei olnud väga auahne ja ütlesin, et olen ainult kapral. Põltsamaa lossis pandi mind välja õpetama noori ja samal ajal sain ka toitlustaja ameti.
Kui kompanii oli välja õpetatud, saadeti meid Peipsi rindele. Marssisime paar ööd ja päeva, nii et kannad villis. Kohale jõudes selgus, et osa meist viiakse autoga tagasi Põltsamaale. Pidime hakkama uusi mehi välja õpetama. Aga kõik jäi pooleli sellepärast, et venelased tungisid peale. Meil ei olnud absoluutselt aimu, kui kaugel venelased olid, aga ühel heal päeval öeldi, et me läheme Viljandisse. Sinna me kauaks ei jäänud, ühel hommikul kästi panna kõik oma kraam koorma peale. Hakkasime kahe hobusega liikuma Lõuna-Eestisse Läti piiri suunas. Läksime üle piiri 22. septembril. Teel oli sõjaväevoore ja vankritega põgenikke taludest. Pime öö tuli kätte juba ja me olime kuskil Lätimaal, mitte väga kaugel Eesti piirist. Ühes kohas sõitsime mööda ühest koormast, mille otsas istus ema paari lapse ja vanaemaga. Nad olid jäänud tee äärde seisma. Tuli välja, et neil oli midagi rakendiga viga ja keegi muidugi ei hoolinud sellest. Aga me olime enam-vähem viimased ja ma läksin vaatama, mis neil viga on. Sain nende rakendi lühikese ajaga ära parandada, aga selle aja sees oli meie voor juba läinud pimedusse ei tea kuhu. Me hakkasime järele sõitma. Jõudsime teelahkmele, üks tee läks paremale poole, teine vasakule. Kuhu minna? Ei tunne läti keelt ega näe pimedas silte. Õnne peale läksime vasakule poole ja õnneks tegin õige valiku. Jõudsime lõpuks põgenikevoorile järele. Hommikuks olime Riias, kus meid saadeti kuskile kasarmutesse puhkama ja samal hilisõhtul viidi meid Riia sadamas laeva pääle.

Allohvitserikursustele Ljubljanasse

Eduard Eesti Vabariigi 27. aastapäeval Sloveenia pealinnas Ljubljanas, 24.02.1945.

23. septembril jõudsime Gotenhafenisse (Gdynia) ja sealt saadeti meid ühte laagrisse. Järgmisel päeval selgus, et sadamasse oli jõudnud ka eestlasi laevadega. Mõned meist läksid vaatama, kas leiavad tuttavaid. Mina jäin laagrisse edasi. Hiljem selgus, et ka mu õe perekond ning isa ja ema olid samal ajal sinna jõudnud, millest mul ei olnud aimugi.
Kompanii saadeti edasi Ida-Preisimaale Prangenau külla. Seal oli hea elu, sakslased hoolitsesid meie eest hästi. Nädala või paari pärast läksime edasi Neuhammeri laagrisse, kus oli mitukümmend tuhat eestlast ja seal pidi hakatama väeosi ümber organiseerima. Ühel päeval saadeti üks grupp mehi, mina nende hulgas, laagrist välja tööle. Kui me tagasi tulime, siis selgus, et vahepeal oli käinud seal mingi komisjon ja kõigile põletati käe alla veregrupi märk. Eesti väeosad kuulusid kõik automaatselt SS-i alla. Me jäime seekord ilma, aga lubati järgmine kord märk peale panna. Aga nii kaugele ei jõutud, sest paar päeva hiljem tulid jällegi uued korraldused. Osa mehi võis minna Bad Tölzi sõja­väeohvitseride kursustele, teine osa aga õppima allohvitserideks ja need saadeti Jugoslaaviasse Ljubljanasse. Mina otsustasin viimase kasuks. Neuhammeri laagriga jätsime jumalaga oktoobrikuul.
Ljubljanas elasime eramajades. Meid oli kaks gruppi, üks oli kuulipildujate grupp ja teine granaadiheitjad. Kuulipildujate grupis oli väljaõpetajaks sakslane, SS-i mees ja meil granaadiheitjates oli kah SS-i mees, aga see oli poolleedulane. Nähtavasti ümberasumisega läinud Saksamaale, aga täitsa leedulane nime järgi. Meil oli väga hea vahekord. Elu seal oli väga hea. Meid hämmastas see, et kõik kohalikud elanikud sõid väga palju küüslauku. Kogu linn haises, majad haisesid küüslaugust. Kui trammi sisse astusid, siis oli õhk nii paks küüslaugust, et pidid nii-ütelda vägisi ennast sisse suruma. Lihtsalt uskumatu, kui hirmus küüslauguhais võib olla.
Siis kevadel öeldi, et väljaõppel on lõpp, nüüd lähete rindele. Pandi rongi peale ja rong sõitis alguses aeglaselt, sest maa oli mägine. Osa mehi hüppas juba rongilt ära ja läksid väejooksu. Ma teadsin, et ühes külas oli mu vennanaine koos pojaga, vend ise teenis vabatahtlikuna rindel. Mõtlesin, et kui ma sellele külale lähemale jõuan, äkki ma saan ka rongi pealt maha hüpata. Aga juhtus nii, et ühel hetkel pandi rongile elektrivedurid ette ja sõit läks edasi sajakilomeetrise kiirusega. Ei olnud mingit väljavaadet enne, kui me jõudsime Pilsenisse Tšehhimaale. Sealt viidi meid edasi n-ö Tšehhi sõrmedesse, kus asuski rinne. Vaatamata sellele, et me väljaõppe poolest oleksime pidanud olema allohvitserid, pandi meid lihtsalt nagu harilikud sõdurid kaevikusse. Öösel kuulsime, kui Vene tankid muudkui ragisesid ja sõitsid, kuid pealetungi sel ööl ei toimunud. Järgmisel päeval jätsime rinde maha ja hakkasime taganema lõuna poole.

Sõda on lõppenud, vangilaagris olen sakslasena

Järgmisel või ülejärgmisel õhtul nägime ühes metsas kolonel Alfons Rebast, kes autos püsti seistes teatas meile, et sõda on lõppenud. Ta soovitas igal ühel hakata omal jõul liikuma lääne poole, et saada üle Elbe jõe ameeriklaste juurde ja mitte langeda venelaste kätte. Hakkasime jalgsi koos Saksa sõduritega astuma, kuskil hüppasin isegi korra kahuritoru peale, sest ei jõudnud kogu aeg kõndida ka. See oli siiski päris riskantne ettevõte, kuna sealt oleks võinud libiseda ja kukkuda kahurirataste alla. Kuskil metsas tuli meile vastu grupp eraisikuid, need olid tšehhid. Tegid meiega saksa keeles juttu ja tahtsid kellaaega teada. Nii kui ma kella taskust võtsin, pisteti püstol vastu kõhtu ja öeldi: „Davai ura!”. Ma andsin talle keti ka, nii jäin oma kellast ilma.
Päev või kaks hiljem olid venelased juba nii kaugel, et sõitsid meist veoautodega mööda. Kui sõjaväelased tulid, läksime võssa varjule. Aga lõpuks tulid tšehhid mängu ja need kogusid meid kokku ja viisid ühte suurde tallu ööbima. Pidi olema julgeolekukaalutlustel, aga see osutus valeks. Paar päeva hiljem viidi Prahasse ühe staadioni peale, kus hakati välja skriinima neid, kellel olid märgid käe all – SS-mehed kadusid kõik ära, nad lasti vist maha.
Edasi viid meid Zittau laagrisse, kus oli üle 30 000 vangi. Seal me olime nädal või kaks. Zittaust marssisime koos tuhandete kaasvangidega paari ööpäeva jooksul üle Saganisse, kuhu jõudsime 30. mail. Tegemist oli suure Saksa sõjaväe transportlaagriga. Meid pandi suurtesse angaaridesse, kus me magasime sinel külje all tsementpõranda peal kuude viisi. Igasugused jutud käisid ringi, räägiti Venemaale saatmisest. Samas väideti, et see on vale jutt. Seal registreeriti inimesi ja kuna mul oli saksa keel küllaltki selge, siis mõtlesin, et ma teen ennast sakslaseks. Nii ma olingi vangilaagris kogu aeg sakslasena.
Ühel päeval septembri lõpus pandi meid loomavagunitesse ja läkski sõit lahti. Läbi Poola loksutati meid mööda kõrvalteid, mitu nädalat sõitsime Poolast läbi, Brest-Litovskist viidi üle piiri. Nüüd olime kindlad, et viiakse Venemaale. Lõpuks jõudsime Kurski linna lähedale Rõžkovosse, mis oligi meie lõppjaam. Saime esimest korda vagunist välja ja jalad olid pikaajalisest lamamisest nõrgad nagu sült.
Ühel hommikul viidi grupp vange Kurski jaama, kus seisis rida suuri lahtiste ustega kaubavaguneid. Neisse viisid laiad puust plangud. Vagunite ees platsil oli suur kolme-nelja meetri kõrgune koonusekujuline soolahunnik. Meile anti kätte kotid ja labidad, kästi sool kokku kühveldada ja vagunisse kanda. Sellest ei tulnud midagi välja. Suure vaevaga said poolikud kotid küll selga upitatud, kuid jalad mööda planku neid vagunisse küll ei kandnud. Kohale ilmus kümmekond vene naist, kes pidid meie asemel kotte kandma ja said sellega väga hästi hakkama. Sool oli pikaajalisest seismisest kivistunud ja meil oli küllalt tegemist, et seda isegi kirkaga lahti raiuda ja kottidesse kühveldada.
Pärastlõunal aeti meid väiksemates gruppides samadesse vagunitesse. Vangide päralt oli vaguni üks ots. Teises otsas oli paljal põrandal soolahunnik ja selle kõrval lahtiselt muud kribu-krabu, peamiselt kirjutustarbed – mõned pliiatsid, sulepead, suled, vihikud ja ka biskviite. Vaguni keskel oli sõdur püssiga, kes valvas, et vangid sealt midagi ei varastaks. Saadetis oli mõeldud revolutsiooni aastapäeva puhul kingituseks kolhoosi koolile.
Sihtjaamast viidi vangid üle traataiaga piiratud laagrisse. Seal hakati otsima vabatahtlikke metsatöödele. Umbes 20-meheline grupp viidi rongiga Brjanskisse, kus meid paigutati pooleldi maa sisse ehitatud palkmajja. Seal olid narid magamiseks, suur laud ja isegi suur plekkahi, küttematerjalist puudus ei olnud. Kõrvalruumis oli köök, kus keedeti meile vedelat suppi. Valvuriteks olid erariides vene naised, mingit traataeda ei olnud, sest lumi oli põlvini ja kuhu sa sealt ikka põgened. Laagrist oli meile kaasa antud toidumoon, millest vangid peale kapsaste ja peetide mitte midagi ei saanud. Tegime metsas kergemaid töid ja elasime ainult lahjast vesisest supist mitu nädalat järjest. Kui toidumoonale täiendust toodi, saime suureks üllatuseks esimest korda leiba, peaaegu pätsi vangi kohta. Peaaegu kõik sõid oma leiva korraga ära, mis maitses ülihea, vaatamata sellele, et oli vormis küpsetatud ja kvaliteedilt kesine. Venelased kurtsid, et vangid olid viletsad töölised. Alatoitlusest tekkis meil jalgadesse vesi. Sõrmega surudes jäi õige mitmeks minutiks sügav lohk vajutatud kohale. Vesi jalgades muutis seismise raskeks ja käimise vaevaliseks. Nähtavasti saadi meie olukorrast teada ja 13. jaanuaril 1946 viidi meid tagasi laagrisse. Tehti pealiskaudne arstlik ülevaatus ja enamik määrati töövõimetute rühma, mis tähendas laagris koristustöid ja abistamist köögis. Veebruari lõpus tehti uus arstlik ülevaatus. Mind saadeti Kurskisse, kus töötasime kolm nädalat peamiselt kohalikus tarbijateühistus. Seejärel viidi tagasi Rõžkovo laagrisse, kust käisime peamiselt koristustöödel. Näiteks lammutasime vana elektrijaama, puhastasime telliseid krohvist ja kandsime neid puust kanderaamiga hunnikusse. Nende töödega polnud lootustki saada õhtul hüvitust lisatoidu (leivaviilu) näol.
Oktoobris tekkis mul vistrikust põlve mädanik, mille velsker dreenis. Olin terviselt ka nii alla käinud, et mind saadeti kosumisele Kurski laatsaretti, kus magasime linadega voodis ja iga päev saime toiduks hane­liha. See oli täielik vastand laagrile, kus olime maganud kahekordsetel laudadest naridel, sinel külje all. Ruumi magamiseks oli seal nii vähe, et olime sunnitud lamama külili. Kui üks meist tahtis end pöörata, siis pidi terve rida mehi seda tegema. Kurskis jäeti mind voodisse kuueks nädalaks, edasi töötasin haiglas sanitarina. Laagrisse tagasi viidi mind jaanuari alguses 1947. Olin seal töövõimetuna kuni 23. aprillini.
Edasi viidi meid rongiga Starõi Oskoli vangilaagrisse. Ligi kolm kuud töötasin paari teise sakslasest vangiga tühja vabriku katusel akende klaasimisel venelasest vanamehe käe all. Ta mäletas tsaariaega ja julges seda isegi kiita. Meisse suhtus ta väga hästi. Iga päev andis tehtud töö kohta nii soodsa raporti, et saime alati lisatoitu. Olime stahhaanovlased. See kulus marjaks, sest iga lisasuutäis aitas näljatunnet leevendada.

Supiportsule hakkasid ilmuma õlitilgad

Vahepeal oli vangide olukord natukene paranenud, arvatavasti rahvusvahelise Punase Risti survel. Punase Risti esindajate tulekust saime aimu, kui supiportsule hakkasid ilmuma õlitilgad. Siis hakati magamiseks jagama õlekotte ja lubati saata koju postkaart, mille sisu tsenseeriti. Järgmises laagris saime isegi õhukese teki ja omaette koiku. Juhuslikult viidi isegi täisauna. Mõned vangidest töötasid juuksuritena. Talveks said vangid lausa vateeritud kuue ja püksid. Tegelikult meil oli läinud paremini kui paljudel teistel sõjavangidel juba sellega, et olime sattunud Ukraina piirkonda, kus meile ei antud raskemaid töid teha.
Starõi Oskolist viidi meid üle Jeletsi vangilaagrisse, kus käisime lisaks tulevasele akumulaatoritehasele tööl raudteejaamas. Vaherahu tingimustega oli Venemaal õigus viia Saksamaa tööstuste sisustust Venemaale. Osa seda sõjasaaki jõudis suurtel platvormvagunitel ka Jeletsisse. Nii pidime ühel päeval jääma kauemaks tööle, et just kohale jõudnud raskeid masinaid maha laadida. Ainukeseks abiks olid puukangid, mille abil saime kuidagi need rasked masinad vagunitelt kraavi tõugata. Need masinad ei läinud vist kunagi käiku ja sinna kraavi nad jäidki, see oli ainult mõttetu raiskamine. Venemaa sai niimoodi vanad, aegunud ja lõhutud seadmed, Saksamaa tööstus aga läks õitsele moodsa ning aja­kohase tehnikaga.
Jeletsist viidi meid Orjoli, kus algasid eeltööd vangide vabastamiseks ja koju saatmiseks. Kogu Venemaal laagrites viibimise ajal toimus muuseas kaks võrdlemisi pealiskaudset küsitlust päritolu ja pere tollase asukoha kohta. Mina olin sõjavangis Ida-Preisimaalt pärit sakslasena, kelle kodu oli aga siis Ameerika tsoonis Bodensee ääres. Kaks korda oli vangilaagris nii-ütelda skriinimine. Esimest korda skriinis vist üks poolakas. Andsin oma andmed ja väeosa „ei mäletanud” üldse. Õnnestus auk pähe rääkida, sest ega temagi saksa keelt nii hästi ei mõistnud. Järgmine oli üks Vene sõjaväelane, kelle saksa keel oli veel hullem. Olin kindel, et tema ma saan ikka magama rääkida. Nii et sellest ei tekkinud mingit probleemi. Nii ma olingi Heinrich Schwartz – tavaline saksa nimi, neid võib olla Saksamaal mitukümmend tuhat. Kontrolliti aga põhjalikult, kas olid olnud SS-is, siis ei vabastatud. Mehi kahtlase armiga kaenla lähedal käevarre all kadus meie hulgast kogu aeg. Orjolis meid tööle enam ei sunnitud. Toiduks oli enamasti hirsipuder päevalilleseemneõliga. Kaalusin 47 kilo, võib-olla isegi kosusin seal paari kilo võrra.

Algas sõit vabadusse

7. detsembril 1947 viidi meid jaama ja lahtiste ustega vagunites algas sõit vabadusse. Vabastamise eel oli meid varustatud uute rõivaste, jalatsite ja karvamütsiga – nägime välja kui päris venelased. Piirilinnas Brest-Litovskis peatusime neli päeva ja mõnelgi tekkis juba kahtlus, kas lastaksegi vabaks. Seekordne sõit läbi Poola oli otsem ning kiirem, viies Varssavi ja Poseni kaudu Saksamaa piirini. Frankfurt am Oderis olime juba täiesti vabad ja igaüks võis sõita, kuhu soovis. Oli 18. detsember 1947.
Frankfurt Gronenfeldest sõitsime üle Leipzigi Erfurti ja sealt edasi Bebrasse, mis asus juba Ameerika tsoonis. Sinna saabumisel toimus mingi küsitlus. Tunnistasin kohe üles, et ma ei ole sakslane ja soovisin minna Geislingeni, kus viibisid vanemad. Vahepeal oli laagrist lubatud koju kaarte saata ja mul oli nende aadress teada. Ameerika vastuluurel tekkis minu suhtes mingi kahtlus, mind viidi Ulmi ja pandi seal 24. detsembril ülekuulamisvanglasse, kus viibisin kuni 31. detsembrini. Võrreldes vangilaagriga oli elu vanglas mugav. Olin erakongis ja toit maitses lihtsalt jumalikult. Kätte jõudis vana-aastaõhtu ja mind kamandati kongist välja, et sul on vend siin. Vend oli tulnud koos major Madisega, kes töötas eestlaste nimel Punase Risti juures. Mind lasti kohe lahti. Kui jõudsin vana-aastaõhtul koju, siis toimus ema sünnipäeva tähistamine. Vend viis mind esmalt õe perekonna juurde, kus mind vanemate silme ette ilmumiseks n-ö korda tehti. Vanemate rõõm näha mitme aasta järel kadunud poega oli muidugi väga suur. Õhtul oli laud kaetud igasuguste toitudega, seal oli sealihapraad, viinapudel ja kõik. Nälginud inimesena ma ei oleks tohtinud nii palju süüa, aga võimatu oli kiusatusele vastu panna ja õnneks midagi ei juhtunud.
Vanemad elasid Geislingeni laagri ühes majas ja õe perekond elas teises majas, jäin esialgu nende juurde. Kohalik eesti ajaleht Vaba Sõna avaldas intervjuu minu vangipõlvest. Punase Risti kaudu sain endale ülikonnariide, millest üks Ulmi rätsep õmbles moodsa ülikonna. Ma mõtlesin jääda laagrisse edasi, aga kuna ma olin olnud Saksa sõjaväes, siis skriiniti mind välja ja ma ei tohtinud elada laagris. Oleksin pidanud minema Saksa riigi majandusse, sellest pääsemiseks oli võimalus minna töökompaniisse ameeriklaste juurde tööle.
Eestlaste töökompanii asus tollal Mannheim-Käfertali kahurväe­kasarmutes. Elukutselt pidin olema klaassepp ja elektrik, aga inglise keele oskuse pärast määrati tööriistade lattu ja samal ajal ka tõlgiks. Mehed tegid kasarmutes parandustöid. Seal olid varem töötanud poolakad ja need olid väga halba tööd teinud. Näiteks veetorud ei olnud veetud nurgast nurka, vaid lae alt risti üle toa. Eestlased tegid seal tõesti head tööd ja märgati, et võrreldes poolakatega oli nagu öö ja päev. Sest ajast peale anti meile täielik vabadus, keegi ei tulnud enam kontrollima.

Eesti mehed 1948. aastal Heidelbergis Ameerika Töökompanii nr 8716 vormis. Eduard vasakult esimene.

Sõit uuele ja tundmatule kodumaale

Eduard 14. juunil 1948 teel Austraaliasse transpordilaeval General Black.

Algas edasirändamine Saksamaalt, sest sealne majanduslik olukord oli üsna vilets ja mitmed maad olid hakanud põgenikke vastu võtma. Meil oli alguses kavatsus saada Ameerikasse, aga Ameerika tingimused olid raskemad. Sinna ei võetud vanemaid inimesi, kuid ema ja isa olid juba eakad ja neid ei tahetud nii kergesti Ameerikasse lasta, välja arvatud, kui sul oli sponsor olemas. Siis tuli võimalus Austraaliasse minna ja me otsustasime selle kasuks. Austraalia komisjon võttiski meid vastu. Asjaajamine kestis mitu kuud ja korduvalt tuli käia Ludwigsburgis ja Ettlingenis. Lõpuks 8. aprillil andis Austraalia konsul oma lõpliku heakskiidu.
Mõned päevad olime Ludwigsburgi läbikäigulaagris, kust meid viidi Itaaliasse Napolisse. Sealt pandi meid sõjaväe transportlaevale General Blac. Oli 29. mai 1948 ja algas meie sõit uuele ja tundmatule kodumaale. Sõitsime Napolist läbi Suessi kanali. Jõudsime Araabia merre, kus meid tabas torm ja inimesed olid kõik haiged. Mina olin tavaliselt iga tühja asja pärast merehaige, isegi autosõidust, aga imelikul kombel ma sain sellest seekord peaaegu märkamatult üle.
23. juunil jõudsime Melbourne’i sadamasse. Järgmisel õhtul pandi meid rongi peale ja viidi Bonegilla läbikäigulaagrisse. See oli kesksuvi Eesti mõttes, aga esimene öö Austraalias oli kohutavalt külm. Õnneks olid kohvrid kaasas ja me saime talveriided selga panna. Aga seal oli inimesi, kes olid tulnud lühikeste pükstega ja peaaegu särgiväel, need külmetasid mis hirmus. Bonegilla laagris oli hommikul veeloikudel jääkirme peal. Seal elasime lainelisest plekist barakkides, perekonnad olid üksteisest eraldatud tekkidest vaheseintega. Ühistoitlustamine toimus köögibarakis ja lõunasöögiks saime iga päev oinaliha. Raha ei olnud pennigi.

Raudteele tööle

13. juuli tuli laagrisse Lõuna-Austraalia raudteekomisjoni esindus. Kes tahavad raudtee peale tööle minna? Mu õemees oli Eestis olnud raudteevalitsuses kaubaveo osakonna ülema abi. Panimegi end mõlemad raudtee peale kirja ja 17. juulil saabusime Adelaide’i, mis sai meie uueks elu- ja töökohaks. Hommikul algasid raudteejaama juures asuvas Railway Hostelis kursused tutvumiseks kohaliku raudteesüsteemiga ja vajalike teadmiste saamiseks, mis kestsid umbes kolm kuud. Kursuste ajal oli palk kuus naela ja viis šillingit nädalas. Õemees sai esialgu manööverdaja ameti, mina kütjaks auruveduritele. 24. oktoobril määrati mind kütja kohusetäitjaks, millega algas tegelikult minu uus elukutse – teenistus kohalikel kauba- ja reisirongidel ning pikamaarongidel. Kavatsus oli töötada raudteel ainult kaks aastat, mis oli sundtööaeg, pärast seda võisid mujale minna. Aga ma jäingi raudteele, kuna mulle sobis vahetustega töö. Alustasin kütjana ja varsti olin juba vedurijuht. Raudteel töötasin 29 aastat kuni pensionile minekuni.
Kui me raudtee peale tööle tulime, siis pandi meid raudtee maa-alale telki­desse elama. Me tahtsime telkidest ära saada. Saime koos õemehega ühe eratoa. Õhtul tuli õde meile külla, et vaadata, kuidas meil elu on. Perenaine nägi seda ja pidi minestusse langema, et temal nii aus maja, aga nüüd käivad meestel „naised” külas. No tema teadis, et me oleme üksikud inimesed. Visatigi meid järgmine päev korterist välja ja läksime tagasi telkidesse. Olukord oli võimatu. Ema ja õe perekond elasid Woodside’i laagris, mis asus Adelaide’ist peaaegu viiskümmend kilomeetrit eemal. Oli selge, et midagi peab ette võtma ja me otsustasime maja osta.
Juba jaanuaris 1950 elasime oma majas. Muidugi obligatsioonid olid peal, mis tulid kiiresti ära maksta, aga meil oli kolm töötavat inimest ja me saime sellega hakkama. Olgugi, et see oli rohkem kui ühe inimese nädala palk, mis me pidime ära maksma, kuid üle hulga sai hakkama.

Eduard Adelaide’i Eesti Seltsi spordiringi „Estonia” laekurina müümas pääsmeid võrkpallivõistlustele EstoCup V, juuni 1983.

Sporditegevus ühendas Austraalia eestlasi

Alguses oli liiga palju tööd ja muret, ma ei saanud eestlaste tegevusest suurt osa võtta. Töö oli ebareeglipärane, tihti tuli nädalalõpul töötada ja vahel nädalate viisi Adelaide’ist ära olla. Kui esimene Eesti Maja osteti Kent Towni, siis ei võtnud ma sealsest tegevusest osa. Aga kui hakati maja vahetama ja läks majaostuks Põhja-Adelaide’is Jeffcott Streetil, hakkasin ka ringi sõitma ja müüma maja osatähti.
Siis ma hakkasin tegelema spordiga ja võrkpalli mängima. Riigi poolt saime spordiseltsina toetust. Eesti Maja õuele tegime võrkpalliplatsi. Meil oli mitu meeskonda ja naiskonda ning baltlaste vahel käisid reeglipärased võistlused. Iga-aastane suursündmus oli meil Estonia võrkpalliturniir. Spordiseltsi „Estonia” meeskond, eriti aga naiskond oli palju aastaid kohalik meister. Vist isegi Austraalia meister mõnel üksikul korral.
Eestis käisin esimest korda 1994. aastal laulupeol. Väga palju sai ringi reisitud autoga. Kodumaa ilusad metsad on erakordsed. Austraalias ma ei ole kunagi julgenud rahuliku südamega maha istuda ja mõnuleda. Eestis me läksime Saaremaale, kus mere ääres selili maas oli nii hea ja rahulik olla, et pidin peaaegu magama jääma – kui usaldusväärne ikkagi on kodumaa pind.