Harald Mäepalu Teenuse lahingus 1941 langenute mälestumärgi juures. Foto Väino Lumi

Harald Mäepalu: minu põlvkond on lahkunud

tekst: JAANIKA KRESSA

Tänavu möödub 80 aastat eestlasi raputanud juuniküüditamisest. Samal, 1941. aasta suvel algas sõda, mis tõi veel silmapilguks vabaduse. Järgneva kolme aasta jooksul läksid noored poisid õppelaagrisse ja lahingusse, lootes kaitsta kodumaad.

Suur hulk noori mehi läks igaveseks magama, ellujääjaid ootasid vangilaagrid. Pool sajandit olid nad teisejärgulised, keelatud elulugudega inimesed. Eesti vabanedes võisid nii endised Saksa sõdurid kui küüditatud ja poliitvangid koonduda organisatsioonidesse, mis võimaldas neile nii mõnusat seltsielu kui ühist mineviku mäletamist. Tänaseks on need tublid inimesed peaaegu kõik oma maise teekonna lõpetanud, jõudnud esivanemate juurde. Siia on alles jäänud üksikud, kes seda aega, 1941. aasta suve mäletavad. Ühega neist ilmasambaist, Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu esimehe Harald Mäepaluga (97) koos rändamegi minevikuradadel.

Sa elasid tookord Läänemaal, Kullamaa kihelkonnas Teenusel. Millisena mäletad 1941. aasta suve?
Elasin Teenusel, mu isa oli küla sepp. Lugupeetud, aga ka julm mees. Teenis raha, aga tööd oli palju. Pani mind 12-aastasena tööle oma suure sepa rauatagumise alasi peale suure haamriga taguma. Lühike poisike olin ja see suur haamer, millega pidin taguma tulist rauda...
1941 olin alles poisike. Lihula keskkooli õpilane. 8. ja 9. klassis õppisin Lihulas. Esialgu tahtsin minna Haapsalu tööstuskooli, Teenuse algkool oli mul lõpetatud, lõpetasin Märjamaal ka 7. klassi, siis aga kaotati Haapsalus kool ära, jälle ma ei saanud sinna minna.

Kas teie perest või kodukülast kedagi küüditati?
Meie perest kedagi ei küüditatud, aga külast küüditati Aasa talu peremees ära. Meie kandis, Läänemaal, elasid vaesemad inimesed, ega vaesemate kallale 1941. aastal veel nii väga ei mindud.

Juuli alguses, kui Lõuna-Eesti oli juba vaba, toimus Teenusel üks lahing, millest oled meile mitmel korral jutustanud.
Teenuse lahing oli 10. juulil 1941. Vaenlase vastu võideldes langesid Teenusel leitnant Elmar Orav, Jaan Tosso, Enn Männe, Karl Randmaa, Adolf Jakobson, Vambola Tamm, Arnold Käärmann. Need nimed seisavad nüüd ka mälestuskivil kirjas.
Mina olen Teenuse mõisa lähedal sündinud ja üles kasvanud. Ükspäev järsku hakkasid püssipaugud tulema plaks ja plaks, jooksid mändide sisse kõik. Meie maja taga oli suur vana männimets, kuulid jooksid sinna. Isa tuli töölt, ütles, kiiresti, pikali, siia metsa puude alla!
Kuulid kogu aeg jooksid, aga ikka ülevalt, ega kuul päris maha ei jookse, kui ta kaugemalt on lastud. Seal ma tegin oma poisikese lolluse ära. Ma ei tahtnud isa käsku kuulata. Teenuse mõis polnud kaugel, ma läksin Teenuse–Vigala tee äärde vaatama, mis seal toimuma hakkas. Läksin ka roomates, üks pauk käis päris lähedalt ka, oleksin võinud pihta saada. Nägin, mis silla poolt tulid – vene autod! Need väiksed GAZ-MM-id, taga oli puukast, sisse mahtus 10 meest. Neid oli aga seal sees nii palju, hoidsid üksteisest kinni, et välja ei kukuks. Püssid ja täägid kõigil, tulid nii silla poolt Teenuse mõisa.
Teenuse mõisa juures käis paugutamine. Ja siis hakkasid autod tagasi sõitma. Siis polnud neid seal sees nii palju enam.
Eestlastel sel ajal ju relvi polnud, relvad olid meilt ära võetud. Aga nüüd olid Pärnus juba relvastatud üksused. Nad tulid Vigala poolt Teenuse silla peale. Üksainuke oli automaadiga, niitis neid punaseid ja sai ise ka pihta.
Kaks või kolm päeva valitses inimeste hulgas vaikus, keegi ei julgenud välja minna. Alles pühapäeval juba julgesime ja mis kohutav vaatepilt meile avanes! Missugune kuumus, laibad olid kõik üles paistetanud, nad olid ju kaks või kolm päeva päikese käes olnud.

ESSÜ raudvara seltsi algusaegadel: Ago Truu, Emil Alesma, Ilmar Parmas, Harald Mäepalu. Foto erakogu

Mis meeleolud valitsesid inimeste hulgas siis, kui Saksa väed tulid?
Saksa väed tulid Teenusele Märjamaalt. Mul oli neli aastat vanem naabripoiss Alfred, kes sõitis jalgrattaga Teenuselt Märjamaale ja ühines otsekohe Saksa vägedega. Ta oli treenitud poiss, jõudis Volhovi rindele, seal aga sai külma. Ta raviti terveks ja viidi Saksamaale politseikooli, hiljem pandi Läänemaal vangilaagri ülemaks. Selles laagris olid põhiliselt naised, mehi oli vähe. Tema sai vangidega hästi läbi, jagas nendega isegi oma marketendrit. Lõpuks lasi ta vangilaagri naised kõik vabaks.

Sina ja su vennad, te olite vist läbilõige eestlaste saatusest, sattusite sõdima kõik eri lipu alla.
Meid oli kokku kolm venda, mina olin keskmine. Vanem vend mobiliseeriti Punaarmeesse, ega keegi tema arvamust selleks küsinud. Minust aasta noorem vend põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome, isa pidi selleks terve sea maha müüma, et tema reisiraha maksta. Minust sai aga Wehrmachti 207. jalaväediviisi sõdur.

Millal ja mis tundega läksid Saksa sõjaväkke?
Ma nüüd natuke mõtlen. Neid sündmusi on olnud nii palju. Eks mulle tuli kutse. Ja kogunemisekoht oli Pärnu. Vahetult enne seda käisin ma veel Kullamaa kirikus leeris. Seal oli õpetaja Hermann Hunt, väga lugupeetud mees, ta tundis ka mu vanemaid. Käisin siis elus esimest korda armulaual, see oli pühapäeval, ja esmaspäeval pidin ma olema juba Pärnus.
Missugune vaatepilt see oli! Ma olin enne Pärnus käinud ka, aga seda, mida nüüd nägin, ei saa millegagi võrrelda. Mere ääres oli lage väljak mehi täis! Noored, sirged eesti poisid! Aga seal olid ka Vlassovi armee mehed, vägevad mehed! Laulsid laule nii, nagu jõudsid, missugune meeleolu!

Nii et siis tundus, et kõik läheb veel hästi?
Mõte oli ikka, et maailm saab korda veel, aga läks nii, nagu läks...

Kas õppelaagrid ja sõjatee oli kõik ainult Eesti pinnal?
Õppelaagrid olid mul Pärnus, Paldiskis ja Narva-Jõesuus. Äratus oli hommikul kell 7. Ülakeha paljas, tuli joosta mere äärde, silmi pesema. See oli natuke rohkem kui pool kilomeetrit. Ülemus, sakslane, jooksis ka kõrval. Silmad pestud, tulime tagasi, vorm selga ja algasid õppused. Kõik oli Eesti pinnal, Saksamaale ma ei saanud. Pärast Pärnut oli õppelaager Paldiskis, seejärel viidi meid Narva-Jõesuhu. Seal oli Punaarmee kohe Narva jõe ääres. Küll nad karjusid seal teisel pool jõge iga päev, et tulge üle, eestlased. Pidevalt käis üks niisugune jama. Ega ma seal kaua olnud ka, peagi saadeti meid juba Krivasoo mülgaste vahele. Ma polnud enne soos käinud, ei teadnud, et Eestimaal selliseid kohti ongi. Maa oli nii pehme, see ei kandnud üldse, vaju jalgupidi sisse, välja ei saa, pehme pudru ümberringi.
Sinimägedes ma ei sõdinud, olin põhiliselt Krivasoos. Punaarmee pealetung Sinimägedes ebaõnnestus, venelane moodustas uue suure rünnakrühma ja ründas seda osa Krivasoos, kus mina ka olin. Krivasoos sain ka haavata, leivakott päästis mu elu.

Milline nägi välja taganemine?
Taganemine toimus ikka kõrvalisemaid kohti mööda. See vaatepilt oli aga kohutav. Nii palju oli meie mehi, ma ei saanud aru, kus algus ja kus lõpp oli. Konsu järves käisin veel ujumas, vesi oli soe.
Siis jõudsime sinna, kus eestlased olid juba agaralt end vangi hakanud andma. Meeleolu oli õudne, aga midagi ei olnud teha.
Ma oleksin tahtnud küll Saksamaale põgeneda, aga mu jalad olid soos müttamisest niivõrd läbi, verised ja luu juba mõne koha pealt väljas, et ma jäin sellest grupist maha, kellega põgenemiseplaani pidasime.

Harald 2004. aastal Lihula mälestusmärgi avamisel. Harald 2018. aastal Mustlas kõnet pidamas. Vihmavarju hoiab Marina Rebane, seinalt vaatab onu Alfons. Foto: Aare Leinpere

Kuidas nägi välja vangilangemine?
Mul oli üks marketenderi konservikarp veel alles, punaarmeelane tõmbas selle mul käest ära, ma ei tahtnud anda, hoidsin kinni. Siis virutas ta mulle, kukkusin maha ja kaotasin teadvuse.
Langesin vangi, meid viidi Narvast läbi. Esimene puhastus oli juba Venemaal. Anti kopatäis poolleiget vett, sellega pidid pesema. Ma ei saanud saapaid jalast kätte, jalad olid niivõrd paistetanud. Siis tuli üks naine, nuga oli tal käes ja lõikas sääriku ääred mõlemad läbi ja siis tõmbas jalast ära. Jalad olid veretombud. Ma olin nii kaua trampinud soos... see oli õudne valu.
Mind pandi mingisse ruumi, ma ei tea, kaua seal olin. Kui ma ärkasin, olin üleni verine, seal oli nii palju lutikaid, kõik närisid mind. Tööle ei saanud mind saata, mul polnud ju jalgu õieti all. Riideid mul ei olnud, kõik mis anti, näiteks Soome sõjaväe talvemüts, see oli nii väike, et mahtus ainult pealaele, kõrval jäid paljaks. Puid pandi lõhkuma. Pea hakkas õudselt valutama, hakkasin juba karjuma, siis torgati mu kõrvad raudoraga läbi ja tead, kohe momendil hakkas parem tunne, et ma olen ikka veel elus. Kõrvast hakkas verist mäda välja tulema.

Mis keeles nad rääkisid?
Seal olid haavatud sakslased, ühe jala ja ühe käega. Eestlasi ma seal ühtegi ei mäleta. Midagi ma sain vene keelest aru, aga korralikult ei osanud.
Üks vene tüdruk hakkas mu eest hoolitsema haiglas. Ma ütlen kohe ära, et väga kena tüdruk oli. Kui algas öörahu, tuli ta minu juurde. Eks tal oli ülesanne ka, ta pidi mu kõrva puhastama, aga ta tõi mulle salaja ka süüa. Ükskord tõi kitsepraadi. Jah, ta päästis mu elu.
Ükspäev kutsus ühte kõrvalruumi ja ütles, et varsti viiakse mind sealt ära. Mõni päev hiljem tuli see õde koos ühe Vene ohvitseriga ja nendega oli veel üks haiglatöötaja. Meid käsutati kõik välja rivvi. Kui nad minu juures seisma jäid, siis ma sain nii palju vene keelest aru, et see tüdruk tahtis mind sealt ära viia. Tema ema tahtvat sealt ära, aga ka mind kaasa võtta. Aga see lugu jäi õnneks poolikuks. Tema võttis seda küll väga tõsiselt, mingi nali ei olnud. Ma mõtlen, kui mind oleks kaasa viidud, oleks ikkagi välja tulnud, kes ma olen olnud ja mind oleks maha lastud juba mu veregrupi märgi pärast.

Mis laager see oli?
See oli Volosovo vangilaager. Üleloendus oli igal hommikul ja õhtul. Kogu aeg karjuti meie peale, et kiiremini ja kiiremini. Ühe jalaga sakslased ei jõudnud nii kiiresti liikuda, valvuril oli pikk malakas, virutas sellega mööda keha, nii et invaliid kukkus, siis upitas jälle püsti rivisse. Nii metsikult suhtuti inimestesse. Kas saab midagi hullemat olla? Kas seda kõike oli tarvis?

Sa jäid ellu ja tulid sellest kõigest läbi.
Ega neid minusuguseid ei ole enam eriti.

30 aastat tagasi loodi Viljandis Eesti Sõjameeste Sakala Ühing. Millised olid esimesed tunded, kui said teiste omasuguste meestega kokku ja ilma keerutamata kõigest rääkida?
Mina olin alguses ikka väikene vend. Kui ühing loodi, oli meie esimees Emil Alesma. Tema oli kuulsast Rebase pataljonist, minust küll ainult kaks aastat vanem, aga nii palju luges see tookord, et ma tundsin ennast Idapataljoni meeste kõrval ikka poisikesena.
See oli ilus aeg! Iga aasta käisime Eesti läbi. Suuremad linnad, nagu Narva ja Pärnu jne. Sõitsime Viljandist välja suure bussiga ja mitmel korral ei mahtunud kõik sõita soovijad äragi.
Kolm aastat hiljem tehti sulle ettepanek võtta ESSÜ juhtimine enda õlule ja nii on see jäänud tänaseni – nüüd juba 27 aastat.
Emil Alesma, meie esimene esimees, oli pärit Järvamaalt ja ta loobus esimehe ametist, sest tahtis seal oma talu uuesti üles ehitada. Uueks esimeheks valiti mind, see oli 1994. aastal, aga ma tundsin ennast nende kõrval ikka nagu poisikene. Nii palju luges see 2–3 aastat...
Ja kui nad pärast kõik siit ilmast lahkusid ja jäigi kõik minu kraesse. Aga see on meie ajalugu, mis me oleme siin elanud ja seda enam ei muuda.

Mälestusmärk represseeritud viljandlastele sai 30-aastaseks. Fotol Harald ja mälestuskivi autor Aate-Heli Õun. Foto autor Heino Laiapea

Ma mäletan, kuidas nad põhjendasid, et oled heas füüsilises vormis, kindlasti elad kaua ja samas oskad õigeid sõnu leida, kui vaja sõna võtta.
Ma olen pärast ise ka mõelnud, et kuidas ma nii kaua elan. Üks põhjus on kindlasti see, et mul oli elukutse niisugune – kehaline kasvatus. Näitasin õpilastele harjutusi ette. Iga päev. Hommikust peale. Mustla koolis ja Valuoja koolis. Just see ettenäitamine avaldas ju kehale mõju, mitu tundi, päev otsa.

Sa olid spordimees ju algusest peale!
Jah, juba isakodus Teenusel. Ka mu vend Evald oli spordimees, me ehitasime ise oma võimlemise riistad. Meie isamaja oli männimetsa ääres. Me tegime võimlemise riistad, kangi, mõlema puu külge panime kinni. Meil oli võimlemispuu, kits ja hobune olid... niimoodi me ise harjutasime, ega keegi meid ei sundinud.

Olid eluaeg kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetaja. Sinu arvukad õpilased on tagantjärele tunnistanud, et väga sümpaatne õpetaja, aga nad ei teadnud su minevikust midagi.
Kui ma 50-aastaseks sain, kingiti mulle mälestusplaat. Selle kinkis tollane Tarvastu kolhoosi esimees Arnold Almers. Ka tema oli olnud Saksa sõjaväes ja kuulus hiljem meie ühingusse, aga tookord ei teadnud me kumbki teineteise minevikust mitte midagi.
Ma oleks ehk pidanud rohkem suhtlema, aga me mõlemad hoidsime eemale, kurat kui niisugune asi välja oleks tulnud, oleks asi halb olnud! Kas sa mõtled, et ma rääkisin õpilastele, et ma olin Saksa sõjaväes?

Mis tunne on praegu elada siin ilmas, kus kõik on sinust nooremad, nagu lasteaed ümberringi ja omavanuseid enam ei ole? Kas meiega on igav ka?
Jah, minusuguseid, omavanuseid ei ole enam. Minu põlvkond on lahkunud.

Mis tundega vaatad tagasi sõjale ja selle tagajärgedele?
Kahju, et niimoodi läks. Saksamaa oleks pidanud olema vähemalt Euroopa valitseja.
Venemaa pole ühtegi asja vabandanud. Peasüüdlane on aga Inglismaa. Tema poolt tehti kõik, et Saksamaa ei tuleks võimule ega tõuseks jalule. Hitler tahtis ju Churchilliga kohtuda, miks ta ei saanud seda? Väga kahju et niimoodi läks, aga midagi ei ole enam teha.
Kõik mis Dresdeniga tehti ja teiste Saksa linnadega, kus olid ainult naised ja lapsed... Kurat küll! Ma kõik ööd ei maga hästi. Mõnikord hakkab pika eluloo ajalugu mõistuses ringi keerlema ja siis ma mõtlen neile asjadele, et mis see kõik oli.

Kui vaatad üles taevasse, vaatad pilvi, kas nad on samasugused kui olid lapsepõlves?
Imelik, et sa seda küsid, aga kui mõtlema hakata, siis on pilved praegu justkui madalamal, vanasti oli taevas kõrgem.