Wilhelm Ludwig von Küchelbecker –
Liivimaa rüütelkonna häbiplekk

tekst: Jüri Kotšinev

Wilhelm Ludwig von Küchelbecker. Foto: Wikipedia

Liivimaa rüütelkonnas oli palju väärikaid ning oma tegevuse ja eluga enda seisusele palju kuulsust toonud aadlimehi. Kahjuks oli ka teistsuguseid rüütelkonna liikmeid, kes ei olnud oma seisusekaaslastele ja kaasmaalastele auks ja uhkuseks. Üks neist oli ka Wilhelm Ludwig von Küchelbecker, kes kuuludes deka­bristide salaühingusse otsustas pühenduda mässumeelsusele ja riigikukutamisele.

Selliseid baltisakslasi oli õnneks mõni üksik. Üheks eredamaks näiteks selliste antikangelaste hulgast oli riiginõuniku ja Pavlovski linna esimese linnapeana (1781–1789) tuntud Karl Heinrich von Küchelbeckeri (1749–1809) ja Justinia Elizabeth von Lohmanni (1757–1841) poeg Wilhelm Ludwig von Küchelbecker (1797–1846), kes dekabristina ja muude salaühingute liikmena ei toonud au ei oma perekonnale, endale, ega ka Liivimaa rüütelkonnale.
Wilhelm Ludwig von Küchelbecker sündis Peterburis 1797. aastal, kuid osa lapsepõlvest veetis ta alates 1801. aastast kuni 1811. aastani Avinurmes, oma isa mõisas. Tollal nimetati seda Liivimaa mõisa Awwinorm. Baltisakslastele omases traditsioonis ei räägitud Wilhelm Ludwigi perekonnas vene keelt. Seda keelt hakkas talle õpetama koduõpetaja ning keele omandamine võimaldas Wilhelm Ludwigil asuda 1808. aastal õppima Werro (Võru) Brinkmanni Erapansioni. Abi osutas selle juures Küchelbeckerite sugulane, kuulus sõja­väelane, 1807. aastal kindralleitnandi auastme saanud Michael Andreas Barclay de Tolly. Pansioni lõpetas Wilhelm Ludwig hõbemedaliga ja asus 1811. aastal, jälle kord kuulsa sugulase Barclay de Tolly eestkostel, õppima Keiserlikku Tsarskoje Selo Lütseumi. Tema klassikaaslateks olid tulevane suurim vene poeet Aleksander Puškin (1799–1837), tulevane Vene Keisririigi kantsler (välisminister) vürst Mihhail Gortšakov (1793–1861) ja hiljem tuntuks saanud vene poeet ning ajakirjanik Anton Delwig (1798–1831).
Lütseumi lõpetas Wilhelm Ludwig von Küchelbecker 1817. aastal hõbemedaliga õppeedukuse eest ja asus riigiteenistusse Välisasjade Kolleegiumi (Välisministeeriumisse). Samasse kohta asus teenistusse ka Aleksander Puškin. 1817. aastast kuni 1820. aastani õpetas Küchelbecker paralleelselt kolleegiumis teenimisega Kõrgema Pedagoogilise Instituudi Aadlipansionis (hilisem Peterburi I Gümnaasium) ladina ja vene keelt. Tema õpilaste hulgas olid Aleksander Puškini noorem vend Lev Sergejevitš Puškin (1805–1852) ja hiljem tuntuks saanud helilooja Mihhail Ivanovitš Glinka (1804–1857).
1820. aastal sai Küchelbeckerist ülem-õuemarssal Aleksander Narõškini sekretär. Koos Narõškiniga sõitis Küchelbecker Pariisi, kus alustas loengute lugemist slaavi keeltest ja vene kirjandusest. Tema loengud olid niivõrd antimonarhistlikud, et Vene Keisririigi saatkond Prantsusmaal nõudis Küchelbeckeri tagasisaamist Venemaale. 1821. aasta lõpust kuni 1822. aasta kevadeni teenis Wilhelm Ludwig von Küchelbecker Kaukaasia asehalduri, kindral Aleksei Petrovitš Jermolovi (1777–1861) alluvuses eriülesannetega ametnikuna ja tutvus sellel ajal tuntud diplomaadi, dramaturgi ja poeedi Aleksander Sergejevitš Gribojedoviga (1795–1829).
1822. aasta mais läks Küchelbecker teenistusest erru ning elas kuni 1823. aasta kevadeni oma õe Justina Glinka mõisas Duhhovštšinas, Smolenski kubermangus.
1823. aasta augustis sõitis Wilhelm Ludwig von Küchelbecker Sankt-Peterburgi, kus asus elama oma venna, Michael von Küchelbeckeri (1798–1859) juurde Kaardiväe Ekipaaži kasarmutesse. Vend Michael oli Kaardiväe Ekipaaži leitnant. Sama aasta oktoobris kolis Wilhelm Ludwig Peterburis asuvasse Balatovi üürimajja.

Georg Wilhelm Timmi maalil on kujutatud dekabristide ülestõusu Peterburi Senati väljakul 14. detsembril (vkj) 1825, mis oli avalik relvastatud väljaastumine Venemaa isevalitsuse vastu. Foto: Wikipedia

Juba 1817. aastast alates kuulus Wilhelm Ludwig von Küchelbecker tulevaste dekabristide salaühingusse „Püha artell”. Kaks nädalat enne dekabristide relvastatud riigipöördekatset 14. detsembril 1825 astus Küchelbecker „Põhjaühingu” liikmeks ning osales Peterburis Senati väljaku mässus 14. detsembril, olles relvastatud püstoli ja mõõgaga. Peale mässukatse mahasurumist üritas ta pageda Läände, kuid 1826. aasta 25. jaanuaril arreteeriti Küchelbecker ning viidi Petropavlovski kindlusesse. Kohus määras talle kakskümmend aastat sunnitööd. 1826. aasta 8. augustil viidi Küchelbecker üle Petropavlovski kindlusest Keksholmi kindlusesse. Sama aasta 3. septembril lühendati tema karistus 15 aasta peale.
1827. aasta 12. mail viidi Küchelbecker Schlüsselburgi kindlusesse. Seal hoiti teda vangistuses kuni sama aasta 24. oktoobrini, mil ta saadeti karistust kandma Düneburgi (Daugavpils) arestiroodu.
1831. aasta aprillis saadeti Küchelbecker Düneburgist Riia kaudu Revalisse (Tallinna), kus teda hoiti vangistuses Toompea lossis. Sama aasta oktoobris saadeti Küchelbecker Viiburi arestiroodu. Viiburis oli vang Küchelbecker 1835. aasta detsembrini. 26. detsembril 1835 saadeti ta edasist karistust kandma Irkutski kubermangu Bargusini külasse. Tegemist oli Burjaatiaga. Burjaatias abiellus Wilhelm Ludwig Küchelbecker kohaliku postiteenistuja tütre Drosida Artjonovaga (1817–1886). Abielust sündisid pojad Feodor (1838, suri sündimise päeval), Mihhail (1839–1880) ja Ivan (1840–1842) ning tütar Justina (1843 – surmaaeg teadmata).
1839. aastal viidi Küchelbecker koos perega Akšina kindlusesse.
1844. aastal lubati Küchelbeckeril koos perega asuda elama Tobolski kubermangu Smolino külla. Peagi sai ta loa asuda elama Tobolski linna, kus suri 23. augustil 1846.
Wilhelm Ludwig von Küchelbecker alustas oma elu ilusas ja lootusrikkas keskkonnas, kuid otsustas erinevalt oma seisusekaaslastest Gortšakovist ja Delwigist pühenduda mässumeelsusele ja riigikukutamisele. Sellest johtuvalt muutus tema elu sunnitöölise eluks ning ta jagas teiste riigikukutajate, dekabristide saatust. Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnas olid sellised riigipöörajad oma seisuse häbistajateks. Nõukogude propaganda tegi Küchelbeckerist kangelase, kuid ajaloo veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt, ja tänapäeval võib asju nimetada oma õigete nimedega.
Nikolai I suutis 1825. aastal ära hoida selle katastroofi, mis tabas tema riiki tema pojapoja poja – Nikolai II ajal 1917. aastal. Õpetlik on teada, et igas korralikus seltskonnas leidub alati vähemalt mõni mässaja ja riigireetja. Küchelbecker oli just selline mässaja, kes võitles oma seisuse ja omaenda vanemate ja sugulaste vastu, olles pimestatud kahjulike revolutsiooniliste ideede oopiumist. Liivimaa rüütelkonna hävinguni 20. sajandi alguses oli jäänud veel sajandi jagu aega.