In Memoriam
Evy Laamann Kalbus
26. november 1922 – 5. jaanuar 2021

Eesti vabadusvõitlejad üle maailma on leinas. Selle aasta alguses lahkus Marylandi osariigis Bowie linnas igavikku üks meie säravamaid eeskujusid, Vabadussõja sangarist VR I/3 kavaleri kapten Paul Georg Laamanni tütar Evy Laamann Kalbus.

Evy Laamann sündis 26. novembril 1922. aastal Võrus, kauni Tamula järve ääres, vabadusvõitlejate Paul ja Ella Laamanni pere teise lapsena.
Evy esimene selge mälestus pärines kommunistide detsembrimässust 1924, mil Evy oli kaheaastane. Telefon isa töökabinetis helises keset ööd, äratades kõik pereliikmed. Õues oli jäine külm ja isal läks aega auto käivitamisega. Evy ja õde Asta pugesid varju otsides ema juurde sängi.
Märtsis 1927 sai Evy endale väikevenna Uno. Erinevalt vanemast õest Astast eelistas Evy raamatutarkusele värskes õhus matkamist ja nii sai just temast oma isa talisman ja kaitse­ingel. Elu oli imeilus nagu muinasjutus – kuni majja tuli poliitika ja lõi kõik segamini.
Kui vabadussõjalaste liikumine algas, oli Evy viieaastane terane tüdruk, kes isaga sageli kaasas käis. „See oli nagu ajalooraamatus kõndimine! Kohtasin inimesi, kellega ma muidu poleks kokku puutunud,” on Evy meenutanud.
Sageli jäid isa relvavennad Laamanite katuse alla ka öömajale ja siis pidi just Evy külalistele oma toakese loovutama. Tal oli ka külaliste­raamat, millesse paljud kirjutasid. Evy lemmik oli isemoodi torkavate helesiniste silmadega väga sõbralik Artur Sirk, kelle jutt oli huvitav isegi lapsekõrvadele.
Kui 1934. aastal algas Eestis vaikiv ajastu, mis tõi paljudele peredele läbiotsimised, politseivägivalla ja küüditamise, oli Evy 11-aastane. 12. märtsi öö oli külm, Evy ja Uno ärkasid maja teisel korrusel unest. Vaatepilt oli uskumatu: kõik uksed olid pärani, tuul tõmbas nagu korstnast läbi terve maja. Truu koer seisis köögiuksel, koon õhku tõstetud ja ulgus läbilõikavalt.
1935. aastal küüditati Paul Laamann koos perega Võrust Saaremaale. Paul ei tohtinud tagasi Võrru sõita, et oma autoäri likvideerida. Naine ja lapsed pakkisid kohvrid ja sõideti viiekesi Kuressaarde. Sügise saabudes õnnestus Ella Laamannil, kes ju polnud väljasaadetud, välja kaubelda luba Tartu kolida, et lapsed saaksid kooli minna. Läbiotsimistega olid Laamanni pere lapsed juba harjunud, Evy muigas, et Tartu elamine oli palju väiksem kui Võrus ja nii kestis kodu segipööramine ka lühemat aega. Detsembris vangistati isa uuesti, mõned päevad hiljem arreteeriti ka ema. Kolm last ootasid keset talve oma ema, kes kongis muretses, kas lapsed ikka tulevad omapäi ahjukütmise ja toidutegemisega toime.
Vabadussõjalaste suurprotsess, milles vabadussõjalasi süüdistati 8. detsembri kavatsetud riigipöördekatses, kestis 6.–25. maini ja seda ajaloolist teatrilavastust õnnestus 13-aastasel Evyl oma silmadega näha.
Kohtuotsus, mille järgi Paul Laamannile mõisteti 20 aastat sunnitööd, kuulutati välja 28. mail 1936. Tegelikkuses sai Paul Laamann Tallinna Patarei vanglas istuda kaks aastat, poliitvangid vabastati amnestiaga 1938. aasta mais 1937. aastal aga ei pääsenud ta oma ema matusele.
1940. aasta novembris tuldi Laamanne hoiatama, et rahvuslasi arreteeritakse ja nemad on nimekirjas. Sõideti rongiga Tallinna ja sealt viis Dr. Hjalmar Mäe nad oma ema tallu Läänemaal. 4. märtsil 1941 asusid nad ümberasujatena Tartust Saksamaa poole teele – just Evy oli see, kel õnnestus perele saada luba järel­ümberasumiseks. Peatuti Wernecki lossis, Schwaabimaa äärel, kus Evy isa Paul Laamann asus eestlasi värbama, et vabatahtlikult bolševike vastu võitlema minna.
Just seal nägi Evy Laamann William­ Tomingat, kelle raamatu „Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki ta hiljem uuesti välja andis.
Saabus 1941. aasta suvi, mis tõi eestlastele rõõmusõnumi, et sõda on alanud. Tagasi kodumaale, nüüd aga juba Revali linna, sõitis Laamannide pere 1942. aasta märtsis. See oli ka aeg, mis andis võimaluse endist ülekohut leevendada ja isamaa eest langenuid ja mõrvatuid mälestada kui kangelasi. Teiste hulgas sai riikliku mälestusteenistuse osaliseks 1937. aastal Eesti Poliitilise Politsei poolt mõrvatud vabadussõjalaste juht Artur Sirk.
1943. aastal lõpetas Evy Lenderi Gümnaasiumi ja sai stipendiumi Breslau kunstikooli. Nüüd tuli pidevalt sõita üksinda Revali ja Breslau vahet. Kui 1944. aasta alguses taasavati Tallinna rakenduskunstikool, jätkas Evy seal õpinguid Natalie Mei moeklassis. Evy oli endiselt isa talisman. Laamannide koju oli nüüd tekkinud Pitka staap.
Evy-vanused noored kutsuti tööteenistusse. Evy sattus Haapsalu lastekodu kasvatajaks. Lapsed olid andekad ja ta lavastas näidendi. Peale esietendust tuli Evy juurde üks tankirügemendi poiss, andis oma nimekaardi ja ütles, et võib-olla ta saab aidata, kui sõda on läbi. Ta oli dirigendiks Berliini ooperi juures ja tema nimi oli Herbert von Karajan.
Evy tutvus paljude sakslastega, kellest tema sõnul kiiresti said suuremad eestlased kui eestlased ise. Nimekamad neist Martin Sandberger ja Constantin von Weiss. Esimene isa Paulist põlvkonna jagu noorem, teine samapalju vanem. Kolmekesi aeti asju, Evy kodustaabis telefonineiuna meeste vahel sidet pidamas.
Lahkunud koos emaga 1944. aastal Saksamaale, jätkas Evy oma kunstiõpinguid Hildesheimi rakenduskunstikoolis, kuni see suleti. Kui Eesti septembris bolševike kätte langes, tampis Evy juba koos teiste välismaalt saabunud naistega ühes Berliini relvavabrikus vormidesse mullasegu, mille järgi valati hiljem õhukaitserelvade osi. Nüüd otsustas ta hakata rindeõeks ja tõttas vastavatele kursustele. Seal oli ka teisi eestlasi, kõik sooviga kuidagi tagasi kodumaale pääseda. Berliini pommitamise ajal sattus Evy koos kolme eestlannaga varju otsima Heinrich Himmleri punkrisse. Kuna kõik neli olid rindeõe mundris, lasid valvesõdurid nad sisse. Kus nad olid olnud ja kes oli see kõrvaklappidega ja kaarte uuriv mees, said nad alles hiljem teada.
1946. aastal läks Saksamaal põgenikelaagris ebamugavaks. Nii venelased kui inglased hakkasid survestama, et balti põgenikud koju tagasi pöörduksid. Ella Laamannil õnnestus endale, Evyle ja Unole India sissesõiduluba hankida ja nii jõuti jõuluks Bombay sadamasse.
Ella ja Evy püüdsid toiduraha teenida õmblustöödega. Palavus oli tappev sõna otseses mõttes. Õde Asta, kes neid vastu oli võtnud, lahkus oma perega Indiast, 1947. aasta juunis Ella Laamann suri, Evy ja Uno jäid kahekesi võõrale maale.
India hakkas Inglise ülemvõimu alt vabanema, Inglise asehaldur Mountbatten valmistus maalt lahkuma. 30. jaanuaril 1948 nägi Evy pealt atentaati Mahatma Gandhile. Nägi ka Mahatma matust. Evyl oli plaan iga hinna eest Indiast minema pääseda. Ta abiellus ungari juurtega noore ameeriklasega ja noorpaar purjetas märtsis 1948 USA-sse. Reis kestis terve kuu.
Järgnes aasta otsa pingutusi, et vennake samuti Indiast USA-sse saada. Kuni kodakondsuspaberite saamiseni töötas Evy ühes kaubamajas, seejärel sai ta tööle kongressi raamatukokku, kus töötas 25 aastat ja kuhu ta aitas töö leida paljudel eesti naistel.
1956. aastal kohtas Evy Laamann oma elu armastust, ajakirjanik Arvo Kalbust. Algas elu kuldperiood, kümme aastat muretut ja õnnelikku elu, siis sai Arvo rabanduse, maja­pidamine jäi Evy kanda.
Umbes 1960. aastal kohtas Evy Chicagos lapsepõlvest tuttavat pastorit Valter Viksi, kel oli Evyga samavanune tütar ja kelle Päts omal ajal Rõugest ära oli küüditanud. Nüüd mälestas Viks Chicago kirikus Evy isa. „Hakkasin nutma. Mul polnud kunagi niisugust teenistust olnud. Ta luges haruldaselt hästi, kogudus seisis püsti,” on Evy hiljem meenutanud.
1973. aastal võttis Evy ette hulljulge sõidu okupeeritud kodumaale, lootusega veel midagi isa saatuse kohta teada saada. Sellest külaskäigust on ta kirjutanud suurepärase humoorika reisikirja.
1993. aastal külastas Evy uuesti Eestit, seekord koos Arvoga, kes suri 1999. aastal. 2000. aastal oli Evy taas kodumaal, seekord koos vennaga, tuues ja sängitades lahkunud abikaasa Arvo Kalbuse Tartu Raadi kalmistule oma vanavanemate juurde. Koos külastasid õde-venda armsa isa jälgi, otsides ka Patarei vanglat Tallinnas.
Hoolimata 1991. aastal valmimisest, nägi Evy Laamanni raamat „Tõde ei põle tuleski” esmakordselt trükivalgust alles 2001. aastal. 2010. aastal ilmus selle teine osa, alapealkirjaga „Eesti vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu”. Aastal 2013 ilmus „Tõde ei põle tuleski” kordustrükk, kus mõlemad osad said ühiste kaante vahele. Samal aastal rahastas Evy ka William Tomingase „Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki, millele ka saatesõna kirjutas.
Vabadussõjalaste Liidu auväärt lipp, mida Eesti politsei korduvalt taga otsis, reisis koos Evyga Saksa­maale, Indiasse ja Ameerikasse. Täna asub see koos teiste oluliste reliikviatega Eesti Sõjamuuseumis.
Evy lootis ja ootas, et iseseisvuse koju naastes tunnistaks Eesti Vabariik seda ebaõiglust, mille osaliseks vabadussõjalased kord said. Et 2018. aasta septembris sai Amblasse ausammas Artur Sirgule, selles oli suur roll just Evy Laamannil ja tema raamatul „Tõde ei põle tuleski”.
Evy Laamann lahkus siitilmast 5. jaanuaril 2021. Me jääme teda ja tema nakatavat eestlust imetlema ja mäletama.
Tõde ei põle tuleski,

Eesti Leegioni Sõprade Selts
Eesti Sõjameeste Sakala Ühing
Mälestusselts Artur Sirk