Heldur Käärmann – vabatahtlikult Siberisse

tekst: Ants Sild
Minu ristiisa lugu on kirja pandud Vana-Antslas, kevadel 1999

Heldur Siberist naasnuna aastal 1955.

See oli hilissügise päikesekullas õhtupoolik Mõnistes kui kallasime minu ristimisvee koduõuel kasvava õunapuu juurtele. Minu tähelepanu oli köitnud aga mitte kauss ristimisveega vaid hoopis ristiisa Helduri kuuevarruka alt paistev sädelev käekell – sõjaaja lapsele oli sellise asja nägemine väga haruldane. Ma ei teadnud toona veel midagi aja märkidest. Nende fataalse tähenduse seletusest olen hakanud mõtisklema alles kulupäisena.

Ei lapsed ega isegi mitte täiskasvanud ei võinud tollal aimata, et veidi rohkem kui poole aasta aasta pärast on kadunud siinne päikesepaiste, et saabub häving ja Venemaa lagendikelt tulnud röövlid lõhuvad külaelu, kisuvad katki inimesi ligimesearmastuses ühendanud hinge niidid ja et seiskub poolsajandiks meie aja kell. Pühast ristimisveest oli üle öö saanud pisarate meri...
Elulõnga katkestamine, vägivaldne väljakiskumine kodutanumalt, minek püssimeeste vahel võõrale maale vastu tundmatusele – see oli märtsiküüditamine. Vastupanule polnud mõtet mõeldagi, selleks olid jõud ebavõrdsed. Pöörases palavikus, sõgeduse kehtestatud meeleheite keerises, kus helgeimgi pea aru kaotas, leidus siiski mehi, kes selle säilitasid. Ja eestlasliku meelekindlusega asju ning inimesi olulisuse järgi ritta seadma hakkasid. Selline oli ka Mõniste kooliõpetaja, minu ristisa Heldur Käärmann. Harva juhtus, et keegi end ise küüditajate küünte vahele andis. Heldur tegi seda. Sest arreteeritud abikaasa koos peagi ilmaletuleva lapsega kohustasid, see oli toonase meheau ja moraali küsimus. Kuidas see kõik toimus ja mis säärasest enese­salgamisest hiljem edasi sai, sellest jutustabki minu ristisa Heldur Käärmanni lugu.

Ala-Matsi talu „tsurad” 1926. aastal. Vasakult 4-aastane Heldur, vend Erdi ja sõtsepoeg Heino.

Meie hulka on pugenud kulaku avalik kaitsja

Päikeselise talvepäeva õhtupoolikul 1949. aasta jaanuari lõpul oli Mõniste rahvamajja käsutatud agitaatorid, kelle hulgas oli ka kooliõpetajaid. Valla partorg Robert Lätt esines kõnega poliitilisest olukorrast, sotsialistliku korra arengut takistavatest asjaoludest Eesti NSV-s. Selgitati, et külas levib nõukogudevastane meeleolu. Talumehed kogunevad õhtuti mitmel pool saunas käimise ettekäändel ning arutavad ja agiteerivad nõukogude korra laastamist. Ühiskond peab vaba­nema kulaklikust elemendist. Külakurnajad on endised veskiomanikud, suurmaaomanikud ja talunikud, kes on kasutanud palgalist tööjõudu, sakslaste käsilased. Agitaatoreid kutsuti valvsusele selgitamaks välja ümbruskonna kulaklikud pered. Selgitustöö järel anti luba küsimusteks. Noor õpetaja esitas küsimuse, kuidas saab tembeldada kurnajaks talunikku, kes on korralikult maksnud sulasele palka, mille eest sulase perekond sai talvekuudel töötuna muretult ära elada. Partorg hämmeldus ning vihastas: „Ma näen, et meie hulka on pugenud kulaku avalik kaitsja! Nii see asi jääda ei saa…”
Pärast koosolekut tuli eakas õpetaja Eduard Ploomipuu selle küsija, Heldur Käärmanni juurde ning lausus sõbralikult: „See seltsimees on upsakas verisulis võimumees, kes ei talu, et tema tõdedes võib leiduda kahtlejat. Eks vanasõnagi ütle, et mis sa sitta puutud, seda enam haiseb.”
Märtsikuu 25. päeval toimus Võrus maakonna koolide kehalise kasvatuse õpetajate seminar, mis jäi lõpuni viimata, sest teise tunni ajal kutsuti kursuste läbiviija Meinhard Saimra õpetajate tuppa. Tagasi saali ta sealt ei jõudnudki, sest kuulus küüditatavate hulka ning toimetati relvastatud võimumeeste saatel vagunisse. Juba eelnenud ööl oli toimunud inimeste massiline vahistamine ning vedu raudteevagunitesse.
Eelmisel õhtul enne keskkooli internaati ööbima minekut oli Heldur vestelnud ühe vanema daamiga („Kandle” raamatupidaja), kes kindlate allikate põhjal teadis rääkida, et just sel keskööl algab küüditamine, vagunid raudteel juba ootavad ning Vene sõdureid ja autosid on saabunud Võru ümbrusse. See teade oli jätnud Helduri hinge ärevuse, mis teda hommikul unest virgutas pool tundi enne ametlikku äratust. Ta ruttas bussijaama (kiriku kõrval platsil), et Mõnistest saabuvate sõitjate käest pärida teateid Hüti talu pere kohta. Kuid enne sihtkohta jõudmist avanes üllatav vaatepilt – ühe saabuva bussi juurde ilmus mitu nahkjoppides meest, kes peatasid bussist väljujaid ning kontrollima hakati saabunute dokumente. Polnud vaja kaua mõelda, et sellise olukorra eest (KGB!) tuleb jalga lasta, ning Heldur suundus keskkooli võimlasse eespool mainitud seminarile.

Kuuldused abikaasa Valli küüditamisest

Kui see Mõniste kooli õpetaja, Heldur Käärmann, õpetajatele poolelijäänud seminari järel koju sõitis ja „bussist” (tol ajal kinnise kastiga veoauto) Mõnistes maha astus, kogunes tema ümber kohalikke tuttavaid, kes väga imestuses olid. Nende kõrva oli levinud kuuldus, et Helduri abikaasa Valli oli koos ema ja noorema õe Silviga küüditatud ning tõotatud ka Heldur paigutada Võrus „õigesse kohta”. Selle tõttu oli Vallil võimaldatud oma korterist Kuutsil kaasa võtta pere kogu vallasvara: rõivad ja pesu.
Alles nüüd taipas Heldur täie tõsidusega, et teda tõepoolest püüti internaadis tabada. Naaberkooli õpetaja Alfons Visla oli bussis jutustanud, et pärast äratust oli ilmunud tuppa nr 8 kaks revolvrikandjat ning nõudnud passide esitamist. Meeste passi silmitsetud uurivalt, aga naisterahvaste dokumenti ei suvatsetud vaadatagi. Muidugi, vahistamisel oli Vallilt küsitud ka Helduri asukohta, mis ei saanudki jääda avaldamata, sest külmale maale sõita oleks üheskoos kuidagi soojem tundunud.
Üllatusest rusutud mees suundus läbi Saru küla oma isakoju Ala-Matsile, kus olukorra kohta olid samasugused teated. Õhtul jaotati selles peres kaasavõtmiseks sobivad toiduvarud (leib, pekk, püül) eraldi osadeks: 1) vanematele, 2) neljale tütrele, 3) perepojale; sest levinud oli arvamus, et kuni veerand valla inimestest küüditatakse, aga pereliikmete koju jäämine väljasaatmisel oli suuresti kahtluse all.
Saabunud öö möödus selles külas rahulikult. Järgmisel päeval (laupäev) ärevaid teateid polnud palju, vaid veel mõni üksik pere oli ära sõidutatud. Kaupluse juures olid püssimehed vallast öelnud isale, et teavad küll, kus Siberisse saadetav poeg varjul on, tulgu ta aga ise kohe vallamajja. Seepärast andis isa soovituse, et poeg läheks kodunt parem kuhugi ära – siis ei peaks ema nägema poja vahistamist, mis võiks põhjustada ema kehva tervise mandumise. Õhtul läkski Heldur oma kasuvenna Heino peresse, et seal saunas käia ja ööbida. Nähes venna­peres kaht põngerjat (neist vanem, Inda on Helduri ristitütar), tekkis Helduri südamesse teravaid torkeid. Mõttesse kerkis abikaasa uskumatult keeruline olukord: kuidas ta peaks teekonnal või võõrsil sünnitamisega toime tulema?! Selline olukord nõudis põhjalikku kaalutlemist, mille järel selginesid järgmised mõtted:
1. Partorg R. Lätt võis teda panna küüditatavate nimekirja selle ärgitava küsimuse pärast tollel jaanuarikuu koosolekul rahvamajas. Kui tõesti ilmuda ise vallamajja, vahest jäävad siis vanemad ja õed koju? Isa ju palkas ka sulase, kui peres lapsed olid veel väikesed!
2. Abikaasa Valli oli tol 25. märtsi ööl oma ema juures Hütil, kus kavatses pesupäeva korraldada. See pere oli varem kulaklikuks tunnistatud, ent eelmisel aastal sellest nimistust küll kustutatud. Aga äi August Kirsi­puu, endine Mõniste abivallavanem, oli arreteeritud 1945. aastal. Ju see perekond ikkagi kuulus küüditamisele, ja egas vanemat tütartki jäetud maha, kuigi Valli pere elas juba eraldi perekonnana Kuutsil.
3. Vend Erdi lahkus Ala-Matsilt 1943. aasta lõpul, sest järgmisel aastal ähvardas teda mobiliseerimine Saksa sõjaväkke. Lühike kiri välismaalt teatas, et Erdi on Soomes talusulane. Aga kui valla partorg on informeeritud Erdi viibimisest välismaal, siis on see süütõendiks, et tembeldada perekond rahvavaenlaseks, nõukogude korra vastaseks. Ka Heldur ise kuulus mobilisatsiooni alla ning viibiski Saksa Tööteenistuses 1943. aasta suvel kaks kuud. Ja üldmobilisatsiooniga 1944. aasta algul teenis ta sõjaväes paar kuud. Need andmed võisid mõjutada Helduri Siberisse saatmise otsust.
4. Kui otsustada end varjata, tuleb isakodust ruttu lahkuda ja leida uus turvaline paik. Aga tol ajal oli metsavendade elu päris kibedaks muutunud! Kui aga õpetaja esmaspäeval kooli tööle ei ilmu, loetakse ta tagaotsitavaks. Juhul kui ilmuda kooli, võidakse ta seal kohe vahistada!?
5. Küüdirongi viidud ämmapere koosneb ainult väetikestest: ämm on 60-aastane vanur, käli aga 16-aastane tütarlaps ja abikaasa Valli viibib emapuhkusel, tema sünnitus oli planeeritud maikuu algusse. Kas ei peaks noor tarmukas mees viibima selle pere keskel, aitama kasvõi ajutistki ulualust rajada kuskil Siberi metsas?

Südame kutse jäi peale

Laupäeval pärast saunas käimist jõudiski murelik Heldur otsusele, et hakkab järgmisel hommikul valmistuma külmale maale saatmiseks lootuses, et teekonnal ta paigutatakse oma pere­konna juurde. Pühapäeval isakoju naasnult rääkis ta oma kavatsusest, mille ka vanemad õigeks kiitsid. Öösel oli toimunud maja läbi­puistamine, mis kõigisse tekitanud masenduse: väljas valvasid sõdurid, tubades tuuseldasid kaks hävitus­pataljonlast (üks neist Eduard Kuus), kes hoolega otsisid läbi kõik ruumid ja kapid, ka voodialused.
Külmale maale sõitja oli üle vaadanud oma reisikohvri, mis oli Saksa sõjaväkke värbamise puhuks valmistatud vineerist kohver, mis aga koos omanikuga oli kaks korda koju tagasi pöördunud. Kohvrisse sai pakitud küll väga napilt varustust selleks, et kogu eluks reisile asuda, nagu Siberisse saatmine ikka tähendas. Paari naela püüli, 3–4 naela suitsupekki ja pätsi koduleiva kõrval veel voodilina, käterätik, kaks paari pesu, tööpluus ja sokid, kindad. Kui oli aeg istuda lauda hommikueinele, tuli isa õuest tuppa ja pajatas nagu saladuse: „Ära läksid! Ei tihanudki sisse tulla! Pealegi ütlesid nad, et ei hakkagi Heldurit püssimeeste saatel toimetama, kui ta juba ise valmistub minekuks.” Ühe pereliikme küsimuse peale jutustas isa, et partorgi saadetud relvakandjad meie koduõues olid koduvallast pärit Elmar Torm ja Alfred Harak.
Vend Helduri sõidutasid Kuutsile kaks õde, kes vallamaja lävel lahkujat kallistasid ja hobuse-reega koduteele pidid asuma. Enne aresti sattumist käis Heldur direktor Hugo Hirjeliga hüvasti jätmas. Ka see elukogenud mees ei osanud nõustada, kas valida Siberisse sõidud asemel priius metsavennana. Ta soovitas talitada südame kutse järgi, aga selle ajendil oligi Heldur valinud tee perekonna juurde.

Maladets, Siberis tuleb hea elu

Vahisoldat vallamaja arestiruumist kutsus kohale kapteni, kes leidis ka küüditatavate nimekirjast saabunu nime ja lausus: „Maladets, sul on gümnaasiumi haridus, Siberis tuleb hea elu…” Samas pani kapten Heldur Käärmanni ette lauale trükitud eestikeelse sedeli, mille tekst teatas, et ta on vahistatud ning kuulub väljasaatmisele Nõukogude Liidu kaugemasse piirkonda, aga põgenemiskatse puhul määratakse 20 aastat vanglakaristust. Teate saamise kohta pidi vahistatu andma allkirja sedelile. Helduri nõudmise peale teda oma perekonna juurde saata, juhatati ta tuppa, mille uks lukustati ning ta jäeti tunnimehe valve alla. Päeva jooksul toodi sellesse ruumi juurde inimesi ka Saru külast: perekond Kolk Tammilt ja Alvine Lepp kahe lapsega. Küüditamise Võru staabist käidi arestikambris viibijaid vahel kontrollimas. Kui sisenes Feliks Pärtelpoeg, pöördus Heldur ka tema poole oma palvega, kuid paluja poole pöörati selg.
Aga venda saatmas olnud vanim õde oli enne Kuutsilt lahkumist kohtunud Võrumaa komsomolijuhi Feliks Pärtelpojaga, kelle tantsukaaslaseks Mõniste rahvamajas oli ta olnud mõnel korral. Kui F. Pärtelpoeg oli teada saanud tolle tuttava tüdruku nutuste silmade põhjuse, lausunud ta kuidagi nagu kelkides: „Ära muretse, vend saab 20 aastat korralikku elu… Ära nuta, Siberis on väga ilus loodus…!” Õde vastanud ägedalt: „Mida sa veel ootad, hakka ise kohe astuma!”
Kahe püssimehe saatel sõidutati esmaspäeval veoauto koorem inimesi Mõniste vallamajast Võrru trellitatud kaubavagunisse. Kui seal Heldur pöördus palvega teda oma pere juurde paigutada, teatas ešeloni ülem (mälu järgi major Rebane?), et staabist saadud andmete põhjal on too perekond eelmise rongiga ära viidud. Seepärast saab kohtumine abikaasaga võimalikuks pärast kohale jõudmist.
Küüditatava noorem õde Milvi mäletab, et Valga keskkoolis ei lubatud esmaspäeval, 28. märtsil õpilasi pärast tundide lõppu koolist vabaks, vaid nad koondati aulasse koosolekule, mis aga ei tahtnudki lõppeda. Milvi oli kaaslastelt teada saanud küüdirongi saabumisest Valga jaama, mis võiski olla koolist lahkumise keelu põhjuseks, et vältida nooruse kogunemist raudteele. Aga Milvi lausa teatas õppealajuhatajale, et tahab kohtuda vennaga, kes viibib küüdirongis. Olukorda mõistev peda­goog (Arviste) nõustus. Ja Heldur nägi loojangule vajuva päikese kiirtes lehvitavalt viipavat pisarais hüvastijätjat, kes samuti oli märganud venna päikesekullas näokest läbi trellitatud aknakese.

Abikaasa vajas kiiresti sünnitusabi

Ešelon jõudis kolme nädala pärast Irkutski lähistele Telmaa jaama (14. aprill). Heldur sattus Usolje sovhoosi. Kui ta kodunt sai oma kirjale vastuse, selgus, et… abikaasa Valli oli kodus, elas Ala-Matsil. Ta oli enne rongi väljumist Võrus tundnud end halvasti, oli oigamise tõttu jätnud mulje, et kiiresti vajab sünnitusabi. Seepärast oli ta toimetatud Võru haigla sünnitusosakonda ning sel põhjusel jäigi maha Siberisse küüditamisest. Maikuus saabus kodust Valli kiri uudisega, et ta on ilmale toonud poja. Heldur tänas Kõigevägevamat Taevaisa, et ema pojaga viibib Eesti­maal ja tema üksi on saatuse tahtel kaugel eksirännakul. Heldurit valdas suur sügav õnnetunne, et olukord polnud vastupidi – tähendab, ema ja vastsündinu oma muredega võõrsil, aga „mees kui härg” oleks elanud kodumugavustes. See viimane olukord oli mõtteski vastuvõetamatu, mida Heldur endale andestada suutnud poleks iialgi.
Pärast Stalini surma 1953. aasta märtsis hingasid väljasaadetud pisut lootusrikkamalt. Heldur oli saatnud palvekirju KGB ülemale ja siseministrile, lootuses tagasi kodumaale pääseda oma pere juurde. Kirjadele isegi ei vastatud. Ämma perega ei ühendatud väimeest põhjusel, et naise ema ei ole avaldaja naine ega ema, väimees polegi ämma sugulane! Selle peale saatis Heldur Tallinna prokurörile avalduse, et tema naine ja ema-isa elavad Eestis, tema ise pole mingi kurjategija, talle pole esitatud ühtegi süüdistust, ta pole ämma Minna Kirsipuu perekonna liige – lubada teda tagasi Eestisse oma naise ja poja juurde!
Suvel 1953 kirjutas õde Hilli, et teda oli kutsutud Antslasse KGB ametniku juurde. Tal kästud seletada, et kus on tema vend. Hilli arvas, et päritakse seda venda, kes on võõrsil ja hakkas kogelema, et ega täpselt ei teagi, aga mõne aasta eest tuli vennalt teade Soomest. Selle peale oli ametnik väga kurjalt nõudnud: kuidas? miks? millal?... Alles siis, kui Hilli sai selgitada, et vend Erdi põgenes Saksa armeesse värbamise eest, rahunes see võimumees ja päris edasi, kas veel vendi on. Nüüd pomises Hilli nuuksudes, et teine vend on Siberis. Ja Hillil tuli jutustada, et ta ise sõidutas selle venna vallamajja külmale maale saatmiseks, sest Heldur igatses naise juurde, kellega ta aasta varem oli abiellunud.
Siberisse saabus väljasaadetule ka teave, et Mõniste kooli direktorit H. Hirjelit oli küsitletud endise õpetaja Heldur Käärmanni meelsuse kohta. Direktor oli oma sõnades kokkuvõttes väljendanud, et kui Heldur tagasi sünnimaale lastaks, oleks ta nõus teda õpetajana tööle võtma. Ja õpetaja Eduard Ploomipuu oli oma positiivse hinnangu kolleeg H. Käärmanni kohta avaldanud, kui teda samas asjas küsitleti. Õde Hilli mäletab, et Kalju Raag (hiljem Mõniste rahvamaja juhataja) andis nõu, kui oli tarvis esitada kaks koduküla kehvikperekonda, kes võiksid anda allkirja, et kodukandi rahvas ei ole vastu, kui Heldur Käärmann Siberist vabanemise järel pöörduks tagasi koduvalda Mõnistesse. Vastutavateks usaldusisikuteks said Aleks Eelsoo ja Juhan Pettai.
Muidugi ei teadnud Heldur asutuste vahel ringelnud dokumentide täpsemat sisu ega tähendust, sest Hilli mainis nendest pealiskaudselt. Selleks ajaks oli Valli lahkunud Ala-Matsilt, vaid poeg Kalev oli esialgu jäänud kasvatada sellesse peresse. Valli oli läinud Mellistesse tööd ja „paremaid jahimaid” otsima. Suve lõpul oli ta ka poja ära viinud uude elukohta.

Kaebus peaprokurörile

Sünnimaalt saabunud teabe ajendil koostas Heldur oma taktikalise plaani kahe võimalusega, mida tinginuks prokuratuuri võimude otsus. 1. Kui asumiselt vabastamist ei saabu, siis tuleb Valliga arutada, kas ta sooviks Siberisse abikaasa juurde sõita või vanemate juurde Irkutskisse, mis kindlustaks ka Helduri pääsemise Kirsipuu-pere juurde. Poeg Kalevi võiks jätta ämma-äia hoolde Ala-Matsile või võtta kaasa Irkutskisse. 2. Kui Valli aga sõiduks Siberimaale ei ole valmis, siis paluda, et ta lahutaks abielu. Abikaasa, kelle teisele poolele on vähemalt kolmeks aastaks mõistetud karistuse kandmine, saab kohtu kaudu lahutuse vaidlustada. Väljasaadetul oleks siis uus võimalus taotleda vabastamist, kuna poleks enam kulaku perekonna liige. Need valikuvõimalused hõivasid Helduri mõtted, mis ootasid selgust võimumeeste otsuse läbi, nii et ta polnudki häiritud olukorrast, et Valli oli loobunud vastamast tema kirjadele.
Heldur kirjutas ka ämma perele, et kui ta kavatseb Vallile ettepaneku teha Siberisse sõitmiseks, kuhu siis oleks soovitav tal elama asuda, võimalused Irkutski või Usolje sovhoosi kasuks. Käli saatis ämma vastuse väimehe mõtete laiduväärseks tunnistamisega, sest „ükski inimene ei taha elusana Siberisse tulla”. Nii jäidki Helduri kaunid kavatsused vaid unistusteks!
Möödusid kuud, kuid vastust ei tulnud. Alles 1954. aasta kevadel Moskvasse Nõukogude Liidu peaprokurörile saadetud kaebuse peale, et Eesti prokurör pole avalduse kohta vastust saatnud, hakati Tallinnas olukorda siiski lahendama. Juuni algpäevil 1954 vabastati siberlane Heldur Käärmann viis aastat ja kaks kuud kestnud traktoristi ametist.
Irkutskis kestis rongipileti hankimine Tartusse kolm päeva. Ämma peres kurtis Heldur oma muret, et Valli pole leidnud võimalust kirjadele vastata. Ämma trööstisõnad hajutasid kõik kahtlused, sest „kõik on vanaviisi”, tütre mees jõuab „oma koju tagasi”…!
Sünnimaale saabumine ei toonud aga loodetud kohtumisrõõmu – naine oli lootuse kaotanud ning rajanud uue perekonna. Valli oli ära salanud Hargla pühakojas Jumala õnnistusega sõlmitud abielu ning antud tõotuse oma abikaasat surmani armastada. Oma suurest uuest armastusest ning abieluõnnest oli Valli keeldunud avaldamast, sest rohkem kui viimase poole aasta jooksul ei vastanud ta Siberist saadetud küüditatud abikaasa Helduri kirjadele.
Aga oma poja, Kalevi kasvatamisel meenusid Heldurile sageli nood kurvad ülekohtused sündmused kibedalt murerohkest eksirännakust. Ning meenub masendus, mis tekkis mõne minuti väldanud kohtumisel Mellistes oma perekonna reetnud abikaasaga.
Heldur ennistati pedagoogi ametisse Antsla Keskkoolis 1954. aastal, kus ta töötas teeneka õpetajana kuni pensionieani välja.
Elu tahtis edasi elamist. Heldur leidis uue armastuse Milla (Ludmilla), kellega kasvatas üles kolm last ja leidis selle kõrval ka jõudu oma maja rajamiseks. Ootamatu haigus viis ära armastatud abikaasa. Aastaid hiljem tuli Helduri ellu Leili, kellega elati õnnelikku kooselu kuni Helduri surmani 14.04.2009.
Helduril oli ka pedagoogitöö kõrvalt aega kaasa lüüa muusikuna Antsla puhkpilliorkestris, kellega ta on osalenud kõikidel laulupidudel.

19.06.1975. Poeg lõpetab EPA. Kahe tütre vahel on minia, kellega poeg abiellub järgneval kuul. Helduri abikaasa ja tütarde ema suri eelnenud aastal.

28.07.2006. On möödunud 57 aastat poja Kalevi sünnist. Sel päeval kohtuti üle pikade aastate kolmekesi – isa, ema ja poeg. Fotol vanemate mõttevahetus metsarajal.

* * *

Heldur Käärmann

• Heldur Käärmann (Juhani p) sündis 5.11.1922
  Ala-Matsil Saru (Mõniste) vallas Võrumaal.
• Lõpetas Saru Algkooli 1936, Valga gümnaasiumi 1941, Tartu Õpetajate Seminari 1943.
• Töötanud algklasside õpetajana (Viluste, ­Mõniste, Antsla) ja kasvatajana (Urvaste) 1944–1949 ja 1954–1990.
• Küüditatud 27.03.1949 Irkutski oblasti ­Usolje rajooni Usolje Tõuseakasvatuse sovhoosi, töötas seal traktoristina. Asumiselt vabastatud 27.05.1954. Rehabiliteeritud 1988. aasta
  7. detsembri seaduse alusel.
• Abiellunud Valliga 6.11.1948. Ülemkohus andis 1956. aasta juunis abielu lahutamisel poeg Kalevi isa kasvatada. Kalevi peres on kolm last.
• Abiellunud 30.08.1956 Antsla keskkooli õpetajanna Millaga, kelle järglasteks on tütred Marju ja Siiri. Milla on ka Helduri esimesest abielust pärit poja Kalevi kasvataja-koolitaja. Perekond suutis kolme lapse kasvatamise kõrval ehitada majakese Antslas Pärna tänaval. Milla suri ootamatult insulti 2.09.1974.
• Heldur lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1971. Teda on autasustatud tiitliga „Haridustöö eesrindlane”. Heldur on osa võtnud Antsla puhkpilliorkestri tööst ja esinenud kõigil Eesti laulupidudel.
• Abielu 21.12.1977 Vana-Antsla tehnikumi õpetaja Leiliga.
• Heldur suri 14.04.2009 (86-aastaselt) ja on maetud Antsla kalmistule.