Sõbrad Vello Kilu ja Peeter Ainumäe (paremal) 1967. aastal Toronto golfiväljakul pärast võidetud mängu.

Kas esto golfiturniiri võitja oli ka Eesti meister?

tekst: JAAN JÕGI
Fotod: Peeter AinumÄe pildikogust

Golfiharrastus on Eestis suhteliselt noor. Selle ajalugu algab pärast riigi taasiseseisvumist. Sõjaeelses vabariigis puudusid mõistetavatel põhjustel mänguväljakud ja muidugi ka mängijad. Raudse eesriide aastatel oli golfist kujundatud üks ideoloogilise vaenlase sümboleid.

Eellugu

See lugu saab alguse suurest põgenemislainest 1944. aasta sügisel. Rinde lähenedes meenusid inimestele kommunistliku võimu esimesel aastal korda saadetud õudused. Nad pakkisid oma varanatukese, korjasid kokku perekonna ja jätsid kodu. Nad põgenesid hirmust läheneva terrorivõimu eest. Eestist lahkunute arvuks hinnatakse ca 80 000 inimest, kes andsid arvuka lisa eestlaste kogukonnale Rootsis Kanadas, USA-s, Inglismaal, Austraalias jm.
Suure põgenemislaine üks episood toimus Saaremaal. 1944. aasta oktoobrikuus oli Leisi lähedale Laugu randa kogunenud salkkond inimesi. Nad ootasid laeva. Laeva, mis võtaks nad pardale ja viiks neid mere taha, kus neid ei ähvardaks terroriõudused. See oli üks viimastest alustest, mis sealtkandist merele läks. Pardalejõudnute hulgas oli ka minu tädi perekond: ema Aino, perepea Koit, ja kuueaastane Peeter koos kaks aastat noorema õe Maretiga. See oli perekond Ainumäe, kes olid sunnitud jätma oma koduse Leisi. Rannast lahkunud laev võttis kursi Rootsi. Saatus oli neile inimestele armuline – neid ei võtnud sügisene torm, nad pääsesid pommitamisest ega kohtunud merel vaenulike sõjalaevadega. See oli vedamine, sest takkajärele hinnates hukkus teel 6–8% põgenikest, paadi­põgenike hulgas võis see protsent olla veel suurem.
Rootsi riik võttis vaevatud inimesed vastu ja hoolitses nende eest jõukohaselt. Ainuüksi Eestist saabus ca 27 000 inimest, neist suur osa lapsi. Algselt pandi inimesed elama põgenikelaagrisse, kus neid kontrolliti ja saadeti siis tööle. Töö oli nii meestele kui naistele raske metsatöö. Aja jooksul inimesed kohanesid, olud paranesid, leiti endale sobiv töö ning hakati seadma tulevikusihte. Koju naasmise lootus kahanes päev-päevalt.
Ajapikku ägenesid Nõukogude Liidu nõuded Rootsile sõjapõgenike väljaandmiseks. Ebakindlust võimendas samal ajal toimuv Berliini blokaad. Inimestele oli selge, et saatmine tagasi Eestisse oleks jätkunud teekonnaga GULAG-i vangilaagritesse. Hirm hiilis südameisse. Paratamatult tuli otsida elamiseks ohutumat riiki. Pilgud pöördusid Kanada poole. Sinna pääsemiseks aga legaalsed võimalused puudusid, sest kellelgi ei olnud vajalikke sõidudokumente ega viisat riiki sisenemiseks. Häda teeb leidlikuks. Põgenemistee jätkamiseks otsustati osta vana Inglismaa sõjalaevastiku abilaev Walnut (1). 1948. aastal lahkuti põgenikelaeval Kanadasse, pardal 347 meest, naist ja last.

Aurulaeva Walnut ostmise lugu

Peale sõda ägenesid Nõukogude Liidu nõuded Rootsile baltlastest sõjapõgenike väljaandmiseks. Põgenikel tuli otsida ohutumat riiki ja leida viis maalt lahkumiseks. Üle ookeani põgenemiseks tuli leida sobiv laev. Välja valiti aurulaev Walnut, mis oli algselt 35-liikmelise meeskonna jaoks ehitatud endine sõjaväe abilaev.
Ostu tegemiseks moodustasid eestlased 1948. aastal Göteborgis komitee, kes pidi hankima laeva ostuks vajalikud 63 000 Ameerika dollarit. Sõjajärgse aja kurssi arvestades oli see hiigelsumma. Raha saamiseks hakati müüma osakuid, mis andsid omanikule sõiduõiguse laevas. Osaku hinnaks täiskasvanule oli 250 dollarit ja lapsele 150 dollarit. Laev õnnestukski osta ja kohe algas kibekiire töö selle kohandamiseks pikaks meresõiduks. Ümberehitusel lähtuti „kärje” põhimõttest, mille alusel tehti plankudest kitsad vaheseintega kolmekordsed narid reisijaile.
17. novembril 1948 lahkus Walnut saladuskatte all Rootsi väikelinna Lysekili sadamast sügiseselt tormisele Põhjamerele. Vene saatkonnast oli saabunud telegramm reisi peatamiseks, millele otsustati mitte reageerida. Laev seilas kapten August Linde juhtimisel Hondurase lipu all. Kokku viibis pardal 347 meest, naist ja last, seega kümme korda rohkem laeva normaalsest mahtuvusest. Rängal teekonnal põigati tormi sunnil Iirimaa läänerannikul paiknevasse Sligo sadamasse tormivarju. Sealt asuti ületama ookeani. Ees ootasid tormid, merehaigused, vähene toit ja talumatult piinav kitsus. Raskustest hoolimata eesmärk saavutati, kui torm ajas Walnuti Nova Scotia söelinna Sydney sadamasse varju otsima. Kanada ametnikud suunasid põgenikelaeva edasi riigi suurimasse Halifaxi sadamasse, kuhu maabuti 13. detsembril 1948. aastal. Kangelaslik saaga oli õnnelikult lõppenud, põgenikke võeti hästi vastu. Kanada ajakirjandus imestas: „See polnud laev, vaid mesipuu.” Kurnatud eestlased paigutati Toronto lähedale põgenikelaagrisse. Inimesed taastusid rängast meresõidust, samal ajal toimus kuus nädalat kestnud isikute kontroll. Pärast dokumentide vormistamist lubati reisimeestel riiki siseneda ja suunati tööle Kanada eri paikadesse.

Põgenemise eesmärgil ühisrahastuse korras ostetud aurulaev Walnut. Foto: www.walnutship1948.ca

Välis-Eesti elas ja tegutses

Elu hakkas tasapisi minema rööpasse ja Ainumäe pere sai lisa: Kanadas sündis perre pesamuna, poeg Alar. Arvukas eesti kogukond aitas sõjapõgenikel säilitada emakeelt ja seda õpetati ka lastele. Torontos kogunesid eestlased Eesti Maja ümber, kus käisid koos ka laulukoorid, rahvatantsu­ringid, spordihuvilised. Anti välja ajalehte ja korraldatid isamaalisi üritusi. Välis-Eesti elas ja tegutses. Ikka oli meeles kodumaa, kuhu naasmine muutus üha lootusetumaks unistuseks. Aeg möödus, lapsed kasvasid, noorukid sirgusid ja kuuekümnendate keskel, kui põgenemisest oli möödunud kakskümmend aastat, olid toonased rüblikud ca 25-aastased ja üle selle noored inimesed, kes otsisid omale huvitavat ja köitvat harrastust.

Noored eestlased leiavad tee golfiväljakuile

Veel kuuekümnendate alguses võis eestlasi Toronto golfiväljakutel harva kohata. Sõjapõgenike teadvuses seda mängu ei olnud ja mängimas käis vaid paar vanemat meest. Võib-olla pärinesid nad mõnest vanemast emigratsioonilainest – ei tea. Allpool esitatu tugineb Peeter Ainumäega peetud jutuajamistele. Inimese mälu on ebaühtlane, millest võib tuleneda teksti mõningane ebaühtlus ja hüplikkus. Sellest on tingitud ka võimalikud faktilised möödalasud, millede ettetulemise eest vabandan.
Toronto noored eestlased mängisid jalgpalli, nad olid kogunenud Kalevi meeskonnaks. Erinevalt golfist mängiti jalgpalli ka Kodu-Eestis. Kanada noored võistlesid saatusekaaslastega teistest maadest – kreeklaste, lätlaste, soomlaste ja teistega. Eesti meeskonda mäletatakse tugevana, mis mängis teistega võrdsel tasemel. Eestvedajaks oli Gunnar Lomp, kes tegutses eesti jalgpallipoiste mänedžerina. Ta oli teistest veidi vanem ja juhivõimetega ning oli ka Eesti Jahtklubi kommodoor. Jalgpallipoisid hakkasidki tundma huvi golfi vastu. Lihtsalt taheti oma sporditegemist mitmekesistada. Arvatavasti ei olnud tähtsusetu tõik, et golfi mängimiseks ei olnud vaja suurt meeskonda. Enamik eesti mängijaist (aga võib-olla kõik) olid golfiväljakuil iseõppijad. Abiks olid piltidega õpperaamatud, teleülekanded ja filmid. Kõik see toimus 1960-ndate keskel.
Algtõdede omandamise järel tekkis loomupärane soov oma oskusi võrrelda teiste mängijatega. Stiihiliselt tekkisid eestlaste vahel suuremad või väiksemad võistlusmängud.
Toronto eestlaste golfiturniiride sündi võiks dateerida aastaga 1968. See toimus tänu Gunnar Lombi organiseerimisoskustele ja energiale. Tema oli see, kes kutsus mehed mängima, leppis kokku reeglites, korjas raha mänguväljaku üürimiseks ja tegi muudki korraldustööd. Kogutud rahast ostis Lomp võitjatele ka väikesed auhinnad. Autasustati turniiri võitjat, karika sai parim külalismängija ja eriauhind anti turniiri õige ausamale mängijale. See näitab, et tegemist oli tõsise spordiüritusega.
Huvi algatuse vastu oli üpris suur – esimestel turniiridel osales ca 20–30 mängumeest. Tavaliselt peeti aastas kaks turniiri: kevadine maikuus ja sügisene septembris. Üritus toimusid pühapäeviti, sest oli ju tegu tööl käivate inimestega. Nad mängisid golfi oma lõbuks. See hobi aitas inimestel hoida füüsilist vormi ja oli samal ajal ka seltskondlik. Nagu Peeter Ainumäe kord ütles: „Hea mäng on, saab ka üksi mängida. Mängib noor ja vana, mina mängin surmani. Saab teha hea jalutuskäigu.” Tegemist oli Toronto ja ümbruskonna eestlaste üritusega. Kahjuks puudub võimalus esitada nende võistluste võitjate nime­kirja. See nõuaks eraldi uuringut. 1969. aastal võitis eestlaste turniiri tol ajal 30-aastane Peeter Ainumäe. Kuid läbi aja oli ka teisi võitjaid. Tänapäeval liiguvad Toronto golfiväljakutel juba nooremad mängijad. Neil on oma klubi – EGO (Eesti Golf Ontario).

Eestlaste 1969. aasta golfiturniiri võitjat Peeter Ainumäed (vasakul) autasustab karikaga Ants Tilt. Võidukas Eesti meeskond aastal 1975 Balti turniiri võitjana. 1. rida vasakult: Ülo Liipere, Ed Lepik, ???, kapten Alfred Laning, Vello Kilu ja Peeter Ainumäe. 2. rida vasakult: Leedu kapten, Ants Tilt, Erni Õunapuu ja Rein Ennist. Kapteni ees näeme võitja­meeskonna rändkarikat. Iga võistkonna liige sai võidu puhul väikese karika.

Golfi mängiti ka esto päevadel

ESTO päevad olid mõeldud ülemaailmse eestlaste kokkutulekuna. Sinna said üritustest osa võtma või lihtsalt vanu tuttavaid kohtama tulla paljudesse riikidesse laialipuistatud eestlased. Vaid raudse eesriide taga elavatele eestlastele oli osavõtt takistatud. Esimene ülemaailmne eestlaste kokkutulek toimus Kanadas, Torontos 1972. aastal. Rohkete ürituste seas peeti ära ka golfiturniir. Selle initsiaatoriks ja korraldajaks oli Alfred Laning, kes oli tuntud Toronto eestlaste golfielu eestvedajana.
Seekord oli tegu tähtsama ettevõtmisega, sest olid ju kogunenud eestlastest mängijad kogu maailmast. See nõudis osavõtjatega kokkulepet mängureeglites. Ei olnud põhjust muuta üldiselt tunnustatud võistlusmäärusi, otsustati mängida 18 auku s.o täispikkus. Mängida soovijaid oli palju, nad otsustati jagada kolme vanuseklassi: noored kuni 17, mehed 18–50 ja seeniorid 50+. Iga klassi kolme paremat mängijat autasustati medalitega. Turniiriga seotud kulud katsid mängijad ise. Korraldaja Alfred Laning korjas osavõtjatelt raha kokku, millega tasus väljaku üüri, hankis autasud ja kattis ka lõpu­banketi kulud.
Golfiturniiriks oli kingitud ilus ilm ja pingeline võistlus toimus heas meeleolus. Mälu on salvestanud seenioride klassi võitjana Alfred Laningu; meeste klassi kolm paremat olid Peeter Ainumäe, Rein Aaslepp ja Arvo Uus. Noorteklassi võitjat kahjuks ei mäleta.
Golfiturniir pakkus rahvale huvi ja see korraldati ka järgmistel ehk II ESTO päevadel, mis toimusid Baltimore’is 1976. aastal. Turniir peeti seekord vaid ühes, meeste ­vanuseklassis. Esikoha saavutas Arvo Uus ja teiseks jäi Peeter Ainumäe. III ESTO-l Stockholmis 1980. aastal mängiti samuti golfi ja võidumees oli Vello Kilu, Peeter Ainumäe ees. IV ESTO-l, mis toimus 1980. aastal ­Torontos, golfiturniiri ei toimunud. Küllap jäi asi korraldaja puudumise taha. V ESTO päevad tõid eestlased 1988. aastal Austraaliasse Melbourne’i. Kodueestlaste osavõtt sellest oli elav, sest „raudne eesriie” oli langemas. Teadaolevalt golfiturniir toimus, ent kahjuks ei mäletanud kõnelenu ei osavõtjaid ega võitjaid. Järgmistel, 1992. aastal New Yorgis peetud VI ESTO-l golfi ei mängitud. ESTO-päevadel peetud golfiturniirid teeb eriliseks asjaolu, et Kodu-Eestis neil aastatel seda mängu ei harrastatud. Kuid siin olid kohal eestlastest mängijad üle maailma.
20. augustil 1991 taastati Eesti Vabariigi iseseisvus ja golfi hakati arendama juba Kodu-Eestis.

Võidukas Eesti meeskond Balti turniiril 1980. 1. rida vasakult: ???, kapten Alfred Laning ja Olli Brunberg. 2. rida vasakult: Peeter Ainumäe, Vello Kilu, Laanemets, Mati Sepi, Arvi Uus, Rein Ennist (hoiab käes võitja ränd­karikat) ja Rein Aaslepp.

Sündis Baltimaade golfiturniir

Golfiväljakutel inimesed tutvuvad ja sõbrunevad. Sageli peetakse seal väga tähtsaid kõnelusi. Niimoodi võis sündida ka idee kolme Baltikumi rahva, kolme saatusekaaslase omavahelise sõbraliku jõukatsumise korraldamiseks. 1968. aastal jõudsidki eestlased, lätlased ja leedulased esimese Balti turniirini. Algatuseks lepiti kokku reeglites. Järgiti üldiselt tunnustatud mängureegleid ja etiketti, mängiti kõik 18 auku, s.o. iga mängija tegi ca 8 km pikkuse ringi. Meeskonna suuruseks määrati üheksa mängijat, kellest kuue parima punktid võeti arvesse lõpptulemuste arvutamisel. Leedulased soovisid suurendada võistkonda 12 mängijani, kuid see oleks neile andnud olulise eelise eestlaste ja lätlaste ees, kellel oli paguluses vähem mängumehi. See põhjustas raskusi suure ja tugeva meeskonna väljapanemiseks. Turniiriga seotud kulud kandsid osavõtjad ise. Sellest rahast maksti mänguväljaku üür, muretseti võitjatele auhinnad ja korraldati turniirijärgne koosviibimine, kus tehti teatavaks võistluse tulemused ning autasustati võitjaid.
Balti turniire peeti igal sügisel – augusti viimasel või septembri esimesel pühapäeval. Igal aastal oli üks korraldajariik, mis vaheldus kordamööda kindla korra järgi. Esimene Balti turniir peeti Toronto külje all paikneval Maltoni golfiväljakul oktoobrikuus. Osavõtjate mälestuses valitses külm ja kõle ilm. Sellele vaatamata tõi Eesti meeskond võidu ära. Esimesel, samuti teisel Balti turniiril (1968 ja 1969) võidutsesid eestlased. Sellega eestlaste võidutee ei piirdunud. Ka 1971. aastal toimunud turniiril olid võidumehed eestlased.
Edu saatis meie kaugeid kaasmaalasi ka järgnevatel aastatel. Eestlaste meeskonna kapten oli neil aastatel Alfred Laning. Mõistagi langes tema õlgadele ka kogu organiseerimistöö. Hiljem 1980-ndate keskel andis ta kapteni ülesanded üle Peeter Ainumäele.
Golfiväljakul toimunud heitlusi kajastas Toronto eestlaste ajaleht Meie Elu. Sealt saame teada, et perioodil 1968 kuni 1990 toimus Balti turniir 22 korral ja eestlased saavutasid kokku 15 turniirivõitu. 1980-ndate lõpul lisandus turniirist osavõtjate hulka Soome võistkond. Miks võeti kampa tugev konkurent? Korralduslikult oli mõistlik lasta rajale korraga neli mängijat. Tähtsusetu polnud ka kulude kandmine mitte enam kolme vaid nelja meeskonna poolt. Viimane turniir enne Eesti taasiseseisvumist toimus 1990. aastal ning sellel võidutsesid soomlased ja leedulased. Kapten Ainumäe seletab seda ebaõnne ühe väga hea mängija eemalejäämisega, sest vahe võitjaga oli väike. Peeter Ainumäe pani kapteniameti maha 1993. aastal, kuid nooremad Kanada eestlased jätkavad selle elamusi ja liikumist pakkuva mängu harrastamist.

Lõpetuseks

Taasiseseisvunud Eestis avati 1993. aastal Niitväljal Baltimaade esimene täismõõduline golfiväljak. Skeptikute ennustustele vaatamata on golf leidnud meie riigis oma koha ja areneb jõudsalt. Wikipeedia andmeil harrastab meil golfi ligikaudu 4000 inimest, kellest ca 2000 on aktiivsed klubiliikmed. Loomulikult on vaba Eesti sportlased liitunud rahvus­vahelise golfieluga.
Samal ajal jätkavad ookeanitaguses Kanadas Ontario järve kallastel ja ka Rootsis, Inglismaal, USA-s, Austraalias ning mujalgi mängimist nii lapsena kodumaalt lahkunud eestlased kui ka nende järglased. Nad on kõik Eesti sünnijärgsed kodanikud, kelle isad ja emad säilitasid oma uuel kodumaal eesti keele ja meele. Nende tegevus säilitas meie riigi järjepidevuse. Aga kas ESTO-päevadel peetud golfiturniiri võitja võib end tunda nende aastate Eesti meistrina, kes on võitnud üle maailma kohale sõitnud eestlastest golfareid? Kindlasti on Toronto eestlaste algatatud Balti turniir üks lehekülg meie golfi ajaloos.

1) http://www.walnutship1948.ca