REIN ARENI LUGU

I VAATUS
GITIS-est väljaviskamine

tekst: Lembit Anton,
„Eluteatri nÄitelaval. II vaatus” LÜhendatud

REIN AREN (25.12.1927 – 16.05.1990) - Õppis aastail 1942–1946 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis skulptuuri Anton Starkopfi käe all. - 1946–1949 Vanemuises koorilaulja ja balletitantsija. - 1949–1951 õpingud Moskva GITIS-e Eesti stuudios. - Töötas 1951–1972 ja 1979–1990 Draamateatris, 1973–1979 Vene Draamateatris. - Oli abielus Vene Draamateatri näitleja Jelena Blinovaga. - Rein Aren on mänginud ligemale 100 teatrilavastuses, 28 ETV telelavastuses ja 32 filmis, millest 10 on tehtud välisstuudiotes, samuti osalenud 135 Eesti Raadio kuuldemängus. - 1966 pälvis Rein Aren ENSV teenelise kunstniku ja 1982 ENSV rahvakunstniku nimetuse.

Noor ja andekas Rein Aren jõudis GITIS-e teatrikoolis lõpetada vaid kaks esimest kursust. Kolmandaks õppeaastaks jõudis ta Moskvasse haiguse tõttu alles septembri lõpus, mida peeti rangeks distsipliinirikkumiseks. GITIS-e Eesti Stuudio komsomolikomitee otsusega heideti Rein Aren koolist välja. Ka hiljem Eestis ei jätnud pealekaebajad teda rahule. Süüdistuste kohaselt oli Aren valanud KUKU klubis oma viha välja kõikide kommunistide ja partei peale. Nõukogude korra vastase Rein Areni üle toimus draamateatri saalis avalik kohtuistung.

Eessõna

Kui ma hakkasin kirjutama seda kirjatükki, siis otsustasin kontrollida mõningaid fakte, mis seotud Rein Areni väljaviskamisega GITIS-est (Anatoli Lunatšarski nimeline Riiklik Teatrikunstiinstituut Moskvas – toim.).
Tahtsin tutvuda GITIS-e Eesti Stuudio komsomolikomitee protokollidega (komsomolid protokollisid kõik oma koosolekud ja paigutasid need ühtsesse kausta). GITIS-e Eesti Stuudio 1948.–1953. aasta kirjalikud materjalid ja dokumendid on üle antud Teatri- ja Muusikamuuseumile Müürivahe tänaval. Protokollikaust on muuseumis olemas, aga sellest on välja rebitud lehed, millele on protokollitud Rein Areni väljaviskamise lugu. Kes seda tegid? Kindlasti need, kes selle kuritöö korda saatsid. Et protokollitud materjali edaspidi nende vastu kasutada ei saaks.
Kes olid eriti huvitatud protokolli­lehtede väljakiskumisest? Kindlasti need, kes selle inetu loo algatasid. Pearežissöörid olid Kaljo Kiisk ja Vello Rummo. Kaasabilised olid T. Kask, V. Kiple, E. Puudist, E. Abel ja B. Drui.
Kuid kus tegijaid, seal nägijaid ja teisitimõtlejaid. Oli karta, et Rein Areni lugu mätsitakse kinni ja salastatakse. Et kuritöö ei jääks saladuseks, protokollisin mina selle sündmuse mitteametlikult kohe pärast Areni väljaviskamist GITIS-e ühiselamus 1952. aasta septembris. Kirjutasin selle loo üksikasjalikult üles ja… siin see on.

Tagasi aastasse 1952

Kõik tulid enam-vähem õigel ajal ­GITIS-esse kohale. Ainuke, kes hilines, oli Rein Aren. Tema tuli septembri lõpul. Näitemängu tegemise tunnid oli häiritud, sest ikkagi üks tegelane puudus. Eriti andis see tunda Shakespeare’i „Mida soovite?” proovide puhul, kus Rein mängis peaosa Orsinot. Kui Rein saabus, kargasid kõik komsomolid nagu kaarnakari talle kallale, et miks õigel ajal kohale ei tulnud, kus sa olid, mis tegid, takistasid hilinemisega meie õppetööd.
Rein ütles, et oli haige, käis arstide juures ja kosutas end Tartus vanemate juures.
Rein oli tõepoolest haige. Tal olid kopsud haiged. Rein Aren oli endine hokimängija, mängis aastaid ENSV koondises. Rein Aren oli mitmekordne ENSV meister. Ta oli Eesti koondises kõige parem uisutaja ja kõige kiirem sõidumees. Rein valdas kõiki mänguelemente ja tundis hästi mängu tehnikat ja taktikat. Tookordne NSV Liidu meistermeeskond Spartak kutsus Rein Arenit endale väravavahiks. Kuid Rein Aren külmetas ja haigestus. Ta kopsud pandi õhu alla, oli isegi oht, et võib tulla tuberkuloos.
See, et Rein oli kopsudega juba aastaid hädas olnud ja ravis neid, ei tähendanud meie komsomolidele midagi. Peamine oli see, et Rein hilines ja rikkus sellega distsipliini. See oli süü. Tegelikku olukorda ei arvestatud, inimlikkust ei olnud siin kübetki, nõuti ainult korra täitmist, bürokraatlikku kuulekust.
Komsomolisekretär oli siis Kaljo Kiisk. Tema aktiivsel eestvedamisel aeti kohe kokku komsomolikoosolek ja tehti lühidalt: „Rein Aren instituudist välja!”. Et otsusele veel suuremat kaalu ja tähtsust anda, aeti kokku kogu Eesti GITIS-e stuudio pere. Komsomolid tahtsid, et nende otsusega ühineks kogu Eesti Stuudio. Kõik stuudiolased ei olnud komsomolid. Ei olnud näiteks Jaansoo, Orav, Simmermann, Aruoja ja mina.

Komsomolid otsustasid Areni välja heita

Kursuse vanem Vello Rummo kutsus kõik kokku ja koosolek peeti ühes tühjas auditooriumis.
Koosolek oli äge ja vihane, eriti vihaseid kõnesid pidasid väljaviskajad. Kõige aktiivsemalt esinesid Kiisk, Kask, Rummo, Kiple, Sepre, Bluumer, Puudist, Kromanov, Drui, Käsi, Hermann ja Abel. Mingit ­kompromisslahendust ei pakutud.
Rein oli ise ka koosolekul, temalt ei küsitud midagi. Kiisk, Kask ja Rummo juhatasid vägesid, andsid suuna ja tooni. Lõpuks küsiti igaühe arvamust.
Mina ütlesin, et mina ei ole selle poolt, et Rein välja visata. Peame ikka arvestama ka Reinu tervisliku seisukorraga. Kerge on otsustada, et viskame välja, aga sellega me otsustame ju inimese saatuse üle. Mida ta oma pooliku haridusega tegema hakkab?
Ütlesin, et peame arvestama ka sellega, mis saab meie repertuaarist, mida me praegu õpime, kes Reinu eest rolle mängima hakkab? Kes hakkab mängima Orsinot? Meil ei ole ju stuudios teist Orsinot. Seega langeks „Mida soovite?” repertuaarist välja.
Ütlesin, et Rein on meie kõige andekam poiss, me ei tohi teda välja heita. Mina ei ole selle poolt, et Rein välja heidetakse. Ka Simmermann, Orgulas, Orav, Ever, Karask ja Jaansoo ei olnud selle poolt, et Rein välja visata. Kuid komsomolid eesotsas Kiisa, Rummo, Kase, Bluumeri, Sepre, Kiple, Puudisti, Hermanni, Kromanovi, Drui ja Abeliga langetasid siiski otsuse Rein välja heita.
Järgmisel päeval oli GITIS-e suures saalis stuudio juhataja professor I. Sudakovi tund.
Sudakov lavastas M. Gorki „Barbarid”. Ta tuli alati saali heatujuliselt, optimistlikult häälestatult. Sudakovil oli kombeks enne, kui ta alustas tunniga, küsida, mis on uudist. Kuidas elate, millega tegelete, kuidas on õppeedukus, majanduslik olukord jne. Ta oli huvitatud kõigest, mis sündis stuudio sisemises elus.
Kursuse vanem Vello Rummo tõusis püsti. Rummo oli valitud kursuse vanemaks Jaanus Orgulase asemele, sest komsomolid leidsid, et Orgulas ei olnud küllalt printsipiaalne.
Rummo tegi nüüd professor Sudakovile teatavaks, millise otsuse nemad on vastu võtnud Rein Areni kohta. Ta tegi seda talle nii omase uhkustamise ja tähtsustamisega, et näete, professor, mis meie ikka oskame ja võime teha.
Sudakov ei saanud või sai sellest otsusest aru, kuid jäi suuril imestunud silmil Rummole otsa vahtima. Tekkis pikk paus.
Pika pausi järel küsis Sudakov:
„Mida te otsustasite? Mis otsuse te vastu võtsite?”
„Rein Aren rikkus distsipliini ja me otsustasime ta stuudiost välja heita,” kordas Rummo irooniliselt.
Paus.
Sudakov vaatas üksisilmi Rummo irooniliselt naeratavasse näkku. Sudakovil oli selline nägu, et ta ei uskunud oma silmi ega uskunud ka oma kõrvu.
Siin toimus midagi uskumatut, enneolematut. Ka niisugune paljukogenud ja paljunäinud mees nagu Sudakov ei leidnud sõnu!
„Kes on need meie, kes otsustasid Rein Areni GITIS-est välja heita?”
„Kogu meie GITIS-e Eesti Stuudio,” teatas Rummo uhkelt.
„Kas kõik olid selle poolt?” küsis Sudakov.
„Ei, mõned olid ka vastu.”
„Kes vastu olid?”
„Anton, Simmermann, Karask, Jaansoo, Orav… kuid nemad ei ole komsomolid. Komsomolid otsustasid Rein Areni välja heita. See oli komsomolikomitee otsus!”
Sudakov nõjatus küünarnukkidega lauale ja vaatas üksisilmi Rummole otsa. Siis pööras ta pilgu ja vaatas järgemööda kõik oma õpilased üle.
„Mu kallid lapsed, mõtelge hästi järele, mida te teete! Mõtelge, kas see samm, mida te niimoodi astute, on õige! Te otsustate siin praegu oma kaasõpilase saatuse ja te otsustate ka Eesti Stuudio saatuse. Rein on teie kaasõpilane ja ta on väga tarvilik ka meie diplomilavastustes. Kellega me teda asendame? Ärge tehke seda otsust nii kergekäeliselt, mõtelge hästi järele, olge inimesed! Ärge olge hundid, ärge olge murdjad! Mina ei ole teie praeguse otsusega nõus. Mõtelge, arutage, pidage omavahel nõu ja järgmisel tunnil, kui kokku saame… millal on järgmine tund?”
„Kolme päeva pärast,” hõikas keegi.
„Hästi, siis kolme päeva pärast arutame seda küsimust edasi. Teeme väikese vaheaja, siis alustame proovidega.”
Sudakov lahkus saalist ja läks kohe rektoraati, et seda küsimust juhtkonnaga arutada.

Vasakult: GITIS-e Eesti Stuudio komsomoliaktivist, näitleja ja lavastaja Tõnis Kask ohvitseri osatäitjana Simonovi näidendis „Noormees meie linnast,” 1953. GITIS-e Eesti Stuudio komsomoli­sekretär, näitleja Kaljo Kiisk ja GITIS-e Eesti Stuudio kursuse vanem ja komsomoli­komitee liige näitleja Vello Rummo, A. Burmini osatäitjana Simonovi näidendis „Noormees meie linnast,” 1953. Arhiivifotod

Mul on kõrini teiesuguste sigatsemisest

Järgmisel päeval ajasid komsomolid jälle koosoleku kokku, esinesid veelgi vihasemalt ja nõudsid ikka Reinu väljaviskamist. Sudakovi nõuanne ei lugenud neile midagi, kuigi nad igal pool toonitasid ikka Sudakov ja Sudakov, aga nüüd, kui oli vaja Sudakovi nõuandega arvestada, siis vaadati temast mööda, nagu polekski teda olemas. Nüüd püüdsid nad ka meid, kes me väljaviskamise vastu olime, oma usku pöörata. Aga meie jäime enda juurde ja kordasime sama, mis olime juba öelnud.
Kiisk ja Rummo panid otsuse hääletusele. Häälteenamus langes väljaviskamise kasuks. Nüüd tõusis Endel Simmermann ja ütles vihaselt: „Kas te olete inimesed või kiskjad? Mõtelge, mis te teete! Te ajate külma­vereliselt oma kaasõpilase koolist minema. See ei ole inimeste tegu. Nii teevad karjapoisid. Nii teevad poisikesed. See siin ei ole lasteaed, see on siin kuulus instituut. Käituge ka selle instituudi vääriliselt. Ma sõitsin Eestist siia õppima, ma mõtlesin, et siin õpivad ka korralikud, eestlastele väärilised inimesed, aga nagu ma näen, on siia kogunenud nadikaelte jõuk, alatute inimeste bande. Mina niisuguste kaabakatega koos enam ei õpi. Mulle on kõrini teiesuguste sigatsemisest. Mina teie liivakastimänge enam kaasa ei mängi. Kui te juba siin õppides ei ole inimesed, siis ma kahtlen, kas teist ka edaspidi inimesed saavad. Mul on piinlik, et niisugune aferistide kamp on siia GITIS-esse kogunenud. Mina lähen siit ära!”
Simmermann võttis oma portfelli ja väljus auditooriumist. Kõik jäid talle jahmunult järele vaatama. See oli kõikidele komsomolidele tulnud nii ootamatult, et nad ei osanud lausuda musta ega valget. Simmermanni sõnavõtt oli ka nii äge ja spontaanne, et jahmatas nad paigale. Nad nagu ei mõistnudki, mis siin toimus. Alles siis, kui Endel oli läinud, said nad oma kõnevõime tagasi.
Endel Simmermann läks ühiselamusse. Võttis sealt oma kohvri, pakkis asjad, läks raudteejaama, ostis pileti ja sõitis tagasi koju – Eesti­maale.
Ka mina tahtsin püsti karata, et koos Endel Simmermanniga sellest ebameeldivast vastikust kambast põgeneda. Ma oleksin pidanud püsti tõusma ja lahkuma, kuid ma olin sunnitud siin edasi istuma ja oma soovi maha matma, sest mul ei olnud tagavarateed. Ma ei saanud Eestisse tagasi minna, sest seal ootas mind ees KGB. Seal oleks võidud mind arreteerida, aga siin olin ka Moskva kaitse all. Ja selle tõttu pidin ma selle mõru pilli alla neelama ja välja kannatama kõik lollused, mida need komsomolikutsikad välja mõtlesid ja ette võtsid.
Mulle oli arusaamatu, kuidas võisid minu kooliõed ja -vennad olla nii jõhkrad, julmad ja toored oma koolivenna vastu. Rein oli ju ometi nii tagasihoidlik, heasüdamlik ja tore poiss kõikide vastu. Ja nüüd järsku muutusid nad kiskjateks. Kadedus, et Rein oli andekam meist kõikidest, tegi nad kiskjateks. Ja nüüd ma alles taipasin, kui tühiste ja kesiste inimestega on mul tegemist, kellega ma siin koos õpin. Nüüd ma hakkasin nägema kõiki oma kaasõpilasi teises valguses. Enne konflikti Reinuga ei osanud ma nagu mõista kõike, aga väljaviskamise fakt paljastas kõik, kiskus alasti.
Järgmisel päeval oli näitlejameisterlikkuse tund. Sudakov tuli hoogsalt, istus lava taha ja küsis kohe:
„Noh, kuidas te otsustasite?”
Vello Rummo tõusis püsti, viril naeratus näol, ja ütles iriseva tooniga: „Me jäime oma otsuse juurde.”
„Kas te olite omavahel veel kord koos ja pidasite nõu?”
„Jah, olime koos ja otsustasime, et Rein Aren peab instituudist lahkuma,” teadustas Rummo.
Tekkis pikk paus.
Sudakov vaatas kõiki õpilasi. Tema pilgus oli suur hämmeldus ja küsimus. Ta laskus pikkamööda küünarnukkidega lauale.
„Mu kallid lapsed! Ärge tehke seda. Mõtelge veel kord põhjalikult järele, enne kui te seda teete. Kuidas te vaatate Reinule silma, kui temaga ükskord kohtute? Kas teil siis häbi ja piinlik ei ole? Aga te kohtute temaga, te kohtute temaga laval, kuidas te laval talle silma vaatate? Silm on hinge peegel, kuidas te julgete talle silma vaadata, kui teate, et olete tema ees süüdi? Ma palun teid, mina, kui teie stuudio juht, ma palun teid! Rein on andekas. Ta on kõige andekam teie hulgas. Ja teie olete talle kadedad, et teie nii andekad ei ole. Te tahate talle kätte maksta selle eest, et ta on andekas. Ande tapmisega ei muutu te veel ise andekaks. Rein läheb siit Eestisse, teda võtab vastu iga Eesti teater juba sellepärast, et tal on Moskva lõhn küljes, ta on ikkagi käinud GITIS-es, mis sest, et pole lõpetanud. Ja ta võetakse igasse teatrisse sellepärast, et ta on andekas, temast tuleb rahvanäitleja. Ma ei tea öelda, kas teie kõik lõpetate GITIS-e, kas te saate diplomi ja kas teid teatritesse võetakse, aga Rein võetakse igasse teatrisse ka ilma diplomita, sest ta on andekas ja see ongi tema diplom.
Jälle tõusis see kuivik Vello Rummo, viril naeratus näol, ja teatas: „Me oleme nii otsustanud ja me jääme ka oma otsuste juurde!”
Sudakov vaikis.
Ta vajus laua taga kössi. Silmavaade tuhmus. Kui ta siis silmad tõstis ja üle kõikide pilgu heitis, siis oli selles suur, suur pettumus.
Jälgisin teda kõrvalt ja mulle tundus, nagu oleks midagi murdunud või katkenud selles tugevas mehejuurikas. Väsinult tõusis ta ja ütles:
„Teeme vaheaja.”
Ta läks jälle rektoraati, seal kõneldi kaua. Kui ta tagasi tuli ja proovi alustas, oli see kuiv, ilmetu, tujutu. Ma panin tähele, kuidas ta neid pealekaebajaid edaspidi alati erilise pilguga jälgis. Ka mina leidsin ennast tihti mõtisklemast selle üle, kas minu kooliõed-vennad olid juba sündimisest saadik sellised elajalikud, jõhkrad ja toored, või oli vene kommunistlik partei ja komsomoliorganisatsioon nad sellisteks tigedateks, tooresteks tõbrasteks kujundanud. Väliselt olid nad kõik toredad inimesed, käitusid viisakalt, riietusid korralikult, õppisid normaalselt. Kuid selle välise korralikkuse, isegi soliidsuse all oli peidus alatu, toores ja jõhker nadikael.

Kas ma pean ennast Moskva jõkke uputama?

Rein Aren Tallinna Kinostuudios 1955 valminud filmis „Jahid merel”. Arhiivifoto

Rein Aren ei taibanud esialgu selle löögi suurust, millega komsomolid teda lõid. See löök oli aga nii tugev, et paiskas Reinu elurattalt maha ja lõi tasakaalust välja. Kuni siiani pöörles tema eluratas ühes rütmis GITIS-e ja Eesti Stuudioga, aga nüüd visati ta sellest kollektiivist välja ja jäeti üksi. Ta oli harjunud kollektiiviga koos tegutsema, tema eest hoolitses instituut. Aga nüüd oli ta ootamatult üksi. Ta ei teadnud, mida teha, kuidas üksi edasi elada.
Rein tuli Tartust ja tahtis õppida GITIS-es. Oli jäänud veel üks aasta, viimane aasta õppida, et siis minna tööle teatrisse. Aga nüüd on tal õppimine äkitselt katkestatud. Talle ei jäänud enam võimalust lõpetada instituut ja saada diplom, mis näitaks, et ta oleks lõpetanud GITIS-e. Haridustee jäi pooleli!
Kõik komsomolid suhtusid temasse kui rahvavaenlasesse ja võtsid teda kui riiklikku kurjategijat. Temast vaadati mööda, ta oli neile õhk. Keegi ei võtnud enam tema teregi vastu. Ühiselamus keegi enam ei rääkinud temaga. Ta oli kui võõras ja nad kõik hoidsid eemale kui pidalitõbisest. Rein oli komsomolide jaoks kui tühi koht. Ei mingisugust inimlikkust ega kaastunnet, ainult jõhker toorutsemine. Kaasõpilaste järsk muutus rabas teda. Rein ei uskunud, et see kõik on tõsi. Ta mõtles, et see on vaid üks halb unenägu, mis pea lõpeb ja kõik on jälle endiselt hea ja ilus. Läks mitu päeva, enne kui ta lõplikult taipas, milles on asi, millise fakti ees ta tegelikult seisab.
Siis tabas teda ränk masendus.
Ma kartsin, et nüüd võib temaga juhtuda suur õnnetus! Rein oli väga emotsionaalne, hingeline poiss, võttis asja südamesse. Ma kartsin, et ta võib endaga midagi teha. Kas hüppab Moskva jõkke või poob end üles!
Püüdsin jälgida tema tegevusi, et vältida suurt õnnetust. Mul ei olnud seda raske teha, sest me olime olnud kogu aeg Reinuga heas läbisaamises. Olime head koolikaaslased ja head sõbrad. Meil oli palju ühiseid huvisid, käisime tihti koos spordivõistlustel, etendustel ja näitustel. Nüüd liikusin märkamatult tema läheduses ja otsisin võimalusi, mida saaksime teha ühiselt! Teda ei tohtinud nüüd üksinda nukrutsema jätta. Olin kõigeks valmis, ka kõige halvemaks.
Veel samal õhtul, kui ta instituudist välja visati, kutsusin ta teatrisse. Parajasti oli Majakovski teatris välja tulnud uus lavastus „Aristokraadid”. Kutsusin Reinu seda vaatama, ta tuli. Vaatasime etenduse ära, siis jalutasime pargis ja arutasime ja analüüsisime seda pikalt.
Enne kui ühiselamus magama heitsime, leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval kunstinäitusele.
Järgmisel hommikul, kui kõik läksid poliitloenguid kuulama, läksime meie Reinuga Maneeži kunstinäitust vaatama.
Olime terve päeva kunstinäitusel ja saime seal kõigest vabalt ja segamatult rääkida. Arutasime ka pikemalt ja põhjalikumalt välja­viskamise lugu.
„Ma ei tea, mida teha või kuidas edasi elada,” ohkas Rein, kui istusime näituse puhvetisse jalgu puhkama. „Kas ma pean ennast üles pooma või Moskva jõkke uputama?”
„Jäta niisugune rumal jutt,” katkestasin järsult Reinu mõtiskluse.
„Aga mind visati ju instituudist välja, mis mul enam muud üle jääb, kui endale ots peale teha,” jätkas sügavas pessimismis vaevlev Rein.
„Aga sa arvesta, kes sind välja viskasid. Mitte ametlik ja autoriteetne GITIS-e direktsioon, vaid kadedad ja andetud komsomolid. Sa vilista nende peale, sülita nende sigaduste peale!”
„Ma võin küll vilistada ja sülitada, aga nemad on ju need, kes mind GITIS-est välja viskasid.”
„Kui komsomolide lollustega arvestada, siis peaksid paljud ennast üles pooma.”
„Kuhu ma nüüd lähen?” esitas Rein endale ise küsimuse. „Koju ma minna ei saa. Mis ma seal ütlen, et visati välja? Mul on piinlik koju minna. Mis mu ema ja isa ütlevad, kui kuulevad, et mind instituudist välja visati? Ma ei julge ennast sellises olukorras oma vanematele näidata. Mul on häbi! Ja ma valmistan ka oma kodustele häbi! Häbistan oma ema ja isa.”
Rein vaikis hulk aega ja jätkas siis vaikselt: „Ja mida mõtlevad kõik minu tuttavad? Ma ei julge oma nägu Tartus näidatagi. Kõik teavad, et ma õpin Moskvas – GITIS-es –, aga nüüd järsku visati välja. Mille eest, küsitakse. Kardan, et hakkan jooma,” ütles Rein. „Kas minu organism suudab vastu panna sellele psühholoogilisele krahhile, järsule muutusele, sellele hingelisele krahhile?”
Ja mida ütleb professor Starkopf, kes soovitas mul teatrikooli astuda? Ma õppisin tema juures Pallases skulptuuri ja ta soovitas mul astuda teatrikooli. Professor Starkopf arvas, et minust on teatris rohkem kasu kui skulptuuris. Kuidas ma ütlen nüüd talle, mind visati teatrikoolist välja. Ta küsib kindlasti, et mille eest? Ma ei saa siiamaani aru, mille eest mind GITIS-est välja visati. Keegi ei usu, kui räägin, et mind visati GITIS-est välja hilinemise eest. Kõik arvavad, et küllap ma mingisuguse sigaduse ikka tegin, kas varastasin, kaklesin või kes teab, mida veel. Ja mida arvavad minust Vanemuise teatri näitlejad, kui kuulevad, et mind visati GITIS-est välja. Ma olin enne Moskvasse õppima asumist Vanemuise ooperikoori laulja. Ma olen nüüd lindprii! Mis ma siis nüüd tegema hakkan? Ma ei oskagi midagi teha, mul ei ole elukutset. Teatrisse ka veel minna ei saa, olen küll neli aastat teatritegemist õppinud, aga ma ei ole lõpetanud, mul ei ole diplomit. Mul on poolik haridus. Ükski teater ei võta mind tööle sellise pooliku haridusega.”
„Küllap võetakse,” julgustasin Reinu. „Sul on Moskva lõhn küljes, nagu ütles professor Sudakov. Igas Eesti teatris on sinusugust noort meest tarvis.”
„Aga mul pole diplomit!”
„Sa ise oled see diplom. Eesti teatrites mängib enamik näitlejaid ilma diplomita ja erihariduseta. Kõik nad on isehakanud, seltsimajadest ja klubidest välja kasvanud. Kõik nad mängivad ja keegi ei küsi, kas neil on diplom taskus. On vaja ainult annet ja tahtmist. Annet on sul ülearugi. Sul on annet, et igas Eesti teatris läbi lüüa. Nüüd on vaja näidata vaid tahet. On vaja tahta näitlejaks saada! Nüüd tuleb sul unustada GITIS, saata need komsomolid, kus kurat ja minna teatrisse. Kui meie aasta pärast GITIS-e lõpetame ja Eestisse tuleme, siis sina, Rein, oled seal juba näitleja.”
Ja Rein hakkas endamisi arutama:
„Tartu Vanemuisesse ma ei julge minna, aga võin ju proovida Pärnu või Viljandi teatritesse.”
„Aga miks mitte Tallinna Draama­teatrisse?”
„Oh, see on minu jaoks liiga kõrge lend,” lõi Rein käega.
„Ei ole kõrge,” vaidlesin vastu, „see on sinu jaoks just õige koht. Sinu koht ei ole provintsis, vaid just Tallinna Draamateatris. Mind võid sa selles küsimuses usaldada ja siin ma võin anda sulle head nõu. Tallinna Draamateatris on hetkel järgmine olukord: 1948. aastal likvideeriti Estonia teatris draamatrupp ja liideti Draamateatriga. Estoniast tehti muusikaline ooperi-, opereti- ja balletiteater. Estoniast tulid Draamateatrisse üle H. Laur, A. Eskola, A. Lauter, R. Nuude, R. Tarmo, A. Üksip, A. Randviir, K. Karm, A. Talvi, K. Välbe, H. Viisimaa. Nüüd on Draamateatris koos kaks väga head näitetruppi väga heade näitlejatega. Draamateatris on koos eesti teatrinäitlejate eliit. Seal on nüüd kõigi aegade kõige andekam teatrikoosseis. See trupp on nagu Eesti koondis. Kuid nende hulgas ei ole noori. Meeste keskmine vanus on umbes 50 aastat. Draamateatrisse on vaja noori mehi! Sina, Rein, oled noor ja sinusugust noort annet on sinna just vaja ja sina sobid sellesse näiteseltskonda suurepäraselt. Paki kohe asjad ja sõida kohe Tallinna Draamateatrisse!”
„Aga…”
„Ei mingeid agasid. Lähme, pakime kohvri ja sõidad!”
„Kas sa ikka arvad, et mind sinna võetakse?”
„Ma olen kindel, et võetakse. Sul on ju Moskva GITIS-e lõhn küljes.”
Saatsin Reinu raudteejaama ja aitasin tal kohvreid tassida. Rein ostis pileti Moskva–Tallinna rongile ja sõitis vastu tundmatule tulevikule.
Jätsime hüvasti.
Soovisin talle edu ja kordaminekut, lehvitasin kaugenevale rongile järele.
–
Rein oli noor ja andekas, just sellist tüüpi oli trupile parajasti vaja ja ta võeti Tallinna Draamateatrisse avasüli vastu. Talle anti kohe mängida palju häid ja huvitavaid rolle. Ta mängis kohe Vargamäe Indrekut ja veidi hiljem Peer Gynti. Varsti avastas Rein Aren ka kino ja televisiooni.. Ta mängis väga edukalt Eesti, Vene ja välismaa filmides.

II VAATUS
Toimumispaik KUKU klubi 1950-ndad

Eesti Laskurkorpuse ridades politrukina silma paistnud Hardi Tiidus 1974. aastal. Foto: Jaan Künnap / Vikipeedia

Kunstnike hinnangul oli Kuku klubi kõige parem viinavõtmise koht Tallinnas. Siin oli mugav, sest kõik tundsid kõiki. Käidi ühest lauast teise, aeti juttu, räägiti anekdoote, lauldi, mängiti klaverit, tantsiti. Ka malemäng käis kogu aeg. Raha peale mäng oli keelatud, aga mängiti klaasi konjaki peale. Kui vahest oli kõvasti võetud, siis käis ka elav mõttevahetus üle saali.
Ühel õhtul, kui tuju oli kõrges sfääris, tuli klubisse Rein Aren ja hakkas kohe kommuniste kiruma. Kuulutas avalikult, et kõik kommunistid on alatud kaabakad ja kõrilõikajad. Kommunistide hulgas ei ole ühtegi ausat inimest, kõik on aferistid ja karjeristid. Kui ta üldise loengu kommunistide valelikkusest ja kommunistliku partei kuritegelikust olemusest oli ära pidanud, siis muutus ta konkreetseks ja võttis ükshaaval ette iga kommunistliku partei liikme, kes siis Kukus parasjagu istus, ja ütles talle, mida ta temast arvas. Teda püüti takistada, kuid Rein tõstis häält ja jätkas veelgi aktiivsemalt:
„No näiteks võtame sind Stepanov. Sa oled tore mees, muusikamees, dirigent. Aga sina, Aleksei Stepanov, oled andetu inimene ja väga andetu dirigent. Aga sa tahad väga dirigeerida. Et saada Filharmooniasse dirigendiks, selleks pugesid sa parteisse. Võeti vastu ja partei upitas su dirigendipulti ja sa dirigeerid, aga sa dirigeerid andetult.
Või sina, Kaarel Toom. Sa oled andetu näitleja, aga sa astusid parteisse, lootsid, et partei annab sulle annet juurde. Ei andnud. Isegi partei ei päästnud sind, sa jäid ikka sama andetuks. Sind aeti ka Draamateatrist andetuse pärast minema, aeti välja. Isegi sinu parteilastest sõbrad ei suutnud sind sinu andetuse pärast päästa. Aga partei kaudu sa pugesid raadiosse, hakkasid seal kuuldemängu tegema. Teed allapoole keskmist, mitte andekalt, sest sulle ei ole selleks annet antud, aga sa ei leppinud ainult kuuldemängude lavastamisega, sa tahad ka raadios lugeda, sest sellega võib silma paista. Aga siin paistab sinu andetus eriti välja. Nüüd hakkasid ka veel lastele muinasjutte lugema, aga sa teed lugemisel lastele kolli häält. Sa hirmutad sellega lapsi. Lootsid, et partei annab sulle ilusa hääle. Partei andis sulle küll töö­koha, kuid mitte annet ega ilusat häält. Mine ära selle koha pealt, las sinna tuleb noor andekas parteitu, kes teeb seda tööd sinust tuhat korda paremini. Ära hoia kohta kinni, see ei ole sinu koht. Aga näe, partei ja keskkomitee hoiavad ühe andetu totaka selle koha peal ega lase sinna tööle saada seda, kes sellele kohale sobib.
Aga sinuga, Valdeko, minul on hoopis teine jutt. Sina, Valdeko ­Ratassepp, ei ole parteilane, aga sa oled nuhk. Sa nuhid isegi parteilaste järele ja parteilased kardavad sind. See on ju kõige alatum amet, mis maailmas üldse on. Sa oled hea näitleja, aga alatu nuhk. Paljud parteilased käivad ka siin, Kukus, joomas ja lõbutsemas, aga sina, Valdeko, sina tuled siia iga päev tööle, tuled inimeste järele nuhkima, peale passima ja kuulama, mida räägitakse või öeldakse. Kui keegi midagi ütleb, siis sina kannad selle ette oma ülemustele, sinna julgeoleku majja. Sa saad selle eest ju raha. Mille eest sa siin iga päev jood? Näitleja palk seda sulle ei luba, aga sul on siin iga päev konjak ees ja nägu õline. Homme sa kannad ette, et mina siin täna kritiseerisin parteid. Ütle, palju sa täna minu pealt teenid? Palju sa saad selle eest rublades, mis ma siin täna ütlesin partei kohta?”
Üle Kuku käis rõkkav naer. Kõik teadsid, et Valdeko Ratassepp on julgeoleku nuhk, aga keegi polnud talle seda otse näkku öelnud. Et Rein Aren seda täna tegi, see pakkus kõigile heameelt ja rahuldust, sest Rein väljendas sellega kõigi ühist mõtet.
Ratassepp niheles oma konjakiklaasi taga, näost punane. Ei tea, kas tal oli piinlik või oli isegi veel uhke selle üle, et sai olla nuhk!
„Sina, Hugo, oled üks hea ja aus inimene. Sina, Hugo Laur, oled meie teatri kõige andekam näitleja. Sinust peavad kõik lugu. Rahvas armastab sind. Ka mina austan sind ja tõmban mütsi maha sinu ande ees. Aga sa, Hugo, oled ka meie teatri üks õnnetumaid näitlejaid, sa langesid alatute kommunistide ohvriks. Kommunistid tegid sinust ühe oma ohvritalle. Teatri kommunistidel oli vaja oma ridu suurendada. Siis nad otsustasid, et võtavad partei liikmeks teatri kõige andekama näitleja. Siis on hea kõikjal kelkida: näete, isegi Hugo Laur on parteilane. Nad tegid sulle ettepaneku parteisse astumiseks, aga sina keeldusid kategooriliselt.
Aga siis need teatri kommunistliku partei jüngrid tegid sinuga väga alatu triki. Nad teadsid, et sa oled ka hea napsumees. Korraldasid ühe toreda peo koos kõva viinavõtmisega. Hugo joodeti täis ja siis parajal ajal pisteti parteisse astumise avaldus lauale ja Hugo kirjutas alla. Hugo ei mäletanud, et oleks alla kirjutanud parteisse astumiseks. Viinavõtmise juures räägiti kogu aeg, et Hugole on vaja suuremat korterit. Hugol oli ühetoaline korter, tal oli mitu tuhat raamatut, oli vaja suuremat korterit, et need väga paljud unikaalsed raamatud saaks ära paigutada. Kogu õhtu räägiti, et on vaja kirjutada avaldus korteri saamiseks ja Hugo kirjutaski nagu korteri saamise avaldusele alla. Ühel päeval kutsuti Hugo Laur koosolekule ja seal kõik parteilased võtsid tema parteisse astumise hurraaga vastu. Hugo oli imestunud ega saanud millestki aru, aga siis näidati talle avaldust, millel oli tema allkiri.
Aga Hugo, sina ära tee väljagi. Kõik teavad, et sa oled aus inimene. Sülita selle parteipileti peale.”
Nüüd aga kostis ühest lauast Hardi Tiiduse vihane hääl: „Kuule sina, inimene, jäta parteipilet rahule!”
„Pista oma parteipilet õige…!” jätkas Rein hooga.
„Kuule sina, noor inimene, partei on püha ja parteipilet on pühaduse sümbol!” hüüdis Hardi Tiidus.
„Selle partei pühaduse sümboliga võid tagumikku pühkida. Aga parteipiletiga tagumikku pühkida ei saa, võib tagumiku ära lõhkuda. Selle pileti õige koht on peldikus.”
„Kuidas sa julged niiviisi rääkida!” hüüdis Tiidus.
„Aga mina küsin sinu käest, Hardi Tiidus, kuidas sa julgesid Velikije Luki all eesti mehi selja tagant maha lasta?”
Tiidus ehmatas vagaseks ja maigutas ainult suud.
„Sa olid ju Eesti korpuse politruk. Sa nuhkisid eesti meeste meelsust ja andsid neid üles. Venelased saatsid need mehed koonduslaagritesse ja paljud lasti ka kohe maha. Sa mängisid alatut äraandjat. Sa olid Juudas Eesti korpuses. Mitu seeklit sa said iga ülesantud mehe eest? Sa oled alatu argpüks. Et mitte rindele sattuda, astusid sa parteisse. Parteilasi rindele ei saadetud. Jäid tagalasse. Sa ei leppinud ainult parteiga. Et oleks veel kindlam tagalas olemine, pugesid sa julgeolekusse – KGB-sse – ja siin sa töötasid suure hoole ja usinusega. Sa saatsid paljusid ausaid mehi sõjakohtu alla, vangilaagritesse ja karistus­pataljonidesse, kus kõik need mehed ka ära tapeti.
Ütle sina, alati kaabakas, kui palju eesti mehi sina oled kinni pannud, kui palju eesti mehi on sinu tegevuse tõttu tapetud?
Ausate inimeste kannatuste ja elude arvel korjasid sina endale kuulsust, aukraade, ordeneid ja medaleid rinda. Sakslane tappis rindel eestlasi, aga sina tapsid eesti mehi Vene rinde tagalas. Kui Eesti korpus sakslaste vastu rünnakule saadeti, siis sina seisid, automaat käes, kuskil nurga taga ja lasid maha iga eesti mehe, kes rünnakule ei läinud või hirmuga tagasi jooksis. Sa olid eesti meeste mõrtsukas. Mitu meest sa maha lasid?”
„Mina ei ole mitte kedagi maha lasknud,” kogeles nüüd Hardi Tiidus, näost punane kui vähk.
„Mina tean mitut Eesti korpuse meest, kes mulle on rääkinud, et nemad ise nägid, kuidas sa küüni nurga taga passisid ja tulistasid ja tulistasid. Sinu õigustuseks nad rääkisid, et seal oli veel ka teisi politrukke, kes koos sinuga passisid ja tulistasid.”
Ja nüüd pöördus Rein Aren Kukus olevate inimeste poole ja hüüdis üle saali:
„Vaadake seltsimehed, millise massimõrvariga me siin iga päev koos istume, konjakit joome ja malet mängime. Aga seda mõrtsukat ei karista keegi. Teda kaitseb partei, julgeolek ja KGB.
Näete nüüd, millised kaabakad ja mõrtsukad on koondunud parteisse! Kommunistlik partei, see on üks suur kurjategijate jõuk. Sinna on kokku korjatud igat masti karjeriste ja kaabakaid, aferiste, pätte ja petiseid. Kommunistlik partei…”
Rein Arenit katkestas Stepanov, kes ütles ärritatult: „Kuule, noormees, jei jole ilus niiviisi partei kohta rääkida. Partei on suur ja ilus…”
„Ma peeretan su partei peale,” ütles Rein ja kohe nagu tellitult ka tegelikult peeretas nii kõva larinaga, et suur Kuku saal kajas. Rein raputas veel peeretuse juures jalga. Rahvas rõkatas naerda. Reinule aplodeeriti. Kes täna Kukusse olid tulnud, said näha head etendust. Rein jalutas nagu toreadoor laudade vahel ringi ja pritsis välja vaimukusi kommunistidele, igale kommunistile oli tal midagi ütelda. Igaüks sai oma. Rein pani ainult faktidega nii, et ühelgi kommunistil polnud võimalust vastu vaielda või ennast õigustada.

Avalik kohtuistung Draamateatris

Paari kuu pärast toimus avalik kohus Eesti Draamateatri saalis – nõu­kogude korra vastase Rein Areni üle. Draamateatris kuulutati välja vaba päev kohtupidamiseks.
Kõik teatritöölisi kohustati allkirja vastu kohtuistungist osa võtma. Kohal olid kõik näitlejad, kingsepad, rätsepad, platsinäitajad, raamatupidajad, kassapidajad, elektrikud, lavatöölised, autojuhid, puusepad ja kojamehed.
Keset teatri lava seati üles kohtulaud. Vasakul pool oli süüdistajate laud ja paremal pool süüaluse iste. Teatrisaal oli kohtusaaliks, kus istusid pealtkuulajad. Saal oli rahvast täis.
Algas nõukogude korrale omane farss, etendus või õigemini kohtulavastus. See pidi olema avalik kohus nõukogude korra vaenlaste üle, hirmutuseks, ähvarduseks ja hoiatuseks teistele.
Kogunesime suure huviga kuulama, et mis jama siin nüüd tuleb. Meil ei olnud isegi aimu, mis siin laval hakkab toimuma, sest mitte mingisugust eelteadet selle istungi kohta meile ei antud.
Kohtulaua taha istusid Tallinna Linnakohtu kohtunikud. Riiklik prokurör võttis istet laval, tema kõrvale istus Hardi Tiidus. Nende vastas üle lava istus süüaluse pingil nõukogude korra vastane Rein Aren. Reinul advokaati ei olnud.
Kohtunik avas kohtuistungi ja teatas, et arutatakse Rein Areni süüasja. Kõigepealt luges ta ette kohtule tulnud avalduse. Selle avalduse saatis kohtule Hardi Tiidus, kes kaebas, et Rein Aren on solvanud kommunistlikku parteid ja ka teda isiklikult.
Hardi Tiidus süüdistas Rein Arenit riigivastases tegevuses ja palus kohut karistada Rein Arenit ja kõrvaldada ta ideoloogiliselt töölt teatris.
Kohus hakkas asja arutama. Kõige­pealt küsis kohtunik, kas Rein Aren tunnistab end esitatud süüdistuses süüdi?
Rein vastas, et ei tunnista, sest see kõik on Hardi Tiiduse alatu välja­mõeldis, avalik kättemaks.
Nüüd kutsuti kohtu ette Hardi Tiidus, kes kandis ette üksikasjalise seletuse selle kohta, mis toimus Kuku klubis. Tema süüdistus oli tige ja toores. Rein Aren on avalikult esinenud nõukogudevastase tegevusega.
Kohus hakkas nüüd seda Hardi Tiiduse süüdistust arutama. Kutsuti välja tunnistajad. Kõigepealt kutsuti kohtu ette tunnistajaks Aleksei Stepanov.
Kohtunik küsis: „Hardi Tiidus väidab siin oma avalduses, et Rein Aren olevat partei kohta ja eriti partei keskkomitee kohta ütelnud halvasti. Kas teie mäletate, mida Rein Aren partei kohta ütles?”
Aleksei Stepanov seisis rahulikult kohtu ees ja ütles: „Teate lugupeetud kohus, seal Kukus teevad kõik igasuguseid nalju, ega neid kõik tähele pane ja kõiki ei mäleta.”
„Aga seda, mida Rein Aren partei kohta ütles, kas te seda mäletate?” uuris kohtunik.
„Aulik kohus, ei mäleta,” ütles Stepanov rahulikult.
Kohtunik jätkas Stepanovi küsitlemist: „Aga kas te mäletate, Tiidus kirjutab siin oma avalduses, et teie olete manitsenud Arenit, et see partei kohta nii halvasti ei ütleks, sest partei on hea ja ilus asi, siis Rein Aren, (nüüd hakkas kohtunik kogelema) noh, kuidas ma seda nüüd ütlen, seda sõna ei ole kohtusaalis ilus kasutada, kuidas seda sõna öelda…”
„Peeretama,” ütles Hardi Tiidus oma laua tagant.
„Nojah,” jätkas kohtunik, „Rein Aren olevat öelnud – ma peeretan teie partei peale.”
„Ja ta peeretas ka,” hüüdis Hardi Tiidus oma laua tagant.
Kohtunik jätkas: „Kas Rein Aren ütles peeretama ja kas ta ka peeretas?”
Aleksei Stepanov seisis rahulikult kohtu ees ja ütles: „Aulik kohus, vot mina ei mäleta.”
„Tunnistaja Stepanov, te olete vaba,” ütles kohtunik. „Võite minna saali, istuge ja jälgige istungit.”
Kohtunik jätkas Rein Areni süüdistamist.
„Hardi Tiidus väidab, et teie, Rein Aren, olete öelnud Kuku klubis Hardi Tiidusele, et tema olevat olnud Eesti korpuse politruk ja kui korpus läks rünnakule, siis Tiidus olevat seisnud kusagil nurga taga ja tulistanud neid eestlasi, kes rünnakult tagasi tulid või põgenesid. Kas te seda ütlesite?”
„Ütlesin küll,” vastas Rein Aren „Sest kõik ju teavad, et Hardi Tiidus oli nuhk ja Eesti korpuse politruk ja ta passis tagalas, automaat käes, kui teised rünnakule läksid ja lasi maha neid, kes rünnakule ei läinud või hirmuga taganesid.”
Nüüd pöördus kohtunik küsimusega Tiiduse poole: „Kas te seisite, automaat käes ja valvasite selle üle, et keegi tagasi ei tuleks ja kas te tulistasite mehi?”
See küsimus tuli Hardi Tiidusele ootamatult. Ta tõusis püsti, läks näost punaseks ja kogeles: „Jah. Eesti korpuses oli tõepoolest niisugune komando, kes tagalast jälgis meeste tegevust, ka mina kuulusin sellesse meeskonda.”
„Kas te tulistasite ka?”
Hardi Tiidus sammus närviliselt ühelt jalalt teisele, maigutas suud, vahtis ebalevalt ringi ja kogeles: „Ei, ma ei tulistanud…”
Nüüd küsis kohtunik Rein Arenilt: „Miks teie kommunistliku partei peale nii pahane olete, et kasutate selliseid teravaid ütlusi kommunistliku partei aadressil?”
Rein Aren vastas: „Mul ei ole arveid klaarida mitte kommunistliku parteiga, vaid paljude kommunistlike partei liikmetega, kes häbistavad seda parteid ja kui ma nendest rääkima hakkaksin, siis veniks süüaluste pink pikaks ja kõik ei mahuks siia lavale ära. See on minu oma isiklik asi ja las see jääb minu enda teada.”
Rein mõtles siin kõigepealt Balti laevastiku admirali, kes lõi külge tema abikaasale. Rein Aren oli abielus venelanna Blinovaga, kes töötas Vene Teatris näitlejana, ja nendel õhtutel, kui Reinul oli Draamateatris etendus, käis see admiral tema korteris tema naise juures. Rein sai seda teada, kolkis isegi korra admirali läbi, aga see ei aidanud. Admiral leidis kohtumiseks uued võimalused. See ajas Reinu marru. Kuna admiral oli kõrge parteilane, siis valas Rein oma viha kõikide parteilaste peale välja. Kohtunik oli asjast teadlik, sai vihjest aru ja lõpetas ülekuulamise.
Teatri ametiühing kaitses Reinu. Teatri komsorg Inna Taarna kaitses Reinu ja süüdistas hoopis parteid ja naeruvääristas Tiidust alatuses ja välja­mõeldud süüdistustes. Draama­teatri direktor Murre palus Rein Arenit mitte saata vangilaagrisse, vaid karistuse korral jätta karistust kandma teatris lavatöölisena. Prokurör nõudis seitse aastat vangilaagrit. Rein palus kergemat karistust ja lubas partei kohta edaspidi enam mitte ühtki paha sõna öelda ja ka mitte peeretada partei peale. Kohus karistas lõpuks Rein Arenit kaheaastase kohustuslike töödega teatris. Laval esineda enam ei lubatud. Rein Aren suunati nüüd tööle teatri töökotta ja ta hakkas seal dekoratsioone valmistama. Ja asi vaibus…

III VAATUS
Tallinna Draamateater külalisetendustel Riias

Rein Aren teatrilaval. Arhiivifoto

Tallinna Draamateater sõitis külalisetendustele Riiga. Seekord mängiti „Vargamäed” ja Stukalovi „Kaardi­majakest”. Riiga jõudsime üks päev varem, et kohaneda ja tutvuda teatriga. Tegime ka laval proovi.
Läti teatritegelased võtsid meid väga südamlikult vastu. Õhtu oli vaba. Vaatasime Riias teatrietendusi ja õhtul läksime restorani. Jaanus Orgulas sai kokku oma tuttavatega ja hakkas purjutama.
Oli nii otsustatud, et gastrolli peab avama nõukogude näidend ja selleks oli meil Stukalovi „Kaardimajake”.
Kell 12 pidi toimuma teatris proov. Kõik tegelased tulid kohale. Tuli ka Jaanus Orgulas, aga maani täis, tuikus ja lällutas. Jaanusel oli mängida peaosa. Sellist peaosalist ei või ju lasta lavale. Õhtuks ta ennast välja ei maga. Mis teha? Vahetame etenduse ära ja mängime „Vargamäed”? Ei saa, „Vargamäe” dekoratsioonid on Tallinnas ja tulevad kohale alles järgmisel päeval. Juhtkond katkus karvu, ei tea, mida teha, et sellest totrast olukorrast puhtalt välja tulla.
„Las Rein Aren mängib,” ütlesin mina.
Tegelikult algselt mängiski seda rolli Rein Aren, kui talle aga kohtuotsusega keeld peale pandi, siis pandi seda rolli mängima ka Jaanus Orgulas. Muidu oleks tükk repertuaarist välja langenud.
„Reinul on kohtuotsus peal,” ütles direktor Hugo Murre. „Rein Arenit me ei tohi kasutada.”
„Aga Rein on ju meiega kaasas.”
„On küll, aga ainult dekoratsioonide seadjana,” selgitas Murre. „Me tohime teda teatris kasutada ainult lavatöölisena, mitte näitlejana.”
„Teeme ära, me oleme Tallinnast kaugel, kes seda seal teada saab?”
„Küll saadakse. See on Tallinnas veel enne teada, kui sa arvad,” ütles Hugo Murre elutargalt.
„Aga etendus tuleb ju mängida, Orgulas pole võimeline,” arutasid omavahel näitlejad. Mida teha?
„Helistage Tallinna ja küsige Käbini käest luba!”
Direktor alguses kahtles, aga kuna asi oli liiga tõsine ja mängus oli vabariigi au, siis helistaski Tallinna Käbinile, sest ise ta seda küsimust otsustada ei julgenud. Ka Käbin kõhkles ja ütles, et tema ei saa midagi teha, sest Rein Areni kohta on olemas kohtuotsus.
„Kas seda kohtuotsust ei saa ajutiselt muuta?” piiksus Murre.
„Ei, mina ei saa,” vastanud Käbin. „Kohtuotsuse võib muuta ainult kohus.”
„Aga kui helistada peaprokurörile?” tegi Murre ara ettepaneku.
„Oodake, ma helistan ise,” ütles ootamatult Käbin. „Ma ise räägin temaga ja siis ma teatan teile.”
Nüüd jäi kogu teater ooteasendisse. Asi muutus põnevaks, kui juba partei ja valitsus ja kohus ja peaprokurör isiklikult hakkasid arutama küsimust, kas Rein Aren võib mängida või mitte. Umbes tunni aja pärast helistaski Käbin. Tema olevat rääkinud peaprokuröriga. See polevat tahtnud otsust muuda, aga kui Käbin ütles, et mängus on vabariigi au, siis peaprokurör tegi erandi.
„Rein Aren võib mängida!” ütles Käbin.
Vallandus suur hurraa! Kõikidel oli hea meel, et asi nii lahenes.
Õhtul mängis Rein Aren ja etendus läks väga hästi. Riia lehed kiitsid meie etendust ja edaspidi jäigi Rein Aren seda osa mängima, sest prokurör ei olnud öelnud, et Rein enam rohkem mängida ei tohi.
Aren ja Orgulas mängisid seda rolli kordamööda mitu aastat. Kui Rein mängis, siis direktor Murre õigustas end sellega, et peaprokurör ei keelanud Reinul ka edaspidi mängida. Sügisel anti Reinule uues tükis juba uus osa mängida ja keegi ei tulnud kaebama, isegi Hardi Tiidus mitte.