Mälestusi (vangi)laagrist

Elu on möödunud nagu üksainus pikk, lõputuna näiv päev, ei saa aru,
kuhu kõik need aastad on kadunud.

tekst: Ild Ratas
fotod: ERAKOGU

Ild Ratas. Mälestuseks kallile emale, 2.02.1958

Elu oli mulle suure lünga tekitanud, kõige ilusam noorusaeg möödus laagrites, nii et ei saanud arugi, et olen noor. Alles tagantjärele oleks tahtnud seda lünka täita, aga mis möödas, see möödas, ükski päev ei tule tagasi!
Algusosa KE 3-2017

Lõpuks olime kohal sadamalinn Dudinkas Jenissei kaldal. Umbes kaks nädalat oli Krasnojarskist lahkumisest möödas. Meid hoiti jälle kaua umbses trümmis, jälle viidi mehed enne ära. Selgus, et meestetsoon avaneski töötsooni, kus olid kaid, sildumiskohad, raudteed, töökojad, katlamajad, sepikojad. Kai ääres laadimist ootamas virna laotud kõikvõimalike metallide kangid, nagu puuhalud.
Naiste tsoon asus sealt umbes kilo­meetri kaugusel, ümber lage pruunikas tundra. Päike lõõskas kõrgel taevas, polaarpäev oli veel võimul. Kohale suure värava taha jõudnud, kamandati meid istuma, tõusta ei tohtinud. Rahvast hakati lähtekohtade kaupa välja hõikama, kuulsin siis, kui palju ikka neid vangilaagreid suurel kodumaal oli. Mulle pakkus huvi paks pruun koorik, millel istusime. Selgus, et sinna oli laagri käimlat tühjendatud, ju ei olnud laagri sibil viitsimist seda kraami kaugemale viia!
Karantiinitsoonis meid kaua ei hoitud, sest suvi hakkas lõppema ja kai ääres ootas hulk laevu lossimist. Dudinka sadama kaudu varustati ju kogu Norilskit, mis oli väga suur linn ja seal oli palju kaevandusi, järelikult ka palju rohkem vange. Kaubad viidi sinna raudteerongidega, vahemaa umbes 120 km.
Kogu meie toit oli kuivatatud juurviljadest, sest juurikaid ei saanud pakaselisel ajal värskena ja külmutatuna hoida, ei olnud soojendusega hoidlaid ja külmkappe ka veel ei tuntud. Pudrud olid igasugustest tangudest, muidugi veega keedetud. Kõige rohkem on meeles veega keedetud mannapuder, millele rafineerimata päevalilleõli peale valatud ja ka maisitangupuder, mis oli pehmeks keetmata, hüüdsime seda puupudruks.
Saime laagrivarustuse kätte – hallid koledad kleidid, jämedast lõngast kootud pesu – püksid põlvini, värviks tumesinine, lilla, pruun. Ka nööridega poolsaapad ja jalarätid ning suvised õhukesed pikad püksid, aga neid pidi kandma ikka kleidi all, naised pikki pükse ilma seeliku või kleidita ei kandnud.
Meie tööks sai viljaga laetud laevade lossimine. Osa naisi aeti trümmi, et vili kottidesse kühveldada ja kotid üles saata. Seal oli laud, mille kõrval seisid tugevad mehed, kes viskasid minule ja väikesele Lindale koti selga – aidaa üle laevalae transportööri poole, kott sellele visata. Sealt sõitis see juba omapäi lattu. Miks just mind ja Lindat sellele kõige raskemale tööle pandi, ei tea. Esimese koti all kukkusin ma kohe kõhuli maha, ei osanud õiget asendit võtta, et püsti jääda, aga selle õppisin kiiresti ära. Õhtuks olime nii väsinud, et ei suutnud rääkidagi. Kui lõpuks laagrisse jõudsime, sõime kiiresti õhtusöögi ja vajusime raskesse unne. Palusin vahel enne uinumist : „Armas jumal, kui sa olemas oled, tee, et ma ei peaks hommikul ärkama,” aga Jumalal on nii palju neid palujaid, ta ei suuda kõiki palveid täita, nii ärkasin ma ikka hommikul ja kõik algas otsast peale. Inimene suudab ikka väga palju taluda!
Alguses elasime suures sõjaväetelgis, kus elekter ööpäev läbi põles ja suurtest vaatidest moodustatud ahjudes põles kivisüsi. Suvi hakkas lõppema. Üks meist valiti päevnikuks, kes tsoonist väljas tööl ei käinud, tema hooleks oli barakk korras hoida, vett varuda (seda toodi suurtes paakautodes), samuti ahju kütteks sütt, meile leiba ja toitu tuua ajaks, kui töölt tulime. Mina leidsin, et väljas käies on elu huvitavam – võib-olla oligi, ei oska võrrelda.
Siis tuli äkki teade, et naised, kes on rasedad või kel on kodus väikesed lapsed, saavad koju! See oli paljudele suur rõõm. Suvi ei olnud veel lõppenud, pidi kiirustama, kuni laevad veel käisid, sest septembri alguses hakkas Jenissei Jäämere poolt juba jäätuma.
Korraga tuli karm käsk, et kõik mandrilt (nii kutsuti kõike, mis jäi Jenissei ülemjooksule) saabunud peavad minema laagri ambulantsi verd andma Wassermanni reaktsiooni jaoks, et välja selgitada, kes põeb tollal väga levinud haigust, eriti laagrites – süüfilist. Läksin muretult, kuna teadsin, et minul seda haigust ei ole ja kes juba põdes, sel oli toimikus märkus, et vajab ravi jätkamist. Sisse lasti meid kahekaupa, minuga koos andis verd naine nimega Mari Merila. Vere võtjaks oli ei keegi muu, kui juba Patareist tuttav Ellake, ilmselt oli tal meditsiiniline haridus. Veri võetud, kleepis ta ampullidele sildid meie nimedega, aga sildid pidid vahetusse minema, kas siis kogemata või meelega, ei tea, sest mõne päeva pärast kutsuti MIND ambulantsi ja teatati, et põen seda koledat haigust ja pean minema selleks eraldatud haiglasse ravile! Ütlesin, et mul ei saa seda tõbe kuidagi olla, nõuan uut analüüsi! Selle peale vastas velsker, samuti vang, et siin ei nõuta, siin täidetakse käsku ja haigus võib mul olla enda teadmata, näiteks pärilik. See väide ajas mind lausa naerma – minu vanemad ei saanud küll seda põdeda! Ei aidanud midagi, kästi kohe oma asjad kokku panna ja minna, kuhu määratud. No seda ma ei saanud kuidagi teha – sealt haiglast võisin selle haiguse küll saada, kasvõi ühiseid söögi-jooginõusid tarvitades.
Öö läbi ei maganud, õõtsutasin end edasi-tagasi ja nutsin. Elsa Aas püüdis mind lohutada, et küllap kõik ikkagi selgub – aga millal? Hommik saabus ja mina läksin koos brigaadiga tsoonist välja tööle, laevu lossima. Väravas mingit tõrget ei tekkinud, aga ma ei osanud aimatagi, kui suure segaduse olin laagris korraldanud. Olin ju haigla nimekirjas, seal valvurid – naised ükshaaval üle lugemas ei käinud, uskusid paberit, mis sealt anti, olin ju seal kirjas, kuigi mitte füüsiliselt. Üks loendus järgnes teisele, loenduse ajal ei tohtinud ringi liikuda. Nagu relssi tagudes märku anti, pidi igaüks jääma sinna, kus parajasti viibis. See halvas peaaegu täielikult päevnikute töö – jõudnud paagi juurde vett võtma, algas uus loendus, seal seisti selle lõpuni. Arvude kokkulöömine kestis vastavalt nii kaua, et täis ämbritega meie telki jõuda, kohe algas uus! Üks inimene on ülearu. Segadus kestis kogu päeva, kuni lõpuks välja selgitati, et mina olen kõiges süüdi! Ainus kord elus, kus mul õnnestus kahes kohas korraga olla! Mulle tuldi ütlema, et kui ma vabatahtlikult sinna haigete barakki ei lähe, tullakse koos koerte ja käeraudadega ja viiakse mind sinna vägisi.
Mul ei jäänud muud üle, kui minna. Ja oh suurt õnne – neid haigeid oli selle tapiga nii palju lisandunud, et vaba kohta ei olnud! Kästi olla oma kohal, käia kaks korda päevas oma kausiga sealt süüa toomas ja oodata, kuni koht vabaneb! Sain mitu päeva selliselt viilida, kuigi mingit rõõmu ma sellest ei tundnud, pigem vastupidi – kas tõesti asi ei selgu, mind hakatakse mingi jubeda mürgiga ravima – haigust, mida mul ei ole!

Grupivanem Sonja Voronina, Ild Ratas, komsorg Galina Hodõreva medkoolis 1957. Minu ema Meta Ratas (fotol vasakul) kolleegidega Lesnoje sidejaoskonna trepil koos 1956.

Seekord oli saatus mulle armuline. Laagrisse tuli peahaigla arst ja võttis nii mind kui ka Marit ette. Vaatas meid ja nägi, et Maril on kõik tõve tundemärgid, mida minul ei olnud. Ka oli tema toimikus selgelt kirjas, et ta põeb süüfilist ja vajab ravi jätkamist! Miks ei võinud varem seda toimikust järele vaadata? Issand ise teab, mitu miljonit närvirakku ma selle jama tõttu kaotasin.
Mari pandi haiglasse, kuigi ta ei tahtnud ka sinna minna. Turtsus tuld ja tõrva, aga parata ei olnud midagi. Ellat ma igatahes rohkem ei kohanud! Pärast saadeti kõik süfiliitikud Norilski Ventsooni (Haigust nimetati veneeriliseks, nagu oleks Veenus seda põdenud.)
Ööd muutusid juba nii külmaks, et juuksed hakkasid telgiseinte külge kinni külmuma. Lubati meid varsti barakki üle viia. Vahemärkusena: barakid olid kõik akendeta, kuna neid ei olnud sealsetes oludes tarvis. Pidas paremini sooja ja suvel oleks aknast sisse lõõskav päike tööorjade und seganud. Talvel seevastu oli igal pool pime, milleks siis aknaid. Minul vedas järjekordselt – jäin haigeks, oli palavik ja kõht oli lahti. Niisuguseid haigusi kardeti, mind pandi haiglasse, seekord normaalsesse. Kahjuks sain liiga ruttu terveks, vaevalt nädala sain seal viibida, jõudsin läbi lugeda raamatukogust võetud Leonovi „Vene metsa”. Nägin, et meedikud on laagri eliit, elavad omaette barakis, söövad haigla toitu, mis oli märksa parem kui tavaline lobi. Hakkasin mõtlema, et kui välja pääsen, katsun ka meditsiinilise hariduse omandada, mine tea, mis elus veel juhtuda võib!
Haiglast välja tulles tabas mind üllatus – meie suur telk oli kadunud, brigaad üle viidud ajutisse barakki, kuna meile määratut veel ehitati. Koos telgiga olid kadunud ka minu kingad ja toasussid, mille olin haiglasse minnes maha unustanud.
Teine uudis oli see, et meist oli moodustatud ehitus-remondi brigaad, sest Narva laagrist tulnud olid sel alal spetsid. Minul muidugi esialgu krohvija-maalri oskused puudusid, olin abitööline, aga elu oli nüüd hoopis kergem. Käisime linnas tööl, tegime mitmes kohas remonti, pikapeale õppisin minagi kõik oskused selgeks. Vahetevahel tuli siiski ka töötsoonis käia, näiteks krohvimattide jaoks traadist naelu hakkimas. Seda tegime sepikojas – traat alusele, sealt poolviltu nael ära kaksata. Ega need naelad suuremad asjad ei olnud, aga asja ajasid ära. Sepikoja vastas oli väike kohalik katlamaja, käisin seal vahel hinge tõmbamas. Katlakütja oli vana habemik, kes oli kinni istunud juba 22 aastat – tähendab, ta arreteeriti 1928. aastal. Mees kurtis, et kui ta nüüd äkki vabaks lastakse, ei ole tal kusagile minna, keegi ei oota teda vabaduses ja ta on ammu unustanud, mis see vabadus üldse on. Laagris on tal lõpuks hea soe omaette töö, tsoonis oma koiku ja prii lobi, ka mingit palka makstakse – meestele ilmselt rohkem, sest meile poetati vahel natuke taskuraha, et osta purk moosi või kabatšoki ikraad, see maitses meile ka.
Selles katlamajas tutvusin väga huvitava inimesega, ta nimi oli Pavel Dmitrievitš – perekonnanime ei mäleta. Endine ohvitser, umbes minu isa vanune, hea rühiga, alati puhtaks raseeritud näoga kena mees. Ta oli minust huvitatud, ütles, et teda arreteeriti juba enne sõda, oli ka ohvitser – seda oli juba ta rühist näha. Laager ei olnud suutnud teda murda. Kui ta kuulis, et ka minu isa oli ohvitser, tundis ta huvi sõjaväe kohta Eesti Vabariigis, küsis, mis aukraad tal oli. Kuuldes, et kolonelleitnant, lausus ta naerdes, et tema peaks siis minu isa ees kulpi lööma, kuna oli astme võrra madalamal – major. Pidi peagi vabanema ja rõõmustas, et tal oli veel keegi, kes teda ootas – naine ja neiuealine tütar, kelle kasvamist ta ei olnud kahjuks näinud. Ta nägi minus oma tütart. Temaga oli mõnus vestelda. Aga ma ei olnud oma aja valitseja, ei saanud iga päev töö­tsooni minna, kuna töötasime linnas. Kui siis ühel päeval jälle katlamajja läksin, oli vana kütja kurb ja ütles pead vangutades: „Miks sa küll eile ei tulnud, ta ootas sind, tahtis hüvasti jätta. Täna on ta juba läinud!” Kahju oli, lausa pisarateni, aga laagris ei küsitud meie käest, kellega tahame sõbrustada, meil ei tohtinud mingeid oma soove olla.
Meie brigaadi juhtis brigadirina noor venelanna, keda hüüti Tusjaks. Oli igati tore ja õiglane inimene, olime temaga rahul, aga ülemustel olid teised plaanid, ta viidi üle laagri postkontorit juhatama. Ju tal olid selleks teatud teened kirjas, see oli väga mõnus töökoht. Tuli valida uus brigadir ja selleks valiti mind! See oli hirmus ehmatus, mul ei olnud aimugi, mida minult oodatakse. Igal objektil, kus töötasime, oli oma kümnik, need olid eranditult mehed ja teadagi, mida üks mees noorelt brigadirilt ootas! Kümnikust olenes meie normi täitmise protsent ja leivanorm. Olin otsustanud, et laagris mingit meestega semmimist ei tule. Oli mõistlikke mehi, kes mind mõistsid.
Meiega töötas tavaliselt meeste­brigaad, kus olid korralikud haritud mehed, enamasti poliitilised, nemad lubasid mind kaitsta, kui seda vaja peaks olema, kuni ma endale kindlaks jään. Nagu nad kuulevad, et olen mingi suhte loonud, lakkavad mind kaitsmast. Eks oli olukordi, kus mul nende kaitset vaja läks, aga mõnikord sain ka ise hakkama. Mehi oli vist küll neli korda rohkem kui naisi, oli küllalt raske nii noorelt nende poolt piiratult hakkama saada.
Meeles on väike seik kümnik Jaškaga. Kord kutsus Jaška mind teisele korrusele mingit tööasja vaatama. Hakkasime trepist üles minema, püüdsin korraldada nii, et meesterahvas läheks ees ja mina tema järel, aga tema oskas mind enda ette lükata. Saime vaevalt mõne astme võrra tõusta, kui tundsin, et Jaška käsi on minu seelikusaba all ja otsib sealt midagi. Kuna olin seljaga tema poole, tõstsin jala ja virutasin ühe obaduse kannaga tema pihta. Kuhu mu kand sattus, ei tea, aga mehe kiunatuse järgi otsustades oli tal ikkagi valus. Röögatas vaid: „Sa igavene lits, isegi katsuda ei luba! On sul seal kuld või?” Vastasin, et olgu kuld või hõbe, temale see igatahes ei kuulu. Mees pööras ringi ja lahkus vihasena, see tööasi jäigi näitamata ja kas see oligi tõsine töö? Sõna ahistamine oli siis tundmata ja sotsiaalmeedia aset täitis meie laagris jalgadel seisev tahvel, mis kajastas laagri elu-olu, näiteks oli keegi pudeli kangemat sisse smugeldanud ja selle eest kartserisse sadanud, või oli mõni päevnik lohakas ja barakk räpane...
Välk lõi sisse, kui meile pandi tööde­juhatajaks armeenlane Tumanjan. See tegi mulle kohe selge ettepaneku – või oli see ultimaatum? Ütles otse vigases vene keeles: „Seltsimees Ratas, mina tahan, et sina oled minu naine. Naine oled, 120 protsenti tuleb, naine ei ole, ni huja % ei tule!” Nii oligi meie töötulemuseks 40% ja kärbitud leivanorm. Aga leib oli laagris peamine toiduaine! Mul ei jäänud muud üle, kui pöörduda juhtkonna poole ja paluda mind sellest auametist vabastada. Saime uue, vanema ja asjaliku brigadiri Meta Jelissejeva ja elu läks uuesti edasi ilma eriliste viperusteta.
Päike hakkas ikka madalamale ja madalamale langema, ees seisis pikk polaaröö. Jõgi jäätus, laevad enam ei käinud, seega oli ka lossimistöö lõppenud. Äkki naeratas minule paariks päevaks õnn veeta need vabade inimeste juures! Minu juurde tuli allohvitser – staršina, ei teagi, kuidas see Eesti sõjaväes kõlaks. Üks aste kõrgemal kui vanemseersant ja aste madalamal kui praporštšik – Eesti sõjaväes lipnik. See oli ka allohvitseridele viimane aste. Ta oli keskealine meesterahvas, kes olevat mind jälginud ja leidnud, et olen tragi ja enesekindel tütarlaps. Kas ma ei tahaks paariks päevaks tema koju tulla ta naisele abiks olla, naine olevat veidi haiglane, aga neil on suur hulk musta pesu kogunenud ja naine ei tohi pingutada. Kas saaksin selle tööga hakkama? Vastasin, et olen maast madalast koduseid töid teinud, ka pesu pesnud, kui neil seepi ja pesusoodat on, siis saan kindlasti hakkama. Ainult kuidas ta selle minu ülemustele ära seletab, kui ma äkki brigaadiga tööle ei ilmu? See polevat minu mure, küll ta selle ise ära õiendab.
Nii läksingi järgmisel päeval tema koju – neil oli väike puumaja, maja ees puukastid, milles suvel sibulapealseid ja muud rohelist kasvatati. Praegu olid need kastid tühjad. Naine oli tal väga sõbralik, haletses mind, et olen nii väike ja ilmselt alatoidetud. Ju oli ta ise ka laagrileiba söönud, seal elasidki peamiselt sõjaväelased, endised vangid, keda ei lubatud kodu­kohta minna ja mõned värvatud vabad inimesed, nagu kooliõpetajad ja arstid, ehk veel mõne eriala esindajad, keda endiste vangide hulgas ei leidunud. Söötis mul esimese asjana kõhu täis – tee ja pirukad, kõik oli väga maitsev. Siis asusin tööle ja pean ütlema, et seda pesu oli tõesti väga palju. Pesemiseks oli pikk alumiiniumist küna ja sooneline pesulaud, millel pesu nühkida. Esimese päeva tegin usinalt tööd, vahepeal sõin lõunat, perenaine käskis mul kõhu kõvasti täis süüa, kuna ei tea, millal jälle korralikku kodust toitu saan. Lõuna oli maitsev, aga guljaši kõrvale anti kartulite asemel hirsiputru, see oli uus kogemus, magustoiduks kissell vahukoorega, neil olevat ka oma lehm. Neid lehmi nägime tööle minnes ja sealt tulles sel pruunil tundrapinnal nokitsemas, ei tea, mis rohi see oli ja kus nad heina tegid, ei hakanud küsima. Sain pesu pestud ja panin suures katlas keema. Loputamine pidi jääma järgmiseks päevaks. Nii saingi ka vabade inimeste ellu pilgu heita. Muide, seal tutvusime ka kolme eesti mehega, kes olid Norilskist vabanedes Dudinkasse elama asunud ja seal endile vene naise võtnud, ju siis eesti naisi ei olnud.
Meile anti kätte talvevarustus: vatipüksid, vildid, pikad tepitud vatimantlid nimega bušlatt, mis ulatusid allapoole põlvi. Me saime ilusad tumesinised flanellist jala­rätid, aga neid ei raatsinud küll jalgade ümber mähkida, olid hoopis ilusamad pearättidena. Kõige raskem oli lugu kinnastega, neid vangi varustuse hulgas ei olnud. Mul olid ainult need sõrmikud, mis ma Patareis luuarootsudega endale kudusin. Aga maailm ei ole ilma heade inimesteta, sest korraliku vateeritud kõrviku kinkis mulle päris võõras mees, kellel hakkas minu peast kahju. Talv pidi tulema väga raske, teadsin seda isegi! Ei teadnud, kuidas teda tänada, aga tema vastas lihtsalt, et inimesed ongi loodud üksteist aitama, temal on ka tütar kusagil laagris, küllap ka temale ulatab keegi abikäe, kui tarvis. Ka väga soojad lambanahksed labakud sain ühelt teiselt mehelt, lihtsalt niisama, heast südamest. Muidugi ei olnud kõik inimesed seal niisugused. Naiste tsoonis oli elu rahulikum, aga meeste hulgas pidi juhtuma igasuguseid koledaid asju, seal oli palju allilmategelasi, nn ausaid vargaid, iga klann omaette ja vahel tekkis nende vahel päris jõhkraid arveteklaarimisi. Meie brigaad elas omaette väikeses akendeta majas ja me ei käinud teiste laagriasukatega läbi, ei olnud selleks aega ega ka tahtmist.
Ega see polaaröö nii sünge polnudki, kui kartsime. Taevas veikles tihtipeale hunnitud virmalisi, mitmevärvilisi ja järjest muutuvaid, see oli imeline vaatepilt – mida käredam pakane, seda uhkemad virmalised! Vahel nägime hangedel ka valgeid lumevarblasi karglemas. Mida nemad küll sõid? Ju visati neile ka leivaraasukesi. Iga tüdruku unistus oli imeilus valgest polaarrebase nahast pikkade kõrvadega müts – neid pikki kõrvu sai ümber kaela salliks siduda, aga nende kandjaid oli vähe ja kuidas neid mütse saadi, ei tea.
Talv edenes, meie käisime ikka linnas tööl, vaid vahel harva pärast suuri lumetorme, purgaasid, käisime töötsoonis raudteid lahti kaevamas, need tormid olid lagedal maal nii vägevad, et oskasid lund lausa kunstipäraselt hunnikutesse kuhjata. Vahel oli tuul nii tugev, et ronisime käpuli mööda rööpaid, et torm meid tont teab kuhu ei viiks. Remontisime palju hooneid, esimene oli põdrakasvatajate kool – ei tea, mida nendele veel õpetada oli vaja, sealsed neenetsid olid ju põlvest põlve ilma igasuguse koolita põtru kasvatanud! Oli ka elumajade sanitaarremonti, klubi, haigla. Saime valmis ka uhke jäälossi – kõige odavamast materjalist, Jenissei veest. All puitkarkass ja selle peale tuli voolikust valada tsisternautoga toodud vett, mis kiiresti külmus. Valasime, kuni uhke võlvloss oligi valmis – kalade külmhoone. Peale veeti autodega paks kiht saepuru ja oligi kogu materjal.
Lõpuks ehitasime esimese kolmekorruselise maja – müüri ladusid mehed, alguses olime abijõud, siis sain ka mina kõik maalritööks vajalikud teadmised kätte ja sain oskustööliseks! Muide, kõik tegime ise valmis, nii värvid kui ka pahtlisegud ja ikka looduslikust materjalist – värnits, värvimuld, kriit, liim jne. Need värvid ei olnud tervisele kahjulikud nagu praegune puhas keemia!
Lõpuks hakkas ka talv otsa saama. Remontisime meresadamat, kuhu tulid Jäämere laevad, see oli linnast natuke väljas. Seal pidin äärepealt jääprakku kukkuma, see oli üsna Jenissei alamjooksul, kus paks rüsijää peal. Mind saadeti nööri otsa seotud ämbriga jääaugust vett tooma. Auk oli ilmatu sügav ja selles sügavuses loksus vesi. Libastusin jääl ja kukkusin koos ämbriga sisse, õnneks olid augu seinad käänulised ja krobelised, suutsin oma jõuvaruga sealt välja ronida, kuigi peaaegu ilma küünteta. Ainult vaene ämber jäi auku loksuma, õnneks ei pandud mind seda kroonu varandust välja maksma.
Sellesama merevaksali rõdul seistes nägingi esimest päikesepeegeldust, mis oli kui lopergune punakas kausiserv. Kevad hakkas tulema, uus kevad! Kes on tundras käinud, teab, kui kaunis on see tärkamine! Pruun pinnas hakkab üleöö rohetama, tuhanded kirkad õied löövad oma karikad lahti, kuigi tillukesed, aga kirkavärvilised. Kohale saabus tuhandeid linnuparvi, kes kiirustasid pesa tegema ja uut põlvkonda kasvatama, sest linnud teadsid väga hästi, kui üürike on see polaarsuvi! Ka rebaseid ja muid loomi oli äkki tundra täis! Kõigil oli kibekiire, ainult meil, vangidel, oli aega küllalt, karistusaeg möödus ikka omasoodu ja märkamatult.
Meie uus maja oli juba peaaegu valmis, ootasime huviga, millise objekti järgmiseks saame ja kus see asub, loodetavasti mitte eriti kaugel „kodutsoonist”! Mina ja veel üks laululind nimega Aino Sasmin ei jõudnudki seda ära oodata, sest päris suve lõpus, septembri alguses, kui laevad veel käisid, võeti meid ja veel paljusid naisi uuesti tappi ja laevaga aidaa Krasnojarski poole teele. Ometi oli meil Ainoga jäänud veel poolteist aastat aega, oleksime võinud seal edasi olla, kus juba harjunud olime. Aga nagu ikka, vangidelt ei küsitud, mida meie mõtleme. Anti käsk, ja muudkui mine!

Vangist sanitar Vera Borisjuk ja mina (kirurgiaosakonna sanitar), Lesnoje 1955. Lesnoje haigla siseosakond 1957, Ild Ratas keskel.

Ühest laagrist teise

Krasnojarski jaotuslaagris oli tookord haruldaselt vaikne, vange vähe, röövlid puudusid. Seal olime veel Ainoga koos, ometi üks tuttav inimene, lootsime kokku jäädagi, aga võta näpust – mind kutsuti koos asjadega välja, ees ootas jälle kaubavagunitest koosnev rong ja sõit läks lahti. Aino jäi üksinda võõraste sekka ja mina sõitsin tont teab kuhu. Vagunis oli buržuika, mis ööd-päevad küdes, sest ööd olid juba päris külmad. Kaasvangid laulsid oma vanglalaule ja rääkisid üsna rasvaseid anekdoote. Mina lamasin laudnaril ja olin vait. Jälle elumuutus ja hirm – mis ootab ees! Ei mäletagi, mitu ööpäeva meie reis kestis, lõpuks lasti meid välja, olime mingis põllumajanduslaagris, kus oli kõrge aia sees üksainus barakk, sealt viidi meid vahel harva hoidlasse kartuleid sorteerima, muidu logelesime ja igavlesime niisama, sest selles punktis raamatukogu ei olnud!
Tundsin Ainost puudust, ei olnud kedagi, kellega emakeeles vestelda. Ainus tuttav oli lätlanna Silva Sinkievitš, aga temaga pidime rääkima vene keeles. Siis tundus aeg kohutavalt pikk olevat, aga täpselt muidugi ei oska öelda, kui kaua me selles barakis aega mööda saatsime. Lõpuks koguti jälle üks kamp kokku, kuhu ka mind arvati ja hakkasime astuma oma uue „päriskodu” poole. Pakke vedas hobusekont, meie astusime pikas rivis järel, kogu pika päeva. Õhtuks jõudsime vahepeatusesse, kus saime sooja suppi ja magasime öö põrandal. Hommikul kordus jälle rännak tundmatusse.
Teiseks õhtuks jõudsime lõpuks pärale. See oli põllumajanduslaager Berikul nr I, kus kasvatati lihaloomi ja tehti kõiki põllutöid, ikka käsitsi nagu muiste ja mullu. Barakid olid kaevatud sügavale maasse, ainult katus kõrgus maa kohal ja katuse all horisontaalsed kitsad aknad. Sisse tuli minna mitte trepist üles, nagu normaalses majas, vaid trepist alla. Barakk, kuhu pidime elama asuma, oli vastvalminud, rõske, seintel kõikvõimalikku värvi hallitus, nagu mingi abstraktne seinamaal. Ahi küll küdes, aga esimene öö tuli veeta põrandal külmetades, kuna narisid ei olnud veel jõutud sisse ehitada. Meiega koos oli kamp nn ausaid vargaid, kelle au ja uhkus ei lubanud tööga oma käsi määrida. Kui meid hommikul tööle aeti, lihtsalt lund rookima, sest oli talv ja põllutööd kõik tehtud, siis jäid nemad barakki ja ütlesid, et tööd teeb loll ja hobune, nemad pole tobukesed.
Paar päeva möödus, siis kahandati meie leivanormi poole võrra, kuna kogu brigaad ei olnud tööle läinud. See moodus igatahes mõjus, sest leib oli vangide peatoidus. „Ausate” kamp tuli kenasti tööle ja midagi hirmsat nende puhaste kätega ei juhtunud. Lõpuks selgus, et nad said töötegemisega väga hästi hakkama, ei olnud midagi hullu! Selles laagris oli üldse ainult paar muldbarakki, loomalaudad asusid väljaspool tsooni ja loomi talitasid vabakäigu vangid. Nemad vedasid meile ka vee vaatides kohale, sest kaevu ei olnud, võib-olla lautade juures oli, aga seal me ei käinud. Oli ka üsna väike klubi koos raamatukoguga ja medpunkt, kus töötas minu uus sõbranna – õnnetu soomlanna Violet, kelle isa tuli Ameerika Ühendriikidest Vene propagandat uskudes nõukogude töölisparadiisi! Kuna ta peagi avastas, et oli petta saanud ja tahtis Ameerikasse tagasi minna, saadeti ta selle asemel tõelisesse paradiisi – vangilaagrisse, ka ta naine ja tütar Violet said selle õnne osalisteks. Violeti ema suri laagris õige varsti, ka isa kadus jäljetult ja Violet, nüüdse nimega Violetta Matvejevna (isa nimi oli Matti) oli laagris olles hankinud kuidagi meditsiinilise hariduse, ise põdedes rasket Basedow’ tõbe, töötas medpunktis. Temaga klappisime hästi, tal oli juba tont teab mitmes aeg istuda – nagu üks karistus hakkas otsa lõppema, pandi kohe uus otsa. Teada puha see filosoofia: olgu vaid inimene, küll me talle paragrahvi leiame.
Sellest laagrist on jäänud päris head mälestused, oli hoopis inimlikum kui Dudinka ja mehi seal üldse ei olnudki, muidugi arvestamata vahisõdureid, aga meie jaoks need ei olnudki nagu mehed. Toitu võib nimetada vangla kohta isegi väga heaks, sest seal loomi ka tapeti, liha saadeti välja, aga sisikonnad jäid meile, ja vahel küpsetati isegi nn lihapirukaid, muidugi mitte puhtast lihast. Tegime suvel kõiki põllutöid, Dudinkas õpitust ei olnud selles laagris midagi kasu. Aga eks suure vikatiga niitmist läks ka hiljem vaja, ükski töö ei ole ülearune.
Midagi erilist seepärast kirja panna ei olegi, talvel käisime metsas oma tarbeks puid varumas – sõitsime hobuse ja reega, ise lamasime algul tühjal reel, pärast palgikoorma otsas pikali ja imetlesime tumedas taevas säravaid tähti. Loodus oli seal hoopis teine kui Dudinkas, olime Kemerovo oblastis Edela-Siberis, kus kasvasid segametsad, rohkem lehtpuudest.
Suvel käisime väljas põllutöödel, niitsime, õsusime, sidusime vihkudeks, peksime reht – selleks oli küll rehepeksumasin olemas. Siis tuli vilja sorteerimine, tuulamine, ja labidaga kartulivõtt. Sain seal olla keskeltläbi aasta – ühest hilissügisest järgmise, 1952. aasta novembri lõpuni. Seda laagrit ei saanud eelmisega võrreldagi, nii suur oli vahe. Isegi ülemused olid inimlikumad, rääkisid meiega nagu inimestega. Ka seal oli eraldatud see „veenuse tütarde” tsoon, aga nendega me kokku ei puutunud, neil oli oma velsker, tööl nad ei käinud. Panin imeks, kui palju seda hirmsat haigust ikka oli, vabaduses olles ma ei teadnud sellest mitte midagi! Soetasin ka uues laagris sõpru, seal olid enamasti maalt pärit inimesed, kes õpetasid uustulnukatele põllutöid, kõigil pikk karistus mingi naeruväärse süü eest nagu peotäis rukkiteri vildi või saapa sääres, et näljastele lastele midagi hamba alla anda. Sõja ajal võeti ju peaaegu kogu vili sõjaväe tarbeks, inimestele ei jäänud töö eest mitte midagi.
Selle peotäie rukki eest sai kümme aastat! Ometi austasid need naised tööd, öeldes, et vaatamata sellele, et oleme vangid, ei tohi tööd narrida, töö on meie ema! Laager oligi peaaegu isemajandav üksus, sest kogu toidu kasvatasime ise, maa oli seal viljakas, kõik kasvas – loomadelt sai väetiseks sõnnikut, ei mingit keemiat.
Emaga olime kirjavahetuses, tema karistus lõppes 1951. aasta suvel, ta saadeti asumisele uude kohta, ikka Kirovi oblastis, nimelt Belaja Holunitsasse, kuna ta keeldus vanasse kohta tagasi minemast. Ei tahtnud kohtuda nendega, kes aitasid ta trellide taha. Mõistsin, kui suur väärtus on sellel, et keegi kuskil ootab, on kuhu minna. Magasin naril ühe tüdrukuga kõrvuti, tema vabanes tükk aega enne mind ja saatis mulle vabadusest mõne kirja. Temal ei olnud kedagi ootamas ja tal oli suuri raskusi töö ja elukoha leidmisega, laagris oli tal koht ja söök olemas, ei mingit muret, vabaduses ei hoolinud temast keegi.
Meenutasin seda vana katlakütjat Dudinkast, kes kartis vabadusse minekut, tal oli tõepoolest õigus – laagris oli mingi kindlusetunne, homne päev ei hirmutanud ja tõesti, olles juba sealse eluga harjunud, oli raske nullist alustada. Lõpuks sain veel ühe kirja, et see minu narinaaber sai tööle telliskivivabrikusse, kus töö oli kolmes vahetuses ja füüsiliselt väga raske, põllutöö oli selle kõrval lapsemäng!
Suved olid Kemerovo oblastis ühtlaselt soojad, metsad olid täis imeilusaid lilli, milliseid ei olnud enne näinud – metstulbid, suured kellukad – sarankad. Meil olid barakis alati lilled laual!

Siis saabus ka minu vabanemine

Sain tõendi, et olen karistuse kandnud ja 10 rubla taskuraha. Reega sõidutati mind Berikuli jaama, mis asus meie laagrile üsna lähedal. Sealt sutsuke rongiga Mariinski linna ja tapivanglasse – kuigi omateada pidin juba vaba inimene olema. Ju mind ikka ei usaldatud üksi reisima, võisin pikal teel äkki kaduma minna. Seda Mariinski linna tean ka vaid nime järgi, ja see tapivangla oli lihtsalt üks väike hoone. Seal sain kuigipalju jälle aega surnuks lüüa, oodates kuulsat Stolõpini vagunit, mis iga päev ei sõitnud. Lõpuks sai ka see aeg otsa, mind konvoeeriti jaama, kus rong juba ootas. Need Stolõpini vagunid on nii ehitatud, et perrooni poolt on see nagu pagasivagun, uksed-aknad on teisel pool, et lihtrahvas ei näeks, kuidas relvastatud valvur vange vagunisse ajab. Kupeed on selle akendeta seina poole, koridorist eraldavad kupeesid trellid ja mööda koridori kõnnib valvur ja vaatab vahel aknast välja. Meie, vangid, ei näinud jälle selle sõidu ajal midagi. Kui tuli uus jaam, oli vagun ikka kinnise poolega perrooni ääres.
Vahepeatused olid algul Novosibirskis – vangide koosseis vahetus, kel ees edasikulgemine, viidi vahepeatuseks vanglasse, nii võin ütelda, et olen olnud ka selles Siberi pealinnas Novosibirskis! See vangla oli selle poolest omapärane, et koosnes üksikutest väikestest majadest. Võib-olla oli ka mingi suurem hoone, aga nagu ma juba olen maininud, oli meie tasuta ekskursioon vaatamisväärsuste poolest üsna vaene.
Edasi sõitsime juba uue rongi ja uute valvuritega Sverdlovski suunas. Otsad oli küllalt lühikesed, süüa ega eriti juua meile ei antud, sest see oleks valvurile lisatööd tekitanud – vagunites parask puudus ja valvur pidi vangi käimlasse saatma ja seal ukse taga ootama. Hea, et ta sinna sisse ei tulnud! Minul oli ema saadetud raamat kaasas, istusin vastu trelle surutult, et aknast valgus paistaks, ja lugesin. Valvur tuli õiendama, et vangil ei ole lubatud lugeda, ta konfiskeerib minu raamatu. Vastasin, et tal pole selleks õigust, olen juba vaba inimene, ei saa aru, miks pean veel trellitatud vagunis valve all reisima, ju olen siis nii kallis varandus, et mind peab hoolega valvama, et ma kaduma ei läheks. Valvur käratas, et jätku ma ironiseerimine või ta hangib mulle uue karistuse. See ajas mind naerma. No ei ole lihtsoldatil seda võimu, et mulle paragrahv määrata! Jättis minu rahule, lugesin rahulikult edasi.
Sverdlovski vangla oli päris uus kaasaegne hoone, alguses mind lausa üllatasid trepimademetel uhkeldavad lillepotid ja näiline kord. Sattudes kambrisse, mulje muutus, sest kamber oli nii ülerahvastatud, et isegi põrandale magamiskohta saada oli kunst. Ka narialused olid kõik hõivatud. Aga WC-pott ja kraanikauss uhkeldasid kõrvuti seina ääres. Sinna lähedale sain lõpuks endale lamamiskoha! Seal ei tulnud kuigi kaua oodata, õnneks. Jälle Stolõpini vagun, jälle püssimehed, järgmine, eelviimane peatus oli Kirovi sisevangla eeluurimiskamber. Olin esimest korda Kirovi oblasti pealinnas. Kuuldes, et olen eeluurimiskambris, ajas mind kohutavalt närvi, kartsin, et nüüd keeratakse mulle uus karistus kraesse, jumal teab, mille eest! Õnneks seda ei juhtunud, lihtsalt vangla oli nii täis, et mujal ei olnud minu jaoks kohta! Ei mõista senini, miks mulle, juba vabale inimesele, ei oleks võinud lihtsalt pilet pihku anda ja lasta inimese kombel sihtkohta sõita!
Kirovist viidi mind Slobodskoisse, linna, mis asus otse Vjatka jõe kaldal. Seal magasin viimase öö kindla valve all, hommikul algas sõit uue kodu poole. Seisin kogu selle pika sõidu veoauto kastis, vaid õhuke kootud sall pead katmas, aga pakane oli päris kõva, külmetasin kohutavalt. Lõpuks sai ka see piin otsa. Mind anti pidulikult üle kohaliku julgeoleku valve alla, seal kästi teha passipilt ja tulla siis koos sellega dokumendi järele, mis pidi passi asendama. Ähvardati veel, et kui jälle jalga lasen, saan karistuseks 20 aastat.

Meditsiini­koolis – mina, Alja, Siima ja skelett Ivanovits suvel 1957. Pinginaabrid Ild Ratas ja Valju Iljina, Belaja Holunitsa 1954. aastal pärast KK lõpetamist.

Jälle tuli emaga voodit jagada

Leidsin ema elukoha üles, see oli päris Belaja Holunitsa jõe kaldal, Sudovaja 36. Tal oli seal väike tuba, kuhu mahtus vaid üks voodi. Kõik kordus – pidin taas emaga koos ühes voodis magama. Pärast teel külmetamist olin umbes kaks nädalat haige, siis hakkasin omale tööd otsima, mis ei olnud kerge, sest meiesugust ei tahtnud hea meelega oma kollektiivi mitte keegi, olime nagu katkutõbised. Sain siiski koha saeveski kõrvale puude saagijaks, kus tuli vahel ka muid töid ette.
Teine tähtis käik oli õhtukooli direktori jutule küsima, kas saan hakata edasi õppima. Direktor igatahes oli sõbralik, ei teinud väljagi asjaolust, et olen laagrist tulnud. Selles küllalt suures asulas oli palju eestlasi – küüditatuid. Nendega oldi harjunud. Saingi kooli, õppima hakkasin 9. klassis pärast talvist vaheaega. Algus oli raske, sest vene kool oli ju 10-klassiline ja mul oli teadmistes korralik lünk tekkinud. Sain ometi hakkama ja lõpetasin klassi ilma kolmedeta. Töö oli muidugi väljas külma käes ja mitte just kergete killast, pärast tööpäeva oli väga raske kooli minna, oleksin tahtnud puhata. Eks selles klassis olid kõik noored pärast pikka tööpäeva ja väsinud nagu minagi. Üks noormees esimeses pingireas pani vahel pea kätele ja jäi tukkuma, mõnikord tuues kuuldavale valju norsatuse. Siis õpetaja äratas ta üles ja lausus: „Kuule, Sorokožerdjev, kui sa vaikselt magad, sellest pole midagi, aga su norskamine segab tundi!”
Siis saime kõik naerda. Praegu seda aega meenutades saan aru, et meid, uustulnukaid, eriti vangilaagrist, peeti justkui 2. sordi inimesteks, nimelt omade, eestlaste poolt. Suurem osa oli seal viibinud juba 1941. aastast alates, neil oli välja kujunenud oma ringkond, kus suheldi omavahel. Mina töötasin koos venelastega, nemad mingit vahet ei teinud. Vahel, see oli juba suvel, kui oli soe, pidime veest puunotte, umbes 1,5 m pikkusi, välja tassima, ise rinnuni vees. Puhkepausi ajal istusime kaldal, riided kuivasid seljas päikese käes ära. Naised panid pea teise sülle ja ütlesid, et hakkame peades otsima. Küsisin imestades, kas neil on täid peas? Sain vastuse, et muidugi, kuidas siis muidu! Minul küll neid putukaid ei olnud, kuigi olin laagrist tulnud ja pika tee läbinud, kuidas siis vabad inimesed neist lahti ei saanud?
Sain mitu töökohta vahetada, kui lõpuks taipasin, et kohalikul põllutöömasinate tehasel on ka kapitaalehituse osakond, mul on ju ometi krohvija ja maalri oskused omast käest võtta või õigemini, eluülikoolis õpitud, kuigi diplom mul puudus. Nii töötasin kuni kooli lõpetamiseni ehitusel, olin lõpuks seal ka müürsepp. Küpsustunnistus käes, otsustasin, et rohkem ma ei taha nii rasket ja kätele halvastimõjuvat tööd teha, proovisin õnne kohaliku haigla peaarsti kabinetis, äkki saaksin haiglasse tööle. Selgus, et ainuke vaba koht on pesumajas – peaarsti sekretär kahtles, kas mulle see koht sobib, ma olen selle jaoks liiga intelligentne ja pealegi keskkooli lõpetanud. Arst aga arvas, et ikka peab võimaluse andma, inimene peab kuskil leiba teenima. Nii ma siis alustasin oma meditsiinilist karjääri haigla pesunaisena. Selgus, et seegi töö mõjub kätele halvasti. Kui ehitustöödel sõi kustutatud lubi sõrmedesse augud, mis tegid valu, siis pesu pesemine tekitas küünevalli põletiku, mis tegi samuti valu. Sidusin ööseks soodalapid ümber sõrmede, hommikul tuli jälle minna ja hakata neid musti ja teab mis pisikutest nakatatud asju pesema. Tütarlaps Ida, kellega ühel ajal tööd alustasime, seda ei kurtnud, temal olid ilmselt tugevamad, nakkustele mitte nii vastuvõtlikud käed. Meil ju mingeid kindaid käte kaitseks ei olnud! Aga tööga tulin toime, see oli peaasi. Tänu Idale, kohalikule tüdrukule, hakkasin tema tuttavatega seltsima, olid täitsa toredad noored!
Õde Mai oli veidi pärast minu saabumist ka kohale jõudnud... Temal oli rohkem vedanud, kuna ta sattus pärast Patareid otse Harku laagrisse, tädi käis teda vaatamas ja pakke viimas. Tööd tegi ta õmblustsehhis, kus õmmeldi toona moes olnud kummeeritud mantleid. Ta läks justnagu tema jaoks korraldatud treialite kursusele. Hakkas tööle sealses tehases. Aga mind pole masinad ja metallitöö kunagi huvitanud. Unistasin ikka, et saan edasi õppida. 1954. aasta sügisel asutatigi tehase juurde masinaehitustehnikumi filiaal, kuhu püüdsin sisse saada, andsin kõik eksamid heade hinnetega, aga vastu mind ei võetud – ma ei töötanud ju tehases! See oligi hea, sest kuna mind masinad ja nende ehitamine ei huvitanud, oleks mul raske olnud ebameeldivat tööd teha. Nii ma töötasingi järgmise kevadeni haigla pesumajas.
Ema oli vahepeal saanud oma erialale tööle kaugel Kirovi oblasti kõige hullemas – Kaiski – rajoonis. Selgus, et ta sattus otse Vjatlagi keskuse postkontorisse, mitte eriti kaugel sellest laagrist, kus ta oma aega istus! Kevadel sõitsin talle järele, ta oli saanud omaette toa pikas barakis, kuhu ka ainult üks voodi mahtus. Jälle tuli emaga voodit jagada, aga tööle sain sealsesse haiglasse sanitarina, ikkagi klass kõrgem kui pesunaine! Hakkasin edasiõppimise võimalusi otsima. Leidsingi sobiva kooli, mis asus Lesnoile kõige lähemal, Omutninski linnas. Lesnoisse läks Kirovist otse rong ja möödus sellest linnast, kus oli medkool ning suur terasevalamise ja -valtsimise tehas. Saatsin sealsesse meditsiinikooli dokumendid, seal võeti keskharidusega noori velskrite osakonda. Ämmaemandate osakonnas keskharidust ei nõutud, sinna sai ka 7-klassilise haridusega. Mina tahtsin muidugi velskriks saada, see oli peaaegu nagu arst, mõni velsker oli isegi maahaigla peaarsti kohal, näiteks Kobra külas.

Praktikal Lesnoi haiglas, Ild fotol all vasakul. Medkooli tunnistus.

Asusin õppima meditsiinikooli

Algaski uus periood minu elus, hakkasin õppima! See oli vahva aeg, kuigi olin ülejäänud tüdrukutest palju vanem. See ei seganud meie suhteid, saime omavahel kõik hästi läbi, ma tegin nendega kõik naljad ja tükid kaasa, tundsin korraga ka ennast noorena. Sain kõrgendatud stipendiumi, õppimine oli mulle lausa lõbu, ahmisin teadmisi nagu janune vett, tundsin, et kui saan diplomi, võin ka mina end normaalse inimesena tunda. Koolis mingit vahet ei tehtud, kuna olin parim õpilane, a/ü organisaator ja seinalehe toimetaja. Aga kusagil ikkagi vahet tehti, sest kui kooli lõpetasime ja meid, kui medtöötajaid sõjaväe arvele võeti, olid kõik teised nooremleitnandid, ainult minu sõja­väepiletis oli auastmeks reamees. See tähendas, et kui puhkeb sõda, olen ühel pulgal rindesanitariga, kes eesliinilt haavatuid ära tassib! Õnneks sõda siiski ei puhkenud ja tööd see auaste ei seganud. Sain igal pool hästi hakkama.
Õppisin viimasel kursusel, kõik tundus korras olevat. Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitsemine langes ajale, et saime kolm vaba päeva. Otsustasin korraks Lesnoisse sõita, sest tavalisel nädalavahetusel, milleks oli vaid üks vaba päev, sinna sõita ei olnudki võimalik, rongisõit võttis üle kuue tunni aega, sama palju tagasi, kohal poleks olnud aega ollagi. Kolme päevaga sai aga vabalt ära käia.
Olin vaevalt tagasi jõudnud ja jälle õppetöösse süvenenud, kui sain kutse ilmuda kohaliku julgeolekuülema juurde vestlusele. Huvitav, mis oli selle kutse põhjuseks? Kohale minnes selgus, et neile oli tulnud teade, et ma käisin pühade ajal kodus – tähendab, Eestis?
Vastasin, et selle lühikese aja jooksul pole see kuidagi võimalik, kolm päeva kulub ainult sinna jõudmiseks, sest Kirovis pean Sverdlovski-Leningradi rongile ümber istuma, seega kaotan juba Kirovis ühe päeva – sinna jõuan hommikul, Leningradi rong väljub hilisõhtul. Leningradis kordub sama – jälle kulub päev, sest ka Tallinn-Leningradi rong väljub õhtul. Sama palju aega kulub ka tagasisõiduks. Et kasvõi ükspäev Tallinnas veeta, kulub terve nädal. Lennukid otse Omutniskist Tallinna ei lenda, kuidas asjamees seletab, et jõudsin kolme päevaga edasi – tagasi Tallinnas ära käia? Tema ainult nohises ja ütles, et mul tuleb uuesti hakata igakuiselt end registreerimas käima! Küsisin, kas ta ei tea, et oleme sellest kohustusest juba 1954. aasta algusest vabastatud, meile on antud korralik pass, kus ainult lisamärge „lubatud liikuda Kirovi oblasti piirides”.
Lubasin Kirovi KGB ülemale kaebuse kirjutada, et minuga käitutakse ebaõiglaselt, sest minu kodu ei ole praegu Eestis, vaid on ema juures Lesnoi asulas, kuhu ma igal nädalavahetusel käia ei saa, vaid pikematel vabadel perioodidel on see võimalik. Seda ma ka tegin ja sain vastuse, et kohalik ülem toimib seadusevastaselt, teda on teavitatud, et mingit igakuist registreerimas käimist ei tohi rakendada. Võisin rahulikult edasi õppida. Kes oli see valvas kodanik, kes niisuguse teate julgeolekule edastas, ma ei saanudki teada.
Pärast mõningaid seiklusi sattusin lõpuks ikka samasse Lesnoi asulasse tööle, alguses õena, pärast juba velskrina ja magasin ikka emaga ühes voodis, kus külge tuli korraga vahetada, muidu oleks võinud voodist välja kukkuda. Sealgi oli tore seltskond, Kirovi meditsiinikoolist tuli mitu noort tüdrukut, meil oli omavahel täitsa lõbus. Asulas oli suur klubi, kontserdid ja tantsuõhtud, võtsime osa kõigest, mis võimalik, igav ei olnud. Talvel sai uisutada, liuväli oli korralik, valgustatud ja isegi muusika mängis! Minu häda on see, et paistan välja noorem, kui tegelikult olen, sealgi pakuti mulle mitu korda kätt ja südant, aga ma ei tahtnudki, et nad täpselt teada saavad, kui vana ma olen. Elu oli mulle suure lünga tekitanud, kõige ilusam noorusaeg möödus, nii et ei saanud arugi, et olen noor. Alles tagantjärele oleks tahtnud seda lünka täita, aga mis möödas, see möödas, ükski päev ei tule tagasi!
Lõplikult koju tagasi, Tallinna, sain alles 1959. aastal, tänu taevale, et seal oli veel tädi, kes mind palju aitas, kõike tuli nullist alustada. Elu on möödunud nagu üksainus pikk, lõputuna näiv päev, ei saa aru, kuhu kõik need aastad on kadunud. Istun oma ühetoalises korteris ja panen ikka ja jälle neid läbielatud päevi kirja, see ei ole kerge! Kõnnin jälle samm-sammult need teed ja rajad läbi, mis peaksid ammu juba unustatud olema. Aga teha pole midagi – see mälestuste tuhk ikka veel kõrvetab!

Lõpp