Mis maja see oli?

tekst: ILD RATAS

Pärnu mnt 27 maja lasi ehitati 1937. aastal paelavabrik „Rauaniit” direktor Gedeli Itskowitsch. Augustis 1940 võeti maja NSV Liidu sõjaväe poolt sundkasutusele ning seejärel 1940. aasta lõpus ka natsionaliseeriti Haja Itskowitschilt. Üks omanikest 49-aastane Elvine Viltag küüditati 1941. aastal ja ta suri asumisel Sverdlovski oblastis. 1940. aasta lõpul rajas majja oma peatuspaiga NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Piirivalvevägede peavalitsus. See repressiivasutus kasutas hoone keldreid vangide kinnipidamiseks. Sõjajärgsetel aastatel, hiljemalt 1953. aastani tegutses majas Tallinna Miilitsa Peavalitsus. Allikas / foto / Linnaarhiiv

Käisin siis Tallinna 7. Keskkooli 9. klassis. Koolist koju jalutades kasutasime kambaga, kuhu kuulusid Kalamaja tüdrukud, kojuminekuks natuke pikemat teed – mööda Pärnu maanteed üle Vabaduse platsi (tollal Võidu väljak) Harju tänavale ja sealt üle Raekoja platsi Balti jaama poole – nii oli huvitavam.
Kolme aasta eest olin taas kodulinna naasnud, seljataga viis aastat asumist kõigi mulle määratud üleelamistega. Olin õnnelik, et sain emakeeles õppida, pidasin plaani mõne aasta pärast keskkool lõpetada ja minna Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Õppisin hästi ja meil oli väga ühtehoidev seltskond endistest mittetäieliku keskkooli lõpetanud Kalamaja tüdrukutest. Taevas tundus pilvituna, kogu elu oli veel ees ja ma ei aimanudki, mis mind tegelikult ootab.
Märtsiküüditamine läks minust mööda, sellest kuulsin alles järgmisel päeval, kui klassis mõni koht tühjaks jäi.
Elasin koos vanema õe Maiga tädi juures. Ka Mai oli kolme aasta eest Kirovi oblastist ära tulnud. Minul ei olnud passi saamisega probleeme, kuna olin õiges vanuses. Pass anti enesestmõistetavalt välja, kehtivusega viis aastat. Kohe sain ka sissekirjutuse tädi pliidiga tuppa. Mai oli minust vanem, temal läks sellega märksa rohkem aega ja vaeva, aga lõpuks sai temagi asjad aetud. Teda aitas üks kõrge ülemus, kes osutus heaks inimeseks ja kannatas selle eest hiljem, nagu pärast kuulsime.
Mai töötas tehases Norma plekist vidinaid stantsides, olles meie kõigi ainus palgasaaja, aga tulime omadega välja ja olime eluga rahul kõigi raskuste kiuste.

Asjad võtsid halva pöörde 1949. aasta novembri pimedal õhtul

tulime oma klassi kambaga mööda Pärnu maanteed kodu poole. Koolis oli pärast tunde olnud võrkpalli­lahing, mille käiku oli vaja omavahel põhjalikult analüüsida, seepärast valisimegi pikema kodutee. Kalamajas läksime lahku, öeldes nagu ikka: „Homseni!ˮ Järgmisel päeval oli plaanis matemaatika kontrolltöö, selleks oli vaja õppida. Tegin kiiresti kõik kodused tööd ära ja heitsin magama. Ei mäleta, mis kell võis olla, kui meid sügavast unest äratati. Uksele klopiti ja anti käsk uks avada. Tädi küsimusele, et kes seal on ja mida tarvis, vastati lühidalt: „Passikontroll!ˮ Säärased kontrollid olid tollal tavalised, tädi ei osanud midagi karta. Ja mida see kartmine oleks muutnudki...
Sisse astusid miilitsad ja käskisid passid ette näidata. Keegi meist ei osanud midagi karta, peale minu, kes ma elasin tädi juures valel aadressil. Olin nimelt sisse kirjutatud lapsepõlvekoju – see maja Kandle tänavas ei olnud veel konfiskeeritud ja majaraamat oli meie käes. Oleksime saanud lihtsalt seletada, et jäin hilja peale ja tädi jättis mu ööseks enda juurde.
Kohe selgus, et see ei olnudki passikontroll, vaid tuldi Maile järele – tema oli ju tädi aadressile möllitud. Tuldi arreteerima ja saadi ühtlasi ka mind kätte. Nad olid mind juba Kandle tänavast otsinud. Tädi pass vaadati üle, see anti talle tagasi, meie passid võeti ära ja kästi riidesse panna ning nendega kaasa minna. Olin unesegane, ei saanud aru, mis toimub, mis arreteerimine, mille eest? Meil olid ju kehtivad passid, Mai käis tööl, mina koolis, me pole ju mingit kuritegu toime pannud! Sain endale kuidagi riided selga, meid konvoeeriti tänavale, kus ootas ilmetu kinnine auto. Olin sääraseid näinud, need sõitsid ikka mööda Vana-Kalamaja tänavat Patarei poolt Balti jaama poole ja vastupidi, aga mulle ei tulnud pähegi, et nad vedasid arreteeritud inimesi, vange. Patarei oli ju suur eeluurimisvangla!

Äkki ma ei jõua õigeks ajaks?

Minul oli meeles ainult homne kontrolltöö, olin mures, et ma äkki ei jõua õigeks ajaks kooli. Et see kõik võiks kauem kesta, ei tulnud mõttessegi – mille eest võidi meid arreteerida, ma ei näinud põhjust. Kõik toimus nagu paksu udu sees, olin täiesti uimane. Meid aeti autosse, tädi jäi hoovi-
väravasse nutma. Sõit läks lahti, aga ei kestnud kuigi kaua. Peagi auto peatus, selle uks avati ja meid kamandati. välja. Auto seisis selle sama pruuni maja ees, millest ma alles mõne tunni eest olin möödunud. Suundusime konvoi saatel keldrisse, kus, nagu selgus, asusid eelvangistuse kongid, vene keeles „kamerõ predvaritelnova zakljutšenijaˮ.
Kõigepealt seisime suures pimedavõitu ruumis barjääri taga, kus meid suurde raamatusse sisse kirjutati. Passid jäid sinna. Seejärel otsiti meid läbi, kuigi olime kodus riietunud miilitsa valvsa pilgu all ja meil ei saanud midagi lubamatut kaasas olla. Kogu meie varandus koosnes sellest, mis seljas oli. Edasi viidi meid pikka pimedasse koridori, mille seintes oli palju rauduksi, ruumi valgustamas hämar elektrivalgus. Üks rauduks avati, meid lükati sisse ja uks meie taga sulgus. Olimegi vangid.
Ruum oli väike, ukse kõrval seisis mingi anum ja teisel pool madalal pingil veenõu. Silm palju ei seletanud, sest ka kambri valgustus oli üsna ähmane. Natuke maad uksest eemal oli põrand mõnekümne sentimeetri võrra kõrgemale tõstetud ja sellel kõrgendusel lamasid inimkogud. Mai hakkas uksele taguma ja välja laskmist nõudma, kuna tal oli vaja tualetti minna. Talle vastati kurjalt, et ärgu rikkugu öörahu, vajaduste rahuldamiseks on nurgas ämber, heitku me magama nagu kõik teisedki kambri „külalisedˮ. Mingeid voodiriideid ei olnud, kõik magasid riideid seljast võtmata kõval laudpõrandal.
Heitsime pikali, sest muud ei jäänud üle. Olime ju paksu raudukse taga vangis. Mis puutub magamisse, siis mina igatahes ei saanud kuidagi uinuda, mõtlesin aina eelseisvale kontrolltööle, kas meid lastakse hommikul välja, me ei ole ju midagi kurja teinud, see pidi mingi eksitus olema, küll homme hommikul kõik selgub. Kui hommik viimaks saabus, saime aru, et keegi meid siit välja ei lase ja minu koht klassis jääb teadmata ajaks tühjaks.

Ild Ratas (17) küüditatuna Siberis 23.04.1947. Pärast tagasi tulekut Eestisse, järgnes 1949. aastal uus arreteerimine ja Siberisse saatmine.

Aknad, mis vaatasid maa alla

Kambrike oli väike, mahutades kokku viis inimest, kõik tihedasti üksteise kõrval sellel magamiseks mõeldud kõrgendusel. Pea kohal kumas kitsas aknapilu, mis jäi tublisti allapoole kõnnitee pinda ja vaatas kividega vooderdatud sügava augu vastasseina. Jõuetu elektripirn põles ööpäev läbi, sest sellest maa-alusest aknast mingit valgust sisse ei imbunud ja mis valgust ühel novembrilõpu päeval olla saigi.
Hommikusöögiks anti tükk leiba, peale võis rüübata joogianumast selle külge ketiga kinnitatud kruusiga kuuma vett. Ma ei mäleta ühtki nime ega nägu selle kongi asukatest, nutsin vahetpidamata, et ei saa kooli minna. Mai oli mornilt vait ja ega me seal omavahel eriti ei suhelnudki. Inimesed vaheldusid, mõned viidi kambrist välja, uued tulid asemele. Veetsime seal umbes nädala, saime teada, et meie kohta koostatakse pabereid, et meid siis Patarei vanglasse üle viia. Mind kutsuti mõnel korral miilitsate ruumi põrandat pesema. Seal ma oma pisaraid ei näidanud, olin trotsi täis ja ironiseerisin, kuidas nendel meestel, nimelt miilitsatel, on vedanud, et on saanud nii austava ülesande ohtlikke kurja­tegijaid valvata. Lõpuks sai ühel neist mõõt täis ja ta kamandas mind komöödiat lõpetama, vait jääma ja tegema, mis kästud!
Tualetti lasti meid kord päevas, seal sai ka nägu külma veega loputada. Ühel päeval sattusin koridoris vastamisi noormehega, kes tuli just tualetist välja, hoides käega pükse üleval ja lohistades järel ilma paelteta kingi. Rihmad-paelad olid kõik ära võetud, see oli vanglates kohustuslik. Poiss jõudis mulle ütelda, et ta on Purje Juku asumiselt Kirovi oblastist ja käimas on kõikide asumiselt omavoliliselt tagasi tulnute kinninabimine ja tagasi saatmine.
Kord päevas anti meile ka süüa, nimelt lõunasööki ja see oli väga maitsev, ilmselt lähimast restoranist toodud. Seal veedetud nädala jooksul midagi eriti märkimisväärset ei juhtunud. Aknad, mis vaatasid maa alla maja Sakala tänava poolses küljes, jäid ikka sama läbipaistmatuteks.

Konginaabrid vahetusid

Aga ühel päeval lükati kongi meile tuttav tüdruk – Kandle tänavast, naabritüdruk Õie. Tema oli meist veidi vanem ja lapsepõlves me temaga ei lävinud. Ta ema parandas kord minu lõhkirebitud kleidi nii oskuslikult ära, et meie ema ei märganudki viga. Olin äge plankudel ja puudel ronija, eks tegijal ikka juhtub! Oma ema ma kartsin, ta oli väga range ja riideid pidi hoidma, kuna need olid kallid! Kahjuks jäi see kleit küüditamise ööl koos paljude muude asjadega maha. Tundsime huvi, mis süü lasub Õiel, teda ju ei küüditatud. Ta seletas, et töötab artellis, kus valmistatakse sukatrippe. Tollal sukapükse veel ei tuntud, olid sukad, sukahoidjad ja sukatripid. Eks ta peitis mõne tripi taskusse, neid läks ju ikka tarvis. Tema õnnetuseks olid just sel päeval tööpäeva lõpus artelli uksel läbiotsijad ja tema taskust leiti varastatud tripid! Milline kohutav kuritegu, riigivargus! Selle eest võis saada kuni viis aastat vangilaagrit.
Teine kord lükati meie kongi noor naine, kes ahastades nuttis, sest tal jäi kaheaastane tütar koju emmet järele hüüdma. Mis hirmus süü temal lasus, ma ei mäleta. Võib-olla sama suur kui Õiel?

Matemaatika kontrolltöö jäigi tegemata

Mina olin oma nutud juba ära nutnud, mõistes, et minu koht klassi aknapoolses pingireas jääbki tühjaks. Hoidsin vaid oma hiljuti saadud vormimütsi käte vahel ja igatsesin seda veel kunagi kanda, aga seda ei juhtunudki. Müts oli ilus tumesinine barett, ühel küljel kitsast oranžist paelast kolmnurgaga. Hiljem, juba vangilaagris olles, vahetasin selle leiva vastu, kuna müts meeldis seal nii mõnelegi naisele, kes ei teadnud, millega on tegemist.
Nädal sai täis, meie dokumendid olid ilmselt vanglasse saatmiseks korda tehtud. Meie tubli tädi oli vahepeal me asukoha välja uurinud ja kahes kohvris meile vajalikke riideid järele toonud. Need anti meile enne Patarei vanglasse viimist kätte, aga tädiga me ei kohtunud.
Olen hiljem neid aknapilusid Sakala tänaval uudistamas käinud, nende asukoht on täitsa aimatav. Kui me väga paljude aastate pärast uuesti Tallinna jõudsime, oli miilitsa peavalitsus sellest majast ammu välja kolinud. Hiljuti avati Pagari tänava KGB kongid muuseumina, mida mina küll külastada ei taha, sest nendest kohtadest on mul liiga palju halbu mälestusi.
Patarei vanglasse saabumisega see episood minu elust lõpeb ja algab hoopis teistsugune vanglaelu, aga see on juba ka täiesti uus lugu.

Järg KE 4-2017