Kultuur ja Elu 4/2016


Kultuur ja Elu 3/2016

 

 

 

 

 

 

Hävituspataljonid Eestis 1944–1954

Tekst: Tiit Noormets, Valdur Ohmann
„Hävitajad". Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954”

Hävituspataljonid olid oluline osa Nõukogude repressiivaparaadist. Hävituspataljond aitasid kaasa küüditamisele, elanike terroriseerimisele, „kulakute” ja metsavendade pereliikmete vangistamisele, tapmisele ning nende varade konfiskeerimisele. Hävitajate sisevaenlasteks oli kogu Eesti rahvas, keda oli vaja sovetiseerida. Algusosa KE 3/2016

Nimetusest

Hävituspataljonide (vene keeles „istrebitelnõje bataljonõ”) nime all tuntud vabatahtlikud relvastatud formeeringud, mis loodi NSV Liidus alates Saksamaa ja NSVL-i sõja algusest 1941. aastal, kandsid järgnevalt erinevaid nimetusi. Esimene nimetus „hävituspataljonid” lähtus otseselt neile antud ülesannetest, mis olid ÜK(b)P KK ja NSV Liidu RKN ühisdirektiivis 29. juunist 1941 määratletud nii: „[…] organiseerida halastamatut võitlust igasuguste tagala desorganiseerijate, desertööride, paanikatekitajate ja kuulujuttude levitajate vastu; hävitada spioone, diversante, vaenlase parašütiste… Punaarmee väeosade sunnitud taandumise korral… kogu väärtuslik vara, kaasa arvatud värvilised metallid, teravili ja kütus, mida ei suudeta välja vedada, tuleb tingimata hävitada”. Koos sõjaolukorra muutumise ja Punaarmee vastupealetungile minekuga detsembris 1941 Moskva all otsustati „vabastatud rajoonides taastada hävituspataljonid”. Pärast Eesti hõivamist 1944. aasta sügisel taasloodi siin koheselt hävituspataljonid sama nime all vastavalt EK(b)P KK Büroo otsusele 20. aprillist 1944: „[…] luua vastavalt territooriumi vabastamisele Eesti NSV igas maakonnas, suuremas linnas ja asulas hävituspataljon”.
Nimetus „hävituspataljon” tekitas kohe probleeme, kuna see seostus rahva teadvuses üheselt Suvesõja ajal toime pandud mõrvade ja hävitustööga. Ilmekalt tõi selle esile EK(b)P Tartumaa komitee sõjaline osakond oma aruandes Keskkomitee vastavale osakonnale 5. märtsist 1945: „Hävituspataljonlaste poolt on esitatud avaldus nime „Hävituspataljon” muuta ja asendada mõne teise väljendusega. Põhjenduseks tuuakse ette 3,5 a. saksa propaganda halbu väljendeid Hävituspataljoni kohta, mis olevat ka juurdunud tugevasti elanikkonna sekka, tekitades neis juba selle nime mainimisel abstraktset hirmutunnet”. Saksa propaganda põhjenduseks toomine on muidugi Nõukogude süsteemis üldiselt kasutatud poliitvariserlikkus. Nimetuse muutmiseni jõuti järgmisel aastal.
31. jaanuaril 1946 kehtestas EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm, kes oli ühtlasi Hävituspataljonide keskstaabi ülem, käskkirjaga nr. 3 uue nimetuse: „Tänasest päevast ümber nimetada kõik Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi hävituspataljonid „Narodnaja zaštšita” pataljonideks, eestikeelses tõlkes „Rahvakaitse”. Ligikaudu samal ajal, 18. detsembril 1945 nimetati hävituspataljonid ümber rahvakaitseks ka Leedu NSV-s. Hiljem kasutati just nimetust „rahvakaitse” kogu Nõukogude perioodi jooksul, kui need üksused, küll ainult haruharva, leidsid mainimist kirjasõnas. Tegelikult peab seda nimemuutust hindama ainult nii-öelda väljapoole suunatud propagandistlikuks „sildivahetuseks”, millega ei kaasnenud mitte mingeid muudatusi hävituspataljonide organisatsioonis, ülesannetes ega tegevuses (ka ümbernimetatud Rahvakaitse keskstaabi käskkirjades esines edaspidi paralleelselt mõlemaid nimetusi).
18. augustil 1949 toimunud EK(b)P KK Büroo istungil arutati küsimust „Võitlusest banditismiga Eesti NSV maakondades”, mis kujunes kõigi asjaosaliste lauskriitikaks, kuna järjekindlalt püstitatud ülesanded likvideerida Eesti NSV-s vastupanuliikumine mingiks kindlaks tähtajaks olid sama järjekindlalt osutunud ebareaalseks. Arutelust kokkuvõtet tehes ütles EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm muu hulgas: „Kõigil tuleb üle minna pealetungile, aga meil on isegi terminoloogia kaitseiseloomuline „Rahvakaitse”, kuid tuleb lihtsalt hävitada nõukogude võimu vaenlasi, aga mitte midagi kaitseda ja kaitsta”. Sellele järgnes 27. augustil 1949 Büroo otsus „Olukorrast ja abinõudest võitluse tugevdamiseks banditsismiga vabariigis”, mis kõige muu hulgas sätestas ka järjekordse hävituspataljonide nime muutmise: „Rahvakaitse pataljonid ümber nimetada „Bandiitide hävitajate pataljonideks””. Mõnevõrra muutus ka pataljonide täielik ametlik nimetus, mida ei seostatud enam haldusüksuste, vaid julgeolekuorganite organisatsiooniga (näiteks varem „Viljandimaa rahvakaitse pataljon” ja seejärel „ENSV RJM Viljandimaa osakonna bandiitide hävitajate pataljon”).
Nimetust „bandiitide hävitajate pataljonid” (vene keeles „bataljonõ istrebitelei banditov”, dokumentides üldjuhul lühendina „BIB”) kandsid need üksused kuni likvideerimiseni 1954. aasta lõpul, seega oma ajaloo erinevatest nimetustest kõige kauem. Samas on see nimetus üldiselt tundmatu, kuna tänini on see kõikvõimalikus eestikeelses trükisõnas puudunud. Tuleb nimetada, et ka 6. septembril 1992 jõustunud seadus „Süümevande andmise korra kohta” määras kodanike jälitamises või represseerimises osalenud isikute hulka ainult „rahvakaitse- või hävituspataljonidesse kuulunud isikud” ja Riigikogu avaldus 18. juunist 2002 „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis” kuulutas kuritegelikeks ainult „hävitus- ja rahvakaitsepataljonid”. Tuleb aga rõhutada, et tegelikku elu mõjutasid need ametlikud nimetused vähe. Nagu näitavad dokumendid, kasutati partei- ja täitevvõimu kõigil tasanditel ning kogu perioodi 1944–1954 jooksul kõige massilisemalt ning järjekindlalt nimetust „hävituspataljonid”; mida järgnevalt kasutavad ka käesoleva kogumiku koostajad.
Hävituspataljonide liikmete ametlikuks nimetuseks olid reakoosseisule „hävituspataljoni võitlejad” ja juhtivkoosseisule „hävituspataljoni komandörid”. Neid nimetusi kasutati aga kõikvõimalikes dokumentides üpris vähe. Üldlevinud on erinevates dokumentides hoopis „hävitaja” (vene keeles „istrebitel”), mille kõrval leidub ka selle nime kõnekeelse mugandatud vormi „istrebka” (läti ja leedu rahvakeelde ilmusid tollal vene keelest mugandatud nimetused, vastavalt „strebok” ja „striba”, millel on aga selgelt negatiivne tähendus). Eestikeelses kirjasõnas on nende kohta senini üldiselt kasutatud sõna „hävituspataljonlane” (Nõukogude perioodil küll episoodiliselt ka „rahvakaitsja”), mis on keeleliselt kohmakas ja nimetusena ebaõige. Kogumiku koostajad peavad sisuliselt õigemaks kasutada nimetust „hävitajad”, nii nagu nad ennast ise nimetasid ja mis on mõisteliselt kahtlemata kõige õigem.

Organisatsioonist ja alluvusest


Hävituspataljonide Keskstaabi operatiivala ülem Aleksander Resev. Arhiivifoto

Hävituspataljonid loodi kommunistliku partei otsesel algatusel. Nende taaskasutamise aluseks Eestis oli EK(b)P KK Büroo protokolliline otsus 20. aprillist 1944. a. Selle järgi tuli moodustada vastavalt territooriumi hõivamisele Eesti igas maakonnas, suuremas linnas ja asulas hävituspataljon. Hävituspataljone asus kohtadel organiseerima ja komplekteerima siseasjade rahvakomissariaadi maakonna- või linnaosakond ning parteikomitee. Hävituspataljoni organiseerimise ja selle tegevuse juhtimise eest vastutas personaalselt EK(b)P linna- või maakonnakomitee sekretär ja siseasjade rahvakomissariaadi linna- või maakonnaosakonna ülem. Hävituspataljonide loomisest ja nende tegevusest tuli aru anda parteikomitee sõjalistel osakondadel, kes esitasid vastavad ülevaated EK(b)P Keskkomitee vastavale osakonnale.
Hävituspataljoni koosseisu tuumik tuli värvata partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivi seast. Hävituspataljoni komandöriks määrati siseasjade rahvakomissariaadi maakonnaosakonna ülem või tema asetäitja. Nende ülesandeks oli peaasjalikult konkreetse operatiivtöö korraldamine. Poliitiline vastutus ja valdkond jäi partei kanda. Komandöri asetäitjaks poliitalal eraldati üks EK(B)P maakonna- või linnakomitee vastutav töötaja, kuid mitte madalamal kui osakonnajuhataja ametikohal töötav inimene. Üldjuhul oli pataljoni juhatuse töösse hõlmatud ka täitevvõimu esindajaid – kohalik maakonna või valla täitevkomitee esimees. Viimaste kanda jäi vastutus materiaalsete ressurssidega varustamise eest – hävituspataljonlaste majutus, transpordiküsimused jms.

Hävituspataljonide Keskstaabi koosseis oli vastavalt ühisotsusele järgnev:

  • EK(b)P Keskkomitee sekretär – Nikolai Karotamm (staabi ülem)
  • ENSV siseasjade rahvakomissar – Aleksander Resev (operatiivala ülem),
  • ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees – Arnold Veimer (majanduslik varustamine),
  • ELKNÜ Keskkomitee sekretär – Arnold Meri (poliitiline kasvatustöö),
  • ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissar – Boris Kumm (vahetas välja siseministri 1947. aastal, kui hävituspataljonid viidi tema alluvusse).

Hävituspataljoni staap asus reeglina maakonna keskuses. Staabile allusid vastava maakonna valdades moodustatud hävituspataljoni rühmad. 1946.–1948. aastal allusid hävituspataljonid Hävituspataljonide Keskstaabile, mille eesotsas oli EK(b)P Keskkomitee I sekretär ­Nikolai Karotamm isiklikult. Mõistagi oli kommunistliku partei kasutada ja käsutada ka SARK, kust juhiti hävituspataljonide igapäevast teenistust ja operatiivtegevust.
ENSV Siseasjade rahvakomissariaadis oli hävituspataljonide formeerimise käigus alates 1944. aasta kevadest üksnes hävituspataljonide staap. Seda juhtis 1944 Tambovi oblasti hävituspataljonide staabi ülema kohalt ENSV SARK-i hävituspataljonide staabi ülema kohale määratud alampolkovnik Vassili Izotov. Viimane tõi endaga kaasa Tambovi oblastis tema asetäitjaks tõusnud leitnant Vassili Krinogovi, kellest sai hävituspataljonide staabi instruktor.
ENSV SARK käskkirjaga nr. 5 24. aprillist 1944 määrati kohale alates 1. aprillist teinegi instruktor – leitnant Aleksander Maikov. Temal oli juba Eesti taust ja päritolu. Maikov oli sündinud Narvas ja töötas enne sõda Virumaal militsionäärina. Kolmandale instruktori kohale peeti sobilikuks leitnant Vitali Novikovi. Vastavalt ENSV SARK käskkirjale nr. 28 30. juunist 1944 nimetati ta hävituspataljonide staabi instruktori ametikohale alates 24. juunist. Novikov jätkas hävituspataljonide valdkonnas tööd ka 1945. jaanuarist, banditismivastase võitluse osakonna 4. jaoskonna operatiivvolinikuna ja aasta lõpust vanem-operatiivvolinikuna.
Suve keskpaigaks täideti sekretär-masinakirjutaja ametikoht. Sellele asus 3. juulist Liidia Vinter. Koosseisude järgi oli hävituspataljonide staabi ülemal ette nähtud asetäitja, kuid isikut, kes seda ametikohta täitis, ei ole õnnestunud tuvastada. Hävituspataljonide ülema Vassili Izotovi karjäär Eestis jäi siiski üürikeseks. Ta arvati reservi ja saadeti NKVD-st erru 25. novembril 1944. Vabanenud kohale määrati Leningradi oblastist pärit ja end rahvuselt eestlaseks määratlenud Genrih Andrusov (8. juuli 1908 Leningradi oblast, Kingissepp – 19. mai 1984 Tallinn, Metsakalmistu). Tema seos Eestimaaga sai alguse 1941. aasta märtsist, mil ta asus EK(b)P KK instruktori ametikohale. Juba 1941. aasta suvel on ta kirja pandud Võru maakonna hävituspataljoni komissarina. Hävituspataljonide kõige staažikamaks juhiks kujuneski kahtlemata kõnesolev Genrih Andrusov. Tema teenistuskäigu kohta hävituspataljonide juhtimisel sõjajärgsel perioodil võib lugeda järgnevat. Kõigepealt ENSV SARK hävituspataljonide staabi ülem 20.11.1944 – 1.01.1945 vastavalt käskkirjale nr 167 27. novembrist 1944. Järgnevalt ENSV SARK/SM banditismivastase võitluse osakonna 4. jaoskonna ülem 1.01.1945 – jaanuar 1947 vastavalt käskkirjale nr. 0040 12. veebruarist 1945. Seejärel leidis aset liikumine Siseministeeriumi alluvusest Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koosseisu. ENSV SM ja juunist RJM 2-N osakonna 4. jaoskonna ülem jaanuar 1947 – juuni 1950. NSVL SM/RJM ühiskäskkirja nr 0074/0029 alusel 21. jaanuarist 1947 kustutati ENSV SM töötajate nimekirjast seoses komandeerimisega ENSV RJM käsutusse. Huvitaval kombel ei mainitud 1984. aastal tema nekroloogis midagi tegevusest hävituspataljonide juhtimisel 1944–1950 ja tööd julgeoleku liinis. Küll oli aga esile tõstetud tema määramine Võru hävituspataljoni komissariks ja haavata saamine Tallinna kaitsmisel 1941. aastal.
Hävituspataljonide struktuurne alluvus 1945. aastast vajab pikemat selgitust, et mõista aset leidnud muutusi Genrih Andrusovi teenistuskäigus. Tundub, et 1944. aastal ENSV SARK-i koosseisudes eksisteerinud hävituspataljonide staap ei olnud kinnistatud ühegi struktuuriüksuse juurde. Selline juhtimisviis ennast ei õigustanud. Aasta lõpuks, vastavalt NSVL SARK käskkirjale nr. 001525 28. detsembrist 1944, võeti vastu otsus hävituspataljonide juhtimine sama rahvakomissariaadi banditismivastase võitluse osakonna alla. Staabi koosseisus olnud kuus kohta koondati. See sai teoks 1. jaanuarist 1945, mil ENSV Siseasjade rahvakomissariaadi banditismivastase võitluse osakonna juurde loodi 4. jaoskond. Selle alluvusse hakkasid kuuluma hävituspataljonid. Nimetatud struktuuriüksuses oli lisaks jaoskonna ülemale selle asetäitja, neli vanemoperatiivvolinikku ja üks operatiivvolinik, seega kokku seitse koosseisulist kohta. ENSV SARK banditismivastase võitluse osakonna üheks ülesandeks oli operatiivtöö hävituspataljonidega. 4. jaoskonna ülem Genrih Andrusov hakkas nüüdsest alluma SARK banditismivastase võitluse osakonna ülemale, julgeoleku alampolkovnik Vladimir Glušaninile, kes oli ENSV SARK banditismivastase võitluse osakonna ülem aprillist kuni septembrini 1945. Glušanini asemel asus banditismivastase võitlus osakonda juhtima novembrist 1945 julgeoleku major Grigori Živaga. Õige pea tõusis ta julgeoleku alampolkovnikuks.
1944. aastal formeeriti EK(b)P KK sõjalise osakonna ja ENSV SARK-i juhtimisel ENSV territooriumil järgnevad territoriaalsed hävituspataljonid:

  1. Petserimaa hävituspataljon
  2. Narva hävituspataljon
  3. Virumaa hävituspataljon
  4. Võrumaa hävituspataljon
  5. Valgamaa hävituspataljon
  6. Tartumaa hävituspataljon
  7. Tallinna hävituspataljon
  8. Harjumaa hävituspataljon
  9. Järvamaa hävituspataljon
  10. Läänemaa hävituspataljon
  11. Viljandimaa hävituspataljon
  12. Pärnumaa hävituspataljon
  13. Saaremaa hävituspataljon

Kuna hävituspataljonid olid territoriaalse organisatsiooniga, kajastusid selles Eesti NSV haldusjaotuses tehtud ümberkorraldused. Algselt igas maakonnas ning Tallinna ja Narva linnas loodud pataljonidele lisandusid uued pärast uute maakondade moodustamist (1946. aastal Hiiu maakond, 1949. aastal Jõhvi ja Jõgeva maakond). Petserimaa pataljon likvideeriti varsti pärast asutamist seoses Petseri maakonna suurema osa üleandmisega Vene NFSV koosseisu ja maakonna kaotamisega 1945. aastal. Tallinna hävituspataljon loodi ainult paberil ja tegelikult tegevust ei alustanud kuni likvideerimiseni. Narva hävituspataljon saadeti laiali „seoses sellega, et praktiline vajadus selle järgi on ära langenud”. 1950. aastal toimunud maakondade-valdade likvideerimine ja Eesti NSV täiesti uue haldusjaotuse kehtestamine 39 rajooni kujul tõi kaasa vastavalt sellele hävituspataljonide täieliku ümberformeerimise. 1951. aastal organiseeriti igas rajoonis oma pataljon, millisel kujul hävituspataljonid eksisteerisid kuni nende likvideerimiseni 1954. aastal.


Eesti NSV Ministrite Nõukogu juhtivtegelased 1946. aastal. Esireas keskel Johannes Vares, tema kõrval Arnold Veimer ja Nikolai Karotamm. Arhiivifoto

Hävituspataljonide organisatsioon

Tõsisemaks struktuurseks muudatuseks banditismivastase võitluse osakonna valdkonnas oli selle paisumine. 1946. aasta suvel koosnes see juba seitsmest jaoskonnast. Hävituspataljonide juhtimise osas muutusi ei toimunud. Jätkuvalt jäi see 4. jaoskonna ülesannete hulka.
1946. aastal toimus põhjalik muutus hävituspataljonide juhtimises. EK(b)P KK ja ENSV RKN ühisotsusega nr 01, 26. detsembrist 1945 loodi Hävituspataljonide Keskstaap. See samm võeti ette eri ametkondade tegevuse koordineerimiseks ja jõudude koondamiseks, et tagada hävituspataljonide tõhusam toimimine ja vastupanuliikumise kiirem mahasurumine (teenistuslikult ja operatiivselt jäi iga hävituspataljon endiselt SARK-i maakonna- või linnaosakonna otsealluvusse).
Maakondades tuli luua hävituspataljoni maakonnastaap (hilisema nime­tusega banditismi vastu võitlemise staap). Selle koosseis oli määratletud madalamal tasandil analoogselt:

  • EK(b)P maakonnakomitee esimene sekretär,
  • Maakonna täitevkomitee esimees,
  • ELKNÜ maakonnakomitee ­sekretär,
  • SARK/SM maakonnaosakonna ülem,
  • RJRK/RJM maakonnaosakonna ülem,
  • Hävituspataljoni komandör.

Varem olid samasse ametiisikute ringi kuulunud isikud täitnud hävituspataljonide juhtimise ülesandeid oma põhitöö kõrvalt. Banditismivastase võitluse staapide näol loodi uus kõrgem juhtimisorgan, hävituspataljonide igapäevase tegevuse juhtimine läks samal aastal loodud palgalistest ametikohtadest koosnevatele pataljonijuhatustele (pataljoni komandör, staabiülem ja komandöri asetäitja poliitalal). Kuivõrd maakonna igas vallas tuli moodustada hävituspataljoni rühm, siis sellest tulenevalt loodi ka vallastaabid. Sellesse kuulusid valla partorg, valla täitevkomitee esimees, miilitsa piirkonnavolinik, valla komsorg ja hävitajate rühmakomandör.
Komsomoli esindajate lülitamine hävituspataljonide staabi koosseisu oli tingitud asjaolust, et seni oli täheldatud nende nõrka osavõttu hävitussalkades. Otsuse kohaselt tuli EK(b)P maakonnakomitee sekretäridel ja maakonna täitevkomiteede esimeestel isiklikult silma peal hoida hävituspataljonidel, viibida hävitussalkades, võtta ette meetmeid nende olme ja tegevuse parandamiseks.
NSVL SM/RJM ühiskäskkirja nr. 0074/0029 alusel 21. jaanuarist 1947 viidi kogu banditismivastase võitluse osakond, sealhulgas 4. jaoskond, ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koosseisu. Sellest hetkest said hävitajatest riikliku julgeoleku kaastöötajad. Vastavalt sellele läksid nad ka täielikult RJM otsealluvusse (Hävituspataljonide Keskstaap ja banditismi vastu võitlemise staabid maakondades-valdades kaovad dokumentidest 1948. aastal).
Varsti toimus uus ümberkorraldus, seekord julgeolekuorganite sisemine reorganiseerimine. Juba juunis-juulis loodi banditismivastase võitluse osakonna asemele ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2-N osakond, milles taas 4. jaoskonna pädevusse kuulusid hävituspataljonid. 18. juunil 1947 tegi kindralmajor Kumm ettepaneku EK(b)P KK-le kinnitada loodava ENSV RJM 2-N osakonna ülemaks senine ENSV SM/RJM banditismivastase võitluse osakonna ülem Grigori Živaga. Teda iseloomustati kui isikut, kes oskab hästi tööle rakendada alluvat aparaati ja on mobiliseeritud isikkoosseisu „natsionalistliku põrandaaluse ja selle bandede” likvideerimisele.
Küllaltki pikaajaliselt tegutses ühel ja samal ametikohal julgeolekukapten Aleksei Gavrilov. Juba veebruarist 1947 oli ta tõusnud banditismivastase võitluse osakonna ülema asetäitjaks, märtsis jätkas samal ametikohal Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis ja suve hakul moodustatud 2-N osakonnas oli vastava osakonna ülema asetäitja. Kõrvuti Gavriloviga oli 2-N osakonna ülema asetäitjaks 1952. aastani alampolkovnik Vassili Beljajev. Tema iseloomustuses, millele on alla kirjutanud 6. juulil 1950 EK(b)P KK esimene sekretär Käbin, rõhutati, et seltsimees Beljajev on võtnud aktiivselt osa kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse liikumise likvideerimisest Eestis ja temal on terve rida tunnustust kinnitavaid NSV Liidu ja Eesti NSV RJM käskkirju. 1948. aastal suunati Grigori Živaga NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi käsutusse ning 2-N osakonda, mille alluvuses oli hävituspataljonidega vahetult tegelev 4. jaoskond, asus juhtima Dmitri Taevere.
ENSV RJM osakonna 2-N ülesanneteks oli 1950. aasta algul määratletud „võitlus nõukogudevaenuliku natsionalistliku põrandaaluse liikumise ja mässuliste terroristlike rühmitustega”. Osakond koosnes viiest jaoskonnast, mille tegevusvaldkonnad olid järgnevad:

  1. jaoskond – Jaoskonna ülem kapten Kudinov. Koosseis 7 inimest. Vakantseid kohti pole. Jaoskond peab võitlust kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse juhtlülidega.
  2. jaoskond – Jaoskonnal on ülema asetäitja kapten Baladinski. Koosseis 8 inimest. Jaoskonnal pole üle aasta ülemat. Komplekteerimata 2 vanemoperatiivvoliniku kohta. Jaoskond peab võitlust kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse formeeringute, organisatsioonide, grupeeringute ja relvastatud bandedega 6 maakonna territooriumil ning Tallinna ja Narva linnas.
  3. jaoskond – Jaoskonna ülem kapten Andrejev. Koosseis 10 inimest. Komplekteerimata 1 vanem­operatiivvoliniku koht. Jaoskond täidab samu funktsioone, mis 2. jaoskond ülejäänud maakondade territooriumil.
  4. jaoskond – Jaoskonna ülem major Andrusov. Koosseis 5 inimest. Kõik kohad täidetud. Jaoskond teostab hävituspataljonide juhtimist. Kontrollib hävituspataljonide sõjalist ettevalmistust ja nende operatiivset kasutamist.
  5. jaoskond – Jaoskonna ülem kapten Nikitin. Koosseis 4 inimest. Kõik kohad täidetud. Jaoskonna ülesannete hulka kuulub arvestus ja informatsioon.

Kokku oli 2-N osakonnas 44 kohta, millest oli täidetud 41. Osakonna ülemaks oli tol hetkel julgeoleku alampolkovnik Taevere.
Dmitri Taevere vabastati 2-N osakonna ülema kohalt 1950. aasta keskpaiku tervislikel põhjustel ning suunati tööle väljapoole Eestit kuivemasse kliimasse. Tema tegevust Eestis hinnati positiivselt. Lühikest aega juhtis 2-N osakonda, mille alluvuses endiselt 4. jaoskonnana hävituspataljonide tegevust juhtiv struktuuriüksus, alampolkovnik Ivan Peregontsev. Sellel ametikohal püsis ta rohkem kui aasta. EK(b)P KK esimene sekretär Johannes Käbin kinnitas oma allkirjaga Peregontsevi lahkumisotsuse 19. novembril 1951.
Kiiret karjääri tegi 2-N osakonna ülema koha vabanemisel Aleksei Gavrilov, kes juhtis osakonda aastatel 1951–1953. Märtsist 1952 oli ta julgeoleku major, augustist juba alampolkovnik. Peale Stalini surma asuti 1953. aasta märtsis ellu viima Moskvast Lavrenti Beria initsiatiivil rakendatavat grandioosset kava, mille järgi riikliku julgeoleku organid ühendati siseministeeriumiga. Aprillist 1953 võttis ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2-N osakonna funktsioonid üle ENSV Siseministeeriumi 4. osakond, mille etteotsa jäi osakonna ülema ajutise kohusetäitjana esialgu julgeoleku alampolkovnik Gavrilov. Maist 1953 asus ENSV SM 4. osakonda juhtima eesti keelt valdav julgeoleku major Oskar Borel. Selle koha peal oli ta lühikest aega, augustini 1953. Siis hakkasid toimima Beria arreteerimisjärgsed kaadrimuudatused, mille kohaselt ei peetud enam vajalikuks rahvuskaadri edutamist ja kohalikku keelt valdavate isikute paigutamist juhtivatele ametikohtadele.
Edasi asus sellele kohale julgeoleku polkovnik Gavriil Starinov, kes oli ENSV SM julgeolekustruktuuri ehk 4. osakonna ülem augustist 1953 – juuni 1954. Osakonnast, mille alluvuses olid ka hävituspataljonid, tõusis ta ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe asetäitjaks juunist 1954 ja oli sellel ametikohal augustini 1959. Starinovi asemel asus 4. osakonda juhtima polkovnik Vassili Beljajev, kes eelneval aastal oli saanud osakonna ülema asetäitjaks. Selleks ajaks oli hävituspataljonide tähtsus, seoses relvastatud vastupanuliikumise hääbumisega, juba märgatavalt langenud. Nende juhtimine jäi täielikult RJK rajoonivolinikele, kelle tegevuse üle keskaparaat teostas ainult üldist kontrolli. Sama 1954. aasta lõpuks hävituspataljonid likvideeriti.
Kui julgeoleku liinis toimus hävituspataljonide operatiivjuhtimine, siis poliitjuhtimine oli endiselt kuni nende likvideerimiseni kommunistliku partei vedada. EK(b)P maakonnakomiteed arutasid hävituspataljonide tegevust ja nende ette püstitatud ülesannete täitmist. Aastail 1944–1949 toimus poliitiline juhtimine otseselt EK(b)P Keskkomitee sõjalise osakonna kaudu, kellele andsid aru partei maakonnakomiteede sõjalised osakonnad. Aruandluses esines reeglina ühe punktina ka ülevaade kohalike hävituspataljonide olukorrast ja tegevusest. Sõjalise osakonna likvideerimine EK(b)P Keskkomitees ning vastavate struktuuriüksuste kadumine kohalike parteikomiteede juurest ei tähenda, et partei oleks kaotanud huvi sõjaväeliste küsimuste ja sealhulgas hävituspataljonide vastu. Viimaste olukorda ja tegevust jälgiti, arutati ja juhiti ulatuslikus parteivõrgustikus: maakonna ja rajoonikomiteedes, julgeolekuorganite ja hävituspataljonide eneste partei-algorganisatsioonides. Kõik see osundab, et EK(b)P juhtiv ja suunav jõud toimis igakülgselt ka hävituspataljonide osas, nii nagu teisteski eluvaldkondades.

Isikkoosseisust


ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm. Arhiivifoto

EK(b)P KK Büroo otsuses 20. aprillist 1944 „Hävituspataljonide loomisest Eesti NSV-s” oli muu hulgas täpselt määratud ka hävituspataljonide komplekteerimisallikad: „Hävituspataljoni koosseisu värvata partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivi tootmistööd katkestamata, mehi ja naisi, endisi partisane, sisevägede ning Tööliste ja Talupoegade Punaarmee võitlejaid, kes on tulnud tagasi kodumaale pärast ravi hospidalis, kuid on suutelised teenima hävituspataljonis”. Sama aasta sügisel, kui algas tegelik hävituspataljonide formeerimine, lisati veel ühe komplekteerimisallikana „kohalikud (kontrollitud) elanikud, kes said Saksa röövvallutajate läbi kannatada”. 1945. aastal, pärast Teise maailmasõja lõppu ja maareformi läbiviimist Eesti NSV-s lisati sellesse nimekirja demobiliseeritud sõjaväelased ja uusmaasaajad; partisane aga enam ei nimetatud, kuna Eestis puudus Saksa okupatsiooni ajal Nõukogude partisaniliikumine.
NSV Liidu vajadustest ja võimalustest lähtudes oli keskse tähtsusega hävituspataljonide formeerimine vaba­tahtlikest, kes osalesid nende tegevuses oma igapäevase töö kõrval. See võimaldas nii organisatsiooni luua kui ka ülal pidada suhteliselt väikeste kuludega. Olukorras, kus sõja ajal neelas kogu riigi ressurssidest valdava osa sõjapidamine, ning pärast sõja lõppu riigikaitse koos sõjapurustuste likvideerimise ja ülesehitustöödega, pidid kõik muud eluvaldkonnad ja seal hulgas võitlus rahvuslike vastupanuliikumiste mahasurumiseks nii Eestis kui ka mujal paratamatult töötama kokkuhoiurežiimil. Seetõttu kasutati ka hävituspataljonide taasloomisel juba 1941. aastast rakendatud ja läbiproovitud vabatahtlikkuse põhimõtet.
Otseselt hävituspataljonidesse astumise puhul saab vabatahtlikkusest rääkida aga ainult tinglikult. Partei ja siseasjade rahvakomissariaadi direktiivdokumendid hävituspataljonide loomise kohta 1944. aastast nimetavad sõnaselgelt, et „hävituspataljoni isikkoosseisu valib ja komplekteerib siseasjade rahvakomissariaadi maakonna- ja linnaosakonna (-jaoskonna) ülem kooskõlastatult maakonna ja linnakomitee sekretäriga”. Tõenäoliselt delegeeriti suure töökoormuse tõttu see ülesanne hiljem valdadesse, kus rakendati samuti valimist ja määramist. Näiteks Harjumaa Jõelähtme vallas pidas 10. septembril 1945 koosoleku „hävitusrühma loomise komisjon” koosseisus valla täitevkomitee esimees, aseesimees, valla partorg ja miilitsa rajoonivolinik, kes valisid välja 24 isikut ja otsustasid „koosolekul esitatud isikutest koostada hävitusrühm”. Veelgi vähem võib vabatahtlikkusest rääkida hävituspataljonide juhtivkoosseisu puhul, kes määrati otseselt ametisse oma põhitöö kõrvalt: pataljoni komandöriks SARK-i maakonna-(linna-) osakonna ülem, pataljonikomandöri asetäitjaks poliitalal EK(b)P maakonna (linna) komitee vastutav töötaja (vähemalt osakonnajuhataja), rühma- ja jaokomandörideks vallapartorgid ja miilitsavolinikud. Samas pidi väljavalitud kontingent olema pälvinud Nõukogude võimu usalduse ja valikuvõimalused kippusid esialgu jääma napiks.
1945. aasta kevadel alustasid metsavennad üle kogu Eesti aktiivset võitlust, mille käigus selgus varsti, et hävituspataljonidest pole neile vastast. EK(b)P KK sekretäri ringkirjas partei maakonnakomiteede sekretäridele 17. oktoobrist 1945 antud kategoorilised korraldused märgivad ühtlasi ka seniseid üldisi puudusi hävituspataljonide tegevuses: „Tuleb tugevdada hävitusrühmasid, tõsiselt ja kiiremini nad täiendavalt relvastada ja viia otsustavale pealetungile bandiitlike elementide vastu. Väed karastuvad lahingus, aga tegevusetuse tõttu kalduvad nad riknema ja lagunema ning see puudutab ka hävituspataljone. Tuleb neile anda minimaalne vajalik väljaõpe ja koos sellega viia pealetungile, aktiivselt tegevusse bandiitide vastu”.
Hävituspataljonide madalal sõjalisel võimekusel oli nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi:

  • Eesti maapiirkondades valdava hajaasustuse tõttu elas suurem osa hävitajaid üksteisest eemal ja ilma sidevahenditeta, mistõttu nende reageerimisaeg oli liiga pikk metsavendade rünnakute tõrjumiseks, kes kasutasid üldiselt „löö ja jookse” taktikat. Lisaks sellele oli sõjalisest seisukohast neid lihtsalt liiga vähe, et kogu Eesti territooriumi katta ja seda efektiivselt kontrollida (hävitajate suurim arv jäi alla 7000, samal ajal kui
  • Saksa okupatsiooni ajal selle ülesandega edukalt toime tulnud Omakaitses oli maksimaalselt ligi 43 000 liiget).
    Kogu hävituspataljonide juhtkond täitis neid ülesandeid oma põhitöö kõrvalt ja seetõttu ka hävitajate juhtimisele vähem tähelepanu pöörates.
  • Vabatahtlike hävitajate võitlustahe oli madal ja suur osa neist suhtus teenistusse passiivselt.

Selle olukorra parandamiseks otsustati kasutada palgasõdureid, kes oleksid alalises teenistuses ja moodustaksid seega pidevalt tegevusvalmiduses oleva sõjalise jõu. Palgasõdurite kasutamine tingis hävituspataljonide ülalpidamiskulude järsu tõusu, mille katmiseks Eesti NSV-l vahendeid ei olnud ja neid tuli taotleda Moskvast. 1945. aasta lõpul otsustasid EK(b)P KK ja ENSV RKN, et ENSV SARK hävituspataljonid vajavad 779 palgalist ametikohta (279 komandöri ja 500 võitlejat), keda arvestades taotles EK(b)P KK sekretär oma kirjaga 5. jaanuarist 1946 NSV Liidu RKN esimehe asetäitjale hävituspataljonide eelarveks 1946. aastal 8 652 000 rubla. Lisaks palgale taotleti nende riiklikku toitlustamist (kusjuures komandöridele paluti nõukogude-parteiaktiivi 2. grupi toidunorme ja võitlejatele punaarmeelaste toidunorme). NSVL RKN rahuldas need nõudmised ainult osaliselt: eraldati ainult 500 palgalist ametikohta kokku nii komandöridele kui ka võitlejatele, nende palgad võrdsustati miilitsa palkadega Eesti NSV maapiirkondades, toidunormid eraldati vastavalt tööstus-, transpordi- ja sidetööliste toidunormidele ning vormirõivasteks anti kantud ja parandatud Punaarmee vormid. Palgaliste ametikohtade loomine hävituspataljonide koosseisu Eesti NSV-s sätestati NSV Liidu siseministri käskkirjaga nr. 00188 8. märtsist 1946. Palgalisi hävitajaid nimetati dokumentides paralleelselt ka „koosseisulised hävitajad” (ja vabatahtlikke vastavalt mittekoosseisulisteks).
15. novembriks 1946 oli värvatud 288 palgalist hävitajat, sealhulgas teenistuskohtade järgi 9 pataljonikomandöri, 8 pataljonikomandöri asetäitjat poliitalal, 10 pataljoni staabiülemat, 24 rühmakomandöri ja 7 nende abi, 23 jaokomandöri ja 207 võitlejat. Edaspidi oli palgaliste hävitajate arv aastate lõikes küllaltki kõikuv, kuid kõiki 500 ametikohta ei suudetud mitte kunagi täita, kuna taolise „töö” soovijaid lihtsalt ei olnud. 1952. aastal vähendati hävituspataljonide palgalist koosseisu 420 inimeseni, kuid ka seda arvu ei saadud kaugeltki täis (statistilise keskmisena oli aastate 1946-1953 lõikes teenistuses 290 palgalist hävitajat). Palgalistega komplekteeriti pataljonide juhatused, rühmaülemateks jätkus neid eelkõige „banditismist enam nakatatud” valdadesse ja võitlejatest koos nende rühma- ning jaoülematega komplekteeriti operatiivrühmad ja -jaod, mis asusid kasarmeeritult SM-i (RJM-i) osakondade juures maakonnalinnades ja operatiivpunktide juures valdades. Palgalised hävitajad olid Eesti NSV riikliku julgeoleku ministri sõnul „järgnevas praktilises töös ka hävituspataljonide töö ja tegevuse tuumikuks”.

Hävitajate arv 1944–1953


Hävituspataljonide Keskstaabi materiaalse varustamise eest vastutav Arnold Veimer. Arhiivifoto

Hävitajate arv oli 1944. aastal ja 1945. aasta algul üpris suuresti kõikuv ja seda peamiselt meeste mobiliseerimise tõttu Punaarmeesse. Näiteks kirjutas EK(b)P Viljandimaa komitee sekretär 28. novembril 1944 aruandes EK(b)P KK sõjalisele osakonnale: „Maakonna vabanemisel okupatsioonist lõime hävituspataljoni osad igasse valda 3–30 meest. Mobilisatsiooni tagajärjel need aga lõhuti, on jäänud järele väga vähe”. Seetõttu tuli tegeleda pidevalt uute hävitajate värbamisega ja nende üldarv tõusis väga visalt. EK(b)P KK Büroo otsuses 8. augustil 1945 „Hävituspataljonide juhtimise parandamisest” kohustati muu hulgas partei maakonnakomiteede sekretäre ja siseasjade maakonnaosakondade ülemaid „[…] looma igas vallas kontrollitud, poliitiliselt usaldusväärsetest ja nõukogude võimule ustavatest inimestest 15–20 võitlejast koosnevad hävitussalgad partorgi või miilitsavoliniku juhtimisel”. Eestis oli 237 valda ja seega pidi hävitajaid olema 3500–4800. Selle otsuse elluviimiseks algas maakondades ja valdades hävitajate värbamine hoogtöö korras ning juba 15. septembriks 1945 olid kontrollarvud täidetud – Eesti NSV-s oli 4794 hävitajat. Sellest hoolimata ei olnud aga veel hävitajate üksusi igal pool, need puudusid vähemalt 12 vallas: Tartumaal Peipsiääre, Kasepää, Torma ja Sadala vallas; Harjumaal Kolga, Padise ja Prangli vallas; Läänemaal Noarootsi, Taebla, Asuküla, Emmaste ja Kõrgessaare vallas (Pärnumaa valdade kohta andmed puudusid 15. septembri 1945 seisuga). Seetõttu jätkus hävitajate värbamine, mille käigus mindi lihtsalt arvude tagaajamise teed. Eelnimetatud direktiivdokumentides kindlaks määratud poliitiliselt ustavate isikute kategooriad kui hävituspataljonide komplekteerimisallikad unustati ja hävitajateks värvati kõiki, keda võimalik. Hävitajate arv kasvas kiiresti, jõudes 1946. aastal ligi 7000-ni, mis jäi nende maksimaalarvuks.
Hävituspataljonide üleviimise järel Siseministeeriumist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi kätte võtsid uued ülemused tõsiselt nende isikkoosseisu kontrollimist ning pataljonidest heideti pidevalt ja hulgaliselt välja mitmesugustel põhjustel teenistusse sobimatuid inimesi. Kuigi samal ajal värvati pidevalt ka uusi hävitajaid, jäi nende hulk siiski väiksemaks ja hävitajate arv hakkas aeglaselt, kuid pidevalt langema (samal ajal vähenes ka vajadus nende järele seoses relvastatud vastupanuliikumise vähenemisega). 1953. aasta 1. juunil oli hävituspataljonides veel 3160 palgalist ja vabatahtlikku hävitajat. Nende arvu kohta võis hävituspataljonidest läbi käia 10 000 inimese ringis või veelgi rohkem, kuid andmed hävitajate koguarvu kohta puuduvad.
Hävitajate osakaal vastava maakonna elanikest oli üpris erinev, kõikudes 1949. aasta juulikuu sisuga 0,3% kuni 1,3% (kogu Eesti maaelanikest 0,7%). Selle põhjuseks saab pidada ilmselt kohalikke partei- ja julgeoleku organite aktiivsust või passiivsust hävituspataljonidega tegelemisel. Otsest seost hävitajate arvu ja nende ees seisnud ülesannete vahel ei ole, hoopis vastupidi. Kui relvastatud vastupanuliikumine tegutses kõige arvukamalt ja aktiivsemalt Võru, Viru ja Jõhvi maakonnas, siis hävitajaid oli seal hoopis keskmisest vähem (muidugi oli seal rakendatud ka rohkem sisevägede üksusi, mis omakorda vähendas vajadust hävitajate järele; Võrumaal oli teenistuses ka arvuliselt kõige rohkem palgalisi hävitajaid). Selle alusel võib pigem oletada, et aktiivse metsavendluse piirkondades sundis hirm võimaliku karistuse ees hoiduma hävituspataljoni astumisest.
Nimekirjaline arv ei näita aga hävituspataljonide tegelikku suurust ja tugevust, sest nende hulgas oli märkimisväärselt suur hulk passiivseid inimesi (tolleaegse terminoloogia järgi „ballast”), kes hoidsid teenistuskohustuste täitmisest kõrvale või ei osalenud tegevuses üldse. Näiteks 1946. aastal vallandati teenistusest „tegevusetuse ja süstemaatilise purjutamiseˮ pärast kogu Läänemaa hävituspataljoni juhatus (kokku vallandati sellel aastal samal põhjusel pataljonide juhatuste 33 ametikohalt 10 inimest). Oktoobrikuus saadeti seda pataljoni kontrollima EK(b)P KK sõjalise osakonna instruktor, kes kirjutas oma teatises isikkoosseisu kohta: „Pataljoni nimestikuline koosseis ei vasta inimeste tegelikule arvule, näiteks Haapsalu linnas on Rahvakaitse salgas arvel 42 inimest, tegelikult võtavad sellest tööst osa ainult neli inimest, ülejäänud on „surnud hinged”, kes on kas juba ammu Haapsalu linnast lahkunud või ei võta salga tööst mitte kuidagi osa, näiteks Haapsalu linna erinevate organisatsioonide ja ettevõtete direktorid, juhatajad ja vastutavad töötajad…. Taebla vallas, nagu ütleb partorg sm Põlder, võib salga kogu 11 inimesest koosnevast isikkoosseisust usaldada ainult üht võitlejat – uusmaasaajat Maasingut…ˮ Miilitsavolinikud ei toetu oma töös Rahvakaitse võitlejatele ega kasuta neid viidates võitlejate ebausaldatavusele ja argusele (Martna, Vigala ja Piirsalu vald).
Pärast hävituspataljonide üleviimist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koosseisu 1947. aastal hakati tõhusamalt kontrollima nende isikkoosseisu, mille tulemusel heideti hävituspataljonidest pidevalt välja „ballasti”, st teenistusse sobimatuid (vanuse, tervise vms põhjusel), nõukogudevastaseid, seaduslikkuse ja distsipliinirikkujaid jne. Nii heideti hävituspataljonidest välja 1947. aasta maikuust kuni detsembrikuuni 1945, 1949. aastal 89, 1950. aastal 1127, 1951. aastal 475 inimest, kellest valdava enamuse moodustas kõigil nimetatud aastatel „ballast”. Neist küllaltki suurtest arvudest hoolimata ei teostatud isikkoosseisu kontrolli siiski pidevalt ja üldiselt, kuna maakondades ja valdades moodustasid kohalikud võimuesindajad koos hävitajatega maffialaadse organisatsiooni koos ringkäenduse ja „oma meeste” kaitsmisega. Seda näitasid Tallinnast aeg-ajalt koha peale saadetud kontrollid, kelle tegevus oli kordades tõhusam. Nii kontrollis Eesti NSV RJM 1947. aasta septembris Harjumaal suvaliselt valitud nelja valla rühmi, kus oli kokku 132 hävitajat ja neist heideti välja 50 ehk 38% (neist nõukogudevastast elementi – 6, seaduslikkuse ja distsipliini rikkujaid – 5, ballasti – 39).
„Ballasti” probleemist ei saanud hävituspataljonid lahti kuni oma tegevuse lõpuni. 3. juulil 1953 andis ENSV siseminister korralduse SM linna- ja rajooniosakondade ülematele isiklikult üle kontrollida kogu hävituspataljonide palgaline ja vabatahtlik isikkoosseis ning heita viivitamatult pataljonidest välja kõik „usaldust mitteäratavad isikud”. Kohalike julgeolekuorganite partei-algorganisatsioonide koosolekutel räägiti samuti sellest pidevalt, nagu näiteks 1951. aastal Põlva rajoonis: „Vabatahtlik koosseis ei tegele millegagi ega tee midagi” või 1952. aastal Võru rajoonis: „Mis puutub bandiitide hävitajate pataljoni vabatahtlikku koosseisu, siis viimane ei kujuta endast lahinguüksust…ˮ Veel 30. juulil 1954, vahetult hävituspataljonide laialisaatmise eel, nõudis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Valga rajooni voliniku aparaadi partei-algorganisatsioon oma koosolekul bandiitide hävitajate pataljoni komandörilt: „1954. aasta augusti- ja septembrikuu jooksul läbi vaadata bandiitide hävitajate pataljoni vabatahtlik koosseis ja puhastada see kõige passiivsematest võitlejatest”.
Aastate 1947–1951 kohta on olemas statistika hävitajate sotsiaalse koosseisu kohta, mis võimaldab seda vähemalt nende viie aasta kohta lähemalt vaadelda. Tabelis esitatud „töölised, talupojad ja kolhoosnikud, teenistujad, õpilased” olid tolleaegne ametlik ühiskonna jaotus sotsiaalseteks kihtideks. Hävitajad elasid valdavalt maapiirkondades, kus eelkõige tegutses ka relvastatud vastupanuliikumine. Näiteks 20. veebruari 1947 seisuga oli Tartumaa hävituspataljoni nimekirjades 1482 hävitajat, kellest valdades elas 1319 ja linnades 163 (Elvas 18, Otepääl 9, Mustvees 29, Kallastel 17, Jõgeval 21, Tartus 18 ja kasarmeeritud operatiivroodus Tartus 51). Saaremaal oli samal ajal 418 hävitajat, kellest Kuressaare linnas asus 43 (29 vabatahtlikku ja 14 palgalist), ülejäänud 375 aga valdades. Maapiirkondades asunud hävitajate hulgas olid töölised tollaste, reeglina pisikeste ettevõtete (veskid, meiereid, piiritusetehased, saekaatrid) ja poliitilis-majanduslike asutuste (sovhoosid, masina-traktorijaamad, hobulaenutuspunktid) töölised. Talupoegade asendumine kolhoosnikega oli seotud pärast 1949. aasta märtsiküüditamist läbi viidud põllumajanduse lauskollektiviseerimisega. Koos sellega vähenes järsult eramajapidamist omavate talupoegade arv hävitajate hulgas, kuid ometi on tähelepanuväärne vähemalt teatud hulga talunike edasine teenimine. Siiski ei saa selle juures eeldada mingeid erilisi põhjusi, kuna üksiktalupoegi lihtsalt oli veel arvukalt (1. aprilli 1951 seisuga 10 194).
Erinevate sotsiaalsete kihtide arvukus oli aastate lõikes suuresti erinev ja sealjuures vähenev, mille põhjuseks oli muidugi hävitajate üldarvu vähenemine. Tähelepanuväärne on aga teenistujate arvu püsimine suhteliselt stabiilsel tasemel. Teenistujad olid nõukoguliku mõistena sotsiaalne kategooria, mis hõlmas kõik mittetootmissfääris töötajad (näiteks 23. aprillil 1947 Tartumaal Rõngu vallas surmasaanud kolm hävitajat olid valla krediidiühingu direktor, rahvamaja juhataja ja täitevkomitee käskjalg). Kuna tollastes rasketes majandusoludes oli maal palgatöö saamine sõna otseses mõttes privileeg, sunnib see oletama, et mitteametlikult kohustati töökoha saajaid astuma hävituspataljoni. Olemasolevates allikates siiski ei otseseid ega kaudseid andmeid selle kohta ei ole.

Hävitajate sotsiaalne koosseis 1947–1951


Hävituspataljonide Keskstaabi poliitilise kasvatustöö eest vastutas Arnold Meri. Arhiivifoto

Hävitajate soolise ja rahvusliku koosseisu kohta leiab olemasolevatest allikatest ainult üksikuid andmeid. Direktiivdokumentides hävituspataljonide loomise kohta 1944. aastast nimetatakse võrdselt nii mehi kui ka naisi, keda tuleb värvata. Järgnevalt ongi kogu nende tegevuse perioodil 1944–1954 nimekirjades ka naisi, kuid üpris väikesel arvul. Näiteks seisuga 1. detsember 1946 oli kokku 6738 hävitaja hulgas naisi 268 (ehk 4%). Samal ajal oli Eesti maaelanikkonnas tunduv naiste ülekaal. Eesti NSV Statistikavalitsuse poolt 1. jaanuariks 1949 läbiviidud maaelanikkonna registreerimise andmetel tuli 100 mehe kohta 133 naist (kõige suurem oli vahe Saaremaal 100–152), kusjuures kõige elujõulisemas vanusegrupis 20–29 eluaastat tuli 100 mehe kohta 191 naist. Edaspidi naiste arv hävituspataljonides pigem vähenes veelgi, kuigi üldist statistikat selle kohta pole. Virumaa hävituspataljoni nimekirjas seisuga 20. veebruar 1947 olnud 855 vabatahtliku hävitaja hulgas oli naisi 15 (ehk 1,8%). Samal ajal oli kogu Eestis 276 palgalist hävitajat ja nende hulgas ainult neli naist (ehk 1,4%).
Veelgi vähem andmeid on hävitajate rahvusliku koosseisu kohta, kuna seda statistiliselt ei arvestatud ning vastavaid andmeid saab ainult hävitajate nimekirjades esinevate eesti ja vene nimede kokkulugemise teel (lisaks neile kahele rahvusele leidub veel üksikuid ingeri-soome nimesid, teisi aga mitte). 6. märtsil 1947 Eesti NSV Siseministeeriumist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile üle antud 276 palgalisse hävitaja nimekirjas oli vene nimesid 60 (ehk 22%), sealhulgas 83 komandörist aga 26 (ehk 31%). See on küll tunduvalt rohkem kui mitte-eestlaste osakaal kogu Eesti rahvastikust tollal, kuid siin tuleb arvestada põliselanikena Peipsi-äärseid venelasi, kelle elualad olid põhiliselt Tartumaal ja Virumaal. Nii oligi eelpoolnimetatud 60 vene nimega palgalisest hävitajast 23 Tartumaa hävituspataljonis. Virumaa vabatahtlikest hävitajatest oli samal ajal vene nimega 115 (ehk 13%). Aja jooksul venelaste osakaal just palgaliste hävitajate hulgas tõusis. Näiteks Võru hävituspataljoni likvideerimise käigus 1. oktoobril 1954 koostatud Võrumaa ja Võru rajooni hävitajate üldnimekirjas on 93 palgalist ja neist venelasi 35 (ehk 38%). Need protsendid näitavad, et põhiosa nii vabatahtlikest kui ka palgalistest hävitajatest olid eestlased. Tegelikult võib hävitajate rahvuslikust koosseisust tähtsamaks pidada küsimust, kui palju oli nende hulgas Eesti elanikke ja kui palju tulnukaid NSV Liidust, kuid sellele olemasolevates allikates vastust ei leidu.
Kogu Nõukogude süsteemile iseloomulikult peeti eriti oluliseks hävituspataljonide parteilist koosseisu. EK(b)P ja ENSV SARK direktiivdokumentides hävituspataljonide loomise kohta 1944. aastal kästakse hävituspataljonide koosseisu värvata partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivi. Tolleaegsetes oludes, kui kommunistliku partei liikmeid, liikmekandidaate ja kommunistlikke noori oli esialgu valdades (Eesti maapiirkondades) üpris vähe, tähendas see nende kõigi kuulumist aktiivi hulka ja seega automaatselt kohustust hävituspataljoni astumiseks. Tegelikult nad kõik seda ei teinud.


Hävituspataljonide Keskstaabi ülem Nikolai Karotamm. Arhiivifoto

Hävitajate parteiline koosseis 1947–1952

Nii pidid mitmed EK(b)P maakonnakomiteed tõdema, et kommunistid ja komnoored ei võta hävituspataljonist osa ega võitle bandiitide vastu, ning vastu võtma otsuseid: „Kõik parteilased, samuti kommunistlikud noored, peavad kuuluma hävituspataljoni ridadesse.” ELKNÜ KK büroo arutas 31. oktoobril 1945 kommunistlike noorte kõrvalehoidmist hävituspataljonidest (näiteks Valgamaa hävituspataljonis oli ainult 10, Järvamaal 29 ja Saaremaal 9 kommunistlikku noort) ning otsustas: „Lugeda, et iga kommunistliku noore südameasjaks on aktiivselt ja halastamatult võidelda rahva vaenlastega… ELKNÜ maakonna- ja linnakomiteedel ja valdade komsomoli organisatsioonidel kindlustada, et asutiste, ettevõtete, õppeasutiste, masintraktorijaamade ja hobulaenutuspunktide kommunistlikud noored oleksid hävituspataljonide liikmed ja võtaksid aktiivselt osa hävituspataljonide tegevusest.”
Tehes kokkuvõtet esimesest aastast võitluses vastupanuliikumisega, märkis EK(b)P KK ja ENSV RKN oma ühisotsuses 26. detsembrist 1945 „Abinõudest võitluse tugevdamiseks kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse ja selle relvastatud bandedega” paljude muude puuduste kõrval ka osade parteilaste kõrvalehoidmist relvastatud võitlusest: „[…] enamikus valdades on hävitussalgad organiseeritud väga halvasti. Neisse ei ole kaasa haaratud komnoori ja koguni mõningaid kommuniste…” Seetõttu kohustati EK(b)P maakonnakomiteesid värbama hävitajateks kõik valdades elavad kommunistid. Üksikasjalik ülesanne anti ka ELKNÜ-le: „Täheldades komnoorte nõrka osavõttu hävitussalkades, teha ELKNÜ Keskkomiteele (sm Meri) ettepanek arendada tööd komnoorte värbamiseks hävitussalkadesse, süstemaatiliselt jälgida nende tööd salkades, pidades silmas, et komnoore aktiivne osavõtt hävitussalgast on peamine vahend, et kontrollida tema ustavust partei ja nõukogude võimu üritusele.”
Näiteks oli Tartumaal 10. jaanuari 1946 seisuga 1213 hävitaja hulgas ainult 42 kommunisti ja 190 komnoort (viimaseid oli maakonnas1160). Järgnevalt hakati EK(b)P KK ja ELKNÜ KK ning nende maakonnakomiteede otsuste alusel kommuniste ja kommunistlikke noori aktiivsemalt hävitajateks värbama, kuid seatud eesmärki – kõigi maapiirkondades elavate parteilaste astumine hävituspataljonidesse – ei saavutatud tegelikult kunagi. Nii oli 1. juuni 1947 seisuga hävitajatest kommunistliku partei liikmeid, liikmekandidaate ja kommunistlikke noori ainult 28% ning kogu hävituspataljonide tegevuse perioodil jäi see alla poole hävitajate üldarvust.
Tuleb aga rõhutada, et parteilaste-komnoorte kõrvalehoidmine hävituspataljonidest ei olnud siiski mingi massiline nähtus ja suur osa neist olid hävitajad. Siinjuures peab arvestama, et nii parteilaste kui ka komnoorte põhimass oli neil aastatel linnades ja tööstuskeskustes, samas kui hävituspataljonide tegevus ja vastavalt sellele ka liikmeskond oli põhiliselt maapiirkondades. Olemasolev vähene allikabaas ei võimalda seda nähtust põhjalikumalt analüüsida ega selle põhjuste kohta kindlaid järeldusi esitada. Piirdume siin ainult parteidokumentides korduvalt esinenud väitele viitamisega, nagu näiteks EK(b)P KK Büroo otsuses „Hävituspataljonide juhtimise parandamisest” 8. augustist 1945: „Paljud Eestimaa K(b)P maakonnakomiteede sekretärid, maakondade ja valdade täitevkomiteede esimehed ja valdade partorgid on jäänud kõrvale sellest tähtsast tööst, ekslikult arvates, et võitlus bandiitlike elementide ja nende abistajatega on eriorganite ülesanne. Sellepärast paluvad nad sekkuda sõjaväeosadel, selle asemel, et tõsiselt tegeleda hävituspataljonide tugevdamisega sel teel, et värvata nende töösse maakondade ja valdade partei., komsomoli- ja nõukogude aktiivi ning mobiliseerida neid aktiivselt bandiitidega võitlema.” Ehk teiste sõnadega, see oli lihtsalt inimlik hirm ja kõrvalehoidmine otsesest relvastatud võitlusest, millele kõikvõimalikud aktivistid eelistasid „tööd tsiviilelanikega”, kellelt ei olnud oodata vastu hakkamist. Teisest küljest olid kommunistid ja kommunistlikud noored juba oma parteilise kuuluvusega tõestanud ustavust Nõukogude võimule ja saanud või saamas ühel ehk teisel viisil juurdepääsu võimuaparaadile ja seal jagatavatele materiaalsetele hüvedele. Neile, kes seda alles tahtsid saavutada, oli kõige lihtsamaks teeks hävitajaks hakkamine.
Vabatahtlikud hävitajad tasu ei saanud, küll aga kompenseeriti teenistuses oldud aeg. Otsustes hävituspataljonide loomise kohta 1944. aastast määrati, et hävitajad „[…]saavad operatsioonis osalemise aja eest tasu nagu töötamise eest ettevõttes (asutuses), arvutatuna keskmisest ööpäevasest palgast”. See tekitas kohe aga probleemi kõige arvukamalt hävitajate hulgas esindatud talunikega, kellel ei olnud palka ega palgamaksjaid. Läänemaal oli see 1945. aastal lahendatud nii, et majandusasutuste ja ettevõtete valvamise eest maksid asutused (12 tunnise vahetuse eest hävitajale 10 rubla). Sellise rahalise tasu maksmist on aga kogu olemasolevas allikabaasis nimetatud ainult mõnel üksikul juhtumil. Tegelikult olid tollastes oludes rahast olulisemad mitmesugused soodustused, mida hävitajatele hulgaliselt jagati. Kõigepealt olid nad vabastatud talunikele kehtestatud ja moodsa teoorjusega võrreldud töökohustustest: talvel metsatöö, suvel turbavarumine ja teetööd ning läbi aasta küüdikohustus, mida võisid igal ajal nõuda kõik võimuesindajad. Sõjajärgse üldise puuduse ja kaardimajanduse tingimustes oli oluline soodustus ka hävitajate eraldi varustamine, mistõttu nad said osta mitmesuguseid toidu- ja tööstuskaupu tunduvalt rohkem ja kordades odavamalt kui ülejäänud elanikud neile antud normide järgi (või ei saanud üldse). Nii eraldati näiteks 1945. aasta sügisel hävituspataljonidele soola, tuletikke, teed ja tubakasaadusi, jalanõusid, ülikonna- ja palituriiet, pesu. 1946. aastaks eraldasid EK(b)P KK ja ENSV MN hävituspataljonidele 5800 paari saapaid, 5000 paari pesu, 3500 palitut ja ülikonda, linast kangast, vatikuubi ja -pükse, talvemütse. „Parimaid võitluses banditismiga välja paistnud hävituspataljonide võitlejaid ja komandöre” premeeriti samuti tööstuskaupadega. Näiteks 1945. aasta septembris eraldas Eesti NSV Riigiplaan selleks SARK-ile saapaid 300 paari, ülikonna- ja palituriiet 100 ülikonna ja palitu jaoks, pesu 400 paari ja paberosse 2240 pakki. Hävitajaid premeeriti samuti rahaga, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega ja riiklike autasudega (Punatähe orden, medal „Vapruse eest”, medal „Lahinguteenete eest”).
Palgaliste hävitajate jaoks oli muidugi tähtsam palk, mille suurus oli nende ametikohtade kehtestamisel 1946. aastal vahemikus 410 rubla võitlejal kuni 980 rubla pataljonikomandöril. See oli küll suurem kui tööstustöölistel, kuid ostujõu poolest mitte eriti kõrge. Palgalised hävitajad olid aga lisaks palga saamisele veel täielikult riiklikul ülalpidamisel nagu näiteks ajateenijad sõjaväes (elasid ühiselamutes ning said toitlustuse ja vormirõivad).
Kui palju oli hävitajate hulgas Eesti külaühiskonna põhjakihist pärinevaid kaabakaid, poliitiliselt motiveeritud „uue ühiskonna ehitajaid”, Nõukogude võimu kaasajooksikuid või ärahirmutatud ja koostööle sunnitud inimesi, materiaalsete soodustuste ja raha eest „sisse ostetud” palgasõdureid või teisi, ei ole olemasoleva allikabaasi põhjal võimalik täpsemalt kindlaks määrata. Ilmselt oli neid kõiki. Hävitajate isikuomaduste kirjeldusi konkreetsete isikute kaupa on säilinud ainult mõne Lõuna-Eesti valla kohta. Erinevate inimeste mälestused erinevate valdade hävitajate valdava enamuse kohta, üksikute eranditega, on täiesti üksmeelsed ja kokkuvõtlikud, näiteks Võrumaa Orava valla kohta: „[…] enamus „rahvakaitses” olijaid olid omakasupüüdlikud röövlid, bandiidid ja igasugune jõhker pugejalik inimrämps, kes sülitasid Lenini ning kommunismi ideedele. Neile oli tähtis, et said võimu, mis võimaldas neil röövida ja hirmutada inimesi Siberiga ja nõukogude karmide seadustega”.
Palgaliste hävitajate iseloomustamiseks võib tsiteerida Valga bandiitide hävitajate pataljoni komandöri Logunovi sõnavõttu (mis pole sugugi erandlik!) Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Valga rajooniosakonna kinnisel partei-algorganisatsiooni koosolekul 16. veebruaril 1952: „[…] Suhtumine sporti, õigemini suhtumine osavõttu sporditööst on passiivne. Poliitõppusega on asjad pataljonis tõeliselt kehvad. Distsipliiniga on asjad pataljonis samuti halvad. Igal laupäeval osakonnas läbiviidavate poliitinformatsioonidega tuleb samuti teha mingi ümberkorraldus, mitte lihtsalt ette lugemisega tegeleda, vaid ette nähtud teema ümber jutustada, et madala üldharidusliku tasemega võitlejad saaksid üldse aru, millest jutt käib…”. Etteheited palgalistele hävitajatele olid üldiselt sarnased: purjutamine, lodevus, distsiplineerimatus, puudulik välja­õpe jne.
Eeltoodud hinnangut Lõuna-Eesti hävitajate kohta võib kahtlemata laiendada kogu Eestile, kuid samas mitte kõigile. Hävitajate hulgas oli ka selliseid, kuigi üksikuid, nagu 29. augustil 1947 Tartumaa hävituspataljonis arreteeritud Erich Kütt, kes oli sidemes metsavendadega, informeeris neid julgeolekuorganite tegevusest ja „[…] võttis koos bandiitidega otseselt osa terroriaktidest nõukogude aktiivi vastu ja mitmest relvastatud kallaletungist”.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv