Kultuur ja Elu 3/2016

Kultuur ja Elu 2/2016

Hävituspataljonid
külvasid õudu ka pärast sõda

Alo Lõhmus
eessõna raamatule HÄVITAJAD". NÕUKOGUDE HÄVITUSPATALJONID EESTIS 1944–1954

Sõjajärgsed hävituspataljonid on sõna otseses mõttes unustatud sõjavägi. Hävitajate tegemisi ei kirjeldanud Nõukogude ajaloopropaganda küllap seetõttu, et algselt siseministeeriumile allunud pataljonid viidi peagi julgeolekuministeeriumi koosseisu ning see tingis materjali salastamise.

Ent sõjajärgsetest hävituspataljonidest on seni vaikinud ka iseseisva Eesti ajalookirjutus. Nad näivad olevat kustunud isegi rahva ajaloomälust.
„Mina sain selliste pataljonide olemasolust üldse teada alles oma magistritööd tehes,ˮ tunnistab riigi­arhiivi arhivaar Valdur Ohmann. Koos kolleegi, riigiarhiivi publitseerimistalituse peaspetsialisti Tiit Noormetsaga hakkas ta arhiividest pataljonide kohta lisaandmeid otsima.
Taas näis, et kõik on kustunud: hävitajate arhiiv on kas hävitatud või Eestist minema viidud. Teiste riigi- ja parteiasutuste arhiive läbi kammides õnnestus viimaks siiski kokku panna üsna mahukas dokumendikogumik „Hävitajad. Nõukogude hävitus­pataljonid Eestis 1944–1954ˮ.
„Teatavas mõttes on see arhiivinduslik triumf, et need dokumendid üldse välja sõeluda õnnestus,ˮ tõdeb Noormets.
Hävituspataljonid taastati pärast Saksa vägede taandumist kogu Nõukogude Liidus, kuid nn uutes liiduvabariikides ja vallutatud aladel, kus püsis relvastatud vastupanu, ei saadetud neid laiali enne 1954. aastat.
Eestis otsustati hävituspataljonid EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega uuesti asutada 20. aprillil 1944. Pataljonid tuli formeerida kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena ning nende peamiseks ülesandeks pidi saama võitlus metsavendadega.
Sõjajärgsed pataljonid pärisid sama nime, mis käibis ka 1941. aastal – hävituspataljonid. Kuid peagi selgus, et nimetuse tekitatud assotsiatsioon toonaste terroripataljonidega hakkas takistama üksusse meeste värbamist.
EK(b)P Tartumaa komitee sõjaline osakond kandis 1945. aasta märtsis ette, et hävituspataljonlased on esitanud avalduse muuta pataljoni nime. 1946. aasta jaanuaris kehtestas EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimeks rahvakaitse.
Kuid pataljonide enda, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentides jäi käibele termin hävitajad. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi – bandiitide hävitajate pataljonid.
Pataljonid formeeriti kohalikest elanikest, valdavalt eestlastest. „Neisse astus peamiselt eesti küla põhjakiht, võib-olla näiteks selleks, et saada endale uued saapad,ˮ tõdevad Ohmann ja Noormets. Külade pataljonlased elasid oma kodus, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka.
Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat. Ehkki relvastus oli üpris hea, ei lasknud võitlejate kehv moraal ning olematu väljaõpe hävitajatel olla oma töös edukad. Dokumendikogumikus leidub rohkelt kommunistide kurtmisi, kui viljatud ja käpardlikud on hävitajate ette võetud operatsioonid.
Kaadri parandamiseks püüti pataljonidesse sundida kohalikke kommuniste, komnoori ja külaaktiivi. 1946. aasta jaanuaris avaldas ELKNÜ keskkomitee muret selle üle, et suurem osa kommunistlikke noori ei osale hävituspataljonide töös.
„Kohustada kõiki kommunistlikke noori, kes on võimelised kandma relva, astuma hävituspataljoni ridadesse, kaasaarvatud ka tütarlapsi, keda võimaluse korral kasutada sidemeestena ja luurajatena. Parimaid hävituspataljonide noori kaasa tõmmata kommunistliku noorsooühingu ridadesse,ˮ andsid komsomolijuhid käsu.
Kehv moraal ei takistanud hävitajatel aga juua, laaberdada ning relvadega teisi külaelanikke terroriseerida. Dokumentides on toodud mitmeid kirjeldusi hävitajate jõhkrast omakohtust elanike üle.
Pärnumaa Sauga valla Jõõpre külanõukogu esimees ja kohaliku hävituspataljoni rühma asekomandör August Lage kaotas 1946. aasta suvel purjuspäi ära oma parteipileti. Et pääseda karistusest (pileti kaotamine oli kuritegu), teatas Lage, et bandiidid on parteipileti tema korterist varastanud.
„Kurjategijateˮ tabamiseks hakkas Lage vallaelanikke ebaseaduslikult arreteerima. Esmalt pidas ta kinni naiskodanik Vaidla ning lõi talle mõned korrad relvaga pähe, selgub hilisema juurdluse ettekandest.
Siis kutsus ta kokku oma hävitusrühma võitlejad, korraldas nendega joomingu ning saatis nad küla peale uusi inimesi arreteerima. Kinni peeti Olga Porgand ja uuesti Maria Vaidla. Kui kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tammai püüdis naisi vabastada, avasid purjus hävitajad tema pihta tule ning haavasid miilitsat jalga.
„Külanõukogu esimehe ametis olev Lage ähvardas kohalikke elanikke arreteerimise ja väljasaatmisega Siberisse, mistõttu mõned isikud lõid neid Lage ähvardusi kartma ja läksid ära metsa,ˮ seisab siseministeeriumi ettekandes.
1950. aasta augustis tapsid hävitajad Leonhard Metsoja, kes polnud mingi metsavend, vaid töötas ka surmapäeval kolhoosis. Mehe surnukeha matsid hävitajad salaja metsa. Tapetu ema Klara Metsoja kaebas hävitajate peale.
Eesti NSV riikliku julgeoleku minister sm Moskalenko selgitas vastuseks kaebusele, et tapetu oli surma väärt – ta olla Saksa okupatsiooni ajal kuulunud omakaitsesse, sõitnud koos Saksa vägedega kaasa Saksamaale, 1946. aastal repatrieerunud ning läinud 1950. aastal kulakuks tunnistatuna põranda alla. Kolhoosis polevat ta päevagi töötanud. Metsoja tapja, hävituspataljonlane Terin sai Eesti NSV julgeolekuministeeriumilt preemiaks 200 rubla.
EK(b)P Keskkomitee korraldatud juurdlus tuvastas aga, et kõik ministri väited olid valed: Metsoja polnud kunagi kuulunud Saksa sõjaväkke, polnud käinud Saksamaal, tema majapidamist polnud tunnistatud kulaklikuks ning enese varjamise asemel oli ta 1945. aastast hoolsalt kolhoosis töötanud, pälvides hea töö eest metsavarumisel koguni Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu aukirja.
„See Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi töötajate poolt revolutsioonilise seaduslikkuse väga jämeda rikkumise fakt ei ole ainuke,ˮ tõdeti EK(b)P Keskkomitee ettekandes. Ka Lihulas olid hävitajad 1951. aastal põhjuseta maha lasknud kohaliku mehe Voldemar Roosi ning ka tema surnukeha metsa matnud.
Tõrva hävitajate pataljoni komandör Avtomonov ning võitlejad Kasak ja Trumm pidasid koos julgeolekutöötajatega kinni aga terve rühma kohalikke külaelanikke ning asusid neid piinama ja peksma.
Kui üks piinatav, Elmar Riik püüdis põgeneda, tapeti ta ja maeti metsa. Mitmeid päevi peksti julmalt rihma ja jalgadega Riikide 13-aastast poega.
Tuli ette koguni hävituspataljonlaste ning Nõukogude sõjaväelaste kokkupõrkeid. 1945. aasta detsembris ründasid hävitajad Viljandimaal Kabala vallas legaliseerunud metsavenna talu ning tapsid talus viibinud siseasjade rahvakomissariaadi sisevägede 138. laskurpolgu 3. pataljoni seersandi Šaranovi.
Ju sai punaväelane kuuli asja eest, sest ehkki tapmisest kanti ette Kabala valla miilitsa piirkonnavolinikule Seppole, ei võtnud see midagi ette asja uurimiseks, vaid asus korraldama peoõhtut kohalikus koolis.
Tapetu kaassõdurid pidasid kinni hävitaja Jaasma, kelle kuulist sõdur oli surnud. Kuid Jaasma konvoeerimisel ründasid sõdureid omakorda hävitajad, keda juhtisid kohalik miilitsavolinik Seppo, Kabala valla täitevkomitee esimees Orav ja Imavere valla partorg Paluste.
Tulevahetuses hukkus üks hävituspataljonlane, teised pidasid punaarmeelased kinni. Nad võtsid sõduritelt ära relvad ja viisid mehed koolihoonesse, kus neid „julmalt mõnitati ja ähvardati maha lasta, see kestis kuni hommikuniˮ.
Hävitajatest ei kujunenud loodetud imerohtu metsavendluse vastu ning pataljonlaste peamiseks tööks sai täitevkomiteede, külapoodide ja muude olulisemate objektide valvamine.
Samas oli neist Eesti sovetiseerimisel palju abi tšekistide ja sisevägede abijõuna, sest kohalike inimestena tundsid hävitajad keelt, inimesi ja maad ning oskasid täita teejuhi kohuseid.
Ohmanni ja Noormetsa arvutuste kohaselt hukkus 1944.–1951. aastal 173 hävituspataljonlast, enamik neist metsavendade rünnakutes. Pataljonide enda ette võetud operatsioonides kaotas elu 32 meest.

Hävituspataljonlastest sõjaroimarid.

Hävituspataljonide tegevusest Eestis

Tiit Noormets, Valdur Ohmann
Raamatust „Hävitajad". Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954”

Hävituspataljonid olid oluline osa Nõukogude repressiivaparaadist. Hävituspataljond aitasid kaasa küüditamisele, elanike terroriseerimisele, „kulakute” ja metsavendade pereliikmete vangistamisele, tapmisele ning nende varade konfiskeerimisele. Hävitajate sisevaenlasteks oli kogu Eesti rahvas, keda oli vaja sovetiseerida.

Hävituspataljonid taasloodi Eestis võitluseks sise- ja välisvaenlaste vastu ehk EK(b)P KK Büroo otsuse sõnastuses 20. aprillist 1944: „vaenulike elementide luurajate ja diversantide kahjutuks ennetamiseks ja tõkestamiseks”.
Välisvaenlaste vastu võitlemine jäi algusest peale ära taoliste puudumise pärast, kuna Saksa sõjaväe luure-diversioonitegevuse plaanid Punaarmee tagalaks muutunud Eestis jäid realiseerimata. Teadaolevalt saadeti Saksamaalt Eestisse 1944. aasta sügisest kuni sõja lõpuni ainult tosinkond eestlastest luureagenti ning diversioonitegevus ei jõudnud kaugemale ettevalmistustest, nagu relvapeidikute loomine enne Eestist taganemist.
Sisevaenlasteks oli kõigepealt kogu Eesti rahvas, keda oli vaja sovetiseerida, seejärel vastupanuliikumine ehk Nõukogude terminoloogia kohaselt „kodanlik-natsionalistlik põrandaalune ja selle relvastatud banded” ning tollastes oludes ülitõsiseks probleemiks tõusnud kriminaalkuritegevus (kusjuures viimane oht lähtus suures osas väljastpoolt, Punaarmee sõjaväelastest ja Venemaalt Eestisse tulnud kriminaalkurjategijatest, mis kahtlemata vähemalt mingil määral mõjutas oma põhiosas kohalikust Eesti ühiskonnast värvatud hävitajate tegevust).
Kõige üldisemas mõttes oli hävitajate ülesandeks valvata, julgestada ja toetada relvajõul kõiki Nõukogude võimu ettevõtmisi, käske ja korraldusi, mida elanikkond võis saboteerida, neist kõrvale hoida või ka otseselt vastu hakata.
Olukorras, kus reaalne riigiaparaadi jõud vallas oli ainult miilits (keda esimestel sõjajärgsetel aastatel miilitsa kaadripuuduse tõttu tegelikult ei jätkunud igale poole) ja heal juhul tosinkond või sageli ka vähem relvastatud aktivisti, olid just hävitajad see jõud, kes tagas elanikkonnale antud korralduste ja käskude elluviimise.
Näiteks oli Nõukogude võimule üheks suuremaks probleemiks suhtlemisel allutatud maa elanikkonnaga sundida talupidajaid täitma tööohustusi, moodsa teoorjusega võrreldud metsa-, turba- ja teetöid (kusjuures nendest töödest kõrvalehoidmine ei olnud mitte mingis mõttes vastupanuliikumine, vaid lihtsalt töö- ja veojõu puudusest tingitud võimetus ülejõu käivaid riiklikke kohustusi täita).
Hävitajate ülesandeks oli inimesed nende tööde teostamiseks relva jõul kokku ajada, neid valvata ja tööle sundida (kusjuures nad ise olid töökohustustest vabastatud). Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti taludes, külades ja valdades ei toimunud tollal mitte ühtegi sunnipoliitika elluviimise abinõud, mille juures või kõrval ei oleks olnud relvastatud hävitajat.
Sõjajärgsetel aastatel Eestisse levinud kriminaalkuritegevuse laine, mida iseloomustasid nii lihtsad vargused kui jõhkrad röövmõrvad, võis tabada maapiirkondades vähemalt teoreetiliselt kõiki inimesi (pole olemas mingit statistikat selle kohta, kas kriminaalkuritegevuse ohvriteks olid enamasti jõukamad ja seega „klassivaenlastena” käsitletud talupojad või lihtsalt suvalised majapidamised, mille toiduvarud ja pere tarbeesemete hulk ja kvaliteet olid Venemaa kolhoosnike omadest võrreldamatult suuremad). Seetõttu osalesid hävitajad üldiselt ja igalpool ka rohkem või vähem võitluses kriminaalkuritegevuse vastu, tehes seda nii miilitsaorganite abijõuna kui iseseisvalt. Pärast hävituspataljonide üleviimist RJM-i 1947. aastal sisseseatud (ja käesolevas kogumikus avaldatud) aruandlusdokumendid näitavad hävitajate osalusel kinnipeetud isikute statistikas, et suurem osa oli nende hulgas pidevalt „röövlid, vargad ning muu kriminaalne ja antisotsiaalne element” ja vähem oli „bandiite, illegaale ja bandiitide abistajaid”. Samal ajal rõhutasid nii kõrgema kui kohaliku tasandi parteiorganid pidevalt, et hävituspataljonide esimene ja tähtsaim ülesanne on ikkagi võitlus relvastatud vastupanuliikumise vastu, mille julgeolekuorganid sätestasid pärast 1947. aastat eeskirjadega, et hävitajaid võivad miilitsaorganid rakendada kriminaalkurjategijate vastu ainult ja igal üksikul juhul kooskõlastatult julgeolekuorganitega ning nende nõusolekul. Siin võib tekkida küsimus, kas hävitajate panus oli tegelikult suurem võitluses ­kriminaalkuritegevusega või võitluses metsavendade vastu. Olemasolev statistiline andmebaas seda selgelt ei näita, kuna RJM aruandluses fikseeriti mitte „hävitajate poolt”, vaid „hävitajate osalusel” kinnipeetute arvud. Direktiivdokumendid ütlevad aga otseselt ja selgelt, et hävitajate osa võitluses kriminaalkuritegevusega võis olla küll suur, kuid võrreldes metsavendade jälitamise ja hävitamisega oli see täielikult teisejärguline.
Hävituspataljonide esmaseks ja tähtsaimaks ülesandeks, sõna otseses tähenduses nende olemasolu mõtteks ja seega nende tegevust määravaks oli võitlus relvastatud vastupanuliikumisega. See võitlus ei olnud ainult sõjaline (oluliseks osaks oli ka metsavendade tegelike või potentsiaalsete toetajate terroriseerimine ja kõige üldisemalt Nõukogude terroripoliitika elluviimises osalemine), kuid ülevaatlikkuse huvides võib hävituspataljonide rakendamist ja nende tegevust jagada sõjalises mõttes aktiivseteks ja passiivseteks tegevusteks. Nõukogude julgeolekuorganite terminoloogiat kasutades olid hävitajate (või nende osalusel) läbiviidud aktiivseteks toiminguteks tšekistlik-sõjaväelised operatsioonid, varitsuste ja salavalvepostide korraldamine ning luure- ja otsingugruppide tegevus. Passiivseteks toiminguteks olid valve- ja vahiteenistus, kinnipeetute ja arreteeritute konvoeerimine ning materiaalselt väärtuslike veoste kaitse.
Arvuliselt kujutasid hävituspataljonid endast tugevat relvastatud jõudu, kuid nende tegelik tõhusus oli madal. 1945. aastal, mis oli vastupanuliikumise ja relvastatud võitluse tippaastaks, pani EK(b)P juhtkond kõigil tasanditel erilisi lootusi hävituspataljonidele. Tšekistid ja sõjaväelased olid aga algusest peale teist meelt. Kui 1945. aasta veebruaris korraldati Järvamaa 13 vallas esimene tšekistlik-sõjaväeline suuroperatsioon, siis rakendati selleks ENSV SARK-i aruande järgi 60 SARK-i, RJRK ja miilitsa operatiivtöötajat, 620 sisevägede sõjaväelast ja ainult 30 kohalikku hävitajat.
Hävituspataljonide arvukus ja jõud muidugi aja jooksul kasvasid, kuid nende osa tegelikus relvastatud võitluses jäi enam-vähem samaks ehk siis julgeolekuorganite ja sisevägede abistamiseks. 1949. aastal on koostatud julgeolekuorganite opratiivtöötajate õppematerjal „Tšekistlik-sõjaväeline operatsioon”, mis võtab kokku nende pikaajalise kogemuse võitluset relvastatud vastupanuliikumisega nii Eestis kui ka mujal. Hävituspataljonidele selles mingit omaette tähtsust ei omistata, neid on ainult nimetatud ühes reas teiste „kohalike formeeringutega” (miilits, brigaadimiilits, armee allüksused), mida võib kasutada sisevägede puudumise korral mõnes kohas. Otseselt sisevägede abistamiseks olid nende ülesanded täpselt kindlaks määratud: kohalik luure ja vaatlus vaenlase ning tema baasi järele; teenistus katteülesannetes, teejuhtide ja tõlkidena; SM ja RJM organite eriülesannete täitmine; sisevägede abistamine operatiiv-lahingülesannete täitmisel.
EK(b)P KK Büroo istungil 18. augustil 1949, kui arutati „Võitlust banditismiga Eesti NSV maakondades”, oli riikliku julgeoleku ministril Kummil hävituspataljonide kasutamisvõimaluste suhtes kindel seisukoht: „Operatsioonide läbiviimiseks, haaranguteks ja bandiitide punkrite likvideerimiseks on meil küllaldaselt sisevägesid, hävituspataljonidele tuleb panna külades sisemise julgeoleku tagamise ülesanne”. Viimase kohta arvati aga samas: „Igal hävitajal on vintpüss või automaat, aga meil ei ole löögirusikat. Nende relvadega ei organiseerita võitlust bandiitidega ega riigivaranduste kaitset, vaid need on iga hävitaja isiklik relv omaenese isiku kaitsemiseks”.
Sisevägede üksusi pidevalt ja igale poole küll ei jätkunud, kuna neid oli Eesti NSV-s kokku ainult kaks laskurpolku, ja seega tuli ka aktiivses võitluses kasutada hävitajaid. See kujunes peatselt pärast palgaliste ametikohtade loomist just nende ülesandeks: „hävituspatljonide palgalisi võitljaid kasutatakse tšekistlik-sõjalistes operatsioonides bandiitide, illegaalide ja muu nõukogudevastase elemendi kinnipidamiseks, varitsustes ja otsingugruppides, samuti kinnipeetute konvoeerimisel. Hävituspataljonide mittepalgalist koosseisu kasutatakse kooperatiivkaupluste, väärtusi vedavate autode, postiagentide ning samuti teiste tähtsate objektide kaitseks”.
Hävitajad valvasid pidevalt ja korrapäraselt võimu- ja majandusobjekte (täitevkomiteed, kauplused, piiritusetehased, meiereid, viljalaod jms.) ja seda eelkõige valdades, kuid mõningal määral ka maakonnakeskustes. Valve all ei olnud kõik taolised objektid, kogu Eestis ja kogu aeg, ning valveobjektide koguarv oli eri aegadel üpris erineva suurusega. See sõltus nii relvastatud vastupanuliikumise aktiivsusest, olles muidugi suurem „banditismist nakatatud” piirkondades, kui ka kohalike võimuorganite ja hävituspataljoni juhatuse teotahtest ja organiseerimisvõimest. Relvastatud hävitaja vallamajas või öösel kaupluse juures oli neil aastatel igapäevane pilt. Julgeolekuorganite eriteated „banditismijuhtumite” kohta nimetavad peaaegu regulaarselt metsavendade rünnakutel eelnimetatud objektide vastu nende kokkupõrkeid seal valves olnud hävitajatega, kes sageli küll tõrjusid rünnaku, kuid sama harilikud olid ka juhtumid, kui hävitajad loovutasid vastupanuta oma relvad või jooksid lihtsalt laiali.
Lisaks sellisele objektivalvele korraldati erakorraline ülemaaline valve- ja vahiteenistus mitmesuguste riigipühade ja riiklike ürituste turvamiseks, mis kõik peeti relvastatud vastupanuliikumise perioodil sõjaväelasi ja nõukogude-parteiaktiivi, kelle hulgas just hävituspataljonid olid arvuliselt oluliseks jõuks. Näiteks 1946. aastal kasarmeeriti suur hulk vabatahtlikke hävitajaid, keskmiselt igal korral 3500 meest, NSVL Ülemnõukogu valimiste perioodil 3–10 päevaks, 1. mai tähistamise ajal 3–4 päevaks ja Eesti NSV-s nõukogude võimu kehtestamise 6. aastapäeva tähistamisel 8–10 päevaks. Hävituspataljonide osa kohta taolises erakorralises ja üleriiklikus valveteenistuses leidub andmeid ainult laialipaisatuna mahukates koondplaanides.
Näiteks SARK-i ja RJRK Järvamaa osakondade ühine „Tööplaan riikliku julgeoleku ja ühiskondliku korra organiseerimiseks ja tagamiseks NSVL Ülemnõukogu valimisteks ettevalmistumisel 1.12.1945 – 12.2.1945” jagas hävitajatele järgmised ülesanded:
„Läbi viia kaks instruktiiv-nõupidamist miilitsa piirkonnavolinikega ja hävituspataljoni staabiga konkreetsetest ülesannetest Järvamaa valimisjaoskondade kaitsel ja ühiskondliku korra tagamisel rahva hulgas koosolekute, vestluste ja ettekannete pidamise ajal valimisjaoskondades ja teistes hoonetes valimiseelsel perioodil.
Tugevdada eksisteerivate bandiitlike gruppide agentuurset läbitöötamist ja abinõusid nende likvideerimiseks operatiiv-tšekistlike gruppide ja hävituspataljoni võitlejate salkadega.
Hävituspataljoni staabi juures hoida alaliselt mitte vähem kui 10-15 meheline grupp parimatest kontrollitud hävituspataljoni võitlejatest kuni valimiste lõpuni (10.2.1946), valdadesse väljasõitvate deputaatide ja agitaatorite valvamiseks.
Saadikukandidaatide väljasõitudel kohtadele ja nende ringsõitudel valimisjaoskondades tagada nende valve OBB9 või miilitsa operatiivtöötajatega, andes neile juurde parimaid militsionääre ja hävituspataljoni võitlejaid.
Kohtades, kus hakatakse pidama koosolekuid, vestlusi, agitaatorite loenguid, deputaatide kohtumisi valijatega, organiseerida välis- ja sise­valve hävituspataljoni kontrollitud võitlejatega, samuti neis rajoonides dislotseeruvate sõjaväeosadega, jaoskonnavolinike kaudu valdades ja linnades. Organiseerida patrullimine asustatud punktides, kus hakatakse pidama koosolekuid ja valimisi, samuti salajaste varitsuste väljapanemine kõige sobivamatele teedele bandiitide lähenemiseks valimispunktide ja hoonete juurde.
Organiseerida järgmiste valimisjaoskondade valve hävituspataljoni võitlejatega […]” Järgnes hävitajate arvuline jaotus valimisjaoskondades, mille suuruse määras nii metsavendade kui hävitajate olemasolu antud vallas. Üldiselt oli ühes valimisjaoskonnas alla 10 hävitaja, kuid näiteks Amblasse oli ette nähtud koondada 40 hävitajat; kõikidesse jaoskondadesse aga koha peal hävitajaid ei jätkunud. Kokku oli Järvamaal (ilma Paide ja Tapa linnata) 51 valimisjaoskonda ning nende valveks pidi välja pandama 266 hävitajat.
„Hävituspataljoni staabil ja miilitsa piirkonnavolinikel valdades teostada 10 päeva jooksul ausate ja kontrollitud seltsimeeste täiendav värbamine hävituspataljoni võitlejateks, eriti valdades ja valimisjaoskondade punktides, kus selliseid üldse ei ole, nagu Võhmuta, Väinjärve, Lehtse, Rakke, Kareda, Käru, Paide, Ambla vallas.”
Plaanis ettenähtud hävituspataljoni valvet ei peetud aga siiski veel piisavaks ning 29. detsembril 1945 esitasid SARK-i ja RJRK Järvamaa osakonnad plaani sõjaväelaste rakendamiseks maakonna valimisjaoskondade kaitsele. Selle järgi tuli Järvamaal dislotseeruvatest Nõukogude armee väeosadest luua valimiste perioodiks 33 garnisoni kokku 330 sõjaväelasega.
Aprillis 1946 koostasid SM ja RJM Järvamaa osakonnad ühiselt taas samasuguse „Agentuur-operatiivsete abinõude plaani riikliku julgeoleku ja ühiskondliku korra tagamiseks. 1. mai pidustuste läbiviimisel Järva maakonnas”, milles hävitajatele anti järgnevad ülesanded:
„Organiseerida sovhoosides, masina-traktorijaamades, hobulaenutuspunktides, kooperatiivides, viljahoidlates ja bensiinijaamades tugevdatud valve „Rahvakaitse” võitlejatest ja teistest nõukogude võimule ustavatest isikutest.
Kõigis vallakeskustes ja miilitsa piirkonnavolinike juures korraldada ööpäevaringne valve „Rahvakaitse” võitlejatest, samuti suuremate asustatud punktide patrullimine.
Pidupäevade perioodil tugevdada SM osakonna, RJM osakonna, EK(b)P maakonnakomitee, täitevkomitee ja vangla nr. 4 hoonete valvet „Rahvakaitse” Paide rühma võitlejatega.”
Lisaks sellele planeeriti Paide, Tapa ja Türi linnades miilitsa ning hävitajate jõududega läbi viia üldised haarangud „pööningute, keldrite ja eluruumide läbivaatamiseks, samuti kahtlaste majade ja korterite ootamatuks kontrollimiseks”. SM ja RJM Järvamaa oskondade kogu operatiiv- ja reakoosseis viidi 25. aprillist kuni 5. maini 1946 kasarmeeritud olukorda, relvastades nad vintpüsside ja automaatidega (see korraldus käis ka palgaliste hävitajate kohta).
Samasugune detailne plaan koostati Järvamaal ka „Eesti NSV-s nõukogude võimu kehtestamise 6. aastapäeva tähistamiseks”. Eelnevaga võrreldes oli see aga rohkem aktiivne, rõhuasetusega ründavale taktikale. Kui 1. maiks oli ette nähtud Järvamaa oluliste objektide valve alla võtmine, siis nüüd mobiilne tegevus: „15.–22 juulini organiseerida Ambla, Väinjärve, Särevere, Väätsa, Albu ja Kareda valdades „Rahvakaitse” liikuvad grupid riikliku ja ühiskondliku julgeoleku tagamiseks ning kahtlaste ja ilma dokumentideta isikute kinnipidamiseks”. Taas pidid hävitajad valve alla võtma riigivõimu- ja majandusobjektid, kuid seekord kästi selleks kogu „Rahvakaitse” isikkoosseis üle viia kasarmeeritud olukorda 15.–22. juulini 1946. Otseselt „pidupäevadel” 20.–22. juulil pidid hävitajad koos miilitsatega valvama kõiki „koosolekuid, miitinguid ja rahvapidusid” ning suuremaid asulaid patrullima. Hävitajate alalise valve all olid Järvamaal SM ja RJM osakondade, EK(b)P komitee ja maakonna täitevkomitee hooned, mille valvet tuli nüüd tugevdada.
1947. aasta rahareformi läbiviimise julgestamiseks Järvamaal koostasid SM ja RJM osakonnad taas ühise agentuur-operatiivabinõude plaani. Rahavahetuspunktide ja rahaveo valve ning julgeoleku pidid tagama miilitsad, hävitajad ja SM ning RJM operatiivtöötajad. Kuid raha juurde ei lubatud sugugi kõiki hävitajaid. Rühmakomandörid pidid esitama nimekirjad nende kohta, keda võib valvesse lubada, ning SM ja RJM pidi need omakorda üle kontrollima. Maapiirkonnas asuvaid rahavahetuspunkte pidid valvama hävitajad, brigaadimiilitsad ja partei-nõukogude aktivistid (vähemalt 8 inimest ühes punktis). Rahavedamise juurde neid ei lubatud ja selle valve korraldati sisevägede sõjaväelastega. Järvamaal oli kokku 16 rahavahetuspunkti, mille valvamiseks moodustati hävitajatest 16 gruppi, igaühes 10 meest. Gruppe juhtisid SM ja RJM osakonna ohvitserid.
Hävitajate kaotuste kokkuvõtlik ja ammendav statistika puudub. Julgeolekuorganite aruannetes esitatakse küll hulgaliselt mitmesuguseid arvandmeid ja sealjuures ka pikema ajaperioodi kohta koondatuna, kuid hävitajate kaotuste kohta need täpseid arve ei anna. 1953. aastal Eesti NSV Siseministeeriumi koostatud ülevaate andmeil sai 1944. aastast kuni 1953. aasta 1. juunini surma nii julgeolekuorganite operatsioonides kui relvastatud vastupanuliikumise kallaletungides kokku 1009 inimest. Sealjuures on aga koos arvestatud „hävitajad ja nõukogude aktivistid”. Kogu olemasoleva allikabaasi läbitöötamine võimaldas täpsustada hävitajate kaotusi langenutena aastatel 1944–1951, kuid ka neid allolevas tabelis esitatud arve ei saa pidada päris täielikeks (kuuaruannetes pole alati selge, kas esitatud arvud käivad palgaliste, vabatahtlike või mõlemate kohta; vähemalt mõned hävitajad pole langenud võitluses, vaid saanud surma oma süül, relvaga hooletu ümberkäimise tõttu jne). 1952.–1953. aastal sai teadaolevatel mittetäielikel andmetel surma kolm hävitajat, 1954. aasta kohta puuduvad andmed täielikult (arvestades relvastatud vastupanuliikumise langust neil aastatel, ei saa küll eeldada olulist lisa tabelis esitatud kaotustele).

Toetusgruppidest ja relvastatud aktiivist

Hävituspataljonide taasloomisel 1944. aastal nähti ette lisaks otseselt hävitajate üksustele ja allüksustele moodustada ka nende toetusgrupid (vene keeles „gruppõ sodeistvija”, eestikeelsetes dokumentides ka kaastöögrupid, koostöögrupid, abiandmise grupid, julgustusgrupid jms). Sarnaselt vormilise segadusega nende nimetustes, ei olnud ega tulnud ka sisulist selgust toetusgruppide koosseisus ega ülesannetes.
1944. aastal otsustas EK(b)P KK, et „Keskusest kaugel asuvates asustatud punktides, kus hävituspataljoni ei ole, luua hävituspataljonile abiks noorema astme partei-, nõukogude ja komsomoliaktiivist kuni 15 inimesest koosnevad toetusgrupid, kellele teha ülesandeks õhuvaatlus ja hävituspataljoni informeerimine kõigist vaenlase diversantide-parašütistide ilmumise juhtumitest ning tööstusobjektide valvamine”, kuid järgmisel aastal arutati juba plaani jätta hävituspataljonidesse ainult aktiivne tuumik parteilastest, komsomolidest ja põhjalikult järele proovitud parteitutest, kõikidest ülejäänud hävitajatest aga moodustada kaastöögrupid. 1946. aastal nõudis Rahvakaitse keskstaap: „Luua 15. detsembriks 1946 iga rühma juurde [st. igas vallas] 5–10 inimesest koosnev toetusgrupp, tagades sel kombel elanike sideme siseministeeriumi organite ja Rahvakaitse allüksustega” EK(b)P Tartumaa komitees aga arvati, et toetusgrupid peaksid olema hävituspataljoni salajane agentuur valdades „informatsiooni saamiseks bandiitide kavatsetavate kuritegude, edasiliikumise ja asukohtade üle”.
Statistiline aruandlus näitab, et taolisi toetusgruppe lihtsalt ei moodustatud. Nii registreerib 25. aprillil 1945 Eesti NSV SARK-is koostatud tabel 12 hävituspataljoni 82 rühma ja 2626 hävitajaga, kuid nende juures ainult 34 toetusgruppi kokku 159 liikmega (neist Võrumaal 27 gruppi 116 liikmega, Pärnumaal 4 gruppi 36 liikmega ja Tallinnas 3 gruppi 7 liikmega). Ka hiljem märgitakse toetusgruppe ainult mõnes maakonnas. Pärast hävituspataljonide üleviimist RJM-i 1947. aastal kaovad toetusgrupid aruandlusdokumentidest.
Koos hävitajatega tuleb vaadelda veel ühte relvastatud kollaborantide kategooriat, kes ei olnud küll hävituspataljonidega organisatsiooniliselt seotud, kuid tegutsesid otseselt nendega koos ja moodustasid arvuliselt nimetamisväärse jõu, nimelt relvastatud aktiivi. Suur osa partei-nõukogude aktiivist, st võimuaparaadi tegelastest ja neid aktiivselt abistanud inimestest, olid relvastatud eraldi hävituspataljonide organisatsioonist. Neil aastatel kandsid relva näiteks Tallinnast ametisõitudele saadetud EK(b)P KK ja RKN/MN aparaadi ametimehed, kohapeal maakondades ja valdades täitevkomitee esimehed, partorgid ja komsorgid, kolhoosiesimehed, maareformi ajal maakomisjoni liikmed või ka näiteks oma isatalus töötav, ilma riikliku ametita küla aktivist” jne.
Juba 20. aprillil 1944 otsustati EK(b)P KK Büroo koosolekul Leningradis, et Eestisse saab tagasi minna ainult relvastatult. Partei ja riigiaparaadi kõrgemale juhtkonnale taotleti SARK-ilt isiklikud relvad. 1944. aastal Punaarmee kannul Eestisse naasnud operatiivgrupid, taasloodava Nõukogude võimuaparaadi tuumik, olid relvastatud püstolitega (näiteks ENSV RKN-le oli relvaload andnud 7. märtsil 1944 Moskva linna miilitsavalitsus). Eesti NSV kõrgemal juhtkonnal, nagu näiteks EK(b)P KK sekretäridel ja nende abidel, olid isikliku relvana trofeepüstolid. Lisaks sellele olid võimuasutustes ametkondlikud relvad, mida kasutati Tallinnast välja ametilähetustesse saadetud isikute relvastamiseks. EK(b)P KK Erisektoris oli sellel eesmärgil 1953. aastal 36 püstolit (neist enamus sõjaaegsed trofeepüstolid). Püstolitest jäi aga relvastatud vastupanuliikumise tingimustes väheseks ja näiteks MN Asjadevalitsusel oli oma töötajatele ametilähetustel vajalike relvadena ka püstolkuulipildujad.
Madalamal võimutasandil, eriti valdades, oli esialgu relvi suhteliselt vähe. Näiteks kurtis Võrumaa Rõuge valla komsomolisekretär 11. oktoobril 1944 oma kaebekirjas „fašistlike tegelaste” kohta ELKNÜ Võrumaa komiteele: „Arvestades olukorda, et meie praegusel ametkonnal puuduvad igasugused relvad, võib meist igaüks kord äraandliku relva ohvriks langeda”. Selline olukord ei kestnud kaua. 1945. aasta kevadel hakkas EK(b)P KK juba süstemaatiliselt tegelema aktiivi relvastamisega.