|
|
|
Rumeenia võitlejate autasustamine Raudristiga.
|
Wehrmachti liitlased idarindel
tekst: Jüri
Kotšinev
fotod: Wikipedia,, Bundesarchiv Bild
Nii
Ungari kui Rumeenia ja Slovakkia sõlmisid 1940. aastal
kolmikpakti – ajal mil Saksamaa oli suur jagaja ja kohtumõistja
idaeurooplaste poliitilises virvarris. Siiski oli miski, mis nimetatud
Ida-Euroopa riike ühendas ning Saksamaalt kaitset ja liitu
otsima sundis – see oli õigustatud hirm stalinliku
bolševismi ees. Vaatleme, milline oli olukord Wehrmachti
liitlaste leeris sõja lõpufaasis. Algusosa
KE 2-2013
Uus
olukord Wehrmachti liitlaste leeris sõja lõpufaasis
1944. aasta
augustis reetis Rumeenia oma endised liitlased ning asus võitlema
NSVL-i poolel, paljastades punavägedele Ungari lõunapiirid.
Et täita kiiresti tekkinud tühikut, olid ungarlased
sunnitud moodustama õppediviisidest niinimetatud sküüdi
diviisid (Scytian). Tegemist ei olnud täiskomplekteeritud
diviisidega, vaid tavaliselt kahest pataljonist ja ühest
kahurväepatareist koosnevate väiksemate ühendustega,
mis kuidagi ei andnud diviiside mõõtu välja.
Kiiresti taasmoodustatud 3. armee (1. tankidiviis, sküüdi
ratsaväediviis, 20. jalaväediviis, 23. reservdiviis,
4., 5., ja 8. sküüdidiviis) suunati Lääne-Transilvaaniasse,
kus nad pidid peatama Rumeenia-NSVL ühispealetungi, kes liikusid
üle Karpaatide. 3. armee asus kaitsepositsioonile. Üksikud
Ungari üksused, kes olid liitunud punaarmeega, üritasid
veenda samal ajal Ungari 1. armee juhatajat kindral Bela Miklos`i
asuma võitlusesse sakslaste vastu. Miklos ei võtnud
neid kuulda ning taganes oma vägedega lääne suunal,
nagu seda oli sunnitud tegema ka Ungari 2. armee. Samal ajal pidas
Horthy saksavastase koalitsiooni esindajatega salajasi läbirääkimisi
ning kuulutas 1944. aasta 15. oktoobril välja relvarahu.
Sakslased ei mõelnud kaua ja arreteerisid nende suhtes
reeturlikult käitunud endise Ungari regendi viivitamatult.
Horthy asemele panid nad Ungari valitsuse etteotsa marurahvusliku
parteijuhi Ferenc Szalasi. Ungari armee sattus üha suurema
sakslastest kindralite kontrolli alla, kuna Wehrmachti juhatus
ei usaldanud enam Ungari ohvitsere. Samal ajal oli Wehrmachtil
hädasti vaja liitlaste abi elavjõus ning lahend leiti,
kui otsustati ungarlastest moodustada neli relva-SS üksust.
Nendeks üksusteks said SS-diviisid: 25. „Hunyadi”
ja 26. „Gombos” SS-diviisid. Kaks ülejäänud
diviisi jäidki moodustamata. Lisaks sellele loodi veel kaks
uut väeosa – langevarjurite dessantdiviis „Szent
Lazlo” („Püha Lazlo”) ja jalaväediviis
„Kossuth”.
„Szent Lazlo” diviisi kuulus 1. langevarjurite pataljon,
1. ja 2. eliitjalaväerügement, 1. ja 2. tankirügement,
1. ja 2. luurepataljon kaks jõevalvepataljoni ning õhutõrjedivisjon.
„Kossuth” diviisi kuulus 101., 102. ja 103. jalaväerügement
ning 101. kahurväerügement.
1944. aasta detsembris taganes Ungari 1. armee Slovakkiasse. Ungari
2. armee formeeriti laiali ning selle väeüksused liideti
Ungari 3. armeega, mis asus siis Balatoni järvest lõunas.
Põhja-Ungaris asusid samal ajal kaitsepositsioonidel Wehrmachti
6. ja 8. armee. Budapesti kaitses Ungari-Saksa segagarnison, mis
koosnes 1. tankidiviisist, 10. jalaväediviisist ja 12. reservdiviisist.
Peale selle kaitses Budapesti ründekahurväe üksus,
kuhu kuulusid 1. soomusmasinate, 6., 8., 9. ja 10. kahurväedivisjon,
õhutõrjedivisjon ja „Raudse Kaardiväe”
vabatahtlike kaitseüksus. 1945. aasta veebruaris ei suutnud
Wehrmachti üksused piiratud linnast läbi murda ning
Budapest kapituleerus. Ungari 1. armee taganes Moraaviasse ning
asus seal kaitseliinile. Märtsis võtsid Wehrmachti
üksused ette katse minna vastupealetungile Balatoni järve
piirkonnas. Ungari 3. armee riismed taganesid lääne
suunas. Ungari 1. ratsaväediviis hävitati täielikult
lahingutes Budapesti all. Ungari 3. armee jõudis Põhja-Austriasse.
Armee koosseisu kuulus siis 2. tankidiviis, 27. kergediviis, 9.
ja 23. reservdiviis ning 7. ja 8. sküüdidiviis. Ungari
3. armee kapituleerus seal ameeriklastele. „Szent Lazlo”
diviis võitles samal ajal Austria-Jugoslaavia piiril ning
andis 1945. aasta mais ennast vangi inglastele.
Rumeenia
Rumeenia oli enne II
maailmasõja algust liidus Prantsusmaaga. 1940. aastaks
oli Wehrmachti rumeenlaste liitlase purustanud. Samal ajal viis
NSVL oma väed sisse Bessaraabiasse ja Bukoviinasse. Pool
Transilvaaniast läks Ungarile ja Rumeenia kuningas Carol
loobus troonist oma poja Michay kasuks. Riiki juhtis tegelikult
Conducator (juht) kindral Ion Antonescu, kes oli kindel, et Rumeenia
saab kaotatud territooriumid tagasi, sõlmides uue liidu
Saksamaaga. Sõlmides Drittes Reich’iga pakti, palus
ta Hitleril tuua Wehrmachti üksused Rumeeniasse, et kindlustada
sellega oma maa neutraalne staatus. Rumeenial oli hindamatu maavara
– nafta – ja seda oli Saksamaale väga vaja, kuna
algamas oli sõda NSVL-iga ning Wehrmachti tankidiviisidel
oli vaja pidevalt kütust. Rumeenia armee oli suurim kõikidest
Wehrmachti Idarindel sõdinud liitlaste armeedest. Eelmise
kuninga Carol’i reformid tegid Rumeenia armeest tolle aja
kohta kaasaegse armee. Rumeenia armee struktuur ja organisatsioon
kandis prantslaste armeekorralduse mõjutusi. Samal ajal
näitas Saksamaa sõjaline mõtlemine ja sakslaste
ilmne paremus taktika valdkonnas nende ülekaalu prantslaste
sõjandusteadusega võrreldes ning Antonescu palus
kohe peale Saksamaaga pakti sõlmimist saata Rumeeniasse
Wehrmachti instruktorid. Saksa sõjandusspetsialistid saabusid
Rumeeniasse 1940. aasta oktoobris ning hakkasid valmistama rumeenlasi
ette sõjaks NSVL-i vastu.
1939. aasta seisuga koosnes Rumeenia armee ühest kaardiväe-
ja 21-st jalaväediviisist. Peale territoriaalseid kaotusi
1940. aastal tuli laiali saata kolm jalaväediviisi –
12., 16. ja 17. diviis. Peale selle moodustati kuus julgeolekudiviisi.
Iga Rumeenia diviis koosnes kolmest jalaväe- ja ühest
kahurväerügemendist, insenerivägede pataljonist,
sidepataljonist, luureeskadronist ning tankitõrje ja kuulipildurite
kompaniist. Igal diviisil oli 52 kahurit (75 mm välikahurit
ning 100 mm haubitsat). Tankitõrjekahureid oli igal rügemendil
kuus. Nende kaliiber oli 37 mm. Iga diviisi juurde kuulus veel
kaksteist 47 mm kahurit. Jalaväerügementides olid ka
ratsaväeüksused. Rumeenia rügement koosnes kolmest
pataljonist, mis jagunesid üheks kuulipildurite ja kolmeks
laskurkompaniiks. Rumeenia armees olid ka eliit-mägikütiüksused.
Neid oli kokku neli brigaadi, kuhu kuulusid 1–2 jalaväerügementi
ning üks kahurväerügement. 1942. aastal nimetati
mägiküttide brigaadid ümber diviisideks, kuid nende
struktuur ei muutunud.
Jalaväe relvastus Rumeenia armees koosnes 7,92 mm Tšehhi
päritolu vintpüssist, ratsaväelastele mõeldud
Tšehhi automaadist ZB 30 ning mägiküttidele mõeldud
„Škoda” tüüpi kahuritest. Rumeenia ainus
tankidiviis ühendati 1941. aastal motoriseeritud jalaväerügemendiga
ning moodustas 1. soomusbrigaadi. Tankid selles brigaadis olid
Tšehhi päritolu „Škoda LTvz 35” ning
kerged luuretankid CKD-tüüpi. Enamik tanke hävis
Stalingradi all ning asemele said rumeenlased saksa PzKpfw 38
(f) tüüpi tankid.
Rumeenia
II maailmasõjas
|
Rumeenia lennueskadrill Harkovi lähedal lennuväljal.
Tiival Rumeenia lennuväe eraldumärk.
|
„Barbarossa”
sõjaplaanis osalemiseks saatis Rumeenia Wehrmachtile appi
oma parimad väeüksused. 3. Rumeenia armee koosseisu
kuulus mägikütikorpus (1., 2. ja 4. mägiküttide
brigaad) ja motoriseeritud ratsaväekorpus (5., 6. ja 8. ratsaväebrigaad).
4. Rumeenia armee koosnes sakslastest instruktorite koolitatud
5., 6. ja 13. diviisist ning kaardiväe-, piirivalve- ja soomusdiviisidest.
Sõjategevuse alguseks said rumeenlased juurde veel vägede
täiendust ning lõpuks koosnes Rumeenia armee 1., 2.,
3., 6., 7., 8., 10., 11., 14., 15., 18. ja 21. jalaväediviisist,
35. reservdiviisist; 1., 7. ja 9. ratsaväebrigaadist ning
lisaks sellele võitlesid rumeenlastega koos nende juurde
komandeeritud Wehrmachti väeüksused. 1942. aasta suvel
suunati Idarindele rohkesti Rumeenia vägesid. Mägiküttide
korpus asus ründama Sevastoopolit. 1942. aasta augustis ületas
tugev Rumeenia korpus (18. ja 19. jalaväediviis, 8. ratsaväediviis
ja 3. mägiküttide diviis) Kertši väina. Samal
ajal suunati Rumeenia 2. mägiküttide diviis Kaukaasiasse,
kus liideti Wehrmachti 3. tankikorpusega. Rindele saabusid ka
kindral Petre Dumitrescu juhatuse all olev Rumeenia 3. armee (5.,
6., 9., 13., 14. ja 15. jalaväe diviis; 1. ja 7. ratsaväediviis,
1. soomusdiviis) ning asus lahingupositsioonidele Stalingradist
põhja pool. Samal ajal asus Rumeenia korpus positsioonidele
rinde lõunaosas ning võitlema Wehrmachti 4. tankiarmee
koosseisus. Rumeenia korpuse koosseisus oli kokku kuus diviisi
(1., 2., 4. ja 18. jalaväediviis ning 5. ja 8. ratsaväediviis).
Hitler tahtis, et enamik Wehrmachti 4. tankiarmee üksusi
oleks läinud Rumeenia kindral Constantinescu 4. armee koosseisu
ning koos Wehrmachti 6. ja Rumeenia 3. armeedega moodustanud uue
väegrupi „Don” kindral Antonescu üldjuhatuse
all. Rumeenlaste 4. armee alustas edasiliikumist, samal ajal kui
punaväed alustasid Stalingradi ümberpiiramise operatsiooni
ning enamik Rumeenia diviise purustati. Kaks Rumeenia diviisi
– 20. jalaväediviis ja 1. ratsaväediviis jäid
Stalingradi piiramisrõngasse. Allesjäänud Rumeenia
üksused said edasises lahingutegevuses nii hävitavaid
lööke, et 1943. aasta veebruariks viidi nad rindetegevuse
piirkonnast välja Rumeeniasse ümberformeerimisele. Peale
ümberformeerimist kasutati neid vägesid Bessaraabia
kaitseks. 1944. aasta maikuus saadeti rindele ümberformeeritud
Rumeenia 3. ja 4. armee. Rumeenia armeegruppi kindral Dimitrescu
juhatuse all kuulusid 3. Rumeenia ja 6. Wehrmachti armee. Rumeenia
3. armee koosnes 2., 14. ja 21. jalaväediviisist ning 4.
mägiküttide ja 1. ratsaväediviisist. Rumeenia 4.
armee moodustas koos 8. Wehrmachti armeega väegrupi „Weller”,
kus rumeenlaste poolt võitlesid kaardiväediviis, 1.,
3., 4., 5., 6., 11., 13. ja 20. jalaväediviis ning 5. ratsaväe-
ja 1. soomusdiviis. 1944. aasta augustis asusid punaväeüksused
pealetungile ja võidulootuse kaotanud rumeenlased jooksid
lihtsalt oma positsioonidelt minema. Rumeenia kuningas Michay
lasi arreteerida kindral Antonescu ning allesjäänud
Rumeenia üksused asusid võitlema NSVL-i poolel, kus
neid kasutati Transilvaanias. Kokku langes Rumeenia vägedes
NSVL-i vastase sõjategevuse käigus 350 000 meest
ning lisaks sellele veel 170 000 meest peale 1944. aasta
üleminekut punavägede poole, sõdides Wehrmachti
ja Ungari vastu. Osa rumeenlasi teenis II maailmasõja käigus
ka kahes rumeenlastest koosnevas relva-SS rügemendis.
Rumeenia
diviisid II maailmasõjas
Kaardiväediviis
Koosseis: kaardiväerügement „Mihai Viteazul”,
1. ja 2. kaardiväerügement, kaardiväe kahurvägi
ning kuningliku kaardiväe ratsaeskadron.
1. jalaväediviis
Koosseis: 85. ja 93. jalaväerügement; 5. kütirügement
ning 1. ja 3. kahurväerügement; 10 ratsaväeeskadron.
2. jalaväediviis
Koosseis: 1,. 26. ja 31. jalaväerügement; 9. ja 14.
kahurväerügement; 1 ratsaväeeskadron.
3. jalaväediviis
Koosseis: 4. ja 30. jalaväerügement; 1. kütirügement;
6. ja 15. kahurväerügement; 1 ratsaväeeskadron.
5. jalaväediviis
Koosseis: 8., 9. ja 32. jalaväerügement; 7. ja 28. kahurväerügement,
6 ratsaväeeskadroni.
6. jalaväediviis
Koosseis: 10., 15. ja 27. jalaväerügement; 11. ja 16.
kahurväerügement; 6 ratsaväeeskadroni.
7. jalaväediviis
Koosseis: 14., 16. ja 37. jalaväerügement, 4. ja 8.
kahurväerügement; 12 ratsaväerügementi.
8. jalaväediviis
Koosseis: 29. jalaväerügement, 7. ja 8. kütirügement,
12. ja 17. kahurväerügement; 12 ratsaväerügementi.
9. jalaväediviis
Koosseis: 34., 36. ja 40. jalaväerügement; 13. ja 18.
kahurväerügement; 4 ratsaväeeskadroni.
10. jalaväediviis
Koosseis: 23., 33. ja 38. jalaväerügement; 3. ja 20.
kahurväerügement; 4 ratsaväeeskadroni.
11. jalaväediviis
Koosseis: 2., 3. ja 19. jalaväerügement, 21. ja 26.
kahurväerügement, 1 ratsaväeeskadron.
13. jalaväediviis
Koosseis: 7., 22. ja 89. jalaväerügement; 19. ja 41.
kahurväerügement; 6 ratsaväeeskadroni.
14. jalaväediviis
Koosseis: 13. ja 39. jalaväerügement; 24. ja 29. kahurväerügement,
12 ratsaväeeskadroni.
15. jalaväediviis
Koosseis: 25. ja 35. jalaväerügement, 10. kütirügement;
23. ja 25. kahurväerügement; 8 ratsaväeeskadroni.
18. jalaväediviis
Koosseis: 18., 90. ja 92. jalaväerügement; 35. ja 36.
kahurväerügement; 10 ratsaväeeskadroni.
19. jalaväediviis
Koosseis: 94., 95. ja 96. jalaväerügement; 37. ja 42.
kahurväerügement, 10 ratsaväeeskadroni.
20. jalaväediviis
Koosseis: 82., 83. ja 91. jalaväerügement; 39. ja 40.
kahurväerügement; 7 ratsaväeeskadroni.
21. jalaväediviis
Koosseis: 11., 12. ja 24. jalaväerügement; 5. ja 30.
kahurväerügement, 8 ratsaväeeskadroni.
1. mägikütidiviis
Koosseis: 1. ja 2. mägikütirügement; 1. mägikahurväerügement,
1 motoriseeritud ratsaväeeskadron.
2. mägikütidiviis
Koosseis: 4. ja 5. mägikütirügement; 2. mägikahurväerügement,
1 motoriseeritud ratsväeeskadron.
3. mägikütidiviis
Koosseis. 3. ja 6. mägikütirügement; 3. mägikahurväerügement;
1 motoriseeritud ratsaväeeskadron.
4. mägikütidiviis
Koosseis: 8. ja 9. mägikütirügement; 4. mägikahurväerügement,
1 motoriseeritud ratsaväeeskadron.
Piirivalvediviis
Koosseis: 1. ja 5. piirivalverügement, piirivalve kahurväerügement,
4 ratsaväeeskadroni.
1. ratsaväe diviis
Koosseis: 1. ja 2. ning 13. ratsaväerügement, 1. ratsa-kahurväerügement.
5. ratsaväediviis
Koosseis: 6. motoriseeritud, 7. ja 8. ratsaväerügement;
2. ratsa-kahurväerügement.
6. ratsaväediviis
Koosseis: 9. ja 10. motoriseeritud ja 5. ratsaväerügement;
4. ratsa-kahurväe rügement.
7. ratsaväe diviis
Koosseis: 11. motoriseeritud, 12. ja 9. ratsaväerügement;
5. ratsa-kahurväerügement.
8. ratsaväediviis
Koosseis: 2. ja 3. motoriseeritud ning 4. ratsaväerügement;
3. ratsa-kahurväerügement.
9. ratsaväediviis
Koosseis: 3., 5. ja 11. ratsaväerügement; 6. ratsa-kahurväerügement.
1. tankidiviis
Koosseis: 1. tankirügement; 3. ja 4. motoriseeritud jalaväerügement;
1. motoriseeritud kahurväerügement.
Slovakkia
II maailmasõja eel
1939. aastal kasutas
Saksamaa ära slovakkide rahvusliikumist ning Hitler kallutas
Slovakkiat kuulutama välja iseseisvuse, andes mõista,
et vastasel juhul annab ta nende territooriumi tagasi Ungarile,
nagu see oli enne 1918. aastat, kui nii Tšehhoslovakkia ja
Ungari kuulusid Austria-Ungari keisririiki. Tšehhidest eraldi
moodustasidki slovakid oma riigi, mille etteotsa sai president
Jozef Tiso. Vastloodud Slovakkia armee sai enda käsutusse
sakslaste poolt tšehhidelt ära võetud relvastuse.
Slovakkia armee koosseisus teenisid eraldi väeosadena Slovakkias
elavad etnilised sakslased. Nendesse väeosadesse slovakke
ei lubatud, kuid nad olid Slovakkia armee koosseisus.
|
Slovakkia president Jozef Tiso külaskäigul Berliinis
1941.
|
Slovakkia
II maailmasõjas
II maailmasõja
alguseks koosnes Slovakkia armee kolmest jalaväediviisist,
kes osalesid Wehrmachti sõjas Poola vastu. Slovakkide 1.
ja 3. diviis hõivasid territooriumi, mis Tiso kinnitusel
kuulusid õigusega Slovakkiale. Liitu Saksamaaga nimetas
Slovakkia president Tiso „Ristiretkeks bolševismi vastu”.
NSVL-i vastu alustatud sõja alguses kuulus Slovakkia armeekorpus
Wehrmachti väekoondise „Süd” koosseisu. Slovakkia
korpusesse kuulus 1. ja 2. jalaväediviis ning mobiilne tankibrigaad,
kuhu kuulus üksik tankipataljon, motoriseeritud jalaväepataljon,
insenervägede pataljon ja kahurväedivisjon.
1941. aasta augustis kutsuti slovakkide jalaväediviisid tagasi
Slovakkiasse ning neist moodustati 10 000-meheline mobiilne
diviis. 1942. aasta talvel sõdis slovakkide mobiilne diviis
Lvovi all ning Kiievi ja Miusa piirkonnas. Diviis osales Rostovi
vallutamisel, kus võitles kõrvuti relva-SS kuulsa
„Wiking” diviisiga. Edasi võitles Slovakkia mobiilne
diviis Wehrmachti 1. tankiarmee koosseisus Kuubanimaal. Slovakid
kaitsesid Stalingradi katastroofi järel Wehrmachti vägede
taganemist Kaukaasiast ning sattusid Krasnodari all piiramisrõngasse.
Osa diviisi ellujäänud võitlejaid transporditi
lennukitega Krimmi. 1943. aasta jooksul formeeriti Slovakkia mobiilne
diviis ümber 1. jalaväediviisiks ning saadeti valvama
mereäärset piirkonda Krimmis. Slovakkide ülemjuhatus
tegi ettepaneku viia nende väed üle Balkanile või
Lääne-Euroopasse. Saksa ülemjuhatus ei tulnud neile
selles küsimuses vastu ning slovakid esitasid uue palve –
naasta kodumaale. Ka seekord oli vastus eitav, kuigi sakslased
lubasid mitte kasutada slovakke esiliinil. Punavägede pealetungi
ajal 1944. aastal viidi slovakkide üksused reservi, kuna
Wehrmacht ei saanud olla enam kindel nende võitlustahtes.
Slovakkidelt võeti ära relvastus ning nende üksused
formeeriti ümber ehitusvägede brigaadideks. 1. slovakkide
ehitusvägede brigaad suunati Rumeeniasse, 2. brigaad aga
Itaaliasse. Samal ajal moodustati Slovakkias kaks uut diviisi
– 1. ja 2. jalaväediviisid lahinguteks Karpaatides.
Slovakkia keskosas moodustati veel kolmas diviis. 1944. aasta
augustis puhkes aga Slovakkias saksavastane ülestõus
ning paljud Slovakkia armee sõdurid liitusid ülestõusnutega
Kesk-Slovakkias. Neid hakkas toetama NSVL-i lennukitega sinna
regiooni toodud tšehhide õhuvägede brigaad. President
Tiso valitsus oli veel võimul, kuid seda valitsust toetas
Slovakkia armeest vaid üks jalaväerügement, üks
õhutõrjerügement ja üks kahurväepatarei.
Slovakkia armees teeninud rahvussakslased olid selleks ajaks liitunud
Wehrmachtiga, kus edasi võitlesid.
Slovakkia
üksuste ülesehitus
Slovakkia jalaväediviisid
koosnesid jalaväerügementidest ning motoriseeritud jalaväeüksustest
ja kahurväerügementidest. Slovakkide mobiilne diviis
koosnes kahest jalaväerügemendist, ühest kahurväerügemendist
(kolm patareid – igas 9 kahurit) ning tankikompaniist. Tankikompanii
kasutas Tšehhi päritolu tanke LTvz 35, 38 ja 40.
Neid tanke oli kompaniis 12.
Slovakkia diviisid
Mobiilne diviis
Koosseis: 20. ja 21. jalaväerügement; 11. kahurväerügement;
5. luurepataljon; 11. tankikompanii.
Valvediviis
Koosseis: 101. ja 102. jalaväerügement; 31. kahurväerügement;
12. luurepataljon.
1. jalaväediviis
Koosseis: 1., 2. ja 3. jalaväerügement; 1. kahurväerügement,
1. luurepataljon.
2. jalaväediviis
Koosseis: 4., 5. ja 6. jalaväerügement; 2. kahurväerügement.
2. luurepataljon.
Ülejäänud
Wehrmachti liitlased Idarindel II maailmasõjas
Itaalia
Mussolini lootis lõigata
sõjalist kuulsust, võideldes Saksamaa poolel NSVL-i
vastu. Itaalia riigi juht saatis sellel lihtsal kaalutlusel Wehrmachti
liitlastena Idarindele 60 000 Itaalia Ekspeditsioonikorpuse
(C.S.I.R.) võitlejat. Nimetatud korpus koosnes kolmest
diviisist: „Pasubio”, „Torino” ja „Principe
Amedeo Duca dAosta”. Kaks esimest diviisi koosnesid kahest
jalaväerügemendist ning ühest kahurväerügemendist.
Kolmas diviis oli mobiilne ning koosnes kahest ratsaväerügemendist,
ühest jalgrattarügemendist, tankiüksusest (L-3
tüüpi kerged tankid) ning abiüksustest. Hiljem
liitus nimetatud Itaalia üksustega Idarindel veel „mustsärklaste”
63. leegion „Tagliamente”.
1941. aasta juulis liikus Wehrmachti tagalas. 1942. aasta märtsis
saatis Mussolini Idarindele 2. korpuse (jalaväediviisid „Sforcesca”,
„Ravenna”, „Cosseria”) ning eliit-alpikorpuse
(jalaväediviisi „Vicenza” ja alpidiviisid „Tridentina”,
„Julia” ja „Kuneenze”). Samuti saadeti Itaaliast
Idarindele „mustsärklaste” üksused „3.
jaanuar” ja „23. märts”. Itaalia ekspeditsioonikorpus
formeeriti peagi ümber 35. korpuseks. Korpuses oli elavjõudu
227 000 meest. See väekoondis hakkas kandma Itaalia
8. armee nime. 1942. aasta augustis hoidis 8. armee rinnet piki
Doni jõge Stalingradist põhjapool Bogutšari
piirkonnas. 11. detsembril alanud punaarmee pealetung osutus itaallastele
liiga raskeks katsumuseks, nad ei suutnud tegutseda punaväelaste
tankiüksuste vastu ning itaallaste 2. ja 35. armeekorpuse
hävitasid punaväed peaaegu täielikult. Itaallaste
eliitvägi – Alpi korpus – jäi punavägede
piiramisrõngasse. Tänu itaallaste väga halvale
võitlusvõimele jäi katmata Wehrmachti vägede
kaitsejoonel Doni rindel suur lõik. Ellujäänud
itaallastest sõdurid toimetati 1943. aasta jaanuaris Ukrainasse
ning peagi saadeti need olematu võitlusvõimega mehed
tagasi koju – Itaaliasse.
|
Horvaatia üksus Zagrebis 1941.
|
Horvaatia
Horvaatia oli II maailmasõja
eel jagatud Saksamaa ja Itaalia mõjusfääride
vahel kaheks. Horvaadid läksid Idarindele oma üksustega
nii Wehrmachti kui ka Itaalia vägede koosseisus. Itaalia-Horvaatia
leegion, kus horvaadid teenisid, koosnes kahest jalaväepataljonist
ning ühest kahurväedivisjonist. Leegion allus Itaalia
3. mobiilsele diviisile ning langes võitluses kaitselahingutes
Doni ääres. Saksa-Horvaatia leegion koosnes jalaväerügemendist,
kus oli kolm pataljoni, ning ühest kahurväedivisjonist.
Teda nimetati ka „369. Horvaatia Rügemendiks”.
See väeosa hävis täielikult Stalingradi lahingus.
Osast meestest, kes punaväe vangi langes, moodustati „1.
Kuninglik Jugoslaavia brigaad NSVL-is”.
Lisaks nimetatud liitlasüksustele sõdis Wehrmachti
poolel II maailmasõjas Idarindel Hispaania vabatahtlikest
koosnev 250. jalaväediviis („Sinine diviis”), kes
pidas punaväega lahinguid rinde põhjaosas kuni 1943.
aasta oktoobrini.
Prantsuse vabatahtlikest moodustatud Prantsuse Vabatahtlike Leegion
(„L.V.F”) võitles Idarindel 1944. aasta septembrini.
Seda nimetati ka 683. rügemendiks.
Belgia vabatahtlikud sõdisid Venemaa lõunaosas kuni
1943. aasta augustini ning kandsid nime 373. Valloonia jalaväepataljon.
Nimetatud väeüksused võitlesid oskuslikult ning
vapralt ja liitusid SS-rindeüksustega.
|
|
|
