Kultuur ja Elu 2/2013


Kultuur ja Elu 1/2013

 

 

 


Wehrmachti liitlased Idarindel

tekst: Jüri Kotšinev

Paarkümmend aastat iseseisvust maitsnud Ida-Euroopa rahvusriikide kohale tõusid mustad pilved, kui ajalooareenile kerkisid uued superriigid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa. Ida-Euroopa riigid ei suutnud ega tahtnud tõsiselt luua tugevat ja toimivat sõjalist liitu ning olid peagi algava II maailmasõja künnisel hajutatud ja kahe nimetatud sõjalise suurvõimu poolt kergesti allaneelatavad.

Poliitiline olukord Ida-Euroopas enne II maailmasõda

Peale I maailmasõja lõppu oli olukord Euroopas ning selle idaosas kõike muud kui stabiilne. Esimese ilmasõja lõppedes tekkis Ida-Euroopasse endiste impeeriumite – Vene-, Saksa- ja Austria-Ungari impeeriumite rusudel rida rahvusriike, kes polnud iseseisvad olnud pikkade sajandite jooksul.
Paarkümmend aastat iseseisvust maitsnud Ida-Euroopa rahvusriikide kohale tõusid mustad pilved, kui ajalooareenile kerkisid uued superriigid Nõukogude Venemaa ja Drittes Reichi nime kandev Saksamaa. Saksamaa pretendeeris idanaabrite maadele, huvitudes eelkõige nende majandusressurssidest – peamiselt Rumeenia naftavarudest. NSVL huvitus aga eelkõige Soome ning Baltimaade tagasi saamisest enda rüppe. Stalinlik riik himustas ka Poolat ja Bessaraabiat. Ida-Euroopa riigid ei suutnud ega tahtnud tõsiselt luua tugevat ja toimivat sõjalist liitu ning olid peagi algava II maailmasõja künnisel hajutatud ja kahe nimetatud sõjalise suurvõimu poolt kergesti allaneelatavad.
Samal ajal ei olnud idabloki rahvusriigid omavahel sugugi kõige sõbralikumates suhetes. Ungari tahtis tagasi saada 1919. aastal loovutatud territooriumid. Selle vastu organiseerusid tema naabrid – tšehhid-slovakid, jugoslaavlased ning rumeenlased „Väikeseks Antandiks” ehk sõjaliseks kaitseliiduks Ungari vastu. Samas kartsid rumeenlased punavenelasi rohkem kui sakslasi, mille tulemusel keeldus Rumeenia valitsus 1939. aastal laskma läbi oma territooriumi punavägesid appi Tšehhoslovakkiasse, kui Saksamaa kuulutas viimasele välja ultimaatumi.
Ka juhtivad Lääne-Euroopa riigid näitasid Müncheni kriisi ajal, et ei kavatse Saksamaaga sõtta astuda Ida-Euroopa riikide kaitseks ning viimastele oli tegelikult jäänud kaks valikut – kas liituda Saksamaa või punavenega vasalli rollis. Nii Saksamaa kui NSVL-i poliitiline juhtkond mõistis seda selgesti ning 1939. aasta Nõukogude-Saksamaa pakti põhieesmärk oli Ida-Euroopa jagamine mõjupiirkondadeks. NSVL nõudis enda mõjusfääri Bessaraabiat, Ida-Poolat, Baltimaid ning Soomet.
Peagi selgus, et iseseisvust suutsid kõigist nimetatud maadest ise kaitsta vaid tublid soomlased ning sedagi suurte territoriaalsete kaotuste hinnaga 1939–1940 Soome ja NSVL-i vahel peetud sõja tulemusena.
Saksamaa peamiseks ülesandeks enda mõjupiirkonda võetud Ida-Euroopa riikides oli rahu säilitamine viimaste omavahelistes nägelemistes, sest ungarlased nõudsid slovakkidelt territooriume ja viimastel omakorda oli territoriaalseid pretensioone Poola suhtes, mistõttu slovakid ka igati toetasid 1939. aasta Saksamaa tungimist Poolasse. 1940. aastal läks asi koguni nii tuliseks, et Ungari ähvardas kuulutada Transilvaania pärast sõja Rumeeniale. 1940. aasta Viini lepe määras peaaegu poole vaidlusalastest territooriumitest Ungari kasuks, kes muutus sellest veelgi aplamaks ning osales rõõmuga 1941. aasta sissetungil Jugoslaaviasse.
Ida-Euroopa selle piirkonna suurvõim Saksamaa oli niisiis suur jagaja ja kohtumõistja idaeurooplaste poliitilises virvarris ning oli täiesti loogiline, et nii Ungari kui Rumeenia ja Slovakkia sõlmisid 1940. aastal kolmikpakti, millega liitus ka Bulgaaria, et regioonis valitseks mingigi stabiilsus. Soome säilitas formaalselt neutraliteedi, kuid olles just veendunud idanaabri kiskjalikus välispoliitikas, lubas sõbraliku Saksamaa vägedel liikuda vabalt läbi enda territooriumi. Saksamaa riigikantsler ja juht Adolf Hitler arvestas idasõja strateegilist sõjaplaani „Barbarossa” koostades rumeenlaste ja soomlaste sõjalise abiga.
Esimesena kuulutas idaeuroopa väikevõimudest NSVL-ile sõja Saksamaa liitlasena Slovakkia. Järgemööda liitusid sellega ka teised Saksamaa vasallid, välja arvatud venelaste sugulasrahvas bulgaarlased. Venemaa oli neid pikki aegu toetanud Türgi vastases võitluses ja bulgaarlastel olid 19. sajandi sündmused hästi meeles. Samas tuleb märkida, et poliitilises plaanis ei olnud Saksamaa tollastel satelliitidel Kolmanda Reichi poliitilise süsteemiga mingeid sarnaseid jooni. Soome oli parlamentaarne riik, Ungari monarhia, kuigi ilma monarhita ja parempoolse valitsusega eesotsas; Rumeenia oli tollal samuti monarhia, kuid sõjalise valitsusega eesotsas. Totalitaarne riigikord valitses neil aastatel vaid Slovakkias, kuid Saksamaal ainuvalitsevast rahvus-sotsialistlikust poliitilisest süsteemist oli ka seal asi kaugel. Siiski oli miski, mis nimetatud Ida-Euroopa riike ühendas ning Saksamaalt kaitset ja liitu otsima sundis – see oli õigustatud hirm stalinliku bolševismi ees.


Ungarlastest koosnenud 22. SS ratsadiviisi „Maria Theresa” võitlejad Budapestis, oktoober 1944. Foto: Bundesarchiv Bild

Ida-Eurooplastest Wehrmachti liitlased II maailmasõjas Idarindel

Wehrmachti liitlaste tegevus Idarindel on jagatav tinglikult viieks etapiks.
Esimene etapp kätkes endas perioodi, kui tugevad Soome ja Rumeenia armeed osalesid „Barbarossa” plaani algetapil, võideldes kõrvuti Wehrmachti üksustega ning tungides punavägedele peale koos väikesearvulisema piiratud väekontingendiga Ungari, Itaalia ning Slovakkia poolt. Soomlased jäid pidama kohe, kui saavutasid edasitungil 1939. aasta piirid ega tahtnud osaleda edasitungis oma Saksamaa liitlastega.
Teised rahvuslikud relvaüksused olid 1941.–1942. aasta sõjategevuse tulemusel kõvasti kurnatud ja räsitud. Saksa väejuhatus mõistis, et vajab edasise pealetungi arendamiseks palju tõhusamat ja suuremat väekontingenti ning 1942. aasta sõjakampaania eel suundus Wehrmachti kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel Ungarisse ja Rumeeniasse, et veenda neid saatma Idarindele rohkem väeüksusi. Keitel lubas, et vastavad armeed saavad liitlaste staatuse ning on Saksamaa poolt vaadeldavad iseseisvate riikide rahvuslike relvajõududena.
Alanud oli Saksamaa liitlaste sõjategevuse teine etapp. Ungari ja Rumeenia armee uued üksused hakkasid saabuma Idarindele 1942. aasta suvel. Wehrmachti peajõud oli tollal seotud pealetungiga Stalingradile ning liitlasväed pidid hoidma positsioone suurtel lõikudel Doni rindel. Punaväed teadsid, et Rumeenia ja Ungari rahvusarmee ei olnud lahinguvõimelt võrreldavad Wehrmachti üksustega ning ründasid 1942. aasta suvel rumeenlaste positsioone Doni rindel, hävitades kaks Rumeenia armeed, mille tulemusel õnnestus piirata ümber Wehrmachti vägede grupeering Stalingradi all. Seejärel andis punaarmee rea hävitavaid lööke Itaalia ja Ungari vägedele. Just selle katastroofi mõjul ütles Adolf Hitler kuulsaks saanud lause: „Ma ei taha enam kunagi näha ühtki meie Ida-Euroopa liitlasvägede sõdurit Idarindel!” 1943. aasta alguses saadeti kõik veel elus olevad Ida-Euroopa liitlaste väeriismed koju tagasi. See oli idaeurooplastest liitlaste Idarindel tegutsemise kolmas – häbiväärse läbikukkumisega lõppenud etapp.
Järgnes 1944. aasta, mis tõi kaasa „teljeriikide” liidu purunemise. Aasta alguses toodi rindele tagasi Rumeenia väeüksused, et stabiliseerida olukord lõunaregioonis. Slovakid ja ungarlased hakkasid valmistuma Karpaatide kaitselahinguteks pealetungivate punavägede vastu. 1944. aasta augustis said rumeenlased punavägedelt jälle lüüa ning kõige tagatipuks läksid nende poole üle. Slovakid hakkasid samuti mässama Wehrmachti vastu, kuid nende reetlik etteaste suruti kohe maha.
Punaväed alustasid samal ajal põhjarindel pealetungi Soomele. Mannerheim mõistis, et Saksamaa on sõda kaotamas ning alustas punastega läbirääkimisi, lubades Wehrmachti Soome territooriumilt välja suruda. Neljas etapp Wehrmachti idaliitlaste tegevuses Idarindel ei erinenud oma kuulsusetuselt eelnevast.
Niisiis sõdisid II maailmasõja lõpufaasis rumeenlased ja soomlased punavägede liitlastena oma endise liitlase Wehrmachti vastu. Slovakkia muutus liitlasest okupeeritud riigiks ning truuduse Wehrmachtile kui liitlasele säilitas ainult Ungari. Selles riigis toimus, muide, riigipööre, mille tulemusel sai võimule natsionaalsotsialistlik valitsus. Igatahes sõdisid ungarlased poolt vahetanud rumeenlaste vastu veelgi südikamalt kui venelaste vastu.


Wehrmachti liitlaste sõjategevuse roll Idarindel

1942. aasta lõpuks, mida võib pidada Wehrmachti liitlaste kõige intensiivsemaks tegevuseks Idarindel, moodustasid nad neljandiku kogu teljeriikide sõjajõududest Idarindel. Kõik need liitlasväed, välja arvatud Soome väekoondised, olid tegevad Wehrmachti armeegrupi „Süd” tegevusalas. Liitlaste ilmse nõrkuse põhjuseks võrreldes Wehrmachti üksustega rindel oli eelkõige kehvem koolitatus, varustus, aga ka puudulik motivatsioon osaleda II maailmasõjas. See omakorda seletab Saksa vägede ülemjuhatuse jätkuvalt kahanevat huvi ja usaldust liitlaste suhtes.
Erandiks tuleb õigustatult pidada soomlasi, kes tegutsesid vapralt ja kindlalt Idarinde põhjalõigus. Saksa sõjaväe isikkoosseis ja ohvitserkond suhtus oma ida-eurooplastest liitlastesse mõnevõrra kõrgilt. See on seletatav eelkõige Saksamaa riigipoliitikaks olnud rassiteooriaga. Samas kuulusid liitlased Saksa valitsuse ja kõrgeima sõjaväelise juhatuse arvates loomulikult rassiteooria kohaselt nende rahvuste hulka, keda ei peetud „alaminimesteks” („Untermensch”).
Soomlasi ja ungarlasi peeti eriliseks etniliseks rühmaks, rumeenlased pidasid endid roomlaste järeltulijateks. Soomlased olid esimesed Saksamaa liitlased, kes moodustasid esimese relva-SS üksuse. Sakslased tahtsid moodustada selle üksuse Soomes elavatest rootslastest, keda pidasid germaanlastest põlvnevateks. Ungari, Rumeenia ja Slovakkia kodanikud pidid läbima teenistuse oma riiklikes relvajõududes. Etnilised sakslased (Volksdeutsche), kellest paljud elasid juba ammu nimetatud riikide territooriumil ja omasid nende riikide kodakondsust, said õiguse teenida Wehrmachtis.
Liitlasväed ei kujutanud endast mingil juhul Saksa Wehrmachti koopiaid, vaid olid igaüks oma organisatsiooni, relvastuse ja traditsioonidega. Slovakid toetusid kõrgprofessionaalse Tšehhi armee traditsioonidele, soomlased töötasid välja spetsiifilise taktika ja kasutasid erilist relvastust, mis oli efektiivne nende kliimavöötmes. Liitlasvägede diviisid ei ühildunud arvult ega ka relvastuselt Wehrmachti diviisidega, kuid sellega seonduvad probleemid loksusid ühise sõjategevuse jooksul paika ning tipnesid teatud standardiseerumisega Wehrmachti malli järgi. Kõige nõrgem lüli Wehmachti liitlasvägede puhul oli nende nõrk relvastus ja tehniline varustatus. Selles suhtes puudus Saksamaa Ida-Euroopa liitlasriikidel oma tugevalt arenenud majanduspotentsiaal, mis andis kohe sõja puhkedes tunda laskemoonaga varustamisel – eriti raskekahurväe osas. Liitlaste kahurid ning tankid olid vanamoodsad.
Ungarlastel oli asi hull ka vintpüsside osas. Kõige hullemad olid lood tankitõrjevahenditega. Saksamaa üritas parandada olukorda, jagades liitlaste trofeerelvastust, mis oli ära võetud poolakatelt ja prantslastelt ning belglastelt, kuid need relvad olid samuti moraalselt vananenud. Kõige selle tulemusel olid Wehrmachti Ida-Euroopa liitlased II maailmasõjas alati nõrgaks lüliks Wehrmachti rindelõikudel ja kaitseliinidel.

Soome Wehrmachti liitlasena.Talvesõda


Tankide hävitamiseks oli soomlastel Talvesõjas kasutusel süütevedelikuga täidetud pudelid (Molotovi kokteil). Pooleliitrine viinapudel sisaldas etanooli, tõrva ja bensiini segu, komplekti kuulus kaks tormitikku, üks kummalgi pool.
Foto: Wikipedia.org

Soome kuulus kuni 1917. aastani Vene Keisririigi koosseisu Soome Suurvürstiriigi nime all. 1917. aasta 6. detsembril kuulutas Soome end iseseisvaks riigiks ning hoidis kahe maailmasõja vahelisel ajal neutraliteedipoliitikat. 1939. aasta oktoobris nõudis NSVL Soomelt Hanko neemele sõjaliste baaside ehitamise võimaldamist ning territooriume Leningradi ümbruses. Läbirääkimised sellel teemal Soome ja NSVL-i vahel ei olnud lõppenud, kui NSVL alustas sõjalist sissetungi, Soomele sõda kuulutamata. See juhtus 30. novembril 1939. Sissetung toimus kogu Soome-NSVL-i riigipiiri ulatuses. Algas Talvesõda.
Talvesõja alguses oli Soomel kolm rahuaegset diviisi, mille baasil moodustati kiiresti kaheksa jalaväediviisi. Need diviisid hakkasid kandma numbreid 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 12. ja 13. Hiljem nimetati 6., 10. ja 11. diviis ümber 2., 3. ja 7. diviisiks ning moodustati 1., 2., 9., 21. ja 23. diviisid. Seega oli Soome armeel Talvesõjas kokku 12 diviisi. Diviisi isikkoosseisu kuulus 15 000 meest ning diviis jagunes kolmeks rügemendiks, kuhu omakorda kuulus kolm pataljoni. Diviisi koosseisu kuulus samuti üks kahurväerügement, mis koosnes 36 kahurist ning luureüksus, mille moodustas ratsaväeeskadron ja mootorrattajagu. Lisaks sellele oli iga diviisi koosseisus üks automaaturite pataljon. Soomusüksused olid moodustatud soomuskompaniidest, millest igasse kuulus kuni viis tanki.
Kokku oli soomlastel talvesõjas 59 Renault ja Vickers E tüüpi tanki. Samuti võttis Talvesõjast osa 17 Kaitseliidu (Suojeluskunta) pataljoni ning viis piirivalve eriüksust. Soome sõjaväe käsutuses oli tol hetkel 112 37 mm tankitõrjekahurit ning 100 õhutõrjekahurit Bofor. Soome pidi 120 000-mehelise armeega suutma vastu seisma 300 000 mehega punaarmeele.
Marssal Mannerheimi strateegia kohaselt kontsentreerus Soome Karjala armee „Mannerheimi” kaitseliinile. Karjala armee koosnes 2. ja 3. armeekorpusest, kuhu kuulusid 4., 5., 6. ja 11. diviis (2. korpus) ning 8. ja 9. diviis (3. korpus). Soomlaste 4. armeekorpus asus põhjapool Laadoga järvest ning 5. armeekorpus oli positsioonidel Lapimaal.
Soomlaste lahingutaktika oli tingitud põhjamaa kliima iseärasustest ning oli lihtne, aga efektiivne. Väiksemad suuskadega ja automaatrelvadega (Suomi-tüüpi käsirelv) varustatud lahinguüksused ründasid sügavasse lumme kinni jäänud puna­vägede jalaväekolonne ja tanke, kasutades selleks süütevedelikuga täidetud pudeleid, mida nad ise nimetasid „Molotovi kokteiliks”. See taktika õigustas ennast sellisel määral, et Suomussalmi lahingus hävitati kaks punaväe diviisi.
Meeleheitlik punavägede ülekaal andis ennast aga peagi tunda ning 1940. aasta veebruaris murti „Mannerheimi liin” läbi. Punaväed tungisid Soome territooriumile üha sügavamalt ning Soome valitsus alustas rahuläbirääkimisi, mis lõppesid 1940. aasta märtsis rahu sõlmimisega – tõsi küll, teatud territooriumite loovutamisega Stalinile. Tähtsaim – riigi iseseisvus – oli aga vapratel soomlastel ära kaitstud.
Soomlased mõistsid, et järgmine agressioon NSVL-i poolt on vaid aja küsimus ning liit Saksamaaga oli ainus võimalus garanteerida iseolemine omariikluse tingimustes, omades Drittes Reichi näol võimast sõjalist liitlast.
1940. aasta mais algas Soome Talvesõjast kurnatud, ent samas ka karastunud sõjaväe reorganiseerimine. Loodi 16 uut jalaväediviisi, millest 13 paiknes Soome ja NSVL-i piiril. Soome veepiiri kaitses seitse kahurväebrigaadi. Loodi ka eliitväed, mis olid mobiilsed ja kuhu kuulusid ratsaväebrigaadid, mis muudeti talvel suusabrigaadideks. Soome armee koosseisu kuulus nüüd ka kaks jäägribrigaadi, kes olid varustatud jalgrataste ning autotranspordiga. Välikahurvägi ning tankitõrjekahurvägi sai tugevdatud punaväelt võetud trofeerelvadega.
Ka uuelt liitlaselt Saksamaalt saadi kahurväevarustust. Jalaväelaste relvadeks oli 7,62 mm vintpüss ning Suomi-tüüpi automaat. Soome tankivägi koosnes kolmest tanki­pataljonist, kus oli kasutusse võetud ka punavägedelt sõjasaagiks saadud T-26, T-37 ja T-38 tüüpi tankid.



Suomi-konepistooli M31.

Jätkusõda

Nii nimetasid soomlased ise oma lahingtegevust Wehrmachti liitlasena punavägede vastu. Soome jagati kaheks rindeks: Lõuna ehk Soome rinne ja Põhja ehk Saksa rinne. Soome Kaguarmee koosnes 2. korpusest (2., 10., 15. ja 18. diviis), rannakaitse-kahurväebrigaadist ning 4. korpusest (4., 8. ja 17. diviis), kes asusid positsioonidele Karjala kannasel. See armee peatus 1941. aasta septembris umbes 80 km kaugusel Leningradist, saades tagasi Talvesõjas punaväele loovutatud maa.
Soome Karjala armee koosnes 6. korpusest (1., 5. ja 11. diviis) ja 7. korpusest (7. ja 19. diviis), 1. jäägri­brigaadist ning operatiivbrigaadist, kuhu kuulusid ratsaväeosad ning 2. jäägribrigaad. Neid toetas 163. Wehrmachti diviis. Karjala armee asus peale tungima Laadoga järvest idapool. Septembriks lõpetas Karjala armee edasiliikumise ning asus kaitse­liinile piki Laadogasse suubuvat Sviri jõge. Põhjas asus Soome 3. korpus, mille 3. diviis pidi läbi lõikama Murmanski raudtee. Seda ülesannet täita ei õnnestunud. 1941. aasta detsembriks selgus, et Wehrmacht ei suutnud vallutada NSVL-i pealinna Moskvat. Mannerheim võttis vastu otsuse stabiliseerida Soome vägede rindejoon, mis jäi stabiilselt seisma kuni 1944. aasta juunini.
1943. aasta juunis kutsus Mannerheim relva-SS-is teeniva Soome pataljoni tagasi – pataljon sõdis Ukrainas. Jätkusõja jooksul teenis Soome armees üks rootslaste vabatahtlik pataljon ning Eestist põgenenud mehed. Nendest eestlastest moodustati 1944. aasta veebruaris 200. jalaväerügement. 1943. aasta augustis moodustati Soome tankidiviis, mis koosnes kahest tankibrigaadist. Tankidiviisi käsutuses oli 150 sõjamasinat, milleks oli punavägedelt sõjasaagiks saadud T-26 tüüpi tankid. Samuti moodustati raskekahurväebrigaad, kus relvadeks olid Bt-42 ja Sturmgesutz III tüüpi kahurid.
1944. aasta 9. juunil alustas punaarmee vastupealetungi Soome 3. ja 4. armeekorpuse positsioonidele Karjala kannasel. Punavägi pani Soome vastu välja 500 000 meest ja 800 tanki. Peamise punaste löögi võttis vastu 4. korpuse 10. diviis ning kandis tohutuid kaotusi, osutades samas murdumatut vastupanu. Mannerheim palus kohe Adolf Hitlerilt abi, mille ka koheselt sai jalaväediviisi, ründekahurväe brigaadi ning suure hulga tankirusikate „Panzerfaust” ning „Panzerschreck” näol. Punavägede edasitungi peatamiseks suunati Karjala rindele Soome 5. armeekorpus ning tankidiviis. Soomlased kaevasid oma trofeetankid T-26 maa sisse, et suuta nende tulega peatada mingilgi määral väga head punaste tankid T-34. Juuni lõpuks olid Soome väeosad surutud tagasi oma 1940. aasta seisuga kehtinud riigi­piiri taha. Soomlased kindlustasid uut kaitsejoont, samal ajal kui tohutud punaste väekoondised ründasid soomlasi Sviri jõe positsioonidel. Soomlaste 2. ja 6. armeekorpus taganesid raskeid kaitselahinguid andes mööda Laadoga idakallast. Juuni lõpuks asusid nemadki kindlustama uut kaitseliini oma 1940. aasta seisuga kehtinud riigipiiril.
Marssal Mannerheim otsis võimalusi sõjast väljumiseks. Kokkulepe Moskvaga sõlmiti 1944. aasta 25. augustil ning selle kohaselt pidi Soome tõrjuma Wehrmachti välja Soomest ja Lapimaalt. Sakslased lahkusid Soomest 1944. aasta lõpuks, suundudes Norrasse. Selle taandumise käigus peeti ka mõningaid lahinguid eilsete liitlastega. Wehrmachti vastu pidasid neid lahinguid Soome 1., 3. ja 6. diviisi mehed ning Soome tankidiviis. 400 000 mehest, kes võitlesid Jätkusõjas, langes lahingutes 55 000 meest.


Soome miinipilduja meeskonna tulepesa. Foto: Wikipedia.org

Soome diviiside koosseis 1941. aasta suve seisuga

1. jalaväediviis
Koosseis: 14., 35., 56. ja 60. jalaväerügement, 5. kahurväerügement ja 8. luurebrigaad.
2. jalaväediviis
Koosseis: 7., 28. ja 49. jalaväerügement, 15. kahur­väe­rügement ning 7. luurebrigaad.
3. jalaväediviis
Koosseis: 11., 32. ja 53. jalaväerügement, 16. kahurväerügement ning 5. luurebrigaad.
4. jalaväediviis
Koosseis: 5., 25. ja 46. jalaväerügement, 1. kahurväerügement ning 9. ja 14. luurebrigaad.
5. jalaväediviis
Koosseis. 2., 23. ja 44. jalaväerügement, 3. kahurväerügement ning 4. luurebrigaad.
6. jalaväediviis
Koosseis: 12., 33. ja 54. jalaväe­rügement, 14. kahurväerügement ning 3.luurebrigaad.
7. jalaväediviis
Koosseis: 9., 30. ja 51. jalaväerügement, 2. kahurväerügement ning 15. luure­brigaad.
8. jalaväediviis
Koosseis. 4., 24. ja 45. jalaväerügement ja 11. kahurväerügement.
10. jalaväediviis
Koosseis: 1., 22. ja 43. jalaväerügement, 9. kahurväerügement ning 12. luurebrigaad.
11. jalaväediviis
Koosseis: 8., 29. ja 50. jalaväerügement, 4. kahurväerügement ning 10. luurebrigaad.
12. jalaväediviis
Koosseis: 3., 26., 47. ja 55. jalaväerügement, 7. kahurväerügement ning 1. luurebrigaad.
14. jalaväediviis
Koosseis: 10., 31. ja 53. jalaväerügement, 18. kahurväerügement ning 2. luurebrigaad.
15. jalaväediviis
Koosseis. 15., 36. ja 57. jalaväerügement, 12. kahurväerügement ning 16. luurebrigaad.
17. jalaväediviis
Koosseis: 13. ja 34. jalaväerügement, 8. kahurväerügement ning 19. luurebrigaad.
18. jalaväediviis
Koosseis: 6., 27. ja 48. jalaväerügement, 19. kahurväerügement ning 6. luurebrigaad.
19. jalaväediviis
Koosseis: 16., 37., 58. ja 61. jalaväerügement, 10. kahurväerügement ning 18. luurebrigaad.
Soome tankidiviis
Koosseis (alates 1943. aastast): 1. ja 2. tankibrigaad, ründekahurväebrigaad, jäägribrigaad (2., 3., 4. ja 5. pataljon), 14. kahurväepataljon, tankitõrjepataljon.

Ungari Wehrmachti liitlasena kahe maailmasõja vahel

4. juunil 1920. aastal Prantsusmaal Trianon’i lossis Versailles’ rahulepingu raames allakirjutatud leppe kohaselt (osapoolteks I maailmasõja võitjariigid ning Ungari kuningriik) kahanes Ungari oma territooriumilt 2/3 võrra. Kuninga asemel valitses Ungari monarhiat regent – endine Austria-Ungari laevastiku juhataja viitseadmiral Miklos Horthy. Trianon’i leppe kohaselt tohtis Ungari omada 35 000- mehelise isikkoosseisuga armeed. Ungaril oli keelatud omada tankiväge, raskekahurväge ning lennuväge.
Uue riigi armee koosseisu kuulus seitse brigaadi, valveüksused ning väikesearvuline Doonau flotill. Selgemast selgem oli see, et Ungari tollase välispoliitika peamine siht oli tagasi saada nimetatud leppega kaotatud territooriumid. Selle ülesande täitmiseks otsis Ungari liitlasi ning lõi tihedad välispoliitilised suhted Itaaliaga ning arendas üha tihedamaid suhteid Saksamaaga.
Oma armee ümberrelvastamist alustas Ungari 1939. aastal. Tolleks ajaks oli Ungaris kaheksa brigaadi, mida hakati ümber formeerima korpusteks. Samas asuti moodustama mehhaniseeritud armeekorpust ega unustatud ka seni keelatud lennuväe loomist. 1938. aasta Müncheni lepingu kohaselt liitis Ungari endaga Lõuna-Slovakkia. 1939. aasta märtsis okupeeris Ungari kuningriik Ruteenia (Ida-Slovakkia maakonna). 1940. aasta augustis sundis Suur-Saksamaa Rumeeniat tagastama Ungarile Põhja-Transilvaania ning Ungari kuningriigi riigipiir jooksis mööda Karpaatiat. Rumeeniale selline asjade käik ei meeldinud ning kaks naabrit hakkasid valmistuma omavaheliseks sõjaks. See sundis Hothyt hoidma Karpaatia piiridel Ungari 9. armeekorpuse paiknemisalas suhteliselt suuri väekoondisi. Peale Wehrmachti tungimist Jugoslaaviasse (1941. aasta aprillis) kasutasid ungarlased olukorda ning hõivasid enne vaidlusaluseks olnud Jugoslaavia alad. Selle tulemusel oli Ungari rikkunud suhted oma naabritega ning sai nüüd oma välispoliitikas tugineda ainult Saksamaale.
Sõjanduslikult oli Ungari selleks ajaks jaotatud üheksaks sõjaväeringkonnaks vastavalt armeekorpuste paiknemisele. Armeekorpus koosnes kolmest kergest diviisist, kus oli kaks rügementi diviisi kohta. Üks regulaarrügement ning üks reservrügement, mis koosnes omakorda kolmest pataljonist. Samuti kuulus Ungari diviisi koosseisu üks kahurväerügement, mis jagunes kaheks divisjoniks – kokku 24 kahurit divisjoni kohta. Diviisi kuulus ka ratsaväeüksus ning õhutõrjekompaniid ja sideväeosad. Kahurväerügementides oli 38 tankitõrjepüssi ning 40 tankitõrjekahurit. Igas korpuses oli motoriseeritud jalaväepataljon ning õhutõrje- ja insenervägede pataljon. Ungari sõjaväel oli ka kaks mägiküttide brigaadi ja 11 piirivalvebrigaadi. Kuna Ungari oli tollal kuningriik, oli neil olemas ka kuninglik kaardivägi ja eraldi parlamendikaardivägi.

Ungari armee enne II maailmasõda

1. korpus
Koosseis:
1. diviis (1., ja 31. jalaväerügement);
2. diviis (2. jalaväerügement)
2. korpus
Koosseis:
4. diviis (3. ja 33. jalaväerügement);
5. diviis (16. ja 46. jalaväerügement);
6. diviis (22. ja 52. jalaväerügement).
3. korpus
Koosseis:
7. diviis (4. ja 34. jalaväerügement);
8. diviis (5. ja 35. jalaväerügement);
9. diviis (17. ja 47. jalaväerügement).
4. korpus
Kooseis:
10. diviis (6. ja 36. jalaväerügement);
11. diviis (8. ja 38 jalaväerügement);
12. diviis (18. ja 48. jalaväerügement).
5. korpus
Koosseis:
13. diviis (7. ja 37. jalaväerügement);
14. diviis (9. ja 39. jalaväerügement);
15. diviis (20. ja 50. jalaväerügement).
6. korpus
Koosseis:
16. diviis (10. ja 40. jalaväerügement), 17. diviis (11. ja 41. jalaväerügement); 18. diviis (19. ja 49. jalaväerügement).
7. korpus
Koosseis:
19. diviis (13. ja 43. jalaväerügement);
20. diviis (14. ja 44. jalaväerügement),
21. diviis (23. ja 53. jalaväerügement).
8. korpus
Koosseis:
22. diviis (12. ja 42. jalaväerügement); 23. diviis (21. ja 51. jalaväerügement), 24. diviis (24. ja 54. jalaväerügement).
9. korpus
Koosseis:
25. diviis (25. ja 55. jalaväerügement); 26. diviis (26. ja 56. jalaväerügement); 27. diviis (27. ja 57. jalaväerügement).
Mobiilsed väeüksused
Koosseis:
1. motoriseeritud brigaad (1., 2. ja 3. motoriseeritud jalaväepataljon;
9. ja 10. jalgratturite pataljon;
1. luurepataljon; 1. motoriseeritud kahurväegrupp).
2. motoriseeritud brigaad (4., 5. ja 6. motoriseeritud jalaväepataljon; 11. ja 12 jalgratturite pataljon, 2. luurepataljon; 2. motoriseeritud kahurväegrupp).
1. ratsaväebrigaad (3. ja 4. ratsa­rügement; 13. ja 14. jalgrattapataljon,
1. mobiilne kahurväegrupp).
2. ratsaväebrigaad (1. ja 2. ratsa­rügement; 15. ja 16. jalgrattapataljon;
2. mobiilne kahurväegrupp).


Ungari valitseja regent Horthy ja Adolf Hitler.
Foto: wikipedia.org

Vaatamata mõningasele kaasaegse relvastuse olemasolule oli Ungari armee varustatud peamiselt I maailmasõja aegsete moraalselt vananenud relvadega. Lisaks sellele ei jätkunud isegi neid – vana mudeli vintpüsse – kõigile isikkoosseisu liikmetele. Tavaliseks Ungari sõjaväe tolleaegseks relvaks oli Manlicher-tüüpi 8 mm vintpüss ja automaatrelvad „Solothurn” ning „Schwarzlose”. 1943. aastal unifitseeriti Wehrmachti liitlaste relvastus ning selle käigus muudeti Ungari armee püsside kaliiber 7,92 millimeetriseks. Tankitõrjekahurid, mis sõja alguses olid Saksamaa toodetud 37 mm ja 47 mm, vahetati suurema­kaliibriliste vastu samuti 1943. aastal. Ungari kahurvägi kasutas väli-mägikahurväes „Skoda” ning „Rheinmetall” tüüpi relvi. Tankiväes kasutasid ungarlased Itaalia tankette ning oma toodetud „Csaba” soomusmasinaid ning kergeid „Todli” tüüpi tanke.
Enamik Ungari armee väeosadest oli 1941. aasta alguses koondatud Ungari-Rumeenia piirile, kuna nende riikide vahel kestis tüli Transilvaania pärast, mida rumeenlased korduvalt endale tagasi nõudsid.
NSVL-ile kuulutas Ungari Saksamaa liitlasena sõja 27. juunil 1941. Liitlasriikidega liitus aga suhteliselt väike osa Ungari relvajõududest – enamus Ungari armeest jäi Rumeenia piiri äärde. Idarindele asunud Ungari väekontingenti nimetati „Karpaatide väegrupiks”. Nimetatud väegrupp koosnes 1. mägikütibrigaadist, 8. piirivalvebrigaadist ning mehhaniseeritud korpusest. Need Ungari üksused asusid tegutsema Galiitsias, kus tollal paiknesid puna­väe üksused. Ungarlased ületasid Dnepri ning ungarlaste mehhaniseeritud korpus liikus edasi Ukraina territooriumil, kus võitles Wehrmachti 17. armee koosseisus. Korpus võitles vapralt Umani piirkonnas ning oktoobrikuus sooritas ungarlaste korpus 950 km kiirliikumise, mille tulemusel jõudis Donetski alla. 80% tehnikast oli jäänud lahinguväljadele ning korpuse ratsavägi oli samuti ülikurnatud. Selle tulemusel saadeti korpus Ungarisse tagasi, kus formeeriti laiali. Kuigi mehhaniseeritud korpuse tehniline varustus oli vananenud, avaldas ungarlaste hea võitlusoskus ja võidutahe muljet Saksamaa väejuhatusele.
1. oktoobril 1941 vahetati 1. mägi­küti brigaad ja 8. piirivalvebrigaad Galiitsias välja vastmoodustatud julgeolekujõudude diviiside vastu. Need diviisid kandsid numbreid 102, 105, 108, 121 ja 124. Igas diviisis oli kaks jalaväerügementi, kahurväepatarei ning ratsaväeeskadron. Sisuliselt oli tegemist brigaadidega. Hiljem koondati nimetatud üksused Ungari 8. armeekorpuseks. Korpus moodustati okupeeritud Kiievis ning tegeles kommunikatsioonide valvega poolakatest, punavenelastest ja ­ukrainlastest partisanide diversioonide ja rünnakute eest.
1942. aastal tekkis Wehrmachtil terav vajadus uute väeosade järele võitluseks Idarindel ning Ungari moodustas selleks otstarbeks oma 2. armee, kuhu kuulus 200 000 meest. Selle armee koosseisu kuulus kolm armeekorpust. 3. korpus – 6. diviis (22. ja 52. jalaväerügement); 7. diviis (4. ja 35. jalaväerügement); 9. diviis (17. ja 47. jalaväerügement). 4. korpus – 10. diviis (6. ja 36. jalaväerügement), 12. diviis (18. ja 48. jalaväerügement); 13. diviis (7. ja 37. jalaväerügement). 7. korpus – 19. diviis (13. ja 43. jalaväerügement); 20. diviis (14. ja 23. jalaväerügement); 23. diviis (21. ja 51. jalaväerügement). 2. armee staabi juurde kuulus 1. tankidiviis (30. tankirügement ja 1. motoriseeritud jalaväerügement ning 1. luurepataljon ja 51. tankitõrjepataljon). Lisaks sellele veel 101. raskekahurväedivisjon, 150. motoriseeritud kahurväedivisjon, 101. motoriseeritud õhutõrjedivisjon ja 151. insenervägede pataljon. Igal diviisil oli oma kahurväerügement. 1942. aasta oktoobrist sai iga diviis enda koosseisu juurde ühe luurepataljoni. Tankidiviis moodustati 1942. aasta kevadel kahest mehhaniseeritud brigaadist. Nende käsutuses olid PzKpfw 38 III ja IV tüüpi tankid ning ungarlaste endi konstrueeritud kerged „Toldi”-tüüpi tankid, „Csaba”-tüüpi soomusmasinad ning „Nimrod”-tüüpi iseliikuvad kahurid. Ungari 2. armeed juhatas kindral Gusztav Jani.
2. armee saabus 1942. aasta juunis Kurski alla ning asus võitluspositsioonidele piki Doni jõge Voronežist lõuna poole. 1943. aasta jaanuaris ületas punavägi jääd mööda Doni jõe ning murdis läbi rindest 7. ja 12. diviisi liitumiskohas. Wehrmachti väejuhatus käskis ungarlastel taganeda. Taganemise käigus kaotas Ungari 2. armee 30 000 sõdurit ja ohvitseri ning peaaegu kõik oma tankid ja kahurväe. 1943. aasta märtsis suundus Ungari 2. armee tagasi kodumaale. Ungari armee koosseisu kuulus Idarindel 1943. aasta kevadel 8. korpus, mis asus Valgevenes ja 7. korpus, mis asus Ukrainas. 8. korpusesse kuulusid 5., 9., 12. ja 23. diviis. 7. korpusesse kuulusid 1., 18., 19., 21. ja 201. diviis. 1943. aastal reorganiseerisid ungarlased oma jalaväediviisid Wehrmachti mudeli alusel. Ungari jalaväediviisid koosnesid nüüd kolmest jalaväerügemendist, 3–4 kahurväedivisjonist ning ühest luure- ja ühest insenervägede pataljonist.

Ungari uue armee struktuur oli järgmine:

1. korpus
Koosseis:
1. tankidiviis (1. tankirügement,
1. motoriseeritud jalaväerügement;
1., 5. ja 51. kahurväedivisjon,
51. tankitõrjedivisjon, 1. luure- ja 1. insenervägede pataljon).
2. tankidiviis (3. tankirügement,
3. motoriseeritud jalaväerügement;
2., 6. ja 52. kahurväedivisjon, 2. luure- ja 2. insenervägede pataljon).
1. ratsaväediviis (2., 3. ja 4. ratsa­väerügement; 1. tankidivisjon,
1., 3. ja 55. kahurväedivisjon, 1. luure- ja 4. insenervägede pataljon.
2. korpus
Koosseis:
6. diviis (3., 16. ja 22. jalaväerügement; 4., 5., 6. ja 72. kahurväedivisjon, 6. luure- ja 52. insenervägede pataljon)
5. reservdiviis (33., 46. ja 52. jalaväerügement; 34., 35. ja 82. kahurväedivisjon, 5. luure- ja 72. insenervägede pataljon).
3. korpus
Koosseis:
7. diviis (4., 5. ja 17. jalaväerügement;
7., 8., 9. ja 73. kahurväedivisjon, 7. luure- ja 53. insenervägede pataljon)
9. reservdiviis (34., 35. ja 47. jala­väe­rügement; 37., 38. ja 83. kahurväedivisjon, 9. luure- ja 73. insenervägede pataljon).
4. korpus
Koosseis:
10. diviis (6., 8. ja 18. jalaväerügement; 10., 11., 12. ja 74. kahurväedivisjon, 10. luure- ja 50. insenervägede pataljon).
12. reservdiviis (36., 38. ja 48. jala­väerügement; 40., 41. ja 84. kahur­väedivisjon, 12. luure- ja 74. insenervägede pataljon).
5. korpus
Koosseis:
13. diviis (7., 9. ja 20. jalaväerügement; 13., 14., 15. ja 75. kahurväedivisjon,
13. luure- ja 55. insenervägede pataljon)
15. diviis (37., 39. ja 50. jalaväerügement; 43., 44. ja 85. kahurväedivisjon, 15. luure- ja 75. insenervägede pataljon).
6. korpus
Koosseis:
16. diviis (10., 11. ja 19. jalaväe­rügement; 16., 17., 18. ja
76. kahur­väedivisjon, 6. luure- ja 56. insenervägede pataljon).
18. reservdiviis (40., 41. ja 49. jalaväerügement; 46., 47. ja 86. kahurväedivisjon, 18. luure- ja 76. insenervägede pataljon).
7. korpus
Koosseis:
20. diviis (13., 14. ja 23. jalaväerügement, 19., 20., 21. ja 77. kahurväedivisjon, 20. luure- ja 57. insenervägede pataljon).
19. reservdiviis (43., 44. ja 53. jalaväerügement,; 49., 50. ja 87. kahurväedivisjon, 19. luure- ja 77. insenervägede pataljon).
8. korpus
Koosseis:
24. diviis (12., 21. ja 24. jalaväerügement; 22., 23., 24. ja 78. kahurväedivisjon, 24. luure- ja 58. insenervägede pataljon).
23. reservdiviis (42., 51. ja 54. jalaväerügement; 52., 53. ja 88. kahurväedivisjon, 23. luure- ja 78. insenervägede pataljon).
9. korpus
Koosseis:
25. diviis (2., 25. ja 26. jalaväerügement; 2., 25., 26. ja 79. kahurväedivisjon, 25. luure- ja 59. insenervägede pataljon).
26. reservdiviis (31., 55. ja 56. jalaväerügement; 55., 56. ja 89. kahurväedivisjon, 26. luure- ja 79. insenervägede pataljon).
27. kergediviis (27. ja 57. jalaväerügement, 27. kahurväerügement;
27. luure- ja 27. insenervägede pataljon).
27. kergediviisi piirivalveüksus tegutses nagu rügement terve 1944. aasta sõjategevuses.

Mägiküttide ja piirivalvepataljonide koosseisus ei tehtud ümberkorraldusi, kuid nad said Transilvaanias tugevdatud „Szekleri” maamiilitsa pataljonidega. Neid pataljone oli kokku 27. Ungarlaste tankidiviisid olid paigutatud Saksa-Vene rinde esiliinile. Tankid olid ungarlastel vanad – keskmise soomuse ja tulejõuga „Turan”-tüüpi sõjamasinad, millele lisandus kaheksa divisjoni ründekahurväge. Uut tüüpi „Zrinyi” ründekahureid oleks jagunud vaid kahele pataljonile. Sakslastelt saadi siiski ka „StuG III”-tüüpi kahureid, aga neidki ei olnud piisavalt.
Ungari valitseja regent Horthy mõistis 1944. aasta alguseks, et Saksamaa on sisuliselt kaotuse lävel ning hakkas otsima võimalusi sõjast lahkumiseks. Sama aasta märtsis ja aprillis sisenesid Wehrmachti väeüksused Ungari territooriumile nende lojaalsuse garanteerimiseks. Ungarlased ei osutanud mingit vastupanu ning alles siis viidi Ungaris läbi esimene täielik mobilisatsioon.
Maikuus asus Ungari 1. armee Galiitsiasse. Armeesse kuulus 2. tankidiviis; 7. 16., 20., 24. ja 25. jalaväediviis ning 27. kergejalaväediviis. Lisaks sellele veel 1. ja 2. mägiküttide brigaad. 1. armeega liideti 2. armee koosseisus olnud 7. armeekorpus. Augustis liideti 1. armeega veel 6., 10. ja 13. diviis. Vaatamata tugevale koosseisule pidi 1. armee taganema „Hunyadi” liinile Ungari riigipiiri äärde Karpaatide põhjaosas. Samal ajal ühines ungarlaste 1. ratsaväediviis Pripjati piirkonnas 2. reservkorpusega. Diviis paistis silma vaprusega Warssavi suunal taganemisel peetud kaitselahingutes.

järgneb
 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv