Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Eesti Vabariigi 10. aastapäeva paraad Pärnus Rüütli tänaval.

Eesti Vabariik enne Teist maailmasõda

tekst: vaino kallas

Noor Eesti Vabariik oli oma esimese iseseisvuse ajal rahuarmastav, heal järjel majanduse ja haridustasemega riik. Kirjanik Marion Foster Washburne arvas oma 1940. aastal ilmunud raamatus, et Eesti oli ainuke õnnelik maa Euroopas: „Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse…”

Noor Eesti Vabariik, olles oma esimese iseseisvuse ajal rahuarmastaja ja rahutaotleja, ei püüdnud oma riiklikke ja rahvuslikke sihte kunagi saavutada sõjaga. Eesti ei vajanud suuremat eluruumi, kui tal oli. Oma rahutahet tõestas Eesti riik korduvalt. Välispoliitilisel pinnal sündis see juba siis, kui peeti veel ägedaid lahinguid Vabadussõjas deklareeritud iseseisvuse kättevõitmiseks.

Eesti oli rahuarmastav riik 

Teatavasti tahtsid suurriigid rakendada alles sünnivaludes vaevlevat noort Eesti riiki oma suurriikliku poliitika vankri ette, mille eesmärgiks oli kukutada kommunistlik kord Venemaal. Vaatamata tugevale survele, mida suurendas veelgi lääne­riikide toetatud vene valgete Loodearmee viibimine Eestis, ei lasknud Eesti riik end sellele teele meelitada, vaid alustas Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi niipea, kui avanesid väiksemadki lootused meile vastuvõetava rahu saavutamiseks. Seejuures riskiti sattuda isegi vastuollu lääneriikidega, kellest olenes Eesti iseseisvuse tunnustamine nii de jure kui ka de facto ja kelle taotlustesse ei sobinud rahu sõlmimine Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.
Eesti Vabariigi iseseisvumise soov polnud rahvusvahelisele üldsusele tookord mõistetav ja Eesti rahvusvaheline seisund seetõttu üsnagi raske. Üldine arvamus oli, et Eesti on liiga väike ja selle rahvaarv ebapiisav iseseisva riigi moodustamiseks. Väideti, et just majanduslikult ei suutvat Eesti end ülal pidada ning iseseisvana püsima jääda. Ka puuduvat Eestil vajalike kogemustega poliitikud ja spetsialistid riigiaparaadi tarbeks.
Eesti iseseisvumise vastuargumendiks, erinevalt Poolast ning Soomest, keda tunti ja kelle iseseisvumist peeti loomulikuks, peeti ka senist Eesti ajaloolist tausta ja tema geopoliitilist asendit. Rahvusvahelises avalikkuses oli laialt levinud arvamus, et Eesti ja Läti on Venemaa osad ja selle aknaks Euroopasse. Samal ajal olid paljud Lääne poliitikud harjunud sõjaeelse olukorra ja suurte impeeriumide eksistentsiga ning pidasid väikeriikide teket ebasoovitavaks, sest see põhjustavat uusi vastuolusid ja konflikte.
Kõigile neile maailmas levinud kõhklustele ja kahtlustele oli aga Eesti Vabariigil vastu seada kõigutamatu argument – võidukas Vabadussõda. Just Vabadussõda oli see, mis demonstreeris kogu maailmale eestlaste iseseisvustahet ning võimet ülikeerukates tingimustes oma riik luua ja seda üleval pidada.
Eesti rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping. Mitte seepärast, et see leping, olles sõlmitud täiesti sõltumatult lääneriikidest, lõpetas sõjategevuse Nõukogude Venemaaga, vaid just seetõttu, et selles lepingus olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See programm lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi ­takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, antud juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti olid nii vene kui ka mõned lääneringkonnad avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I rajatud „akent” Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt ära igasuguse aluse.
Eesti ega teiste Balti riikide tule­vikuperspektiivid polnud kuigi ahvatlevad. Nende suured naabrid olid oma seisundi suhtes rahulolematud, mistõttu nende eesmärgiks sai sõja järel loodud Versailles’ lepete revideerimine. Peagi leidsid Saksamaa ja Venemaa ühise keele ja peale Rapallo lepingu sõlmimist arenes nende kahe suurriigi vahel kõikides valdkondades, kaasa arvatud sõjaline, tihe koostöö. Rapallo leping sõlmiti Rapallo linnas 16. aprillil 1922. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, sellega taastati diplomaatilised suhted, loobuti sõja­kahjude nõudmistest ning lepiti kokku kaubandus- ja majandus­suhete arendamises enamsoodustuse põhimõttel. Lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise NL-is.
Õnneks raskendas nii Nõukogude Venemaa kui ka Saksamaa keskendumist välispoliitikale nende ebastabiilne sisepoliitiline olukord. Samal ajal soovisid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa säilitada ja tugevdada Balti riikidest koosnevat puhverriikide vööndit Ida- ja Kesk-Euroopa vahel. Tallinnas aga jõuti järeldusele, et suurem ja ohtlikum on surve, mis lähtub Moskvast. Kuigi radikaalne maareform oli rikkunud vahekorda sakslastega, tunti siiski teatud kultuurilist ja majanduslikku ühtekuuluvust Euroopas oleva Saksa­maaga, mitte Vene impeeriumi järeltulija Nõukogude Liiduga.
Ka polnud Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping toonud noorele Eesti riigile hoopiski mitte rahulikku elu ja sõbralikke suhteid. Siitpeale oli Venemaa hakanud oma kallaletungideks nii Eesti kui teiste oma läänenaabrite vastu kasutama vaid teisi vahendeid. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõlmitud rahuleping ainult „väike aja mahavõtt” uute agressioonide ettevalmistamiseks.
Kuid Tartu rahulepingu sõlmimisega toimus paraku muutus ka eestlaste mõtteviisis. Siitpeale hakati alahindama Eestit ähvardavaid väliseid ohte. Oldi naiivselt arvamusel, et Tartu rahuleping kindlustab Eesti riigi püsimise igaveseks ajaks. Kuid on ilmselge, et kodusõja tõttu raskes olukorras olnud Venemaa ei sõlminud seda lepingut mitte meie, vaid endi huvides, ja tegi seda vaid häda sunnil.
 
Eesti Vabariigi sisepoliitika

15. juunil 1920 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, mille väljatöötamisel võeti eeskuju Weimari Vabariigi, Šveitsi, Prantsusmaa ja USA põhiseadustest. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne ja riigipeata vabariik, mille rahvale on tagatud otsene osalemisvõimalus seadusandluses, see tähendab, et riigivõim on rahva käes. Üliliberaalse põhiseadusega kehtestatud poliitilist süsteemi iseloomustas seadusandliku võimu rahva poolt valitud parlamendi ülimuslikkus. Ühekojaline parlament – Riigikogu - koosnes 100 liikmest, kes valiti kolmeks aastaks üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel erakondlike nimekirjade järgi ning proportsionaalse esindatuse alusel. Aktiivset ja passiivset valimisõigust said Eesti Vabariigi kodanikud (nii mehed kui naised) kasutada alates 20. eluaastast. Rahvas teostas oma tahet lisaks parlamendi valimisele ka rahvahääletuse ja rahvaalgatuse teel, kui seda toetas vähemalt 25 000 kodanikku. Põhiseadusega kehtestati Eestis demokraatlikud kodaniku­õigused ja -vabadused. Põhiseaduse enda muutmiseks oli nõutav rahvahääletuse korraldamine.
Asutava kogu poolt välja töötatud Eesti esimesel põhiseadusel oli mitu julget omapära. Selles oli ühte liidetud kaks süsteemi: klassikaline parlamentarism ja Šveitsile omane kallak rahva vahetule valitsemisele. Riigipead asendas parlamendi poolt ametisse määratud valitsuse eesotsas olev peaminister, kes esindas riiki ja täitis teisi riigipea kohustuste hulka kuuluvaid ülesandeid.
Kuigi sellel omapärasel süsteemil oli palju tugevaid külgi, oli sellel ka palju puudusi. Nimelt muutus parlamendi võim teataval määral valitsevaks võimuks ja sekkus valitsuse tegevusse, põhjustades sagedasi valitsuskriise. Uuendusi olukorra parandamiseks oli raske läbi viia, sest valitsuse etteotsa pääsesid tavaliselt suuremad lubajad. Sageli kaeti antud lubadusi riigi kaitsekulutusi kärpides.
Aastate 1920–1934 poliitilist elu iseloomustab erakondade rohkus, äge poliitiline võitlus parlamendis ja valitsuste sagedane vahetumine. Sellel perioodil vahetus 23 valitsust. Riigikogus domineeris kolm põhijõudu – vasaktiib, kuhu kuulusid Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eestimaa Kommunistlik Partei. Parempoolse tiiva moodustasid Põllumeeste­kogud ja Kristlik Rahvaerakond ning tsentri Eesti Rahvaerakond. Kuigi poliitilised jõud parlamendis olid enam-vähem tasakaalus, oli siiski täheldatav parempoolsete agraarparteide mõju kasv ning sotsialistlike ja tsentriparteide mõju vähenemine. Koalitsioonivalitsustes domineerisid parempoolsed ja tsentriparteid.
Tulenevalt demokraatlikust keskvõimust ja seadusandlusest moodustati linnades, maakondades ja valdades võimalikult suurte demokraatia tunnustega omavalitsused. Oma­valitsuste poliitika oli aktiivne ja rahvale arusaadav. Võib kindlalt öelda, et Eesti omariikluse tugevamaks küljeks olid tegusad omavalitsused. Hilisemad katsed omavalitsuste autonoomiat kitsendada põhjustasid rahva tugeva vastuseisu.

Eesti IX laulupidu 1928. aastal. Kõneleb riigivanem Jaan Tõnisson. Foto: Wikipedia

Vähemusrahvuste poliitika

Vähemusrahvuste küsimuses osutus Eesti novaatoriks kogu maailmas. Kõigil vähemusrahvustel oli põhiseaduse järgi õigus kultuuriliste omavalitsuste moodustamiseks. Sellele deklaratiivsele õigusele anti eriseadusega konkreetne sisu ja praktiline rakendus. Kuna eesti rahvas oli ise kaua võõraste rõhumise all kannatanud, ei soovinud ta, et siin elavad vähemusrahvad end rõhutuna ja õigusteta tunneksid.
Igal Eesti kodanikul oli õigus deklareerida oma rahvust. Alaealised lapsed loeti vanemate rahvusse kuuluvaiks. Vähemusrahvustel, kelle rahvaarv ületas kolme tuhande, oli õigus valida endale demokraatlikul alusel esinduskogu kultuur-autonoomilise omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli:
1. antud vähemusrahvuse haridus­elu korraldamine, koolide ning lasteaedade asutamine ja nende ülalpidamine.
2. oma rahvuse üldkultuuriliste huvide, nagu kunsti ja teaduse, arendamine; seltside, teatrite, ­raamatukogude jne asutamine ning hooldamine.
Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks raha riigi eelarvest. Peale selle oli neil õigus oma liikmeid maksustada ja nad olid oma sisemises tegevuses autonoomsed.
Oleks muidugi ennatlik arvata, et samade printsiipide rakendamine ka mujal positiivseid tulemusi oleks andnud. Palju olenes sealjuures vähemusrahvustest enestest, nende arvust ja mentaliteedist. Eesti vabariigi rahvastik oli Vabadussõja järel haruldaselt homogeene. Eestlased moodustasid koguarvust 88,2% ning vähemusrahvad 11,8%. Viimased jagunesid järgmiselt: venelasi – 8,2%, sakslasi – 1,5%, rootslasi – 0,7% ning juute 0,4%. Teisi rahvusi oli ca 1%.
Samal ajal ei kasutanud oma õigusi kultuuriautonoomiale venelased. Peale madala haridustaseme oli selle põhjuseks asjaolu, et venelased olid koondunud põhiliselt piiriäärsetele aladele, kus nad moodustasid enamusrahva, mis võimaldas neil kasutada vähemusrahvuste õigusi territoriaalselt, samal ajal kui teised vähemusrahvad asusid hõredalt laiali pillatuna üle kogu maa.
Eesti liberaalne vähemusrahvuste poliitika kergendas oluliselt aga juutide olukorda, kelle arv kõikus 3500–4000 vahel. Eesti kuulumise ajal Vene tsaaririigi alla oli juutide suhtes rakendatud karme kitsendusi. Eesti vabariigis oli juutidel samasugused õigused kui teistel vähemusrahvustel ning selle tunnustuseks ja tänutäheks kanti Eesti Vabariigi nimi Jeruusalemmas juutide kuldraamatusse.

Vabadussõjalaste liikumine

Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmed Pärnu paraadil. Foto: rindeleht.ee

1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi ja muutis hädavajalikuks täidesaatva võimu (valitsuse) osatähtsuse suurendamise seadusandliku võimu arvel, mida 1920. aastate lõpul toetas enamik mõjukaid poliitilisi jõude. Tugevat keskvõimu toetavate meeleolude toimel kerkis 1929. aastal poliitilisele areenile paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine — Eesti Vabadussõjalaste Liit (rahvapärase nimetusega „vapsid”), mis üldise kriisi süvenedes võimule pürgis. 1933. aastal pandi hääletusele vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale suured volitused, muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide andmise õiguse. Nüüd astus valitsuse eesotsas olnud Jaan Tõnisson tagasi ja uue koalitsioonivalitsuse moodustas Konstantin Päts. Uus põhiseadus hakkas kehtima 1934. aasta jaanuaris ja sama aasta aprilliks kuulutati välja riigivanema valimised, mis aga ei toimunud. 12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise – s.o parem­äärmuslike jõudude („vapside”) kavandatud riigipöörde ärahoidmise ettekäändel toime sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukamate erakondade vaikival heakskiidul kuulutati riigis välja kaitseseisu­kord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400 vapside juhtiva tegelase ­arreteeriti. Seejärel peatati Riigikogu tegevus, keelati ära erakonnad ja kogu seadusandlik võim koondati riigipea kätte.

Vaikiv ajastu

Algas nn vaikiv ajastu (1934–1938), mida iseloomustab parlamentaarse demokraatia lammu­tamine ja autoritaarse valitsuskorra järk-järguline sisseseadmine. Riigi juhtimine läks triumviraadile, mille moodustasid riigi­vanem Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu. 1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu töötas välja Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Uue põhiseaduse järgi asendas riigipead president, kes valiti kuueks aastaks. Presidendil oli õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament. Kahekojalise parlamendi vastu võetud seadused jõustusid alles pärast presidendi kinnitust. Presidendi kätte oli koondatud nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim. Riigipeal oli õigus anda Riigikogu istungjärkude vaheaegadel oma dekreetidena välja seadusi, kui see osutus „edasilükkamatutel riiklikel põhjustel” vajalikuks. Sealjuures oli aga Riigikogul õigus dekreete muuta või kehtetuks tunnistada. Uus põhiseadus deklareeris küll kõik kodanike põhiõigused, kuid lubas riigi julgeoleku, avaliku korra või kõlbluse huvides kodanike sõna- ja ühinemisvabadust kitsendada. Valimisõiguse said mehed ja naised 22-aastaselt (eelmise põhiseadusega 20-aastaselt). Parlamendi esimene koda – 80-liikmeline Riigivolikogu – , valiti viieks aastaks vähemalt 25 aasta vanuste kandidaatide hulgast. Riigikogu teine koda — Riiginõukogu — koosnes 40 liikmest, kellest 10 nimetas president, kuus liiget kuulus sinna oma ametikoha tõttu ning 24 valisid korporatiivsed ühendused, omavalitsused jt institutsioonid. Eelmise põhiseadusega lubatud seadusloomeline rahvaalgatus kaotati, rahvahääletus sõltus presidendi tahtest.
1938. aasta veebruaris toimunud Riigivolikogu valimistel, mille eel piirati opositsiooni kampaaniavõimalusi, saavutas võidu valitsuse organiseeritud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, mis sai 54 häält. Opositsioonile antud häälte hulk ületas küll võimulolijate oma, kuid opositsiooni killustatuse tõttu ei pääsenud see mõjule. 24. aprillil 1938 valijameeste poolt presidendiks valitud ainukesena kandideerinud Konstantin Päts nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga.
Demokraatia kokkuvarisemist ja autoritaarse korra sündi Eestis, aga ka paljudes teistes Ida-Euroopa noortes riikides, on seletatud kodanikukultuuri traditsioonide puudumise ja poliitilise demokraatia kogemuste vähesusega. Eestis kujunenud isikuvõimu režiim, mida valitsuse ideoloogid nimetasid tasakaalustatud riigikorraks ja juhitavaks demokraatiaks, oli Euroopas teiste samalaadsete hulgas siiski üks mõõdukamaid. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas teatud sammu demokraatia suunas: rahva laia toetust omanud parlamendivähemus nõudis valitsuselt kodanike põhiõiguste taastamist ja erakondliku tegevuse taaslubamist. Poliitiliste vabaduste taastamiseks võttis Riigikogu 1938. aastal vastu amnestiaseaduse, mille alusel vabastati vanglast kõik poliitilised vangid – nii kommunistid kui ka vapsid.
„Vaikivast olekust” hoolimata arenes Eesti elu tervikuna jõudsalt edasi: rahvas harjus oma riigiga, riigimonopolistlik majandusmudel aitas kaasa elatustaseme kiirele tõusule. Eriti suurt edu saavutati eestikeelse professionaalkultuuri ja haridussüsteemi loomisel. Suur oli tung humanitaar- ja kõrghariduse omandamiseks. Kui 1934. aastal tuli Inglismaal iga tuhande elaniku kohta 1,1 üliõpilast, Taanis 1,5 ja Norras 1,8, siis Eestis tuli tuhande elaniku kohta kolm üliõpilast. Harulduseks polnud ülikooliharidusega põllu- ja ärimehed.
 
Eesti majandus rahuaastail

Enne Esimest maailmasõda oli Eesti põllumajandus valdavalt võõramaalastest suurmaaomanike käes. Neile kuulus ligi pool Eesti haritavatest maadest. Poolfeodaalsete õigustega kasutasid nad tööjõuna rentnikke ning maata talupoegi.
Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõja ajal sai eesti maaelu ja tööstus tugevasti kannatada. Paljud taluhooned olid sõjatules maha põlenud, suur osa karjast hävinud, enamik tööstusharusid lakanud töötamast ning Vene pankadesse ja tsaariaegsetesse väärtpaberitesse paigutatud säästud olid kaotanud oma väärtuse. Maarahval polnud raha ja kogemuste puudumise tõttu puudusid ärisuhted välismaaga. Meisse suhtuti seal ebalevalt – kui revolutsiooniliste kalduvustega tõusikutesse.
Peale Vabadussõja lõppu hakkas olukord tasapisi muutuma. Kõik mõisatele kuulunud maad jagati välja maata talupoegadele ja Vabadussõjast osavõtnuile. Maast ilma jäänud mõisnikele maksti riigi kassast „valuraha”. Lääneriigid nimetasid eestlaste sellist tegevust „bolševismiks” ning ennustasid riigi kokkuvarisemist ja pankrotti. Kuid peagi selgus, et nad eksisid.
Eesti uus põllumajanduspoliitika osutus edukamaks, kui osati arvata. Mingit katastroofi ei toimunud. Maareformi tulemuseks, mis oli Lääne-Euroopas toimunust tunduvalt radikaalsem, oli elanike heaolu ettearvamatult suur kasv.
Alates vabariigi algusaastaist toodeti riigis suurtes kogustes vilja, mida hakati eksportima ning koguma tagavaraks kriisiaegadeks ja võimalikeks ikaldusaastateks. Peagi kujunes peamiseks tuluallikaks piima­karja kasvatus ja piimasaaduste tootmine. 1930. aastate keskpaigaks oli kariloomade ja meiereide arv kahekordistunud. Eesti piimatoodete kvaliteet oli sedavõrd paranenud, et Eestist sai tugev konkurent suurtele põllumajandusriikidele. Põhja-Euroopa maades säilitas põllumajandussaaduste tootmisel oma positsiooni veel vaid Taani, kuid mitte enam toodangu kvaliteedi poolest. Eesti elanikkonnast enamuse moodustanud maarahva elatustase tõusis aasta-aastalt. Seni põllumaade harimisel mitmesuguste uuendustega silma paistnud balti parunid jäid nüüd alla oma endistele rentnikele ja töölistele.

Franz Krulli tehases ehitatud auruvedur SK-154 Mõisaküla jaama depoo ees. Foto: Wikipedia

Majanduse õitseng

Venemaast eraldumisel jäid Eestis asunud laeva-, raudtee-, vineeri- ja tekstiilitehased, nende hulgas ka maailma suurimad puuvillatehased nagu Narva Kreenholm, ilma oma senisest suurimast tarbijast – idaturust. Võiks arvata, et see oli surmahoop Eesti tööstusele, ent Eesti majandus kohanes kiiresti uute nõudmistega. Tööstus organiseeriti kõigepealt rahuldama siseriiklikke vajadusi, alustades samal ajal uuendustega, mis pidasid silmas ekspordivõimalusi läände. Paralleelselt loodi juurde uusi tööstusharusid. Siinjuures väärib mainimist suures osas küll veel katsetamisjärgus olnud, kuid juba edukalt töötanud ja üha laienenud põlevkivitööstus.
Riigi maksujõudu parandas märgatavalt tselluloosi, vineeri, põlevkivi, bensiini, tekstiili, bakeliidi, paberi, alkoholi jt toodete müük välismaale. 1937. aastal moodustas tööstustoodang Eesti ekspordist 37% ning põllumajandussaadused ja puit 61%. Samal ajal kui maailma tööstustoodang vähenes peale 1929.–1938. aasta suurt majanduslikku depressiooni 7% võrra, kasvas Eesti tööstustoodangu kasv, mis alul oli olnud suurtes raskustes, samal perioodil koguni 45% võrra. Majanduskasvu tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Ka õnnestus Eesti riigil kindlustada oma raha väärtus, tasakaalustada tulusid ning väljaminekuid, tulla toime kolmekümnendate aastate suure majanduskriisiga ning parandada kuni Teise maailmasõja puhkemiseni pidevalt oma majanduslikku taset. Eesti ostujõud maailmaturul kasvas silmanähtavalt. Eestist sai koos teiste Baltimaadega üks Inglismaa parimaid kaubanduspartnereid. Kolm Balti riiki oma kuue miljoni elanikuga importisid sama palju kaupa kui kogu Nõukogude Liit oma 180 miljonilise elanikkonnaga.
Seda suhtelist heaolu ei kasutanud rahva arvelt mitte ainult üksikud, vaid see oli jaotunud ühtlasemalt, kui mõnes arenenud Euroopa riigis. Vaid 6% elanikkonnast elas oma kapitali tuludest ja neistki võis vaid mõnda üksikut lääne mõõdupuu järgi rikkaks pidada. Tööpuudus oli väga väike. Keskmine töötute arv ulatus vaid tuhandeni, kellest osa moodustasid töökoha vahetajad. Tööstuse ja põllumajanduse kiire arengu tõttu oli tööandjatel sageli raskusi töötajate leidmisega. Kolmekümnendate keskel hakati põllutöölisi Poolast sisse tooma.
Aasta-aastalt paranes üldine elatustase. Aeglaselt, kuid kindlalt lähenesid kokkuhoidlikud ja töökad rahvakihid, kes olid omandanud juba hea haridustaseme ja tõusnud üha kõrgemale teaduslikule ja kultuurilisele astmele, üha enam Skandinaavia ainelise heaolu tasemele.
Tasuta algkool, väike õppemaks kesk- ja ülikoolis, kusjuures peaaegu iga neljas üliõpilane oli õppemaksust vabastatud, ning aktiivne rahvakoolide tegevus võimaldas saada haridust ka vaesemate perede lastel. Tartu ülikoolis, kus oli umbes 350 õpetajat, õppis juba üle 4000 üliõpilase.
Teadus, kirjandus ja kunst moodustasid lahutamatu osa maa rahvastiku elust. Ja need polnud mitte ainult eestlastele. Ka vähemusrahvustel olid samasugused võimalused enese­täienduseks. Igal vähemalt kolme tuhande liikmega rahvusrühmal oli õigus kultuuriautonoomiale ja võimalus moodustada rahvusnõukogu, mis korraldaks oma liikmete haridust ja kultuuri.
Eestirootslastel, keda oli Eestis 7000, ning juutidel, keda oli vaid 4000, rääkimata juba sakslastest ja venelastest, olid kõigil oma alg- ja keskkoolid, kus eesti keelt õpetati kui võõrkeelt. Ja kuigi sakslaste ning venelaste kultuurinõukogu ületas sageli neile lubatud õigusi, neid ei suletud. Meie kannatused ajaloo jooksul olid meid õpetanud olema kannatlikud isegi meie kunagiste alistajate suhtes.
Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Kuid diktatuuri siiski Eestis ei olnud. Poliitiliste vastaste elu kallale ei kiputud. Vabadussõjalaste riigipöörde katse järel mõisteti paljud nende juhid küll vangi, kuid hiljem amnesteeriti. Presidendi korraldusega taastati kõigi ohvitseride auastmed ning riiklike autasude kandmise õigus. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Alates 1934. aastast oli poliitiline tegevus küll kahetsusväärselt piiratud, kuid mitte tasalülitatud. Ajakirjandust tsenseeriti (kuid eelkõige välissaatkondade survel), ent see puudutas vaid üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud materjalid olid tänastega võrreldes mitmekülgsemad. Põhiseadus toimis, ja just tänu sellele oli hiljem võimalik tunnistada õigustühisteks need 1940. aasta seadusandlikud aktid (kaasa arvatud presidendi dekreedid), mis olid kehtinud põhiseadusega vastuolus.
Kindlasti ei olnud ennesõjaaegne Eesti ideaalriik. Kuid kui palju oli kolmekümnendate teisel poolel Euroopas riike, kes mahtusid demokraatia kriteeriumide alla? Kindlasti Põhjamaad ning Šveitsi, Tšehhoslovakkia ja Iirimaa. Võib-olla ka Suur­britannia, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia emamaa. Kuid viimased neli olid ikkagi koloniaalimpeeriumid.
Aga ülejäänud Euroopa? Vene­maal ja Saksamaal valitses autoritaarne diktatuur, kus mõrvati miljonite kaupa oma kodanikke. On tõsi see, et Teise maailmasõja künnisel oli kolm neljandikku Vana Maailma demokraatlikust riigikorraldusest väga kaugel. Eesti kuulus toonaste autokraatsete režiimide hulgas siiski selle mahedamal tiival asunud riikide hulka.
Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Washburne mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.
Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus „Õnnelikku maad otsimas” („A Search for a Happy Country”) kirjutas ta Eesti kohta:
„Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid! Ei ole kirjaoskamatust! Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”
Kirjanik Marion Foster Washburne’i arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas. Küllap väidaks iga eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi veelgi rohkem, kui Teise maailmasõjaeelses Eestis.
 
Eesti riigikaitse

Eesti kaitsevägi oli loodud demokraatlikel alustel ja selle põhijooned olid järgmised:

• Eesti kaitsevägi on eesti rahva ja riigi teener;
• Kaitsevägi ei tohi eralduda rahvast ja muutuda kinniseks tsunftiks, vaid peab täitma rahva enamiku soove;
• Kaitsevägi ei tohi sattuda ühegi poliitilise erakonna mõju alla;
• Kaitseväes ei ole lubatud parteipoliitiline tegevus;
• Sisepoliitikas oli Eesti kaitsevägi neutraalne ja kõrgeima riigivõimu – rahva – lojaalne käsutäitja. Eesti riigikaitse alused kujunesid välja juba Vabadussõja algpäevil. Nende kujunemise aluseks oli riigi pindala, rahvaarvu suurus ning riigi majanduslik tase. Nende põhjal töötati välja vajalikud normid ja seadused. Riigikaitse alused panid Eesti riigi kodanikule järgmised kohustused:
• Iga Eesti riigi kodanik on kohustatud osa võtma Eesti riigi kaitsmisest;
• Teenistus Eesti sõjaväes on Eesti kodanikule, kes selleks füüsiliselt kõlbulik on, kohustuslik;
• Kaitseväe aluseks on distsipliin, millele iga sõjaväelane peab vastu­vaidlematult alluma;
• Sõjaväe juhid peavad olema autoriteedid ja selleks peab kaitseväes olema teenistusredel ning kindlad nõuded sellel edasiliikumiseks. Ülemuste ning alluvate võimupiirid ja kohustused peavad olema kindlaks määratud.

1939. aastal kehtinud Riigikaitse seaduse alusel allusid kõik 17–55-aastased meessoost eesti kodanikud riigikaitse kohustusele alljärgnevalt:

• 17–20 eluaastani – noorsoo sõjaväeline väljaõpe;
• 20–21 eluaastani – kohustuslik tegevteenistus kaitseväes;
• 21–25 eluaastani – käsundus­reserv;
• 25–45 eluaastani – reserv;
• 45–55 eluaastani – maakaitse reserv;
  

Kohustusliku tegevteenistuse pikkuseks oli 12–18 kuud, olenevalt väeliigist. Ohvitserid olid teenistuskohuslased kuni 60. eluaastani.
 
Sõjaline organisatsioon Kaitseliit

17. detsembril 1924 kehtestas kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner oma käskkirjaga Kaitseliidu (KL) ajutise põhikirja. Sama käskkirjaga määrati Kaitseliidu ülemaks kolonel Aleksander Seiman. Kuna vastloodud organisatsioonil puudusid rahalised ressursid nii tegutsemiseks kui ka varustuse muretsemiseks, võtsid valitsus ja riigikogu 1925. aasta mais vastu Kaitseliidu ühekordse rahalise toetamise seaduse, millega pandi Kaitseliidu tegevusele majanduslik alus.
Vajaliku kaadri ja kindlate kavade puudumise, eriti aga relvade ja õppevahendite vähesuse tõttu ei saadud esialgu veel regulaarset õppetegevust korraldada. Pealegi olid kaitseliitlased hõivatud vahi- ja piirivalveteenistusega.
2. veebruaril 1925 kinnitas valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Vaatamata hiljem tehtud muudatustele-täiendustele on need tollal Kaitseliidule pandud ülesanded jäänud kuni tänaseni põhimõtteliselt samaks.
Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale KL-i ülema ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ning tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.
Organisatsiooniliselt jaotati KL 15 malevaks, need omakorda malev­kondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ning jagudeks.
16. veebruaril 1925 määrati KL-i uueks ülemaks senine 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes (Roska) Orasmaa, kelle esimeseks mureks oli KL-i staabi (hiljem peastaabi) moodustamine. 18. märtsil kinnitati kohtadele esimesed malevapealikud ja algas Kaitseliidu plaanipärane organiseerimine. Kutsuti kokku keskkogu, moodustati keskjuhatus, loodi vanematekogu.
1925. aastal pandi alus Kaitseliidu ridade laiendamisele ja selle edasisele arengule:

• töötati välja KL-i embleemi, üldlipu ja malevate lippude kavandid;
• asuti korraldama mitmesuguseid ringe ja tulusaid ettevõtmisi, millel oli kasvatuslik mõju nii kaitseliitlastele kui ka ümbruskonnale. Kõige selle juures püüti saavutada teatud omapära;
• määrati kindlaks kehalise kasvatuse peasuunad Kaitseliidus;
• Kaitseliidu eesmärkide levitamiseks ja andmaks vajalikku õpetust ning informatsiooni organisatsiooni töödest-tegemistest, asutati oktoobris 1925 oma häälekandja: ajakiri Kaitse Kodu!;
• alustati kinnisvara muretsemisega Kaitseliidule, Tallinnas osteti Kaarli tänav 8 maja;
• tekkisid esimesed naisrühmad, mis asusid abistama majandus-, varustus-, toitlustus- ja sanitaaralal;
• alustati kaitseliitlaste väljaõpetamist peamiselt linnavõitluseks.

Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.
Kaitseliidu esimene suurem esinemine avalikkuse ees oli Kaitseliidu päevadel Tallinnas 19.–20. juunini 1926. aastal. Kokku korraldati kaitseliidu päevi 1940. aastani kuuel korral. Kaitseliidu päevad kujutasid endast justkui omamoodi peeglit, mis kajastas kogu organisatsioonis toimuvat. Peeti spordi- ja laskevõistlusi, korraldati paraad ja hulk kultuuriüritusi.
Igal aastal korraldas KL rea taktikalisi õppusi. Neist suurimad olid 1926. aastal Keila sügismanööver ja 1927. aastal Iru sügismanööver.
Malevate väljakujunemise käigus liitus Kaitseliiduga üha enam naisi, kellest kujunesid esimesed KL-i eriorganisatsiooni Naiskodukaitse (NKK) jaoskonnad. 1927. aastal pandi alus NKK tegevusele kogu riigis.
1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Senini tegeldi selle alaga vähe ja kasutati peamiselt kaitseväe laske-eeskirju. Analüüsides laskeosavuse madala taseme põhjusi jõuti järeldusele, et peamiseks arengut piiravaks põhjuseks on Kaitseliidule sobimatu laskesüsteem. 1927. aasta detsembris jõuti uue laskesüsteemi väljatöötamisega lõpule ja 28. jaanuaril 1928 kinnitas KL-i ülem Kaitseliidu laskemäärused sõjaväe püssidest. Hiljem lisandusid määrused ka teistele relvaliikidele.
Laskekunsti arengu seisukohalt tuleb äärmiselt tähtsaks pidada laske­klubide tekkimist, mis sai alguse Tallinna malevast. Laskeharjutuste läbiviimist oli senini takistanud laskeradade vähesus. Uute laskeradade rajamisel lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmiseks üle ühe tunni. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada.
Arengut pidurdavatest faktoritest vabanedes hakkas laskeasjandus niivõrd kiiresti arenema, et 1929/1930. aastal võidi kogu tegevuse raskus­punkt vähehaaval taktikalisele välja­õppele üle kanda.
Kaitseliidu riigikaitselist õppe- ja kasvatustööd juhtis KL-i ülem oma staabi kaudu, tegelikuks töö juhtijaks ja koordineerijaks oli aga õppe-spordiosakonna pealik ühes talle alluvate jaoskondadega. 1934. aastani korraldati õppusi KL-i ülema käskkirjade, peastaabi ringkirjade ja juhendite järgi. Siis ilmus aga Kaitseliidu õppemääruste I osa, mis määratles kindlad piirid ja kavad kõigi relvaliikide õpetamiseks Kaitseliidus. Hiljem lisandus veel mitu õppetegevuse eri tahku kajastavat väljaannet.
Õppetöö aluseks malevates oli peastaabi koostatud KL-i tegevuse üldkava, mis peale KL-i ülemalt saadud kinnitust saadeti malevatesse. Üldkavas oli kindlaks määratud järgmise aasta õppetegevuse üldsuund ja eesmärgid ning loetletud peastaabi korraldatavad õppused. Selle alusel koostati malevates üksikasjalikud tegevuskavad terveks aastaks.
Malevates juhtisid õppetegevust peamiselt instruktorid. Enamikus olid nad kaitseväest üle toodud ja kõrge sõjalise ettevalmistusega. Instruktorite teadmiste värskendamiseks, uute juhendite andmiseks ja tegevuse ühtlustamiseks korraldati KL-i peastaabi juures aeg-ajalt paarinädalasi täienduskursusi.
Peale instruktorite korraldasid väljaõpet ka vabatahtlikud pealikud. Mitte kõik neist polnud oma ametile vastava sõjalise ettevalmistusega. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et üksuse pealikult nõuti lisaks sõjaväelisele juhtimisoskusele ka laialdast seltskondlikku tööd, mis esimesest mitte väiksema tähtsusega polnud.
1931. aastal kinnitas valitsus Kaitseliidu põhikirja, 1934. aastal Kaitseliidu elu ja tema töökorralduse arendamiseks koostatud Kaitseliidu kodukorra.
Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendatel aastatel noorteorganisatsioonid.
Noorteorganisatsioon Noored Kotkad asutati 1930 ja Kodutütred 1932. Uute organisatsioonide tekkega kasvasid ka Kaitseliidu ülesanded ja vastutus. Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus.
1939. aastal oli Kaitseliidus 15300 noorkotkast, 17400 kodutütart, ­umbes 14000 naiskodukaitsjat ja 60000 kaitseliitlast
17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse KL-i ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda.
Algas Kaitseliidu likvideerimine. Vastu tahtmist allusid kaitseliitlased käsule ja ehkki üleandmisdokumentide järgi anti kõik relvad ära, suudeti osa relvi ja laskemoona siiski kõrvale toimetada, hiljem leidsid need kasutamist 1941. aasta „suvesõjas”.

Piirivalve koerajuhid 1922. Foto: rindeleht.ee

Naiskodukaitse

Naiskodukaitse (NKK), kui Kaitseliidu eriorganisatsioon loodi Kaitseliidu ülema käskkirjaga 2. septembril 1927. aastal.
Naiskodukaitse ellukutsumisel oli eeskujuks Soome samalaadne naisorganisatsioon, mis oli loodud sealse Kaitseliidu toetamiseks. Peamiselt tähendas toetamine raha kogumist, varustuse õmblemist ja Kodukaitse ürituste toitlustamist.
Ka Naiskodukaitse asutamise peamiseks põhjuseks sai see, et naistest oodati abi Kaitseliidu ülesehitamisel. Nimelt jõudsid 1927. aastaks poliitikud üksmeelele selles osas, et Eesti vajab oma iseseisvuse kindlustamiseks vabatahtlikkusel põhinevat riigieelarve välist reservväge.
Nii kaitseliidu kui naiskodukaitse organisatsiooni arendamisele andis omakorda tõuke Nõukogude Venemaa poolt Eestis mahitatud kommunistlik riigipöördekatse 1. detsembril 1924.
Naiskodukaitse loodi ajal, mil Eesti iseseisvust ja identiteeti toetas rahvuslusidee, mille üks olulisi komponente oli kodaniku altruistliku, riigi heaks antava panuse väärtustamine.
Niisugusest arusaamast tulenesid ka Naiskodukaitse tegevuse ideoloogilised alused: rahvuslikkus, altruism, demokraatia, lugupidamine füüsilisest tööst ja naiste emantsipatsioon. See tähendas, et organisatsiooni liikmed vastutasid võrdselt kõigi organisatsiooni eesmärkidest tulenenud ülesannete täitmise eest. Naiskodukaitse naised tegid tööd sellest isiklikku kasu eeldamata ja tasu nõudmata.
Naiskodukaitse oli oma aja kohta väga edumeelne naisorganisatsioon. Sellesse kuulumine oli ka „seltskonnas” prestiižne. NKK juhtkond koosnes tuntud ning tunnustatud ühiskonnategelastest: Tallinna Naisseltsis esimesena NKK loomise ideega välja tulnud Tallinna Inglise Kolledži juhataja Anna Tõrvand-Tellmann oli kauaaegne NKK keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esinaine; Tartumaal Sahkapuul kodumajanduskooli asutaja ja juhatajana töötanud Mari Raamot oli esimesed üheksa aastat organisatsiooni esinaine, Viljandi gümnaasiumi õpetaja ja juhataja abina tegutsenud Erika Oskar-Männik oli Sakalamaa ringkonna esinaine ja Mari Raamoti järel Naiskodukaitse esinaine; Tartu Naisseltsi aktiivne liige ja ajakirja Taluperenaine toimetaja Alice Kuperjanov oli pikka aega NKK keskjuhatuse liige. Need on vaid üksikud näited.
Naiskodukaitse tegevuse võib üldjoontes jagada kaheks: ühe osa moodustas tegevus iseseisva naisorganisatsioonina ja teise osa tegevus Kaitseliidu eriorganisatsioonina. Niisuguse jaotuse tegi võimalikuks pikkade vaidluste järel saavutatud rahaline iseseisvus Kaitseliidust.
Tegevus naisorganisatsioonina oli suunatud oma liikmete arendamisele erialaste ja üldharivate kursuste läbi ning ühiskonnale rahvuskultuuriliste ja heategevuslike ürituste kaudu. Et soodustada koolikohustuse east (lõppes 13-aastaselt) väljakasvanud laste sihipärast arendavat tegevust, loodi 1932. aastal naiskodukaitse algatusel ja kureerimisel tütarlasteorganisatsioon Kodutütred.
Kaitseliidu eriorganisatsioonina oli NKK peamine rõhuasetus tasuliste ürituste ja väljamüükide abil raha kogumisel, riide- ja meditsiinivarustuse valmistamisel, Kaitseliidu ürituste toitlustamisel ja meditsiinilisel tagamisel. Samuti oli väga oluliseks tegevuseks organisatsiooni ideede ja eesmärkide selgitamine rahvale.
Naiskodukaitse oli paindlik organisatsioon, mis kohandas oma tegevust vastavalt välistele mõjuteguritele. Kui esimestel taastamisjärgsetel aastatel oli ülekaalus rahvuslik-riiklik ülesehitustöö, siis uue sõjaohu ilmnedes 1930-ndate keskel muutus tegevus enam lähedaseks otsesele riigikaitselisele tegevusele.
Naiskodukaitse oli oma ligikaudu 15 000 liikmega üks suuremaid naisorganisatsioone, mille panust Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvust väärtustava mentaliteedi kujundamisel on raske üle hinnata. Naiskodukaitse likvideeriti koos Kaitseliidu ja teiste eriorganisatsioonidega ühe osana Eesti okupeerimise avamängust 17. juunil 1940. aastal.

Naiskodukaitse kokkutulek Tuudi-Liival 1937. Foto: naiskodukaitse.ee

 
Eesti riigikaitse plaan

Eesti Vabariigi kaitseplaani sisse­juhatavas osas oli öeldud, et Eesti on neutraalne riik ja tahab elada rahus kõikide riikide ja rahvastega. Kui Eesti peab sõdima, siis on see kaitsesõda kallaletungija vastu.
Eesti kaitseplaan oli suunatud meie arvatava vaenlase, Nõukogude Liidu kallaletungi vastu. Nõukogude Liit oli piiramatute võimalustega suurriik, kellega Eestil kui väikeriigil oli lootusetu sõdida. Selles olukorras jäi meil ainult üks võimalus – mitte loota teiste abile, vaid omaenese jõule, ja korraldada Eesti riigikaitse nii efektiivne, et vaenlane arvestaks kallaletungi korral suurte kaotustega nii rindel kui ka tagalas.
Eesti rahvaarv oli väike, nagu sellele vastavalt ka tema sõjavägi, mistõttu riigi territooriumi kaitsmisel oli tähtis iga tema kodaniku panus. Meie vastupanu kaitsesõjas pidi olema totaalne, kus kogu elavjõud ja materiaalsed võimalused tuli paisata võitlusse vaenlase vastu.
Kaitseplaani operatiivne idee oli: õigeaegse ja kiire mobilisatsiooniga loodud sõjaliste jõududega kaitsta aktiivselt Eesti idapiiril, Narva jõe ja Velje järve joonel asuvat positsiooni. Rindetagalas hoida tugevad ja liikuvad varujõud, mille abil likvideerida vaenlase läbimurded rindel ning dessandid õhust, merelt ja järvedelt.
Eesti idapiiril asuvate jõgede ja järvede joon moodustas aastaringselt teatava loodusliku takistuse, mis meie vägede kaitsetegevust suurel määral kergendas, raskendades samal ajal aga idast pealetungiva vaenlase tegevust ja tema ülekaalus olevate sõjaliste jõudude efektiivset rakendamist. Selle positsiooni kaitsmise edukus olenes aga suuresti õigeaegsest mobilisatsiooni läbiviimisest ja katteosade kiirest rakendamisest.
Kaitseplaani üheks tähtsamaks operatiivala dokumendiks oli kattekava, mille oli heaks kiitnud president ja kinnitanud Sõjavägede Ülemjuhataja. Kattekava käivitamine vallandas koheselt terve rea sellega seotud kavade tegevuse ja kehtestas kogu riigis sõjaseisukorra.
Katteväeosade ülesandeks oli kaitse teostamine kaitsepositsioonidel kuni mobiliseeritutest väeosade saabumiseni. Katteväeosad oli vastavalt välja õpetatud ning üksused teadsid oma ülesannet ja positsioone, mida nad käsu saamisel või vaenlase ootamatu kallaletungi korral pidid sisse võtma. Kohtades, kus katteväeosadel ei olnud alalisi kindlustusi, pidid nad alustama oma positsioonil ettenähtud välikindlustuste töödega.
Katteväeosad pidid hoidma vastast taganemislahingutega vähemalt neli päeva ida pool Narva jõge, et anda mobiliseeritud väeosadele võimalus asuda positsioonidele. Kõige ohtlikum lõik põhjarindel oli Narvast kuni Narva-Jõesuuni.
Peipsi järv alates Vasknarvast kuni Emajõe suudmeni endast erilist ohtu ei kujutanud. Meil oli täpselt teada, kuipalju oli vastasel Peipsil ujuvvahendeid. Keerulisem oli olukord Meerapalu ja Mehikoorma vahelisel alal.
Raskem oli olukord lõunarindel, kus puudusid looduslikud takistused. Katteväeosad pidid vaenlast takistama Laura-Irboska joonel. Kuna see ala oli soomusvägedele läbitav, siis olid sinna kontsentreeritud ka need vähesed tankitõrjevahendid, mis meil olemas olid. Raskusi tekitas ka lätlaste kaitseplaani üks variant – tõmmata oma väed tagasi kuni Sigulda kõrgustikuni, avades seega meie lõunatiiva.
Ette oli valmistatud kõikide maantee- ja raudteesildade õhkimine. Hävitamisele kuulus ka Riia-Pihkva kivitee. Teised piiriäärsed teed olid sihilikult hooletusse jäetud ja nende kasutamine raskendatud.
Lätlastega ühise vastupanu korral oli oodata, et vastane annab löögi just kahe riigi vägede kokkupuutepunkti pihta. Lätlastega oli kokku lepitud moodustada selles piirkonnas segaüksused. Tõsist vastupanu oli meil vaja osutada umbes 120–140 km pikkusel lõigul.
Kuni 1939. aastani olid meie saared peaaegu kaitseta. Alles 1939. aastal võeti vastu otsus jätta saartel mobiliseeritud mehed kohale ja formeerida nendest Saarte rügement. Moodustati ka eraldi Saarte sõjaväeringkond.
Riiklikust kattekavast tulenevalt oli kõigis väekoondistes ja väeosades välja töötatud juba detailne all­üksuste kattekava ning teised sellega seonduvad kavad.

Sõjakooli ratsasõidutund Narvas, 1935. Foto: Ago Tederi erakogust

 
Eesti kaitseväe väljaõpe 

Eesti sõjaväe vanem juhtkond pärines endisest Vene keiserlikust armeest ja omas kahe sõja rikkalikke kogemusi. Nende hulgas oli palju kõrgema sõjaväelise haridusega ohvitsere. Veel 1939. aastal olid ­tegevteenistuses Vene Kindralstaabi Akadeemia lõpetanuist kindral J. Laidoner, kindralleitnandid P. Lill ja N. Reek; Vene Intendandi Akadeemiast kindralmajorid T. Rotberg ja R. Reiman ning kolonel G. Viard. Vene Mereväe Akadeemiast kontra­admiral H. Saltza.
Vabariigi algaastail loodi staabiteenistuse ohvitseride ettevalmistamiseks Kindralstaabi kursused ja hiljem Kõrgem Sõjakool. Peale selle olid meie ohvitserid õppinud välismaal – Soome, Läti, Saksa, Poola, Belgia ja Prantsuse kõrgemates sõjakoolides.
Sõjaväe komplekteerimisel riviohvitseridega oli püstitatud ülesanne, et sõja korral iga kompaniiülem ja sellest kõrgemad ülemad oleksid sõjakooli haridusega. Rühmaülemad ja sellele vastavad ametikohad olid ette nähtud komplekteerida reservohvitseridega. Sõjakoolis väljaõppe saanud reservohvitsere oli meil üle viie tuhande.
Sõjatehnika pideva arenemise tõttu pöörati suurt tähelepanu ohvitseride tehnilisele väljaõppele. See toimus Vabadussõja järel asutatud Sõjaväe Tehnikakoolis, mille 1923. aastal lõpetas 70 ohvitseri, kellest jätkus meie sõjaväe esialgseks vajaduseks. Seejärel kool suleti ja jätkas tegevust kümme aastat hiljem. Tehnilist väljaõpet saadi ka välismaa sõjakoolides.
Suurt tähelepanu pöörati allohvitseride kaadri kasvatusele ja väljaõppele. Kaadriallohvitseride ettevalmistamine toimus põhimõttel, et nad sõjas vajaduse korral võiksid asendada ohvitsere. Tegelikkuses tulid meie allohvitserid selle ülesandega hästi toime Teises maailma­sõjas, kus allohvitserid täitsid edukalt kompaniiülemate ülesandeid. Allohvitseride ettevalmistamine toimus algul Allohvitseride koolis, hiljem Lahingukooli juures, kuhu saadeti väeosade õppekeskuste lõpetajaid.
Kohustusliku sõjaväeteenistuse pikkus oli Eestis suhteliselt lühike. See andis end tunda reservohvitseride väljaõppes. Siin aitas olukorda parandada riigikaitseõppuste sisseviimine gümnaasiumides ja ülikoolides. Sõjaväe õppekavades püstitatud nõuded nõudsid sõdurite väljaõpetamisel väeosadelt intensiivset tööd, et need lühikese teenistusaja jooksul ette valmistada igakülgseks võitluseks lahinguväljal. Sõjavägede staabi direktiivides toonitati: igast sõdurist tuleb kasvatada veendunud isamaa kaitsja, arendada temas algatusvõimet ja õpetada teda tegutsema igas olukorras iseseisvalt.
Kindral Laidoner on korduvalt väitnud, et mis meil vaenlasega võrreldes jääb puudu arvuliselt, seda asendab suurel määral meie parem väljaõpe, kindel moraal, kõrgem kultuur ning hea tasemega juhtkond.
1939. aastal olime veendunud, et Eestil on just selline sõjavägi, nagu Sõjavägede Ülemjuhataja seda iseloomustas. See oli võimalik seetõttu, et eesti rahva nii kultuuriline kui ka intellektuaalne tase oli kõrge. Meie noorsoo kasvatus kodus ja koolis lõi selleks kindla aluse, millel omakorda rajanes sõjaväeline kasvatus ja välja­õpe. Lisaks oli eestlastel võitleja iseloom, esivanematelt päranduseks saadud vabadusvõitluse tahe, isamaa ja vabaduse armastus ning suur kohusetunne isamaa ees.

järg KE 3-2013