Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Eesti Kaitseväe paraad Tartus 1921. aastal. Foto:.www.mil.ee

Eesti Vabariik enne Teist maailmasõda II osa
Eesti riigikaitse

tekst: vaino kallas

Algus KE 2-2013

Hoolimata oma väiksusest, hoolitses Eesti riik tõsiselt oma riigikaitse eest. Käesolevas osas vaatleme Eesti Kaitseväe tehnilist varustatust ja kaitsealast koostööd naabritega. Kakskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvusele sai saatuslikuks 1939. aasta sügis. Siiani oli Eesti Vabariigi juhtkond püüdnud igati Vabadussõjas kätte võidetud iseseisvust kindlustada. Edasised sündmused seda aga ei võimaldanud.

Kaitseväe tehniline varustatus 

Hoolimata oma väiksusest hoolitses Eesti riik tõsiselt oma riigikaitse eest. Sõjaväeladudes oli varutud toitu umbes 110 000-mehelisele armeele, millest pidi jätkuma vähemalt kuueks kuuks. Neid varusid uuendati pidevalt.
Sõjaväevarudes oli piisavas koguses meditsiinilist varustust, samuti riideid ja jalatseid. Varutud oli vajalikul hulgal moodsaid sidevahendeid ning sidepataljon oli saanud vastava väljaõppe.
Vooriteenistus koosnes nii veoautodest kui ka hobuveokitest. Nii oli see enne Teist maailmasõda kõikides armeedes. Seega kuulusid ka hobused mobilisatsiooni alla.
Peale Vabadussõja lõppu jäi Eesti sõjaväel järele palju relvi. Nende arv 1000 elaniku kohta oli Läänemereäärsete riikide suurim. Samal ajal määrati 1928. aastal sõlmitud Kellog-Briandi paktiga Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud. Nii tohtis Eestil olla näiteks vaid 66 sõjalennukit.
Sel põhjusel kanti suur hulk relvi järgnevatel aastatel maha ja hävitati. Palju relvi müüdi soodsalt ära Hispaania kodusõja ajal. Kolmekümnendate aastate lõpul suurendas Eesti Vabariik oma kaitsekulutusi, mis moodustasid nüüd 25% riigieelarvest. 1940. aastal hinnati sõjaministeeriumi ja Kaitseliidu varade väärtuseks 95 miljonit krooni [26 miljonit dollarit]. Siinjuures tuleb arvestada ennesõjaaegset krooni ja dollari kurssi.
Püsside ja kuulipildujate arv ületas isegi nende vajaduse mobilisatsiooni korral. Kuid puuduseks oli see, et nende valik oli väga erinev. Kasutusel olid põhiliselt vene ja inglise vintpüssid, kusjuures viimased puuriti ümber vene kaliibrile. Kergekuulipildujatest olid kasutusel põhiliselt „Madsen”-tüüpi, ning osaliselt ka „Lewis”-, „Colt”- ja „Vikers”-tüüpi kuulipildujad. Selline relvade mitmekesisus lõi tingimuse, kus kuulipildujate laskemoona polnud võimalik vintpüssides kasutada ja vastupidi. Raskekuulipildujaiks olid põhiliselt vene „Maxim”-tüüpi kuulipildujad. Enne 1939. aastat õnnestus soomlastelt osta piiratud koguses nende väga häid püstolkuulipildujaid „Suomi”. Ka hakkas meie „Arsenal” ise püstolkuulipildujaid tootma, kuid nende arv jäi väikeseks.
Kokkuvõttes olime käsirelvadega vajalikul määral varustatud ja nende tehniline tase ei jäänud maha teiste riikide omast.
Käsirelvade laskemoona oli meil varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamik laskemoona oli uus, kusjuures pidevalt tehti padrunite uuenduslaadimist. Umbes sama suur oli laskemoona kulu Eesti Vabadussõjas. Nüüd oli see kogus arvestatud aga vaid üheks kuuks, sest oli ebatõenäoline, et oleksime kauem suutnud vastu panna. Loodeti, et selle aja jooksul saabub meile välisabi.
Suurtükiväe laskemoona oli valmis pandud kuus tuleüksust (üks tuleüksus on 100–200 mürsku, olenevalt kaliibrist). Vene kolmetollistele ja „Schneider” kuuetollistele suurtükkidele oli ladudes varuks veel sama palju tuleüksusi. Suurtükiväe laskemoonaga varustatuse poolest olime teistest Balti riikidest ees. Samuti olid piisavalt varustatud laskemoonaga meie merekindluse suurtükid.
Suhteliselt nõrk oli aga meie tankivägi ja tankitõrje. Tankidest oli meil põhiliselt vaid Prantsuse kergetankid FT-17. Tankitõrjepüssid ja kahurid olid küll kaasaegsed, kuid neid oli vähe. Tankitõrjepüsse oli ainult 15 ja tankitõrjekahureid 48. Vaja oleks olnud vähemalt 250 tankitõrjepüssi ja 120 tankitõrje suurtükki. Tankitõrjesuurtükkide kaliibriks oli 37 mm. Arvestatud oli nende kasutamine vene põhiliste tankide T-26 ja BT-7 vastu, mille laubasoomus oli 15–20 mm.
Kuid 1939. aastal hakati Nõukogude Liidus tootma tanki T-35, mille kaal oli 50 tonni ja soomuse paksus 30 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks kolm kahurit – üks 76 mm ja kaks 45 mm ning 6–7 kuulipildujat. Tank arendas maksimaalset kiirust kuni 30 km/h. Sellise hiidtanki vastu olid meie tankitõrjerelvad võimetud.
Täiesti kaasaegsel tasemel olid meie tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37, mis kuulusid kõige moodsama lahingvarustuse hulka. Nende arv (11 000) võimaldas katta kõik vastase tankide võimalikud liikumissuunad.
Kõige suurem puudus oli kaasaegsetest õhutõrjesuurtükkidest. Meie õhutõrjel oli vaid üheksa 37 mm automaat-õhutõrjesuurtükki, kusjuures kolm neist olid rakendatud merekindluste kaitseks. Vaja oleks olnud aga vähemalt 120 moodsat õhutõrjesuurtükki.
Näitena võib tuua 1944. aasta sõjasuve, kus Tallinna linna kaitsel oli umbes 80 õhutõrjesuurtükki, kusjuures enamik neist olid kaliibriga 88 mm ja üks patarei isegi kaliibriga 105 mm, mille efektiivne laskekõrgus oli 14–16 km. Ometi jäi nende tõkketuli venelaste õhurünnaku ajal Tallinnale nõrgaks. Eesti sõjaväes kasutusel olnud 37 mm õhutõrjesuurtükkide efektiivne laskekõrgus oli aga vaid 1,6 km.
Enne 1939. aastat oli Eestil vajalik arv õhutõrjesuurtükke küll tellitud, kuid alanud sõja tõttu jäid need saamata. Õhutõrje nõrkus vaenlase tohutu lennuväe vastu oli ka üks põhjustest, miks 1939. aasta septembris alistuti.
Soomusväge meil praktiliselt ei olnud. 1934. aastal Poolast ostetud kuus tanketti TKS ei olnud oma 8–10 mm soomuse ja ühe 7,7 mm kuulipildujaga lahingumasinad. Meie ülejäänud tankid ja soomusautod olid pärit Esimesest maailmasõjast või ise ehitatud ja võisid kasutust leida ainult püsivate tulepunktidena, või äärmisel juhul tänavalahingutes. Aastatel 1926–1928 „Arsenalis” ehitatud 13 soomusautot ei muutnud olukorda.
Eesti lennuvägi oli üsnagi tagas­i­­­­h­oidlik. Arvuliselt oli lennukeid küll 37, kuid nende lahinguväärtus oli minimaalne. Mõni inglise „Bulldog”- ja „Bristol”-tüüpi hävitajad, kuus Hawker Harti ja vaid üks Avro-Anson pommitaja koos kuue Eestis valmistatud PON ja PTO-4 tüüpi õppelennukiga moodustasid kogu Eesti lennuväe. Seoses lennuväe moderniseerimisega kanti (osalt müüdi Hispaaniale) aastatel 1937–1939 maha 28 lennukit. 1937. aastal telliti Inglismaa Vickersi tehasest 12 hävitajat Supermarine Spitfire I. Lennukid pidid Eestisse jõudma 1939.–1940. aastal, kuid alanud sõja tõttu tühistas tehas tellimuse. 1939. aasta lõpul osteti Saksamaalt viis luurelennukit Henschel 126B-1, kuid need saabusid relvadeta. 1940. aastal oli Eesti Lennuväel 37 lennukist lahingukorras vaid kaheksa masinat.
Eesti sõjalaevastiku põhijõududeks olid kaks allveelaeva: Kalev ja Lembit, ning täiesti uus vahilaev Pikker. Kõik ülejäänud laevad olid veel Vabadussõja-aegsed ja need olid kasutatavad vaid miiniväljade rajamisel ja traalimisel ning mingil määral ka rannakaitseks. 1940. aastal, vahetult enne Eesti okupeerimist oli eesti kaitseväe relvastus järgmine:
Väärib märkimist, et Eesti valitsus otsustas ise toota relvi ja laske­moona ning seda küllaltki kõrgel tehnilisel tasemel. Näitena võib tuua käsigranaadid EK („Eesti kaigas”), mille prototüüp „Saksa kaigas” Teises maailmasõjas edukalt kasutamist leidis.
1939. aasta kevadel saabus Eestisse laev sõjavarustusega, kus oli 40 000 vintpüssi „Mauser”, üle 1200 kuulipilduja, 12 Rootsi firma Bofors 40 mm automaat-õhutõrjekahurit ja 23 välihaubitsat 114 mm koos laskemoonaga. Peale selle veel lennukipomme ja lõhkeainet. Kogu selle relvapartii väärtus oli 500 000 Inglise naela ehk 10 miljonit tolleaegset Eesti krooni. Kogu varustus oli täiesti uus ja kuulus Belgia kodanikule E. Grimard’ile ning oli adresseeritud ühele Inglise firmale, mille esindaja ta oli. Laev oli tulnud Poolast ja reekspordi korras oli relvade sihtmaaks Hiina. Kuna aga alanud sõja tõttu laevaliiklus oli takistatud, jäid relvad Eestisse ja langesid 1940. aasta sügisel punaarmee saagiks. 1939. aasta septembris oleks see relvapartii lahendanud meie relvastuses paljusid kitsaskohti, eriti aga õhukaitses.

Prantsuse FT-17 tankid Tallinna Raudteekooli ees. Foto: eag.vanatehnika.ee

Eesti Kaitseväe tehniline varustus

• sõjapüsse – 173 400
• püstoleid – 89 000
• 37 mm õhutõrje suurtükke – 9
• püstolkuulipildujaid – 496
• kuulipildujaid – 5190
• 20 mm tankitõrjepüsse – 15
• 81,4 mm miinipildujaid – 34
• suurtükke 37 mm kuni 305 mm – 489
• tanke ja tankette – 22
• soomusautosid – 23
• lennukeid kõiki tüüpe – 42
• sõjalaevu – 15
• allveelaevu – 2
• käsigranaate – 125 000
• tankitõrjemiine – 11 000
• raadiojaamu – 133

Kaitsealane koostöö naabritega

Oma riigi julgeoleku kindlustamise küsimus oli Venemaa alt vabanenud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel kõne all juba iseseisvuse algaastail, kuid mitmesugustel põhjustel jäi ühine kaitse liit loomata.
Eestil olid oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti 1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping. Selle lepingu eesmärk oli ära toodud lepingu sissejuhatavas osas: […] et alal hoida oma rahvuslikku suveräniteeti ja sõltumatust, mis kätte võidetud nii paljude ohvrite hinnaga, aga samuti oma territooriumi puutumatust. [...]
Lepingu järgi oli mõlema riigi valitsus kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja rahvusvahelistes suhetes teineteisele poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924. aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjaväe vahel, paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.
Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on Nõukogude Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks, märkis, et on 90% kindel, et meie vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.
Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane Nõukogude Liidule, nii nagu Nõukogude Liit seda hiljem süüdistusena Eestile ja Lätile ette heitis.
1934. aastal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn Üksmeele ja koostöö leping. See leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. aastal) on väitnud ka Leedu endine välisminister Stasys Lozoraitis, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.
Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, oli tal piiri­tüli kõigi naabritega. Eriti ohustas Poolat Saksamaa ja seda eeskätt nn Poola koridori pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.
Teisel pool Soome lahte asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei tundnud, määras Soome hoiaku ­ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui ka soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab Nõukogude Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, kuna Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Kohe nõudis Nõukogude Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.

Soome ja Eesti kaitseväe staabiülemad, Karl Lennart Oesch ja Nikolai Reek, 1938. aasta oktoobris toimunud õppustel Põhja-Eestis. Foto: wikipedia.fi

Eesti-Soome sõjaline sild

Eesti Vabadussõja ajal võitlesid Eesti rinnetel koos eestlastega ka soomlased. Miks tõttas Soome ilma kõhklusteta appi, kui Eesti oli hädas? Soome parlamendi, valitsuse ja sõjalise juhtkonna soov ei tuginenud mitte ainult hõimusuhetel. Pakutud abi põhines raudsetel reaalpoliitilistel põhimõtetel, mille järgi oleks Soome enda julgeoleku huvides esmatähtis, et idapoolse suurriigi asemel oleksid Soome lahe lõunarannikul eestlastest peremehed. Kui Nõukogude Venemaa neelaks alla kogu Soome lahe lõunaranniku, nõrgeneks oluliselt Soome strateegiline positsioon.
Eelkõige sellele eesmärgile tugines Soome sõjaväelise juhtkonna 1920. aastate keskpaiku alustatud ning kuni Talvesõjani jätkunud tihe sõjaline koostöö Eestiga. Sedasama võib öelda ka 1991. aastal Soome peastaabi ja Kaitseministeeriumi algatatud koostöö kohta Eestiga.
Eestlaste võitlust bolševismi vastu peeti ka Soome võitluseks samade ideede ning selle pooldajate vastu. Võitlust bolševismi vastu Soome lahe lõunakaldal ning Eesti abistamist põhjendati parlamendis just nimelt Soome enda kaitsevõime tugevdamisega. Samal arvamusel oli ka Soome presidendiks saanud ratsaväekindral C. G. E. Mannerheim. Viimase arvates mõjutas iseseisev Eesti suurel määral Soome turvalisust ning seepärast oli nii poliitiliselt kui operatiivselt oluline, et soomlased abistaks eestlasi nende vabadusvõitluses. Sama joont ajas ka Soome tollane kaitseminister Rudolf Walden, kes valitsusliikmetele Eesti kaitsevõime vastupidavusest kõneldes ütles: „Kui eestlased teevad vaherahu, on see meie jaoks niisama hukatuslik, kui bolševike võimalik Eesti vallutamine. See oleks äärmiselt suur oht Helsingile ja kogu Soomele.”
Soomlaste Eesti Vabadussõjas osutatud abi viis Eesti poliitilise ja sõjalise juhtkonna Eesti-Soome liidu loomise ning edaspidise sõjalise koostöö mõttele. Kõige järjekindlamalt taotles seda Konstantin Päts. Et tagada sõjaline ülemvõim ja kontroll Nõukogude Vene laevastiku üle Soome lahel, esitas Päts koos Sõjavägede ülemjuhtaja [siis veel kolonel] Laidoneriga koostatud plaani, mille kohaselt suure idanaabri laevastik suletakse sõja korral Soome lahte, kasutades selleks ära juba enne Esimest maailmasõda venelaste ehitatud massiivset Peeter Suure merekindlust, eelkõige aga selle peakaitseliini Porkkala ja Tallinna vahel.
Ehkki Venemaal koolituse saanud Soome sõjaväeline juhtkond keeldus Konstantin Pätsi koostööettepanekust, jätkati Eestis Soome lahe sulgemiseks vajalike koostööplaanide väljatöötamist. 1924. aasta juuli alguses arvas Eesti merevägede staabiülem mereväekapten Hermann Salza vestluses Sõjavägede staabiülema Paul Lille ja sõjaministri Oskar Ambergiga, et kui Eesti mereväel oleks kolm allveelaeva, suudaksid need koos Soome kolme allveelaevaga sulgeda punavägede laevastiku pääsemise Läänemerre. Samuti nägi mereväekapten Salza plaan ette Soome lahe mineerimise, kusjuures soomlased mineeriksid Seiskari saare ja Soome ranniku vahelise ala ning eestlased Soome lahe lõunapoolse laevatee.
Kuid neis plaanides rõhutatud koostöö Soome merejõududega tegeliku koostööni siiski ei viinud. Soome sõjaväelise juhtkonna huvi oli keskendunud allveelaevadele. Kuna tol ajal olid allveelaevade tõrjevahendid veel lapsekingades, olid allveelaevad suureks ohuks vaenlase sõja- ja lahinglaevadele. Allveelaevapositsiooni elluviimiseks pööras Soome sõjaväeline juhtkond oma pilgud Läti poole, kelle käsutuses oli kaks tuliuut Prantsuse päritolu allveelaeva Ronis ja Spidola. Läti mereväe kaitseplaan nägi ette, et punavägede ründamise korral paigutatakse Läti allveelaevad Soome lahe idaossa, Seiskari saare joonele. Soome koostööettepaneku lükkas Läti mereväe juhataja admiral krahv Archibald Keyserling aga tagasi, kuna ta arvas, et piisavalt tugeva positsiooni moodustamiseks oleks vaja vähemalt 12 allveelaeva.
Pärast Läti merevägede komandöri poolt saadud „korvi” hakati Soomes tõsiselt mõtlema Soome lahe sulgemisele, kusjuures tähelepanu oli pööratud Peeter Suure merekindlussüsteemi rakendamisele. Soome lahe sulgemisest olid huvitatud ka rootslased ja 1930. aasta algul toimusid kolmepoolsed läbirääkimised, mille tulemuseks oli otsus – sulgeda sõja korral Soome laht merekindluste ja miiniväljaga.

Soome lahe sulustrateegia ja relvastus 

1933. aasta novembris toimus Tallinnas Soome lahe sulustrateegiaga tegelevate Eesti ja Soome ohvitseride esimene staabiõppus. Staabiõppusel lähtuti sellest, et Soome lahe kitsus suletakse viiel moel. Esimene ühine sulutsoon käsitles rannakaitsesuurtükiväe koostööd. Eesti-Soome suurtükipositsioon koosnes lahekitsuse mõlemale kaldale paigutatud keskmise- ja suurekaliibriliste rannakaitsesuurtükkide risttulest, mida juhiti ühise tulejuhtimisevõrgustiku abil. Tulejuhtimise andmed anti vastaskalda suurtükkidele mööda Soome lahe põhjas olevat merekaablit. Samal ajal oli suurtükkide tuld võimalik juhtida ka raadio teel. Nii juhiti Aegna ja Naissaarelt Mäkiluoto suurtükkide tuld ja vastupidi.
Soome poolel olid rannakaitserelvadeks pommi- ja gaasikindlatesse soomustornidesse paigutatud ning elektriliselt juhitavad 12-tollised [305 mm] kaheraudsed suurtükid. Mäkiluotol ja Kuivasaaril oli kokku neli suurtükki. Mäkiluoto kindluse suurtükituli ulatus kuni Naissaare ja Aegnani. Kuivasaari kahurite tuli aga kuni Eesti rannikuvetes oleva Keri saareni. Lisaks neile paigutati kolmekümnendate aastate keskel Mäkiluotole veel kaks 8-tollist [203 mm] suurtükki, mille laskekaugus ballistilise [terava otsaga] mürsuga oli umbes 27 kilomeetrit, ulatudes Soome lahe keskkohani. Soome suurtükipositsioone tugevdati 1934.–1936. aastal Rönnskäri saarele paigutatud 6-tolliste [152 mm] suurtükkidega, mille ülesandeks oli lisaks sulu tugevdamisele kaitsta ka Mäkiluoto kindlust.
Helsingi lähedal olnud Katajaluoto, Rysäkäri ja Isosaari kindlustes oli kokku kaksteist 10-tollist [254 mm] rannakaitse suurtükki, mille tulesektor lõikus Aegna saarel olnud 305 mm suurtükkide tulega. Lisaks neile oli neist ida pool asunud Villingi kindluses veel neli samasugust suurtükki. Seega oli Soome lahelt Läänemerre pürgivaid laevu Helsingi lähistelt võimalik tulistada kokku kuueteistkümnest 10-tollisest suurtükist.
Eesti poolel oli Aegna saarel asunud suurtükitornides kokku neli 12-tollist [305 mm] suurtükki, mille tuli ulatus Mäkiluoto saare lähistele. Lisaks neile oli Aegnal veel neli ja Naissaarel seitse 8-tollist [152 mm] suurtükki, millede laskekaugus oli 20 kilomeetrit, seega kuni Soome lahe keskele. 1930-ndate teisel poolel paigutati Naissaarest lõuna pool asunud Suurupi kindlusesse veel kolm 9,2-tollist [234 mm] suurtükki, mille laskekaugus ulatus kuni 24 kilomeetrini [vaata lisa nr. 5].
Seega keskendusid Soome ja Eesti rannakaitse kindlused sõja korral Soome lahe kitsusele, sulgedes mõlemal pool lahte asunud kindlustest suurtükitulega väljapääsu Läänemerele. Selleks oli neis kindlustes kokku kaheksa 305 mm, kuusteist 254 mm ja neli 234 mm suurtükki, mis võisid 5–6 minuti jooksul välja tulistada kuni 1000 mürsku.

Aegna merekindluse 305 mm suurtükid. Foto: wikipedia.ee

 Koostöö soomlastega vee all ja vee peal 

Teise koostöövormi – mõlema maa laevade ühistegevuse abil loodeti Soome lahe sulgu veelgi tugevdada. Kui rannakindluse suurtükid olid oma sõna öelnud, pidid Soome torpeedokaatrid andma tiibrünnaku. Soomel oli seitse torpeedokaatrit, millest kiireima kiiruseks oli 40 sõlme. Iga kaater võis võtta peale kaks torpeedot. Eestil torpeedokaatreid polnud, kuid oli torpeedopaat Sulev, mille kiiruseks oli 20 sõlme ning relvastuseks peale torpeedode kaks 75 mm suurtükki.
Soome-Eesti koostööplaan nägi ette ka miinivöötme rajamist Naissaare ja Mäkiluoto vahel. Nende vahelise kitsuse mineerimine oli suurtükipositsiooni orgaaniline osa, kuna lisaks kitsuse kallastel olnud suurtükkide tulele, mis kaitsesid veestatud miine, oli vaenlasel väga raske sulust läbipääsu rajada.
Kolmandaks koostööliigiks oli ühise allveelaevade positsiooni moodustamine. Kui mõnel punaarmee laevastiku laeval õnnestunuks siiski miinitõkkest läbi pääseda, ootaks seda Soome lahe suudmele koondatud Eesti ja Soome allveelaevade kett, mis pidi paigutuma Hankoniemist ida pool oleva Ajaxi madaliku ning Eesti ranniku lähistel paikneva Osmussaare vahele. See viiest Soome ja kahest Eesti allveelaevast koosnev laevastik pidi sõja puhkemisel alluma Soome mereväe juhtimisele. Ka oli Eesti allveelaevade relvasüsteem ehitatud selliselt, et seda oli võimalik varustada Soome baasidest.
Neljas koostöövorm sisaldas Soome ja Eesti mere- ja õhujõudude tegevust Soome lahel. Lennuväe abil oli ette nähtud Nõukogude laevastiku liikumise jälgimine lahel. Lennuvaatluse tulemused edastati raadio teel rannakaitse tulejuhtimise keskusesse ja viimased olid varakult informeeritud punalaevastiku tugevusest ja selle liikumisteekonnast.
Eriti vajalikuks peeti lennuväe kaugluuret. Porkkala neeme ja Naissaare vahelise kitsuse õigeaegseks sulgemiseks oli vajalik Nõukogude laevastiku liikumist puudutava info saamine, eriti Kroonlinna ja Leningradi sadama vaheliselt alalt.
Viies koostööliik käsitles mõlema maa mereluure [mere vaatluspunkide] ja raadioluure koostööd. Rahu ajal polnud lennuvaatlustega Nõukogude laevastiku jälgimine Kroonlinna ja Leningradi sadama vahelisel alal võimalik, kuid informatsiooni selle kohta oli vaja saada pidevalt. Soome lahe sulust polnuks mingit kasu, kui Nõukogude laevastik otsustanuks murda ootamatu rünnakuga läbi kitsuse ning sooritanuks dessandi Ahvenamaale, Hiiu- või Saaremaale. Eesti ja Soome mereluure võrguga ühines ka Rootsi, nii laienes mereluurevõrk veelgi ning Nõukogude laevastiku ja lennukite liikumise kohta saadi nüüd informatsiooni peale Soome lahe ka Läänemerelt.

Side ja raadioluure

Koostööd ühise raadioluure arendamiseks Soomega hakati tegema juba 1927. aastal. Kuna Eesti raadioluure paistis eriti silma punaarmee taktikaliste raadiošifrite lahtimurdmises, loodi punaarmee ja Nõukogude Liidu Balti laevastiku raadioside jälgimiseks Eesti Kindralstaabi juurde raadioluure organisatsioon. Eesti ja Soome Peastaabi salajase kirjavahetuse jaoks loodi oma šiffer. Tihe koostöö sel alal jätkus kuni 1940. aastani, mil Eesti okupeeriti.
Kuna šifreeritud kirjavahetus raadio teel oli küllaltki töömahukas ja aeglane, hakati juba 1926. aastal mõtlema peastaapide vahelise telefoni-telegraafi otseühenduse peale, milleks otsustati kasutada Soome lahe põhjas olevaid merekaableid. Juba Vene tsaarivalitsuse ajal oli Helsingi ja Tallinna vahel Soome lahe põhja paigaldatud mitu merekaablit, mille abil oli peetud telefoni- ja telegraafiühendust merekindluste vahel.
Delikaatsete luureandmete vahetamiseks ja igapäevaseks sidepidamiseks oli merekaabel kõige sobilikum, kuna see oli, vastupidiselt raadiosidele, kaitstud pealtkuulamiste eest. Kuna merekaablid olid aja jooksul lahe põhjas pinnasesse vajunud, olnuks nende välja traalimine ja lõhkumine sõja ajal Nõukogude laevastikule üpriski raske ülesanne. Kaabelühenduste töökindlust tõstis veel ka see, et Helsingi ja Tallinna vahel oli 1930. aastal võimalik kasutada nelja merekaablit. Need olid nn gutaperts-kestaga kaablid, kuhu oli võimalik lülitada mitu telefoni- ja telegraafi ühendusliini. Kolmekümnendate keskel paigaldati Soome lahe põhja veel kolm tinakestaga sidekaablit, mida kasutasid rahu ajal Eesti ja Soome postiside asutused. Vastavalt lepingule läinuks sõja puhkedes kõik merekaablid Soome ja Eesti sõjaväe käsutusse.
Soome ja Eesti vaheliste sidesüsteemide töökindluse ning kaablite kaitsuse sõja olukorras pidid tagama mõlema maa mere- ja lennuvägi, aga ka suurekaliibrilised rannakaitse suurtükid, mille risttule piirkonnas need kaablid olid. Kui Nõukogude Liidu merevägi üritanuks merekaableid kahjustada, jäänuks tema laevad Soome ja Eesti rannakaitsesuurtükkide, allveelaevade ning õhujõudude ühisrünnaku alla.

Sidepataljoni sõdurid raadio­peilingaatoriga. Foto: wikipedia.ee

Allveelaevade ühtsed relvasüsteemid 

1934. aasta detsembris sõlmis Eesti valitsus Inglismaal asunud Vicers-Armstrong tehasega lepingu kahe allveelaeva valmistamiseks, mis pidid valmis saama 1937. aastaks. Vastavalt Soome sõjaväe juhtkonnaga saavutatud kokkuleppele valmistati nende allveelaevade relvastussüsteemid viisil, mis võimaldasid kasutada soomlaste allveelaevadel kasutatavaid miine ja torpeedosid. Selleks tuli allveelaevade torpeedokanalitesse ehitada erilised rööpad. Nii oli tehtud ka Soome Vetehis-tüüpi allveelaevadega [Vetehinen, Vesihiisi ja Iku-Turso]. Selliste torpeedotorude kasutusele võtmisega said Eesti allveelaevad kasutada täiskaliibriliste [7500 x 53,5 sm) torpeedode kõrval ka Soome mereväes kasutusel olnud väiksemaid (600 x 45 cm] torpeedosid. Mõlema torpeedotüübi liikumiskiirus oli 35 sõlme.
Eesti valitsuse tellitud allveelaevad olid soomlaste omadest, mis olid valmistatud 1920. aastal, kiiremad, veeväljasurvelt suuremad ja tehniliselt märgatavalt kaasaegsemad. Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit olid ookeanilaevad. Nende veeväljasurve oli veepinnal 665 tonni ja vee all 853 tonni ning liikumiskiirus oli veepinnal 13,7 sõlme [umbes 25,4 km/h]. Soome Vetehis-tüüpi allveelaevade vastavad näitajad olid 494 tonni pinnal, 716 tonni vee all ja kiirus 12,6 sõlme [umbes 23,3 km/h]. Vee all oli mõlema tüübi allveelaevade kiirus 8,5 sõlme [15,7 km/h]. Eesti allveelaevad võisid sukelduda kuni 90 m sügavusele. Soome laevad aga vaid 75 meetri sügavusele. Ka relvastuse osas oli Eesti ja Soome allveelaevadel erinevusi. Kalev ja Lembit võisid peale võtta kaheksa, Soome allveelaevad kuus torpeedot.
 
Eesti suhted idanaabriga

Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, hakkas Moskva seda otsekohe ära kasutama külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti siin Eesti kompartei ja selle abiga põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust ära kasutades toodi Eestisse hulgaliselt kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud Nõukogude ´vene kaubandusesindused kujunesid tegelikult sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks. Kuna meie idapiir oli sel ajal veel üsnagi „hõre””, imbus selle kaudu Eestisse hulgaliselt nõukogude agente ning toodi sisse propagandakirjandust ja relvi.
Samal ajal püüdsid Moskva esindajad levitada oma naabrites usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et Nõukogude Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist. Sellise propaganda tegelikuks eesmärgiks oli oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni.
Samuti ässitas enamlaste propaganda üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku, et kapitalistlikud riigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada, mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. See oli sihilik vale, kuna aastatel 1920–1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.
Küll aga korraldas Moskva ise kallaletunge teiste riikide riigikorrale, tehes oma diplomaatiliste esinduste kaudu kihutustööd ja ässitades üles nende riikide poliitiliselt väheteadlikke töölisi ja elanikkonda ning organiseerides löögiüksusi nende riikide valitsuse kukutamiseks. Eestis ja teistes Nõukogude Venemaaga piirnevates riikides teati paremini kui kusagil mujal Punaarmee ja nõukogude agentide veretöödest ning salasepitsustest. Venemaa ettearvamatut käitumist lubas oletada ka Lenini juba varem välja öeldud tees„Enamlaste partei peab andma lubadusi klassivaenlastele, ükskõik, kas ta neid täidab või mitte. Need seltsimehed, kes arvavad, et maailmarevolutsiooni võib teha niisuguseid lubadusi andmata, pole taibanud, kuidas revolutsiooni tuleb teha.”
Idapiiri tagant kostis nüüd Eesti riigi aadressil sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisatsioonide keelustamine 1922. aastal. Rõvedat vene sõimu põhjustas ka eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangistamine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses Jaan Kreuksi hukkumisega tulevahetusel Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massipsühhoos Peterburis, Eesti konsulaadi ees lausa märatsemiseks. Kõige raevukamaiks osutusid seal aga eesti, läti ja soome kommunistid.
Sõlmides rahulepingu Eestiga, oli Lenin öelnud, et Nõukogude Venemaa vajab „hingetõmbe aega”. 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates see „rahuliku koostöö” tegemise aeg täis ja Eestis loodud illegaalsetele löögiüksustele anti käsk see demokraatlik väikeriik hävitada.
Tajunud olukorra tõsidust ja ohtlikkust, laskis Eesti Vabariigi valitsus vahistada ja kohtu alla anda kõik riigikorravastast tegevust organiseerinud tähtsamad kommunistid. Nõndanimetatud „149 kohtuprotsessil”, mis toimus Tallinnas 10.–27. novembrini 1924, mõistis Sõjaväe ringkonnakohus Jaan Tompi surma, 46 kaebealust eluks ajaks sunnitööle ja ülejäänud lühemaks ajaks vangi.
 
* * *
Kakskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvusele sai saatuslikuks 1939. aasta sügis. Siiani oli Eesti Vabariigi juhtkond püüdnud igati Vabadussõjas kätte võidetud iseseisvust kindlustada. Edasised sündmused seda aga ei võimaldanud. 1939. aasta suvel algas diplomaatiline võitlus maailma suurvõimude vahel ja see sai Eestile saatuslikuks sama aasta septembris. Selle põhjuseks oli Moskva välispoliitilisest strateegiast lähtuv soov, et algaks sõda Euroopa kodanlike riikide vahel, mille käigus need end nõrgestaksid, et Nõukogude Liidul oleks seejärel võimalik laiendada kommunismi levikut Euroopas. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid ja iseseisva riigina lakkas Eesti Vabariik ligi pooleks sajandiks olemast.