|
|
Sõda ja rahu
Ikka on aeg-ajalt ebameeldiv tunne, kui
põrkame kokku endast täiesti erineva inimesega, tema
mõttemaailmaga, mis tekitab meis päris tihti rahulolematust
ja frustratsiooni.
Peaksime nagu kõigega leppima
ja püüdma rahus elada, aga tegelikult käib me vahel
sõda: mehed-naised, noored-vanad, mustad-valged, usklikud-uskmatud,
rikkad-vaesed, abielus-vallalised, targad-lollid, ilusad-inetud,
pikad-lühikesed, kõhnad-paksud, siledad-karvased,
viisakad-mühakad, kommunistid-mittekommunistid, ausad-kurjategijad,
suitsetajad-mittesuitsetajad, karsklased-joodikud, sportlased-mittesportlased,
autoomanikud-jalamehed, terved-haiged, heterod-homod, eestlased-venelased,
küüditajad-küüditatud, peremehed-palgalised...
Kummaline on jälgida inimesi näiteks
laulupeo ajal lauluväljakul: siis küll ei näe rohkemat
kui see, kas ollakse vanad või noored, mehed või
naised. Rohkem infot pole otsa ette kirjutatud. Platsil saame
kõik koos olla sõbralikud laulupeolised.
Minnes laiali algab aga taas sõda, mis tuleneb meie erinevustest:
targad-lollid, vanad-noored, rikkad-vaesed...
70 aastat on möödas viimasest
sõjast, kuid vaidlus, kas Eesti mehed Saksa mundris olid
head või pahad poisid, kestab ikka aina edasi. Miks? Kui
kaua veel peab sõdima õigluse eest? Kas oma kodu
kaista ei tohigi? Niisiis, võitleme edasi – tõde
ei põle tuleski!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
