Eesti pööras kaitselahingute mälestusele selja

tekst: JAANIKA KRESSA

Maikuu alguses, päeval mil bolševike järeltulijad oma võidupäeva pidasid, lõhuti ja soditi Virumaal Vaivara kihelkonnas Sinimäel Teises Maailmasõjas punaarmee vastu võidelnute mälestuskive. Flaami, rootsi ja taani vabatahtlikele pühendatud mälestuskivid, mis olid varem olnud Sinimäe kooli juures ja seisavad nüüd muuseumi õues, puhastati õige pea, kuid Grenaderimäel asuvad eesti, hollandi ja vallooni võitlejate mälestuskivid olid kuu aega siruli maas, sest polnud teada, kellele need juriidiliselt kuuluvad.

Eesti kaitselahingute mälestusmemoriaal Sinimägedes ei lähe Eesti riigile korda. Maikuu alguses, bolševike võidupäeval lõhuti Sinimäel Teises maailmasõjas punaarmee vastu võidelnute mälestuskive. Fotol: Jaanika Kressa ja Meedy Hiielo kurba sündmust tunnistamas. Foto: Aare Leinpere

Sinimägede lahingupaik, kus asub ka Eesti kaitse­lahingute memoriaal, mille kujundamist alustati juba 1994. aastal, jäi tollal haldusjaotuselt Vaivara valda, kuid hiljutise valdade liitmise tulemusena asub ta täna Narva-Jõesuu linna territooriumil. Et Grenaderimäel asuvate mälestuskivide üleandmise akte ehk kuulumist endisele Vaivara vallale ei õnnestunud leida, pöördus Narva-Jõesuu esialgu selguse saamiseks kaitse­ministeeriumi poole. Nii tekkiski pikk periood, mil midagi ei toimunud, sest ministeerium ei suvatsenud vastata.
Narva-Jõesuu linnapea Maksim Iljin avaldas imestust, et riik ei saatnud 9. mai puhul Grenaderimäele täiendavat valvet. Samad sambad lõhuti ju ka pronksiöö sündmuste ajal 2007. aastal, seega ei saanud praegune vandaalitsemine tulla ootamatult. Millegipärast saadeti politsei lisajõude küll Narva, tanki endist asukohta turvama, Eesti kaitse­lahingute mälestusmemoriaal jäeti aga tähelepanuta.
Kuigi Grenaderimäele on paigaldatud videokaamera, ei suudeta või ei soovita kurjategijaid tuvastada.
6. juunil vastas PPA pressiesindaja, et juhtumi uurimiseks alustatud menetlus veel käib ning hetkel midagi uut lisada ei ole.
Lõhutud ja soditud seitsmest mälestuskivist ainult üks on pühendatud Eesti diviisile, ülejäänud kõik Euroopa vabatahtlikele, kes võitlesid Sinimägedes bolševismi vastu. ­Mälestuskivid on valmistatud Jõhvis, kuid tellitud ja makstud (kuuel juhul seitsmest) välismaalaste poolt.
Grenaderimäe mälestusväljaku puhul on tegemist riikliku kaitse all oleva kultuurimälestisega, mille registrinumber on 5823 ja nimi
„II maailmasõja Sinimägede lahingu koht“. Samas kõrval asub teinegi ajaloomälestis, registrinumbriga 5822. See on Vaivara Vana kalmistu. Mõlemad on võetud arvele ja kaitse alla 1997. aastal.
Vaivara vana kalmistu mälestusmüür on võimalus mäletada ja jäädvustada ajalugu. Vaivara kihelkonna lugu, kus kuni Teise ilmasõjani käis vilgas (kultuuri-)elu. Sellesse müüri on lisaks eestlastele ka paljud välismaalased tellinud väikese mälestusplaadi oma sõjas langenud pereliikmele, sest 1944. aastal võitlesid siin õlg õla kõrval paljude Euroopa riikide vabatahtlikud. Samamoodi on piirkonda palju panustanud väliseestlaste vanem põlvkond, kes koos vanade võitlejatega tänaseks juba meie seast lahkunud on.
On tänuväärne, et Narva-Jõesuu linn lubab oma territooriumile jäävate mälestiste eest edaspidi hoolt kanda. Möödub ju järgmisel aastal 80 aastat lahingutest. Loodetavasti on sel ajal kõik mälestussambad Grena­derimäel koos ja mälestusväljak on varustatud neljakeelse selgitava stendiga, nagu soovisid vanad võitlejad.
Tänavu olime aga kodanikena tunnistajateks sellele, et Eesti riik distantseerus täielikult Eesti kaitselahingute mälestuspaigast. Isegi opositsioonierakonnad ei piiksatanudki. Ja seda pole võimalik tõlgendada kuidagi teisiti kui ainult selge signaalina Eesti Vabariigilt meile, lahkunud vabadusvõitlejate aatekaaslastele: teie mälestused meile ei loe.
Inimlikult jääb ikkagi õhku küsimus, et kui meil on nime poolest „Eesti Vabariik“ ja need paigad on tunnistatud kultuurimälestisteks ja kaitse all, et siis milles see kaitse seisneb? Kas see seab ainult omanikule, antud juhul Narva-Jõesuu linnale kohustusi ja kas riik tõesti ei või appi tulla selliste oluliste meie minevikku puudutavate paikade, mis oma sisult on rahvusvahelise tähtsusega, korrastamisel ja kaitsmisel? Muinsuskaitseameti ajaloomälestiste nõuniku sõnul saab muinsuskaitse toetust mälestise hoolduseks ja konserveerimiseks taotleda ainult omanik. Jah, see kiretu bürokraatia!
Üks aga on kindel: Eesti kaitselahingute mälestusmemoriaal Sinimägedes ei lähe Eesti riigile korda, tema jaoks on olemas vaid Tallinn ja Maarjamäe nutumüür. Juba siis, kui Arvo Puu 2000. aastate alguses Vaivara vana kalmistu eest võitles, soovitati talle mitte püüdagi sellega konkureerida. Nii leidis ta oma toetajad ainult väliseestlaste hulgas ja meie sõjamehed ei saanud endale sellist mälestuspaika, nagu lätlastel on Lestene. Muide Lätis räägitakse tänapäevalgi veel leegionäridest, meil aga on eesti võitlejad riiklikult unustatud. Meie, nende aatekaaslaste ja järeltulijate viimane lootus on, et Narva-Jõesuu valitsejatel ikka jätkub empaatiavõimet.