Meedy Hiielo:
Mul on Teisest maailmasõjast põhjalik ülevaade

tekst: JAANIKA KRESSA

Meedy Hiielo. Foto erakogu

Meedy Hiielo juures Perjatsi külas Karjamäe künkal on peetud palju ajaloolisi kogunemisi. Siin on tähistatud küla juubelit, koos käinud Vaivara endised taluperemehed, kohtunud kodanike komiteede tegelased, Viivikonna kooli vilistlased, väliseestlased jpt. Just siin kogunesid 1990. aastate alguses vanad grenaderid, et meenutada oma lahinguteid ja teha plaane, kuidas Grenaderimäge kujundada.

Meedy abikaasa Kalev Hiielo, sünninimega Proment (1923–2006), oli võidelnud Narva pataljonis ja Eesti vabanedes ning endiste võitlejate organisatsioonide tekkides, polnud mõistagi sobivamat paika vanade meeste kohtumisteks ja meenutusteks, kui nende Karjamäe talu Perjatsi külas. Täna on Meedy oma mälestustega üksinda, aga jagada võib ta neid veel meiega.

Kuidas endiste sõjameeste siia kogunemine alguse sai?
Nad tulid iga aasta juuli lõpus meie juurde. Nad olid siin mitu päeva, terve maja oli neid täis, mina matkasin ka nendega koos läbi kõik need rindelõigud. Alatised külalised olid meie kodus Robert Telliskivi, Kaljo West ja paljud teised. Mul on Teisest maailmasõjast tänu neile kohe põhjalik ülevaade.

Kuidas sõda muutis Vaivarat?
Teine maailmasõda tegi tervest Vaivara kihelkonnast musta maa. Tornimäel oli varem 200-aastane uhke kuusemets, mis tehti maatasa. Kõige enne tegi Stalin maatasa Narva. 10% Narvast on jäänud kuidagi mingitmoodi alles. 6. märtsil 1944 pommitati Narvat ja 9. sai juba Tallinn oma sauna. Seal elas mu ema õde oma perekonnaga, nende majast ei jäänud midagi järele.
Ja siis tuligi juulikuu lõpp, kus Venemaa tegi äkkrünnaku. Kõige enne saatis ta Sinimägedesse oma tankiväed. Aga ma peaksin enne rääkima, miks ta seda tegi. Juba 6 korda oli Stalin püüdnud elavjõuga Sinimägesi vallutada, aga ei saanud.
Mõelge, 6 korda saata mitusada meest mägesi vallutama, enne jootis ta nad purju, siis andis püssid kätte ja käskis, et suure kisaga lähete Sinimägedele peale, sakslased kardavad, panevad plehku. Juba jaanuaris hakkas see elavjõuga vallutamine pihta. Saksa pool oli Põrguaugu ehk Grenaderimäel. Kahel pool olid kuulipildujad ja kui need elavjõu mehed tulid, hakkasid mäest üles tõusma, siis nemad muudkui niitsid, kuni ühtegi enam tulemas ei olnud.
Aga neil tulijatel oli veel seljataga ka teine rinne, kes reeturid maha lasi. Punaarmeelastel oli valik: kui lähed, saad surma, kui ei lähe, saad ka surma. Kord tulid kaks umbvenelast minuga rääkima. Me kohtusime surnuaial, ma olin tookord kalmistuvaht, neil oli matus ja nad tahtsid, et ma läheks nendega kaasa peielauda, nad tahtsid minuga rääkida Teisest maailmasõjast ja Sinimägede vallutamisest.
Üks neist jäi haavatuna Sinimäele maha, ta jäi ellu ja oli arvatavasti ainukene ellujääja. Kui käidi öösel veel lahinguvälja kontrollimas, siis see ellujääja sai tagantrindest kuuli õlga, aga tal polnud väga raske haav. Ja temale langesid peale saksa poolelt tulistatud ja ka vene teise rinde poolt tulistatud, ta jäi laipade alla. Südaöösi tuli veel vene teine rinne ja haavatud lasti maha, neid kuhugi ei viidud. Ta oli 3 ööd-päeva mäeveerul.
Huvitav oli, et need kaks vene poole meest rääkisid sama juttu, mis saksa poole mehed. Teine rinne pidi reeturid maha laskma. Kes sammu mäeveerult tagasi astus, sai kuuli. Kui rinne läks edasi, liikus tema edasi, ta pidi mälukaotust teesklema. Ta ei mäletanud ei oma nime ega seda, kuskohal rindel oli jne. Sai aru vaid, et on haavatud. Ta ei tohtinud rääkida, sest see oleks olnud surmaotsus. Haiglas pandi talle uus nimi, mida ta kandis sama ajani kui kohtus minuga. Ta rääkis oma tumma olekut. Ütles, et kohtas ka sõja ajal inimesi, kes teda tundsid. Tema aga pidi elama oma uue nimega. Ja teine meestest oli teise rinde mees, kes pidi oma kaaslasi tapma, et ellujääjaid ei oleks – mõlemal olid rinnad medaleid täis...

Kunagi oli Grenaderimäel kaks risti ja vanu sõjamehi kogunes juuli lõpus sinna palju. Vana kalmistu oli korras ja seal oli lilledest istutatud Eestimaa kaart. Fotod: erakogu

Huvitav on see venelase iseenda tapmine. Ta olla ka omaenda tanke purustanud?
Vaivara mõisa Hundinurga küla ja raudtee vaheline ala, kus olid mõisa põllud ja külarahva põllud, see on suur ala, mida ei suudetud elavjõuga vallutada ja siis Stalin saatis siia tankid, lennukid, elavjõud, kõik korraga vallutama ja mis sinna tuli siis – suur surnud vene tankide ala! Vene tankid ei jõudnud vana surnuaiani välja, seal jäi umbes viiskümmend meetrit puudu, nad kõik, sajad lennukid purustasid ära need tankid, Stalin tahtis näidata, et seda tegi sakslane, aga ta tegi seda ise!
Tema oma tankivägi koos meestega, suurtükivägi, kes sinna saabusid ja ka jalavägi langesid kõik sinna, raudtee ja mõisa vahelisele suurele alale, see oli tohutu purustatud tankide väli, kus olen minagi käinud peale sõda. Kui ei tea, on ikka raske ette kujutada: ühtegi tervet tanki seal ei olnud, ühtegi saksa tanki seal ei olnud, ainult vene tankid.
Kui sõda lõppes, olime okupatsiooni all, siis tehti Sinimäe uue surnuaia selle kallaku alla kus olid sõja ajal reas punkrid, see on nüüd praeguse Sillamäe ja Vaivara rahva surnuaia järsaku all, sinna tehti saksa sõjavangide laager. Need vangid pandi seda ala koristama, saadeti ümbersulatamisele need vene tankid, kõik veeti tehnikaga ära. Selle tehnika juures töötasid saksa sõjavangid ja nad tegid tõsiselt tööd. Üle 400 tanki koristati ära, pealuud korjati hiljem ära, need on maetud uuele surnuaiale, 22 ja pool tuhat pealuud. Seda olen ma kõike oma silmaga näinud.
Mind viis vaatama neid lahinguvälju minu lellepoeg Karla. Näitas, kuidas Grenaderimäel, kui elavjõuga rünnak tuli, olid kahel pool servas kuulipildujad, 2–3 tükki, mis võtsid venelasi vastu: kes Pargimäe poolt jõudis sinna Põrguaugumäele ja pea juba paistis, see kukkus.
Mõelge, need mehed, kes saksa poolel võitlesid ju jäid ellu, nad tulid Venemaalt vangilaagritest tagasi ja ma kohtusin nendega ja ma küsisin nende käest, et kuidas oli tunne: inimesed tulevad, te peate tapma. Meeste ühine vastus oli: aga meie selja taga oli Eestimaa. Küsisin ka hirmutunde kohta, vastus oli, et hirmu aega tunda ei olnud, me pidime seda tegema, kes tuli, sai kuuli. No vaadake, kui kohutav on see sõda. Praegu tehakse sedasama Ukrainas. Venemaa ei ole muutunud mitte sugugi.

Sinimägedel on topeltnimed: Grenaderimägi ehk Põrguaugumägi, Pargimägi ehk Lastekodumägi. Varem oli see kõik Vaivara mõis.
Vaivara mõis võeti parun Korffilt ära ja peale Vabadussõda tehti sinna lastekodu. Orbusid ja ka leidlapsi oli sel ajal palju, neid aga kasvatati nii, et igal väikesel oli oma hoidja. Üks poiss leiti tammepuu alt Jaanipäeval, ta saigi endale Jaan Tamm nimeks. Punased viisid lastekodu lapsed 1941. aastal taganedes Venemaale, aga Jaan Tamm tuli sealt tagasi, ma kohtasin teda ja me rääkisime oma Vaivara ajalugu.
Ma vestlesin viiekümnendeatel ka nendega, kes olid lõpetanud parun Korffi kooli. Nad jutustasid, kuidas parun selle kooli rajas. Ta oli nii eriline inimene, üldse selle paruni kooli õpetajad olid ka erilised inimesed ja terve Vaivara valla rahvas olid erilised inimesed. See istumine siin mäe peal andis mulle neist põhjaliku ülevaate. Nad oskasid jutustada oma esivanemate ajalugu, need Vaivara kihelkonnakooli lõpetanud inimesed, nad olid tollal 90-aastased, need vanad taluperemehed, selle kooli intelligents.
Viiekümnendate lõpus sain mina siia Karjamäe künkale selle perekonna miniaks. Ja siin hakkasid käima koos selle küla kunagised taluperemehed ja oma ajalugu jutustama siin künka peal istusime kõik koos ja kui nad jälle õhtul ära läksid, siis sõnadega, et kord me elasime liiga hästi ja nüüd ei ole siin enam mitte midagi, ainult must maa...
Minu äi ütles mulle enne oma surma: pea meeles, sa enne ei saa surra kui sa oled Vaivara ajaloo raamatusse pannud. Ma ei ole saanud seda teha. Aga ma olen kirjutanud. Mul on praegu veel mälu hea, ma mäletan peensusteni asju.

Vaivara mõisahoone. Pärast mõisa võõrandamist parun Korffilt oli Vaivara mõisas lastekodu. Paremal seisab jaanipäeval tammepuu alt leitud Jaan Tamm. Fotod: erakogu

Olete õppinud metsavaht. Kui palju on Teie juhtimisel siinkandis metsa istutatud?
Ma õppisin metsamajandust Luual, olin oma kursusel ainuke naisterahvas. Läksin oma isa jälgedes tema oli Voltveti (praegu Tihemetsa) metsakooli juures aednik.
Ma olin palju aastaid Sirgala metskonna abimetsaülem, metsa tuli istutada sisuliselt paekiviklibu vahele. Viivikonna karjääris me mitte ei istutanud, vaid külvasime männiseemet. Päevad läbi olime karjääris, meile toodi labidad, mis kaalusid 16 kilo! Muidu ei saanud peakivitükkide vahele auku. Paekivil on aga ikka tohutu võime niiskust hoida! Ja kaheaastased männiistikud oskasid seda arvestada! Ja kujutage ette, nad läksid kasvama! See oli ime! Paekivi hoiab niiskust ja männitaime juur oskas leida omale tee.
Sirgala karjääri metsad on täna meie sõjaväe õppealad. Viivikonnast on aga saanud kummituslinn: kunagi oli seal eesti kool, vene kool, haigla, polikliinik, kauplused, raamatupoodki oli. Nüüd on alles ainult varemed, kus käiakse sõjafilme tegemas – vastav maastik on ju olemas.
Kord aga tulid sinna kaevuriteks inimesed üle Eesti. Vanemad läksid kolhoosi ja sovhoosi, nooremad tulid Viivikonda elama. Ehitati suur elektri alajaam. Minu abikaasa viidi Vaivara alajaamast Viivikonda üle. Alajaama kõrvale ehitati energeetikute maja, kus elas neli peret: Ilus elu oli siis Viivikonnas, oli ka klubi, kus saime koos käia. Sinna tuli ka palju venelasi ja vene kool oli muidugi suurem, aga eesti koolis oli ka saja õpilase ringis. Selle kooli õpilased kogunevad kord aastas, tulevad Hiiumaalt ja Saaremaalt ka, need, kes on Viivikonnas elanud ja mäletavad. Me räägime siis oma ajalugu.
Kui taastati Eesti Vabariik, läksid kõik eestlased Viivikonnast ära. Nad said omad vanad talumajad tagasi, läksid oma isade ja emade juurde. Venelased läksid ka ära, Sillamäele.

Teil oli üks lõbus lugu sellest, kuidas teid fašhistiks tehti.
Narva sovhoosi direktor sai põdralaskmisloa. Peeti jahti ja kui õhtu kätte jõudis, tekkis küsimus, et kuhu minna saaki sööma, sovhoosi söökla on juba kinni. Eks mina ütlesin, et minu kodu on siinsamas, lähme minu juurde. Praadisime maksa, keetsime põdramokkadest uhhaad, kõik sõid. Mul oli suur ümmargune laud, tõmbasin selle lahti, kõik mahtusid laua taha ära, kuigi hästi kitsas oli küll. Tahtsin veel lina lauale panna, aga mehed ei lasknud. Tegin kapiukse lahti, võtsin supitaldrikud välja, praetaldrikud välja, leivataldrikud välja, panin kõik ilusti ümberringi, sest enne seda oli mul olnud soolaleivapidu kui see maja valmis sai ja selle kingi rahaga ma ostsin kaks lõunaserviisi ja nüüd oli mul need välja panna.
Järgmisel päeval Narva sovhoosis tuli minu juurde Alutaguse külanõukogu esimees, üks hästi tore venelanna, Klišina Liida. Ütles: pane uks lukku, lõunatunni aeg, ma ei taha, et keegi tuleb ja näeb, et ma olen sinu juures. Miks ei taha? On põhjust.
Panin siis ukse lukku, tema hakkas rääkima. Õhtul on suur parteikoosolek, kogu sovhoosi personal tuleb otsustama, kas sind tööle jätta või ei. Mispärast siis? Sa kujuta ette, ta paneb lauale nii palju taldrikuid, nii palju nuge, kahvleid ja lusikaid. Ainult fašistidel saab nii palju olla! Nii et siis hommikul saad teada, kas jääd ametisse või mitte.
Mina hakkasin naerma. Istusin pea käte vahel ja mõtlesin kuhu ma nüüd siis põgenen. Ma põgenesin ju siia Narva sovhoosi, et varjul olla. Teha tööd. Metsaülemana. Ja kuhu ma nüüd siis minema hakkan, kui mind fašistiks tembeldatakse.
Siis ütlesin Liidale: ütle mulle, kes on rohkem fašist, kas see sovhoosi brigadir, kes on preemiaks saanud suure vaiba, vaip on tal põrandal, aga ta on ka talongi saanud, ostab veel teise vaiba, see on seina peal. Kristallkauss on ka laual. Kristall oli Narva sovhoosis suur mood see aeg. Ametiühingu esimees Narvast tõi ja teenete eest anti töötajatele.
Liida hakkas naerma, ütles, seda ma õhtul koosolekul räägin.
Rääkisin veel: ma olen külanõukogu saadik. Kuidas rahvas mind valis, kui ma fašist olen? Kus olid teie kõrvad, kuulge parteilased, kus te siis olite, kui teadsite, et ma olen fašist? Mind oleks ju tulnud külanõukogu saadiku koha pealt kohe maha võtta. Liida naeris kõva häälega ja lubas õhtul sõna võtta.

Kuidas te küll sattusite külanõukogu saadikuks?
Sattusin saadikuks nii, et 4 korda käidi Jõhvist mul kodus nõudmas, et ma kandideeriksin. Neil oli vaja just naisterahvast, kes töötaks sovhoosis. Neljandal korral lõin käega ja ütlesin hea küll. Lootsin, et mind ei valita, aga valiti. Kui olin valitud, olin õnnetu küll.
Aga see oli Vaivara külanõukogu. Sekretär oli eestlane, Jaanimäe. Mulle anti eriülesanne. Öeldi: sa oled metsamees, sul on õigus hobust pidada. Terase pere hobune peab minema lihakombinaati, aga millega siis Sirgala küla rahvas oma maad harib, see on ainus hobune Sirgalas, sinul tuleb võtta see hobune oma nimele, metsamehel võib olla hobune, teistel ei või.
Tuligi see hobune minu nimele, sellega oli jama palju. Naaber kaebas, mis hobusepidamine see on, kuidas saab tal hobune olla, kuidas ta on selle saanud, miks siis hobune kogu aeg sinu juures pole. Ta tegi ju Sirgalas tööd! Ühekorra tuleb peremees hobusele järgi ja ütleb: Sa oled mu hobuse ära rikkunud, hobune ei taha enam kodus püsida. Enne kui mina tulin hobuse järgi, hobune läks jooksuga kodu poole, nüüd pean piitsaga sundima. Aga kui ma tulen siiapoole, siis hobune jookseb kasvõi kogu tee.
Sirgalas olid sääsed, aga siin mäe peal ei olnud ju, siin on meretuuled. Mina käisin hobusega meres ujumas, see talle ju meeldis. Hobune harjus minuga ära ja hobune hoidis ka mind, ta pani oma pea minu õla peale ja ohkas, see loom.

Aastate eest Grenaderimäel: Robert Telliskivi, Kai Maitla ja Meedy Hiielo. Foto: erakogu

Kui Eesti vabaks sai, hakkasite Vabadussõjas langenute mälestussammast taastama.
Kui Eesti vabaks sai, olin ma Perjatsi külavanem ja surnuaia vaht Vaivara uuemas surnuaias. Kohe hakkasime koos Olev Sireniga pidama vabadussõja samba taastamise plaane. Milliste raskustega see küll kerkis! Mina olin nagu tule sees, sest meie tahtsime vana taastada, aga oli teisi, kes tahtsid, et tuleks uus ehitada. Siis tulid need kaks kivi vanast ausambast välja, peaaegu terved, need on paremal pool külje peal üks on see munaga ja teine lihtne.
Kalev ja Uustalu Lembit kaevasid nad välja, pesid puhtaks Tornimäe veerul kruusakarjääris, tõid tagasi, panid puuokstega kinni, et keegi ei läheks neid puutuma. Siis sai Olev teada, et need on olemas ja väiksemaid tükke oli ka. Olev võttis väiksema tüki kaasa ja sõitis Saaremaale, Saaremaa dolomiidist on terve kuju tehtud. Saaremaal olid veel vanad mehel tööl, kes mäletasid. Vaivara ausamba jaoks lõigati seal kohe need kivid kõik valmis. Olev sai kaubeldud, et laevaga toodi Tallinna, seal viimistleti, aga kus täpselt viimistleti, seda ma enam ei mäleta.
Siis toodi autoga siia meie hoovi, valmis detailid, ainult natuke üle töödelda. Kohtla-Järve restauraatorid olid kaubeldud tööle, meil oli juba raha kogutud. Mina andsingi siis neile raha, mul raamatki alles, kus Olev kirjutab, et on saanud sellise summa ja see läheb restauraatoritele.
Me taastasime selle ausamba, rahvas annetas, raha tuldi ja toodi. Ülo Jõgisoo oli sel ajal Vaivara vallavanem, tema ka toetas. Mina olin volikogu kultuurikomisjonis. Me korraldasime valla päevad. Juba esimese päevaga kui oli surnuaia püha, kogusime kenakese summa. Mul oli see kaustik kaasas, ma panin kirja nime ja summa, inimene kirjutas allkirja taha. Siis sai see sammas valmis, see oli ilus päev, minu lapsed olid ka seal, tütrepoeg koos ühe restauraatoriga heiskasid lipu.

Ja Grenaderimäe mälestusväljak? Milline see oli alguses? Kas puurist oli lähemal ja memoriaal ehitati pärast tahapoole?
Just parajasti tõusu servas oli see rist. Kuidas me seda puuristi üles panime koos Puu Arvoga! Tema kodus oli see rist valmis tehtud, mehed olid abiks, sai ta püsti pandud. Esimesed kummardused tehti puuristi juures. Kui raudrist oli juba üleval, siis ka veel mõnda aega käidi puuristi juures koos.
Uus väljak sai puldooseritega tasaseks lükatud, enne oli ju pommiauk pommiaugu kõrval, me tasandasime seda maapinda, mina koos töötutega külvasin sinna uue muru. Siis toodi need kivid, Harjumaalt kuskilt toodi need suured kivid. Kui see raudrist sai püsti, siis oli hirmus kõva tuul ja torm, meie Jõgisooga läksime õhtul hilja veel vaatama, kas ta on ikka veel püsti või juba pikali. Pärast tehti ta tugevamaks.
Uut risti ei tahetud esialgu tunnistada, laulukoorid laulsid ikka puuristi juures. Rõngasrist on võõras jah, aga ta on selle sõja nägu...
Jumal kui palju oli alguses neid veterane! Nad tulid pika rongkäiguga mäest üles.

Meedy Hiielo vanal kalmistul möödunud aastal meile Vaivara ajaloost rääkimas. Foto: Aare Leinpere

Mis saab Vaivara vanast kalmistust?
Eks see Vana kalmistu peab jääma vanaks kalmistuks, seda ei tohiks mitte millegiks muuks kasutada. See on Vaivara kiriku ja kihelkonna ajalugu.
On vaja rääkida inimestega, noortega, kes peaksid hakkama mõistma. Kõigepealt vajab see kalmistu hooldamist. Eks hooldama peaks nüüd Narva-Jõesuu linnavalitsus, see kalmistu on ju tema maa peal.
Tuleks kutsuda rahvast välja Vaivara kihelkonna allesjäämise mälestusmüüri ja Grenaderimäe, vana nimega Põrguaugumäe korrastamiseks. Võiks kasutada ka töötuid.
„Me teid ei ole unustanud“ see mälestuskivi on Toronto meeskoori tellitud, valmistatud Jõhvis. Hiljem sai alla küll üks plaat, aga ta hakkas vajuma. Järgmine aasta kui tulid, leidsid, et peab kõrgema aluse panema ja sõjameeste ühendusega koos sai see töö tehtud ja istutatud sinna elupuud ka, mis nüüd on juba suured.
Elupuude kõrvalt läks surnuaia piirde läikiva lehega madal hekk, see on praegu alles. Niikaua kui mina jäksasin ja mind lasti, ma hoidsin ka parun Korffi platsi korras.
Istutasin sellele surnuaiale lilledest Eestimaa kaardi. 6 aastat sai seda tehtud, oli tahtmine ja tunne, et peab tegema. Ei osanud õigest nurgast pilti võtta. Mõne peal on saared suuremad kui Eestimaa, aga tegelikult oli Eestimaa ikka suurem kui saared. Ma käisin neid lilli ju kastmas ka. Nüüd ainult hea juhul niidetakse seal muru.

Mis tunded on teil nüüd, kui mälestussambad Grenaderimäel on jälle lõhutud ja jäetud pikaks ajaks maha vedelema?
Väga kurvad tunded. Ma ei mõista praeguseid inimesi enam.