Raamatu autorid: vasakult Ain Krillo, Mati Strauss ja René Viljat. Foto: R. Viljat

100 aastat Vabadussõja mälestusmärke

tekst: Mati Strauss,
Vabadussõja Ajaloo Selts

Kaante vahele on saanud raamat „100 aastat Vabadussõja mälestusmärke”, millele materjali on kogutud ligi 40 aastat ja mille esitlus oli 21. veebruaril Harjumaa Keskraamatukogus Keilas.

Mahukas koguteoses „100 aastat Vabadussõja mälestusmärke,” on lehekülgi kokku 848 ja 1322 fotot. Raamatu trükiarv 400.

Raamatu kirjastas MTÜ Vabadussõja Ajaloo Selts ja trükkis Tallinna Raamatutrükikoda. Paari aastaga on trükihinnad kahekordistunud ja ajal, mil enamik rahvast ägab toimetulekuga hakkama saamise all, puudus julgus tellida tavapärast tiraaži nagu varem. Kuna trükiarv jäi kaks korda väiksemaks, siis trükihind ühe raamatu kohta neljakordistus. Väljaanne sai võimalikuks tänu trükikoja maksetingimustele. Raamat trükiti enamjaolt laenu abil. Eesti Sõjamuuseum toetas meid kolmel fotode hankimise ekspeditsioonil (2016–18 Eestis, Soomes ja Lätis), aga ei olnud valmis toetama ei raamatu koostamist (2018) ega trükkimist (2022), samuti ütles meile toetusest ära Eesti Kultuurkapital (2021). Õnneks eraldatakse EKRE fraktsiooni esimehe Henn Põlluaasa ettepanekul märtsis nn katuserahast Vabadussõja Ajaloo Seltsile toetus raamatu trükikulude osaliseks (ligi veerandi) katteks.
Raamatu kaasautori fotograaf Ain Krilloga sujub ühine tiimitöö juba 30 aastat. Aastast 2010 oleme suviti ühistel Vabadussõjas langenute ja Vabadusrist kavaleride haudade ning mälestusmärkide otsimisekspeditsioonidel sõitnud risti-põiki Eestimaal ning Põhja-Lätis maha 20 000 km. Soome ekspeditsioonidel on meid ainuüksi paaril viimasel aastal kalmistult kalmistule Eestis langenute ja Vabadusristi kavaleride haudade otsingul üle 11 000 km kordamööda sõidutanud estofiil Pertti Hujala ja tema abikaasa Terttu.
Raamatu kolmas autor on fotograaf ja kollektsionäär René Viljat. Temagi on antud teemaga tegelenud ligi 40 aastat. 848-leheküljelise raamatu küljendas Teele Strauss. Koguteoses on 1322 fotot.
Raamat tutvustab sõnas ja pildis 696 Eesti Vabadussõjaga seonduvat ja Vabadusristi kavaleridele pühendatud mälestusmärki (mälestussambad, -kivid, -ristid, -tahvlid, -ehis, Rahu kirik, kabel, rahvamaja, koolimaja, kiriku värav, kiriku torn ja väikevormid), neist kodumaal 473 omadele ja 39 liitlastele, 106 väljaspool Eestit, 48 võidutule altarit ja 30 teostamata projekti. Vormilt sageli üsna lihtsaid sambaid või tahvleid püstitades avaldas rahvas austust neile, kes aitasid Eestile kätte võita riikliku sõltumatuse. Mälestusmärgid ise aga kujunesid Eesti vabaduse sümboleiks. Iseseisvuse esimese perioodi jooksul avati mälestusmärke üle kogu maa 288 (neist üks liitlastele). Enamik sambaid või tahvleid oli pühendatud Vabadussõjas langenud omakandi meestele, väeosadele või punase terrori ohvritele, osa tähistas lahingupaiku või märkisid kohta, kus vaenlase pealetung peatati.
Nõukogude okupatsiooni ajal suurem osa vabadussambaid lõhuti, rikuti või peideti, kuid mälestus monumentidest püsis. Niipea, kui olud võimaldasid, algas sammaste hoogne taastamine kas endisel või mõningal määral muudetud ning täiendatud kujul. Aastaks 2022 oli taaspüstitamata veel 9 esimesel iseseisvusperioodil püstitatud mälestussammast, 2 -kivi, 36 -tahvlit ja 2 väikevormi (lisaks 6 mälestussammast kontrolljoone taga). Peale nende on rajatud nüüd ka 83 uut mälestusmärki ning 103 tähist Vabadusristi kavaleride mälestuseks ning veel 23 liitlastele. Kõigi Vabadussõjas langenute nimed, mis on mälestustahvlitel või -sammastel, on ka raamatus jäädvustatud.