Foto: Shutterstock

Kuidas nurjus Venemaa välksõda Ukraina vastu?

tekst: Urmas Salo,
ajaloolane

Venemaa täiemahulise agressioonisõja algusest Ukrainas. Sel puhul oleks vaja teha mingeid kokkuvõtteid, kuid arvestades seda sõda kajastavate erinevate materjalide hulka on seda ühes artiklis teha väga raske. Seetõttu on järgnevalt käsitletud rohkem selle sõja algusperioodi aga ka eellugu.

Vene agressioon Ukraina vastu algas tegelikult 9 aastat tagasi. Tuleb meenutada, et 22.–23. veebruaril 2014 kukutati rahva revolutsiooniga Kiievis venemeelne president Janukovitš. Pärast Krimmi hõivamist Vene vägede poolt püüdsid Venemaa eriteenistuste poolt õhutatud separatistid haarata võimu Donetski, Luhanski ja Harkivi oblastis. 8. aprillil õnnestus Ukraina võimudel sõjaväe ja politsei abil taastada võim Harkivis. Ukraina relvajõud ja Rahvuskaart oleks suutnud suvel terrorismivastase operatsiooniga taastada kontrolli ka Donetski ja Luhanski oblasti üle kui juulis – augustis poleks sekkunud Vene relvajõud.
Augustis saabusid Donbassi Vene regulaarvägede väeosad, põhiliselt õhudessant- ja mõned motolaskurväeosad lisaks varem saadetuile, u 3000 meest 250 soomuki, 100 suurtüki ja õhutõrjeraketikompleksidega, hiljem suurenes agressorite arv kuni 8000-ni. Peale nende saabusid Venemaalt tuhanded vabatahtlikud. Kokku osales Ukraina vastases sõjas otseselt või kaudselt toetades u 20 000 Vene sõjaväelast. Augusti lõpus jäid Ukraina väed Ilovaiski piirkonnas piiramisrõngasse, hukkus ligi 500 Ukraina sõjaväelast, osalt venelaste sõnamurdlikkuse tõttu. Kuna Ukraina väejuhatus ei suutnud kiiresti vägesid juurde tuua siis jäi osa Donetski ja Luhanski oblastist separatistide kätte. 5. septembril sõlmiti esimene Minski kokkulepe.
Sõjategevus jätkus venelaste algatusel 2015. aasta jaanuaris, ukrainlased kaitsesid Donetski lennujaama ja Debaltsevet, kuid olid sunnitud need veebruariks maha jätma. Seejärel 12. veebruaril sõlmiti teine Minski kokkulepe. Siiski ei õnnestunud Venemaal 2014–2015 vallutada suurt osa Luhanski ega Donetski oblastist ega luua ka maismaaühendust Krimmiga. Ligi 7 aastat jätkus Donbassis väiksem tulevahetus, mida jälgisid OSCE vaatlejad. Vene pool rikkus pidevalt Minski kokkuleppeid. Vene separatistide ehk terroristide loodud nn rahvavabariikides algas ukrainameelsete elanikke tagakiusamine, vangistamine, ka lihtsalt röövimine. Paljud pered pidid ümber asuma mujale Ukrainasse.

Venemaa suureulatusliku sõjakäigu eesmärgid

Venemaa põhieesmärgiks 24. veebruaril 2022 alanud nn erioperatsioonis oli kahe-kolme päeva jooksul Kiievi hõivamine, presidendi ja valitsuse kukutamine ning asendamine venemeelsete tegelastega, kas 2014. a kukutatud Viktor Janukovitšiga või venemeelse ärimehe Viktor Medvetšukiga. Teiseks põhieesmärgiks oli maismaaühenduse loomine Krimmiga aga ka Musta mere ranniku hõivamine. Edasi oleks loodud ühendus Transnistriaga. Ukraina sõjaväe Donbassis asuvad põhijõud oli kavas ümber piirata ja hävitada või desarmeerida. Millise aja jooksul kavatseti allutada Lääne-Ukraina selle kohta täpsemat infot pole kuid võimalik, et see loodeti läbi viia nädala või paariga.
Sellise plaani koostamise aluseks oli Venemaa totalitaarne ja korrumpeerunud võimusüsteem. Kõik võimu- ja valitsemisorganid, sh ka erinevad luure- või julgeolekuorganite töötajad ja juhid töötasid oma ülemate või riigi juhtkonna, s.t. Putini soove arvestades. Juhtkonna arvamuste või soovidega vastukäiv info jäeti edastamata, teisitimõtlejad kõrvaldati ametist.
See tähendab et Ukraina poliitilist olukorda, selle relvajõudude võimekust hinnati täiesti valesti, umbes nii nagu oli see 2014. aastal. Kuid vahepeal oli Krimmi hõivamise ja Donbassi konflikti tõttu ukrainlaste suhtumine Venemaasse muutunud. Ka Ukraina sõjavägi oli sõjategevuses omandanud palju kogemusi, oli paranenud juhtimine, väljaõpe ja relvastus. Venemaal jäeti arvestamata ka see, et Ameerika Ühendriikide juhtkond hoiatas oma luureinfo avaldamisega Ukrainat aga ka kogu maailma Venemaa poolt ettevalmistatavast agressioonist.
Seega koostati Venemaa Kindralstaabis diktaator Putini ja tema hea sõbra kaitseminister Šoigu juhtnööride kohaselt täiesti ebareaalne Ukrainas võimuvahetamise erioperatsiooni plaan. Juba 2021. a märtsis – aprillis koondati Ukraina piiride taha Venemaal ja Valgevenes suured jõud ja viidi läbi mastaapsed õppused. Septembris toimusid veelkord suured õppused ja algas uus vägede koondamine. Vene fašistide info järgi planeeriti operatsiooni Ukraina vastu alustada varem kuid rahutused Kasahstanis 2022. a jaanuaris sundisid operatsiooni edasi lükkama sest osa Vene dessantväge saadeti sinna korda looma.
Plaani järgi loodeti, et tavalised Ukraina relvajõudude väeosad tõsist vastupanu ei osuta ning need õnnestub desarmeerida. Kõik Ukraina iseseisvusmeelsed või läänemeelsed riigi- ja omavalitsusasutuste tegelased ja töötajad, ka ühiskonna- või kultuuritegelased, Venemaa agressiooni vastases sõjategevuses silma paistnud sõjaväelased või reservväelased kavatseti vangistada. Selleks olid koostatud juba vastavad nimekirjad. Kõike seda nimetas Putin oma kõnes Ukraina denatsifitseerimiseks.
Mida kavatseti Ukrainaga edasi teha? Ilmselt oleks pärast desarmeerimist ja denatsifitseerimist ning mõnede ida- ja lõunapoolsete oblastite liitmist Venemaaga järgnenud Ukraina riigiasutuste ja haridussüsteemi venestamine. Edasi oleks alanud Vene impeeriumi taasloomine ehk Venemaa, Valgevene ja Ukraina ühendamine liitriigiks Nõukogude Liidu eeskujul. Seejärel oleks ühendatud selle riigiga ka Moldova ja võimalik, et edasi oleks alustatud erioperatsiooni Balti riikide vene kodanike „vabastamiseks“ natside küüsist.

Venemaa sõjategevuse eest põgenema sunnitud perekonnad ületavad Irpini jõge, 9. märts 2022. Foto: Shutterstock

Vene väegrupeering sõjategevuse algul

Vene maavägedest saadeti Ukraina vastu algul u 150 000 meheline grupeering, kuid selle tegelik jõud oli nõrk. Vene vägede koosseisu liideti ka Luhanski ja Donetski oblasti separatistide ehk terroristide relvajõud, mida nimetati ka rahvamiilitsaks. Kiievi hõivamiseks suunati algul kolmelt põhisuunalt u 40 000 meest, kuid linna lähistele jõudsid neist umbes pooled.
Vene väegrupis arvestati sõja algul kokku 120 pataljoni taktikalist lahingugruppi ehk vene keeles nn BTG-d. Need moodustati motolaskur-, tanki- või dessantvägede pataljonidest andes juurde tanki, suurtükiväe, õhutõrje, inseneriväe ja muid toetusüksusi. Motolaskurpataljoni lahingugrupis pidanuks olema 600 –900 meest, kuid tegelikult oli vähem.
Vene väeosades teenisid nii lepingulised sõdurid ja allohvitserid aga ka ajateenijad. Erioperatsioonil tohtis rakendada vaid elukutselisi sõjaväelasi ehk kontraktnikuid, kuid neid ei jätkunud väeosade, pataljoni lahingugruppide täielikuks komplekteerimiseks. Seetõttu olid neis lahingugruppides osad lihtsõdurite kohad täitmata. Hädaga sunniti ajateenijaid sõlmima tegevteenistuse lepinguid enne ajateenistusaja lõppu ehk sõtta saadeti väljaõpetamata sõdureid. Mõnes pataljonis oli neljandik ajateenijad. Kaotused lahingutes vähendasid kohe lahingugruppide jõudu ja sõja käigus tuli pataljoni lahingugruppide ettenähtud koosseisu vähendada kuni 350 meheni.
Ehkki ohvitserid said Ukrainasse tungimise plaanidest teada varem siis sõduritele öeldi seda viimasel hetkel, kui moodustati rännakukolonnid või isegi alles pärast piiri ületamist 24. veebruari varahommikul. Isegi kõige tähtsamat ülesannet, Hostomeli lennujaama vallutama saadetud õhudessantväe sõdurid said operatsioonist teada alles helikopteris kui nad olid teel Kiievi suunas. Seega polnud sõdureid sõjategevuseks moraalselt ette valmistatud.

„Sõjalise erioperatsiooni“ esimene päev – ebaedu Hostomelis

Venemaa esimesed raketi- ja lennuväe löögid ei kahjustanud oluliselt Ukraina sõjaväe juhtimist, õhukaitset ja lennuväge sest rünnak polnud üllatuseks. Kiievi piirkonnas asuvad sõjaväe ja Rahvuskaardi üksused alustasid koheselt võitlust agressoritega.
Kiievi kesklinnast 20 km loodes asuvat Antonovi firma transpordilennukite poolt kasutatavat Hostomeli lennuvälja saadeti helikopteritega vallutama Vene õhudessantvägede eliit – 45. spetsnazi polgu allüksus Moskva lähedalt ning Uljanovskis asuva 31. õhudessantbrigaadi pataljoni ründeüksus (see brigaad osales 2014 Krimmi hõivamisel).
Valgevenes Lida lennuväljal baseeruv Vene helikopterite brigaad võttis 24. veebruari varahommikul dessantväelased peale Ukraina piiri lähedal Mozõris. 20 transpordikopterit Mi-8 koos ligi 14 ründekopteriga Ka-52 ja Mi-24 või Mi-28 lähenesid Hostomelile üle Kiievi veehoidla Dnepri jõe kohal kuid sattusid Ukraina õhutõrje tule alla ja vähemalt üks transpordikopter lasti kantava õhutõrjekompleksiga jõkke. Pärast ründekopterite tulelööki lennuvälja kaitsva Rahvuskaardi 4. kiirrreageerimisbrigaadi positsioonide vastu maandati 200 – 300 dessantväelast lennuväljale ja need püüdsid hõivata lennurajad, angaarid ja hooned.
Kuus kopterit lasti veel alla lennuvälja kohal ja neist üks Ka-52 tegi hädamaandumise selle lähedal. Rahvuskaardile appi saadetud Ukraina võitlejad 3. erivägede polgust ja õhu-ründebrigaadist ründasid dessanti. Tulelööke lennuvälja pihta andis Ukraina suurtükivägi ning ka pommitajad Su-24 ja ründelennukid Su-25 ründasid sel päeval MiG-29 kaitse all rakettide ja pommidega lennuvälja. Umbes 80 dessantväelast hävitati, osa vangistati, osa põgenes ümbruse metsadesse. Su-27 hävitasid väidetavasti ka kaks Vene dessanti katvat hävitajat Su-30SM. Siiski ei õnnestunud ukrainlastel täielikult lennuvälja tagasi vallutada, võitlus jätkus.
Pihkva lennuväljal ootasid väljalendu Hostomeli 18 Vene transpordilennuväepolgu lennukit Il-76, et toimetada Pihkva dessantründediviisi üksused koos soomustehnika ja suurtükkidega sinna. Nemad pidid edasi tungima Kiievi ning hõivama kesklinnas valitsuskvartali. Kiievis ootasid neid varem turistidena saadetud diversioonisalgad.
Kuna lennuväli oli tule all jäeti see operatsioon ära kuid transpordilennukid toimetasid Pihkva diviisi üksused Gomeli lennuväljale kust need liikusid vägede eelsalgas mööda teed Kiievi peale. 26. veebruaril jõudis Vene dessantvägede koondüksus ja Kadõrovi tšetšeenide Rahvuskaardi polk oma soomustehnikaga Hostomeli appi dessandile. Ukrainlased jätkasid suurtükituld ja õhurünnakuid nende vastu.
Venemaa isevalitseja Putini erioperatsiooni plaan Kiievi välkkiireks hõivamiseks kukkus seega läbi juba teiseks sõjapäevaks. Kukkus läbi ka teine katse õhudessantvägedega linna tungida.
Venelased püüdsid järgnevalt hõivata Vassõlkivi lennuvälja Kiievist lõunas ja lisaks varem linna saabunud diversantidele paisati sinna ka mingi dessantväelaste eelsalk. Kavas oli transpordilennukitelt Il-76 maandada ööl vastu 26. veebruari sinna suurem dessant, kuid ukrainlaste andmeil lasid nad kaks transpordilennukit alla, ühe Vassõlkivi ja teise Bila Tsirkva lähedal.
27. veebruaril liikus Hostomelis moodustatud soomuskolonn, milles olid dessantväelased, sh Pihkva diviisi luurepataljon aga ka kadõrovlased edasi Kiievi suunas ning jõudis Butšasse. Ukrainlased hävitasid tankitõrjerelvadest kolonni esimese ja viimase masina ning avasid seejärel suurtükitule. Ning peagi olid 100 soomusmasina asemel tänaval vaid põlenud vrakid koos laipadega. Samal päeval hävitati maanteel veel teine Vene vägede kolonn. Kiievis hävitati mitu diversantide salka. Vene vägede muud üksused jätkasid siiski rünnakut Irpini suunas ja ukrainlased lasid õhku Irpini jõel asuva silla, et takistada Vene soomusüksuste edasitungi Kiievisse.

Kiievi kaitsel: Ukraina relvajõudude ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi ja vasakul Kiievi kaitset juhtinud maavägede ülem kindralpolkovnik Oleksandr Sõrskõi. Allikas: Wikipedia

Kiievi kaitselahingud

Vene väejuhatus jätkas operatsiooni ja edasi püüti dessantvägede ja maavägede rünnakutega mitmelt suunalt pealinna vallutada. Kiievi peale olid suunatud ka ida pool Dnepri jõge läbi Tšernihivi ja Sumõ oblasti suunatud väegruppide pealetung. Ukrainas viidi aga alates 25. veebruarist läbi mobilisatsioon ja kümned tuhanded vabatahtlikud soovisid astuda sõjaväkke või territoriaalkaitsesse. Igas linnas ja asulas moodustati territoriaalkaitseüksused ja Kiievis jagati vabatahtlikele 18 000 automaati.
Paljud varem Donbassis võidelnud reservväelased läksid otse oma väeosadesse. Oluline oli ka vahetult enne sõjategevuse algust lääneriikidelt saadud abi tankitõrje- ja õhutõrjerelvade näol, mida saadi ka järgnevatel nädalatel juurde. Arvestades Ukraina territoriaalkaitset ja teisi vabatahtlikke polnud Vene vägedel isikkoosseisus ülekaalu kuid oli mitmekordne ülekaal raskerelvastuses ja soomustehnikas.
Valgevenest saabusid lääne pool Dnepri jõge esimeses pealetungi ešelonis kahe Baikalimaalt ja Kaug-Idast pärineva armee, 36. ja 35. armee väekoondised, kokku kolm motolaskurbrigaadi ja üks tankibrigaad. Igas brigaadis oli umbes kaks pataljoni taktikalist gruppi. Oluline maantee Kiievis suunas kulges läbi Ivankivi asula, kus ühinevad kaks üle Valgevene piiri tulevat teed, neist üks tuli läbi Tšernobõli tuumajaama tsooni, kuhu osa Vene sõdureid jäi kaevikuid kaevama.
Ukrainlased lasid 25. veebruaril õhku silla Teterivi jõel Ivankivi juures ning ründasid seal kaks päeva järjest edasi tungivaid Vene kolonne, hävitades osa Vene 5. tankibrigaadi tanke. 27. veebruaril tungisid Vene väed edasi, osa neist suunati appi dessantväelastele, osa tungis lõuna poole Borodjankasse ja edasi Makarivi peale, et Kiievit ümber haarata. Teises ešelonis tuli Valgevenest 127. motolaskurdiviis (Kaug-Idast) ja tekkis 64 km pikkune rännakkolonn, mis ummistas tee mitmeks päevaks. Märtsi algul kolonni pikkus lühenes.
Samal ajal algasid 27. veebruaril lahingud Butša ja Irpini juures. Ukrainlastel olid siin põhilisteks jõududeks Bila Tsirkvas baseerunud 72. mehhaniseeritud brigaad, mis kannab Mustade Zaporižlaste nime ning 112. territoriaalkaitsebrigaad, Rahvuskaardi 4. kiirreageerimisbrigaad ning neid toetasid eriüksused ja vabatahtlike üksused. Vene vägede edasitung peatati, üle Irpini jõe nad tungida ei suutnud, ehkki tegid korduvalt katseid. Tänu sellele ei küündinud Vene suurtükivägi tulistama Kiievi kesklinna.
Vene väed hõivasid veebruari lõpus lääne pool asuva Borodjanka, läbi mille kulgeb maantee- ja raudtee läände Poola suunas, ning jõudsid 27. veebruaril Makarivi, mis asub olulisel Kiiev – Žõtomõri maanteel. Vene vägedega asusid võitlema Ukraina Roman Suure nimelise 14. mehhaniseeritud brigaadi (Volodõmerist) ja 95. õhu-ründebrigaadi (Žõtomõrist) allüksused. Lahingud kestsid siin vahelduva eduga märtsi lõpuni, linn oli vahepeal täielikult või osaliselt Ukraina vägede käes. Makarivi all olevat Vene 37. motolaskurbrigaadi kaotustest raevunud sõdurid ajanud tankiga alla oma brigaadikomandöri.
Märtsis jätkusid kaitselahingud Irpini jõel ning kõige otsustavamad võitlused oli Moštšuni asula juures mis asub Irpini jõe idakaldal Irpini linnakesest põhja pool. Asulat kaitsesid 72. mehhaniseeritud brigaadi allüksuse võitlejad koos neile appi saadetud erivägede ja vabatahtlike allüksustega. Vene väejuhatus suunas siia Venemaa eliitüksused, 76. dessantründediviisi 104. dessantründepolgu Pihkvast, 98. õhudessantdiviisi 331. langevarju-dessantpolgu Kostromast koos luurepataljoni ja toetuseks antud suurtükiväepolguga. Märtsi algul saadeti juurde Vene Kaug-Ida laevastiku 155. merejalaväebrigaadi dessantpataljon, ägedad lahingud toimusid 5. märtsist. Viimasena saadeti märtsi keskel neile juurde 106. Tuula õhudessantdiviisi pataljon koos suurtükipatareiga.
Venelased rajasid 6. märtsil Irpini jõele kolm pontoonsilda, kuid kaks neist purustati Ukraina suurtükiväe poolt. Ehkki venelastel õnnestus vahepeal tungida asulasse, löödi nad peale ägedaid lähivõitlusi üle jõe tagasi. Paljud majad said suurtükitule läbi pihta. Märtsi keskel lasti alla üks Kiievi veehoidla tamm ning Irpini jõgi ujutati üle ja pontoonsild jäi vette. Ehkki venelased üritasid veel kuni 19. märtsini üle jõe tungida siis ka need katsed nurjusid. Kostroma dessantpolk, eriti II pataljon kandis Moštšuni all raskeid kaotusi, üle 100 mehe langes, sh polgukomandör, kellest tehti Venemaa kangelane. Langes ka palju merejalaväelasi. Kokku kaotasid Vene dessantväed selle vähetuntud asula all langenute ja haavatutena ligi 1200 meest ja palju dessandi soomukeid. Ukrainlased said kätte maksta Kostroma dessantväelastele, kes olid neid 2014. aastal Ilovaiski all sõnamurdlikult rünnanud.
Ukraina väed, 1. tankibrigaad ja 93. mehhaniseeritud brigaad koos territoriaalkaitse üksustega peatasid teisel pool Dnepri jõge Gomeli suunalt peale tunginud Vene 41. armee väegrupeeringu (4 brigaadi ja tankidiviis Siberist), mis püüdis vallutada Tšernihhivi.
Venelased püüdsid küll linna ümber piirata kuid see ebaõnnestus. Ainult ühe selle armee väekoondise, 90. tankidiviisi üksusi oli Vene väejuhatusel võimalik saata ida poolt Kiievit ümber haarama. 6. tankipolgu kolonn jõudis 9. märtsil Kiievist idas asuva Brovarõ juurde, kus sattus Ukraina 72. mehhaniseeritud brigaadi pataljoni tankide, droonide ja suurtükkide tule alla. 17 tanki ja 3 soomukit hävitati, ülejäänud põgenesid. Vene polgukomandör hukkus lahingus.

Purustatud Vene lahingusoomukid ja pontoonsild Irpini jõel, märtsis 2022. Allikas: Wikipedia

Vene 1. kaardiväe tankiarmee tankistide „kangelasteod“

Läbi Sumõ oblasti tungisid Venemaalt Ukrainasse 1. kaardiväe tankiarmee väekoondised ja ka nende sihtmärk oli Kiiev. Oma saamatusega paistsid Ukraina põhjaosas silma sellesse armeesse kuulunud Moskva lähedal baseeruvate eliit- ehk paraadväekoondiste, 2. kaardiväe Tamani motolaskurdiviisi ja 4. kaardiväe Kantemirovka tankidiviisi üksused. Ukrainasse saadeti „rännakule“ 2. motolaskurdiviisi 1. tankipolgu ja 15. motolaskurpolgu pataljonid ehk taktikalised grupid, kus ka oli sunniviisil kontraktnikeks muudetud ajateenijaid.
Diviisi üksused, mis pidid liikuma Sumõ ja Romnõ kaudu Kiievi suunas sattusid Ukraina vägede hävitava löögi alla ning kaotasid võitlusvõime. Osa ohvitsere ja sõdureid jättis tehnika maha ning nad sattusid vangi. Üks tankipataljoni komandör andis end vangi koos allesjäänud sõduritega. Motolaskurpolgu ajateenijad saadeti märtsi algul Venemaale tagasi kuid osa langes tagasiteel ukrainlaste tule alla ja vangistati. Huvitav on ka see et ühest tankipataljonist langes väidetavasti juba rännakul 4/5 tankidest rivist välja, kokku jäi kahe tankipataljoni 64-st tankist pärast kokkupõrkeid ukrainlastega alles 16. Üks motolaskurpataljon ootas Romnõ lähedal viis päeva varustuskolonni, toitu ja kütust.
Sumõst lõunas tungis osa 4. kaardiväe Kantemirovka diviisi üksusi märtsi algul idast kahes kolonnis Kiievi suunas kuid juba teekonnal kandsid nad kaotusi ukrainlaste rünnakute tõttu ja veel rohkem lahingutanke T-80U jäi teele kütuse puudusel ja tehnilistel põhjustel. Märtsi algul löödi üks kolonn Brovarõ juurest tagasi. Hiljem, 23. märtsil sattusid diviisi tankipolkude allüksused Trostjanetsi juures Ukraina vägede tugeva rünnaku alla. 12. kaardiväe tankipolgu tankipataljon liikus rännakkorras ilma jalaväeta ja sattus tiivalt Ukraina 93. mehhaniseeritud brigaadi Holodnõj Jar löögi alla. Ukrainlased ründasid jalaväe lahingumasinatelt tankitõrjerakettidega suurelt kauguselt ja venelased püüdsid hargneda lahingukorda, kuid jäid pehmel põllul headeks sihtmärkideks.
Polgu allüksused taandus järgnevail päevil kuid jättis väidetavasti maha enamiku oma tanke ja 60% veokitest. Leidub video kus on näha tee ääres seisvad lahingutankid T-80U aga ka liikursuurtükid. Sama diviisi 13. kaardiväe tankipolk püüdis mööduda Trostjanetsist kuid sattus oma tehnikaga porri ja sohu ning osa sõdureid jooksis laiali. Polgukomandör laskis ukrainlaste andmeil end maha, kuna 90% tehnikast polnud enam lahingukorras. On teada, et Vene väed kaotasid aprilli alguseks 60 tanki T-80U ehk UK või T-80UM, mis olid selle tankidiviisi relvastuses ja neist 29 jäeti maha enam-vähem tervetena. Kuulsast diviisist jõudsid Izjumi juurde tervemana 423. kaardiväe motolaskurpolk ja liikursuurtükiväe polk, ehkki needki kandsid kaotusi. Hiljem tankipolgud taastati kuid nad jäid nõrgema koosseisuga. Tankiarmee juhataja kindralleitnant Sergei Kisel kõrvaldati alluvate saamatuse pärast ilmselt juba märtsi lõpus ametist.

Eesti ja Soome naabrite „kangelasteod“ Harkivi all

Eesti ja Soome piiride taga paiknenud Vene motolaskurväeosad saadeti sõja algul 6. armee koosseisus Harkivit vallutama. Armeele oli juurde antud Põhjalaevastiku arktiline motolaskurbrigaad Murmanskist. Vaatamata venelaste rasketele kaotustele jäi neil Harkiv vallutamata. Samuti ei õnnestunud neil tungida edasi lõuna poole Izjumi suunas, et ähvardada Ukraina vägesid Donbassis.
Mõjuvaid kaotusi kandis Peipsi taga Vladimirski Lageris baseerunud 25. kaardiväe motolaskurbrigaadi pataljon, mis tungis ilma rasketehnikata 28. veebruaril põhja poolt Harkivisse. Seal nad isoleeriti ning osa sõdureid võeti vangi. Suurt edu ei saavutanud ka Karjala kannaselt Kamenkast pärinev 138. kaardiväe motolaskurbrigaad, mis kunagi paistis silma Tšetšeenia sõdades.
Märtsi lõpus toimus Harkivi lähedal Ukraina mehhaniseeritud pataljoni lahing Vene 200. Petšenga motolaskurbrigaadi kahe pataljoniga. Ukrainlaste pataljonil olid kasutada jalaväe lahingumasinad BMP-2 ja venelastel roomiktransportöörid MT-LB ja arktilised lülikvedukid DT-30 Vitjaz. Mõlemad vene pataljonid löödi puruks ja nende kaotused olid u 60% koosseisust, 1500 langenut, haavatut ja vangi langenut, 30 ühikut soomustehnikat. Ukrainalaste hävitasid juba varem ka osa brigaadi tanke T-80BVM. Polkovnikust brigaadikomandör põgenes koos kaaslastega metsa ja sealt olevat leitud hiljem nende surnukehad – nad olid surnud alajahtumise tõttu. Tegemist oli Vene armee Murmanskis baseeruva ja Arktikas võitlemiseks mõeldud brigaadi allüksustega. Nii jäi polkovnikul ja tema võitlejatel ka Arktika vallutamata.

Kohtumeditsiini eksperdid tuvastavad Butša veretöö ohvreid. Butša tänavatele jäid pärast venelaste lahkumist kümnete tsiviilelanike laibad ja palju mõrvatuid kaevati välja ka linna lähedastest haudadest, rohkem kui pooltel neist olid piinamise jäljed. Allikas: Wikipedia / Ukrinform TV

Vene vägede häbistav taandumine

Sõjategevus Ukrainas näitas algusest peale, et paraadidel ja sõjaväeõppuste näidisesinemistel või ka sõjategevuses väiksemate riikide või rahvaste vastu silma paistnud Vene sõjavägi pole lahinguväljal tegelikult võitlusvõimeline ja oskab sõdida vaid tsiviilelanikega. Väed polnud täismahuliseks sõjategevuseks ette valmistatud ega ka varustatud. Ukrainasse saadeti tohutul hulgal sõjatehnikat kuid puudus oli väljaõpetatud võitlejatest.
Vene sõjavägi üritas kuid polnud suuteline kordama Nõukogude armee 1968. aasta Praha hõivamise või 1979. aasta Kabuli vallutamise operatsiooni. Nõrk oli juhtimine, luure, väeliikide koostöö, puudulik tehnika hooldamine ja varustamine ehk logistika. Ukrainlasi aitas ka soe talv, mis muutis maa väljaspool teid sõjatehnikale raskesti läbitavaks. Ukrainlased tõestasid, et orjarahvas ei suuda oma maad kaitsvat vaba rahvast võita.
25. märtsil teatas Vene Kindralstaabi esindaja, et Venemaa otsustas „hea tahte“ näitamiseks oma väed Kiievi ja Tšernihivi oblastist välja tõmmata ja suunata jõud Donbassi „vabastamiseks“. See tähendas sõja esimese etapi lõppu, Putini plaan Kiievi vallutamiseks oli täielikult läbi kukkunud ning Vene väed pidid häbiga lahkuma.
Vene väed taandusid ehk põgenesid märtsi lõpus, viimased veel aprilli algul. Maha jäi arvukalt hävitatud või mittetöökorras sõjatehnikat aga ka agressorite laipu. Paraku jäid maha ka purustatud või põlenud Ukraina linnad ja asulad ning mõrvatud tsiviilelanike laibad.
Kiievi lähedastes väikelinnades Butšas, Irpinis, Borodjankas, Makarivis ja teistes paljastus kõige selgemalt Vene maailma eest võitlejate äärmine kurjus ja jõhkrus tsiviilelanike vastu. Butša tänavatel olid pärast venelaste lahkumist kümnete elanike laibad ja palju mõrvatuid kaevati välja ka linna lähedastest haudadest, osadel olid piinamise jäljed. Kokku maeti ühishauda 458 inimese surnukehad. Sai selgeks Venemaa tegevuse põhieesmärk – genotsiid Ukraina rahva vastu. Ukraina lõpetas kohe Türgis toimunud läbirääkimised Venemaaga.
Butšas viibinud Vene väeosad on teada: 76. dessantründediviis Pihkvast, 64. motolaskurbrigaad Habarovskist, Kadõrovi tšetšeenide üksus, Vene Rahvuskaardi eriüksus Vitjaz. Sõjakuritegudes on süüdistatud eriti motolaskurbrigaadi võitlejaid. Viimati on välja toodud, et mitmed Pihkva diviisi ohvitserid ja dessantväelased olid osalised mõrvades.
Ühes majas Butšas oli mõned nädalad Vene väeosa staap, ühes toas olid kaardid, teistes olid maganud ohvitserid ja sõdurid ning ühes toas vedelesid majaelanike laibad. Enne tapmist kuulidega selja tagant pähe oli neile tulistatud piinamiseks põlvedesse.
Tundub, et Vene sõjaväelastele on antud nende ülemate poolt voli otsustada iga Ukraina elaniku elu ja saatuse üle ja ukrainlased on nagu jahiloomad, keda võib soovi korral tappa või piinata.
Laialt levis marodeerimine ehk röövimine ja varastamine. Vene sõjaväelaste autod või soomukid olid Põhja-Ukrainast taandumisel täis elumajadest ja mujalt röövitud kõikvõimalikku tehnikat ja kraami, sh ka naistepesu.

Vene maailma eest võitlejad

Võib esitada küsimuse kas neid Ukrainas koletuid sõjakuritegusid sooritanud Vene sõjaväelasi ehk terroriste saab pidada üldse inimesteks. Vene kirjanik Mihhail Šiškin on kirjutanud eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus nr 35-37 ilmunud esseekogumikus Sõda või rahu? järgmiselt: „See ei ole sõda ukrainlaste ja venelaste vahel. See ei ole sõda inimeste, kes räägivad nii ukraina kui vene keelt, ja inimkoletiste vahel, kes räägivad pettuse keelt ning on valmis täitma kuritegelikke käske. Selles sõjas ei ole rahvusi – on inimesed ja inimkoletised. Inimkoletistel ei ole rahvust, nad on kuritegeliku režiimi orjad.“
Paraku on nii, et Ukrainas sõjakuritegusid sooritavad sõjardid loevad ennast Vene maailma eest võitlejateks. Enamus Ukrainas võidelnud noori mehi on kasvanud üles ja käinud koolis Putini ajastul viimase 22 aasta jooksul. Neid on kasvatatud ja valmistatud ette sõjaks Venemaa huvide eest, sest enamus neist ei protesteeri ega keeldu sõtta minemast ega seal tsiviilelanikke tapmast. Ainult vähesed on keeldunud sõdimast või läinud vabatahtlikult üle Ukraina poolele. Vene staapides ja lennuväebaasides on haritud spetsialistid, kes planeerivad ja programmeerivad raketilööke Ukraina linnade pihta. Seega jääb küsimus kui palju Ukraina vastu sõdivaid Vene sõjaväelasi ehk terroriste võib lugeda inimesteks?
Soovitan kõigil lugeda Vahur Laiapea äsja ilmunud raamatut „Ukraina päevikud“. See raamat tuleks tõlkida vene keelde ning see peaks olema kohustuslik kirjandus ka kõigile Vene koolide õpetajatele ning õpilastele.
Slava Ukraini! Herojam slava!