Katri SMITT. Foto Elmo Riig / Scanpix

Katri Smitt – „Krigale-kurr”

Küsis Tea Kurvits

„Krigale-kurr on minu mäng, mida mitu aastat ennastunustavalt mänginud olen. Neis abstraktsetes joonistustes põimuvad juhuslik ja teadlik, värv ja joon, väga kiire ja väga aeglane,“ ütleb graafik Katri Smitt (51) hiljuti Kondase keskuses avatud personaalnäituse intervjuus.

Millal teist kunstnik sai?
Diplomi järgi aastal 1995, mil graafikuna Tallinna Kunstiülikooli lõpetasin. Meelelaadilt oluliselt varem, küpsemise mõttes omajagu hiljem.

Mida praegused kunstiõpilased hindavad, kas rohkem abstraktset laadija vähem romantilisi maale ning lillekesi?
Ma ei vastandaks abstraktset kunsti natuurist lähtuvale. Printsiibid on paljuski sarnased ja näiteks kompositsiooni toimimist ongi esmalt mõistlik õppida lihtsate geomeetriliste koosluste kaudu. Minu jaoks pole kunstis kõige tähtsam mitte see, mida kujutada, vaid pigem kuidas seda teha.

Kas õppejõu amet tasub ennast ära ning annab ideid ja tuure juurde?
Võib ka küsida, kas elu tasub ennast ära? Mulle tundub, et asja tuum on kusagil mujal. Kui sul on piisavalt empaatiavõimet ning omajagu kannatlikkust, siis on õpetajatöö üks võimalus grammhaaval maailma parandada. Ma ei tunne, et üliõpilaste ideid omaenda loomingu jaoks näpanud oleksin. Küll on uute ülesannete välja mõtlemine vahel ka mu enda loomingulist käekirja mõjutanud. Sedasorti sünkroonsust tajusin ka mõne oma õppejõu (näiteks Leonhard Lapini) puhul. Ent muidugi on õpetamine rikastav. Vahel ikka ütlen üliõpilastele, kui nad mõne iseäranis särava lahenduse välja pakuvad – et selliste hetkede rõõm ongi see, mille pärast õpetajatööd teen. Ja see rõõm on suur.

Kes on teie lemmikkunstnikud ja inspireerijad?
Meeldejäävaid elamusi on pakkunud väga mitmete kunstnike eriilmeline looming, vaid mõnd nime siin esile tuua oleks eksitav. Sestap läheneksin teemale pisut teise nurga alt.
Tore kogemus oli mõne aasta eest Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis näha kõiki 20. sajandist tuttavaid kunstivoole justkui uues kuues – euroopa ja ameerika tuntud meistritööde asemel näha läti kunstnike töid, mis kõnetasid just oma tundmatus värskuses.
Imetlen väga ka eesti raamatuillustratsiooni stiilirikkust viimase saja aasta jooksul, alates Axel Rossmannist kuni Jaan Rõõmuse ja Lucija Mrzljaki töödeni. Ja laiemalt ka, nagu ütles Eveli Varik paari aasta eest: „Eesti kunstis on kõik olemas!“ Isegi kui päris kõike ei ole, on põhjust rõõmu tunda väga paljude autorite suurepäraste tööde üle.
Vahel on võti ka selles, mis hetkel mõne kunstiteosega silmitsi seisad. Kord väga hapras olekus Viljandis üle Kondase Keskuse läve astudes (seal oli parasjagu eesti klaasikunstnike aastanäitus) tundsin hästi tugevalt, kuidas mõne hetkega minusse uut jõudu ja elutahet hoovas. Sellised hetked jäävad meelde ja annavad veel hiljemgi hingesooja.

Kas lapsepõlv on ka teid mõjutanud ja kuidas?
Olin lapsena hoitud. Ehkki mu pere oli teise maailmasõja ja küüditamiste tõttu palju kannatusi üle elanud (mu ema pääses napilt Siberis sündimisest või sootuks sündimata jäämisest), ei teadnud ma lapsena sellest suurt midagi, peale legendi, et kusagil pööningulaudade vahel peaks olema alles vanavanaisa eestiaegne ohvitseri paraadmõõk. Alles palju hiljem hakkasin mõtlema, miks vanaema mulle kunagi omaenda lapsepõlvest või noorusest ei jutustanud – üldiselt ju vanaemad teevad seda? Kuid tema rääkis enamasti käigu pealt välja mõeldud lugusid siilist ja jänesepojast, kel olid käsil sarnased tegemised, mis minul jutu kuulamise ajal (ja need olid haaravad lood). Veel mäletan, et just vanaema tegi mind tuttavaks Goethe „Metshaldjaga“, mis mind sügavalt liigutas. Täna arvan, et omaenda lapsepõlve, mis peale gümnaasiumi lõppu 1941 aasta suvel justkui noaga läbi lõigati, oli vanaemal ehk lihtsalt liiga valus meenutada.
Üks asi, mille eest oma isale ja emale väga tänulik olen, on see, et mul oli võimalus maast madalast palju looduses viibida. Väikese tüdrukuna vanaema-vanaisa aias Nõmme mändide all, hiljem Harjumaal Nõiakaevu lähistel ja Virumaal Neeruti mägedes. Meie peres oli sage, et sõltumata aastaajast võeti nädalavahetuseti ette pikki metsajalutuskäike. Nii seostuvad minu jaoks näiteks kevade tulekuga siiani esmajärjekorras mitte lumikelluke, natrsiss ja tulp, vaid ikka sinilill, nurmenukk ja anemoon, sinna vahele veel ülased, kannikesed ja kopsurohi.
Teiseks olen tänulik, et mulle lapsena palju ette loeti. Sellega seostub ka üks koomiline seik, kui vanaisa mulle, oma väikesele Tutule, nagu ta ütles, Annie M. G. Schmidti „Viplalat“ luges. Olin vast viiene. Oi kui põnev see oli! Kuid korraga kuulsin ma vanaisa suust: „Ja Viplala on surnud...“ „Surnud!?“ hüüdsin ma hingepõhjani ehmudes. Viplalaga oli tookord õnneks kõik siiski korras, lihtsalt vanaisale kippus tukastus peale ja nii see keel komistas.
Kunsti juurde jõudsin eelkõige tänu emale, kes oli ülikooli ajal Kaljo Põllu kunstikabinetis käinud ning hiljem Villu Tootsi juures kalligraafiat ja Aino Pajupuu juures ikebanat õppinud, ning kes mind lapsena regulaarselt näitustele viis. Ehkki kokkupuuteid oli teisigi, sest kunstnikke oli ka meie naabrite ja peretuttavate hulgas. Evald Okase naine Maria Okas oli minu isapoolse vanaema lapsepõlvesõber. Seda läbi elu kestnud sõprust meenutab täna mahukas Evald Okase poolt signeeritud uusaastakaartide kogu, samuti mõned toredad esemed Kai Koppeli klaasiloomingust.

Autoritehnikas graafilised lehed: „Krigalekurr Vana­roosa I” ... ... ja „Krigalekurr Suve­sinine”.

 
Miks just graafika?
Ma ei tea miks, kuid joontest maailmade loomine võlus mind juba tüdrukuna kõige enam. Mul ei tulnud mõttessegi midagi muud edasi õppima minna (tagavaravariant saksa keele näol küll oli, kuid pigem juhuks, kui julgusest peaks puudu tulema). Küllap oli selles valikus oma osa ka tolleaegsel eesti graafika heal seisul. Tugevaid ja omanäolisi graafikuid oli palju. Selle eest, et ülikooli sisse sain, olen kindlasti tänu võlgu ka Mari Okasele, kes võttis mind keskkooli ajal aastaks Kevade tänava kunstikooli, kus ta tol ajal õpetas, vabakuulajaks. Käisin seal kahel õhtul nädalas peale kooli Kadrinast rongiga Tallinna sõites ja südaööks koju jõudes. See oli väga innustav kogemus.

Kas meil on võib-olla liiga palju kunstnikke või kunstnikuhakatisi? Võiks ju rohkem hobi korras endale ja tuttavatele head meelt teha?
Kunst algab pühendumisest. Vaevalt, et on olemas mingit ühte ja head valemit, kuidas terasid sõkaldest eraldada. Pigem oleme täna olukorras, kus ka paljud professionaalsed kunstnikud oma loomingut n-ö hobikorras teevadki, sest ainuüksi kunstnikuna tegutsedes ei ole võimalik isegi ravikindlustust välja teenida. Selle mündi teine ja kurvem pool on asjaolu, et ilma võimaluseta täielikult pühenduda, jääb kindlasti ka palju kõrgtasemel kunsti loomata.

Kas kunstnikuks olemine teeb inimese hingele head?
Sõltub asjaoludest. Esiteks muidugi sellest, kas õppijal jagub tundlikku meelt ja visadust, ent kindlasti ka sellest, kelle käe alla ta õppima satub. Mina sain üheteistaastasena endale kunstiõpetajaks värskelt ERKI lõpetanud noore disaineri Tiit Kivistiku, kes andis meile senistest hoopis isemoodi ülesandeid. Näiteks tuli ühes esimestest tundidest joonistada aja peale rõõmsat ja kurba plastiliinitükki, samuti abragadabra – sõna, mille tähendust meist vist ükski tollal ei teadnud... Ent see kõik oli ääretult põnev. Tagantjärele ma ei usu, et õpetaja värske lähenemine erinevatele teemadele tolles hetkes oluliselt meie kunstitööde kvaliteeti parandas, kuid pikas plaanis andis see väga võimsa sisendi kunsti olemuse paremaks mõistmiseks ja mõtestamiseks.
Kuid kunstiõpingutes võib ka palju pinget olla. Ajal, mil ma ülikoolis õppisin, oli sinna raske sisse saada, kuid kerge välja langeda. Lisaks käivad loomingulise tegutsemisega pidevalt kaasas kahtlused (mis on loomeprotsessi loomulik osa, kuid aegajalt ikkagi osutuvad keeruliseks kanda), samuti tajuvad loomeinimesed sageli sotsiaalset ebaõiglust valusamalt kui enamik inimesi. Nagu ütles ühes intervjuus tabavalt Eino Tamberg: „Loomingus on tundlikkusest palju kasu, kuid elada sellega on raske“.
Usun, et inimesele, kel kunstipisik sügavalt sees istub, teevad õpingud pigem head (kui ei satu just kokku juhendajaga, kellega sugugi ühist keelt ei leita – ka seda võib ette tulla). Mõne teise jaoks võib see aga puhas piin olla. Ma ei mõtle siin lapsi, nende jaoks on alati võimalus paindliku lähenemisega kunsti tegemise toredus (kasvõi hetkeks) üles leida.
Mingis mõttes on ka professionaalsed loojad terve elu lapsed, kes tööd tehes ühtaegu kirglikult mängivad (ja seda enam oma tööle pühenduvad). Ja seegi võib olla väga pingeline teekond, mis õhtuks metsikult ära väsitab. Lisaks pühendumisele vajab igasugune professionaalne looming ka aega. Mulle meeldib Kaido Ole mõte, et taas ja taas jalgratta leiutamine on üks parimaid asju, mida me teha saame. Üha uuesti oma tegevust mõtestades (kasvõi intuitiivselt) oleme me igaüks inimestena palju rikkamad ja võimekamad kui lihtsalt poodi uue jalgratta järele minnes.
Nüüdsel ajal on aga justkui eriti oluliseks tõusnud nõue kõike väga kiiresti teha. Räägib ju peaminister Kaja Kallaski majandusest kõneledes: „Mitte suured ei söö väikeseid, vaid kiired söövad aeglaseid!“ Küllap tal on paljuski õigus, ent sellise olelusvõitluse käigus kipub pahatihti kasvama ka pealiskaudsus ja rahulik süveneja võib end ühel hetkel koguni süüdlasena tundma hakata. Ometi tundub mulle, et just sel moel oleme me kõige rohkem elus (ja seekaudu ka terved ja õnnelikud).
Minule näiteks on joonistamisse süvenedes siiani avatud ka pisike aknapilu mu enese nelja-aastasesse minasse, kes ennastunustava hoolega number ühe kirjutamist harjutas ja viiekümneaastaselt on see juba pagana hea tunne.