Nimi kirjandusloos: Karl-Hanto Selmet

tekst: Ülo Alo Võsar

Karl-Hanto Selmet, Evald Reieri (Eia) šarž.

Väike meenutus Viljandi kultuurilukku jälje jätnud keeletaidur Karl-Hanto Selmeti (1927–1996) eluteest.

Möödunud sajandi keskpaiku ilmus Viljandi linnapilti pikka kasvu ja huvitavate näojoontega mees, keda siin polnud varem nähtud. Tihti kohtas teda nii Kantreküla- kui Linnaraamatukogus. Peagi istus ta koguni biblioteegi laenutuslaua taga. Siingi tegutses ta teistest teistmoodi: valitud raamatute eest allkirja võttes ei piirdunud ta tänan-palun formaalsusega, vaid pidas vajalikuks vestelda uudiskirjandusest, kord andis isegi kodutöö: panna kirja, missuguseid raamatuid olen viimasel ajal lugenud ja milliseid tahaksin veel lugeda ja kas nende hulgas oleks ka luulekogusid. Märkasin, et vestlusse laskus ta teistegagi.
Temast kui huvitavast raamatukoguhoidjast hakati rääkima. Nii arenesid vastastikused teadmised.
Mida me temast siis teada saime? Kõigepealt saime teada tema omapäraselt kõlava nime: Karl-Hanto Selmet. Ja seejärel selgus, et ta on omaaegsete algklasside emakeele lugemike ja õpikute autori Ants Selmeti poeg. Olin minagi nendest õppinud, enne kui need veidi hiljem nõks nõukogulisemate vastu vahetati. Mida aasta edasi, seda punasemaks need värvusid. Kui kaua Selmeti nimi emakeeleõpikute kaantele jäi, ei ole ma järele uurinud. Aga tagantjärele tuleb tunnistada, et oma pojalegi ei olnud ta õpetanud üksnes õigekeelsust, vaid ka eestimeelsust, nii et kaelakandmiseas Karl-Hanto seda ka välja näitas ning vangitapiteed pidi tundrat ja kivisöekaevandust lisaks tundma õppima saadeti.
Komimaal kirjutas Karl-Hanto Selmet luuletusi. Ühe 1953. aastal Vorkutas kirjutatud luuletuse „Teel kodumaa mulda“ on ta ka Viljandi ajalehele saatnud. Miks see ilmumata jäi, on väga raske ära arvata, sest registreerimistemplit ega osakonda suunamist kaastööl pole. Või oli see kaaskirjal? Aga kaduma see luuletus siiski ei läinud.
Luuletajaks Karl-Hanto Selmet ei saanudki. Vähemalt mina ei tea tema värsside saatusest midagi. Aga ta sai tõlkijaks. Alustas näidenditest, mida ka mängiti. Jõudis ilukirjanduseni. Kunstnik Evald Reier (rohkem tuntud Eia nime all) oli literaadi ja bibliograafi kohvikusõber. Tema mind Selmeti väärt tõlgeteni viiski. „Võta ja loe, siis näed, kui heaks eestindajaks Selmet on kujunenud,“ soovitas Eia. Tema parimaks tõlkeks sai Issai Kalašnikovi „Julm sajand“. Lugesin ja võin kinnitada, et viljandimaalasest tipptõlkija Valda Raua kõrvale oli noil aastail tõusnud samaväärne keeletaidur Karl-Hanto Selmet.
Tõlkimisega ei tule toime mitte iga kirjamees, sest romaani eestindamine on palju raskem ja aeganõudvam kui romaani kirjutamine. Ja ega see kuigi tasuvgi ole.

* * *

Karl-Hanto Selmet
TEEL KODUMAA MULDA

Me tõttasime kord eluteel,
et õnne ja armastust leida,
kui leidsime, polnud me rahul veel
(võib-olla on teda veel rohkem eel!) –
meid, noori, ei vähene köida!

Ja möödusid päevad ning möödusid kuud,
ning päevadest tekkisid aastad,
tõi elu meil´ tihtigi ilusat, uut,
õnn arglikult suudles me silmi ja suud...
aeg möödunudt mälestust taastab.

Ja tunneme – õnnest me tee läbi käis,
ei märganud ainult me võtta;
hetk õnne, ja teine – kõik vähene näis.
Veel rohkem! – see tahe elutses meis,
hing edasi, edasi tõttas!

On hea, et tundsime seda me nüüd
ja mõistsime päevade käike,
on selgemaks saanud me sihid ja püüd,
me tunneme: õnnel on lihtne rüü,
meid rahuldab õnn vaikne, väike!

Ja nõnda me järelejäänud teel
ei õhust lossisid kulda,
vaid rõõmuga – päevi on jäänud meil´ veel! –
ka väikesed õnned nopime teelt,
et jõuda kord kodumaa mulda!

Vorkutas, 15. juulil 1953