Eestlastest põgenikud Geislingeni DP laagrist siirduvad Ameerika poolele. Foto Ajapaik

Eestlaste põgenemine Saksamaale
Teise maailmasõja ajal

tekst: Kaja Kumer-Haukanõmm,
ajaloolane

Käesolev artikkel käsitleb eestlasi, kes Teise maailmasõja keerises liikusid Saksamaa suunal ning pärast sõja lõppu koondusid Saksamaal, Austrias ja Taanis moodustatud põgenikelaagritesse.

Eestlaste lahkumine läände algas sõja puhkemisel ning jätkus lainetena pea kogu sõja vältel, kuni Eesti taasokupeerimseni 1944. aasta teisel poolel. Eestist satuti võõrsile lisaks põgenemisele ka evakueerimiste, tagalasse tööjõu värbamise, sõjaväkke värbamiste eest põgenemise, sõjaväega koos taganemise ja haavatuna Saksamaale transportimise käigus. Vähesel määral sattus eestlasi võõrsile ka organiseeritud korras – seda küll teadaolevalt vaid Rootsi. Eelnevast johtuvalt näeme, et kõik, kes siit lahkusid, ei põgenenud. Osa inimesi võis sattuda Saksamaale oma tahtest või soovist olenemata. Seepärast peangi õigeks üldistavas jutus kasutada mõiste “põgenemine” sünonüümina mõiste “lahkumine”.
Vahemärkusena: uurides Teisest maailmasõjast tingitud eestlaste lahkumist läände, selgus, et siit hakkasid eestlased põgenema juba vahetult pärast sõja vallapääsemist, kui baltisakslased pöördusid ümberasumise korral Saksamaale. Ent vesteldes läände jõudnute ja jäänutega, olen tänaseks kohanud vaid ühte eestlast, kes rääkis loo sellest, kuidas nemad lahkusid Eestist enne suurt põgenemist 1944. aastal.

Peamised põgenemise põhjused

Arutledes kodumaalt põgenemise erinevate motiivide üle, tuleks kõigepealt ära mainida peamine põhjus ehk hirm Nõukogude võimu ees. Väga hästi mäletati venelaste tegusid esimese Nõukogude okupatsiooni päevil. Reaalne oht uue Nõukogude okupatsiooni ajal tagakiusamise ohvriks langeda oli neil, kes omasid teatud positsiooni Eesti Vabariigi päevil ja olid jäänud 1941. aasta küüditamisest kõrvale, kes olid sakslastega koostööd teinud Saksa okupatsiooni ajal ning kes olid teeninud Saksa sõjaväes.
Hiljem Saksamaal laagris olles või Rootsis eksiilis viibides hirm kindlasti suurenes. Seda eriti mobiliseeritute puhul, kuna ei olnud ega ole siiani teada, kes ja mis põhjustel teenimise Saksa sõjaväes taas tõstatab. Lisaks sellele tuli läände põgenenuil kogu külma sõja vältel maailmale selgitada kodumaalt põgenemise põhjuseid.

Läände jõudnute arv

Hinnaguliselt kõigub läände lahkunute arv 70 000–90 000 inimese ümber, neist Saksamaale jõudis umbes 50 000 eestlast. Pakutu sisaldab kogu Teise maailmasõja vältel läände asunud inimesi, sh lapsi ning teel hukkunuid. Vastavalt UNRRA andmetele oli 1946. aasta oktoobri lõpul Saksamaal 31 241 eestlast, kellest 16 688 põgenikku asus USA, 13 698 Briti ja 855 Prantsusmaa tsoonis. Nende hulka pole arvatud paari tuhandet eestlast, kes asusid väljaspool UNRRA laagreid, ega ka sõjaväelasi. Taanis viibis 1010 ning Austrias u 1500 eestlast. Itaaliasse sattus tedaolevatel andmetel vaid 19 eestlast. Kui palju eestlasi viibis erinevates riikides väljaspool laagreid, ei ole tänasel päeval täpselt teada.

Repatrieerumine

Kõik, kes võõrsile jõudsid, sinna ei jäänud, vaid osa repatrieerus ehk pöördus tagasi kodumaale. Eestlastest repatriantide arv kõikus 700–800 vahel. Seevastu uurimustest, mis tuginevad Eesti Riigiarhiivis hoitavate NSV Liidu andmetele, selgub, et Eestisse pöördus tagasi ligi 21 000 inimest, neist 11 125 tsiviilkodanikku ja 10000 sõjaväelast. Olles näinud neid kahte arvu (st lääne ja ida materjalidel tuginevaid numbreid), tekkis küsimus, millest on tingitud nii suur erinevus. Kui lääne andmed kajastavad Saksamaalt laagritest tagasipöördunute arvu, siis NSV Liidu andmed kajastavad kogu repatrieerumist.
Põgenenute sotsiaalne jaotumine
Kui seni on räägitud, et Eestist põgenes suurem osa nö kõrgemast kihist, siis uurides käsitlevat teemat, ei saa ma sellega nõustuda. Esimesed Nõukogude okupatsiooni aegsed arreteerimised, vägivallaaktid ja 1941. aasta juuniküüditamine olid suunatud kõrgema kihi hävitamisele ning, nagu me teame, suuresti suudeti plaan ka ellu viia. Kodumaalt lahkujaid, põgenejaid oli kõikidest sotsiaalsetest kihtidest.
Suurriikide poliitikutele ei tulnud Euroopat tabanud põgenikelaine ootamatult, ent sellise põgenikehulga saabumiseks ei oldud siiski valmis. Jõudnud Saksamaale või tema okupeeritud alale, koondus suur osa põgenikest põgenikelaagritesse. Leidus ka neid, kes laagrisse ei soovinud minna ning otsisid ise endale elu­koha, töö või võimaluse edasi rännata.

Elu laagris

Laagrisse jõudnud põgenikel algas aga uus, teadmatusi täis etapp elus. Tulles tagasi laagrite loomise algusaega – laagrisse sattunud isikud tuli esmalt tuvastada. Erinevalt Rootsist, kus kõik riiki saabunud põgenikud klassifitseeritigi “põgenikeks”, jagati Saksamaale saabunud isikud kahte gruppi: “põgenik” või “DP” (ingl k displaced person) ehk emigreeruma sunnitu, põgenike endi seas levinud lühendiga “dipii”. Kuna paljudel põgenikel olid teel dokumendid kaduma läinud või olid need teadlikult kaotatud, ei olnud isikute identifitseerimine kerge. Isikute grupeerimise tegi keeruliseks seegi, et vahetult pärast sõda puudus põgeniku ja DP mõistel formaaljuriidiliselt üks kindel definitsioon – iga riik ja organisatsioon määratles neid erinevalt. Alles 1947. aasta suvel, mil IRO alustas tööd, hakkasid riigid, v-a USA, oma määratlusi ühildama organisatsioonide definitsiooniga. Enamasti otsustasid riigid ning organisatsioonid paigutada Saksamaale jõudnud eestlased DP seisusesse.
Isiku saatuse määratlemisel sai oluliseks punktiks nende kodakondsus, mis osutus eestlaste puhul taas problemaatiliseks. Vastavalt 1940. aastal vastu võetud seadusele nimetas NSV Liit kõiki endiste Balti riikide kodanikke NSV Liidu kodanikeks. Saksa okupatsiooni ajal 1940. aasta seadused küll tühistati, kuid teise Nõukogude okupatsiooni alguses jõustati taas esimese okupatsiooni ajal vastu võetud seadused. Üldjuhul sõltus eestlaste kodakondsuse määratlemine sellest, kas antud riik tunnustas (de iure või de facto) Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt või mitte.
Kui riik ei tunnistanud Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, nimetati eestlasi jätkuvalt Eesti kodakondseteks, okupatsiooni tunnustamise puhul aga peeti eestlasi NSV Liidu kodanikeks. Samas tuli ette olukordi, kus riik, nagu näiteks USA, ei tunnustanud Nõukogude okupatsiooni, st eestlased pidanuks olema jätkuvalt Eesti kodanikud, kuid laagri ametnik nimetas eestlasi NSV Liidu kodanikeks ning sundis eestlasi kodumaale repatrieeruma.
Kolmanda võimalusena nimetati eestlasi kodakondsusetuteks. Kodakondsuse määratlus mõjutas veel ka repatrieerimise temaatikat – Jalta konverentsil otsustatule tuginedes leiti, et Balti riikide kodakondsed on NSV Liidu kodanikud, kes tuleb kodumale tagasi saata, ning kui nad vabatahtlikult ei lähe, tuleb neid sundida minema.
Pärast laagritesse koondamist ei olnud põgenike edasine elu sugugi muretu. Peagi hakkasid toimuma skriinimised ehk isiku sobivuse testimised rahvusvaheliste organisatsioonide ning sõjaväevõimude pakutava hoolekande saamiseks. Alguses puudusid skriinimistel kindlad juhised ning nende keskne juhtimine osutus puudulikuks. Arhiivimaterjale läbi töötades on selgunud, et allohvitseridele kui skriinimist läbi viinud isikutele jäeti sageli piisavalt suur vabadus ning nad võisid laagrist välja heita igaüht, keda soovisid. Skriinimised erinesid ka tsooniti. Väidetavalt oli Prantsuse tsoonis skriinimine kõige kergem, ka Briti tsoonis pääsesid eestlased puhastusest suhteliselt lihtsalt, seevastu USA tsoonis oli asi tõsiseim.
Üldiselt oli nii repatrieerimine kui ka laagrites läbi viidud skriinimised tihedalt seotud tol ajal aset leidnud maailmapoliitiliste arengutega – kui NSV Liit ja USA tegid maailmapoliitikas koostööd, toimus ka laagrites enam skriinimisi ning repatrieerimisi; kui aga suhted ida (Moskva) ja lääne (Washingtoni) vahel olid kriitilised ning kardeti uue sõja puhkemist (1947. aastal), vähenes skriinimiste ning kojusaatmisaktsioonide sagedus.
Seoses poliitiliste sündmuste arenguga Ida-Euroopas sai liitlastele tegelikult juba 1946. aastaks selgeks, et Euroopa põgenikelaagritesse jäänud ei ole nõus koju tagasi pöörduma, kui seal valitseb neile ebasobiv poliitiline olukord. Ent sel hetkel ei tohtinud mitterepatrieeruvaile idaeurooplastele ümberasustamist kui üht alternatiivi repatrieerimisele veel välja käia, kuna see olnuks vastuolus sel ajal organisatsioonide püstitatud eesmärkidega. Vahetult pärast sõda kuni (tinglikult öeldes IRO) loomiseni nähti põgenike probleemi ainsa lahendusena ju põgenike repatrieerumist.
Mitterepatrieeruvatel põgenikel avanes vahetult sõjajärgsetel aastatel tuleviku suhtes kaks võimalust: kas integreeruda kohaliku riigi ellu või ümber asuda, st lahkuda esimesest asüüli antud riigist kolmandasse riiki. IGCR kui vahetult sõjajärgsel perioodil ümberasumist teostav organisatsioon pakkus ümberasumise elluviimiseks omakorda kaks moodust:

• Personaalne migratsioon, tuntud kui individuaalne ümberasumine – üksikisiku või perekonna migratsiooni, mil viisat taotleti tavapärastel tingimustel;
• Valitsustevaheline migratsioon, tuntud kui massi ümberasumine, mil välja valitud gruppide ja kategooriate ümberasumist spondeerisid spetsiaalsed või vabatahtlikud missioonid.

Hiljem, kui IRO võttis funktsioonid üle, lisati veel kolmas võimalus: inidividuaalne ümberasumine tulevase tööandja või sponsori toel ehk finantseeritud ümberasumine, mis puudutas vaid kõrge kvalifikatsiooniga pagulasi.
Kuna pärast Teist maailmasõda valitses pea kõikides riikides suur tööjõupuudus, nähti pagulaste ümberasustamises head võimalust tööjõupuuduse leevendamiseks. Teise maailmasõja ajal laagritesse sattunud rohked kvalifitseeritud töökäed (neid viibis Saksamaal palju, kuna sakslased värbasid tagalasse eelkõige oskustöölisi) osutusid pagulasi värbavatele riikidele odavaks tööjõuks, mida sai eelkõige rakendada valdkondades, kus oma inimesed töötada ei tahtnud.
Laagrielanikest olid tööjõuturul kõige enam soovitud Balti pagulased, eeljõige just tänu heale haridustasemele, töökusele, oskustele, kogemustele. Samas saadi ka aru, et pagulaste vastuvõtmisega ei lahendata mitte ainult tööjõuküsimus, vaid valitsus võtab endale ka vastutuse ja teatud kohustused. Enamik riike nõudis ümberasumiseks vajalikesse lepingutesse, mis sõlmiti riikide ja rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide vahel, punkte, mille kohaselt Saksamaa, Austria, Itaalia kohustusid DP-de eest edasi vastutama ja tagama vajadusel nende tagasivõtmise oma riiki.

DP-laager Wiesbadenis, leivajagamine. Foto Ajapaik Eesti põgenikud DP laagris Augsburgis. Spordipäeva vaatajaskond. Foto Ajapaik

Saksamaalt ümberasumine

Otsuse Saksamaalt lahkuda langetas enamik eestlasi 1946. aasta lõpus – 1947. aasta alguses. Esimestel sõjajärgsetel aastatel ei soovinud eestlased Euroopast ümber asuda, kuna loodeti lääneriikide kaasabil kodumaa vabanemisele NSV Liidu okupatsiooni alt ning seetõttu koju tagasipöördumise võimaluse taasavanemisele.
USA tsoonis pooldati Saksamaalt lahkumist, kui Keskesindus soovitas ootamise ja vaatamise taktikat. Enne­kõike soovitati jääda mõnda Euroopa riiki. Ülemere emigreerumist ei pooldatud alguses Ferdinand Kooli andmete kohaselt kolmel põhjusel:

• olud on võõrad ja tundmatud
• suured vahemaad ei võimalda kodumaale tagasitulekut, kui selleks avaneb võimalus;
• on ähvardamas ümberrahvastumise oht.

Professor Voldemar Päts, Geislingeni Eesti Rahvuskoondise esimees, soovitas sama moodi Eesti Raja lugejaile Euroopasse jääda ja oma koloonia rajada, kuna “Euroopas räägitavad keeled on enam vastuvõetavamad kui kusagil kaugemal ülemere”. Ometigi tagantjärele tuleb tunnistada, et suurem enamus Saksamaal viibinud eestlastest asus massimmigratsiooni korras ümber USAsse, Kanadasse, Austraaliasse.
Laagrites levitasid Keskesinduselt saadud ümberasumisega seotud infot laagrivanemad, asjakohaseid artikleid ilmus laagrites loetavates ajalehtedes, tekkinud võimalustest räägiti laagrikoosolekutel. Informatsiooni saamiseks pöörduti ka Eesti Komiteede ning Eesti saatkondade poole. Pea samal ajal hakkas levima ka mimesuguseid erinevaid plaane, kuidas oleks võimalik eestlastel koos elada ning ühise helge tuleviku nimel midagi teha.
Kui info oli laiali saadetud või mõne riigi esindajad olid laagrit külastanud ja oma maal pakutavaid tingimusi esitanud, anti laagrielanikele teatud aeg järelemõtlemiseks. Esitatud tingimuste puhul osutusid määravateks vanus, perekonnaseis, tervislik seisund, haridus, osavõtt sõjast, sõjaväest või kaitseliidust, poliitilised vaated. Kui välja valitud riigi poolt määratletud kriteeriumid sobisid ning otsustai sellesse riiki ümber asuda, tuli oma otsusest laagrivanemale teada anda ning ka välja tuua, millisele ametile soovitakse kandideerida. Seejärel said laagri­vanemad täpse info, kui palju ja kuidas ankeete täita. Mõne riigi esindajad ilmusid pärast mõtlemisaja möödumist ja ankeetide läbitöötamist laagrisse tagasi, et intervjueerida ümber asuda soovijaid ning vajadusel kontrollida nende erialaseid oskusi.
Enamasti läks DP-l ümberasumiseks tarvis arstitõendit, mille väljastas tavaliselt laagriarst ja kinnitas politsei. Arstitõendile nõudis iga riik erinevaid märkmeid. Levinumad olid näiteks rõuge-, trahhoomi-, ja vaimse tervise tunnistus ning kirjeldus kopsude olukorrast. Lisaks arstitõendile tuli võtta politseiasutuselt tunnistus selle kohta, et taotlejal ei ole laagris saadud kriminaalkaristusi. See vajas põgenikepolitseis kinnitamist. Need, kes arstlikku läbivaatust ei läbinud, pidid mõned kuud sanatooriumis viibima ja seoses sellega jäid mõnest ümberasumisvõimalusest ilma.
Kõigi dokumentide korrasolekul võimaldati vastuvõtva riigi komisjoni ette astuda. Peamisteks sobimatust määravateks teguriteks said tervislikud probleemid (sageli just tuberkuloosi põdemine), teenimine vaenalse sõjaväe ridades (st Saksa sõjaväes) või poliitilised vaated (kardeti kommuniste ning NSV Liidu agentide riiki satumist).
Kui oli kätte jõudnud ümberasumise aeg, jagati põgenikele märgid, millele oli peale kirjutatud ümberasuja number, nimi ja sihtkoht. Märk pandi nööriga kaela ja pidi olema kõigile hästi nähtav. Ümberasuja pagas pidi olema varustatud samade andmetega – kohvritel ja kastidel puitplaadikestele kirjutatuna, teistel pakkidel peale õmmeldud valgest linasest riidest riidetükkidel. Ümberasumist korraldanud organisatsiooni vastutus lõppes tavaliselt sihtpunkti sadamas, raudtee- või lennujaamas, kui ta andis isikud üle vastuvõtvale seltsile, firmale või sponsorile.

Eestlastest põgenikud Geislingeni DP laagris. Emigratsiooniks ettevalmistamine ja sõrmejälgede võtmine. Foto Ajapaik

Ümberasujate sihtkohamaad

Järgnevalt lühike ülevaade riikidest, kuhu tekkisid või laienesid varasemad sõjajärgsed suurimad eestlaste kogukonnad.
Suurbritanniast sai Lääne-­Euroopa suurim, samal ajal ka esimene pagulasi vastu võtnud riik. Teise maailmasõja lõpus muutsid britid 1905. aasta immigratsiooniseadust liberaalsemaks, lihtsustamaks pagulaste sisserännet, et kasutada neid tööstuse ja põllumajanduse madalseisust ülesaamisel. Vaatamata seaduse liberaliseerimisele osutusid ümberasumise kriteeriumid karmideks. Inglismaa nõustus alguses vastu võtma vaid noori, vallalisi, terveid, tööjõulisi isikuid.
Pagulaste vastuvõtmist alustati kõige enam täitmist vajavatele töökohtadele. 1946. aasta sügisel algas esimene aktsioon – “Balti Luiged”. Ürituste raames kutsuti Saksamaa Briti tsoonist noori vallalisi 21–40-aastaseid Balti riikidest pärit naisi Suurbritannia haiglatesse õdedena tööle. “Balti Luiged” ettevõtmist laiendati 1947. aastal, kui Briti tööministeerium teatas, et vajab veel 5000–6000 18-45-aastast naist. Uusi töölesiirdujaid lubati rakendada sanatooriumites, haiglates, emadekodudes ja majapidamistes. “Balti Luikede” aktsioon lõppes 22.04.1947, kui see ühendati juba 1946. aasta sügisel alanud järgmise aktsiooniga “Westward Ho” ehk “Hõissa läände”. “Balti Luikede” ürituse käigus jõudis Inglismaale ligikaudu 2500 naist, neist 700 eestlannat. Läbitöötatud arhiivimaterjalide põhjal järeldub, et tegelikkuses ei kujunenud elu Inglismaal kaugeltki nii roosiliseks nagu seda ette kujutati. Samas tuleb märkida, et raskused tekkisid eelkõige neil, kes polnud harjunud füüsiliselt raske tööga.
“Hõissa läände” operatsioon käivitus täiel määral 1947. aasta aprillis, enne kui IRO alustas oma operatsioonide korraldamisega. Suurbritannia valitsus pidas pikki läbirääkimisi ametiühingutega, kuna ametiühingud avaldasid võõrtööliste sissetoomisele tugevat vastupanu. Läbirääkimiste tulemusena saadi luba aktsiooni käivitamiseks. “Hõissa läände” ürituse käigus pääsesid laagritest Inglismaale nii mehed kui naised ning nüüd juba nii USA ja Prantsuse tsoonist kui ka Taanist. Kuigi alguses värvati vaid vallalisi isikuid, selgus peagi, et töölesiirdunute seas leidus inimesi, kes andsid end üles vallalistena, ent mõne aja möödudes ja majandusliku olukorra paranedes teatasid, et neil on siiski olemas perekond, kellele sooviti taotleda luba järele tulla.
1948. aastal viidi Suurbritannia immigratsiooniseadusesse sisse taas uuendus, võimaldamaks perekondade ümberasumist saareriiki. Seadus nägi ette, et kõigepealt siirdub Inglismaale perekonnapea, ning kui ta on leidnud töö ning sobiva elamiskoha, mis võimaldab perekonda üleval pidada, lubatakase perekonnal järgi sõita. Mõiste “perekond” hõlmas meest, naist, alaealisi lapsi ja vanemaid. Tegelikult toimus perede järeleviimine väga aeglaselt, sealjuures ei pääsenud Inglismaale mitte kõik perekonnaliikmed, vaid ainult alaealised lapsed ja naine.
Näiteks Balti riikidest pärit pagulaste vastuvõtmiseks pidas Taani valitsus eraldi läbirääkimisi nii Briti kui ka hiljem Kanada valitsustega ning Taani hakkas välja andma vajalikul kujul väljasõidulube ühes vormiliselt nõutava tagasituleku võimalusega.
Vastavalt IRO aruandele võttis Suurbritannia Teise maailmasõja lõpust kuni 31.04.1952 vastu 30 2296 põgeniku staatuses välismaalast. Neist üle 80000 pöördusid sõja lõppedes kodumaale tagasi. Juhan Madise andmete kohaselt asus saareriiki 3418 eestlast. Ferdinand Kool märgib oma raamatus eestlastest ümberasujate arvuks 5500–6000 eestlast.
Arhiivimaterjalide andmetel suhtusid inglased eestlastest DP-desse kui odavasse inimmaterjali ning sarnast arvamust on jaganud mitmed autorid. Suurbritannia rõhutas pagulaste sissetoomisel aktsiooni ajutist iseloomu ja äsja saabunud immigrantide peatset edasisaatmist dominioonidesse. Seadusega pandi paika, et riiki saabunud põgenikul polnud õigust ilma loata töökohta vahetada. Loa taotlemine käis tööministeeriumi kaudu ning selle saamine oli praktiliselt võimatu.
Nii nagu Suurbritanniagi, kuulus Belgia esimeste pagulasi vastu võtnud riikide hulka. Belgia käivitas aktsiooni “Must Teemant” söekaevurite leidmiseks. Kavakohaselt taheti riiki tuua 20 000 DP-d USA ja 15 000 Briti tsoonist. Eelistati vallalisi mehi, kuid hiljem minetas perekonnaseisu kriteerium tähtsuse. Perekondade vastuvõtmise puhul arvestati ühtekokku 10 0000–12 5000 inimese vastuvõtmisega.
Belgia söekaevandustesse kandideerijate puhul ei kontrollitud erialaseid oskusi. Meelitatud pakutavast sõltumatusest, laagri eluga võrreldes normaalsest elust ja heast palgast, asus Belgiasse kaevandustesse tööle palju selliseid, kes polnud kunagi varem kaevanduses töötanud ja polnud seetõttu harjunud sealsete raskete tingimustega. Erinevalt Suurbritanniast puudus Belgiasse tööleasunutel ametlik õigus Saksamaale tagasi pöörduda. Tekkinud olukorras võeti ette riskantseid põgenemiskatseid tagasi oma laagritesse Saksamaal. Ühtekokku Belgiasse asunud ligikaudu 15 000 inimese hulgas oli 270 eestlast.
Prantsusmaa soovis vastu võtta kolm miljonit põgenikku sõjas purustatud maa ülesehitamiseks. Eelistatumad olid Põhja- ja Kesk-Euroopast, eelkõige Poolast pärit pagulased, kuid Prantsusmaa ebakindla poliitilise olukorra tõttu sinna ümberasujaid eriti polnud. Kõige enam soovitud ametiteks oli kaevurid, põllutöölised, käsitöölised ja majaabilised. Perekonnapea vanuse ülemmääraks võis maksimaalselt olla 50 aastat, kuid väga hea tervise puhul nihutati vanuse ülempiiri 55. eluaastani.
Taanist oldi valmis vastu võtma endisi Balti riikide kodanikke nii põllutöödele (ühe-aastase töölepinguga), kaevandustesse kui ka vabrikutesse – eeskätt insenere, tehnikuid. Erinevalt Suubritanniast ja Belgiast konrolliti kaevandusse kandideerivatel pagulastel tervisliku olukorra kõrval ka tehnilisi teadmisi.
Prantsusmaal valitsenud poliitiline ebastabiilsus ja eestlaste jaoks liialt suur kultuuriline erinevus ei ahvatlenud eestlasi sinna ümber asuma. Kokku asus Prantsusmaale 179 eestlast.
Hollandi valitsus sõlmis 1947. aastal USA ja Briti tsooni okupatsioonivalitsuste vahel kokkuleppe, mille kohaselt paigutati Hollandisse söekaevureid, oskustöölisi ja majateenijaid, kes pidid olema vallalised 18–35-aastased naised või mehed. Sooviti vaid koolitatud, spetsiifiliste töökogemustega põgenikke. 1948. aasta lõpuks emigreeus Hollandisse ettenähtust vähem inimesi, vaid 4355 isikut, nende seas 110 eestlast. 1950. aastaks oli Hollandisse jäänud vaid 80 eesltast.
Taani kungriik nõustus vastutuse enda peale võtma vanade, haigete, invaliidide ja teiste isikute eest, kes endaga ise toime ei tulnud ning kes ei saanud või polnud võimelised välja rändama. 1946. aasta mais saadeti esimesed liitlaspõgenikud Taani maarajoonidesse talupidajatele appi naereid umbrohust puhastama. Abiliste sekka kuuus ka 130 endistest Balti riikidest pärit pagulast. Alates sama aasta juulist lubati kõigil mittesaksa soost põgenikel töötada Taani ettevõtetes, kus taanlased ei soovinud töötada või neid ei jätkunud. Tööle võtmine ja töölepingu lõpetamine pidi toimuma ainult avalike töövahenduskontorite kaudu. Iga töötaja sai legitimatsioonikaardi, milleta puudus luba töötada ning omaette elada. Põgenikele võimaldati taanlastega võrdsed töötingimused.
Sarnaselt Taanile soostus Norra vastu võtma iseendaga mittetoimetulevaid pagulasi. Nende valitud sihtrühmadeks said tuberkuloosihaiged ja pimedada lapsed.
Rootsi ei korraldanud pagulaste vastuvõtmiseks ametlikke aktsioone. Rootsis oli niigi suur grupp Balti põgenikke, kelle tuleviku suhtes tuli lahendusi leida. Ajutise elamisloa saamine oli raske, seda ei soodustanud tol hetkel kehtinud immigratsiooniseadused. Kuid kui keegi oli juba üle piiri saanud ning näiteks Kesk-Rootsi elama asunud, lubati tal humaansetel kaalutlustel sinna jääda. Pärast tööle asumist tuli end võõrastepassi saamiseks politseis üles anda, taotlus esitada ja oodata. Kõigile Taanist tulnud pagulastele võimaldati tavaliselt ka Rootsi jäämine.
Austraalia immigratsioonitingimused sarnanesid paljuski Suurbritannia omadele. Austraalia immigratsioonipoliitika oli väga selekteeriv – valitsusega sõlmitud leppe kohaselt võimaldati sisse rännata vaid väikestel, mitte enam kui kahe lapsega perekondadel. Mehi sooviti ehitus-, metallli- ja metsatööstusesse, naisi riide- ja tekstiilitööstusesse, haiglatesse, majaabilisteks. Esimesse väljarändajate gruppi valiti ainult Balti pagulased: kuni 40-aastased vallalised mehed, kuni 45-aastased vallalised naised ja perekonnad lastega, kus perekonnapea oli noorem kui 50 aastat.
1948. aastal muutis Austraalia sarnaselt Suurbritanniale ja Kanadale immigratsiooniseadusi liberaalsemaks: vallaliste meeste vanusepiir tõsteti 50. eluaastani, lubati ka vanemaid ning hooldust vajavaid lähedasi sugulasi kaasa võtta; ümberasumist võimaldati lastega leskedele. Ümberasujatele lubati viie aasta jooksul anda Austraalia kodakondsus. Individuaalkorras polnud Austraaliasse ümberasumine lihtne. Kui oli õnnestunud sissesõiduviisa saada, tekkis probleem Euroopast Austraaliasse saamisega. 1946. aastal oli näiteks üksikisikute järjekord 6–12 kuud.
Austraaliasse ümberasujatele tehti kohapeal mitmeid soodustusi: näiteks maksti kindel summa alustuseks, võimaldati üürida soodsa hinnaga korterit, vajalik riietus anti tasuta, võimaldati osaleda tasuta inglise keele ja Austraaliat tutvustatavatel kursustel.
1951. aastaks oli IRO abiga Austraaliasse ümber paigutatud 5958 eestlast.
Uus-Meremaa valitsus pidas parlamendiga pikalt nõu, mille peale teatas, et nad ei ole nõus massilise sisserändega, kuid üksikud, kiiresti assimileeruvad kodanikud võivad ümber asuda. Sarnaselt Austraaliale ei saanud ümberasumine aga mitte mingil juhul enne toimuda, kui Uus-Meremaa sõdurid on tagasi pöördunud ja oma koha leidnud.
1948. aasta septembris sõlmiti IRO ja Uus-Meremaa valitsuse vahel leping, mille kohaselt Uus-Meremaa valitsus nõustus Euroopast vastu võtma 1000 põgenikku, sh 300 vallalist alla 40-aastast naist, kes suunatakse haiglatööle, ja 50 leske koos ühe või kahe lapsega. Lisaks veel 100 perekonda, kuhu kuulub mees, naine ja üks või kaks last. Uus-Meremaale ümberasunud said kõik kodaniku­õigused ja -vabadused.
Kanadasse alustati Juhan Madise andmetel sugulaste, st naiste-meeste, laste, õdede-vendade, pruutide-peigmeeste ületoomist 1946. aastal. Valdavalt aga hakkasid sisserändajad põgenikelaagritest sinna jõudma 1948. aastal pärast immigratsiooniseaduse liberaliseerimist. Peamiseks põhjuseks, miks Kesk-Euroopa pagulastele enne 1948. aastat ei võimaldatud massilist ümberasumist Kanadasse, oli vahetult pärast Teist maailmasõda aset leidnud ulatuslik sisseränne Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest.
Nagu peaaegu kõikides teistes riikides, valitses ka Kanadas tööjõupuudus aladel, kus oma inimesed ei tahtnud töötada. Ameerika Ühendriikidest ja Suurbritanniast saabus peamiselt haritud kontingent, kes asus kõrgematele positsioonidele ja kelle suhtes kehtisid liberaalsemad immigratsiooniseadused. Euroopast tulevate põgenike ümberasustamises nähti võimalust olukorra parandamiseks lihttöödel.
Kõige enam sattus Kanadasse immigrante massimigratsiooni teel. Eelkõige soodustati noorte vallaliste meeste ja naiste sisserännet. Endistele sõjaväelastele tehti riiki pääsemine raskeks. Sarnaselt Austraaliale võimaldati 1948–1949. aastail Kanadasse sisse rännata vaid väikestel, mitte enam kui kahe lapsega perekondadel. Kaasa ei saanud võtta vanemaid ning teisi lähedasi sugulasi, kes polnud enam töövõimelised ja vajasid hooldamist. Kõige enam sooviti kaevureid, metsatöölisi, farmereid, põllumehi ning lihtsalt tööstusesse abiväge. Teistele aladele lepingu saamine osutus väga raskeks.
Tehnikaspetsialistide sisserände otsustas vaid immigratsiooniamet, kuna ei soovitud vastu võtta liiga palju haritud põgenikke, sest nad võisid hakata ohustama kohaliku haritlaskonna positsioone. Spetsialistidel tuli arvestada peamiselt individuaalmigratsiooniga, mille korras oli elamisluba saada raskem kui massimigratiooni korral. Karl Auna andmetel asus Kanadasse ümber umbes 9000 eestlast Lääne-Saksamaalt, ligi 4000 Rootsist ning vähemal määral teistest riikidest.
Ameerika Ühendriigid on DP-de vastuvõtmisel üheks huvitava looga riigiks. Nimelt vahetult pärast Teist maailmasõda kuni 1948. aasta teise pooleni, mil võeti vastu DP-de seadus, oli USAsse kui kõige valjuhäälsemalt põgenike õiguse ja humaansuse eest võitlevasse riiki võimalik ümber asuda vaid väga vähestel pagulastel. Seda eelkõige ameeriklaste poliitiliste ja majanduslike kaalutluste tõttu.
Suur muudatus Euroopas viibinud, kolmandatesse riikidesse ümberasumist ootavate põgelike ellu tuli pärast 1948. aasta suvel Ameerika Ühendriikide Kongressis vastu võetud DP-de seadust. Seaduse sissejuhatavas osas seisab, et nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest tuleb USAsse lubada kvoodiväliste kodanikena kõik põgenikud, kes soovivad sinna elama asuda.
Seaduse edasine tekst aga seadis olulised piirangud USAsse ümber asuda soovijatele viisade saamisel. Vastavalt seadusele pidid vähemalt pooled immigrantidest olema Balti riikidest ja neist vähemalt 30% põllumehed, loomapidajad; erialaspetsialistid olid tähtsuselt teisel kohal.
Immigratsioonikõlblikuks tunnistati perekonnad, kus mõlemad vanemad olid töövõimelised ja vallalised lapsed polnud veel 21-aastased. Lisaks anti eelisõigus alla 21-aastastele noorukitele, kes olid kaotanud sõjas lähedased, leskedele ning lastele. Sama seaduse järgi ei saanud lapsed üle 55-aastaseid vanemaid kaasa võtta. Seadusega keelati USAsse sissepääs isikuile, kes olid teeninud vaenlase vägedes, seotud mõne USA vastu töötava vaenuliku jõuga, kes olid taga kiusanud või diskrimineerinud kedagi rassilistel, usulistel või rahvuslikel põhjustel.
Viimased kaks punkti kuulusid hiljem muutmisele, sh soodustati viisade andmist Balti pagulastele, kes olid teeninud Saksa vägedes. DP-de seaduse järgi jäi kehtima nõudmine, et iga ümberasuva kodaniku või perekonna kohta tuli esitada garantiikiri või kirjalik küllakutse, millel oli märgitud sponsor, kes garanteerib sisserännanule elu- ja töökoha ning teatud sissetuleku. DP-de seaduse raames võttis USA Euroopast vastu kokku 34 5932 DP-de, erinevalt plaanitust oli baltlasi viiendik ehk 68 137–35 089 lätlast, 23 125 leedulast ja 9923 eestlast. Teistel andmetel asus USAsse Teise maailmasõja ajal ja DP-de seaduse raames kokku 11 585 eestlast.
Lõuna-Ameerikasse asustati ümber 78 837 inimest, nende seas 617 eestlast. Tegelikult oldi valitsenud tööjõupuuduse tõttu sealtpoolt valmis veelgi enam inimesi vastu võtma. Dominikaani Vabariik, Guatemala ja Venezuela olid IRO liikmed, kuid kõige olulisemateks pagulasi vastuvõtvateks riikideks osutusid Argentiina ja Brasiilia.
Argentiina osutus Lõuna-Ameerika riikidest pagulasi enim vastuvõtnud riigiks. Argentiina valitsus ning erinevad riigi ettevõtted tegid aktiivselt Euroopa pagulaslaagrites oma maale reklaami. Tingimused, millele sooviavaldajad pidid vastama, polnud võrreldes teiste riikidega karmid. Argentiina plaanis viie aasta jooksul vastu võtta 250 000 immigranti, keda lubati rakendada põllumajanduses. Maad lubati müüa pikaajalise laenu alusel, ja kui perre sünnib lapsi, kustutada osa laenust. Lisaks olevast tööstusse olnud vaja rohkelt erialateadmistega töökäsi – insenere, tehnikuid, masiniste, kuid ka lihttöölisi, näiteks autojuhte. Kõrgharidusega pagulastel, arstidel, juristidel ei soovitatud tulla, kuna oma erialatööle nad niikuinii ei pääse.
Valitsus selgitas, et Argentiina on nõus ja isegi soovib vastu võtta perekondi. Perekonna mõiste sisaldas meest, naist, lapsi ja vanemaid; õed ja vennad moodustasid omaette perekonna, kuid on võimalikd ka erandid. Vallalistele naistele ja enne 1890. aastat sündinutele ei pruugita sissesõiduviisat anda, kuna sellistest isikutest ei olda huvitatud.
Argentiinas tegutses Balti Komitee, mis aitas kaasa Balti pagulaste ümberasumisele. Nii saadeti ka Argentiina konsulile Kopenhagenis järelepärimine Argentiinasse väljarändamise võimaluste kotha. 1948. aastal saatis Karl Robert Pusta kirja Timotheus Grünthalile, kus ta märgib, et Argentiinas olev Eesti konsul Theodor Gutman olevat hankinud eestlastele juba üle 3000 viisa.
Brasiilia lubas juba 1946. aasta suvel riiki siseneda 100 000 DP-l, kes hakkasid töötama eelkõige põllu­majanduses või tööstuses oskustöölistena. Tegelikult ei suudetud aga pagulasi nii kiiresti vastu võtma hakata.
Übmerasujatel ei lubatud tegeleda äriga. Eelistatud olid vähemalt kolmeliikmelised perekonnad, vanuses 15–50 aastat, kes soovisid teha tööd. Lisaks pidi sisserändaja kiiresti assimileeruma, ei tohtinud välja anda võõrkeelseid raamatuid, ajalehti ja ajakirju. Ei lubatud tekkida rahvuslikel kolooniatel. Teadaolevatel andmetel elas 1964. aasta seisuga Brasiilias umbes 600 eestlast kehvasti ja vaid 15–20 perekonda olnud edukad.
São Paulo teatas oma valmisolekust vastu võtta farmereid, kellele riik võimaldab osta soodushinnaga maad. Lisaks lubas valitsus anda omalt poolt tehnikat ja materiaalset abi ning kindlustada arstiabi ja lastele koolikoha.
Venezuela teatas, et on nõus vastu võtma 50 000 emigreeruma sunnitut/ põgenikku. 1946. aasta algul teatati, et vajatakse tööjõudu seoses ühe suhkruvabriku ja ühe istanduse rajamisega. Ka eestlastele pidavat leiduma sobivaid võimalusi, kuigi õhk olevat palav, aga jõgi suutvat seda mõnevõrra jahutada. Lisaks sooviti koduabilisi, haiglaõdesid, traktoriste, mehaanikuid, tööstustöölisi. Sisserändajale lubati 4 ha maad ja valmisehitatud maja, mille hind tuli tasuda pikema aja kestel. Venezuelasse ümberasumisvõimalused pakkusid osale eestlastest huvi. Grupp eestlasi asus sinna elama, kuid nende elu ei olevat kujunenud kergeks.

Avaldatud lühendatult väljaandest:
"Korp! Filiae Patriae. Eestlaste põgenemine
Läände Teise maailmasõja ajal!” Tartu 2009