Kuhu lähed, Eesti rahvas?

tekst: Valdur Raudvassar
Kirjutis on avaldatud lühendatult

Eestlased jäävad vähemusrahvuseks Eestis. Uus olukord toob rahvusele hävingu – päästev küsimus: kuidas pääseda? Vabadusvõitleja Valdur Raudvassar kirjutas selle traktaadi Võrumaal suvel 1972 Erik Udami ja Enn Tarto teadmisel. Tutvunud Mordva vangilaagri järel Nõukogude ikkesse surutud kodumaa arengutega jõudsid nad järeldusele, et need muutuvad üha ohtlikemaks Eesti rahva olemasolule. Kuid kõik ei saanud sellega leppida.

1.Kuhu lähed, Eesti rahvas?

Valdur Raudvassar (paremal) ja õpilane Tiit. Arhiivifoto

Viimase rahvaloenduse (1970 toim.) andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räägivad tõsiasjast, et ligema 15–20 aasta jooksul muutume vähemusrahvuseks oma kodupinnal Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavas osa teadvusesse. Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust. Iga õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi, läheneva katastroofi eest. Kellelgi pole enam õigust vaikida!
Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui stalinliku “suure terrori” märatsemine pole võrreldavad läheneva ohu mõõtmetega.
Vähemusrahvusse jäämine ei tähendaks muidugi kohe praeguse ENSV faktilist või juriidilist kadu – sellel lihtsal põhjusel, et vaevalt kunagi faktiliselt või juriidiliselt mingit Eesti “sotsialistlikku vabariiki” üldse eksisteerinud ongi. Kuid silmas pidades kõigi nõukogulik-riiklike haldusalade olukorda, kus maa päriselanikud on vähemusrahvuse seisundis täielikult (Kasahstan, Jakuutia, Tuva, Komi) või teatavate rajoonide kaupa (Ukraina, Valgevene) pole meil raske ette kujutada tõsiasja oma lähemast tulevikust. Tolles olukorras pole enam tarvis “proletaarlastel mägesid tõsta”, et Eesti teaduse, kultuuri ja majanduselu etteotsa pukitada vastsaabunud venelastest kolonistid.
Samal ajal pöördub pahupidi ka meie maa läbilõikepilt: eesti külad, mis seni on rohkem kui miski muu aidanud säilitada kodumaa eestilikku välisilmet, kaotavad sama 15–20 aastase vahemikuga oma peamiselt pensionäridest koosneva elanikkonna ning täituvad loomulikult venelastega; hiljem lammutatakse küladki kui säärased ja nende asemele kerkivad kolhoosivenelase hingele vastavamad “linna tüüpi” asulad, mida oleme seni masendavas külluses näinud monotoonseil Vene tasandikel.
Sisuline ja keeleline venestamine toimub peaaegu silmapilkselt ka meie hariduselus: vähenevad kuni kaovad päriselt eestikeelsed teaduskonnad, eesti keel muutub “vabatahtlikuks õppeaineks” keskhariduslikes koolides ning säilitab oma senised õigused teatava “üleminekuaja” lõpuni vast 3-klassilises algkoolis – muidugi tugeva vene keele osatähtsuse järk-järgulise tõusu tingimustes. (Muuseas muutub vene keel tulevast õppeaastast alates taas sunduslikuks aineks üldhariduslikes koolides.)
Sama, mis praegu toimub Eesti Televisiooni saadetega, hakkab tollal kiirendatud korras arenema ka eesti teatrielus: vene kolonistide massid seavad ametisse kõikjal oma truppe, kes vastu tulles elanikkonna valdavama osa soovidele”, hõivavad lühikese ajaga kõik teatrilavad. Sama saatus tabab kirjandust ja ajakirjandust. “Sovetskaja Estonia” kõrvale kerkib nagu seeni venekeelseid rajooni- ja eriala ajalehti ja ajakirju. Juba on kuulda uue ajalehe “Vetšernõi Tallinn” asutamisest. Ja eesti teadlased, pidades nagunii kõikjal töötama käsikäes venelastega ning enamasti nende juhtimisel, ei näeks uutes tingimustes enam olulist viga elama kolimises paremate töötingimuste otsingul Moskvasse või Leningradi.
Loodan, et asjade senine käik ja eelkõige rahvaloenduse andmete võrdlemine ei luba ühelgi rahvuskaaslasel kahelda, et eeltoodud lähima tuleviku pilt pole “tontide maalimine valgele seinale”. Kümneid kordi on Eesti ajaloos kaalul olnud vabaduse või orjuse võimalus, kuid esmakordselt kerkib päevakorda praegu olemasolu või huku, lühidalt – elu ja surma küsimus kogu oma bioloogilise tõsidusega. Ligineme otsesemale rahvuslikule katastroofile ja selle arg või nürimeelne mittenägemine ei kindlusta enam ühelegi eestlasele pääsu järgmistesse sajandeisse.
Pole usutav, et rahvuslik kadumine ühelegi eestlasele, kaasaarvatud ka ausad parteiliikmed – peaks ju selliseidki olema! – erilist röömu valmistaks. Tahtmatult peaks sellepärast kerkima küsimus: Kuidas seda, s. o. rahvuslikku kadumist, vältida?
/.../

2. Kas eestluse päästmine oleks reaalne?

Kaasvõitleja ja kirjatüki mõttekaaslane Enn Tarto Mordva vangilaagris 1958. Arhiivifoto

Küsimuseks jääb siis edaspidigi: kuidas vältida meie rahva kadumist elujõuliste rahvuste edasisest ühiskonnast.
/.../
Millega on siis võõrad saavutanud elujõu mandumise rahva juures, kes alles paar põlve tagasi nõnda südikalt oma vaimsele ja poliitilisele enesetunnetusele ärkas? Eelkõige muidugi otsese ja ennekuulmatult põhjaliku terroriga, mis hävitas rahva poolt valitud esinduse, eesotsas Eesti valitsusega, ja enamuse rahvuse ettejõudnud kihist. Praegu elame teise, sisuliselt veel laastavama terrori tingimustes – plaanikindlalt kehtestatud teadmatuse riigis. Rahvuslikud teadused (ajalugu, etnograafia, sotsioloogia) on kitsendatud tähenduse kadumiseni ja informatsiooni vahendid (ajakirjandus, ringhääling, ilukirjandus) töötavad ainuüksi desinformatsiooni eesmärgil, s.o. vaikides maha kõike muud nopivad üles või lihtsalt mõtlevad välja ainuüksi reziimile soodsaid “uudiseid”.
Rahvusvahelistele informatsiooniallikatele on aga tee Eestisse suletud kohe peale bolševistliku diktatuuri kehtestamist. Et informatsiooni väljalülitamine ühiskondlikust elust terror on, seda tõestab tegelik olukord meie rahvas: kui keelustati terve rea teemade käsitlemine ajakirjanduses ja raadios, harjusid kolmekümne aasta vältel ka meie elanikkonna kõige laiemad hulgad neist avalikult mitte rääkima, ja arvatavasti mitte enam ka mõtlema. Selles veendumaks tarvitseb ainult viibida mõne direktori või doktori kodusel sünnipäeval!
Elame totaalse teadmatuse riigis. Meie ei tea enam, mis toimub selle sees või sellest väljaspool, ja lõpuks – meie ei tea enam, mis meiega üldse toimub.
Samal ajal ei tohi me aga unustada tõsiasja, et meie rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks. Vastupidi – nii tundubki mugavam. Teenistust on igaühele, süüa jätkub kõigile, lapsed sünnivad nagu muistegi – sellised on põhihuvid, mis seovad pisiinimest maailma ja eluga. Milleks end erutada ärritavate uudistega! Partei lubas meilt ära võtta mure homse pärast – võtku, muretsegu siis ise!
/.../

Vabadusvõitleja Erik Udam oli abiks kirjatüki loomisel ja levitamisel. Arhiivifoto

Me ei või tähele panemata jätta muutusi, mis toimusid meie rahvas 1950-ndate aastate keskel. J. Stalini surma järel lõppesid avaliku, suure terrori aastad; samal ajal lõppes ka relvastatud vabadusliikumine meie metsavendluse füüsilise väljakurnamise lõpulejõudmisega, samal ajal hääbusid rahvahulkades ka valus-igatsevad jutud “valgest laevast” – s.o. täispurjes kodusadamasse tagasi pöörduvast Eesti Vabariigist.
Samal ajal tõstsid uued võimud mõningate reformidega rahva elatustaset, mis mõjusid seda tunduvamalt, et varem elati lausa näljasurma piirimail. Veel rohkem saavutati mõningate järelandmistega meie rahvuslikule põhiharrastusele – majanduslikule eneseteostusele: hakkasid kerkima majad linnas ja maal. Ja samal ajal just anastas võõras võim meie rahva hinge, uinutas tema teadvuse. Senine eestlase vastupanuvõim ja solvatud rahvuslik uhkus asendus positivistliku ellusuhtumisega, s.o tänapäeva pisemagi võimaluse hasartse ärakasutamisega ja ühiskondlike huvide minetamisega kujuteldava isikliku mugavuse nimel.
Ehkki Hruštšovi-aegne majanduslik tõusulaine on langema hakanud, loodetakse jätkuvalt, et partei muretseb ikka meie homse pärast. Kuigi oma maja ehitada on juba peaaegu võimatu, lubatakse varsti poole vaevaga uut korterit. Paljudel on majad nagunii olemas, võib hakata raha ja lootust koguma autoostuks... Rahva ajju on juurdunud arvamine, et midagi enam ei muutu – ei tule küll midagi eriti head, aga mitte ka eriti halba. Nagu on harjutud nägema, et meil viibivad vene sõdurid, meile tulevad vene asukad, lotendab punane lipp ja kehtib partei ainujuhtimine, nii on harjutud ka mõtlema, et on eesti rahvas – on ja jääb. Aeg on nende arvates peatunud.
Ja just nende magusate valede suletud ringi peame kõigepealt purustama. Kõuehäälel peame kisendama sellesse hukatuslikku vaikusesse: ”Kuhu lähed, eesti rahvas? Meie lõpp on käegakatsutav. Ärka – täna pole see veel hilja.“

3. Kas “väike Eesti” on võimeline eksisteerima iseseisva riigina?

Legendaarne transistorraadio VEF. Valdur on meenutanud: “Ühel sügisõhtul jõudsin koju maakoolist, kus olin saksa keele õpetaja, keerasin raadio Vaba Euroopa jaamale. Kuulsin nagu tuttavat juttu – loeti minu kirjatööd.” Arhiivifoto

Nõukogude Vene imperialismi ideoloogiliseks aluseks on teatavasti kommunism – uus riigiusk, mis põhineb hüpoteesil rahvuste kokkusulamise vajadusest ja paratamatusest. Praegu polevat venestamine enan venestamine, vaid suure maailmaajaloolise protsessi algus. Et aga uus süsteem liigub mööda tsaaridel sissetallatud radu sama eesmärgi poole, seda jätavad vahel isegi otsesed venestuse ohvrid kahe silma vahele.
/.../
Kas on mõtet äratada enam rahvuslikku liikumist? Kas me lapsed ja lapselapsed tahavadki enam eestlased olla? Muidugi ei või olla kindel, mida igas küsimuses arvavad järeltulijad. Kui oletadagi, et nad ei taha, siis ei sunniks neid miski eestlaseks olema. Kui aga oletada, et nad tahavad, siis on neile see meie tegevusetuse tõttu juba hilja.
Mõtleme taas sellele, et oleme viimane põlvkond, kelle ajal kodumaa enamusrahvuseks on veel eestlased. Veel mäletatakse meie hulgas iseseisvusaega, veel elab inimesi, kelle jaoks mõisted Eesti riik, Riigikogu, Põhiseadus, President, Kaitsevägi, Eesti raha, jne., pole mitte unelm, vaid läbielatud reaalsus. Veel elab meie keskel inimesi, kes võtsid osa legendaarsest Vabadussõjast, Riigikogu valimistest, kes mäletavad veel sini-must-valget vabalt lehvimas. Kas see kõik nimelt ei kohusta meid olema teerajajaks Eesti uuele ärkamisele?
Meie põlvkonnal on tõmmata enneolematult drakooniline loos – kas täita oma kohust ja pälvida järeltulijate kustumatu austus, või saada otsesteks rahva reetjateks, keda saadab järeltulijate jõuetu vihkamine ning lakkamatu needus. Sellepärast - kes mõtleb meie hulgast vaid omale nahale, mõelgu, aga ilma suuri sõnu tegemata; kes tunneb aga tõesti vastutust järeltulevate põlvede ees, see ei tohi neid ilma jätta maast ja keelest, mille pärisime oma esivanematelt. Rohkem kui senini vajavad järeltulijaid meilt mitte kõhklevaid targutusi, vaid elavat armastust.”
/.../
Kas “väike Eesti” on võimeline iseseisvalt eksisteerima? Mõiste “väike Eesti” tekkis juba rahvuslikul ärkamisajal, mil maailm elas nn. “imperialism” ajastul. Tollal hinnati iga riigi väärtust üksnes sellega, kuivõrd tal oli jõudu vastu panna ahnema naabri annektsioonihimule või ise annekteerida asumaid. Ajastu mentaliteedile vastavalt oli igal kristliku Euroopa võimul mitte ainult tegelik vaid ka moraalne õigus allutada tehniliselt, rassilt, või usundilt erinevaid rahvaid niipalju kui suutis. “Tsivilisatsiooni laiendamiseks, hariduse, humanismi, kristlusele tuginedes”... Selle röövelliku ideoloogia valas tõlkimatult kaunitesse värssidesse inglise luuletaja R. Kipling. Ka kuulsad vene kirjanikud: Nekrassov, Blok, Dostojevski jt., pühendasid riimitud ja riimimata ülistusi “püha Venemaa huvide kaitsjaile” – poolakate, ungarlaste, leedulaste ja soome soo timukaile.
Samal ajastul tekkis ka marksism sisaldades juba algselt teatavaid imperialismi-tendentse, Utoopiliseks rahvuste kokkusulamiseks ei näinud õpetus muud teed, kui järk-järgulist rahvaste koondumist üksikute tsentrumite ümber. Nendeks tsentrumiteks pidid saama tolleaegsed koloniaalimpeeriumid. Nii tsiteeritakse pealesõjaaegses ENSV Liidu ajalooõpikus Eesti algkoolidele “Meie kodumaa kangelaslik minevik” (kaanepildil kaks muinasvana sõdalast) K. Marxi: “On et Baltikum kuulub loomulike lisandina natsioonile, kes valdab tema taga olevaid maid.” (so. Venemaale!)
/.../
Põhjendamatu on väide, et “eesti rahvas ise tahab kaduda”. Üle 30 aasta pole okupeeritud Eestis teostatud ei rahvaküsitlust ega vabu valimisi normaalse rahvaesinduse loomiseks. Peaks olema selge, et ainult sellisel teel (vastavalt ka Eesti Vabariigi Põhiseadusele) on võimalik õiguspädevalt ära kuulata rahva soovi. Seni aga jääb iga üksikisiku iga avaldus rahva nimel, eriti aga selle kadumistahte väljendamine, nii kõlbeliseks kui kriminaalseks kuriteoks.
Öeldes, et eesti rahvas ei taha enam säilida, on ütleja pahaaimamatult paljastanud ainult iseenese tegeliku palge. Loomulikult leiab elust igaks seda, mida ta leida tahab: kes tahab muutuda venelaseks, leiab endale küllaldaselt sõpru ja põhjendusi, samuti nagu need, kes tahavad jääda eestlasteks. Kuid tunnistagem ajaloolist tõde: virisejad ja allaheitlikud pole iial midagi loonud. Vaba Eesti ei teki ka mitte jõuetuis targutustes, salajastes soovides ja õrnades õhkamistes – ta luuakse elavas usus, väsimatus töös la julges võitluses.
/.../
Iga nüüdisaja eestlane teab, kuivõrd venelase hingeelu erineb meie rahva omast. Senini oli see erinevus kuigivõrd talutav, teritades koguni eestlase huumorimeelt (lugematud anekdoodid!), sest meil on veel Eestis oma kodu, perekond ja eesti seltskonnaelu, kus veedetakse olulisem osa ajast. Aga kui Eestimaa on täielikult russifitseerunud? Teame oma ühiselamute ja tööliskasarmute praktikast, et “avar ja lihtne” vene hing ei austa eriti intiimelu saladusi, algelisematki omandiõigust ega eestlase eripära aeg-ajalt mõtisklevasse üksindusse kalduda. Aga kust leida tuge on soovidele ja mõtetele, kui ümberringi vohab üksnes ühtlane, vene keelt kõnelev mass, kui kõik su loomupärased kaaslased on kaotanud selles oma nime ja keele, uppunud kõikjale loksuvasse vene merre? Kas ei tundu meile siis jällegi asendamatute väärtustena need “kitsalt” rahvuslikud erijooned, mille mõistmatud vanavanemad kergekäeliselt reetsid?! Kas ei ärata too psühholoogiline tegur loendamatuid mässumõtteid nimetuis irdisikuis, mis nende olukorras ei leia realiseerimist loomulikult mitte rahvusliku vabadusvõitlusena vaid kriminaalkuritegudena? Tahtmatult meenuvad vapustavad runod “Kalevalast” – Kullervo - tragöödia.
Palju on tegeldud indiviidi, massi ja rahvuste psühholoogia uurimisega, kuid täiesti valgeks laiguks on jäänud rahvusliku assimileerumisprodukti psühholoogia. Kuid selletagi peame sama kaugelenägeva ettevaatusega suhtuma igasugusesse ümberrahvustamispoliitikasse, nagu oleme viimasel aastakümnel õppinud suhtuma kurikuulsasse “looduse ümberkujundamise” plaani. Samal ajal peame me, eestlased, maailma hoiatama, et nende ülemaailmne elukeskkonna kaitse probleem pole seni siiras ega terviklik, kuni selles unustatud on inimelu ühe tähtsama keskkonna – rahvusliku keskkonna kaitse.
“Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?”
/.../

4. Põhinõudeks jääb enesemääramisõigus

Valdur Raudvassar Mordva vangilaagris. Arhiivifoto

Jõuame tagasi oma põhiteema juurde: kuidas päästa eesti rahvast kadumisest.
Assimilatsiooni oht ähvardab iga rahvast niipea, kui see langeb okupatsiooni või võõra ülemvõimu alla. Eestis kasvab see oht enneolematute mõõdeteni momendil, mil jääme vähemusrahvuse olukorda. Selle olulisemaid tulemusi vaatlesime 1. peatükis. Jääb vaid lisada, et olukorra täit tõsidust ei muudaks isegi Vene suurriigi mõõdukas demokratiseerimine, kuna häälteenamus siis kujuneks juba kahjuks eestlaste eluõigusele.
Kainele kaalutlusele on ka selge, et vähemusrahvuseks jäämise tõsiasja me enam muuta ei jõua – vähemalt mitte omal jõul. See nõuaks teatud objektiivseid võimalusi või siis rahvuse teadlikkust ning organiseeritust sellisel määral, mis meie oludes on võimatu. Peame siis algama oma pealetungi taktikalise taganemisega – s.o. ettevalmistusega enda maksmapanekuks ka kõige vähesoodsamais oludes
Kuid millele meie ikka loodame? Eelkõige iseendile. Keegi Ameerika psühholoog on väitnud umbes nii: võitluses võidab tavaliselt tugevam; kui aga võitlus venib pikale, võidab targem; kui aga võitlus pikeneb ettemääramatu ajani, võidab alati see, kes on moraalselt tugevam.
Niisiis on esmaseks ülesandeks otsustava pöörde teostamine eestlaste ellusuhtumises. Pööre rahva moraalis tähendaks eestlaste enesesäilitamistahte kasvamist üldiseks ja otsustavaks vastupanuks kõikidele mahakiskuvatele jõududele. Ometi ei tähenda selline enesesäilitamistahe võitluse algatamist, vaid ainult pealesunnitud lülitamist võitlusesse, mis kestab meie maal juba üle kolmekümne aasta veneluse brutaalse pealetungi ja eestluse samm-sammulise taganemise näol. Meie võitluse põhinõudeks on enesemääramisõigus ja eesmärgiks iseseisvus. Sest rohkem kui poolsada aastat traagilisi kogemusi on näidanud, et iseseisvas Eestis elas lahedalt ära ka riigikukutaja-kommunist isegi vangla tingimustes (samal ajal mõrvati “töörahva riigis” Anvelt, Pöögelman, Kork jne.), aga nõukogude impeeriumi tingimustes sureb töötav rahvas süütult kogu ulatuses.
Kui rahva enesmääramine on tema rahvusvaheliselt sanktsioneeritud õigus, siis iseseisvus on nii rahvuse kui üksikisiku moraalne ja vaimne tase, mis saavutatakse mingil momendil võitluses selle õiguse nimel.
Iseseisvus on oma jõu, oma tarkuse, oma energia ja individuaalsuse äratundmine ja võõra eestkoste alt vabanemine: see ei eita suhteid välismaailmaga, kuid nõuab ja kohustab eelkõige iseennast.
/.../
Ka praegu peame algatama oma Teist ärkamisaega üksikisiku iseseisvustumisega, iseseisvate eestlaste ärkamisega. Nemad on see jõud, mis viib pöörde läbi rahva moraalis. Kuid erinevalt Esimesest ärkamisajast ei tugine meie liikumine enam umbmäärasele ihalusele legendaarse Maavalla järele. Nüüd on aluseks juba tegelik dokument, – Eesti Iseseisvuse manifest, mis 24. veebr. 1918 kuulutas “...Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides... iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks.”
Iseseisev eestlane peab endalt pühkima kõik need plekid, mida on jätnud kõikjal praegune pinnapealne haridus, silmakirjalik komsomolimoraal ning ideetu, väikekodanlustuv seltskonnaelu.
Öeldakse, et armastada tähendab tunda. Miski pole põhjustanud meie noorsoo suuremat võõrdumist kodumaast je sugurahvast kui äärmiselt puudulik või tihti ekslik Eesti ajaloo tundmine. Ükski ärkav eesltane ei saa vabandada oma võhiklust selles isiklike kalduvuste või eriala kaugusga. Rahvus on pärand ja selle kogumine on kodumaa ajalugu. See pärand kuulub kõigile ja röövitakse kõigilt. Kui ei tunta tema kogumist, ei mõisteta ka tema suurust ja iseloomu. Kui sellest pärandist tulenev rikkus jäigi märkamatuks mõnedele, siis tema kaotamisega saabuv vaesus erutaks igaüht. Me peame teadma, mis meil on ja mis meilt ähvardatakse võtta. Lugedes kodumaa ajalugu, loeb igaks üle ka oma pärandi, muutudes oma isikuga panuseks tulevikule.
Peale kõige on kodumaa ajalugu rahvuse elujõu ammendamatuks lätteks. See on rahvuslastele vältimatuks stuudiumiks – aja voolu pulsilööke tajudes omandab ta rahvamehele vajaliku meelekindluse, mis läbi päevakajalise informatsioonitulva “ootamatuste” aitab näha arengu tõelisi tegureid, põhisuunda ja otsustavaid sündmusi.
/.../

5. Uue rahvusliku eliidi vajadus

Raudvassari kirjatükk jõudis ka soomekeelsesse raamatusse "Unelma vapaudesta”, autor Andres Küng. Arhiivifoto

Esimeste iseseisvaks saanud eestlaste ajalooliseks kutsumuseks on uue rahvusliku eliidi moodustumine, mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust. Sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud. Meie võitlus on seega juba alanud. Kuid veel on meie jõud suhteliselt nõrk nõudliku aja kõigi probleemide lahendamiseks. Eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv toimub edasises võitluse käigus.
Uue rahvusliku eliidi tekkimise vajadus on seotud rahvuse kui orgaanilise terviku mõistega. Et rahvuslik elu funktsioneeriks tervelt, peavad tema üksikute elementide tegevust kooskõlastama otsustusvõimelised ajud. Nende mõiste ei piirdu ametliku rahvaesindustega riigivalitsuses. Ametlike institutsioonide parimadki kavatsused ei leiaks rakendust, kui ühiskonnas puuduks võimalikult laialdane sääraste kodanike kihistus, kelle huvid on oluliselt seotud rahvuse olemasoluga – rahvusliku elulaadi, kodumaa piiride ja emakeele kestvusega. See kiht sünnitab lakkamatult kirjanikke, ühiskonnakriitikuid ning poliitikuid, see kannab endas rahvuse ideed. Meil tekkisid need ajud ärkamisajal, tugevnesid võitluses Eesti riigi sünniloos ja hävitati 1940-ndate aastate okupatsiooni ja suure terroriga. Meie rahvuslik keha jäi peata, üksikute elundite vahel kadus koostöö – need hakkasid tegutsema omapead või koguni üksteise kahjuks. Tollest saatuslikust hetkest pärineb laialt levinud arvamus, et “eesti rahvas ei hoia kokku, on halb rahvas”. Kuid sarnase kirurgia rakendamisel oleks olukord sama iga rahva juures.
Uus rahvuslik eliit sünnib, konsolideerub ja laieneb praeguses rahvulikus võitluses. Tema põhitegevus toimub kahes erinevas suunas:
1) äratamine – oma maailmavaatelises arengus isiklikult talletatud kogemuste teadlik edasiandmine lähima ümbruse kaudu järjest laiematele hulkadele, millega kaasneb paikse rahvusliku piirkonna tekkimine;
2) eliidi sisene tegevus – paiksete rahvuspiirkondade töö koordineerimine, erinevate kogemuste üldistamine, säärase rahvusliku võitluse taktika väljatöötamine, mis võimaldaks sellest osavõttu igal heatahte eestlasel ning teooria loomine, mis viiks rahva enesemääramisõiguse kättevõitmisele.
Sellisesse ühiskonda koondunud rahvast ei suuda enam assimileerida ka vähemusrahvuseks jäämise oht. See mitte üksnes kindlustab eesti keele ja kultuuri säilimist kitsenevates oludes, vaid juhib neid uuele tõusule, – kui rahvas on juba kord elutahte taastunud, siis kehtiv piiramisolukord vaid mitmekordistab seda tahet. Nõnda oleme jõudnud iseseisvate isikute tekkimise kaudu iseseisva ühiskonna tekkimiseni. Kaks arengujärku eestluse kriisi lahendamiseks oleks seega käidud.
/.../
Kujutatud arengu realiseerimine on muidugi äärmiselt raske ülesanne. Usun, et paljudele tundub see kohe utoopilisena. Kuid tunnistagem – iga suur looming tundub utoopilisena selle sõnastamise hetkel ja “enesestmõista” reaalsena juba selle teostumismomendist alates. Igatahes pakub ajalugu näiteid ka meie kasuks: baltisaksluse, väga väikesearvulise rahvakillu ja kultuuri püsimises 7 sajandit vähemusrahvuse tingimustes; samal ajal ka eestlaste püsimine ilma igasuguse omariikliku asutuseta, ainult oma tunnustamatu kultuuri ja seletamatu enesesäilitamistahte jõul. Selline „väike ühiskond“, asudes vaenuliku „suure ühiskonna“ kehas, oli suuteline ka kõige primitiivsemates oludes rahuldama ise oma eksistentsiks vajalikke, sisemistest tarvetest tulenevaid nõudeid.
Lõpuks tundub mingi loov mõte utoopiliselt teostamatuna vaid kõrvalseisjale. Loojale teeb selle reaalseks tema mõtet hingestav usk. Usk eesti rahva parematesse omadustesse, tema loomupärasesse õilsusesse ja loovatesse annetesse tähendab kõigepealt loomisvõime taassündi uskujas, selle laienemine hulkadesse aga maa ärkamist varjusurmast ning Eesti riigi taassündi.

***

Valdur Raudvassari meenutus kirjatüki sünniloost

Valdur Raudvassar. Foto J. Aader

Kirjutasin selle arutelu suvel 1972 Võrumaal, kokkuleppel Enn Tarto ja Erik Udamiga. Olime Mordva vangilaagrist vabanemise järel viie aastaga tutvunud põhjalikult Nõukogude ikkes vaevleva Eesti oludega ja jõudnud järeldusele, et võõrvõimu süvenemise ja võõrrahvaste sisserännu tingimustes muutub see üha ohtlikumaks Eesti rahva püsimisele. Ohtu lisas veel rahva meeleolu langus 1956. aasta järel, Ungari hõimurahva ülestõusu verine mahasurumine Vene tankidega, ilma et Lääne suurriigid söandanuks Kremlile isegi protestinooti esitada.
Rahvale mõjus see põrutavalt – vastupanuvaim rauges, kokkukuuluvus murenes. 1956. aasta lõi rahva hingele valusamini kui punaarmee võit 1944. aastal. Kõik ei suutnud sellega ka leppida. Meie kolmekesi lubasime kohtuda paari nädala pärast ning kaasa võtta oma nägemus olukorrast ja edasisest tegevusest. Kokkusaamisel otsustati jätta kirjatöö minu hooleks, levitamine aga neile.
Kirjutamisel tahtsin jätta muljet, et see pärineb kelleltki vanema põlvkonna mehelt. Oma traktaadi jätsin varjunimeta, sest seda poleks KGB nagunii tõena võtnud.
Kirjutist levitati laialdaselt kogu Eestis, välja arvatult Võrumaal. Minu kodu läbi ei otsitud, mind selles asjas üle ei kuulatud. Kirjutise viis välismaale mikrofilmina üliõpilane Peeter Ilus, kes õppis Soomes.
Ühel sügisõhtul jõudsin koju maakoolist, kus olin saksa keele õpetaja, keerasin raadio Vaba Euroopa jaamale. Kuulsin nagu tuttavat juttu – loeti minu kirjatööd!
Poolsada aastat on vahepeal möödunud. Ajalookäik pole peatunud. Toonud meilegi head ja halba. Oht Eesti rahva püsimisele pole kadunud. Lisaks vene ajast jäänud kolonistidele, on võõrrahvaste sisseränd plahvatuslikult kasvanud. Eestlastel on oht jääda vähemusrahvuseks omal maal, mida pole 700 aasta jooksul kunagi olnud. Siis pöördub ka demokraatia meie vastu – meid murtakse maha lihtsalt häälteenamusega. Ida-Virumaal toimub see juba, peagi vast ka Tallinnas.
Olukord nõuab meilt sama, mida 50 aasta eest – kodanikuühiskonna ärkamist ühtse rindena, mis oleks toeks valitsuse julgemale rahvuspoliitikale.
Eesti on tõesti väike kujundamaks maailmapoliitikat. Kuid piisavalt suur, et ehitada oma riiki ja kultuuri, hoida oma keelt ja elulaadi. Just sellega rikastame inimkonda, muudame mitmekesisemaks maailma. Veel pole hilja.