Foto: Wikimedia

Lugu jäälahingust – taevased sõjaväed ja virmalised

tekst: Jaan Jõgi, geograaf

Vana kalendri järgi 5. aprillil 1242. aastal (ukj 18. aprillil 1242) toimus Peipsi järve jääl Liivi Ordu rüütliväe ja Novgorodi vürsti Aleksander Nevski vägede kokkupõrge. Kroonikates kirjutatu põhjal olevat Jäälahingus murrangu toonud ime, nimelt olevat vürst Aleksandrile appi tõtanud taevased väesalgad, kes tõidki venelastele võidu.

Ühelt poolt tähtsustati lahingut maailma ja rahvaste saatust muutva tähtsündmusena. Näiteks kirjutavad Juhan Kahk ja Karl Siilivask oma Eesti NSV ajaloo populaarses ülevaates: “Kui saksa feodaalide väed 1240. aastal alustasid vallutusretke Vene vürstiriikide vastu, anti neile 1242. aastal Peipsi järvel toimunud Jäälahingus purustav vastulöök Novgorodi vürsti Aleksander Nevski juhitud Vene vägede poolt.” Vene õigeusu kirik on Jäälahingu tulemust esitlenud hiilgava võiduna Venemaale pealetungiva roomakatoliku kiriku üle. Vürst Aleksander Nevskit kirjeldatakse pühakuna, keda lahingutes abistab Jumal ise. Kroonikates kirjutatu põhjal olevat Jäälahingus murrangu toonud ime, nimelt olevat vürst Aleksandrile appi tõtanud taevased väesalgad, kes tõidki venelastele võidu.
Teisalt on väidetud, et tegemist oli tühise Liivimaal rüüsteretkel käinud Vene vürsti ja ordurüütlite väesalkade kokkupõrkega. Tõsi on, et isegi lahingutandri täpne asukoht kustus varsti kohaliku rahva mälust ja seda tuli aastasadu hiljem eraldi otsimas käia. Ei olnud abi ka nappidest kroonikaridadest, sest Peipsi järve rannajoon ning ka sellega ümbritsev maastikupilt oli möödunud sajandite jooksul tunduvalt muutunud. Otsingutest on ka „Maailm ja Mõnda“ sarjas ilmunud Georgi Karajevi ja Aleksandr Potressovi raamat „Peipsi järve mõistatus“ (1969).
Küsitavustest hoolimata kinnitavad autorid, et neil õnnestus leida lahingupaiga täpne asukoht Lämmijärve kitsamas osas ja usutavalt leida ka kuulus Varesekivi, millel seistes juhatas vägesid võidukas Aleksander Nevski. Pool sajandit hiljem tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev, et vanades vene kroonikates mainitud Varesekivi asukoht on senini kindlaks tegemata. Kahjuks pole oletatavalt lahinguväljalt leitud ka relvi ega mingit muud metallist varustust, mis kõneleks muistsest taplusest. Seega on lahingu täpne asukoht siiani kindlaks tegemata. Kuid see ei ole ainuke Jäälahinguga seotud mõistatus. Segaseks on jäänud tegevus, mis toimus lahingu ajal taevalaotuses.

Lahingus tõi võidu inglitest sõjavägi

Jäälahingust on eesti keeles trükitud mitmeid käsitlusi. Pikema ülevaate toimunust leiab Andres Adamsoni kokkuvõtvast „1242. Müüti murdes“ (2013) ja Nicolle Davidi raamatust „Jäälahing 1242“ (2009). Ka Jüri Kotšinevi sulest leiab huvitava lahingu käsitluse raamatus „Aleksander Nevski“ (2018). Ei nendes raamatutes ega ka Gustav Naani toimetatud ja 1956. aastal ilmunud „Eesti NSV ajaloos“, ei Juhan Kahki ja Karl Siilivaski populaarses „Eesti NSV ajaloo ülevaates“ (1987) ega ka uuema Enn Tarveli „Eesti rahva loos“ (2018) leidu vihjetki mingi ebatavalise taevanähtuse, veel vähem taevaste vägede sekkumisele Jäälahingusse.
Ainsateks allikateks „taevaste võitlejate“ tegevuse kohta jäävad vanad vene kroonikad ehk leetopissid. Neis kirjapandu imede osas tuleb silmas pidada, et tavaliselt olid kroonikud kloostrites elavad mungad, kes teenisid tões ja vaimus õigeusu jumalat. Muidugi oli oma mõju kirikuvõimude ja kloostrivendade arvamusel, millest sõltus ju krooniku eluolu.
Ajaloolane Andres Adamson toob esile Jäälahingu olulisima allikana Novgorodi esimese leetopissi vanema versiooni. Selles kroonikas on 1242. aastale eelnenud ja järgnenud aastaid puudutavad lõigud üsna kindlalt koostatud varsti peale sündmusi. Nii oli kroonikul võimalik kasutada sündmustest vahetult osavõtnute tunnistusi. Lahingu otsustavaid hetki kirjeldas vana vene kroonik järgmiselt: „Seesama kuulis pealtnägijailt ja rääkis minule, et õhus olevat nähtud taevast sõjaväge, mis tulnud appi Aleksandrile ja paljud nägid jumala ustavaid väehulki, kes aitasid Aleksandrit.“
Kui uskuda, et pealtnägija rääkis tõtt, siis mida ta ikkagi nägi? Oletatavat tähelepanuväärset taevanähtust pidid nägema peale Aleksander Nevski sõjameeste ka Liivi Ordu väed. Mida kirjutab sellest sündmusest “Liivimaa vanema riimkroonika”? Jäälahingut on käsitletud värsiridades nr 2225–2262, detailne lahingu kirjeldus hõlmab 38 värsirida. Liivimaa malevlaste rõõmust või kurbusest taevaste vägede sekkumise üle ei leidu seal kahjuks ridagi.
Aleksander Nevski oli Moskva õigeusu kiriku poolt kuulutatud ülevenemaalise tähtsusega pühakuks, kelle elu ja tegevust kirjeldatakse erilistes pühakulugudes, zitie. Nende kirjutamisel pidi hoolikalt järgima kiriku nõudeid. Huvitav on, kas neis esitatu lisab taevaste väesalkade tegevuse kohta midagi uut Vana-Vene kroonikatele.
Ühe sellise zitie on teinud kättesaadavaks Enn Ernits (2019), kes on oma artiklile lisanud selle tõlke: „Lugu õigeuskliku suurvürsti Aleksandri elust ja vaprusest”. Jäälahingust saame teada: “Kui vaenlased olid lähenemas, said Aleksandri piilurid sellest teada. Vürst Aleksander aga rivistas väesalgad lahinguks valmis ja läks nendele vastu, ning Peipsi järv kattus arvukalt mõlema poole sõjameestega. [...] Sellal oli laupäev. Kui päike tõusis, asusid mõlemad [...sõjaväed...] võitlusesse. Ja oli julm lahing ning kostis sellene purunevate odade ragin ja mõõgavõitluse kõlin: [...näis,... ] nagu oleks kinni külmunud järv nihkunud paigast, ning ei olnud näha jääd, sest see oli verega kaetud. Seda kuulsin ma kohalolijalt, kes rääkis mulle, et oli näinud õhus Aleksandrile appi tulnud Jumala väge. Ja nõnda võitis ta neid Jumala abiga, ning vaenlased panid plehku, /kuid Aleksandri sõjamehed/ raiusid neid taga ajades justkui õhus; ning neil polnud kuhugi pageda.
Siinsamas tegi Jumal Aleksandri kõigi väesalkade ees kuulsaks nagu Joosua, Nuumi poja, Jeeriku all. Aga selle, kes ütles, et võtame Aleksandri paljaste kätega kinni, andis Jumal [...Aleksandri...] kätte. Ning ei leidunud talle võitluses ühtki vastast. Ja vürst Aleksander naasis kuulsa võiduga.”
Nii kroonikakirjutajad kui ka hilisemate pühakulugude autorid viitavad, et taevaste sõdalaste tegevusel oli sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja. Kui kõrvale jätta võimalus lihtsast pettusest, siis mida pealtnägija tegelikult nägi lahinguvälja kohal?

Võidu tõid virmalised

Euroopas toimunud keskaegsete sõdade ajajärgul ennustas virmaliste nägemine saabuvat häda ja viletsust. Veel nägid nad nendes ennet suureks sõjaks, näljaks ja katkuks ning muuks ennenägematuks õnnetusteks.
Kuid virmaliste vehklemine võis tähendada ka taevaseid sõdureid. Sellekohased keskaegse inimese uskumused on prantslane Reneè Descartes esitanud tuntud töö „Arutlusi metoodika üle“ (1673) meteoore käsitlevas lisas. Ta tunnistab, et ei ole oma silmaga virmalisi näinud ja seepärast toetub oma lühikeses arutluses levinud kuuldustele „Ma peatan siin üksnes erinevat liiki tuledel, mis ilmuvad taevasse vaikse ilmaga ja annavad õndsatele inimestele võimaluse ette kujutada viirastuste eskadrone, kes võitlevad õhus. Nad näevad neis ennet võiduks või kaotuseks sellele poolele, kelle poolt nad seisavad. Vastavalt sellele valitseb nende ettekujutlustes hirm või lootus.“ Seega ei ole vale tõlgendada vanade vene leetopisside teateid taevaste vägede kohta virmalistena.
Nõukaaegsetes vene autorite trükistes torkab silma väide, nagu oleks Jäälahingu saatuse määranud virmalised. Selle kinnituseks viitavad nad kroonikais öeldule. Nii kirjeldab N. Novikova (1953) brošüüris „Ebatavalised taevanähtused“ Jäälahingu otsustavaid hetki vana vene krooniku sõnadega: „Seesama kuulis pealtnägijailt ja rääkis minule, et õhus olevat nähtud taevast sõjaväge, mis tulnud appi Aleksandrile ja paljud nägid jumala ustavaid väehulki, kes aitasid Aleksandrit.“
Siit järeldab ateististist autor, et loomulikult ei olnud tegemist jumaliku imega, vaid neil mail täiesti võimaliku virmaliste vehklemisega. Ime seletamisel on kaugemale läinud Aleksander Muranov, kes kirjutab laiale lugejaskonnale mõeldud raamatus “Ebatavaline ja ähvardav loodus”: „Ja siis hakkas keset kõige palavamat võitlusmöllu tume taevas põhjakaares järsku helendama ja lahvatas seejärel lõõmama. Viivuks vilksatas üle taeva “rohelise kiire” pikk nool. Vaevalt oli kiir kustunud, kui horisondi tagant ilmus nähtavale mitmevärviline kaar, mis muutus üha laiemaks, tõusis kõrgemale ning puistas siis järsku otsekui plahvatades taevavõlvile laiali roosad, oranžid ja kahvaturohelised kiirtevihud. “Ime! Jumala ilmutus!” hõiskasid taevasse vaadates kergendustunde ja rõõmuga vene sõjamehed. Kahekordse jõuga surusid nad vaenlase peale ja see otsustaski lahingu käigu.“
Sellegi detailirohke virmaliste kirjelduse allikana märgib raamatu autor muistsed kroonikad. Muidugi ei olnud Peipsi järve ümbruskonnas elavatele põliselanikele virmalised tundmatu nähtus. Küll aga tekitab kahtlusi virmalistemängu kirjelduse detailsus. Kirjelduse stiil viitab pigem mõne hoopis hilisema aja vaatlusprotokolli kasutamisele. Või on hoopiski tegemist kunstilise fantaasiapildiga. Väheusutav, et vahetu pealtnägija suutis keset ägedat lahingumöllu midagi sellist mällu talletada ja seda hiljem kroonikule meenutada. Liivimaa vanemas riimkroonikas ei ole toimunud imest ridagi. Ei ole võimalik, et üks vaenupool näeb virmalisi, teine aga ei märkagi imposantset taevanähtust.

Kas üldse oli võimalik näha virmalisi?

Kui suur oli võimalus Jäälahingust osavõtjal näha virmalisi? Aasta jooksul võib virmalisi aprillikuus esineda küll. Kui polaaraladel esineb neid igapäevaselt, siis H. Mürgi (1959) virmaliste uurimise juhendist selgub, et meie aladel võib virmalisi näha keskmiselt kümme korda aastas. Nii ei olnud virmalised meie mail tundmatu, kuid kaugeltki mitte igapäevane nähtus. Muidugi aastad erinevad üksteisest. Sagedamini esineb kaunist virmalistemängu aktiivse päikese ja võimsate magnettormidega aastatel. Kuid sellised silmatorkavad taevanähtused peaks olema laiemalt nähtavad ja ka teiste maade kroonikais ära märgitud. Teine küsimus kerkib asjaolust, et vanal ajal peeti lahinguid tavaliselt päevavalgel.
Ajaloolased kinnitavad üksmeelselt, et Jäälahing toimus laupäeva, 1242. aasta 5. aprilli varahommikul, pärast päikesetõusu. Andres Adamson hindab kellaaega seitsmeks hommikul. Jüri Kotšinev kirjeldab vaenuvägede kohal valitsevat ilusat, selget ja päikesepaistelist ilma. Õhus oli tunda kevadet, kuid talv pidi ikka visalt vastu pidama, kui kitsa Lämmijärve jääkaas kandis rasketes raudrüüdes ratsutavat suurt väesalka.
Selge taeva korral pärast päikesetõusu on taevalaotus hele ja lahingu käigus tõuseb päike aina kõrgemale ja taeva heledus suureneb veelgi. Kui samal ajal oletada virmaliste saabumist, siis kevadiselt särava päikesevalgusest helenduva taeva foonil ei suudaks inimsilm küll virmalisi märgata.
Soome virmalisteuurija Jouni Jussila (2004) kirjutab, et ehkki Soomes tuleb virmalisi ette kõigil aastaaegadel, on suveööd niivõrd valged, et inimesed neid suvel ei näe. Piisavalt pime on enne koitu, mil päikeseketas on umbes kümme kraadi allpool horisonti, seega pikalt enne päikesetõusu ja Jäälahingu algust.
Kas on ka teisi maiseid seletusi või on tegemist lihtsalt pealtnägija fantaasiaga? Või pidi kroonikakirjutaja järgima mingeid kiriklikke nõudeid? Kui ei olnud virmalisi, siis polnud ka taevaseid sõdalasi. Mida ikkagi võis pealtnägija näha?

Kas taevased sõdalased olid mongoli ratsanike lastud nooleparved?

Aleksander Nevski tegi koostööd suurema osa Vene vürstiriikidest allutanud mongolitega. Vene sõjaväe esmakohtumine mongolitega toimus 1223. aasta lahingus Kalka jõel, kus venelaste ja nendega liitunud stepirahvaste vägi purustati. Arvatavalt oli tegemist Kuldhordi strateegilise luurekäiguga venelaste allutamiseks. Aastatel 1237–1240 vallutas Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan Venemaa tähtsamad linnad ja allutas need Kuldhordile. Samas jäi metsarüpes asuv Novgorod stepirahvaste poolt vallutamata.
Andres Adamsonilt saame teada, et mongolitel polnud kavaski Novgorodit rünnata. Hoopiski Novgorodi nooruke vürst Aleksander sõitis Volga äärde rajatud Batu-khaani pealinna truudusavaldusega alluda Kuldhordile. Ta ei pidanid paljuks külastada hiljem ka kauges Mongoolias asuvat impeeriumi pealinna Karakorumit. Oma lojaalsuse tõttu saavutas Aleksander Batu-khaani usalduse ja toetuse.
Mongolid-tatarlased ei hävitanud, vaid hoopis säilitasid Venemaa poliitilise ja kirikliku korralduse. Küll aga kinnitas Batu-khaan ametisse valitsevad vürstid, mille kohta väljastati talle dokument – jarlõkk. Selle said vaid mongoli khaani soosingut nautivad vene ülikud, kes omavahel pidasid karmi võitlust suurema võimu saamise nimel. Vürstide ülesandeks oli khaanile maksude kogumine, milleks tal tuli kaitsta maksukogujaid – baskake’sid.
Juba Tšingis-khaan pidas erinevate usundite vaimulikke pigem oma liitlasteks, mitte vaenlasteks. Vallutatud maades ei tapnud mongolid vaimulikke ega purustanud nende pühakodasid. Vene vürstide tähtsaks ülesandeks oli jumalasulaste kaitsmine. Aleksander Nevski oli Batu-khaani poolt seatud Novgorodi ja Vladimir-Suzdali vürstiks ning 1249. aastal Kiievi suurvürstiks, kus ta valitses kuni oma surmani 1263. aastal (A. Hiob, 2019). Aleksander Nevski lihtsalt ei tunnistanud mongolite ülemvõimu, vaid kogus hoolega khaanile andamit ja kaitses innukalt kirikut. Batu-khaan seevastu soosis oma ustavale teenrit, tõstis ta teistest vene vürstidest kõrgemale ja andis talle sõjakäikudel abiks mongoli sõdureid.
Mitmed vene autorid on justkui häbenenud Aleksander Nevski koostööd mongoli vallutajatega ja tema lojaalsust Batu-khaanile. Rohkem võib lugeda vihasest võitlusest vallutajate vastu ja rahvast raskelt rõhunud mongoli-tatari ikkest. Muidugi ei räägitud ka tatari ratsanike osalemisest Jäälahingus. Küll aga kinnitavad David Nicolle, Jüri Kotšinev jt tatari liitlaste otsustavat rolli lahingu võitmises. Jüri Kotšinev (2018) on usutavalt kujutanud Liivimaa rüütlite üllatust, kui nad lahingu otsustaval hetkel kohtuvad varjus olnud mongoli-tatari väesalgaga.
“Järsku nägid esimeste ridade rüütlid enda ees kohutavat vaenlast – mongoleid ja tatarlasi. Neidsamu kohutavaid ja võitmatuid sõdalasi, keda nii mõnigi rüütel oli Legnice all kohanud, kui Sileesias Saksa-Poola ühendvägi Krakovi printsi ja Sileesia asehalduri Henryk II juhatusel hävitavalt lüüa sai ja Henryku enda mongolid lahingus tapsid. See mongolite ja tatarlaste äkiline ilmumine oli niivõrd üllatav ja paanikat külvav, et rüütlite esimesed read kohe oma hobused ringi keerasid ja taanduda proovisid. Taanduda polnud aga võimalik, kuna Suzdali-Vladimiri ning Novgorodi ja Pihkva malevate polgud olid kogu seanina ümber piiranud. Liivi ordu sattus koos oma liitlaste ja sõjasulastega ning eestlastest maakaitseväega venelaste kotti. Kust aga ilmus selline kohutav vaenlane Lämmijärve kallastel rüütlite vastu, ei olnud selge kellelegi peale vürst Aleksandri ja tema gridna.”
Kas mongoli väesalga tegevust võiks pidada Aleksandrile võidu toonud “issanda imeks”? Muidugi võiks. Tahaks siiski uskuda keskaegsete inimeste aususesse ning sellesse, et pealtnägija tõepoolest nägi midagi enneolematut ja jutustas sellest kroonikule. Mis see võis küll olla?
Mongoli ratsanike osavus kasutada lahingutes vibu oli teada-tuntud. Võimsatest liitvibudest lastud tihe nooleparv külvas hirmu ja surma vastaste ridades. Metsavööndis elanud inimesele võis vaatepilt mõjuda vapustavalt. Õhus lendavad surmatoovad nooled olid tema silmis tõepoolest „taevased võitlejad.“ Seega võis lihtsameelne pealtnägija kroonikule kirjeldada ennenägematute mongoli ratsanike lastud vibunooleparve, mis kattis kogu varakevadise taeva ja külvas surma ordurüütlite ridades. Laotuses lendav tappev nooleparv võis tõepoolest tunduda taevast tulnud väesalgana. Nähtu kinnistus vapustatud tunnistaja mällu ja ta meenutas seda aastate pärast kroonikule ehtsa imena. Kui nii, siis jutustas tunnistaja ausat lugu.

Vürst Aleksander jätkab imetegudega

1547. aasta kirikukogu kuulutas Aleksander Nevski ülevenemaaliseks pühakuks. Foto: Wikimedia

Moskva õigeusu kirik on käsitlenud Jäälahingut eduka võitluse algusena pealetungiva roomakatoliku kirikuga. Nii sai toimunud lahingut tõlgendada mitte vene sõjameeste ja ordurüütlite rüüstamise ja maa anastamise käigus tekkinud kokkupõrkena, vaid võitlusena usu ja isamaa eest. Lääne pealetungi võidukat tagasilöömist Venemaa piiril, Lämmijärvel, juhtis vapper ja jumalakartlik vürst Aleksander Nevski, keda abistas tema pühas võitluses Jumal ise. See oli ime ja teadagi teevad imesid pühakud. Anti Selart näitab Akadeemia huvitavas artiklis (2000), kuidas pühak Aleksander Nevski tõttab Venemaa valitsejatele keerulistel aegadel appi. Tavaliselt toimub see koos Moskva võimu tsentraliseerimise, šovinismi tõusu ja vallutussõdadega.
Aleksander Nevski esimene pühakulugu koostati 1280ndatel Vladimiris, kus ta 1263. aastal suri ja kuhu ta ka maeti. Pühakuks nimetamiseks andsid alust pühakuloos kirjeldatud kohustuslikud kolm imetegu: esimeseks loeti taevaste sõjameeste osavõttu Neeva lahingust (1240), mis põhines David Nicolle arvates tõigal, et paljud rootslaste surnukehad asusid jõe teisel kaldal, kuhu polnud astunud ühegi Aleksandri sõjamehe jalg. See asjaolu pani kroonikuid uskuma, et lahingus aitas venelasi peaingel isiklikult. Teiseks imeks oli taevaste vägede osavõtt Jäälahingust (1242). Kolmanda ime sooritas Aleksander ise pärast elust lahkumist, surnuna. Matuseprotseduuri ajal kirstus lamades tõusis tema käsi ja ta võttis ise vaimuliku käest vastu õigeusus olulise elulookirja (Ernits 2019).
Sellega tulevase pühakust vürsti surmajärgsed imeteod alles algasid. Näiteks kirikuteenrite nägemustes aitas Aleksander Nevski 1380. aastal vürst Dmitri Donskoil juhtida Kulikova lahingut. Juba järgmisel, 1381. aastal kanoniseeriti Aleksander õigeusu pühakuks, mis David Nicolle arvates oli Moskva vürstidünastia püüe tõsta teiste vene vürstide seas oma mainet Aleksander Nevski järeltulijatena.

Võimu tsentraliseerumine Moskvasse

Püha Aleksandri imetegude arv tõusis aja kulgedes kolmelt neljateistkümneni või isegi kaheksateistkümneni. Moskva tsaaririigi laienemine Ivan IV (1530–1584) juhtimisel lausa nõudis uusi imesid. Väejuhist vürst Aleksander sobis pühakuks hästi. Moskva tsaar Ivan Grosnõi (eesti keeles ka Juhan Julm) koos õigeusu kiriku metropoliidi Makariosega kutsus 1547. aastal kokku kirikukogu, mis kuulutas Aleksander Nevski ülevenemaaliseks pühakuks. Ivan IV ajal peeti mitmeid vallutussõdu, milledest üks olulisemaid oli ka üle meie kodumaa rullunud julm ja pikk Liivi sõda (1558–1583). Vene riigile jäi lisaks uuele pühakule päranduseks ka tsaari loodud opritšina, jõhker tsentraliseeritud võim, ning riigi ja õigeusu kiriku tihe koostöö.

Venestamise pealetung

Taas tõuseb vürstist pühak esile Peeter I ehk Peeter Suure (1672–1725) valitsemise ajal, kui püüti Venemaa võimupiire igati laiendada. Ta pidas pikki ja raskeid vallutussõdu Krimmi khaani, Rootsi ja Poolaga. Aknaks Euroopasse rajas valitseja uue pealinna Neeva jõe äärsetesse soodesse. Kohta, kus Aleksander Nevski oli 1240. aastal pidanud lahingut rootslastega. Uude pealinna lasi tsaar rajada Aleksander Nevski kloostri (1710), kuhu veidi hiljem (1723–1724) toodi Vladimiri linnast pühaku põrm. Sõjaväe ümberkorraldamise ja laevastiku loomise huvides, mõlgutas Peeter I mõtteid luua Aleksander Nevski orden. Selle soovi täitis Katariina I, kes 1. juunil 1725. aastal asutas Keiserliku Püha vürst Aleksander Nevski Ordeni. See oli Vene riigis tähtsuselt kolmas orden, mida jagati kuni bolševike võimuletulekuni 1917. aastal.
Keiser Aleksander III (1845–1894) tugevdas oma äärmiselt repressiivse poliitikaga isevalitsust ja venelaste ülemuslikkust. Riigi äärealadel elavate rahvaste suhtes alustas ta jõulist sundvenestamist. Just tema suust pärineb tänaseni sageli kasutatav ütelus „Terves maailmas on meil (st Vene riigil) vaid kaks ustavat liitlast – meie armee ja meie merevägi.“
Eestimaal viis räiget venestamist ellu kuberner vürst Sergei Šahhovskoi (1852–1894). Oma ametiajal, mis kestis pea kümmekond aastat, tegeles vürst Šahhovskoi agaralt õigeusu levitamisega meie maal ja alustas õigeusu kirikute ja muude usuasutuste rajamist. Tema tõi Tallinnasse püha vürst Aleksander Nevski, kellele on pühendatud Toompeal trooniv uhke õigeusu katedraal. Ehitamist alustati 1894. ja lõpetati alles 1900. aastal pärast kuberneri surma.
Kirde-Eesti venestamist pidi soodustama õigeusu keskuse rajamine Jõhvi, kuhu 1895. aastal ehitati Issanda Ristimise kirik. Lähedal asuvale Kuremäele asutas Šahhovskoi aastatel 1892–1895 Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnakloostri, rahvasuus Kuremäe nunnakloostri, kus elav usuelu kihab tänaseni.
Keskvõimu pidi tugevdama Balti kubermangude seaduste kohandamine. Kohtu-, politsei- ja koolireformide eesmärgiks oli sakslaste mõjuvõimu murdmine ja kõikjal venekeelse asjaajamise kehtestamine. Karmilt toimus venestamine koolides, nagu nähtub meie vanimast gümnaasiumist (GAG) kõnelevast H. Baueri raamatust „Stareišaja gimnazija v Rossii“ (1910). Näiteks said gümnaasiumi õpetajateks valdavalt vene päritolu isikud. Kogu asjaajamine hakkas toimuma rangelt vene keeles. Kogu õppetöö (peale luterlaste usuõpetuse tundide) pidi toimuma üksnes vene keeles. Lisaks riietati õpilased hallidesse sõjaväelistesse mundritesse, mida nad pidid kandma ka väljaspool kooli. Kooliperes suurendati vene ja eesti õpilaste arvukust, et vähendada sakslaste mõjukust. Kõige krooniks nimetati
13. augustil 1890. aastal vana auväärne Rootsi kuninga rajatud kool ümber Keiser Nikolai I gümnaasiumiks.

Nevski abi vajas ka Jossif Stalin

Bolševike võimuletuleku järgselt, 1917. aastal, pühale Aleksandrile esialgu tähelepanu ei osutatud. Siis peeti verist klassivõitlust ekspluataatorlike klassidega, kelle esindaja vürst ju oli. kui feodaalide klassi esindajat, kellele uusvõim ei saanudki tähelepanu osutada. Ka ei sobinud bolševikele usu ja kirikuteenritega võitlemise ajal vürsti pühakuoreool. Küll aga vajati tema abi taas Jossif Stalini (1878–1953) ainuvõimu kinnistamisega kaasnenud suure terrori päevil.
Unustatud pühaku teeneid tuletasid meelde marksismi-leninismi klassikud. A. Selarti andmetel ilmus 1936. aastal venekeelses trükis esmakordselt Karl Marksi tsitaat: „1242 Aleksander Nevski astub välja saksa rüütlite vastu, lööb neid Peipsi järve jääl, nii et lurjused olid lõplikult tagasi löödud Vene piirilt.“ Sellega omistatakse Jäälahingule aus mütoloogiline sära.
Mõjukaks kujunes 1938. aastal linastunud Sergei Eisensteini film “Aleksander Nevski”. Sealt pärineb väljamõeldis järvejää purunemisest ja raudturvistes raskete ordurüütlite massilisest uppumisest. Küsimust uurinud Andres Adamsoni, Jüri Kotšinevi jt andmetel ei kinnita seda fakti ükski teadaolev kroonika.
Kuid Aleksander Nevski abi vajati taas II maailmasõja päevil, mil idarindel hukkus veristes lahingutes massiliselt väljaõppinud ohvitsere, eriti keskastme rivikomandöre, rooduülematest kuni diviisiülemateni. Nende esiletõstmiseks taasasutati 29. juulil 1942. aastal seni unarusse vajunud Aleksander Nevski orden. Tõsi küll, sel korral puudus aumärgil pühakuoreool. Ordenit anti välja üle 40 000, ca kaks korda rohkem kui kõiki ülejäänud lahinguordeneid kokku. Sõja lõppedes laienes Stalini valitsusala üle Ida-Euroopa.

Suurima venemaalase tiitli sai keskaegne feodaal

Venemaa Föderatsiooni on selle sajandi algusest valitsenud president Vladimir Putin. Mitmete piiriäärsetes riikides toimunud „sõjaliste erioperatsioonide“ kõrval pole väepealikust vürst Aleksander Nevski siiski tähelepanuta jäänud. Kui 2008. aastal valiti suurimat venemaalast, siis jäid omavahel võistlema julm diktaator Jossif Stalin ja Aleksander Nevski. Suurima venemaalase tiitli sai keskaegne feodaal, mongoli vallutajatega koostööd teinud õigeusu pühak suurvürst Aleksander Nevski. Taas tõusis ausse Jäälahing, mille toimumise aastapäev, uue kalendri järgi 18. aprill, on lülitatud Venemaa sõjalise hiilguse päevade loendisse. Ka taastati 7. septembril 2010. aastal autasustamine Aleksander Nevski ordeniga. Nii sai Püha Vürst Aleksander Nevskist ainus isik, kelle nimeline orden on olnud nii õigeuskliku Vene keisririigi, bolševistliku NSV Liidu kui ka Venemaa Föderatsiooni kõrge aumärk.

Kasutatud kirjanduse nimekiri
1. Adamson A., 1242 Müüti murdes. 2. Ernits E., Aleksander Nevski pühakulugu. 3. Hiob A., Tuhande aastane vene ortotaksia. 4. Jussila J., Virmalised. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 5. Kahk J. ja Siilivask K., Eesti NSV ajalugu. 6. Karajev G. ja Potressov A., Peipsi järve mõistatus. 7. Liivimaa vanem riimkroonika. 8. Nicolle D., Jäälahing 1242. 9. Novikova N., Ebatavalised taevanähtused. 10. Muranov A., Ebatavaline ja ähvardav loodus. 11. Kotšinev J., Aleksander Nevski. 12. Selart A., Aleksander Nevski: Märkmeid ühe püha suurvürsti posthuumse karjääri kohta.