Väljasõit – Veera Muhhina nimelise kombinaadi kollektiiviga

tekst: Lembit ANTON,
Eluteatri näitelaval, 2012

Avaldame Lembit Antoni kirjapandud värvikad mälestused ajast, mil ta õppis Moskva GITIS´e Eesti stuudios (Moskva Lunatšarski nim. Riiklikus Teatrikunstiinstituudis tegutsenud eestlastest moodustatud õppestuudio 1948–1953).

Poliittunnid algasid GITISes igal hommikul kell üheksa. Mina nendest osa ei võtnud, sest olin instituudi rektori M. A. Gorbunovi isiklikul loal vabastatud. Kui kaasõpilased kiirustasid hommikul vara instituuti loengutele, siis mina jäin koju üksinda barakki. Tõusin ka üles ja hakkasin akordioni harjutama. Mul oli Eestist kaasa võetud 120 bassiga Royal Standard. Iga päev harjutasin ja õppisin uusi lugusid. Mulle oli vene muusika võõras, seetõttu õppisin ja harjutasin just vene lugusid. Kevadel tegin ka akna valla ja mäng kostis välja. Akna alla kogunes vahel ka kuulajaid.
Kord harjutasin parajasti uut Dunajevski lugu, kui koputati ja tuppa astusid mees ja noor naine. Nad teretasid ja mees alustas:
,,Me oleme teie naabrid. Me oleme siit Veera Muhhina kunstikombinaadist. Mina olen ametiühingu esimees.”
Kuulsa Veera Muhhina töökoda asus just meie baraki taga, kõrge planguga muust maailmast eraldatud. Seal töötasid tuhanded töölised, kes iga päev vorpisid Stalini ja Lenini kujusid, mis siis mööda Venemaad laiali saadeti, kus need siis koolimajadesse, kultuurikeskustesse, teatritesse ja väljakutele vaatamiseks üles seati. See oli suur kombinaat, kus töötasid Veera Muhhina juhtimisel NSV Liidu kõige paremad ja andekamad skulptorid.
Veera Muhhina valmistas 1936. aasta Pariisi maailmanäitusele pronksskulptuuri, kus naistööline hoiab sirpi ja mees vasarat. See skulptuur sai Pariisis I koha. See monument asub praegu Moskva Näituste väljaku peasissekäigu ees. V. Muhhina valmistas sellest kujust ka Mosfilmi embleemi. Filmi kaudu sai see kuju üle maailma tuntuks.
Ja ametiühingu esimees jätkas:
,,Te mängite siin iga päev pilli. Me käime siit teie akna alt mööda ja kuulame, kuidas te harjutate ja mängite. Me tahaksime teiega lähemalt tuttavaks saada. Me palume teid, tulge vahel meile mängima. Meil on palju noori, on üliõpilasi, kõik on teie mängust väga huvitatud.”
Nüüd võttis jutuotsa enda kätte noor tüdruk ja ta alustas kohe hoogsalt ja tähtsalt:
,,Mina olen kombinaadi komsorg. Me tahame oma kombinaadi rahvaga teha ühe väljasõidu, Moskva ümbruses on väga ilusaid kohti. Meil on teada üks väga ilus järv. Tuleval pühapäeval tahaksime sõita sinna järve äärde väikest pidu pidama ja puhkama. Meil on toredad inimesed, on palju noori, kes tahavad kaasa tulla. Aga meil ei ole pillimeest. Niisugusel väljasõidul peab tingimata olema pillimees, kes aitab tuju luua. Kas te ei tuleks meile pillimeheks? Oi, vabandage, ma unustasin küsida, kas te olete üldse vaba tuleval pühapäeval?”
Nad vaatasid küsivalt mulle otsa. Mõtlesin veidi, mis mul tuleval pühapäeval teha on ja selgus, et olengi vaba.
,,Oi, siis on tore, meil veab. Kas te ikka tulete meile mängima?”
„Ma ei tea, kas ma saan selle ülesandega hakkama,” kahtlesin mina.
,,Kuidas te ei saa, te olete ju hea pillimees. Me kuuleme iga päev, kuidas te mängite.”
,,Teil on võib-olla erinõudmisi?”
„Ei, meil ei ole mingeid erinõudmisi, peaasi, et mängite, ükskõik mida.”
,,Ma alles õpin, ma tunnen veel vähe vene muusikat.”
„Aga mängige oma ja mängige seda, mida te oskate ja mida tahate, meil ongi huvitavam kuulata ka teie oma muusikat,” toetas nüüd ka ametiühingu mees. ,,Kui te mulle erilisi pretensioone ei esita ja lubate mul mängida, mida ma oskan, siis ma olen nõus ja tulen hea meelega.”
Tüdruk hüppas rõõmu pärast püsti, tuli minu juurde ja ulatas naeratades käe.
,,Oi kui tore, et saime pillimehe, nüüd läheb see väljasõit meil tõesti korda.” Leppisime kokku, et tuleval pühapäeval, kui väljasõit toimub, tulevad nad mulle hommikul järele. Mul oli terve nädal aega harjutada vene laule ja tantse, et olla venelaste peol tasemel. Omamoodi ärevust tekitas see, et tuli esineda nii kuulsa ja tuntud kombinaadi rahvale. Ikkagi Veera Muhhina nimeline kombinaat.

Sõitsime lauluga kombinaadi väravast välja

Väljasõit oli hommikul kell üheksa. Ma olin stardivalmis. Enne üheksat tulid kaks meest mulle järele ja tassisid minu Royal Standardi kombinaadi õue peale. Seal seisid kaks lahtist veoautot, mille sisse olid pandud pingid. Ümber autode sagi- sid inimesed. Minu tulek ei äratanud kellegi tähelepanu, sest igaüks oli ametis oma asjadega. Komsorg tuli vastu, tervitas, oli rõõmsas tujus. Varsti antigi käsk autodesse istuda, tõstsin oma pillikasti autosse ja ronisin ise ka järele. Ma istusin taga autokasti nurgas, sealt oli mul hea ülevaade kõigist autos istujatest.
Oli ilus hommik, päike paistis heledalt, taevas sõudsid üksikud heledad pilved. Kõik olid elevil, naerusuised ja rõõmsad. Naljad ja naerupursked kõlasid läbisegi. ­Lõbusa kilkamise ja hõisete saatel roniti autodele ja sõideti lauluga kombinaadi väravast välja.
Varase hommiku tõttu oli Moskva tänavail vähe inimesi liikumas, autod sõitsid üksteise järel ja jõudsid peagi suurele maanteele, mis viis linnast välja. Varsti sõitsimegi roheliste põldude, heinamaade ja metsade vahel. Kogu talve olime istunud Moskva linna kivist müüride vahel. Kevade tulekut ja õitsvat rohelust on linnas vaevalt märgata, sest Moskva linnas on vähe parke, ikka ainult suured kivimajad. Ja kui nüüd ilusal juunikuu hommikul leiad end äkki roheluse ja lillede keskelt, siis see lööb hinge kinni, ahmid värsket õhku, imetled imelist looduse rohelust ja kuuled lindude laulu.
Autod sõitsid üksteise järel, mina olin tagumises autos. Esimesest autost lehvitati meile, meie vastu. Meie autokast oli tihedalt inimesi täis. Siin oli noori ja oli ka vanu. Vastu autokabiini istus hallipäine halli kikkis habemega akadeemik oma abikaasaga.
Nende kõrval istusid kaks noort, ilus tüdruk ja tema kõrval kena noormees, neid kutsuti noorpaariks. Suvel pidid neil pulmad olema. Kõrvuti istusid abielupaarid, üksikud mehed ja naised, enamjaolt noored inimesed, sobitasid tutvust. Minu kõrval istusid kaks noormeest, need olid üliõpilased. Juba enne autodele ronimist tulid nad minu juurde, tutvustasid endid ja ütlesid kohe:
„Hoiame kokku, me oleme siin võõrad, kui hiljem võib-olla löömaks läheb, siis teame kokku hoida.”
,,Kas te ei ole siis kombinaadist?” küsisin mina.
„Ei ole, meid kutsusid kombinaadi tüdrukud, me oleme siin külalised, nagu sinagi.”
Ja nii me siis sõbralikult seal auto­kasti nurgas istusime ja jälgisime, mis ümberringi toimus. Vesteldi elavalt ja sõit läks lõbusalt, prooviti isegi laulda. Umbes tunnise sõidu järel keerasid autod suurelt maanteelt ära metsavaheteele. Varsti hakkas puude vahelt paistma järv. Autod peatusidki peaaegu järve kaldal. Kiiruga roniti autodelt maha ja joosti loodusesse laiali. Mõned mehed võtsid õnged ja läksid järve kaldale õngitsema. Juba kostis metsa alt hõiskeid ja laulu. Naised hakkasid kohe lauda katma. Murule pandi maha valged linad, nüüd hakati kottidest ja pakkidest toiduaineid linadele laduma. Keegi tegi kohe lõkke üles ja teekatel pandi tulele. Valgetele linadele asetati ka kohe viina- ja õllepudelid.
Ma tõstsin ka oma pillikasti autost alla. Et mind oli kutsutud sinna pillimeheks, siis ma tundsin, et nüüd pean ma ka oma kohust täitma. Kui kõik askeldasid enda sisseseadmisega ja lauakatmisega, siis arvasin, et nüüd on paras aeg akordionil paar pala mängida. Seadsin pilli rinnale ja alustasin. Mängisin Doonau laineid. See kõlas seal järve kaldal hästi, kajas üle järve asuvast metsast kajana tagasi. Mängisin veel paar lugu, selle aja sees kogunesid kõik suvitajad valgete linadega kaetud laua ümber ja algas pidulik-pühalik hommikusöök. Laud oli rikkalikult kaetud, seal oli kala, liha, kotlette, konserve, salateid ja muidugi, mis oli kõige tähtsam, õlut ja viina. Mind sinna väljasõidule kutsunud komsorgitüdruk tuli minu juurde ja ütles:
„Jätke nüüd mängimine, tulge sööma. Küll te pärast jõuate veel mängida, kui me tantsima hakkame.”
Panin akordioni suure kivi peale ja läksin koos komsorgiga laua äärde. Mulle ulatati ja pakuti sööki. Asusin kohe hoolega sööma, sest kõht oligi tühi. Kohe ulatati mulle ka viinaklaas. Võtsin vastu, aga viina ma ei võtnud, ma ei saanud võtta, sest mind ootas ees kohustus mängida. Venelaste kombel tuleb teeklaasitäis viina korra ära juua. Kui ma selle klaasitäie korraga ära joon, siis olen ma täis ja mis akordionimängijat minust siis veel on.

Verised näod ja lõhki kistud särgid

Võtsin klaasi kätte ja teesklesin joomist. Parajal momendil valasin viina maha ja tegin näo, et küll on hea kärakas ja aitüma pakkumast. Juba läks jutt valjemaks, sest esimesed stakantsikud, esimesed teeklaasitäied viina hakkasid mõjuma. Juba räägiti anekdoote, keegi alustas juba laulmist, venelased on viinavõtmisel kärsitud. Kui esimene klaasitäis on võetud, siis ei oodata kaua, vaid võetakse kohe teine, aga kui umbes 10 minuti jooksul on võetud 400 grammi viina, see on küllaltki suur annus tühja kõhu peale, sest ega hommikul keegi nii väga kõvasti ei söönud. See suur viinakogus hakkab organismis mässama, lööb inimese tasakaalust välja ja otsib väljapääsu. Kes muutub lõbusaks, kes kurjaks, kes hakkab laulma, kes kaklema.
Ja nii juhtuski, et umbes 20 minuti pärast käis järvekaldal niisugune lärm, hõiskamine ja karjumine, nagu oleks koos olnud mitusada venelast, kuigi oli ainult 40. See lärm kostis kindlasti mitme kilomeetri taha. Ja kohe algasid ka omavahelised arveteklaarimised ja nääklemised. Neil oli olnud hiljuti mingi preemiate jagamine, sel juhul on ikka nii, et üks saab rohkem, teine vähem ja alati ei ole määravaks mitte andekus ega töö kvaliteet, vaid parteisse kuuluvus, parteilised teened. Tavaliselt said sel ajal parteiliste teenete eest preemiat mitte andekad, vaid andetud. Parteisse mindi selleks, et partei najal karjääri teha, ja neid karjeriste ja pugejaid ka premeeriti.
Nüüd, purjuspäi, hakati klaarima, kes on andekas ja kes andetu, kellel oli õigus preemiat saada ja kellel mitte, algasid vastastikused süüdistused. Igaühel oli teise kohta midagi öelda ja nüüd, kui viin oli keelepaelu määrinud, mõistuse erksamaks ja julgemaks teinud, nüüd öeldi ka kõik välja ja veel rohkemgi, mida kaine peaga kunagi poleks öeldud.
Nüüd otsiti see välja, kellele juba ammu oli tahetud midagi sapist öelda ja valati oma arvamusterahega üle, teine pani oma kuulipilduja ka tööle ja algas ragin. Varsti oldi juba käsi­pidi koos, algas lööming. Vastastikku olid põhiliselt mehed meestega, aga ka naised meestega. Kõige ägedamalt kriiskasid naised omavahel, juba olidki nad tuttipidi koos, kiskusid üksteist juustest. Kisa ja kriiskamine kostis üle järve metsani ja tuli sealt kajana tagasi. Komsomoliplika, see juht, kes mind sinna kutsus, tuli ähmi täis minu juurde ja ütles:,,Võtke nüüd akordion ja mängige midagi tantsuks, võib olla tantsimine aitab neid lahutada ja lepitada.”
Võtsin akordioni ja mängisin algul valssi. Keegi ei teinud väljagi, et ma mängin, komsomoliplika kutsus nüüd kõiki tantsima. Mitte keegi ei teinud väljagi, lärmasid ja kaklesid edasi. Nüüd võttis ta ühe vaba poisi ja hakkas tantsima. Nemad olid ka ainukesed, kes siin järvekaldal haljal rohul tantsisid. Kui ta nägi, et keegi valssi tantsima ei tule, siis jooksis ta minu juurde ja palus:
,,Mängige midagi hoogsamat, tsõganotskat!”
Poole takti pealt läksin üle vene tantsule. Mitte keegi ei tulnud juurde. Nüüd jooksis komsorg märatseva rahva hulka ja õhutas neid tantsule. Tuli ainult üks vanem mees, kes tuigerdas kuidagimoodi. Aga vene tants ongi selle poolest huvitavam, et seda võib tantsida nii kainelt kui ka purjus peaga. Purjus peaga tuigerdamisel on ka oma võlu. Nii nad siis kolmekesi hoidsid tantsutuju üleval, kuid see tants lõppes ka varsti, sest tantsuplatsile valgusid kaklejad ja kraaklejad. Nüüd oli lööming juba üldine, paljudel olid juba näod verised, särgid lõhki kistud. Need kaks vene poissi, kellega koos autokastis istusime, tulid nüüd minu juurde ja ütlesid:
,,Hoiame kokku, me oleme siin võõrad, kui meile kallale tungitakse, siis ikka kolmekesi on kindlam ja julgem vastu hakata.”
Mul tekkis hirm oma pilli pärast, äkki tulevad ja tõmbavad mu pilli lõhki. Venelastel on see komme, et kõigepealt pill lõhki, siis on ka pidu läbi. Panin akordioni kasti ja peitsin põõsa alla. Nüüd jäime kolmekesi jälgima, millega see lõpeb.
Aga ei lõppenudki, kaklemine võttis aina hoogu juurde. Märatsejad ei hoolinud millestki, tallati jalgupidi valgete linade peal, kuhu olid pandud söögid ja joogid, aeti ümber pudeleid, tallati segamini kotletid ja salatikausid. Naised, kes olid selle kõik korraldanud, nutsid suure häälega, ilusal peolaual tallasid purjus kaklejad sültide, kotlettide ja salatikausside vahel.
Et veel päästa, mis päästa annab, hakkasid perenaised toiduaineid, taldrikuid, kausse ja kruuse kokku korjama. Samal ajal laienes kaklus, karjuti ja näägeldi järve kaldal, peksti ja karjuti eemal metsa all, lahinguterritoorium aina laienes, kisa ja karjumist oli kogu järve ümbrus täis.
Kuna lööming oli võtnud sellise mastaabi, siis kartsid lõpuks peokorraldajad, et see kaklemine võib siin kurvalt lõppeda, äkki lüüakse mõni veel maha. Ja nad otsustasid peo siin lõpetada. Naised olid kainemad ja arukamad, nad püüdsid kaklejate paare lahutada, anti käsk istuda autodele, kes ise ei läinud, need tassiti. Kaklejate lahutajateks olid peamiselt naised. Mõni hüppas autost maha ja tormas tagasi lahingutandrile, kus tal veel midagi kellelegi öelda oli või mõni hoop lajatada. Naistel ei olnud kerge kaklejaid lahutada, nad said ise selle eest mõne tohlaka, aga nad võitlesid mehiselt. Naistel oli väga hea taktika kaklejate lahutamiseks. Oli kaks autot, üks kakleja pandi ühte autosse, teine teise, nii ei saanud nad enam ühes autos olles kakelda.

Uus lahing heinamaal

Kui viimased võitlejad olid lahinguväljalt ära kutsutud ja ära tassitud, istusime autodesse ja algas tagasisõit koju – Moskvasse. Kell oli alles 12. Nii ilusalt oli tänane päev alanud ja nii kurvalt lõppenud. Õnneks polnud kedagi maha löödud. Lootsime veeta mõnusa päeva kauni looduse rüpes ilusa järve kaldal, aga sünged loodusjõud, mis on peidetud vene inimese karakterisse, ei lasknud sel lootusel täituda.
Nüüd olid vihavaenlased eraldatud, ühed esimeses, teised teises autos, kuid ega viha sellepärast veel lahtunud, nüüd näidati rusikaid ja kiristati hambaid, hüüti ühest autost teise häbematuid sõimusõnu. Kuigi autodes sõitsid venelased, tundus, nagu sõidaks kaks erinevat vaenuriiki, kes on valmis teist autotäit vaenlasi iga hetk hävitama.
Kuna külavahetee oli kehv, siis ei saanud autod kiiresti sõita ja kahel vaenumaleval oli aega ja ka võimalusi teist autot solvangutega üle soolata.
Kui olime paar kilomeetrit sõitnud, jõudsime lageda heinamaa kohale ja esimene auto peatus. Nagu käsu peale, ehkki käsku keegi ei andnud, hüpati autodest maha, joosti heinamaale ja hakati uuesti kaklema. Läks lahti uus lööming. Nüüd olid väljakujunenud juba selged vaenupooled. Igaüks teadis juba, keda tuli rünnata ja kellele anda.
Meie kolmekesi istusime autokastis ja vaatasime seda möllu rahulikult pealt. Nüüd käis lahing meist eemal, heinamaal, selle tõttu polnud meil mingit ohtu, polnud karta, et meid kaklusesse tõmmatakse. Meie vastas istus see ilus noorpaar, kellel pidid varsti pulmad tulema. Peigmees ei olnud senini veel kakelnud, oli suutnud end võitlusest kõrvale hoida. Eks selles oli süüdi pruut, sest kui nad järve kaldal autost maha astusid, nii nad ka kaugele järve taha metsa jalutasid, et olla kahekesi, ja kui järve kaldal suur lööming toimus, polnud neil sellest aimugi. Nad olid sellest eemal. Nüüd istusid nad õrnalt käsikäes, tüdruk õhetas. Nad olid õnnelikud oma armastuses.
Äkki märkas Aljoša, nii oli peigmehe nimi, et tema sõbrale tehakse all heinamaal liiga, keegi peksab tema sõpra. Aljoša kargas püsti ja tahtis kohe üle auto ääre alla hüpata, et sõbrale appi tõtata, aga pruut hoidis Aljošast kinni ja palus:
„Ära mine, nad tapavad su ära.”
,,Kes mind tapab, sõpra on vaja aidata.”
„Aljoša, kui sa mind armastad, siis ära mine.”
,,Ma pean, lase mind lahti.”
Aljoša kiskus end tüdruku küljest lahti, kuid tüdruk haaras uuesti Aljoša ümbert kinni.
Nüüd tegi Aljoša enda vabastamiseks paar ägedat liigutust, nii et tüdruku valge pluus rebenes. Kuid tüdruk haaras ikka veel Aljoša järele, tahtis teda tagasi hoida. Nüüd ei suutnud Aljoša enam ennast tagasi hoida, vaid karjus vihase häälega:
„Kuradi lits, lase mind lahti,” ja virutas pruudile täiest jõust rusikaga näkku, nii et veri lendas, hüppas üle auto ääre alla ja tormas lahinguväljale, kus tema värsket löögijõudu juba oodati. Kaklus sai uut jõudu ja hoogu juurde. Pruut vajus verisena ja oimetult pingile. Ilus valge pluus oli puruks rebitud. Paljaste rindadega lamas ta seal ja veri voolas.
Meie vastas auto kapoti ääres istus vana halli pea ja halli kikkhabemega akadeemik oma abikaasaga, äkki märkas akadeemik, et tema sõber lahinguväljal on hädas, vaja appi minna, ja tõusis kohe püsti. Abikaasa ütles:
,,Istu rahulikult, sinust, vanast inimesest, ei ole seal all kellelegi kasu.”
“Just mind on praegu vaja, vaata, kuidas minu head tuttavat professorit, rahvakunstnikku, praegu pekstakse, ma pean talle ju appi minema. Sõpra peab aitama.”
„Mis aitaja sina ka oled, istu maha.”
Kuid vana akadeemik ronis juba üle auto ääre alla ja jooksis oma koperdaval sammul lahinguväljale. Jõudiski oma sõbra juurde, keda parajasti keegi nüpeldas. Akadeemik seletas seal midagi, teda ei kuulatud. Nüüd tahtis ta nagu ka appi minna, kuid nüpeldaja keeras ringi ja andis akadeemikule niisuguse obaduse, et see uperpalli käis ja sinna lamama jäi. Nüüd hakkas tema abikaasa heleda häälega nutma. Ronis ka autost maha ja sibas oma akadeemiku juurde, laskus ta kõrvale põlvili ja nuttis.
Oi, kui palju koomikat ja traagikat pakub vene inimene. Kui oldi küllalt kakeldud, pekstud, rüseldud, sõimeldud ja ähvardatud ja kui lõpuks oli kõik südame pealt ära karjutud, siis väsisid iniminstinktid, väsisid kadedus ja õelus, karjääri- ja kättemaksuhimu ja nii vaikis lõpuks ka vaenutegevus, lõppesid vastastikused süüdistused.
Nüüd hakati haavu lakkuma, pikkamööda tuldi autode juurde tagasi ja roniti autokasti. Vana akadeemik istus jälle oma endisel kohal, kuid verine nina ja lõhkilöödud kõrv ei andnud talle enam endist väärikust.
Aljoša oli ka tagasi verise nina ja lõhkilöödud särgiga. Pruudi ja Aljoša leppimisstseen oli väga liigutav. Pruut andestas kõik, nii löömise, kui ka litsiks nimetamise, peaasi, et Aljoša ise tervelt tagasi tuli.

Olin õnnelik, et eluga pääsesin

Nüüd toimus üleüldine leppimine ja andekspalumine, üleüldine kallistamine ja musutamine. Valati valusaid kahetsuspisaraid. Kui hommikul ilmusid kõik väljasõidule oma parimates pidurõivastes, mehed viigitud pükstes, triigitud särkides, naised ilusates suvekleitides ja õhulistes pluusides, siis nüüd oli kogu seltskond nagu maavärina läbi elanud või viimase sõja kõige verisemast lahingust osa võtnud.
Triigitud püksid olid nagu mõlkis vihmaveetorud ja nagu solgikraavist läbi tõmmatud, pintsakud ja triiksärgid olid narmasteks käristatud. Naiste heledad kleidid olid määrdunud, pluusid lõhki käristatud, vereplekke täis, soengud segamini kistud. Igaühel oli mingi mälestusmärk tänasest puhkepäevast, väljasõidust kaasa võtta, kellel silm siniseks löödud, kellel hammas välja löödud, kellel sõrm või käsi välja väänatud, näod olid kõigil sinise-punase- laigulised, ninad verised.
Pikkamööda tühjenes lahinguväli, väsinud ja räsitud võitlejad kogunesid autode juurde. Oldi ennast tühjaks kraageldud ja kakeldud. Hääled oli ära karjutud ja nüüd roniti nohisedes ja ähkides autodesse. Kõik olid ennast tühjaks tuuseldanud. Viha ja valu jäid sinna heinamaale. Kui kõik olid oma kohad autodes sisse võtnud, siis heideti enne ärasõitu pilk veel võitlustandrile, ühtegi surnukeha ei jäänud sinna vedelema, keegi polnud surma saanud, kedagi polnud tapetud, kõik lahingust osavõtjad tulid omal jalal ja omal jõul võitlusväljalt ära.
Kes vähemal või suuremal määral kriimustatud, sinisekstaotuna või muhkulööduna, lõhkikistuna või sisemiselt kratsituna.
Kui autod kuulsa Veera Muhhina nimelise kombinaadi õule keerasid, oli kell pool kolm. Nohisedes roniti autodelt maha ja vaikides mindi laiali. Mina võtsin oma akordioni ja hakkasin ühiselamu poole astuma. Mind ei tänanud keegi, keegi ei ütelnud aitäh. Kuid olin õnnelik, et eluga pääsesin. Kujutasin hommikul ette, et veedan täna ilusa suvepäeva järve kaldal, päevitan, ujun, puhkan. Aga näe, kuidas välja kukkus.
Sain elamuse, mis püsib meeles elu lõpuni.