Ruubeni ja Leida 50. pulma-aastapäev. Foto: Martin Lätt

Metsavend Ruuben Lambur:
ma räägin seda, mis oli...

tekst: jaanika kressa

Rakvere lähistel Sõmerul elav Ruuben Lambur (97) on meie viimane metsavend. Rõõmus ja seltskondlik vanahärra, kes peale vaadates pole vähimalgi määral kibestunud, on hoidnud mälestust relvastatud vabadusvõitlusest ja kirjutanud sellest raamatu „Alutaguse saaga“.

Ruuben oli 16-aastane, kui tema metsavennaelu algas. Ja ta oli 40-aastane, kui pääses Gulagi surmalaagrist tagasi koju. Ühtki asja oma raamatus pole välja mõelnud, kõik seal olev on samm-sammult ja hetk-hetkelt läbi elatud.

Millal te Alutaguse saaga kirja panite?
Kuus aastat tagasi. Eks mul oli üht-teist kirja pandud ka varem ja ühe loo lugesin siis koduküla rahvale ette. Nad sattusid vaimustusse ja panid mulle südamele, et Ruuben, pane kirja kõik, mis sa tead.
Esialgset käsikirja näitasin ma kõigepealt oma tütre õpetajale, palvega, et las ta loeb ja teeb väikseid keelelisi korrektuure. Samal ajal oli temal sõbranna Ameerikast siin kodus käimas, luges ja kutsus mind Ameerikasse. Käisin seal ühest Eesti majast teise ja rääkisin neile oma lugusid.

Millised olid sealsed eestlased, oli neil rahvustunne alles? Kummal pool ookeani on õigemad eestlased?
Seal oli ikka see sama eesti rahvas, ainult lastel hakkas keel juba aktsenti võtma. Samas ma pean ka tunnistama, et ma tõesti tundsin seal niisugust Rahvustunnet, mida ma siin ei ole praegu tundnud! Aga ma ei teeks seda vahet, et kummal pool ookeani õigem eestlane on.

Olete viimane metsavend, kuidas teile see tiitel meeldib?
Kahju on, et olen jah kuidagi üksi jäänud. Tahaks ju kellegagi jagada veel, edasi anda, ühiseid mõtteid vahetada, aga ei ole enam kedagi.
No meil on ju ometi nii palju ajaloolasi...
Rääkijaid on meil küll väga häid, võõrvõimu käsilasi. Ajaloolased panevad nii, et kõrvalvaatajal jääb mulje, et need kümned tuhanded, kes hukkusid vangilaagrites, polegi eestlased. Neid nagu ei puudutatagi, neid lihtsalt justkui pole olnud. Võta või Mart Laari kooliraamatki. No mida sa kardad, keda sa kardad?

Te olete kirjutanud terve raamatu, aga te pole pannud kirja kurjategijate nimesid. Miks?
Nimesid pole ma tõesti kirja pannud. See on mu põhimõte, et ma ei ütle ühtegi nime. Mul tallati otsas, ma kaotasin teadvuse, mu peal tallati jalgupidi, aga ma ei ütelnud ühtegi nime. Muud minult tookord ei küsitudki, kui nime.
Mina surnutega ei sõdi. Olen relv käes sõdinud, olen sõdur. Käin praegu sõjakoolide juures, nii Tartus kui Raplamaal, rääkimas. Ma ei võta jutukski, et ma hakkaks nimesid nimetama. Need nimed pole seda väärtki, et ajalukku minna ja mina ei hakka neid sinna aitama.

Kas need noored, kes praegu sõjakoolis õpivad, on samasugused noored, nagu teie omal ajal?
Samasugused poisid, kui meie omal ajal. Ainuke vahe tuleb sisse nende sõjakooli ohvitseridega ja reservohvitseridega, et nemad on nagu juba kogenumad.

Antakse vanne, et teenin Nõukogude Liitu ja nüüd ollakse eesti reservohvitserid? Kuidas see käib? Seletage ühele naisterahvale ära!
Neid on meile tänaste reservohvitseridena rohkem vaja, kui põlatud nõukogude templiga. No vaevalt et keegi sinna vabatahtlikult läks, eks olukord sundis, valikut ei olnud ka. Ma istusin Marko Pomerantsiga tema koduaias, arutasime seda asja. Ütleb, et midagi ei olnud parata, tahtsin ülikooli minna...

Milline on teie põhiline sõnum inimestele?
Nomenklatuur, see punane, mind ei eksita. Mina räägin seda, mis oli, mis tegelikult oli. On nii palju asju, millest üldse pole räägitud. Miks oli Nõukogude Liidus üle 20 miljoni poliitvangi? Talumehed, sulased võeti kinni, märgiti muudkui toimikusse § 58-1a.
See oli nii sellepärast, et Stalinil oli vaja Venemaa rasketööstus üles ehitada ja vangide töö oli odav. See oli tohutu raha, mis nii kokku hoiti. Võtame või minu olukord Gulagis. See vang, talle anti vangiriided selga, ta maksis neid seni, kuni nad räbalad olid. Või kui ta suri varem ära, siis võeti need ta seljast ja anti järgmisele vangile, kes hakkas uuesti maksma. Me maksime kinni oma toidu, oma riietuse. Konvoitasu, valvurite palgad, kaevanduseülemate, inseneride, laagriülemate, kõiksugu politrukkide palgad, mis ulatusid kümnekordseks NLiidu palkades. Selle maksime ju meie kõik oma tööga kinni.
Selle aja sees, mis mina seal olin, rajati 30 söekaevandust ritta. Kahele poole jõge, mitmekümne kilomeetri ulatuses. Nad olid viiehorisondilised: 100 meetrit alla, horisonttee, kus rongid sõitsid, jälle 100 meetrit alla.
Stalini surmaga muutus aga NLiidus nõnda palju, see oli täielik pööre, aga ka seda keegi ei räägi. Kuni Stalini surmani läksid küüditatute rongid Venemaa poole, nüüd hakkasid need aga tagasi tulema. Paarkümmend miljonit poliitvangi võeti rasketööstusest välja, meist vabastati neljandik poole aasta jooksul, mis see võis riigile maksma minna? Ja siis muudeti laagri sisekorda.
Meid võeti rasketööstusest välja, siis jagati meid eriosakondadeks, igal oli oma osakonnaülem, kes sind kirjalikult kasvatas. Igas kvartalis tuli kohale sõjaväetribunal, kus siis igal osakonna ülemal oli õigus esitada 10 või 15 inimest tribunalile karistuse vähendamiseks. Põhiliselt lasti kõik lahti.

Ometi ei lastud teid nii lihtsalt lahti, neil olid ka omad tingimused.
Mind esitati kolm korda, aga prokurör ja kohus lükkasid taotluse tagasi. Mulle pakuti välja, et kirjuta ajakirja artikkel, et see kõik oli vale ja kodanlik propaganda. Ma keeldusin ja mu avaldus lükati tagasi. Ma olen olnud võib-olla liiga isekas? Aga ma oleks sellega kogu oma kannatuste raja jalge alla sõtkunud. Nii loll ma ju ometi ei olnud.
Meid toodi põhjast ära ja jaotati mööda Venemaad laiali. Mina sattusin tööle Mordva mööblivabrikusse. Mordva laager oli täis õpilasvabadusvõitlejaid: Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, isegi Moskvast.

Paar aastat peale streiki vabakäigu vangid Vorkuta laagris, Ruuben Lambur keskel akordioniga. Foto: erakogu

Millal see oli?
Need olid 1960. aastad. See on ka üks ajaloo kriimukoht, mida ei juleta tunnistada, millest ei taheta rääkida, et õpilasvabadusvõitlejad oli metsavendade järglased. Kahjuks pole sellest enam rääkijaid kah.
Kes veel elus on, need kuidagi kardavad, ei räägi sellest otseselt, et mis nad tegid ja kuidas nad kinni olid.
Ja siis tulevad uusajaloolased ja ütlevad, et mis need poisikesed ka ära olid. Aga need poisikesed panid asja käärima ja neid olid laagrid täis. Füüsiliselt siis enam eriti ei pekstud ja karistused olid neil ka leebemad, kaks aastat ja nii. Aeg oli ikka tohutult muutunud.

Nii pika aja tagant on seda kõike praegu raske ette kujutada. Mis tunne teil tookord oli?
Me olime niivõrd omadega läbi, me käisime ringi nagu mingisugused varjud. Aga elutahe oli säilinud.
Kui ma sain kuuli pähe, mul oli poolteist kilomeetrit punkrini minna, ma läksin seda öö ja päev, verest tühjaks joostes, ometi ma ei andnud alla. Kui ma ärkasin rohkem kui 10 tundi pärast pihtasaamist sellest olekust, siis tuli mulle esmalt apaatia peale. Et milleks see kõik. Iga päev kaaslased langevad, pere on mul ära viidud. Siis ma laadisin püstolit, mõtlesin, et mis see on, vaid üks näpuliigutus. Ja siis ma mõtlesin: mu kaaslased on sageli hullematest olukordadest läbi tulnud ja edasi võidelnud, miks siis mina pean nüüd alla andma?
Ma ei andnud alla. Eks midagi taolist oli mul sisemas ajusopis kogu aeg, et ei anna alla. Oli küll aegu, kui ei tohtinud midagi teha, sul ei olnud enam nime, oli ainult number. Ja see olukord, et iga päev hukkus keegi. Talvel neid ei maetud, riided võeti ära ja anti järgmistele. Alasti kehad olid hunnikus ja kevadel siis raiuti kirkadega igijää keltsa. Nii igal kevadel. Selle kõige keskel sa jäid nii tuimaks ja ükskõikseks. Ma nägin seda hauda. Nad ei loopinud neid, nad sättisid nad hästi üksteise hoolde, et vähem kaevata oleks vaja. Ja nii sai iga kevade üks 100–150 pealine ühishaud.
Valge mere kanal, tohutu suur kanal, võimsad laevad kurseerivad seal, selle kaevasid ju poliitvangid labidatega. Miljonid hukkusid, puhkavad praegu seal.

Kas on keegi sellest rääkinud? Kust äraandjad tulid?
Meie endi keskelt. Ei, nime ei ütle. Muidu tuleb ta sinna ajalooveergudele minu panduna ja irvitama mulle näkku ja meile kõigile.

Kui palju Te enne metsa minekut jõudsite koolis käia?
Kui Peressaare koolis kuuenda klassi lõpetasin, algas sõda.

Kuidas teie metsavennatee algas?
Kui 1941. aastal sõda lahti läks, viidi mu kaks vanemat venda vene mobilisatsiooniga ära. Nad lasti juba novembris maha. Isa oli ka mustas nimekirjas. Vennad arutasid, et kui kohe metsa läheme, siis teevad kodu tühjaks, meil oli kaks õde ka. Ometigi leidus ka sääl reetureid, kes nende plaanid sassi tegid, 10 poissi lasti maha. See reetur tuli tagasi ja tuli minu isa juurde ja ajas selle hoopis ühe teise mehe süüks. Isa arreteeriti, ta hüppas aknast välja ja kadus rukkipõldu. Mind polnud kodus. Emale anti korraldus, et kui tulen koju, minna kohe Tudulinna staapi. Siis läksimegi koos isaga metsa. Välja tulime siis, kui sakslased tulid.

Mis tunne siis oli?
Inimese tunne.
Tallinnas oli mingi Gebietskomissariaat, kus olid nimekirjad väljas, seal käisin vaatamas ja sain teada oma vanemate vendade saatusest.

Ometi te ei tõtanud nende eest kätte maksma. Hoidsite esialgu hoopis saksa sõjaväest eemale.
Kui 1925. aastakäik mobiliseeriti, olime viiekesti oma küla poisid. Ootasime Sondas öist Narva rongi ja jõudsime sellega Rakvere sõjakomissariaadi ukse taga liiga vara, kella viie ajal. Oli novembri algus, külm ilm. Ootasime. Ja siis ma ütlesin: „Kurat, mis me siin passime, lähme ära kodu.“ Kõik olid seda vist oodanudki. Järgmisel päeval võtsime oma püssid ja läksime kitsejahti.
Nii kestis see paar kolm kuud. Isa ajas samagonni. Tudulinna politsei- ja omakaitseülem käis vahest tema juures seda tipsu võtmas. Ühekorra ütles, kuule, poisid on seal metsas, sinu oma ka, mis nad seal tolgendavad, tulgu ära mingu tööle. Läksin raudtee peale tööle.

Millal ja miks siis ikkagi sõtta jõudsite?
Siis kui Pitka 1944. aasta kevadel hakkas Eesti Leegioni asja ajama, siis läksime me kõik. Ma olin Sinimägedes, Krivasoost taganesin viimastena, katsime taganemist. Kui meie Tudulinna saime, siis oli kurikuulus Avinurme lahing juba läbi. Järgmine päev läks Porkuni all ikka jälle vennatapuks.

Milline Pitka oli, kuidas ta motiveeris?
Ta formeeris eesti väeosa, eesti maa jaoks. Sakslastelt sai loa, neil oli seda ka vaja, et me hoiaksime rinnet kinni, et nad saaksid ära minna. Pitkat nägin isiklikult vaid korra, põgusalt, möödaminnes. Tema kõned olid tollastes lehtedes.

Kas te siis mingit väljaõpet ka veel jõudsite saada?
Meie väljaõpe oli Kloogal, tankitõrjekahuri õppuse tegime seal läbi, Kehras olid miinipildujate õppused ja siis rindele. Mingit hurraad ei olnud, aga see hirm, et venelane tuleb, oli suurem mõju, kui miski muu mõjutamine.

Kas taganedes Eestist lahkumise plaane ei olnud?
Mul oli jalas killuhaav, ma jäin teistest Oonurmes maha. Mina oleks muidu võib-olla läinud küll, aga kas ma Porkunist kaugemale oleks saanud, ei tea. Nüüd jäi üle vaid jälle metsa ja edasi võidelda.

Kas ootasite valget laeva ka?
Üks väga loll jutt oli Churchilli kõne. See oli nii lubav lugu. Tegelikult ta müüs meid maha, asi läks lihtsalt hullemaks. Ta andis valelootust ja teda usuti. Kui sul olukord on täiesti lootusetu ja keegi niimoodi räägib, kindlasti tuli natukese kergem tunne peale.

Kuidas teist uuesti metsavend sai?
1944. aasta sügisel tulid küladesse öösel väeosad sisse. Tehti staap, kuskilt võeti hobune ja vastav mees nimekirjaga ja lasti küla mööda. Mina olin koos naabripoisiga parajasti tüdrukutes, mind oli kodust juba otsitud ja nüüd võeti kinni. Seal oli palju mehi koos, ära pekstud, naabrimehe tundsin ainut riiete järgi ära. Pool tundi hiljem viidi mind alla ja kui mind ülesse toodi, olin samasugune kui nemad. Aga mul õnnestus põgeneda. Mind viidi kahe saatja vahel Rakvere jaama, ootasime perroonist natuke allpool Narva rongi, mis oli üleni inimesi täis: katusel, akendel rippusid jne. Venelased, kotimeesteks kutsuti, suvalised, põhiliselt vargad ja pätid, isegi dokumendis oli neil elukutse – varas. Kui rong jaama jõudis, tuli välja terve see kari. Ja ma hüppasin ära, kõigepealt rongi vaguni alla ja siis teiselt poolt tagasi ja olin selle karja sees ja mind ei leitud enam. Juba enne vaatasin, üks kaubarong seisab suunaga Sonda poole, sain sinna peale ja jõudsin Sonda ja nii koju. Algas mu metsavenna elu, mis kestis 3 aastat.

Selle aja sees saite mitu korda haavata.
Ma sain metsas kolm korda haavata. Ühe korra jalast, teine kord sai käsi kõvasti viga, kolmas kord siis sain kuuli pähe, see võttis ühest kõrvast kuulmise ära, ma ei orienteerunud enam hääle suunas ja ma jäin üksi ka.
Kui palju neid haavatuid meil metsas oli, oh taevas. Igal pool. Sõber sai kõrva tagant kuuli sisse, kuul viskas põsenuki koos silmaga välja. See juhtus öösel ja järgmisel öösel ma ta leidsin.
Meil polnud ju ravimeid, apteegid ja arsti olid erivalve all. Talunaised olid meie apteekrid, laka peal rippusid kummelivihud, see oli põhiline ravi.
Kui leidsin Pauli üles, siis perenaine tegi kummeliteed, sellega ma teda pesin ja loputasin, siis tegin padja, sidusin ta näo kinni, järgmisel ööl viisime ta metsa ära. Mind ravis ka kummel.
Sel päeval kui ma sain kuuli pihta, toimus Tallinnas laulpidu. Kuidas see sai toimuda? See oli üks kaval nipp. Selle laulupeo varjus toodi väeosasid juurde ja metsas olid kolm korda suuremad haarangud ja lahing lahingu järel.
Kas siiamaani on ravimiseks ainult kummel?
Jaa, siiamaani tarvitan. Kuigi jah, olen ka südameoperatsiooni läbinud. Mu perearst saatis mind Rakverre koormustesti tegema, seejärel saadeti Tallinna uuringule. Kirurg vaatas mind ja ütles, et asi on halb. „Oleks operatsiooni vaja, aga meie teie-ealistele enam seda oppi ei tee.“ Siis aga otsustas ümber: „Aga teie olete veel kõbus vanamees, teeme ära!“
Nüüd 15 aastat hiljem heliseb telefon. Helistab doktor Sulling ja küsib: „Kuidas teil käsi käib?“ Niisugune asi võtab pahviks. Olen tänu temale aastaid juurde saanud.

Mis tunne oli siis, kui jõudsite koju tagasi?
See oli kohutav! Maailm oli muutunud ja vananenud ilma minuta! Mu väike õde, kes oli minust maha jäänud 6-aastasena, tuli mulle vastu täiskasvanud naisena, kolm last käekõrval. Selle kõigega ma pidin harjuma. Vähe sellest, peale olid kasvanud uued põlvkonnad, kes ei teadnud midagi, mis meie rahvaga oli toimunud. Mõni mees teadis näiteks, et jah, sealt oli üks kulak ära viiduid. Või keegi teadis, et seal oli üks bandiit maha lastud. See oli kogu nende teadmine.
Siis kui mina tulin juba tagasi, siis ma olin 7 aastat Mordvas noorte hulgas juba olnud ja mulle oli teada, kui suurt vaeva NLiit oli näinud meie „vabastamisega“, aga ma ei suutnud sellega leppida. Iga õhtu ma rääkisin, võib-olla kuu või kaks see kestis, siis sain kutse Rakvere julgeoleku staapi, KGB ülema juurde.
Ta küsis: kuule mees, kas sa tahad sinna tagasi minna? Vastasin, et tahaks küll, aga ei lasta enam. Tegin talle ka selgeks, kui palju on vaeva nähtud meie vabastamisega.
Need inimesed, kes mu juttude vastu huvi tundsid, nad vihkasid seda nõukogude võimu rohkem, kui paljud praegu. Kuidagi üksmeelt oli kergem leida kui praegu. Miks ma just selle tee valisin, et kõige selle vasta hakkasin? Ma ei saanud teisiti, see vanne saadab mind tänagi, saadab niikaua kui ma olen. Keegi ei saa mulle ütelda, et ära tee nii või ära räägi seda.

Leida ja Ruubeni abielu algus 1965. aastal. Foto: erakogu

Abikaasal on olnud teie elus oluline roll.
Jaa! Mina olin Mordvas ja ootasin oma lahtisaamist. Tema muudkui kirjutas, minul ei olnud ju kirjutamise luba nii palju. Kui ma siis 8 aastat hiljem tulin ja me kokku saime, siis esimesest hetkest me olime abielus. Me tundsime teiseteist rohkem kui oleks see kaheksa aastat koos olnud. Meil on kaks tütart ja elu on olnud ilus.
Ja mis kõige olulisem: see segadus, kust ma tulin, kõik oli nii muutunud, abikaasa oli mulle abiks tõi mind välja sellest umbsest olukorrast. Ta aitas kõigest üle saada, tegi mulle selgeks, et ma ei ole enam vang number 17201, vaid et mul on nimi ja perekonnanimi.

Kuidas te tutvusite?
Mul üks saatusekaaslane oli kirjavahetuses oma naisega, selle kaudu sai mu naine minu aadressi ja kirjutas. Siis ma vastasin ja nii see asi käima läks. Kirjavahetus temaga see oli midagi, mis mitte ainult hetkeks, vaid suures osas tõmbas mind välja sellest õudusest, kus ma olin ja elasin. See andis jõudu ja lootust.

Milline see vangielu argipäev välja nägi?
Kui sa oled 10 ja rohkem aastat lootuseltult nagu vari käid ringi, võtad oma plekk-kausi ja puulusika, lähed sööklasse, rohkem sinu elus midagi head ei juhtu... Pesemisvõimalusi meil polnud, töötasime söekaevanduses. Oleks lumegagi saanud pesta, aga ei, lumi oli samasugune must. Meetrite pikkuses kivisöe vaalud ja kui lumetorm seda sakutas, siis oli ümbruskond kõik must.
Külmund mehed tulevad sööklasse, laud on söelöga täis, tilgutad omalt poolt ka veel juurde ja siis lähed barakki, seal on raudahi, selle paistel saad natuke sooja, ronid oma nari peale ja kohe magad. Ma siis veel suitsetasin, see oli sõjaväest külge jäänud, ja ei ole ju suitsu! Ühekorra otsustasin maha jätta, aga see oli siis, kui suitsu oli juba küllalt.
Siis juba Mordvas oli meil väikene poemoodi kiosk, seal oli kompvekid ja suitsu ja muud pudi-padi. Ega meil eriti raha ei olnud. Kui me töö eest teenisime, siis me kõigepealt maksime oma muud asjad ära ja kui jäi rubla või 2 üle, siis see pandi sulle arvele. Mõnel mehel oli 20 aastaga juba sada rubla kogunenud.

Kas selle eest sai rongipileti koju?
Rongipilet koju osteti. Minule küll ainult Pihkvani. Mul ei olnud Eestis elamisluba.
Kõigepealt ma tõmbasin Pihkvas krae ülesse ja sõitsin jänest. 2 päeva pärast võtsin Leidaga kontakti, ta elas Vaos ja sõitis siis kohe Tallinna. Ta jäi mõni sekund hiljaks, rong hakkas juba liikuma, aga vedurijuht pidas veel kinni. Perroonil me kohtusime esimest korda. Enne olime vaid korra kaugelt näinud. Ta võttis retke ette ja tuli Mordvasse mind vaatama, koos oma sõbrannaga, kes oma mehele külla tuli. Laagriülem lubas mulle 2 tundi, aga siis tuli üks naisvalvur, kes kokkusaamistega õiendas, vahele. „Ei, see pole kellegi täditütar, täitsa võõras inimene,“ kamandas ta. Meil ei lastud Leidaga kokku saada, nägime teineteist ainult paari meetri kauguselt.
Väike-Maarjas oli külanõukogus passilauatöötaja ja sõjakomissariaadi töötaja, nemad aitasid mind. Naine soovitas, et mine sõjakomissari enda jutule. Ma töötasin ehitusel. Sõber, kes sai mõned aastad varem lahti, oli Väike-Maarja KEK-is töödejuhataja. Ta kirjutas, et kui tuled, siis töökoht on sul kohe olemas.

Lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Esimene rida vasakult: noorema tütre Mereti tütar Birgit, süles poeg Ruben. Leida ja Ruuben. Vanem tütar Liivi. Tagumine rida: tütar Meret, süles tütretütar Adele. Kõrval seisab Liivi poeg Andri. Foto: erakogu

Mis te arvate nendest praegu ehitatavatest metsavennapunkritest?
Ma olen vanu punkreid otsimas käinud, siin Viru-Jaagupi taga metsas, ükskord oli isegi ülemjuhataja kaasas. Major Aart Nõmmega oleme palju käinud vanu punkreid otsimas.
Uued... need asjad ei olnud nii üks-ühele võetavad... aga eks ka neid on vaja, et mingisugune kujutus ikka järele jääks, see on paratamatult üks osa eesti ajaloost. Meie võitlus kestis 10 aastat nii suure hüdra vastu.
Ma kuulusin endiste metsavendade liitu ka, aga nende peakorter oli Tartus. Mul liikmepilet veel alles, aga nende tegevusest ma pole osa võtnud.

Olite möödunud aastal ka Sinimägedes – üks kolmest viimasest leegionärist, kes sinna kohale jõudis.
Sinimägedes, möödunud aastal ma olin seal jah. Üle 20 aasta olin ma Lääne-Viru endiste poliitvangide ühingu esimees. Kaks aastat tagasi jäin üksipäini. Leegioni veteranides olin ma ka juhataja tükk aega. 130 oli meid koos kord ja praktiliselt olen ma seal ka täna üksi, sest teised on nüüd kõik juba kaitseliitlased. Põhimõte on meil muidugi üks ja sama: kanda seda vaimu edasi, mis meie oleme kandnud.
On veel ka Vigastatud Sõjameeste Ühing, selle organisatsiooni liige olen ma ka olnud palju aastaid. Järsku tuli kellegi mõte, et Afganistanis vigastatud tuleks ka meie hulka arvata. Ja siis varsti võeti ohjad oma kätte, öeldi otse, et meie, fasistid, ei ole enam midagi. Nad läksid isegi niikaugele, et Tallinnas oli meil juba eestiaegne ühingu maja ja see võeti käest ära. Meie mehed andsid siis asja kohtusse. Me olime ikkagi otsesed järglased, see hoone kuulus juriidiliselt meie organisatsioonile. Saime maja tagasi ja nüüd olemegi lahus.

Selle paradigmamuutuse tõi meile president Ilves. Tema oma kõnes rääkis alati Vabadussõjast ja siis hüppas kohe Afganistani, nagu vahepeal poleks midagi olnud.
Jaa, just see vahepealne kipub ära kaduma. Mul käis siin üks seltskond, kes tegi filmi metsavendadest, ma rääkisin kaks ja pool tundi. Siin olid kaamerad, tuled kõik üleval, kuu aega hiljem tulevad, ütlevad, et nad leidsid nüüd ühe maja, et seal on miljöö ja nad tahavad seal teha võtted uuesti. Seal rääkisin ma neile veel teist niipalju. Ja oleks üks sõna kõigest sellest, mis ma rääkisin, sinna filmi jõudnud!!! Oli ainult paar tühist mittemidagiütlevat lauset ja üks kössis vanamees korraks. Minu jaoks oli see täielik mõnitamine!

Kuidas te ikkagi nii hästi kirjutama õppisite?
Käisin esimeses klassis, kui juba kirjutada oskasin. Suvel käisin karjas, vihik oli kaasas. Indiaanlaste jutud olid moes, tegin endale ka indiaanlaste jutu, olin kõva mees. Kui nüüd need päris kirjamehed võtavad mu raamatu lugeda, siis teevad nad küllap mu pihuks ja põrmuks, et see mees ei oska üldse eesti keelt. Mina kirjutasin nii nagu ma räägin.
Ma ise mõtlen, et see kirjaoskus, kuus klassi küll, aga need tohutud raamatud, mis elu jooksul on läbi loetud, kuigivõrd neist jääb ju ikka külge. Näiteks Balzacil, kui tuleb uus tegelane, olgu see kass või koer, kolm-neli lehekülge läheb kirjelduseks. Inimese puhul, sõelub ta üksipulgi läbi, enne kui tegevuseks läheb. Võtame või näiteks stseenid Pariisi kurtisaanide elust.
Aga nii palju aastaid läks, kus ma ei saanud lugeda muud, kui Stalini pildi all mõned vene keele tähed, mida ma ei tundnud üldse. 1948. aastal eraldati meid kriminaalkurjategijatest, siis läks elu teiseks.
Veel üks asi, mis ma märkasin. Kui ma rääkisin juttu, siis kui oskasin juba kuigivõrd vene keeles rääkida, nö haritud inimestega, seal oli isegi parteikeskkomiteest, kes olid kellegagi vastuollu läinud ja kui ma nendega rääkisin, see oli võimatu, nad ei saanud minust mitte midagi aru. Aga seesama tolba, kel kooliharidust üldse polnud, sai kõigest aru mis ma rääkisin. Ma olen oma rääkimisega väsitanud inimesi küllalt ja aru on nad kõik saanud, kes on tahtnud aru saada.

Kui oleksite praegu 20-aastane, mida teeksite? Või mida soovitate neile, mis väljavaated noortel siin praegu üldse on?
Mina midagi paremat ei näe, ma ei ela nii kaua, aga ajapikku see nomenklatuur, võõrvõimu käsilased ja nende järeltulijad, nad lahustuvad ära. Siin ongi üks oluline põhjus, miks ma ei taha öelda ühtegi tolle aja võimukäsilase nime, kes nii mulle kui paljudele teistele oma reeturlikkusega piina ja traagikat põhjustasid. On väga tõenäoline, et nende lapselapselapsed mängivad minu lapselapselastega koos liivakastis, käivad ühes koolis ja võimalik, et abielluvadki. Kes oleksin siis mina, kui ma nende eelkäijate nimedega liputades taoksin kiilu tulevaste põlvkondade vahele. Selline on minu seisukoht. Need, kes minuga sadistlikult käitusid, on ammu kõik viimseni siit ilmast lahkunud. Surnutega ma ei sõdi.