Elu viimane peatükk

tekst: Jüri Kotšinev

Igal asjal, millel on algus, on ka lõpp. Kus pole lõppu, ei saa ka algust olla. Elu, meie elu, oma maise kulgemise mõttes, on ju iseenesest oma alghetkest peale liikumine paratamatu surma poole. Iga päevaga surmale lähemale, nagu armastas öelda minu vanaonu Gleb von Malsch.

Nüüd hakkab finišijoone poole vääramatu jõuga liikuma ka minu elu. Projekt nimega „Jüri Kotšinevi elu“ on lõpusirgel, kurvid on läbitud. Just nüüd on paras aeg kirjutada minu viimane, arvult 22. raamat. Selles raamatus, mille kirjutan kahasse abikaasa Eve Pärnastega, võtan kokku mitte ainult elu jooksul kogetud ja nähtud sündmuste kirjeldamise ja lahtimõtestamise, vaid lähen tagasi oma perekonna ja suguvõsa ajalukku. Niipalju kui ma olen oma vanavanematelt ja nende sugulastelt omal ajal kuulnud, panen raamatusse kirja.
Kaugemad teadmiste killud ulatuvad 18. sajandi keskpaika. See oli aeg, kui Eestimaa kubermangu jõudis minu saksa sugulaste Eesti haru esimene esindaja, Johann Matthäus Malsch. See juhtus aastal 1750, kui ta kutsuti Liivimaalt, parun von Bielsky juurest koduõpetaja ametilt Revali Rüütli- ja Toomkooli kantoriks. Hariduse oli ta saanud Halle Ülikoolis ja oli seal ka õpetajaks. Siin, Revalis, abiellus ta Anna Justina Baytziga ja oli lisaks õpetajaametile ka Toomkiriku organist.
Mitmed teisedki sugulased ja hõimlased on mul vanadest aegadest teada. Palju on ka perekonnalegende ning pärimusi. Huvitavad on aga need andmed, mis on kirjas raamatutes, kirikukirjades ja arhiivides, sealhulgas kohtuarhiivides.
Pika ja katkematu pildireana joonistub aegade hämarusest välja minu esiisade ja esiemade elu ja saatusemustritest koosnev pikk elukangas. Selle kanga lõpus olen mina. Minul ei ole pärijaid ega nime edasikandjaid. Minuga lõpeb Kotšinašvilide Eestisse sattunud perekond, olles vaevalt jõudnud siin juurduda. Gruusias on mul sugulasi küll. On ka hõimlasi Mikeladzede ja Tseretelide suguvõsadest. Nende perekondade liikmed elavad nii Gruusias kui Venemaal. Paljud minu emapoolsete esivanemate järglased elavad nii Kanadas, Ameerika Ühendriikides kui Saksamaal. Tõenäoliselt mujalgi. Peale 20. sajandi suuri kataklüsme on emapoolne suguvõsa üle maailma laiali paisatud.
Minu vaimusilma eest jooksevad läbi kõik need, kellega olen veresuguluses – von Malschid ja Želtovskid, Šulepovid ja Ožerelkovid, Korkiad ja Tseretelid. Neid on palju ja nende elud on mul tihti aidanud siin ilmas toimetades edasi liikuda ja mitte alla anda.
Vanaisa Juri Alesandrovitš Kotšinašvili lõpetas Tiflisi sõjakooli mägikahurväe ohvitserina. Siis, kui ta seal õppis, oli õpperoodu kapten tavaliselt andnud marsilaulu alustamise käsu järel kohe teise, „personaalse“ käsu: „Junkur Kotšinašvili, mitte laulda!“ Vanaisal ei olnud üldse lauluhäält ja tema kisendamine rivis oleks pannud Tiflisi elanike kõrvad teatud vett jooksma.
Ma ei oska öelda, miks, aga ka see detail vanaisa elust aitas mul elada ja aitab praegugi. Tema fotost on mul koopia. Seal on ta noore ohvitserina kohe peale sõjakooli lõpetamist. Mundrikuuel on tal rinnas sõjakooli lõpetamise märk. Ta on seal vaevalt 20-aastane. See pilt rippus mu korteri seinal ja ma ütlesin viis aastat tagasi ühel hilisel tunnil: „See on minu vanaisa, ma armastan teda!“. Ütlesin selle lause ööle, kõiksusele, iseendale ja kõikidele, kellega selles elus kokku puutunud olin. Teadsin, et sellise avameelse tunnistuse eest saan elult tagasilöögi, ja saingi. Paari nädala pärast öeldi, et varsti lõpetatakse üürileping. Ma ei kahetse öeldut. Igaühele oma, nagu ütlevad filosoofid – „Jedem das Seine“. Millised õiglased sõnad! Vanaisa pilt on mul uues elamises samuti seina peal.
Olen eluaeg võidelnud kõikide ja kõigega oma vaadete ja tõekspidamiste eest. Ma olen marksistliku filosoofia ravimatu vastane. Ma ei salli sotsialiste ega bolševikke, ükskõik mis metastaasides. Ma ei kannata globaliste, liberaale ega kedagi teist peale vana hea konservatiivse eluhoiaku toetajate. Pean inimkonna suurimaks saavutuseks aristokraatia väljakujundamist ja suurimaks paheks sotsialistide välja mõeldud „kolhoosikorda ja ühismajandamist“. Selliste vaadete ja veendumustega on kaasajal väga raske elada.
Raamatu teine ja sellega võrdväärne osa kuulub minu naisele Eve Pärnastele. Temaga koos tuli minu ellu reaalne ja konkreetne tutvus omaaegse organiseeritud vabadusvõitlusest osavõtnutega. Tänu temale tutvusin eestlastega, kes osalesid vastupanuliikumises ja uuema aja vabadusvõitluses ning pean tunnistama, et Eestis ei ole neist paremaid inimesi, kellest paljud on tänaseks meie hulgast lahkunud.
Raamatu enda osa on mul väga kerge ja hea kirjutada. See aitab mul mõtestada elu ja teen seda suure innuga. Eesti on liiga kaua äganud võõraste isandate kanna all, et nüüd siis omariikluse tingimustes kõik saavutatu lihtsalt, mitte millegi eest, eurooplaste suurele Paabelile ära kinkida.
Eestlane peab ärkama ja selja sirgu ajama. Eestlane peab olema oma maa ainus peremees, AINUS!
Igal ajastul on omad kangelased ja kangelasteod. Praegusel ajastul paistab kangelase mõõtu välja andvat kodanik, kes julgeb olla rahvuslikult meelestatud konservatiiv ja võitleb eestlaste huvide eest Eestimaal. Minu viimane raamat on mõeldud lugemiseks just sellisele inimesele.
Elu on tegelikult väga lühike. Hea on, kui inimene leiab mingigi elamise mõtte ja seletuse. Inimene ei ela ainult leivast, ja ilma kõrgema väejuhataja ehk Jumala abita ta vastu ei pea. Olen sellest ammu aru saanud ja kirjutan just sellest maailmavaatest johtuvalt raamatu.
Igal oma ajastut kirjeldaval autoril on oma nägemus kogetust. Nii on ka minul. Mälestuste raamatus „Võõrsil“ kirjeldasin romaani kirjutamise reeglite järgi peategelase konflikti teda ümbritseva ühiskonnaga. Oma uues raamatus ei kirjelda ma mingeid konflikte, vaid üleelatut ja eelkäijatelt kuuldut. Hinnanguid enam ei anna. Need annab loetule lugeja.
Mul on viimasel ajal olnud nii mõnigi kord suur ahvatlus pöörduda lõplikult sisemisse emigratsiooni ja lõpetada igasugune suhtlemine välismaailmaga. See seisukoht ei ole siiski õige. Ükskord lahkume siit ilmast nii või teisiti ja siis vaikime juba igaveseks. Kuni pea veel töötab ja sõrmed suudavad klahvidel liikuda, on mõtet edasi võidelda seda võitlust, mida on vaja pidada.
Praegu peab aga Eesti eest võitlema globalismi ja neomarksismi vastu. Vabadus ja rahva säilimine, nagu ka eesti keele ja kultuuri säilimine ei ole varnast võtta ja vajavad kaitset. Kuigi rahvuskonservatiive on igati laimatud, sõimatud ja püütud alandada, ei ole võimalik veeretada seda võitlust eestluse eest kellegi teise kaela. Ilma rahvusriigita eestlus ei püsi. Just seda aga soovivad kõik neomarksistid ja globalistid ning liberaalid siin ja sealpool Eesti piire. Meie eurokupjad ja nende piiritagused isandad ei salli mingit rahvusriiki ega traditsioonilist perekonda. Just sellistega peab iga normaalne eestlane võitlema ja selles võitluses saab usaldada ainult rahvuskonservatiivide erakonda ja muid rahvuslikke ühendusi ning liikumisi. Paistab, et võitlus eestluse ja Eesti riigi iseolemise ja püsimise eest ei lõpe kunagi. Järelikult on see elukestev võitlus neile, kellele eestlus korda läheb.
Paljud endised konformistid ja kollaborandid on oma reetmise teatepulga üle andnud järgmistele kohalikele kollaborantide põlvkondadele. Ka nendega on vaja võidelda. Nende võidu puhul ei anta rahvuslastele mingit võimalust elada ja olla patrioot, vaid nad sunnitakse põrandaprakku vajuma või riigist lahkuma. Huvitav on tõsiasi, et neomarksistid ja liberaalid just patrioote ja rahvuslasi kremlimeelsuses süüdistavad ja vene agentideks tembeldavad. Laim on olnud alati punaste ja nende sabarakkude lemmikvõtteks. Tõe vastu need reeturid aga ei saa. See tuleb lihtsalt julgelt avalikkuse ette tuua ja asju õigete nimedega nimetada.
Hea, et Eestis eksisteerib veel selline sõltumatu väljaanne nagu „Kultuur ja Elu“. Selles ajakirjas on rahvuslastel ja Eesti patriootidel võimalik rahulikult ja tsensuurivabalt mõtteid arendada ja oma vaateid lugejatega jagada. See on tähtis ja mõjutab teisigi patrioote oma vaadete eest rohkem seisma ja Eesti eest võitlema.
Kirjutades ja elu uuesti lahti mõtestades mööduvad rahulikult minu päevad. See on tegelikult kõige parem viis elu lõpuaegu veeta. Panna kirja ja uuesti kõike kogetut lahti mõtestada on suur privileeg. Oskan selle privileegi eest Jumalale tänulik olla.